Indrek Hargla - Apteeker Melchiori apokrüüfid (2023)

Ma olen üpris kindel, et paljude eestlaste oodatuim raamat on juba päris mitu aastat olnud apteeker Melchiori lugude uus osa (viimane ilmus 2019. aastal). Õnneks tulid vahepeal välja Elmo Nüganeni käe alt kolm filmi, mis andsid võimaluse varasemaid Melchiori seiklusi keskaegses Tallinnas uues võtmes kogeda. Kuid samas tekitasid need ju raamatusarja fännides veel suuremat isu uue osa järele.

Õnneks jõudis eelmise aasta lõpul lugejateni väikese "eelroana" kolmest lühijutust koosnev "Apteeker Melchiori apokrüüfid", mis peaks lugejaid seni "näljasurmast" päästma, kuni järgmine täismõõdus romaan ilmub (kogumiku eessõnas  lubab Hargla, et see on kohe-kohe juhtumas). Selle ülesandega saavad apokrüüfid ka kenasti hakkama. Saame koos Melchioriga lahendada mõrvu Tallinnas, Tartus ja isegi Gotlandil.

Ütlen ausalt, et võttis ainult paar lehekülge ning ma sain aru, kui väga ma tegelikult olen sellest maailmast puudust tundnud. Ma pole ammu ühtki raamatut nõnda kiiresti "sisse hinganud". Ega lugude sisust nüüd midagi palju täpsemalt kirja ei hakkakski panema. Las fännid jääda nende avastamisrõõm. Loodan, et lühilugude formaat ning ka uued tegevuspaigad andsid autorile võimaluse end soojaks kirjutada (Tartu ja Gotlandi lugude puhul oli selgelt tunda, kuidas kirjanik ja Melchior naudivad uutes paikades ringi nuuskimist) ning kogumiku eessõnas "pearoa" kohta antud lubadus täitub peagi.
 

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchiori apokrüüfid, Raudhargla, 2023, lk 266

Linke netiilmast:

Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium (2019)

Kui palju inimesi on nüüd Indrek Hargla sule läbi hukka saanud nende seitsme raamatu vältel? Üle veerandsaja nüüd kohe kindlasti. Ilmselt läheneb kadunukeste arv juba viiekümnele. Kui võtta arvesse, et 15. sajandil oli Tallinna elanikkond umbes seal 3000-4000 kandis, siis nüüd kena protsendikese on Hargla küll neid manala teed saatnud.

Sel korral rulluvad verised sündmused lahti Toompeal (rüütel Detmar von Wenthuseni majas), kus ka aadlikud, sarnaselt all-linnas elavatele kaupmeestele ja käsitöölistele, ei suuda apteeker Melchiori abita oma veretöid ära lahendada. Vana Melchior hakkab verekoerana taas salakavala mõrvari jälgi ajama ning peab oma parimad oskused mängu panema, et hoida ära väiksemamõõduline sõda auväärsete rüütlisuguvõsade vahel.

Kõige selle taustal arenevad vaikselt edasi kõrvalliinidena ka eelmises romaanis alguse saanud templirüütlite saladused ning muidugi Melchiori poja "õpingud" Saksamaal. Noore Melchiori puhul tundus seitsmes romaan olevat pelgalt mängunuppude valmis seadmine millekski suureks. Mõned vanad ja olulised küsimused said tänu temale küll lõpuks vastatud, kuid noore Wackenstede meistritöö seisab alles ees. Hetkel on ta veel ikka selli staatuses ning omad vitsad peksavad kohati ikka päris valusasti.

Kõigist nendest kasvavatest laibakuhilatest hoolimata oli äraütlemata tore end taas vanast Tallinnast leida, kus Rataskaevu tänavalt saab Liivimaa parimat apteeginapsi. Kui sinu koputuse peale apteegi uks kohe ei avane, siis on vana Melchior jälle mõnd mõrtsukat taga ajamas või Pirita kloostris oma tütart külastamas. Mõlemal juhul anna vanale apteekrile tema puudumine andeks. Usu mind, kui ta lõpuks sulle ukse avab ja napsi klaasi valab, siis saad lisaks ka üht põnevat, kuid ilmselt ka verist, lugu kuulda. Ja see on rohkem väärt, kui need närused krossid, mis sa apteeginapsi eest maksid.

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Raudhammas, 2019, lk 486

Linke netiilmast:

Gerda Kordemetsa intervjuu autoriga Õhtulehes
Aarne Seppeli arvustus Postimehes

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat (2017)

Tallinn on ikka üks ütlemata liiderlik ja jumalapõlglik paik. Hereetikud, liiderdajad, päevavargad ja valemängurid. Suur kummardus apteeker Melchiori suunas, kes peab sellise porduelu keskel oma üksildast lesepõlve pidama ning palehigis kõigevägevamat Issandat teenima. Puntrasse jooksnud veriseid lõngakerasid on seekord mitmeid ja korraks tundubki, et umbsõlmi on pea võimatu lahti harutada, kuid tänu ustavatele abilistele suudab Melchior raamatu lõpuks siiski timukas Bosele kenasti leivateenistust pakkuda.

"Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" viib meid 1433. aastasse, kus kohtume Tallinna tänavatel juba kergelt kössi vajunud ning isegi natuke hajameelse Melchioriga. Viimased aastad pole meie armastatud apteekri vastu eriti lahked olnud. Teda on vaevamas haigus, mille vastu ei aita isegi kõige parem apteeginaps - üksildus. Tütar on Pirital kloostris, poeg läinud Lübeckisse ametit õppima ning armastatud Keterlyni ja ustava Hinricuse on Issand enda juurde kutsunud. Nõnda üksinda on Melchior haavatavam kui kunagi varem ning kurjad jõud püüavad seda ka koheselt ära kasutada.

Elust muserdunud Melchiori seiklused pakuvad üllatuslikult isegi suuremat kaasaelamist, kui aastatetagused täisjõus apteekri võitlused kurjategijatega. Sa tajub lugedes reaalset ohtu peategelase elunatukesele ning loodad kogu hingest, et järgmine mürgipeeker läheb veel temast mööda. Ma ei ole hetkekski kahelnud Hargla valmiduses üks hetk oma armastatuima romaanikangelase eluküünal kustutada, kuid "Gotlandi kuradit" lugedes tajusin esimest korda, kui lühikeseks on see küünal juba põlenud. 

Õnneks on isa jälgedes käimas poeg, kes küll õpib Lübeckis lisaks apteekriametile ka natuke palgamõrtsukakunsti. Tööturg on ju pidevas muutumises ning ükski ametikoht pole igavene. Usun, et Lübeckis täienenud teadmised mürkide vallas võivad hilisemas elus ja eriti Tallinna-suguses linnas kindlasti kasuks tulla. Kindlasti tuleks noorel Melchioril veel enne kodulinna naasmist üks täiendkoolitus ka Itaaliasse teha (näiteks Veneetsiasse), kus mürkidega majandamine on täielikus maailma tipus.

Kokkuvõttes on "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" üks kuratlikult hea romaan! Sa kaod lugedes paariks päevaks keskaegsesse Tallinna, kus sind ootab üks vana sõber ning terve rida värvikaid isikuid, kelle kõigi puhul sul jookseb üks hetk peast läbi mõte "Tema on mõrtsukas!?!?". Me teame juba ette, et üldjuhul paneme oma süüdistustega täiesti puusse ning lõpuks üllatab Melchior meid oma geniaalsusega nagunii. Ehk seekord läheb õnneks!

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Raudhammas, 2017, lk 560

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja (2013)

2016

Oskari uberik Punasel tänaval
13. detsember (luutsinapäev), hommik

Ärkasin iseenda köhimise peale. Esimene mõte - öö. Teine mõte - maga edasi, sa oled haige ja ei pea täna klassi ette minema. Kolmas mõte - Evelin on kadunud. Neljas mõte - järelikult on kell juba kaheks läbi? Viies mõte - kurat, miks siis nõnda pime on? Ajasin end suure vaevaga üles ja komberdasin kööki. 

Selgus, et kell on juba üheksa läbi ja väljas on ikka veel kottpime. Kalendris vaatas mulle vastu 13. detsember ja all oli väikselt kirjas luutsinapäev. Võtsin arvuti lahti, viskasin pilgu peale öistele NBA kohtumiste tulemustele. Seejärel trükkisin otsingumootorisse LUUTSINAPÄEV. Avasin Vikipeedia ja lugesin: "Luutsipäeva ööd peeti aasta kõige pikemaks ja Juliuse kalendri järgi see nii ka on. Sel päeval valmistati jõuluehteid." Tundus, et keegi polnud Päikest teavitanud, et meil on juba tükk aega Gregoriuse kalender kasutusel.

Jõuluehteid ma valmistama ei kavatsenud hakata. Vedasin end voodisse tagasi. Vaatasin kardinate vahelt paistvat hallikasmusta taevast. Tundus, et väljas sajab midagi. Midagi, mida polnud lumeks ega vihmaks võimalik defineerida. Tõmbasin teki üle pea ja saatsin vaikselt Päikese sinna kohta, kus ta tavaliselt ei paista.

Ärkasin taas köhides. Hämarusse mattunud tuba. Pilk kellale - keskpäev. Trots minus kasvas iga sekundiga. Ma tahtsin ära sellest igavast ja pimedast maailmast. Keerasin pead padjal ja jäin jõllitama raamaturiiulit oma voodi kõrval. Siis nägin ma oma pääseteed ja Lunastajat! Ära siit külmast ja pimedast! Kaitsvate ja tuttavate kloostrimüüride vahele! Ja juba ma lugesin: "Ta tahtis tappa naise pistodaga, lüüa see sügavale tema vasaku rinna alla...".

***

Oskari uberik Punasel tänaval

 13. detsember (luutsinapäev), kesköö

Ma olen tagasi hallis argiöös. Silmad on vesised ja punased. Päev keskaegses Tallinnas kosutas hinge, aga kurnas niigi väsinud keha. Ma kustutan tule ja sulen silmad. Evelin mu kõrval magab juba sügavalt.

Ma näen kevadist Piritat. Toomingate taga kõrguvad kloostri varemed. Ma olen rattaga Nunnade saarel sõitnud. Kogu loodus õitseb ja õhk on täis lindude flirti. Ma laman oma toominga all ja loen uut "Melchiorit". Kloostri tornikell lööb keskpäeva. Varsti mööduvad minust jalutuskäiku tegema tulnud nunnad. Huvitav, kas nemad on kuulnud abtiss Agatha Wakenstedest ja tema isast apteeker Melchiorist?

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Varrak, 2013, lk 406

Linke netiilmast:
Erkki Bahovski arvustus Postimehes
Tuuli Jõesaare arvustus Eesti Päevalehes
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis
Kaie Klettenbergi arvustus Maalehes

Indrek Hargla - Suudlevad vampiirid (2011)

Külastades Apollo või Rahva Raamatu kodulehekülgi ning trükkides otsinguaknasse "Hargla", saame tulemuseks üpriski pika loetelu (e-raamatud jätsin nimme otsingust välja!). Igati loogiline tulem, sest Hargla näol on tegemist meie enim loetud ja produktiivseima (ulme)kirjanikuga. Aga kahjuks on enamuse otsingu tulemusel arvutiekraanile kuvatud teoste taga märge "Läbi müüdud" või "Toode pole saadaval" (erandiks on suuremate trükinumbritega apteeker Melchiori ja Süvahavva seeria raamatud).

Indrek Hargla varasemasse loominguperioodi kuuluvad raamatud on muutunud tõeliselt rariteetseteks ning osadele bibliomaanidele isegi kinnisideeks. Näiteks "French ja Koulu" on üks enim taga otsitud teoseid Raamatukoi kaupluses. Ootejärjekord sellele raamatule on isegi pikem, kui silmaarsti vastuvõtule meie haiglates. Isiklikult seisin paari aasta eest sama probleemi ees ja otsustasin "erakliiniku" kasuks. Postitasin ulmefoorumisse kuulutuse, et maksan 50 eurot lahkele müüjale koheselt peo peale. Nädala pärast oli "French ja Koulu" mu raamaturiiulis ning turutõrgetest kaarega mööda mindud.

Apteeker Melchior ja katustel tantsija

Turul valitsevat nõudlust on mõistnud ka Ajakirjade Kirjastus, kes on müügile paisanud uue laadungi kogumikku "Suudlevad vampiirid". Esmakordselt 2011. aastal trükivalgust näinud kogumik sisaldab kokkuvõtet ja läbilõiget Hargla viimaste aastate loomingust. Raamatus on uusi ja ka varem trükis ilmunud ulmetekste ("Suudlevad vampiirid", "Raudhammas"), samuti Melchiori sarja apokriivad ("Katustel tantsija", "Zarieli raamat"). Lisaks leiame kogumikust ka hulga vihjeid kirjaniku varasematele ja hilisematele teostele (Surmatagune koda, folklorist Roomas Kingu, palveränd Santiago de Compostelasse). Samuti tundus mulle, et novelli "Minu päevad Liinaga" peategelane Rainari on "Süvahavva" Peebu hingesugulane ja osaliselt ka kaaskannataja.

Nagu eelpool mainitud sisaldab "Suudlevad vampiirid" ka 2009. aastal Harglale Tuglase novelliauhinna toonud novelli "Minu päevad Liinaga", mis ilmumise ajal ulmefännide seas omajagu vastuolu ja segadust külvas. Põhiliseks  küsimuseks oli tollal kas seda novelli saab üleüldse liigitada ulmekirjanduseks. Hargla annab sellele küsimusele jaatava vastuse paralleeltekstiga "Tema päevad Liinaga", kus saame paljudele hämaraks jäänud seikadele vastused (kleidivöö, Aat, Liina "võimed"). Liina-jutte tulekski võtta kaksikteosena ja nõnda neid ka lugeda. Uutmoodi lugemiselamuse saamiseks soovitan, aga esimesena lugeda hoopis "Tema päevad Liinaga". Suhtumine novellide erinevatesse tegelaskujudesse muutub tunduvalt.


Kokkuvõtvalt võib öelda, et "Suudlevad vampiirid" on suurepärane esinduskogumik, mis annab ülevaate Hargla viimaste aastate suundumustest. Ulmefanaatikud saavad korraliku annuse eestimaist ulmet ning seni ainult Melchiori tegemistele kaasa elanud lugejatel on võimalus tutvuda Hargla teiste tegemistega. Loodame, et varsti ilmestab "Suudlevaid vampiire" taas märge "Toode pole saadaval".

Andmed:

Indrek Hargla, Suudlevad vampiirid, Fantaasia, 2011, lk 432

Linke netiilmast:

Fagira D. Morti arvustus Eesti Päevalehes

Ene Kallase arvustus Reaktoris

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika (2014)

Ta tegi seda jälle!!! Juba viiendat puhku ja seekord eriti filigraanselt. Viiskümmend lehekülge enne lõppu olin ma enese arvates mõrvari isiku kindlaks teinud. Igaks juhuks oli mul ka teine kahtlusalune varuks, sest ma tunnen juba piisavalt hästi Hargla mänge suitsu ja peeglitega. Kuid taaskord oleksin ma lasknud süütu inimese vangitorni toppida ja mõrvari vabadusse jätnud. Pean vist lõplikult tunnistama oma väikeste hallide ajurakukeste kõlbmatust detektiivitööks.

Kriminaalromaanidest arvustust kirjutades on kõige tähtsam mitte rikkuda potentsiaalse lugeja lugemiselamust ehk no spoilers (kas eesti keeles on sellele sõnale vaste juba leiutatud?). Nõnda ma romaani kriminaalsetel tegevusliinidel pikemalt ei peatuks ning prooviksin pigem analüüsida "Tallinna kroonika" kohta apteeker Melchiori sarjas laiemalt.

Tegemist on üleminekuromaaniga, mis toob esimest korda iseseisva ning läbitöötatud karakterina lugejate ette Melchiori poja. Juba "Pirita kägistajas" alanud ettevalmistused põlvkondade vahetuseks, saavad sarja viiendas osas tõeliselt hoo sisse. Romaani alguses näib, et verevahetus võib teoks saada juba käesolevas romaanis (elutüdimuse käes vaevlev isa ja Greifswaldist koduteele asuv poeg), kuid verised sündmused Tallinnas ja Lübeckis pööravad Wakenstedede meespere tulevikuplaanid mingiks ajaperioodiks pea peale.

Lübecki linnapanoraam 15. sajandil

Noore Melchiori tegevusliini viimine Lübeckisse annab Harglale lõpuks võimaluse oma mängumaad laiendada ning Wakenstedede needust ümbritsevat saladusteloori ka reaalselt lahendama hakata. Tallinna linnamüürid hakkasid juba silmnähtavalt kirjanikule kitsaks jääma. Lübeck Tallinna emalinnana lubab sisse tuua uusi mõjujõude, rühmitusi, liitlasi ja ka vaenlasi. Samas võimaldab toimiv hansalinnade võrgustik nende tegevusliinide orgaanilist liitmist Tallinnaga ning nõnda võime oodata tulevikus geograafiliselt veelgi mastaapsemaid romaane.

Apteeker Melchiori sarja teosed on järjepanu kasvanud nii kvaliteedilt kui ka mahult. Tunnet, et raamatutesse oleks sattunud üleliigset ballasti, pole kordagi tekkinud. Ajaloolised, bioloogilised või meditsiinilised finessid mängivad teostes kindlat ja vahel lausa otsustavat rolli. Gildide või kloostrite elukorraldus, surmaputke mõjud inimorganismile, pidalitõve tunnused ja ravimeetodid - Hargla oskab kõik huvitavaks ning kaasahaaravaks kirjutada. Lõpetuseks ei jäägi muud üle, kui ootama jääda järgmist veretööd, mis vapustaks Tallinna kodanikkonda niivõrd, et see tuleks raamatusse kohe kindlasti kirja panna.

PS: Siinkohal tahan tänada oma väikevenda, kes tegi igast romaani 470 leheküljest oma telefoniga foto ning need mulle siia maakera kuklapoolele saatis. Lootsin, et kannatan ikka kodumaale jõudmiseni ära, kuid lugemishimu muutus nõnda piinavaks, et pidi alternatiivse lahenduse leidma. :)

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Varrak, 2014, lk 470

Linke netiilmast:

Jaan Martinsoni arvustus Postimehes

Kaupo Meieli arvustus Loomingus

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja timuka tütar (2011)

Jälle sai üks mõrvar on palga ning mina lugemiselamuse võrra rikkamaks. Romaani "Apteeker Melchior ja timuka tütar" teist korda lugema asudes mäletasin, kes on mõrvar ning tänu sellele erines ka lugemise viis eelmisest korrasr. Seekord ma märkasin väikseid vihjeid ning lausekatkeid, mille abil Hargla jätab lugejale võimaluse kuritöö ise ära lahendada. Kahjuks pole ma suutnud seni ühtegi Melchiori-romaani esmakordselt lugedes neid piisavas koguses märgata. Vahetaksin ma Melchioriga kohad, jookseksid kõik mõrtsukad senimaani mööda Tallinna munakivi tänavaid vabalt ringi, kartmata maist karistust.

"Timuka tütres" jõuab Hargla tõelise meistritasemeni kriminaalromaanide vallas ning "Oleviste mõistatuse" ning "Rataskaevu viirastuse" aegsed selliaastad on lõplikult möödas. See meistriklass kandub edasi ka "Pirita kägistajasse" ja saavutab seal minu arvates juba täiuslikkuse. 

Romaani viimases peatükis võtab Hargla suurepäraselt kokku kõik kõrvalliinid ning jätab lugejale maha rea vihjeid, mida järgnevatest romaanidest oodata (viited paarile Melchiori lühipalale, "Pirita kägistajale" ning loodetavasti ka uutele seniilmumata teostele). Olen juba esimese Melchiori romaani ilmumisest alates mõelnud, kui pikalt on Hargla selle maailma enda jaoks valmis mõelnud ning kas süžeeliinid on kindlalt paika pannud? Juhustele pole siin ruumi jäetud. Iga väiksemgi detail ja kõrvalliin on täielikult läbitöötatud ning pandud teenima seda verist, kuid samas õiglast maailma.

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja timuka tütar: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Varrak, 2011, lk 432

Linke netiilmast:

"Apteeker Melchior ja timuka tütar" ELLU-s

Jürgen Rooste arvustus Eesti Päevalehes

Aet Variku arvustus Loomingus

Jaan Martinsoni arvustus Õhtulehes