Tiina Laanem - Kollase Kassi Komando (2020)

Mõne piirkonna või linna kirjandusõpetajate peale olen ikka juba päris "kade". Tartust ja Supilinnast ei hakka ma isegi rääkima. Nemad elavadki keset kirjandust. Kuid tundub, et ka Tallinnast lääne pool elavad noored lugejad võivad aina tihedamini leida neile tuttavaid paiku raamatukaante vahelt (näiteks Vääna).

Tiina Laanemi "Kollase Kassi Komando" pakub sellist äratundmisrõõmu nüüd ka Keila kandis elavatele raamatusõpradele. Kuigi alguses tundub Laanemi raamat sammuvat klassikalist noortekrimkade rada (noored "detektiivid" asuvad iseseisvalt uurima nende kodukandis aset leidnud kriminaalset sündmust), siis loo arenedes võtab see päris huvitavaid käänakuid ja lõpplahendus oli isegi päris ootamatu.

Samuti käsitletakse raamatus noorte suhtumist looduskaitsesse, tarbimisühiskonda ja neid ümbritsevasse elukeskkonda (näiteks arvestamine naabritega). Laanemi loodud tegelased on aktiivsed ja tundliku ühiskondliku närviga lapsed, kes otsivad võimalusi, et meie planeedil oleks natukenegi helgem tulevik. Usun, et raamatus aset leidnud sündmused ja osade tegelaste tegude üle annab näiteks klassis vägagi huvitav diskusioon püsti panna. Kuigi osad päevakajalised teemad võivad paari aasta pärast uutele lugejatele (loodetavasti) juba arusaamatud tunduda, siis kokkuvõttes on "Kollase Kassi Komando" kindlasti tore uustulnuk meie lastekirjanduse kirevasse riiulisse.

Andmed:

Tiina Laanem, Kollase Kassi Komando, 2020, Pegasus, lk 166

Linke netiilmast:
Allar Viiviki arvustus ajalehes Harju Elu

Ilmar Tomusk - Kõrvalised isikud (2019)

Ilmselt paljud minu põlvkonna lugejad kasvasid üles mõni Priit Pärna poolt kujundatud Ott Arderi luulekogu raamaturiiulis. Meie kodus oli selleks täiesti kapsaks loetud luulekoguks 1989. aastal ilmunud "Valge raamat". Pärna pilte mäletan eriti selgesti (kevadel sulavad suusad või näljane tuba) ning ka üsna mitu Arderi luuletust sellest kogumikust on ikka veel enam-vähem peas (luuletus mumpsist). See luulekogu oli lihtsalt sõnalise ja visuaalse mängulisuse suurepärane sulam.

Pärna poolt illustreeritud Ilmar Tomuski jutukogumikku "Kõrvalised isikud" võiks igati pidada Arderi luulekogude (hinge)sugulaseks proosakirjanduse vallas. "Kõrvalistes isikutes" saame koos Martini ja ta perega teha mõnusat huumorit täis rännaku läbi eesti keele mängulise ja kohati absurdse keelemaastiku. 

Kui kommid on OTSAS, siis mille otsas need on? Kui see on KÄTTEVÕTMISE ASI, siis kumba kätte ma selle võtma pean? Kui isal HAKKAB SILMA poes uus külmkapp, siis kas peaksime isa silmanägemise pärast muretsema? Selliseid toredaid keelmänge ja meie emakeele rikkust demonstreerivaid lugusid on terve raamat täis (minu lemmik oli "Emal on hea nina"). Pole ime, et 2019. aastal see teos Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt ka Aasta Rosina auhinna võitis. Võtke see rosin koos pisiperega ette ja saate toreda maitseelamuse võrra rikkamaks.

Andmed:

Ilmar Tomusk, Kõrvalised isikud, Tammerraamat, 2019, lk 92

Linke netiilmast:
Jaanika Palmi arvustus Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel

Wimberg - Rokenroll (2011)

LUULETAJA JA EHITAJA 

Olen väike luuletaja.
Minule on luulet vaja.
Mõnele ei ole vaja - 
sellisest saab ehitaja.

Kui sa oled ehitaja,
on su luuletuseks maja.


MEIL KOLLITAB

Keegi... keegi nagu seisaks ukse taga...
Meil kollitab.

Teises toas nagu põrand nagises...
Meil kollitab.

Kas... kas need olid naabrid...?
Meil kollitab.

See oli nüüd küll AINULT tuuletõmbus...
Meil kollitab.

Ma tunnen - keegi jälgib mind...
Meil kollitab.

Ära --- ära pane tuld kustu!
Meil kollitab.

Nad... tulevad alati pimedas.
Meil kollitab.

Ei, see ei ole filmidest või raamatutest.
Meil kollitab.

Ma ei kujuta ette, ma räägin tõsiselt.
Meil kollitab.

Ma ei julge peegli eest mööda minna.
Meil kollitab.


TOLMUTUUSTIDE HÜMN

Tuustid, tolmutuustid oleme!
Seina, seina sees me elame!
Sada aastat vanust turjal,
            vähemalt, vähemalt.
Ent mis särts on sees, kui vaatad
            lähemalt, lähemalt!

Tuustid, tolmutuustid oleme!
Oma vaikseid radu kõnnime!
Hoiame kõik iidset tarkust
            hoolikalt, hoolikalt,
olles eemal inimese
            pilgu alt, pilgu alt.

Tuustid, tolmutuustid oleme!
Selle üle uhkust tunneme!
Kui kord tuleb koristaja
            harjaga, harjaga,
tema vastu sõtta lähme
            karjaga, karjaga!

            Tuustid, tolmutuustid oleme!
            Seina, seina sees me elame!

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema.


Andmed:
Wimberg, Rokenroll: Luuletused tarkadele lastele, TEA, 2011, lk 64

Aino Pervik - Miniatuurid mälupõhjast (2020)

Suurem osa inimesi meenutavad oma lapsepõlve heldimusega. Need mällu sööbinud päevad olid alati täis päikesesära ja rõõmu, mis aastatega aina kuldsemaks ja kallimaks muutuvad. Kindlad lõhnad, helid ja maitsed toovad need meile momentaalselt meelde. Ehk ka natuke nukra naeratuse näole. Kõik oli tollal elus nõnda lihtne ja selge.

Aino Pervik jagab raamatus "Miniatuurid mälupõhjast" oma helgeid ja ka natuke tumedamaid mälupilte ühest väikesest tüdrukust 1930.–1940. aastatel. Tüdruk, kelle lapsepõlve mängumaaks olid nii Patarei keskvangla kui ka Järvakandi klaasivabrik (Perviku isa töötas nendes asutustes velskrina). Väljasõidud Kalarannast Piritale, Zarah Leander kinoekraanil või vene pagulaskunstnik Anatoli Kaigarodov Karepal suvitamas - sellised on mõned mälukillud väikese Aino silmade läbi.

Pervik kuulub põlvkonda, kes on oma elus nõnda erinevaid riigikordi näinud, et muutuste ja võrdlusmomentide välja toomine ei ole mingi probleem (näiteks 1930. aastatel sõideti Pariisi Balti jaamast rongiga, nõukajal kasutati reisimiseks raamatuid ja nüüd oled paaritunnise lennuga kohal). Nõnda hüppab Pervik oma raamatus ka vahel 1960. aastatesse (olles ise siis noor ema) või tänapäeva. Siiralt loodan, et Pervikul on tulevikus jõudu ja tahtmist otsida mälupõhjast üles mälestused, mis räägivad loo ühest teismelisest tüdrukust, Tartu ülikooli tudengist ja alustavast kirjanikust, kellest saab nõnda paljude noorte lugejate lemmik. 


Andmed:

Aino Pervik, Miniatuurid mälupõhjast, Salv, 2020, lk 92

Linke netiilmast:

Aino Pervik saates "OP" 

Merle Karusoo - Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... I-II (2020)

Kõigi meie eludes on õpetajaid nii väikese kui ka suure algustähega. On neid, kelle nime ja näo oled juba mõne aasta pärast unustanud. Tema oli sulle üks kümnete seast ja sina õpilasena talle üks sadade hulgast. Kuid on olemas ka Õpetaja, kes muutis oma oleku, tundide ning sõnadega sinu elu. Sina oled praegu parem versioon endast just tänu temale. Ning kui sul puudus võimalus või oskus talle selle kõige eest õigel hetkel oma tänusõnad öelda, siis see võib pikaks ajaks hinge peale jääda.

Kaheköitelise koguteosega "Panso 100. Nii palju kui andsid koerale..." teeb Merle Karusoo kummarduse ja ütleb tänusõnad oma Õpetajale. See raamat annab meile tänu Karusoo erialapäevikutele võimaluse heita pilk legendaarse VII lennu kooliteele (kuidas Krjukovist, Kibuspuust, Volkonskist ja teistest nõnda armastatud näitlejad vormiti), viibida Panso assistendina "Ehitusmeister Solnessi" proovides (üle kivide ja kändude läinud protsess, mille katkestas ka Panso infarkt) ning lugeda suure teatrimehe mõtteid õpetamisest, teatrist, näitlejakutsest ja kultuurist laiemalt.

Mõlemad köited on kaanest kaaneni täis huvitavaid mõtteid ja tsitaate. Igale näitlemist või teatriteadusi õppivale tudengile kindlasti kohustuslik kirjandus, mis peaks olema tema poolt harilikuga igati ära joonitud ja märkusi/tähelepanekuid täis kirjutatud. Teater võib küll olla mõnes mõttes nõnda omas ajas kinni olev kunst, kuid samas ka nõnda ajatu. Ka endal tekkis soov Panso mõtteid õpetamise ja õpetajaks olemise kohta alla joonida ja välja kirjutada, kuid sellega oleks pidanud kohe süstemaatiliselt algust tegema. Ilmselt tuleb raamatud mingi hetk uuesti ette võtta ja siis ka pliiats valmis otsida. Sest valmisolek on ju kõik!

PS: Tegi ikka omajagu nalja, kui Panso ja teised lavakunstikateedri vastuvõtukomisjoni liikmed "vingusid" selle üle, et tänapäeval (1970. aastatel) noored ikka üldse enam ei loe ja lõpetavad keskkooli aina rumalamatena ja kitsama silmaringiga. Meie lapsepõlves oli rohi ikka palju rohelisem ja tulevik toob endaga ainult mandumise.


Andmed:

Merle Karusoo, Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium. 1. osa, Varrak, 2020, lk 384

Merle Karusoo, Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium. 2. osa, Varrak, 2020, lk 384

Linke netiilmast:

Merle Karusoo saates "Kajalood"

Merle Karusoo saates "OP"

Saade "Teatri vang" (1975)

Wimberg - Just praegu (2021)

EESTI KIRJANDUS: FEMINISTLIK DISKURSUS

ELO TUGLAS

I

Mina olen Elo Tuglas,

räägin teile oma loo,
elanuna pikki aastaid

mehega, kes A ja O.

Iga kuulsa mehe kõrval

olema peab õige daam - 

minul oma kohast elus

selline on arusaam.

Noores põlves õnnemängus

kümnesse ma tabasin,

mehe, keda tahtsid kõikk,

mina ära krabasin.

II

Kodus lasid dotatsioonid

elada meil rokokoos,

päevad läbi istusime

Werneris või Ko-Ko-Ko's.

Ülejäänud kõrtsis peetti

prassimist või joomingut,

minu mehe lauas aga

toimetati Loomingut.

Kogu kuulsam kunstirahvas

minu vastas istund on,

Tartu vaimuga mu rada

iga päev nii ristund on.

III

Ajalehed on me kohta

kõmujutte jahtinud,

tänavail on inimesed

meile järgi vahtinud.

Ihusilmaga ju näha,

heldeke, kas pole au,

jalutamas kui seal nõnda

Tuglas ise ja ta frau!

Seda kohta küll ei vääri

keegi minu asemel - 

naiste keskel kes ma olen

same kõrgel tasemel.

IV

Kodutunne esmajoones

sõlttunud on minu suuttest

raskemadki ajad õide

lüüa hoolitsevast puuttest.

Kui ei lase elu seada

kutsumuseks lastesoettust,

seisan mina mehe kõrval,

kui ta vajama peaks toettust.

Katsugu las ohustada

keegi mind või minu meest!

Tuklaga me kahekesi

väljas kahekümne eest!


ING

I

Mina olen hoorast muusa,

olen õeke, ema ning

sajal kujul Visnapuule

ilmun veel - ma olen Ing.

Visna, minu alttarile

toonud oma luuleanni,

minust endale sai naise,

naise nagu mängukanni:

neitsi, saattan, tantsijanna - 

mida kõikke ühes Ingis!

Sinivõlv kui kodukotus,

viibisime aastaringis.

II

Armas Visna, eal ei kordu

enam sügis tollane,

mil kõikk maa ja ilm näis meile

kullane ja kollane!

Mil kaks südant kuldsen kõnen

kõndisid kesk kadumist - 

enam pole alles jäänud

isegi neid radu vist.

Sellest ajast, mis nüüd tundub

tagantjärgi silmapete,

sellest ajast alles jäänud

pole muud kui mällu sete.

III

Sinu seltsis ühel talvel

hullatud sai hangedes,

kuhu sinu kiskusin

sulle kaela langedes.

Mäletan, et mäest me alla

lasime seal pika liu,

aga juba kevad tuli - 

seekord teisiti: tiu-tiu.

Kuskil taevastes käis raks ja

talve võimus oli kutu!

Päevad läbi pajupille

puhusime: tutu-lutu!

IV

Suve umbsel hakul aga

tulid võõrad peresse,

torkkasid mul püssitäägid

kahest küljest keresse.

Hanguda ei olnud jõudnud

haavust vooland veri veel,

kui mu laubal üheks said

Linnutee ja periheel.

Laskuv öö mind seiras kuuga - 

kummuli ja kumavaga.

Sina läksid mere taha,

jättes enne jumalaga.

KÄTHE

I

Mina olen parim kõigist,

Eesti esimene leedi - 

minu mees on Anton Hansen,

mitte mingi saunaeedi.

Jätke meelde, mina olen

Tema Kõrgeausus Käthe,

päikkenegi tuhmiks muuttub,

kui ma ilmun, kas te näete? -

Nõnda inimeste keskel

tahan mina siratseda,

mitte kodus pliidi ääres

kuhtuda ja kiratseda.

II

Anduda ju võiks veel enam

lõbule ja pahele,

aga Anton liiga vähe

teenib meile kahele.

Olgu raha palju tahes -

maha kõikk ma laristaks!

Minu mees ei ole kade,

tema mind ei karistaks,

tema üldse mind ei keelaks,

hoides kinni igast kroonist - 

sest et Anton harva välja

tuleb oma dimensioonist.

III 

Mehele, kel osaks saanud

muusade poolt valitus,

pakkus tulutoovat otsa

Propagandatalitus.

Aga tema, mõelge ise,

tegi ennast rumalaks -

keeldus kallist presidentti

ülistamast jumalaks.

Oleks meil nüüd nagu Mälgul

omaette lossike,

kui mu abikaasa olnud

poleks siukke tossike!

IV

Praegugi, näe, laua taga

istub ta ja nõuab rahu -

kuidas manduda saab nõnda,

minu pähe küll ei mahu.

Kas siis õige suurvaim ainult

imeb tindist välja ridu?

Õige suurvaim kohvikutes

kolaks ringi, paneks pidu!

Ütle, kallis, mis sa mõtled,

otsmikul kui vari nii?

Kas ehk tahaksid mind lasta

maha nagu Karini?

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (sel korral ei saanud valimata jätta meie kirjanduslooga seotud vaimukaid tekste ehk saan neid isegi tundides kasutada). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema.

Andmed:

Wimberg, Just praegu, J&U, 2021, lk 128

Linke netiilmast:

Karl Martin Sinijärve raamatusoovitus ERRis

Hugo Vaher - Vääna jäljeküttide kolm juhtumit (2017-2020)

Iga suvi vajab vähemalt ÜHT seiklust! Eriti tore on see seiklus läbi teha koos oma hea sõbraga. Kellegagi, kelle peale sa võid 100% kindel olla. Keegi, kelle puhul kehtib ütlus "Temaga võib luurele minna". Selline sõprus ja usaldus ühendab kindlasti Martinit ja Markust, kes veedavad oma suved koos Väänas suvitades.

Kui suure osa suvest sisustavad jalgpalli tagumine, ujumine ja tagaaeda kahekordse onni ehitamine, siis nutikatel poistel ei jää kõige selle keskel märkamata nende suvekodu lähedal aset leidvad kahtlased sündmused. Rannale uhutud kummipaat, kadunud kunstišedööver ning kummituslik pioneerilaager - iga suvi toob uue juhtumi ja sellega ka uue seikluse. Õnneks on poistel abiks naabrite terjer Riki, kelle suurepärane nina aitab poisid nii mõnelgi korral hädast välja. Kolmekesi leitakse igale juhtumile lahendus. 

Hugo Vaheri kirjutatud seikluslikud raamatud on täis avastamisindu ja seiklusjanu. Ja kõik see leiab aset ÕUES! Lisaks ei ole Martin ja Markus ninapidi kinni mingis nutiseadmetes. Nad leiavad, et ojakeses puukoorest laevukeste ujutamine või puu otsas turnimine on igati etem tegevus. Usun, et Martin ja Markus oleks oma seikluse ja pealehakkamisega paljudele 3. kuni 6. klassi noortele lugejatele (eriti poistele) kena eeskuju. Talvel loed Vääna jäljeküttidest ja suvel lähed ise seiklusi otsima.


Andmed:

Hugo Vaher, Vääne jäljekütid: Salapärase soki juhtum, Tänapäev, 2017, lk 120
Hugo Vaher, Vääne jäljekütid: Maa ja taeva vahel, Tänapäev, 2019, lk 136
Hugo Vaher, Vääne jäljekütid: Vana laagri saladus, Tänapäev, 2020, lk 144