Liis Pählapuu "Nikolai Triik" (2014) & Tiiu Talvistu "Ado Vabbe: Wunderbar" (2020)

Nikolai Triik, Konrad Mägi ja Ado Vabbe on minu jaoks alati olnud eesti kunsti kolm tugisammast. Lemmikuid on muidugi teisigi (Kallis, Wiiralt, Kummits), kuid nende kolme mehe nimed on mulle ikka midagi enamat tähendanud. Eks selle imetluse algtõukeks ole nende tugev seos 20. sajandi alguse kirjandusrühmitustega (minu armastatuim periood eesti kirjanduses). Ei saa Suitsu, Tuglast või Underit käsitlev peatükk kirjanduse õpikus hakkama ilma nende meeste poolsete illustratsioonideta. Selle perioodi kunst ja kirjandus käisid käsikäes. Ja nõnda tulid nad ka 18 aastat tagasi minu ellu.

Kumu külastades võtan alati natuke rohkem aega, et jõuda uute näituste juurest ka korraks 3. korruse püsinäitusele oma lemmikuid vaatama. Mõned aastad tagasi jäi kahjuks külastamata Nikolai Triigi suur isikunäitus (no ei olnud lihtsalt võimalik Austraaliast selle tarbeks eraldi kohale lennata), kuid Konrad Mäe näitust üle-eelmisel aastal ja praegu Kumus veel viimaseid kuid avatud Ado Vabbe ülevaatenäitust ma vahele jätta ei tohtinud. 15-aastane mina poleks seda mulle andestanud.

Õnneks jätkab Kumu juba traditsiooniks saanud suuremahuliste monograafiate välja andmist. See annab võimaluse neid hiljem lehitsedes näitusesaalis saadud elamuste juurde tagasi tulla ning mõnda muuseumis kahe silma vahele jäänud maali või graafilist lehte avastada. 

Samuti on nende monograafiate suureks plussiks erakogudes olevate tööde jagamine suurema kunstihuviliste ringiga. Üldiselt on ju klassikute meistritööde näited kõigis ülevaatlikes kunstiraamatutes samad (Triigi "Dekoratiivne Norra maastik" või Mägi "Merikapsad"). Nõnda on tõesti tore näha neid töid, mis ripuvad kuskil salapärastes paikades ja on mõeldud ainult valitud silmadele.

Kuigi Pählapuu kui ka Talvistu poolt kirjutatud monograafiate tekstiosa on tegelikult vägagi napp ja ülevaatlik (tegelikult ootaks mõlema kunstniku kohta sarnast teost, nagu oli Eero Epneri raamat Konrad Mägist), siis reproduktsioonide valik on lihtsalt vaimustav. Võrdlesin uute monograafiate ülesvõtteid 1977. aastal ilmunud "Eesti kunsti ajaloo" koguteose omadega (ilmselt üks enim läbi lapatud kunstiraamat minu noorusest) ning need kuulusid oma kvaliteedilt ikka erinevatesse kaalukategooriatesse. Oleks otsekui oma vana kineskoobiga televiisori LCD-teleri vastu vahetanud. Meistritöödega täidetud näitusesaal on ainult käesirutuse kaugusel. 

Andmed:

Liis Pählapuu, Nikolai Triik,  Eesti Kunstimuuseum, 2014, lk 296

Tiiu Talvistu, Ado Vabbe: Wunderbar, Eesti Kunstimuuseum, 2020, lk 416

Linke netiilmast:

Tõnis Tatari arvustus Vabbe näituse kohta Eesti Päevalehes

Arvustus Triigi näituse kohta Keskusis

J. Randvere/Johannes Aavik „Ruth" (1909/2000) & „J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris" (2006)

Meie kirjandusmaastikul on alati olnud oma kindel koht tugevatel ja natuke salapärastel naistel, kes tekitavad nendega ühiste lehekülgede vahele sattunud meestes segadust, meelehärmi ning nõutust. Teele, Tiina ja Karin on ehk parimad näited sellistest naistegelastest. Nad on lihtsalt kuratlikult võluvad!

Sarnast nõutud meelehärmi meeste (ja naiste) seas tekitas 1909. aastal meie vanamoelise seltskonna ette astunud Ruth. Võrreldes oma õdedega, ei tekitanud Ruth seda segadust oma tegude ja sõnadega, vaid hämmingut tekitas võimalus tema puhtalt hüpoteetilisest olemasolust.

Haritud ja laia silmaringiga naine? Majanduslikult iseseisev naine? Seksuaalsetest tabudest vaba naine? Meestega (peaaegu juba) võrdne naine? Kõhuhädadest vaba naine? Aga mis saab siis kolmikutest? Kes hoolitseb Kinder, Küche ja Kirche eest? See on ju ennekuulmatu!!!

Sarnaseid küsimusi hakkas meie ühiskonnas aina rohkem sajandi eest esile kerkima. Seda ka tänu Ruthi poolt kehastatud ideaali võimaliku olemasolu välja pakkumisele Aaviku poolt. Sajandeid suhteliselt sarnasena püsinud ühiskond oli äkki suure kiirusega muutuma hakanud ning meeste ja naiste rollid selles samuti.

Ehk kõige suurema muutuse tegigi läbi just võimaluste hulk, mida üks naine võis oma eluga teha. Ta ei pidanud olema enam köögikombaini ja sünnitusmasina sümbioos. Ta võis näiteks valida palju vaevalisema tee - hariduse omandamise mõnes kõrgkoolis. Sellel teel võis ta küll ebaõnnestuda ning lõpuks oma kodukülla "linnas raisku läinud tüdruku" kuulsusega tagasi tulla, kuid nüüd oli tal vähemalt võimalus seda proovida.

Ühe sajand tagasi elanud hästi haritud eesti noormehe naisideaali lugemine on tänaseid olusid arvestades kohati päris hirmus, kuid samas annab see meile võimaluse näha neid muutusi, mida meie ühiskond on selle sajandiga läbi teinud. Nähtused, mida me tänasel päeval peame täiesti loomulikeks, sobisid tollal ainult ühe noore ja naiivse üliõpilase peaaegu võimatuna tunduvasse unistusse. Uskumatult palju sellest unistusest on tänaseks ka reaalsuseks saanud.

Andmed:

J. Randvere, Ruth, Johannes Aaviku Selts, 2000, lk 64
Mirjam Hinrikus (koostaja), J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2006, lk 336

Linke internetist:
Barbi Pilvre arvustus Eesti Ekspressis