Karl August Hindrey & Mart Laar - Aovalged aknad (2022)

Ärkamisaeg, mis on vastuvaidlematult üks meie rahva ajaloo olulisemaid ja määravamaid perioode, ei ole väga palju ilukirjanduse lehekülgedel kujutamist leidnud. Kuigi ilukirjanduslikku potentsiaali omab see ajajärk küll - rahvast ühendav suursündmus üldlaulupeo näol, suured isiksused (Jannsen, Koidula, Hurt, Jakobson, Kreutzwald), sisemised ja välised vastasseisud. Isegi 1930. aastatel, kui oli ajalookirjanduse kuldaeg, jäi ärkamisaeg valikust kõrvale (fookus oli muistsel vabadusvõitlusel ja vabadussõjal), kuigi tollal oleks saanud ju veel kirjanikud koguda kirjutamiseks mälestusi ja materjali inimestelt, kes ise neist sündmustest osa võtsid või mõne juhtfiguuriga isiklikult kokku puutusid. Ehk peljati Jakobsoni või Jannseni poole valimist/eelistamist ning seega vene või baltisaksa pooldaja tiitlit? Või polnud see lihtsalt piisavalt "seksikas" teema, sest ei saanud lahinguväljal igipõlistele vastastele kohta kätte näidata?

Karl August Hindrey vähemalt soovis lugejatele omapoolset pilguheitu ärkamisaega pakkuda, kuid tema plaanid jäid alanud maailmasõja ja Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu poolikuks ja käsikirja. Nüüd on Mart Laari (kelle sulest ilmust hiljuti ka monograafia Hindrey kohta) kaasabil käsikiri natuke täiendust saanud ja lugejateni jõudnud (Hindrey poolikuks jäänud käsikiri trükiti küll ära juba 1995. aastal). 

Kuid romaanis "Aovalged aknad" ei kohta me Koidulat ega Jakobsoni, vaid Hindreyle omaselt on suure ajaloosündmuse taustal fookuses "väike inimene". Olgu selleks parun Wessar, mõisavalitseja Kattvell, notar Uudopärt või isepäine ja hakkamist täis poisike Peeda. Otseselt nemad ju kuidagi neid ajaloosündmusi ei mõjuta, mis 19. sajandi keskpaiku meie maal aset leidsid. Nemad tegid oma päevatööd, käisid kirikus ja kohalikus kooris laulmas või pilli puhumas. Kuid nemad ja tuhanded nendesugused muutsid ajalookäiku ja ühe rahva saatust sellega, et nende mõttemaailm ja usk endasse muutus (seda ka parun Wesseri moodi baltisakslastel). Ja kui ühele rahvale panna pähe mõtte, et nad on midagi rohkemat, kui lihtsalt põllul küürutavad tööloomad, siis hakkab asju juhtuma. Vaikselt, aga hakkab!

Oma stiililt ja jutustamislaadilt kannab "Aovalged aknad" kindlasti oma ajastu märki, kuid pilguheit sellesse aega on ehe ning täis põnevaid ja eriilmelisi tüüpe. Minu enda vaieldamatuks lemmikuks oli pisikese häbi ja trotsi täis Peeda teekond Tartusse ning poisi iseseisvumiseni selle käigus, mis mitmeski mõttes oli võrdkujuks meie rahva püüdlustele iseolemise poole. Meie kohuseks on mitte unustada kõigi nende "väikeste inimeste" panust selles pikas teekonnas.

Andmed:

Karl August Hindrey & Mart Laar, Aovalged aknad, Varrak, 2022, lk 304

Mart Laar - Hoia Ronk (2021)

Aastate eest tulid minu ja mu venna ellu sellised raamatud nagu "Urmas ja Merike", "Läänemere isandad", "Ümera jõel" ning "Tasuja". Väikese vahega järgnesid neile ka igasugu Villud, Schenkenbergid, Gabrielid, Raudpead, Ahased, Aitad, Leilid ja Vambolad. Me olime järsku ajaloost ja selle kõigist kirjalikest vormidest täielikus vasikavaimustuses. 

Lugesime lausa võidu erinevad ajalooromaane ja militaarkirjandust (peamiselt Mati Õuna teoseid). Meie toa raamaturiiul aina täitus uute ja uute  raamatutega ning seina kaunistas Olev Soansi Eesti vabadussõja kaart. Aastatega läks nõnda, et minu vaimustus kandus peaasjalikult just ilukirjanduse ning vennal ajaloo ja arheoloogia radadele. Ja nüüd aastakümneid hiljem, ei suuda ma tegelikult ära imestada, kuid suur mõju neil "esimestel" (olgem ausad, kirjanduslikult suhteliselt keskpärastel raamatutel) meie kahe eluteedele on olnud.

Autokarikatuur

Üks nendest mõjutajatest oma raamatutega oli Karl August Hindrey, kelle erakordne elutee on nüüd tänu Mart Laarile raamatukaante vahele jõudnud (aastate eest ilmus Oskar Kruusi sulest samuti selline konspekti mõõtu ülevaade Hindrey elust ja loomingust, mida kummalisel kombel Laar kordagi ei maini). Laar ei ole üritanud kirjutada kirjandusteaduslikku monograafiat, vaid tema eesmärgiks on lugejale tutvustada mõnusas rahvalikus stiilis talle endale väga sümpaatset inimest, kes ise ja kelle teosed meie laiemale avalikkusele on nüüdseks kahjuks suhteliselt tundmatud.

Selle ülesandega saab Laar ka kenasti hakkama. Saame tuttavaks nii noore tuulepeaga Abjast, tsaarivõimu  varvastel tallava karikaturistiga, piitsal plaksuda laskva "Postimehe" ajakirjanikuga, oma rada käinud kirjanikuga kui ka Iru vanadekodus varju leidnud "nõukogudevastase elemendiga". Raamatu lõpuks on Hindreyst saanud lugejale hea teretuttav, kelle mõne teose võiks ju isegi tutvuse poolest ette võtta, kuid sügavamast sõprusest kindlasti rääkida ei saa (sellise teose suurepärase näitena võiks tuua Livia Viitoli Vilde monograafia), selleks oleks vaja olnud avada rohkem inimest (aja)kirjaniku taga. Ehk oleks abiks olnud sukeldumine arhiivisügavustesse või erakirjavahetuste läbi töötamine (kui seda on üldse säilinud), kuid tegelikult võib hetkel täitsa piisata Hindrey nime taas laiema lugejaskonnani toomiseks sellest, et Mart Laar tema eest kostab. Minul on vähemalt plaan Hindrey mälestused lähiajal ette võtta.

PS: Üks "priske kana" on mul Laari raamatuga kitkuda. Laar kirjutab korduvalt Hindrey suurest panusest meie karikatuuri rajamisel, aga kogu raamatu peale on ainult kaks Hindrey joonistatud karikatuuri. Mitmeid "kurikuulsamaid" küll Laar kirjeldab, kuid need oleks võinud olla ka raamatus ära trükitud. Pilt ütleb ju rohkem kui sada sõna.

Andmed:

Mart Laar, Hoia Ronk: Ühe konservatiivi elukaar, Varrak, 2021, lk 256

Linke netiilmast:

Kaarel Tarandi arvustus Sirbis

Aivar Kulli arvustus ERR-is
Saade Hindreyst Vikerraadios

Mart Laar - Sügissõda I (2014) & Sügissõda II (2016)

Mart Laar arutleb oma diloogias "Sügissõda" küsimuse üle "Mis oleks saanud, kui 1939. aastal poleks EW Stalini ultimaatumile jaatavalt vastanud?". Täpselt sama stsenaariumi mängis Eero Lattu läbi paar aastat tagasi ilmunud teoses "Kaitstud Eesti". Kui Lattu tegi seda ulmeromaani vormis, siis Laar on valinud žanriks fiktiivse dokumentalistika (Mart Juure määratlus). Ühe tundmatu sõduri mälestusted, mille juurde on lisatud hulgaliselt ajaloolisi või natuke töödeldud dokumente.

Laari hüpoteesi ja mõttemängu aluseks on Pätsi autokraatia asendumine 1938. aastal parlamentaarse korraga (võimule saab Otto Tiefi valitsus). Läbirääkimised Moskvas ja sõjaväebaaside üle otsustamine pole enam väikese kildkonna pärusmaa, vaid  laiem poliitiline küsimus. Eestlaste eitavale vastusele järgneb Nõukogude Liidu agressioon, mis on täpne koopia Talvesõjast. Mannerheimi liin vs. Laidoneri liin, Lemetti kott vs. Sirgala kott, Punaarmee käpardlikkus, Nõukogude Liidu väljaheitmine Rahvasteliidust  ning muidugi mõiste Molotovi kokteil käibesse toomine. Samuti on paralleele 1944. aasta kaitselahingutega pealetungiva Punaarmee vastu ("vallutamatud" Sinimäed).

Kahtlemata on teose suurimaks puuduseks autori suutmatus valida jutustajaperspektiivi. Sügissõja Lõunarindel kaasa teinud tundmatu sõduri mälestused ei tule näiteks üldse esile. "Autori" enda meenutusi ja juhtumusi sõjateelt on kahe köite peale ainult ehk kümme lehekülge. Samuti ei teki tunnet, et raamatu esmatrükk oleks pärit 1940. aasta suvest või kolmas trükk 1954. aastast. Selgelt kumab teosest läbi praeguse aja tagantjärele tarkus ja meie ajaloo üldtõed. Kust oleks "autor" pidanud võtma need küllaltki salajased dokumendid ning osaliste detailsed mälestused vajalike üldistuste tegemiseks? Raamatus mainitakse ju mitu korda, et rahvas ei teadnud näiteks rahuläbirääkimistest suurt midagi. Arvestades Sügissõja tagajärgi kahtlen ma üldse, et paar kuud pärast sõda oleks selline teos võinud ilmavalgust näha.

Veaks oli samuti saatesõna lisamine, kus Laar räägib midagi müstiliselt tema lauale ilmunud ja sealt kadunud käsikirjast, millel olid kahjuks osad väga tähtsad leheküljed puudu. Fiktiivne maailm oleks palju paremini tööle hakanud, kui Laar oleks tutvustanud end "uue trüki" toimetajana või saatesõna autorina. Praegune saatesõna jätab pigem mulje, et kirjastaja või autor muretses osade lugejate pärast, kes äkki võtavadki raamatu sündmusi tõe pähe.

Kokkuvõtvalt võib "Sügissõja" diloogiat pidada lihtsalt põneva hüpoteesi laisapoolseks analüüsiks. Ma usun, et raamatus toodud sündmused oleks võinud soodsate asjaolude kokkulangemisel juhtuda. Minu jaoks oli ka probleemiks liigne Soome kaasuse kopeerimine ja originaalsuse puudumine, kuigi põhjanaabrite saatus on ju tõesti kõige parem paralleel. Ühtlasi oleks võinud teos sisaldada korralikule sõjakäsitlusele omaselt ka kaarte lahingutest/rinnetest ning tabeleid mõlema poole sõjakahjudest/langenutest. Samas on vahel ikka tore lasta soovmõtlemisel lennata ning vahelduseks surnuid poliitikuid ja nende otsuseid kiruda.

Andmed:

Mart Laar, Sügissõda 1939 I osa: Punane torm tõuseb, Read, 2014, lk 224

Mart Laar, Sügissõda 1939 II osa: Käsi mõõgaga, Read, 2016, lk 197

Linke netiilmast:

Kristjan Sanderi intervjuu autoriga Algernonis 

Agur Tänava arvustus Reaktoris