Marie Under & Friedebert Tuglas - Under ja Tuglas (2006)

1917. aasta on ilmselt üks enim meie ühiskonda, ajalugu ning kultuuri mõjutanud aasta. Märtsis toimunud veebruarirevolutsioon tõi siia Läänemere kaldal asuvasse provintsikubermangu seninägematul hulgal vabadusi ja usku paremasse homsesse. Tekkinud olukord lausa nõudis kohest tegudele asumist ja oma varjusurmas olnud ideede teostamist. Ning tegutsejaid juba leidus. 

Sellest revolutsioone täis aasta kevadest on pärit ka üks paremini varjus hoitud eesti kirjanduse saladusi. Episood, mis sai alguse 1917. aasta mais, jõudis oma kulminatsioonini kesksuvel Birkenruh's ning hääbus vaikselt saabunud lumega. See on Printsessi ja Felixi rääkimata lugu, mida tutvustati avalikkusele alles 2006. aastal ilmunud kirjavahetuse kaudu.

See on lugu kahe suure looja vahel lõkkele löönud kirest, sellele andumisest ja mõistmisest, et see hävitaks pikemas perspektiivis looja vähemalt ühes nendest. Under kutsus tagasi oma ustava paaži ning Tuglas abiellus preili Oinaga. Mõlemad valisid oma pikale eluteele kaasa neile ideaalselt sobinud kaaslased, kellega mindi läbi nii tulest kui veest. Kuid nad jäid endaga kaasas kandma ka seda ainukordset Birkenruh' suve, mis oli täis sireliõisi, lugematuid unistusi ja nüüd juba klassikaks saanud luulet.

Andmed:

Rutt Hinrikus (koostaja), Under ja Tuglas: Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus, Tänapäev, 2006, lk 208

Linke netiilmast:

Jürgen Rooste arvustus Sirbis

Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes

Kalev Kesküla arvustus Eesti Ekspressis

Jaan Unduski arvustus Postimehes

Artur Adson - "Siuru-raamat" (1949/2007)

Artur Adsoni mälestusteraamat sai raamaturiiulist taas välja otsitud ja läbi loetud, kuna mõne nädala pärast jõuame abiturientidega kirjanduse tundides Siuru kevadesse, kus kogu Eestimaa täitus järsku sireliõite ja poeesiaga. Lootsin leida raamatust mõningaid elulisi seiku ja detaile, millega siurulaste tollaseid vallatlemisi näitlikustada.

Kuid lugedes meenus mulle peagi, et Adsoni mälestuste pealkiri on tegelikult üpriski eksitav. Siuru rühmituse tegevust käsitleb otseselt ehk natuke üle veerandi raamatu mahust ja on tegelikult suhteliselt üldsõnaline, mõningate kirevate detailidega (ära jäänud Siuru karneval, Siuru torn, suvelokaalis Kommerts toimunud lööming). Ülejäänud lehekülgedel meenutab Paaž Siurule eelnenud aastaid, Wabariigi kirjut kirjanduselu ning lõpuks jõuab otsaga isegi pagulusse välja.

Ühe üpris mahuka osa raamatust võtab enda alla veel kirjanikest kaabakate materdamine. Adson võtab kõik kodumaale maha jäänud "seltsimehed" (Vares-Barbarus, Semper, Jakobson, Tammlaan, Jürna, Alle, Sirge) ette ning jagab nõnda kõvasti kepihoope, et isegi kõige julmem baltisakslasest mõisahärra oleks sellise kupja tööga igati rahul.

Muidugi on Adsoni viha ja nördimus mõistetavad, sest nendest sündmustest on ainult mõned aastad mööda läinud ja haavad on alles värsked. Kuid kohati teeb lugedes ikka juba nalja, kui Adson räägib, et see ja see mees oli juba Siuru perioodil tegelikult täielik mölakas ja peaaegu riigireetur valmis. Semperi kohta pole raamatu kohta ühtegi head sõna öeldud ja olgu see mees üldse tänulik, et ta Siuruga liituda võis. Vares-Barbarusest pole mõtet rääkima hakatagi! Kogu selle materdamise juures tekib tahtmatult küsimus: "Issand, sa näed, aga ei mürista!?!" Adson teadis aastakümneid, mis meestega tal on tegu, aga ta ei suvatsenud seda kellelegi mainida, vaid käis pidevalt perekonniti läbi ja oli aastaid kirjavahetuses. Kõik see jätab lõpuks mulje lihtsalt peale (ebaausalt) kaotatud kaklust rusikatega vehkimisest.

"Siuru-raamatu" abil saame küll heita pilgu laias laastus kolmekümnele aastale meie kirjandus- ja kultuurimaastikul, kuid seda vaadet on segamas silmaklapid, mis on meile pähe asetatud teiselt poolt Läänemerd. Siurust vahetuma pildi saamiseks soovitan esmajoones lugeda "Paaži ja Felixi kirjavahetust 1917-1944" ning lootus jääb, et lõppude lõpuks ilmub rühmitusest ka mõni põhjapanev monograafia.

Andmed:

Artur Adson, Siuru-raamat: mälestusi, Orto, 1949, lk 262

Linke netiilmast:

Raivo J. Raave arvustus Eesti Ekspressis

Jaan Unduski arvustus Postimehes

Elo & Friedebert Tuglas - Kirjad teineteisele 1917–1947 (2001)

Laulusõnad ütlevad, et saja aasta kestel kordub sama kevade. Nüüd on sajand möödunud eesti kirjandust kõige enam mõjutanud kevadest - Siuru kevadest. Tahaks öelda, et seekord laulusõnad valetasid. Sellist plahvatust pole meie kirjanduselus enam ette tulnud!

Siuru rühmituse kohta pole senini ühtegi ammendavat monograafiat ilmunud ja ka mängufilm jäi kahjuks rahastusest ilma. Samas on viimaste kümnendite jooksul ilmunud ridamisi kogukaid kirjavahetusi, mille üheks osapooleks oli Friedebert Tuglas. Kõige üksikasjalikuma sissevaate Siuru argipäeva annab Adsoni ja Tukla korrespondents, kuid kõige pikemaajalisema, isiklikuma ja kodusema pildi ühe siurulase eluteest saame Elo ja Frieda kirjavahetust lugedes. Kindlasti üks kõige sümbiootilisemaid sümbioose, millega ma eales olen kokku puutunud.

PS: Arvustus ilmus algselt Värske Rõhu 2017. aasta sügisnumbris.
Suured tänud Hanna Lindale!

Andmed:

Elo ja Friedebert Tuglas, Kirjad teineteisele 1917–1947, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2001, lk 768

Linke netiilmast:
Elo Lindsalu arvustus Eesti Ekspressis