Valdur Mikita - Mikita keeleaabits (2019)

Eestlane satub metsa ikka palju tihedamini kui keskmine eurooplane. Küll meile meeldib vilet lüües matkata, küürakil sambla vahelt puravikke otsida või jälgida hommikul esimese pardipaari maandumist metsajärvele. Me lihtsalt ei oska teisiti olla! Kohe oleks nagu midagi puudu, kui pole mingi aeg metsa saanud.

Kui järgmine kord jälle metsa satud, siis ära kohku, kui keset laia laant leiad kännu otsast istumas või mõnd puud kallistamas ühe mehikese. Jää lihtsalt seisma ning ürita hästi vaiksel end mättale istuma seada ja märkamatuks teha. Kui vaikselt kuulad, siis hakkab varsti sinuni kostma mehikese kõne. See võib aluses segane ja isegi võõristav tunduda. Midagi ürgset, aga samas tuttavlikku. Järsku oled sellest otsekui ära tehtud ja vajud segasesse poolunne, kus mööda jäääärt jälitab jäär järjekindla jäärapäisusega jäätist järavat jäägrit.

Järsku ärkad võpatusega üles. Mehike on kadunud ja päike hakkav juba õhtukaarde vajuma. Vaja jalad selga võtta ja kodu poole vantsima hakata. Viimaseid samme enne metsast välja jõudmist viskad veel korraks pilgu tagasi. Korraks tundub, nagu vilksataks seal mustikatuttide ja männitüvede vahel too kummaline mehike taas. Igaks juhuks kummardad tollele viirastusele ja pomised mõned tänusõnad, sest miski su sees ütleb, et täna jõuad sa koju palju rikkamana, kui sealt hommikul lahkudes. Midagi on su omailmas paika loksunud.

Andmed:

Valdur Mikita, Mikita keeleaabits: Põliskeele omailma, Välgi Metsad, 2019, lk 168

Linke netiilmast:

Hedvig Hansoni intervjuu autoriga ajakirjas Edasi

Anu Aun - Eia seiklus Tondikakul (2019)

Keset seda igavesena tunduvad sügisilma ja kõigi suusasõprade õudusunenägu on tõeline lust pageda ühte lumisesse ning südantsoojendavasse  paika - Tondikakule.

Seal saad hommikul Eia ja Atsiga metsloomadele süüa viia, päeval Jetega jõekaldal saarmaid pildistada ning õhtul Lauritsa ja Mooritsaga kogu perele ühe vägeva söömingu valmistada (muidugi koos Mooritsa suussulavate pirukatega).

Ja kui sellest kõigest veel väheseks jääb, siis võid veel minna tähtede valgel jõejääle väikest uisuringi tegema ja hea õnne korral kuulda ka habekaku natuke kummituslikku huiget.

Kas me kõik ei vajaks üht sellise päeva Tondikakul? Päeva, mille lõpus suled silmad tuhat korda rikkamana ja tead, et täna said sa olla iseenda parim versioon. Mina igatahes pakin juba seljakotti ning otsin kapist sooje käpikuid, sest Tondikaku ei saa ju ainult üks imekaunis jõulumuinasjutt olla. See tuleb lihtsalt Lõuna-Eesti metsade vahelt üles leida. 

Andmed:

Anu Aun, Eia seiklus Tondikakul, Kirjastus Postimees, 2019, lk 240

Ivar Soopan - Head pahad poisid (2009)

Ma usun, et paljud meie seast mäletavad oma koolipõlvest seda ühte üle kooli tuntud "paha poissi". Käis ta nüüd sinu enda klassis, paralleelis või hoopis paar aastat vanematega, siis temast kuulnud olid sa kindlasti. Kuulujutud tema "vägitegude" kohta levisid kulutulena ning ainult ta ise teadis paljudel neist on tõepõhi all.

Mingi hetk oli ta koolist kadunud. Ja kuulujuttude polnud siis enam lõppu. Küll olla ta ära kolinud ja kooli vahetanud, politseisse ülekuulamisele viidud või juba otsaga noortevanglas väljas. Kõige kõrgelennulisemad kuulujutud paigutasid ta muidugi juba üldse Männiku karjääri põhja. Tõde tavaliselt ei selgunudki, sest elu koolis lippas ahvikiirusel edasi ning uued "pahad poisid" ja kuulujutud võtsid "kadunukese" rolli üle.

Ivar Soopani raamatus jõuabki "paha poiss" Rain välja noortevanglasse, kus ta peab oma tegude üle kolm kuud järele mõtlema. Rusikatega arveteklaarimised, pidev enesekehtestamine ja rivaalitsevad poistekambad - kõik selle peab Rain ära kannatama ja veel ka "meelt parandama". Kuid sellega saab Rain hakkama, sest sisimas on ta tegelikult hea ning tal on pere ja sõprade näol olemas ka tugi vanglamüüride tagant. Tuleb välja, et mitte trellitatud akendega kinnisesse tuppa ei tule noori kurikaelu panna, vaid neile tuleb näidata, et maailmas on inimesi, kes neist reaalselt hoolivad ja kellele nad korda lähevad. Seda tehes oleks meil palju vähem suureks kasvanud "pahasid poisse".

PS: Minu kuuendikud olid selle raamatuga tõeliselt rahul. Sain neil ainult positiivset tagasisidet ja üks kõrvu kostnud lause oli: "See oli esimene raamat, mis mulle lugedes päriselt ka meelde jäi."

PPS: Jani ja Silveri ehitatud onn oli 12-aastase Oskari kõige suurem unistus!

Andmed:

Ivar Soopan, Head pahad poisid, Eesti Päevaleht, 2009, lk 158

Linke netiilmast:

"Head pahad poisid" ELLU-s

Eda Posti arvustus Eesti Päevalehes