Karl August Hindrey & Mart Laar - Aovalged aknad (2022)

Ärkamisaeg, mis on vastuvaidlematult üks meie rahva ajaloo olulisemaid ja määravamaid perioode, ei ole väga palju ilukirjanduse lehekülgedel kujutamist leidnud. Kuigi ilukirjanduslikku potentsiaali omab see ajajärk küll - rahvast ühendav suursündmus üldlaulupeo näol, suured isiksused (Jannsen, Koidula, Hurt, Jakobson, Kreutzwald), sisemised ja välised vastasseisud. Isegi 1930. aastatel, kui oli ajalookirjanduse kuldaeg, jäi ärkamisaeg valikust kõrvale (fookus oli muistsel vabadusvõitlusel ja vabadussõjal), kuigi tollal oleks saanud ju veel kirjanikud koguda kirjutamiseks mälestusi ja materjali inimestelt, kes ise neist sündmustest osa võtsid või mõne juhtfiguuriga isiklikult kokku puutusid. Ehk peljati Jakobsoni või Jannseni poole valimist/eelistamist ning seega vene või baltisaksa pooldaja tiitlit? Või polnud see lihtsalt piisavalt "seksikas" teema, sest ei saanud lahinguväljal igipõlistele vastastele kohta kätte näidata?

Karl August Hindrey vähemalt soovis lugejatele omapoolset pilguheitu ärkamisaega pakkuda, kuid tema plaanid jäid alanud maailmasõja ja Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu poolikuks ja käsikirja. Nüüd on Mart Laari (kelle sulest ilmust hiljuti ka monograafia Hindrey kohta) kaasabil käsikiri natuke täiendust saanud ja lugejateni jõudnud (Hindrey poolikuks jäänud käsikiri trükiti küll ära juba 1995. aastal). 

Kuid romaanis "Aovalged aknad" ei kohta me Koidulat ega Jakobsoni, vaid Hindreyle omaselt on suure ajaloosündmuse taustal fookuses "väike inimene". Olgu selleks parun Wessar, mõisavalitseja Kattvell, notar Uudopärt või isepäine ja hakkamist täis poisike Peeda. Otseselt nemad ju kuidagi neid ajaloosündmusi ei mõjuta, mis 19. sajandi keskpaiku meie maal aset leidsid. Nemad tegid oma päevatööd, käisid kirikus ja kohalikus kooris laulmas või pilli puhumas. Kuid nemad ja tuhanded nendesugused muutsid ajalookäiku ja ühe rahva saatust sellega, et nende mõttemaailm ja usk endasse muutus (seda ka parun Wesseri moodi baltisakslastel). Ja kui ühele rahvale panna pähe mõtte, et nad on midagi rohkemat, kui lihtsalt põllul küürutavad tööloomad, siis hakkab asju juhtuma. Vaikselt, aga hakkab!

Oma stiililt ja jutustamislaadilt kannab "Aovalged aknad" kindlasti oma ajastu märki, kuid pilguheit sellesse aega on ehe ning täis põnevaid ja eriilmelisi tüüpe. Minu enda vaieldamatuks lemmikuks oli pisikese häbi ja trotsi täis Peeda teekond Tartusse ning poisi iseseisvumiseni selle käigus, mis mitmeski mõttes oli võrdkujuks meie rahva püüdlustele iseolemise poole. Meie kohuseks on mitte unustada kõigi nende "väikeste inimeste" panust selles pikas teekonnas.

Andmed:

Karl August Hindrey & Mart Laar, Aovalged aknad, Varrak, 2022, lk 304

Margus Mikomägi - Surnute raamat (2020)

See oli nüüd üks neist raamatutest, mille ma lihtsalt hingasin sisse. Aga selles hingetõmbes polnud kübetki kaduviku kõdu. Natuke nukrust ja igatsust, kuid peaasjalikult siirast tänu ja rõõmu kõigile neile minejatele selle eest, et nad olid meie eludes olemas.

Margus Mikomägi mainib selles raamatus mitmes kohas "legendiks saamist/muutumist". Paljud näitlejad koguvad aastatega publiku poolehoidu ja populaarsust, kuid legendi staatust see veel ei taga. Osade kirjanike teoseid laenutatakse ja ostetakse aastaid, kuid siis vajuvad nad unustusse. Legendi staatus on määratud vaid vähestele. 

Samas kaasneb legendi staatusega üks huvitav boonus. Ka peale lahkumist räägitakse sinust ikka veel olevikus. Sinu mõju on olnud lihtsalt niivõrd suur, et osa sinust kestaks ikka veel edasi. Jaan Kross on meie kirjanduse suurkuju! Aarne Üksküla on meie teatri legend! Noo ei sobi see OLI neisse lausetesse. Ning usun, et ka paljud teised lugejad tunnevad Mikomäe uut raamatut lugedes sarnaselt minuga, et need isikud ON meie legendid. Isegi kui eesriie enam kunagi ei avane.

Andmed:

Margus Mikomägi, Surnute raamat. Elu kiituseks: Koguja raamat 5, Kaarnakivi Selts, 2020, lk 206

Linke netiilmast:

Raul Ranne arvustus Postimehes

Joonas Vatteri arvustus Sirbis

Märt Treieri intervjuu autoriga saates "Vikerhommik"

Kalervo Hovi - Kuld Lõwi ja Kultase ajal (2002/2017)

Sume suveõhtu. Jalutame neiuga mööda Narva maanteed kesklinna suunas. Terve päev sai veedetud Kadriorus patseerides ja pargipingil vesteldes. Nüüd oleme mõlemad väsinud, kuid vaim on ikka erk. Ei ole mingit soovi veel koju minna ja õhtule kriipsu alla tõmmata. Õhtu on ju nõnda valge ja soe! Põhjala nõiduslik suvi!

Otsustame hoopis Narva maantee kandis elava sõbranna juurest läbi põigata ja ta meiega linna kaasa kutsuda. Lähme istume kuhugi kohvikusse või restorani maha. Puhume juttu elust ja ilust! Ehk saab isegi natuke tantsitud. Kuulu järgi pidi Estonia suveaias mängima Kurt Strobeli ja Marcelle'is Victor Compe džässorkestrid. Du Nordis pidi uue orkestriga tantsuks mängima isegi Raymond Jose Michel ise, kes peale aastaid Euroopas rändamist taas Tallinna jõudnud. Kuid sinna pole vist mõtet trügima hakata. Seal on ilmselt rahvast nagu murdu, sest kõik tallinlased tahavad seda tõmmu nahaga noormeest ju oma ihusilmaga näha. Sellist imeasja ju Tallinnas iga päev ei näe! Tõelised muusikasõbrad tõesti!

Kohvik Kultas EEKS-majas

Saamegi sõbranna nõusse. Kuid tingimusel, et läheme kuhugi, kus on väheke rahulikum ja avaram. Ei taha koju jõuda küünarnukkidest siniseks pekstuna ja õllest ülevalatuna. Nõnda suundume kolmekesi kohe palju reipamal sammul kesklinna. Sihtmärkideks Feischner või Kultas. Kohvikus istumine ongi palju populaarsem praegu. Restoranid on täis ärimehi, poliitikuid ja väljamaalasi. Meile piisab meist kolmest!

Dancing Palace Gloria restoran

Teel Vabaduse väljaku suunas arutame viimaste päevade uudiseid. Kohe kerkis jututeemaks üleeilse Päevalehe kaanelugu, kus kirjutati end Dancing Palace Glorias maha lasknud ametnikust. Tuleb noormees peale tööd restorani, tellib head ja paremat, kaks topkat viina ja laseb toidul hea maitsta. Seejärel maksab arve, jätab kopsaka jootraha ja laseb seal samas lauas revolvrist kuuli pähe. Meie sõbranna teadis rääkida, et see pidi olema juba viies juhtum viimase kolme aasta jooksul ja kolmas Tallinnas. Tulevad aina restoranidesse ja lasevad end seal maha. Las teised koristavad sinu järelt! Mis neil häda seda kodus teha? Peab kogu ilmarahvas seda siis pealt nägema? Sõbranna teadis veel lisada, et ta oli täna töö juures lõunapausi ajal kuulnud, et põhjuseks oli olnud ikka üks õnnetu armastus. Hea, et siis ainult enda maha lasi! Oleme kuulnud küll lugusid, kuidas noormees kutsub neiu veel viimaseks rendez-vous'ks restorani ja laseb siis nii enda kui ka neiu maha. Õnneks oli seekord armastus ainult ühe ohvri nõudnud.

Kultase kohviku interjöör

Jõudsimegi nõnda pläkutades lõpuks linna keskväljakule. Samuti oli langenud liisk kohavalikus asjus. Nimelt pidi eelmine aasta avatud Kultases töötama üks blondide kiharate ja laiaõlgne kelner, kes meie sõbrannale vägagi sümpatiseeris. Sellest tulenevalt pidime kindlasti minema ja kontrollima, kas ta ka täna õhtul laudade vahel tellimusi täites ringi siblib. 

Kohviku alumise korruse suured aknad olid põranda sisse lastud ja nõnda oli kogu alumine korrus üks suur suveterrass. Muidu tubakavingust sumbunud paigast (kõigi Tallinna restoranide ja kohvikute igiomane probleem) oli saanud õhurikas ja avar mesilastaru, mis sumises nõnda kutsuvalt. Leidsime omaette istumisnurga ja tellisime esimesed kohvid. Kuuldavasti tellis Kultas oma kohvikule Helsingist Pauligi erisegu, et konkurentidest ette rebida. Jaa, kohv on siin hää! Ehk tõesti Tallinna parim. Kuid peamine, millega Kultas kõik teised rivaalid üle trumpab on kookide ja saiakeste valik. Võid käia siin mitu kuud iga päev kohvitamas ning ei pea kunagi ühte ja sama koogitükki võtma. 

Järsku müksab mu kaasa mind kergelt ja viipab kergelt peaga saali suunas. Sealt tulebki too linalakk kelner. Rutt sabas, aga säravvalge naeratus kõrvuni. Meie sõbranna on otsekui välgust rabatud. Tal ei jätku silmi kellegi teise jaoks ja meil just teemaks olnud Gailiti romaanide naiskangelaste valikud on tal meelest pühitud. Tal on mõttes nüüd ainult omad valikud ja võimalused lähitulevikus. Ehk juba täna õhtul võtab ta julguse kokku ja leiab võimaluse end talle tutvustada?

Meie sõbranna ohkab unelevalt ja jälgib oma väljavalitu liikumist saalis. Meie muheleme ja julgustame teda ikka takka. Kui mitte täna, siis järgmine neljapäev on Kultases küünlavalgel kirjandusõhtu, teemaks mais ilmunud luulekogu "Arbujad". Küll sa siis leiad põhjuse temaga vestelda! Äkki ta teenindab siis isegi meie lauda. 

Sõbrannal pole tõesti täna piisavalt julgust ning ta nõustub meie pakutud varuplaaniga. Järgmine neljapäev ja siis ta räägib temaga kindlasti! Meie oleme antud lubaduse tunnismehed ja vajadusel ka isamehed. Lubadused antud ja vanded vannutud! Lõpetame omad kohvid ja suundume juba hämarduvale tänavale. Harju tänava poolt kostab samuti muusikat ja rõõmuhõiskeid. Ka seal nauditakse põhjala suve ööta ööd. Mesipuu on liialt valjult meie jaoks sumisema hakanud. Oleme lõplikult roidunud pikast päevast. Aeg on koduteele asuda. Kuid hiljemalt järgmine neljapäev oleme me tarus tagasi. Luule, lootuse ja lubadustega.

Andmed:

Kalervo Hovi, Kuld Lõwi ja Kultase ajal: Tallinna restoranikultuuri ajalugu 1918-1940, soome keelset tõlkinud Piret Saluri, Varrak, 2017, lk 328

Linke netiilmast:

Britt Roseni arvustus Postimehes

Karl Martin Sinijärve arvustus Sirbis

Stig Rästa - Minu Kennedy (2015)

"Minu Kennedy" võtsin ma kätte puhtalt oma 7. klassi tõttu. Muidu oleks see jäänud lihtsalt üheks järjekordseks eluloo- ja reisiraamatuks, mida iga kuu näed raamatupoe riiulil "Uued raamatud".  Kuid saatus tahtis teisiti. Nimelt kolm minu õpilast tegid selle raamatu kohta põneva ettekande ning peale kolmanda ära kuulamist lubasin ma neile, et ma loen selle raamatu koolivaheajal ka ise läbi. Meest sõnast, härga sarvist!

Lihtne seda lubadust täita siiski polnud. "Minu Kennedy" on peaaegu kõigist Tallinna raamatukogudest välja laenutatud. Saatuse irooniana leidsin ma teose lõpuks Stig Rästa kodutänaval asuvast Laagna raamatukogust. Tuleb taas tõdeda, et ükski prohvet pole kuulus omal maal!

"Minu Kennedy" koosneb põhimõtteliselt kolmest eraldiseisvast osast: Rästa lapse- ja koolipõlv Lasnamäel, muusikuks kasvamine (kulminatsiooniks muidugi Eurovisoonil esinemine) ja 800 kilomeetri pikkune palverännak Santiago de Compostelasse. Muidugi kõige suurema põnevusega lugesin Rästa Lasnamäe ja 13. Keskkooli (nüüdne Tallinna Laagna Gümnaasium) mälestusi. Neile lehekülgedele võiksin ka mina rahulikult oma nime alla kirjutada (Ka minu maja ees ja sees tapeti inimesi!). Me liikusime ühises ruumis, hallide betoonhiiglaste varjus, kuid seitsme aastase viivisega.

Kui mina emaga lõpuks koolimajja jõudsin, oli Stig juba parematele jahimaadele edasi liikunud. Kuigi õpilaste arv oli vahepeal drastiliselt langenud, siis õpetajaskond oli suuremalt jaolt sama ning ka politsei külaskäigud suhteliselt regulaarsed. Mäletan, et põhikoolis lasti meil klassis vahel naljaviluks pipragaasi, hüpati teise korruse akendest alla ning keegi üritas vist ka lauda põlema panna. Ning see oli ainult meie klassis! Siiski on kõige selgem mälestus ühest hommikusest matemaatikatunnist, kus järsku kõlas kõva kärgatus ning kõik klassi aknad hakkasid värisema. Nimelt plahvatas kilomeetri kaugusel asuva Paekaare Gümnaasiumi juures üks Margus Ringmaa pommidest. Igavuse kätte pole Lasnamäel küll kunagi keegi surnud.

Stig Rästa muusikukarjääri ning Eurovisiooni telgitaguste kirjeldused pakkusid küll huvitava lugemiselamuse, kuid polnud minu tassike teed. Seevastu reisikirja rännakust Santiago de Compostelasse lugesin väga suure huviga, sest sama teekond on ka omal järgmise suve plaanidesse võetud. Kasulikke näpunäiteid leidsin kuhjaga ning kindlasti loen vastavad leheküljed veel enne reisile asumist üle.

"Minu Kennedy" on üks ütlemata aus ja ladusasti kirjutatud raamat. Samas on see ka üks ütlemata halvasti toimetatud raamat. Seda võiks kohe õppematerjalina kasutada tulevastele toimetajatele. Eks see ole enamuste nende "üheraamatukirjastuste" viga, mis püüavad suurte kirjastuste ahnete käppade vahelt pääseda ja ise suuremat tulu teenida. Vaadates sellele veale nüüd läbi sõrmede, siis oli "Minu Kennedy" minule üks mõnus nostalgialaks, mis pani mõtlema kõigile neile kümnetele poistele ja tüdrukutele, kes Pae tänava hoovides õhtuti rahvastepalli ja ukakat mängisid. Peaaegu kõigist said ju normaalsed inimesed. Ainult mõni üksik on vangis või süstla otsas. Aga selles ei saa küll Lasnakat süüdistada!

PS: Lõpetuseks tänud minu 7. klassi õpilastele, kes selle raamatu minu huviorbiiti tõstsid. Kindlasti kõige põnevam raamat, mis ma sellel vaheajal lugesin. :)

Andmed:

Stig Rästa, Minu Kennedy, Rasta Meedia, 2015, lk 204

Linke netiilmast:

"Minu Kennedy" ELLU's

Mihkel Raud - Musta pori näkku (2008)

"Musta pori näkku" on viimase kümnendi üks enim ostetud, loetud ning arvustatud raamat meie kirjandusmaastikul. Kõik on seda lugenud ja kõigil on selle kohta oma arvamus öelda. Isegi neil, kes pole Raua teost lugenud on sellest oma arvamus välja kujunenud. Üldlevinud on arvamus: "Eks see üks ropp ja rõve raamat ole!". Neil arvajatel on muidugi 100% õigus, sest M, P, T ja V tähtedega algavaid sõnu leiab pea igalt raamatu leheküljelt. Kuid tõeline oskus on rokasest pealispinnast mööda vaadata ja leida teksti tegelikult vägagi helge tuum.

Verinoor Mihkel jõuab alaliselt tekkivatest ja lagunevatest nurgatagustest bändidest kiiresti Eesti populaarseimaks ansambliks muutuva Singer Vingeri koosseisu. Algab tormiline ja lõputult voolava viinaga tembitud tsükkel, mis kestab neli aastat ja lõppeb 2. augustil 1990 aastal Wismari haiglas Anti Liivi kabinetis (Raud on 21 aastane!!!). Mälupildid tollest perioodist on äärmiselt eredad ja detailirikkad, kuid samas hüplikud ning tihti deliiriumi piiril vaaruvad. Nüüdne Riigikogu liige pidi küll üks "kainematest" olema, sest ülejäänud eesti popmuusika tollane plejaad ei taha lavatagust porduelu üldse mäletada. Parem olla käibel legend rahvast, kes käest kinni hoides ja sinimustvalgeid lippe lehvitades armastatud muusikute saatel (kõik muidugi purukained!!!) oma riigi vabaks laulsid. Keegi ei kakerdanud laval, ei kutsunud litse ega magatanud alaealisi poisikesi. Kõigil oli hoopis jube uhke ja hää olla.

Aasta tagasi Vainola raamatut "Inventuur" arvustades võrdlesin rajurokkarist Mihkli ning lüürilise punkar Allani eluteid. Tollastest noortest ja vihastest muusikutest, kelle vereringes oli regulaarselt voolamas paar promilli alkoholi, on nüüdseks saanud lapsevankriga pargis jalutavad papad. Paljud nende kaasteelistest vajusid kahjuks enneaegselt elumere lainetesse ja elavad edasi ainult oma loomingu kaudu. Vainola ja Raud suutsid oma poris kummuli olnud eluvankri püsti upitada ning oma raamatute kaudu ka lahkunud sõpradele austust avaldada. Rock 'n' Roll forever!

Andmed:

Mihkel Raud, Musta pori näkku, Tammerraamat, 2008, lk 328

Linke netiilmast:

Aivar Loogi arvustus Teater.Muusika.Kinos

Mart Niineste arvustus Eesti Päevalehes

Ilmar Palli arvustus Maalehes

Jan Kausi arvustus Loomingus

Tõnis Kahu arvustus Vikerkaares

Kati Murutari arvustus Pärnu Postimehes

Krister Kivi arvustus Eesti Ekspressis

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Allan Vainola - Inventuur (2011)

Vainola raamatut lugedes tekib paratamatult paralleel Mihkel Raua teosega "Musta pori näkku", mida lugesin kroonut teenides paar aastat tagasi. Mõlemad autorid on ju teada-tuntud muusikud, kelle muusikutee kulgeb samas aegruumis (Tallinn, keskeltläbi aastatel 1980-2000). Isegi probleemid on neil samad - rahamured, naissuhted, alkohol ning bändikaaslaste vahelised hõõrumised. Kuid sellega ka kahe raamatu sarnasused lõppevad. 

Raud kasutas sihilikult laia pintslit ja ohtralt "musti" värve, võttes teadlikult eesmärgiks lugejat ning ilmselt ka oma kaasaegseid provotseerida või kuulutada oma Tõde. Seevastu Vainola kasutab palju pastelsemaid toone ja kogu lugemiselamust saadab nukrameelne värvigamma. Vainola nendib raamatu alguses, et paljud nimed on diskreetsuse eesmärgil muudetud. Kui Raud läheb läbi oma raamatu ja muusikakarjääri motoga "Elämä on laiffii", siis Vainola raamatus näeme ka muusiku elu teisi tahke. Kõik ei saada alati moto "sex, drugs & rock'n'roll", kuigi ka seda leidub "Inventuuris". Ega see muusikuks olemine Maarjamaal pole midagi nii kerge amet, mida enda kanda võtta. Pigem on see üks rist ja viletsus. Kuid ehk on rajurokkari ja lüürilise punkari hingelaadid ning selle väljundid lihtsalt väga erinevad.

PS: Raamatut lugedes sain teada ka, et üks minu endine kursavend oli aastakese Metro Luminali solist.

PPS: "Inventuurist" tulenevalt on viimase poole aasta jooksul mu enim kuulatavaks looks Youtube'is saanud Vennaskonna "Disko". :)

Andmed:

Allan Vainola, Inventuur, Eesti Ajalehtede Kirjastus, 2011, lk 236

Linke netiilmast:

"Inventuur" ELLU-s

Heili Sibritsi arvustus Postimehes
Mart Niineste arvustus Eesti Päevalehes