Maarja Undusk - Ellen Niit. Heleda mõtte laast (2022)

Maarja Unduski raamat oma emast Ellen Niidust on üks soojemaid ja suure südamega kirjutatud raamatuid, mis minu lugemislauale on sattunud. Eks põhjusteks on nii ema-tütre lähedane suhe kui ka soov oma ema pikka elu väärilise raamatuga tähistada. Kuid peamiseks põhjuseks on siiski Ellen Niit ise. Temast õhkuv soojus ja headus nii tütre, üliõpilase, sõbra, abikaasa, ema kui ka kirjanikuna.

Undusk suudab väga kenasti säilitada monograafia ning isiklike mälestuste tasakaalupunkti. Autori isiklik suhe Elleniga on tuntav, kuid mitte kuidagi esiletikkuv. Ütlen isegi, et Unduski oskus säilitada osade Elleni eluetappide puhul neutraalne vaatepunkt väärib sügavat kummardust (eriti mõtlen siin Ellen Niidu ja Jaan Krossi eelmiste abielude purunemist).

Endale pakkus kõige suurema lugemiselamuse Elleni lapsepõlve ja ülikooliaastate kujutamine. Ühelt poolt kuldsed ja kergelt unenäolised kolmekümnendad Tallinnas. Puhtad tänavad, valged kleidikesed ja igal pühapäeval pilvitus taevas särav päike. Sellele vastukaaluks sõjajärgne Tartu ülikool, kus täielik ajuvabadus ehk Nõukogude kord hakkas üha tugevamini sammaste vahelt akadeemilisse ellu sisse trügima. Kuid ka selles keskkonnas tahtsid noored inimesed õppida, armuda ja luua (luulet).

Raamatust jäi kummitama ka üpris alguses olnud mõte, kus Ellen Niit julgustas oma tütart olnud aegade ja elatud elu kohta rohkem pärima "kuni mõistus on veel selge". Eks suure osa vanaisade, -emade, -onude ja -tädide mälestused ja elud kaovad koos nendega. Väheste lood säilivad ja jõuavad raamatukaante vahele. Ehk Ellen Niidu üleskutse võiks leida palju laiemat kõlapinda ja järgijaid, et meie side eelmiste põlvedega ei jääks ainult mõneks vanaks fotoks albumis ja natuke juba kummalise kõlaga nimeks Geni lehel oleval sugupuul. Küsimine ei võta ju tükki küljest.

Andmed:

Maarja Undusk, Ellen Niit. Heleda mõtte laast, Tammerraamat, 2022, lk 632

Linke netiilmast:

Raamatu üle arutatakse saates "Loetud ja kirjutatud"

Maarja Vaino arvustus Loomingus

Leena Käosaare arvustus Keeles ja Kirjanduses

Marje Ernits - Pommirobot (2023)

Meie kirjandusmaastikule on viimaste aastate jooksul siginenud terve hulk erinevaid detektiive ja politseiuurijaid. Kuna nad oskavad lisaks mõrvade lahendamisele ka ajas ja ruumis rännata, siis kitsaks pole neil seni hakanud. Kuid nüüd äkki hakkab piir tõesti ette tulema, sest kõige uuema liikme Aadi Lumiste elukohaks on mõne ostukeskuse parklasse pargitud autokaravan. Ise ta noore mehena sellest suurt ei hooli ja on rahul sellega, kui saab politseile mõne uue juhtumi juures abiks olla. Tema "õnneks" leitaksegi kohalikust ostukeskuse ühe poe riietuskabiinist üks kahtlane spordikott, mille võikale saladusele tuleb Aadil jälile jõuda. 

"Pommirobot" on ilmselt paari viimase aasta jooksul kätte sattunud kriminaalromaanidest üks nõrgim. Mitme uurimist puudutava seiga puhul oleks tahtnud, et mul oleks mõni politseiuurijast tuttav, kellele oleks mõne koha ette lugenud ja tema arvamust teema usutavuse osas küsinud. Endalgi tekkis juba mõne koha osas sisulisi vasturääkivusi. Ja kui autorile oli raamatu ühe tegelaskuju (noor neiu) loomisel eeskujuks mõni reaalne inimene, kelle arusaamu maailma toimimisest ta sellele tegelasele üle kandis, siis seda inimest tahan ma küll oma silmaga näha. Lisaks oli raamatus mitmeid väga kummalisi keelevigu, mida tavaliselt võib kohata ainult Jesper Parve raamatutes (meil on ikka müüjad ja eelkäijad, mitte müüijad ja eelkäiad). Kõik see kokku mõjus nõnda, et järgmist juhtumit lahendab Aadi kahjuks minuta.

Andmed:

Marje Ernits, Pommirobot: Karavani detektiivi lood, Eesti Raamat, 2023, lk 186

Liina Pihlak - Elu puu (2021)

Näitlejad, lavastajad ja teatrijuhid on alati olnud prožektorite säras. Seda nii oma teatriteel kui ka hiljem lugematutes raamatutes, filmides, telesaadetes või teatriloolaste artiklites. Eestlased on ju täitsa hullud teatri järele. Seda näeb igal õhtul kell 19.00 erinevates järsku pimedaks minevates saalides kui ka septembris toimuva Draama festivali ajal trükivalgust nägeva "Teatrielu" statistikast. Me lihtsalt armastame oma näitlejaid lavalaudadel näha ja neist ka raamatuid lugeda (endagi kodus olev teatrile pühendatud riiul hakkab raamatutele vaikselt kitsaks jääma).
 

Aga kogu selle lavasära ja õhtut lõpetava aplausi taga on tegelikult ju kümnete ja sadade inimeste töö, kelle nimed jõuavad heal juhul kavalehtedele, kuid tihti mitte sedagi. Inimesed, kelle teatritee võib olla isegi põnevam, kui mõne ooperiprimadonna oma. 

Ühe sellise eluloo otsa komistasin ma tänu hiljuti loetud Mihkel Muti raamatule Mati Undist, kus korduvalt viidatakse Liina Pihlaku raamatule "Elu puu". Kummalisel kombel polnud see raamat seni minu radarile sattunud. Liina Pihlaku oli aastaid kunstnikuks Vanemuises,  ETV-s ja Tallinnfilmis. Ta töötas koos Kaarel Irdi, Epp Kaidu, Mati Undi, Grigori Kromanovi ja Ago-Endrik Kergega! Ta oli teatriuuenduse keskel, Irdi tõusu ja languse tunnistajaks, Nukitsamehe kodu arhitekt ning Kallewi-Boegg nr 1 tegelik leiutaja. Ja kõigele sellele lisaks olid ta vanemad Kersti Merilaas ja August Sang. See elu on raamatut väärt! 

"Elu puud" lugedes istuksid otsekui mitmed sügisõhtud koos vanatädi Liinaga õdusas köögis, rüüpaksite koos teed ja kuulaksid tema pajatusi. 1930ndate aastate lõpu Tartu, kuldsed kuuekümnendad või ajuvaba stagnaaeg - kõik see on kuulamist/lugemist väärt. Kohati küll Liina kordab end, aga sellest pole tegelikult midagi. Eks mälu käibki kummalisi radu. Peamine on, et need said kirja ja ei vajunud unustuse hõlma. Me ehk ei taha seda endale veel tunnistada, aga just vanatädi Liinade põlvkond on meie seast varsti lahkunud. Kuid veel on võimalik nende lugudest osa saada. Leiame selle aja, aurava teetassi ja sätime end mugavalt kuulama. 

Andmed:

Liina Pihlak, Elu puu: Minu vanematest Kersti Merilaasist ja August Sangast ja minu elust teatris, filmis ja televisioonis, Tänapäev, 2021, lk 368

Linke netiilmast:
Eeva Park raamatust rääkimas saates "Loetud ja kirjutatud"

Karl Ristikivi - Inimese teekond ja muu luule (1972/2023)

***

Ma veel ei teadnud, et see oli patt,

kui teada sain, oli hilja,

sest hea ja kurja tundmise puust

ma sõin liig küpse vilja.

Kõik oli nii kevadvärske ja noor

kui kaste su kulmukaarel -

kuni teadmise päikeses kolletas kõik

mu üksinduse saarel.

Mu pilk ainult korraks surus su kätt,

ja sellest küllalt jatkus.

Ühel päeval üks ingel või paha vaim

mu tunnetelt tiivad katkus.

Ja nüüd, kui vari su noorusest

mulle tuttavalt pilgutab silma,

tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain,

olen alati olnud ilma.


***

Kuid lõpuks - kas see polnud kogu aja

muud midagi kui varjupilt ja kaja?

Kas siiski, kui mu kõrval olid sina,

muu polnud tõeline kui valge lina?

Ja sinu kiirgus, soe kui kevadtuule

õrn puhang, mis mind riivas, ainult luule

ja lapsik pimesikku mängiv tuju,

üks igatsus, mis otsib oma kuju?

Ei tea. Ja kuigi vastus tõde tabaks,

me unenäoski ei saa päris vabaks,

ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja,

et oma loodud lõkkest ei saa sooja.

Jääb ainult tänumeelne alandlikkus

nii vastu võtta nagu suurim rikkus

kõik varjud, helgid, puhang suvesooja,

ja käia, kuni päike läheb looja.

***

                 Sing me a song of a lad that is gone,

                 say, could that lad be I?

Minagi olin Arkaadia teel,

kuigi ma sündisin saunas.

Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,

Muretu nooruk Arkaadia teel,

Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest

Tee juba enam kui ammu

ja et ma üksinda enese väest

Leiaksin tee, mille kaotasin käest,

Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,

vesi ja kõledad kaljud.

lahkunud viimne kui lootsikumees,

Lahkunud lauldes, et vesi on ees,

nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,

Vanduda ennast või saatust.

Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,

Nõnda on elu... Sest teie ei tea,

Ei tunne mu isamaatust.

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle ja leiad põhjuse see luulekogu kätte võtta?

PPS: Minu jaoks on Karl Ristikivi ainsaks jäänud luulekogu olnud aastaid üheks olulisemaks raamatuks. Need tekstid läksid mulle väga hinge juba pea kakskümmend aastat tagasi, kui neid esmakordselt lugesin (ja mitmed innuga ka pähe õppisin), ning mõju on endiselt sama. Täpselt ei oskagi öelda, miks see on nõnda (näiteks Heiti Talviku luulega on sama lugu). Aga luule puhul polegi see küsimus tegelikult üldse oluline. Kui kõnetab, siis sellest piisab.

PPPS: Sel aastal EKSA poolt välja antud kordustrükis on juurde lisatud ka apokriivalised tekstid (näiteks luuletused Ristikivi romaanidest), kuid eriti kiidan Jaan Unduski eessõna ja Janika Kronbergi järelsõna. Puhtalt nende pärast tasub kaaluda raamaturiiulis olemas oleva "Inimese teekonna" vanema trüki välja vahetamist (esmatrükki muidugi mitte).

Andmed:

Karl Ristikivi, Inimese teekond ja muu luule, EKSA, 2023, lk 240

Jana Maasik - Kummituste peatänav (2023)

Ilmselt oleks "Kummituste peatänavat" veel parem olnud lugeda 2. novembri õhtul, kui mööda Eestimaad on ringi käimas tavapärasest suurem hulk hingi, kummitusi ja tondikesi, kuid oktoobrikuu lõpu pime ja tuuline sügisõhtu sobis samuti, et kohtuda mõnedega nende seast. 

Jana Maasiku raamatu traagiline algus võib mõnd lugejat alguses ära kohutada (ehk isegi pigem mõne noore lugeja vanemat, kes eeldab, et lasteraamatutes me surma teemadel ei räägi), kuid loodan, et mitte nõnda palju, et raamat pooleli jätta. Tegelikult on surma, leina ja leppimise teemat autori poolt meisterlikult ja austusega kajastatud (sarnasel teemal tuleb meelde Triinu Laane veel noorematele lugejatele mõeldud raamat "Luukere Juhani juhtumised") ning annab, muidu väga seikluslikult ja hoogsalt kulgevale loole, vajalikku sügavust juurde.

Nõnda ongi "Kummituste peatänaval" olemas väga paljud heale lasteraamatule omased tunnused: põnev lugu, sümpaatsed tegelased, sügavam mõte, natuke õpetlikku sisu (Tallinna ajalugu, rahvapärimus) ja kaunis kujundus (minu arvates sobisid Urmas Viigi illustratsioonid antud raamatule suurepäraselt). Ma nuriseks ainult keelekasutuse kallal, mis minu arvates oli kohati sihtgrupile mõeldes liiga keeruline (näiteks sõna "makulatuur" küll nüüd kaheteistaastased ei kasuta). Kuid keelelist väljakutset on muidugi ka vaja! Kuidas muidu noore lugeja sõnavara areneks. Eks ikka häid raamatuid lugedes, mis kindlasti "Kummituste peatänav" ka on.

Andmed:

Jana Maasik, Kummituste peatänav: Võtme mõistatus, Varrak, 2023, lk 208

Mihkel Mutt - Liblikas, kes lendas liiga lähedale (2023)

Kui olin lõpetanud Mihkel Muti kirjutatud raamatu "Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg", võtsin lahti oma loetud raamatute faili, et vaadata, mis mul aastate jooksul on Undist loetud. Failis olnud nimekirja süüvides nägin, et olin läbi lugenud just Undi kahte esimesse loominguperioodi jäänud teosed (Muti jaotuse järgi hõbeajastu kuuekümnendatel ja kuldajastu seitsmekümnendatel aastatel).

Mäletan, et  keskkooli ajal ja ülikooli esimestel aastatel sai väga süstemaatiliselt loetud eesti kirjanike loomingut (jutti kogu Ristikivi looming, järgmiseks kogu Kross jne), aga Unt jäi pooleli. Mutt ütleb samuti oma raamatus, et Undi looming võib kohati nooremal lugejal hinge kinni lüüa. Ilmselt juhtus see ka minuga. Aga nüüd tuleb tõdeda, eriti tänu Muti enda mõnusalt paksule raamatule, et olen juba rohkem lugenud Undist kui Unti ennast. 

Tänu Muti raamatule on siiski plaan ka mõnedele Undi hilisemale romaanile oma võimalus anda. Samas tunnen sisimas, et Unt ei ole ega vist ka saa "minu kirjanikuks". Kuid samas Muti raamatut lugedes oli mu kõige kurvem tõdemus, et suure tõenäosusega oleks Unt olnud "minu lavastaja". Kogu see mängulisus, vihjelisus ja olukordade/(soo)rollide pea peale pööramine. Tuled teatrist kaaslasega teatrist välja ja terve kodutee saate arutada/tõlgendada et huvitav, mis lavastaja küll selle või teise vihjega mõtles. Unt ise turtsub vaikselt teatri puhvetis naerda ja nendib, et vähemalt polnud publikul igav.

Aga kahjuks avastasin teatri võlumaailma enda jaoks just siis, kui Undi teatri- ja elutee oli lõppemas, ja nõnda ei ole ühtki tema lavastust näinud (mäletan veel "Aida" ümber olnud melu ja Üllar Saaremäed "Suvekooli" reklaamklipis kirvega puid lõhkumas). ERRi arhiivis on küll õnneks terve hulk Undi lavastusi järelvaadatavad (eriti Noorsooteatri aegsed tööd), kuid televiisorist teatrit pole me pea kunagi vaadata suutnud (Nüganeni "Armastus kolme apelsini vastu" on üks suur erand).

Mutt nendib raamatu lõpus, et selle kirjutamise üheks eesmärgiks võiks olla värskendada meie kõigi ühismälu Undist kõige avaramas mõttes, et ka uuemad põlvkonnad mõistaksid, kellega oli tegemist. Samuti annab see uutele lugejatele kätte terve kimbu võtmeid, mille abil on Undi loomingut võimalik enda jaoks avastada ja mõtestada. Mälu ja mäletamine on meie väikesele kultuuriruumile ääretult oluline, nii tuleb teha suur kummardus Mihkel Mutile, et ta sellise suure töö ette võttis ning oma sõpra, kolleegi ja laiemalt üht tervet põlvkonda portreteeris. Ning nõnda pole see raamat kindlasti lugejatele mitte hüvastijätt, vaid esma- või taaskohtumine Matiga. Seega: "Tere, kollane kass!"


PS: Kõige väiksem nurin nurinate seas - raamatu lõpus oleks võinud olla Mati Undi teoste ja lavastuste loetelu. Tean, et "Undi-juttude" lõpus selline nimekiri juba oli, aga topelt ei kärise.

Andmed:

Mihkel Mutt, Liblikas, kes lendas liiga lähedale: Mati Unt ja tema aeg, Fabian, 2023, lk 472

Linke netiilmast:
Jaanus Kulli artikel Õhtulehes

Teet Korsteni arvustus Postimehes

Ulrika Kelk-Pedersen - Kassikuld (2023)

Ulrika seikluste kohta ühes "eliitkoolis" tahaks kasutada meie filmiklassika üht kuulsamat tsitaati: "Einoh, kui Te nüüd nalja ei tee, siis on see küll päris kena nali." Aga kahjuks tean, et kui ma loeks raamatust "Kassikuld" nii mõnegi lõigu või peatüki ette, siis mitmed mu kunagised kursakaaslased või hilisemad kolleegid ütleks kohe, et see on ju nende elust maha kirjutatud stseen. 

Muidugi on autor keeranud kunstilise võttena paar (mõnes kohas ehk isegi paarkümmend) vinti mõnuga peale ning ka raamatututvustus ütleb selgelt, et tegemist on paroodiaga. Aga samas tuleb endale tunnistada, et oma õpetajakarjääri jooksul olen tegelikult kuulnud veel ajuvabamaid lugusid meie haridusasutustes toimuvast ja inimestest, kes neid juhivad (kummalisel kombel on need peaasjalikult puudutanud just "eliitkoole" ja Ida-Virumaa koole).

Kahjuks piirdus"Kassikulla" kui raamatu väärtus minu jaoks peaasjalikult mõne naeruturtsatuse ja hinge tekkinud tänutundega, et mul on õnnestunud koolides töötada kõik need aastad nõnda toredate ja toetavate kolleegide keskel. Mõni päev enne esimese veerandi lõppu ja keset suuri sügistorme oli see tõele au andes täiesti piisav, mis Ulrika seiklustest kaasa võtta.

Andmed:

Ulrika Kelk-Pedersen, Kassikuld. Ühe õpetajanna seiklused eliitkoolis, 2023, Eesti Raamat, lk 208 

Katariina Libe - Selena Kuu Nukumeistrite saarel (2023)

Ma olen aastate jooksul külastanud nii noortele võluritele, ükssarvikuratsuritele kui ka lihtsalt "erilistele" mõeldud koole. Nüüd oli mul võimalus ühel kaugel lõunamere saarel külastada nukumeistritele mõeldud kooli. Tuleb tõdeda, et ega see eelpool mainitutest palju erinenud. 

Õppeaasta alguses tulevad õpilased ligemalt ja kaugemalt kokku, et oma ala parimatelt teadmisi ja oskusi omandada ning ise aastatega õpipoisist meistriks sirguda. Nende seas on alati neid, kes alles eile kuulsid, et on olemas mingi nukumeistrite maailm, ning neid, kes üles kasvanud teadmises, et see saab olema nende teekond.

Muidugi on kuskil varjudes ringi hiiliv tume salapärane jõud, kes tahab valitsevat olukorda pea peale pöörata. Kuna sellest ohust avalikult ei räägita, siis hakkavad muidugi essakad seda isepäi uurima ja saladusi paljastama.

Ehk kokkuvõttes ei õppinud ma nukumeistrite koolis töövarjuna ringi liikudes eriti midagi uut, aga see ei tähenda, et mul ei olnud põnev. Ütleks isegi, et kohati oli kogu see nukundus üpris kõhe. Kindlasti mõne aasta pärast ei ütleks võimalusest ära, kui pakutaks vaatlema minna natuke vanema kooliaste tegemisi seal kaugel saarel asuvas koolis. Kuigi Erasmuse poole pole vast mõtet selle sooviga pöördud. :) 

Andmed:

Katariina Libe, Selena Kuu Nukumeistrite saarel, Varrak, 2023, lk 190

Berit Sootak - Hõberebane (2023)

"Hõberebasega" jõuab Berit Sootaki "Hingelinnu saaga" ehk kodumaine X-meeste lugu lõpule. Mirtelist sai Säde, Sädest Viimane Hingelind ja Viimasest Hingelinnust ... . Seda ma muidugi öelda enam ei saa. Lugejal tuleb endal taas ette võtta tee Veriorale ja Marimetsa, kuid soovitan läbi hüpata ka Musta Marduse nimelisest kõrtsist Tartus. Kuid olge valmis, et viimase ukselt saadetakse teid pikema jututa tagasi. Kõik pole lihtsalt piisavalt "erilised", et sisse pääseda.

Sarja kolmandaks osaks on autoril juba oma maailm loodud ja seal kehtivad reeglid paika pandud. Nõnda jääbki viimase raamatu ülesandeks lugejale võimalikult põnevat lugu pakkuda. Sellega saab "Hõberebane" ka üldjoontes hakkama. Kindlasti aitab siinjuures väga kaasa tegelaskonna, tegevusaja- ja ruumi kontsentreeritus.

"Hingelinnu saaga"

Muidugi on lisaks pealiinile (Marimetsa kliinikust levima hakanud uus haigus, mis röövib erilistelt nende võimed) ka mitu olulist kõrvaliini (narkokaubandus, suhtedraamad, Säde vaimne tervis), kuid see kõik on lugedes hallatav. Kordagi ei pidanud hakkama lehti lappama või endale meelde tuletama, et kes see tegelane nüüd oli või mis nad nüüd sinna Elvasse ära kaotasid. Lisaks tahaks ära märkida vaimukalt lahti kirjutatud Säde ja Susi vahelise partnerluse Eesti Eriliste Eriüksuse noorte agentidena. Kui Säde-Kauri-Kiili liin täitis noorteromaanidele vajalikku armukolmnurga ülesannet, siis Säde ja Susi omavaheline lõõpimine ja seltsimehelikkus tõi kohati üpris tumedatesse toonidesse kiskuvasse loosse ka paraja annuse huumorit.

Tuleb tõdeda, et "Hingelinnu saagaga" jäin kokkuvõttes üpris rahule. Muidugi on sarjal omad kitsaskohad ja mitmed noorele autorile tüüpilised konarused (näiteks soov korraga kõik ühtede kaante vahele ära mahutada). Üldiselt ma (kohati väga) noorte eesti autorite poolt kirjutatud ning noortele suunatud ulmesarjade puhul esimesest osast kaugemale ei jõuagi. Nende keskmisest tasemest kõrgub "Hingelinnu saaga" ikka mäekõrguselt üle. Nii loodangi, et Säde ja teiste eriliste lugu ei jää viimaseks Berit Sootaki jutustatud looks (mis eelmainitud sarnaste autorite puhul üldiselt juhtub), vaid mu raamaturiiulisse jõuab tulevikus veel mõnigi teine sama autorinime kandev raamat.

Andmed:

Berit Sootak, Hõberebane, Raudhammas, 2023, lk 476

Mehis Heinsaar - Kadunud hõim (2022)

Mehis Heinsaare viimasest romaanist "Kadunud hõim" on nüüd pea aasta jooksul palju kirjutatud ning räägitud. Ka auhindu on jagatud. Kriitika vastuvõtt on olnud tunduvalt soojem võrreldes Heinsaare esimese romaaniga "Artur Sandmani lugu", kuid päris selle taseme kiituseni "Kadunud hõim" veel ei küündi, mis on osaks langenud autori novellikogudele. Kuid kokkuvõttes on "Kadunud hõimu" näol kindlasti tegemist ühe viimaste aastate olulisema romaaniga meie kirjandusmaastikul.

Ise lugesin "Kadunud hõimu" läbi juba üle poole aasta tagasi, kuid raamatust saadud külluse tunne on jätkuvalt minuga. Rännak mööda metsikut, müstilist ja natuke õudset Eestimaa loodust väsitas lõpuks oma värvide, lõhnade ja helide rikkusega lihtsalt natuke ära (põhjus, miks ka blogipostitus nõnda kaua aega võttis). Selgelt andis romaan žanrina kirjanikule võimaluse kõigile oma "firmamärkidele" paar vinti juurde keerata. Aga see pole mingi etteheide, vaid siiras tõdemus, et Heinsaar püüdis selle teosega tõesti kogu põhjamaise looduse vägevust ühtede kaante vahele kokku suruda. Ja kui see lugedes valla pääseb, siis võib see tõepoolest su jalust niita.

Romaanis lahti rulluvast loost ma ei räägikski, las igaüks avastab ise selle kadunud hõimu saladuse. Üht mõtet tahan siiski jagada. Nimelt jäi teose lõpp minu jaoks kuidagi lahjaks. Kas ootasin liialt suurt novellilikku puänti või nägin lõpplahendust juba kaugelt tulemas? Ehk olin lihtsalt teekonnast väsinud? Kas oli tõesti ühe korraga liiga palju Heinsaart? Ei oskagi sellele praegu vastata. Kuid üht tean kindlalt - "Kadunud hõimu" loen ma mingi hetk uuesti. Ja seda juhtub väga väheste raamatutega.

Andmed:

Mehis Heinsaar, Kadunud hõim, Menu Kirjastus, 2022, lk 318

Linke netiilmast:

Jaan Sudaki arvustus Sirbis

Saara Liis Jõeranna arvustus Loomingus

Peeter Kormašovi arvustus Eesti Päevalehes

Romaani tutvustus Tartus

Mehis Heinsaar saates "Loetud ja kirjutatud"

Siin Lille arvustus Vikerkaares

Marje Ernits - Vabaduse nimi on Vabadus (2023)

Väikese Beti Raadma lugu, mis algas sõjajärgses Tartus, jõuab kolmanda raamatuga lõpule. Beti eakaaslastele räägiti terve nende noorusaja, et nemad on see vabaduse ja rahu põlvkond, kes ehitavad valmis nii sotsialismi kui ka kommunismi. Aga õnneks mängis ajalugu oma järjekordse vingerpussi ning lisaks tuli hakata üles ehitama veel ka kapitalismi. Kuid seda sai teha juba päriselt vabas riigis.

Olen juba Marje Ernitsa triloogia eelnevate osade puhul välja toonud, et Beti on mitmes mõttes võrdkuju töökale ja visale eesti naisele/emale. Kolmas osa tõestab seda mitmel korral veel, sest Beti elu pööravad pea peale nii riigikorra muutused kui ka eraelulised keerdkäigud, mis panevad Betit aina uuesti ümber hindama juba tehtut ja vaatama värske pilguga tulevikku. Tulevikku, mis on täis vabadust ise valida ja otsustada.

PS: Triloogia lõpuks tahaks veel ära mainida, et ilmselt oleks lugemiselamus olnud palju mõjusam, kui Beti lugu oleks ilmunud ühe raamatuna, mitte jagatud ühel aastal ilmunud kolme osa vahel. Kuid ilmselt oli tegemist kirjastuse otsusega, mis on praeguseid raamatuhindu vaadates ehk lihtsalt majanduslikult rentaabel.
 

Andmed:
Marje Ernits, Vabaduse nimi on Vabadus: Sõjarahu aastad 3. raamat, Eesti Raamat, 2023, lk 176

Indrek Hargla - Heade mõrvade linn (2023)

Indrek Hargla jutukogumik "Heade mõrvade linn" on uue raamatusarja "Kriminaalne raamatukogu" avapauguks. Kuigi raamatu esikaant kaunistab 19. sajandist pärit kaunis G.F. Schlateri lito Kivisillast, siis kolmes kriminaalses lühiloos satume hoopis kummalistesse tänapäeva alternatiiv-Tartutesse (äärmiselt multikultilik Tartu või Tartu, kus ulmekirjandus on kultuurimaastiku a ja o), kus tuleb peagi hakata Raadi kalmistule uusi haudu kaevama.

Minu jaoks on kaks kõige tähtsamat hea krimiloo komponenti halle ajurakke stimuleeriv juhtum ning isikupärane uurija/detektiiv. Antud kogumiku kolmes loos aset leidvat mõrvajuhtumit on parimal juhul keskpärased (lühiloo kontekstis veavad veel kuidagi välja), kuid kõigi kolme loo uurijad on kahjuks ilma igasuguse särata ja kohe unustushõlma vajuvad tegelased.

Ehk tundub, et ma olen liiga kriitiline, kuid peamiseks kriitika põhjuseks on see, et mina ja väga paljud meie lugejad teavad, kui kaasahaaravalt ja kõrgel tasemel suudab Hargla kirjutada (apteeker Melchiori romaanid on meil ja mujal põhjusega populaarsed). Kuid nende kolme mõrvaloo puhul ütleks, et autor on selgelt oma eelmiste kirjatööde tõttu väga kõrgele asetatud lati (ootushorisondi) alt kahjuks läbi jooksnud.  Loodan, et see jääb kõigest üheks ebaõnnestunud katseks ning järgmine katse (samas sarjas peaks ilmuma Harglalt peagi "Apteeker Melchiori apokrüüfid") paneb publiku taas rõkkama.

Andmed:

Indrek Hargla, Heade mõrvade linn: Kolm mõrvalugu Tartust, Raudhargla, 2023, lk 180

Linke netiilmast:

Raimu Hansoni intervjuu kirjanikuga Tartu Postimehes

Helen Pärki arvustus Postimehes

Karl Martin Sinijärve arvustus ERRi kultuuriportaalis

"Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist" (2020) & Aivar Kull "August Gailit" (2022)

Kummaline on mõelda, et ÜLEMÖÖDUNUD sajandil sündinud ning juba üle 60 aasta tagasi manala teed läinud August Gailit on üks minu elu enim mõjutanud inimesi. Selle peamiseks põhjuseks on muidugi tema romaan "Toomas Nipernaadi", mida sattusin lugema üheksandas klassis ja mille suurest mõjust olen juba eelnevalt siin blogis kirjutanud. Eks selle raamatu mõju olulisus on nüüd aastate möödudes lihtsalt aina enam kristalliseerunud.

Kui paljude meie kirjanduse suurkujude elulood on üksipulgi läbi uuritud (ilmunud on riiulite viisi monograafiaid, päevikuid ja kirjavahetusi), siis August Gailit elu- ja kirjanikutee on seni jäänud selgelt näiteks Tammsaare, Tukla või Underi varju. Üheks põhjuseks on kindlasti pagulase staatus (Nõukogude võim kasutas muidugi väljendit "riigireetja"), mis Gailiti aastakümneteks meie kirjandusmaastiku perifeeriasse sundasumisele saatis (seda koduvabariigist vaadatuna). Siinne lugeja sai uustrükkide ja hilisemate teostega tutvuda peale autori surma (surnud kirjanikus Nõukogude võim enam nõnda suurt ohtu oma eksistentsile ei näinud) või alles Eesti taasiseseisvumise järel.

Teine põhjus oli Gailiti enda teadlik varjus püsimine (eriti Siuru järgsetel aastakümnetel) ning ka paljude eraarhiivis olnud dokumentide hävimine/hävitamine. Kui siia juurde panna veel kirjaniku enda poolt ringlusesse lastud huumorina mõeldud kuulujutud (peamiselt puudutasid need tema nooruspõlve ja päritolu), siis ongi igati mõistetav, et uurijatele on Gailiti elutee lahtikirjutamine paras väljakutse. Loominguteega on asjad muidugi lihtsamad, sest teoste ajakirjanduses ilmunud retsensioonid ja intervjuud Gailitiga on arhiivist kenasti leitavad (õnneks on selle töö lihtsamaks teinud ka Ilmamaa kirjastuses ilmunud kogumik "Lugusid Mr. Ge'st, August Gailitist" ning Gailiti enda artiklite kogumikud "Eesti mõtteloo" sarjas). Lihtsalt on vaja pühendunud uurijat, kes sellest kõigest end läbi näriks ja Gailiti loo kirja paneks.

Selleks pühendunud uurijaks on osutunud Aivar Kull, kelle Gailiti monograafia annab küll ammendava pildi Gailitist kui loovisikust, kuid inimesena jääb mr. Ge siiski kaugeks (Sirje Kiini Marie Underi monograafia või Elem Treieri "Tammsaare elu härra Hansenina" haaret ei ole). Kulli monograafia tugevaim osa on Gailiti kirjanikutee kujutamine (esimestest katsetustest, mida autor ka ise hiljem maha soovis vaikida, kuni pagulasaastateni välja) ja sellega kaasas käinud kriitika analüüsime, mis nüpeldas suurema või väiksema innuga Gailiti teoseid aastakümneid. Soovitakski Kulli monograafiat eelkõige neile, kes on Gailiti mõne teosega juba tutvust teinud ning tema stiil ja fantaasialend on neile meeltmööda olnud. Nõnda saad võimaluse tutvuda natuke teoste tagamaadega ja leiad ehk ka midagi uut lugemiseks meie klassiku teoste hulgast (endal tekkis soov "Isade maa" uuesti käsile võtta).

Andmed:

Aivar Kull, August Gailit: Lahtiste allikate poole, Ilmamaa, 2022, lk 400
Hando Runnel (koostaja), Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist, Ilmamaa, 2020, lk 384

Linke netiilmast:

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Janika Kronbergi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Brita Meltsi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes
Aivar Kulli arvustus ERRi kultuuriportaalis

Tiit Hennoste - Kuldsete lehtede peal (2023)

Järjepanu Loomingus ilmunud ja nüüd suure juubeli puhul ühiste kaante vahele kokku kogutud Tiit Hennoste artiklid on igati vääriline kingitus "Tukla lapsukese" tema sajanda sünnipäeva puhul. Hennoste stiil on humoorikas, kohati teravalt torkav ning mitte kordagi akadeemiliselt kuiv. Kui olete enne mõnda tema loengut või ettekannet juhtunud nägema, siis teate, mida oodata.

Hennoste on jaganud Loomingu teekonna kümneks kümneaastakuks (1923-1932, 1933-1942, ....). Lisaks kirjandusajakirja enda loo ja ajas muutumiste valgustamisele (kirjanike kisklemised, vastasseisud võimu ja vaimu vahel, ajakirja prestiiži tõusud ja langused), annab igale kümneaastakule väga palju juurde ka Hennoste sissejuhatused igasse peatükki, kus ta avab laiemat aja- ja kirjandusloolist konteksti nii meil kui ka mujal. Kui keegi soovib lugeda ja saada head ülevaadet 20. sajandi kirjanduse olulisematest tekstidest (Kafkast kuni Houellebecqini), siis "Kuldsete lehtede peal" annab võimaluse koostada endale päris tummine suvelugemise nimekiri.

Raamatus mainitakse mitmel korral, kui eriline on tegelikult Looming oma saja-aastase teekonnaga kogu maailma kontekstis. Ajakirja tähtsus ja tähendus on nii lugejate kui ka kirjanike seas ajas pidevalt muutunud (selle üheks mõõdupuuks on ka trükiarvud, mida Hennoste võimalusel lugejaga jagab), kuid SAJAND näitab minu arvates siiski seda, et Looming on muutunud loomulikuks osaks meie enda kultuuriloost. See ei tähenda muidugi seda, et esimesele sajandile järgneb automaatselt teine. Ka loomulikud nähtused kaovad või teisenevad. Kuid selle oht on palju väiksem, kui me neid nähtusi ei võta Iseenesestmõistetavatena, vaid panustame ka ise nende püsimisse. Kui satute järgmine kord poes ajakirjade ja ajalehtede letist mööduma, siis võimalusel pistke värske Looming omale ostukorvi. Ehk avastate nõnda mõne uue luuletaja või teose enda jaoks. Kultuuri üks imelistest omadustest ongi ju võime end ise juurde "toota". Ja Looming on seda juba suurepäraselt terve sajandi teinud. 

Andmed:

Tiit Hennoste, Kuldsete lehtede peal. "Loomingu" kirjanduslugu, Kultuurileht, 2023, lk 336

Linke netiilmast:

Tiit Hennoste saates "Loetud ja kirjutatud"

Tõnis Tootsen - Ahvide pasteet (2022)

Viimastel kuudel on küll lugeda jõudnud, kuid mõtete kirja panemine on töö tõttu jäänud vabamaid päevi ootama. Nõnda ongi nüüd mõne raamatu lugemisest juba päris tükk aega möödas, kui siia neid ridu kirjutama hakkan. Aga eks see ole ka esimene n-ö lakmustest, kas raamatust saadud elamus on jätnud kestvama jälje või sulab loetu kiiresti kümnete teiste laias pildis keskpäraste teostega kokku üheks "midagi sellist seal vist oli" raamatuks.

Tõnis Tootseni kirjutatud "Ahvide pasteedile" mõeldes pean tõdema, et pea kogu raamatu sündmustik ehk ahv Ergo elukäik on mul pea pool aastat hiljem väga kirkalt meeles. Kohati tekib meenutades lausa tunne, et oleks otsekui Ergo lugu hoopis kinoekraanil filmina näinud (näiteks väikese Ergo kooliaastad või "väljasõit" rohelusse). 

Kuid "Ahvide pasteet" on ka üks sellisest raamatutest, mille sisust väga palju ette ära rääkida ei tahaks, vaid jätaks uutele lugejatele võimalikult valge lehe. Samas ütleb mu sisetunne, et see on ilmselt üks neid raamatuid, mis meeldib väga või üldse mitte. Tean mitut inimest, kellega vesteldes Tootseni romaani taevani kiitsid ning suure õhinaga soovisid erinevate kohtade ja tegelaste üle arutada. Ja samas mitu tuttavat ütlesid, et jätsid raamatu pooleli, sest nad ei suutnud sellesse otsast otsani allegooriat ja satiiri täis maailmasse end sisse lugeda (tsiteerin ühe põhjendust: "Natuke liiga perv minu maitsele."). 

Mina jään ise esimeste sekka (ma nüüd ei tea küll, mis see mu pervisuse kohta ütleb), sest pole tegelikult vast "Ussisõnadest" alates nõnda humoorikat ja ka torkavat valusat (kõver)peegelpilti meie ajaloo, tänapäeva, riigi ja rahva kohta lugenud. Ning lisaks peab mainima, et oleme Tõnis Tootseniga pea sama aasta mehed. Ehk näiteks paljud raamatus olnud vihjed viimaste aastakümnete haridussüsteemi ja kogu selle 1990. aastate üleminekuperioodi kohta olid otsekui mulle suunatud. Ma oleks võinud rahulikult olla selles loos üks Ergo mitte just kõige targematest klassivendadest, kes täielikus õndsuses oma ahviasju ajab.

Andmed:

Tõnis Tootsen, Ahvide pasteet, Kaarnakivi Seltsi Kirjastus, 2022, lk 266

Linke netiilmast:

Raamatu esitlus Rahva Raamatus

Tiina Pai arvustus Loomingus

Märten Ratassepa arvustus Vikerkaares
Andri Liimetsa arvustus Eesti Ekspressis

Marje Ernits - Sotsialistlik realism (2023)

"Sotsialistlik realism ehk Beti uued seiklused ENSVs" viib meid 1960.-80. aastate Tartusse, kus just keskkooli lõpetanud Betist saab EPA tudeng ja seejärel üks miljonitest süsteemi väikestest hammasratastest, kes üritavad oma igapäevase tööga elu paremaks/talutavamaks muuta. Paraadide plakatid räägivad ikka tublidest kommunismiehitajatest ja viisaastakutest nelja aastaga, kuid iga aastaga hakkab see üha enam ulmet meenutama ja reaalse eluga pole sel kuigi palju pistmist.

Kolhoosis tööd rügades mööduvad aastad kiiresti, Beti eraelu teeb seal kõrval üpris kummalisi käike ning järsku ongi 20 aastat läinud. Eks Beti lugu ongi koondpilt paljude aastast aastasse tööd rüganud eesti naiste elust sel perioodil. Valikuid ja vabadust oli vähe, kuid kõige kiuste elati ja saadi hakkama just Beti-suguste inimeste tõttu. Nüüd tuleb jääda Beti elukäigu lõpplahendust ootama kolmanda osa näol.

Andmed:

Marje Ernits, Sotsialistlik realism: Sõjarahu aastad 2. raamat, Eesti Raamat, 2023, lk 168

Ants Eskola - Näitleja on ajastu lühikroonika (1986)

Lugedes meie teatriloo suurkuju ja ühe kuulsama Hamleti osatäitja Ants Eskola mälestusi hakkab raamatu pealkiri "Näitleja on ajastu lõhikroonika" väga kiiresti lisavarjundeid koguma. Mälestused on kirja pandud suures osas 1960.-70. aastatel ning kannavad osade peatükkide puhul väga selget ajastu pitserit. Asi pole selles, et Eskola kiidaks isakest Stalinit taevani või ülistaks Nõukogude võimu ja selle "rikastavat" mõju meie teatritele. Pitser on vajutatud sellega, mis Eskola on neil lehekülgedel ütlemata jätnud.

Muidugi puudutavad need peaasjalikult sõja- ja Siberi-aastaid. Üks hetk pole Eskola enam lihtsalt Estonia lava rambivalguses, vaid kaugel Uuralite taga oma elunatukese eest võitlemas. Kuidas või miks ta sinna sattus, see jääb välja ütlemata. Lihtsalt Karm (!) saatuse vingerpuss, mis katkestas aastateks ta näitlejakarjääri ja lõhkus perekonna.

Kuid ligi nelikümmend aastat tagasi trükivalgust näinud mälestuste puhul oskasid õnneks lugejad siis ja loodetavasti oskavad ka praegu ridade vahelt lugeda (enese)tsensuuri tõttu raamatust välja jäänud seiku. Neid nõukaajal ilmunud erinevate kultuuriinimeste mälestusi lugedes tekib mul alati hinge väike lootus, et äkki on kuskil kirjandus- või teatrimuuseumi arhiivisügavustes peidus originaalkäsikiri, mis jäi tsensorist puutumata. Ilmelt väga vähesed julgesid kõik südamelt paberile panna lootuses, et äkki kunagi...

Eskola puhul ootaks sellise käsikirja avastamist/avaldamist veel eriti, sest sellist Ameerika mägedel kihutavat elusaatust annab otsida. Noorukina ilma igasuguse teatrihariduseta Estonia lavalaudadele, esimesed suured rollid, reisid sõjaeelses Euroopas, Solikamski vangilaager, suured rollid Panso käe all, raksu minek Pansoga, reisid oma kadunud pere juurde ookeani taha ning muidugi kõik lavalaudadel tehtud rollid. Muidugi tõenäosus, et selline käsikiri kuskilt välja ilmub on nullilähedane, siis lootus, et mõni teatriteadlane kirjutab Eskolast põhjaliku monograafia omab kindlasti paremaid numbreid.

Andmed:

Ants Eskola, Näitleja on ajastu lühikroonika: Mälestused, Eesti Raamat, 1986, lk 288

Laura Evisalu - Oodates Norra kuningat (2023)

Paljudel meie seast on olnud lähedane inimene, kelle puhul oled tahtnud teda tugevasti raputada ja küsida: "Miks sa selle inimesega (ikka veel) koos oled? Kas sa ei näe, kuidas ta sinuga käitub?" Kuid nende silmad ei suuda seda näha. Hirm, ebakindlus ja ka mugavus on nende silmad kaega katnud. Kõiges ebameeldivas, mis nende suhet puudutab, on nad "ise süüdi" ning veel vabandavad ka, kui nende "kallis teine pool" häält tõstab või hullemal juhul rusikatega vehib.

Sellises katkises suhtes on ka Laura Evisalu uue noorteromaani Hele. Muidugi algab kõik kenasti. Armutakse, jalutatakse käest kinni, unistatakse ühisest tulevikust. Kuid õige pea hakkavad noorte suhtes tooni võtma Ivo passiiv-agressiivsed torked neiu välimuse, huvide või sõprade kohta, noormehe pidevad hilinemised/kadumised/kokkulepete eiramised ning soov kontrollida Hele tegemisi. Ning seda kõike näha kannataja vaatenurgast, kes püüab igas olukorras poisis head näha, teda välja vabandada või iseenda käitumises süüd leida, on tõesti valus. Ma ei suutnud mitmel korral raamatu lugemist lõpetada, sest tahtsin teada, kas Ivo saab järgmises peatükis lõpuks sellise sitaga hakkama, et Helel ei jää muud üle, kui poiss maha jätta. Aga sellest nõiaringist ei ole kahjuks nii lihtne välja astuda.

Kui Hele-sugune tüdruk oleks olnud 17-aastase minu sõber ning ma oleks sattunud mõne selle raamatu situatsiooni tunnistajaks, kus Ivo oli taas täielik mölakas, siis ma oleks lihtsalt poisile vastu hambaid andnud. See oleks muidugi tähendanud meie sõpruse lõppu, sest Hele oleks 99% tõenäosusega leidnud vabanduse, miks Ivo sel hetkel nõnda käitus ja kogu süü üldse enda omaks tunnistanud. Aga äkki oleks juhtunud see ebatõenäoline 1% ja tüdruk oleks aru saanud, et nõnda edasi ei saa ja ta on palju paremat väärt. Seda minu jaoks natuke liiga emotsionaalset mõtet ümber sõnastades, siis ma pole ammu mõne noorteromaani puhul peategelasele nõnda kaasa elanud. Ma tõesti tahtsin teada, mis Helest saab! Ja kui see mulle juba nõnda korda läks, siis tahaks loota, et raamatu sihtgrupi poolehoiu võidab see kindlasti. 

Andmed:

Laura Evisalu, Oodates Norra kuningat, Varrak, 2023, lk 366

Sirje Olesk - Aegade lugu (2022)

Kui kuulata ja lugeda viimaste päevade diskussiooni Juhan Smuuli bareljeefi üle, siis tundub, et Sirje Oleskile hiljuti Kultuurkapitali aastapreemia toonud "Aegade lugu: Kirjanike liit Eesti NSV-s" on kõigile vaidlejatele igati kohustuslik lugemine. Nõnda lihtne on unustada, et Nõukogude Liidu okupatsiooni aegne elu andis ju oma täieliku absurdsusega ulmeromaani mõõdu välja.

Sirje Olesk vaatleb selle absurdse ühiskonnakorra üht absurdset organisatsiooni selle loomisest kuni lõpuni (1943-1991). Need pea viis aastakümmet on täis väiklast jõhkrust, hulga selga löödud nugasid ja suures koguses lauslollust. Siinkohal tooksin mõned "humoorikamad" näited. Semperit näiteks süüdistati selles, et ta oli Pablo Neruda luulet tõlkinud hispaania keelest, mitte vene keelest ja niiviisi "ei kasutanud Neruda tõlkimisel kõiki vene keele rikkusi". Või kuidas liidu juhatuses arutati ja ristküsitleti Juhan Smuuli tema esimese karile jooksnud abielu ning Debora Vaarandiga suhtes olemise asjus, mis meenutas mingi koerustükiga hakkama saanud õpilase nahutamist kooli direktsiooni poolt.

"Säravamad hetked" jäävad põhiliselt 1940.-1950. aastatesse, kus võisid ühel päeval olla rahvakirjanik ja järgmisel kodanlik natsionalist, mis oli hullem surmapatt, kui mõrtsukaks olemine. Kui kellegi maha lõid, siis kandsid oma karistuse trellide taga ära ja võisid hiljem oma eluga edasi minna. Aga kui sa olid paarkümmend aastat tagasi mingit Lääne-Euroopa dekadentlikku või formalistlikku kunstivoolu jäljendava luuletuse kirjutanud, kus polnud juttu talurahvast või töölistest, siis olid sa ühiskonna silmis põhimõtteliselt surnud, kelle "laipa" võis ajakirjanduses siiski mõnuga edasi mõnitada.

Kindlasti on "Aegade loo" üheks äramärkimist väärivaks tugevuseks Oleski valitud joon, kuidas ta neid aastakümneid ja inimesi kujutab. Ta jääb algusest lõpuni neutraalseks vaatlejaks ning (kirjandus)teadlaseks. Me saame lihtsalt osa ühest peatükist meie ajaloos. Selles raamatus ei mõiste kellegi üle kohut ega proovita ka kedagi paremasse valgusesse asetada. Olgem ausad, selle järele pole ka mingit tarvidust, sest ajalugu ise on juba oma õiglase kohtuotsuse ära teinud. Kõigi nende Jakobsonide, Kuusbergide ja Beekmanide kümned ja kümned teosed on muutnud lihtsalt vanapaberiks, mida ei laenutata, lavastata ega loeta. Ja kas see pole suurim karistus ühele kirjanikule?
  

Andmed:

Sirje Olesk, Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s, Eesti Kirjanike Liit, 2022, lk 304

Linke netiilmast:

Sirje Olesk saates "Loetud ja kirjutatud"

Teose esitlus Tartus

Aivar Kulli arvustus Tartu Postimehes

Olav Mertelsmanni arvustus Keeles ja Kirjanduses
Marin Laaki arvustus Loomingus

Contra - Contrarünnak (2004)

HOROSKOOBIJAMA

kuulsin raadiost horoskoobist

vise täna mul ei lähe

ükskõik palju ka eo loobiks

ikka silma ei saa pähe

olgu eks siis musta tööd teen

katteid teen ja võtan laudu

jagan häid ja täpseid sööte

olen tubli kaitse kaudu

kuid kes uskus lugu säärast

nullimängus saime löödud

sest me poisid kõik on Jäärad

viskeid polnud - ainult söödud

ERKI NOOL

kui ma oleks Erki Nool

võidaks kõiki igal pool

aga ma ei ole Erki

lati kohale ei kerki

igal katsel lähen alt

aga ma ei ole Erki

odakaar ei jäta märki

neljasadat jooksen sörki

poolteist kilti katta ma

suudan vaid jalgrattaga

kui ma ainult oleks Erki

seda kümnevõistlusvärki

lausa kinnisilmi teeks

kuid ma pehme nagu keeks

KOGEMUS VÕIDAB

üheksakend aastat turjal

surra veel ei läbe

sest et sirge veel mu selg ja

jooksma jalg on käbe

ükskord lauba hommikul

kui mu eit veel magas

käisin näitamas kuis toimib 

kogemustepagas

tegin noortega mis tahtsin

kui rutiinset tööd ma

mõõna ajal passisin

tõusul läksin mööda

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui oled (tugitooli)sportlane, siis usun, et leiad sellest kogumikust omale nii mõndagi südamelähedast. Eriti veel siis, kui sinu "profikarjäär" algas 2000. aastate alguses ning nimed Metstak, Uba, Varis või Häkkinen toovad huultele lause "Olid ajad". Nostalgiat, sooja huumorit ja armastust spordi vastu on Contra kogumik tõesti kaanest kaaneni täis.

Andmed:

Contra, Contrarünnak, Mina Ise, 2004, lk 64

Joel Sang, Jüri Üdi, Toomas Liiv & Johnny B. Isotamm - Närvitükk (1971/2023)

JOEL SANG
Kordub ah kordub see uni
üle mu taevas tähis
rinnuni ulatuv lumi
embab ei lase lahti
rabelen enesest välja
ainiti jätkan jahti
sa kaugened ainuke tähis
kesk külma kiirgavat välja

vaevaga püsin jalul
varase hommikuni
kõik on sama mis alul
sina väli ja lumi

JÜRI ÜDI
Jääpõrgu

ma olen unes
        rääkind võõraid keeli
ja olles ärkvel
        tantsind tantse mis
ei sobi mehe

        le kes raskelt haige

ja kes on arvel

        tubdispanseris

ja kes on kirjas

        vakuraamatutes

ja kelle pihti

        mus teid põletab

kes läbi elu

        jookseb rõõmsalt nuttes

kui lõbus maailm

        jäiselt jõletab

kus miljard elu

        uiskudele toetub

ja mööda pinda
        püüab püsida
kus miljard elu
        vaikselt vette poetub
kas on sääl külm
        ei maksa küsida

TOOMAS LIIV
Olemisest nööpauguna

Olla nööpauk. Olla nööpauk mõne pintsaku
hõlmas. Olla nööpauk ja hoida endas nööpi
ja sellega tervet pintsakut ja samal ajal
vaadata oma nööbi läbi maailma ja inimesi ja

teisi nööpauke. Olla nööpauk ja teada, et
nööpauk ilma nööbita on lihtsalt auk, ja
teada samal ajal, et ükski pintsak pole
pintsak ilma nööpauguta, teada seda ja

selle läbi tunnetada oma tõelist suurust,
teada, et iga nööp võib eest ära tulla, tea-
da, et iga pintsak võib rebeneda,
teada seda ja hüüda: "Aga nööpauk ei

saa kunagi eest ära tulla või rebeneda, sest
tema on ainult üks auk pintsaku sees, tema
oli, on ja jääb. Ja kui peaks veel kusagilt
ilmuma keegi, kes küsib: "Olla või mitte

olla?", siis vastata talle, et kui juba olla,
siis olla hästi suur nööpauk, olla üks hea nööpauk.

JOHNNY B. ISOTAMM
Negližee

maailm paistab läbi minu

        tuhat silma andke mulle

maailm kostab läbi minu

        tuhat kõrva andke mulle

maailm karjub läbi minu

        tuhat suud andke mulle

ja valu tunneb maailm läbi minu

        tuhat nahka andke mulle

ja rõõmu tunneb maailm läbi minu

        tuhat sydant andke mulle

maailm elab läbi minu

ning mind on ainult yks


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja enim kummitama jäänud luuletused. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis haara selle kultusliku kogumiku uustrükk lugemiseks. Või mõni muu nende nelja autori luulekogudest, sest kevade ja luule aeg on käes.

Andmed:

Joel Sang, Jüri Üdi, Toomas Liiv & Johnny B. Isotamm, Närvitükk, SA Kultuurileht, 2023, lk 112

Linke netiilmast:

Jaak Urmet luulekogust saates "Inimese mõõde"
Mart Velsker luulekogust saates "Loetud ja kirjutatud"

Marje Ernits - Helge tulevik (2023)

Olen nüüd paari aasta jooksul lugenud 4-5 Marje Ernitsa romaani ning just viimati loetud "Helge tulevik" järel sai vist lõplikult aru, miks kirjanikuproua on meie raamatukogude üks laenutatumaid autoreid. Võib öelda, et mõned aastad tagasi meie seast lahkunud rahva kirjanik Erik Tohvri on saanud omale mantlipärija. Kultuurkapitali aastapreemiatest me siin ei räägi, aga järjekordadest raamatukogudes küll.

"Helge tulevik" räägib südamliku ja lihtsa loo Beti-nimelise neiu kooliaastatest teise maailmasõja järgses Tartus. Nõukogude võim on oma verisele troonile istunud. Tavalised inimesed proovivad vaikselt kohaneda ja leida oma tee järsku kardinaalselt muutunud maailmas. Just olnu on äkki muutunud ainult mälupildiks ja sosinal räägitavateks lugudeks, mille sattumine valede inimeste kõrvu võib rääkijatele ainult pahandusi kaasa tuua. 

Betist peaks saame üks neist "helge tuleviku" ehitajatest, kes punaste kaelarättide lehvides loovad kommunistlikku ühiskonda. Kuid Beti tahab olla lihtsalt hea laps oma kodustele (eriti vanaisale), eeskujulik õpilane ning ustav sõber kaksikutest Ülevile ja Valevile. Aga selleks peab ta näiteks ära õppima, miks enam mõnda hümni laulda ei tohi või mõistma, kuidas pioneeriks (mitte) olemine võib su staatust koolis määrata. Ja sellele kõigele veel lisaks kõik need ettekirjutused, mida sa teha, öelda või kanda tohid, kuna sa oled noor neiu.

Beti lugu võiks olla minu või sinu (vana)vanaema/ema/õe lugu ja just sel põhjusel ongi Ernitsa teosed nõnda populaarsed lugejate seas. Nende tegelasteks oleme meie. Ja teaduslikult on ju tõestatud, et eestlased on "haiglane huvi" kõige vastu, mis on nende kohta kirja pandud. Eks me taha olla osa ja kaasa elada sellele suurele "meie narratiivile", milleks Ernitsa "Helge tulevik" annab ka hea võimaluse.

Andmed:

Marje Ernits, Helge tulevik: Sõjarahu aastad 1. raamat, Eesti Raamat, 2023, lk 168

Linke netiilmast:
Sirje Presnali intervjuu autoriga Õhtulehes

Joel Jans - Ajudraiver (2022)

Joel Jansi (kodumaise ulme pikemaajalistele fännidele varasemast tuttav ka J.J. Metsavanana) tekstide avar mõttelend ja muhe huumor on mind juba aastaid pannud iga autori uut teost huviga lugema. Jansi tekstides on minu jaoks täpselt see mõnus tasakaal end mitte liiga tõsiselt võtva seiklusloo ning tavamõistusele veel kuidagi usutava tunduva ulmemaailma vahel. 

Oma viimases romaanis "Ajudraiver" sukeldub Jans pea ees virtuaalmaailma(desse), kust lugejal ei lasta enne raamatu lõppu pinnale õhku hingama tulla. Teeme autoõnnetuses surma saanud Felixi digikoopiaga kaasa peadpööritava teekonna paradiisist põrgu ning veel mõnessegi eelnevast kahest palju huvitavamasse maailma, kus surmajärgsest rahust ja vaikusest ei saa juttugi olla. 

Kui ma romaaniga lõpetasin, siis proovisin "Ajudraiverit" enda jaoks Jansi loomingu pingeritta asetada. Vaatasin koduse raamaturiiuli rahulikult läbi, meenutasin eelmiseid lugemiskogemusi (nii Jansi üksi kui ka teiste kirjanikega kahesse kirjutatud tekste) ning nentisin lõpuks, et "Ajudraiver" asetub lõpuks ikkagi esimesele pulgale. Mõned teised loodud maailmad meeldivad ehk rohkem, kuid iseseisva tekstina pean seda autori terviklikumaks teoseks. Tunne on, et toimunud on selge samm edasi ning see paneb huviga järgmisi peadpööritavaid seiklusi ootama. Olgu need virtuaalis või reaalis.

PS: Ei saa jätta suuri tänusõnu ütlemast Liis Rodenile raamatu suurepäraste illustratsioonide ja ka särgi eest. :)

Andmed:

Joel Jans, Ajudraiver, Lummur, 2022, lk 288

Linke netiilmast:

Leila Tael-Mikešini arvustus Reaktoris

Jüri Kallase ja Agur Tänava intervjuu autoriga Reaktoris
Marko Kivimäe arvustus Reaktoris

Ene Sepp - Sügis, hobused ja vabadus (2023)

Noortekirjanduses püsis pikka aega jaotus poiste- ja tüdrukuteraamatud, millest nüüdseks on peaasjalikult loobutud ning liigutud vanuselise jaotuse manu. Kuid meie enda noortekirjanduses on eraldi tekkinud väike, kuid vägagi elujõuline alajaotus - raamatud "hobusehulludele". 

Selle sihtgrupi on oma südameasjaks võtnud Marian Suitso ning Ene Sepp, kes on oma noorteromaanide tegevuse viinud klassikalisest kodu-kool-kodu teljelt hoopis talli ja koplisse. Neist raamatutest saavad noored ratsahuvilised lugeda oma lemmikspordist, kuid ka noorteraamatule nõnda omastest esimestest armumistest, suurtest solvumistest ja tõelisest sõprusest. 

Mul on olnud peaaegu igas klassis paar ratsaspordiga tegelevat õpilast ning nende kahe eelpool mainitud autori raamatud on lugemissoovituste jagamise mulle väga lihtsaks teinud. Õpilaste tagasiside on olnud ka positiivne, sest loetuga saavad nad väga kergelt samastuda ja üldiselt on iseseisvalt jätkatud nende väikeste sarjade järgmiste osade lugemisega. Kuid nüüd ootaks meie kirjanikelt raamatuid ka noortele "kergejõustiku-, kossu- ja jalkahulludele", kelle seas on ka omajagu "raamatuhulle".

Andmed:

Ene Sepp, Sügis, hobused ja vabadus, Eesti Raamat, 2023, lk 232

Eero Epner - Konrad Mägi (2022)

Ma olen väga rahul traditsiooniliste kunstiraamatute ja kunstnike monograafiatega, kus antakse ülevaade kujunemisteest meistriks, olulisematest perioodidest, mõjust ja pärandist. Tekstile lisaks raamatu lõpuosas kümneid lehekülgi kunstiteoseid, mille trüki- ja värvikvaliteet on viimastel aastatel juba nõnda kõrgel tasemel, et nõukaaegseid kunstiraamatuid on juba üpris nukker lehitseda.

Kuid lugedes viimast raamatut Konrad Mägist, oleksin viibinud otsekui kunstinäitusel, kus minu isiklikuks giidiks on Eero Epner. Raamat algab kiire ülevaatega Mägi elust ning seejärel kunstniku kogu säilinud kirjavahetus koos kommentaaridega. Kuid raamatu tuuma moodustavad Epneri valitud peaaegu sada maali koos saatetekstidega. 

Epner sabas käisin talveõhtute jooksul läbi Norra, Saaremaa, Lõuna-Eesti, Capri, Veneetsia ja Saadjärve "saalid". Seisatasime iga maali ees ning ma kuulasin teda rääkimas õhinal roosadest põldudest, unenäolistest pilvedest, kadunud aegadest ja igavesest ilust. Aga kõigi nende värvide ja pintslilöökide taga nägin järsku ka Konradi teekonda inimese ja kunstnikuna. Sügav kummardus mu suurepärasele giidile!

Ma südamest loodan, et tulevik toob veel sellise suunitluse ja fookusega raamatuid meie kunsti suurkujudest (ise ootaks sarnast käsitlust Wiiraltist). Et jätkuvalt mindaks lausa detektiividena teoste ja teiste arhiivimaterjalide kallale (näiteks Konrad Mägi maale oli appi kutsutud analüüsima pilveteadlased), sest pole midagi hullemat, kui riputada "klassika" lihtsalt kunstisaali inimestele vaatamiseks üles ja arvata, et sellega on töö tehtud. Kaugel sellest, töö alles algab!

Andmed:

Eero Epner, Konrad Mägi, Sperare OÜ, 2022, lk 568

Linke netiilmast:

Kunstihetked Konrad Mägi maalidega ERR-i Kultuuriportaalis

Manfred Kalmsten - Täheraua saaga (2022)

Poisikestena oli meil vennaga üpris korralik koomiksite kogu (meie ületamatu lemmik oli tol perioodil "Fantoom"). Kuid kodus oli ka paar rootsikeelset "Thorgali" koomiksit, mis omasid natuke erilist staatust. Need lood olid otsekui teisest maailmast. Paigast, kus surm on reaalne ja lõplik. Seal ei löödud naeratus näol pahadele vastu lõugu, et neist lõpuks üks suur hunnik meelemärkuseta tegelasi kuhjata. "Thorgali" lugudes löödi sulle lihtsalt tapriga pähe või torgati pistoda selga. Veri voolas lakkamatult!

Sarnaseid emotsioone pakkus ka Manfred Kalmsteni "Täheraua saaga", kus satud esimestest lehekülgedest alates külma, jõhkrasse ja halastamatusse maailma. Vend ei halasta sulle ega sina temale. Kui keegi on olnud su eluteel juba keskmisest sutsuke kauem, siis juhtub peagi üks kahest: ta reedab su või tapetakse (vaenlase või ehk sinu enda poolt). Sellised on lihtsalt Kalmsteni maailma mängureeglid.

"Täheraua saaga" ei ole kindlasti kõigile Põhjala saagade, ulmekirjanduse või viikingite sõpradele. Sul peab olema päris kindel maitse ning verd ei tohi sa kohe üldse karta. Aga kui sa tunned, et see võiks olla midagi sinule, siis Valrafn, Langenutemaa valitsejanna, juba ootab sind, et sulle oma lugu rääkida.

Andmed:

Manfred Kalmsten, Täheraua saaga, Fantaasia, 2022, lk 122

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris
Kalver Tamme arvustus Reaktoris