Teatrielu 2020 (2021)

Viimase nädala olen täielikult olnud teatrilainel. Käisin sel aastal viimast korda teatris (Semperi/Ojasoo lavastus "Kuritöö ja karistus") ning seejärel lugesin jutti läbi nii kogumiku "Teatrielu 2020" kui ka ajakirjas TMK ilmunud kriitikute teatriankeedid hooajast 2020/21. Kõige lõppu sai veel kuulatud Vikerraadio kokkuvõtvat saadet lõppenud teatriaastast. Kõik see lõppes muidugi sellega, et ostsin omale terve portsu pileteid paariks järgnevaks kuuks.

TMK ankeedis küsiti meie kriitikutelt, kuidas on kahe viimase aasta koroonatingimused mõjutanud nende käitumismustreid seoses teatriga. Uurisin uudishimust ka oma teatrikülastuste statistikat (mul on eraldi Exceli tabel kõigi külastuste kohta ja ma tean, et ma pole normaalne!). Selgus, et viimase kahe aasta jooksul olen teatrisaali jõudnud 31 korral (2020 - 18 külastust, 2021 - 13 külastust). Võrdluseks võib tuua, et 2019. aastal oli vastav number 40 (isiklik rekord 86 jääb aastasse 2013). Kuigi neis kahes aastas on aegu, kui teatrid olid üldse kinni, siis kokkuvõttes muutsid koroonapiirangud minu harjumusi üpris kõvasti. Lihtsalt üks hetk enam ei tikkunud saali võõraste inimeste sekka istuma kaheks-kolmeks tunniks.

Muidugi tekkisid kohe ka alternatiivsed võimalused ehk voog- ja distantsteater, mille esiletõusust ja arengutest annavad väga huvitava ülevaate Jõeranna, Janseni ja Laansalu artiklid "Teatrielus". Proovisin ka mina seda korra (Kinoteatri "Eriolukord ruudus"), kuid mõistsin kohe, et mulle sellest aseainet ei saa. Samuti on mulle alati olnud suur väljakutse televisiooni jaoks salvestatud teatritükkide vaatamine. Näiteks Linnateatri lavastuse "Hecuba pärast" puhul ei suutnud ma arvutiekraani taga isegi esimest vaatust lõpuni vaadata, kuigi käisin teatris seda kolmel korral vaatamas ja vaimustusin alati. Lihtsalt see kaduvas hetkes olemise tunne ja sinu silme ees aset leidev teatrimaagi ei suuda end ekraanist läbi murda. 

Kuid rahva ja ka minu teatrisse tagasi saamise valem on väga lihtne - rohkem suurepärast teatrit! Niipea kui linna peal läheb mõne eriti õnnestunud lavastuse kohta jutt lahti, jooksevad eestlased teatri peale sõna otseses mõttes tormi (püüdke näiteks saada piletit Draamateatri "Lehman Brothersi" etendusele - kaks kuud jutti suur saal täielikult välja müüdud!). Ning sealt saadud positiivne emotsioon tõmbab su magnetina teatrisse tagasi. Sa hakkad otsima sulle huvi pakkuvaid lavastusi ka teistest teatritest. Hoiad silmad-kõrvad lahti kõige uue osas, mis kohe lavalaudadele on jõudmas. Lõpuks oled isegi valmis väikeseks väljasõiduks mõnda teise linna, et sealt seda teatriimet püüda (tänu kogumikus olnud Karin Alliku ja Heidi Aadma artiklitele suundun ma seda tegema Viljandisse ja Rakverre). Eks see väikestviisi sõltuvus ju ole, kuid selle sõltuvuse üle võime vast rahvana uhked olla.

PS: Lõppu minu kolm suurimat teatrielamust kahest viimasest aastast (peab tõdema, et pole eriti originaalsed valikud):
* Kertu Moppeli "Mefisto" Eesti Draamateatris
* Hendrik Toompere jr "Lehman Brothers" Eesti Draamateatris
* Juhan Ulfsaki "Pigem EI" Von Krahli teatris

Andmed:

Anneli Saro, Oliver Issak, Tiia Sippol & Katarina Tomps (koostajad), Teatrielu 2020, Eesti Teatriliit & Eesti Teatri Agentuur, 2021, lk 446

Linke netiilmast:
Jaak Alliku arvustus Sirbis
Teatriaastat kokkuvõttev saade Vikerraadios
Teatriaasta kokkuvõte saates "Teatrivaht"
Teatriankeedid ajakirjas Teater.Muusika.Kino
Teatriaasta kokkuvõte saates "Teatrimaagia"

Madli Pesti - Eesti teatri 100 aastat (2018)

Kallis kooliwend!

Sa palusid oma wiimases kirjas, et ma kirjutaks Sulle natuke arengutest siinsel teatrimaastikul. Ma mäletan meie ühiste õpingute ajast Berliinis, kui kalliks said Sulle Melpomene ja Thaleia, ning kuidas Sa pigem õhtuid nende seltsis weetsid kui meditsiiniõpikute. Kahjuks peawad mu järgnewad read Sulle kurwastust pakkuma.

Nimelt ligi 120 aastat tagasi tulid jaanipäewa õhtul Dorpatis kokku punt matse, tõmbasid ühe raisku läinud noore naise mahitusel seelikud selga ning hakkasid teistele kokku tulnud matsidele enda arust midagi teatri taolist etendama. Ja seda kõike weel omas keeles, mida senini ainult põllul ja laudas alandlikult on podisetud. Kus on häbi ots!

Nüüdseks on see matsirahwas oma teatrilawad püsti ajanud Arensburgist Narwani ja Rewalist Obinitsani. Isegi poollagunenud küünides ning soomätastel teewad nad nüüd seda "suurt kunsti". Täitsa sõgedad! Oleks siis ainult mõni üksik suweõhtu, kui nad neid oma paganlikke palagane korraldawad, siis selle kannataks normaalne ristiinimene weel ära. Kuid need toimuwad ju kogu aeg ja iga ilmaga!

Iga õhtu natuke enne kella seitset hakkawad matside hordid kogunema, et "kultuuri" nautida minna. Nad on isegi nõnda häbematuks läinud, et julgewad mängida Shakespeare'i ja Molière'i näidendeid. Minuni on jõudnud isegi kuuldused, et nad "töötlewad ja kärbiwad" neid pühasid tekste enne lawale jõudmist. Kui need suurmehed ainult näeksid, mis siin Jumala poolt hüljatud Liiwimaal toimub! Puhas soodom ja komorra! Õpeta weel matse lugema!

Ma palun wabandust oma liiga emotsionaalseks kiskunud kirja pärast, kuid usun, et mõistad mu muret ja pettumust. Kui matsid käiwad wäidetawalt juba aastas üle miljoni korra teatrite wahet, siis see ei saa Jumalale meelepärane tegewus olla. Kes siis kõik põllutööd ära teeb, kui nemad Seikspiiri mängiwad?

Terwisi Sulle ja Su perele!

Oskar von Heldenstein

Ziegendorf mõis, Estland

Andmed:

Madli Pesti, Eesti teatri 100 aastat: Rahvateatrist rahvusvahelise teatrini, Post Factum, 2018, lk 208


Linke netiilmast:
Jaan Rapi arvustus Lõuna-Eesti Postimehes