Urmas Vadi - Elu mõttetusest (2019)

Viimaste aastatega täielikult linnastunud Pettunud Inimeste küla palkab omale krooniku (ütleme, et ta nimi on näiteks Urmas), kelle ülesandeks saab kogukonnas aset leidvate arengute, kummaliste juhtumuste ja "tavaliste" elulugude talletamine. Kroonik Urmas täidab oma kohust põhjalikult ja südamega. Tal ei jää midagi märkamata ja üles märkimata. Olgu sissekandeks sobilik lugu pärit poe kassasabast, naabermaja akna tagant või liinibussi tualetist. 

Kroonik Urmas ei mõista kedagi hukka ega anna hinnanguid. Ta lihtsalt peegeldab meile ühe 21. sajandi väikese asula inimesi ja nendevahelisi suhteid, mis kohati jätavad vägagi eriskummalise mulje. Ja kui teile vahel lugedes tundub, et kroonik on omalt poolt irooniat ja groteski juurde pannud, siis mina pole selles üldsegi nii kindel. Kuid las jääb igaühe otsustada, kas tegemist on kõverpeegli peegelduse või realistliku päevapildiga.

Andmed:
Urmas Vadi, Elu mõttetusest, Kolm Tarka, 2019, lk 176

Linke netiilmast:

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Jürgen Rooste arvustus Eesti Päevalehes 

Urmas Vadi - Ballettmeister (2019)

Mõttemänge ajalooga olen ma alati nautinud. Olgu mänguplatsiks terve maailm või meie oma väike konnatiik. On ju uskumatult palju tumedaid laike ajaloos, millele tahaksime vastust saada, kuid kahjuks ajalooannaalid vaikivad ning jäävadki suure tõenäosusega igavesti vaikima. 

Kuid sellistel puhkudel tulevadki meile appi natuke liiga elava fantaasia ja üldse natuke omamoodi kaaskodanikud, keda me haletsusest kirjanikeks kutsume. Nemad võtavad need ajaloo vastamata jäänud peatükid ette ning pakuvad välja ühe võimaliku hüpoteesi.

Näiteks pakkus Urmas Vadi välja (temale omaselt muidugi tragikoomilise) versiooni president Konstantin Pätsi elukäigust peale 1940. aasta juunipööret. Mida võis too vaimselt ja füüsiliselt laostund endine riigipea kaugel Kaasani psühhiaatriahaiglas mõelda ja tunda? Kes oleks võinud tema palatikaaslaseks sattuda? Kas ta lootis veel pääsemisele? Eesti vabanemisele? Või oli ta kõigele käega löönud ja ootas vaikselt oma surma?

Romaanis fantaseerib Vadi ka võimaliku päästeoperatsiooni üle, mida satub juhuslikult juhtima pritsumees Jüri. See liin on raamatus muidugi kõige nauditavam, sest seal saab nautida lõikude kaupa vadilikku huumorit ja pööraseid kannapöördeid. Sellest tegevusliinist võiks vabalt vändata uue kultusfilmi "Eestlaste uskumatud seiklused Moskvas". Mul pole ammu raamatut lugedes nõnda humoorikaid ja ajuvabasid stseene silme ees jooksma hakanud. Sarnaselt Endlas kümme aastat tagasi tehtud lavastusele, olid ka mul peaosades Ago Anderson, Sten Karpov, Jaanus Mehikas ja Priit Loog.

Igatahes, kui olete valmis natuke enda ajaloo ja selle suurmeeste üle naerma, siis soovitan soojalt Vadi uusim romaan ette võtta. Ega vaimse tervise korrasolu pidigi kõige paremini näitama inimese või rahva suutlikus iseenda üle nalja teha. Vadiga paistab olevat selles valguses kõik kõige paremas korras.

Andmed:

Urmas Vadi, Ballettmeister,  SA Kultuurileht, 2019, lk 200

Linke netiilmast:

Tauno Vahteri arvustus Eesti Päevalehes

Urmas Vadi - Kohtumine tundmatuga (2008)

Urmas Vadi tekste lugema asudes pead sa valmis olema, et satud mingisse kummalise nihkega paralleeluniversumisse. Kõik tundub alguses normaalne ja mõistusega seletatav, kuid järsku hakkab koer sinuga rääkima või kilpkonn pisaraid valama. Ära satu paanikasse! Ja kindlasti ära löö raamatut hooga kinni! Hoopis sule korraks silmad ning hinga paar korda sügavalt sisse. Silmad avades räägib koer sinuga ikka edasi, kuid nüüd on temaga liitunud ka päikeseprille kandev delfiin, kes sulle kõik kenasti lahti seletab.

Nimelt ongi vadimaailm (Janek Kraavi termin kogumiku järelsõnast) natuke omamoodi. Mänguline, groteskne ja vabast mõttelennust tiine. Vadi pole end kunagi lasknud segada ei ajaloolistel faktidel ega ka suurmeest pühalikul hiilgusel. Vajadusel tatsab Valdo Pant alukates mööda tuba ringi või nokib president Päts nina. Ja ärge tulge ütlema, et siin ajaloolise tõe vastu eksitakse!

Vadimaailma lainetesse sukeldudes jäta eelarvamused ja koolist kaasa võetud faktid kaldale sõbra hoolde. Lihtsalt lase hoovustel endaga mängida ja avamerele kanda. Järsku tundub sulle, et hoopis maha jäänud maailm on kummaline ja kohati ikka täitsa sõgeda võitu. Nõnda lasedki imekaunil näkineiul endal käest kinni võtta ning lasta maailma näidata sellisena nagu ta olema peaks.

Andmed:

Urmas Vadi, Kohtumine tundmatuga, Jumalikud Ilmutused, 2008, lk 312

Linke netiilmast:

Vahur Afanasjevi arvustus Sirbis

Urmas Vadi - Neverland (2017)

Margo, Elina, Roman, Sigrid, Leena, Kaarel - nad kõik on täielikus segaduses. Nad on ju püüdnud ja püüavad ka praegu teha seda, mida ühiskond neil ootab. Olla patrioot ja oma isamaa kaitseks valmis. Olla korralik pereisa või iseseisev üksikema. Olla oma vanematele hea laps. Olla innovaatiline eraettevõtja. Kuid need rollid ei sobi neile! Nad tunnevad end ebamugavalt ning nende nägemus nendest rollidest ei lähe ühiskonna standarditega kokku. Midagi seletamatut on kogu aeg natuke nihkes. Tahaks olla mina ise, aga ei oska ning tegelikult ei julge ka.

Sellistest nihkes eludest räägibki Urmas Vadi viimane romaan "Neverland". Raamatu suurimaks plussiks, Vadile alati iseloomuliku krutsliku stiili kõrval, on autori tugi oma tegelaste suhtes. Kedagi ei alavääristata ega mõisteta süüdi. Oled natuke teistmoodi, ole pealegi. Tegelikult oleme me kõik, ainult enamik meist on õppinud seda kole hästi varjama, et sulanduda massi ja näpuga näitamisest pääseda. Vadi tegelastes on säilinud see lapselik miski, mis lubab neil vahel Peeter Paani kombel Neverlandi külastada ning vahetust iseendaks olemisest siirast rõõmu tunda. Kas seda ei tahaks me kõik?

Andmed:

Urmas Vadi, Neverland, Kolm Tarka, 2018, lk 348

Linke netiilmast:

Põim Kama arvustus Postimehes

Urmas Vadi külas Kirjandusministeeriumis

Johanna Rossi arvustus Keeles ja Kirjanduses

Kaupo Meieli arvustus Loomingus

Veiko Märka arvustus Eesti Päevalehes

Pille-Riin Larmi intervjuu autoriga Sirbis

Urmas Vadi - Kuidas me kõik reas niimoodi läheme (2014)

Urmas Vadi tekstidega on mul olnud alati üks kummaline probleem. Ma ei suuda vahet teha reaalse-Vadil ja kirjandusliku-Vadil. Kõik tema tekstid saavad alguse mingist täiesti argipäevasest seigast, kus Vadil on tegevustiku käimalükkajana oluline roll mängida (Kirjanike Liiduga liitumine, kooliaegse sõbranna telefonikõne, tõlkijaga suhtlemine). Vabalt võiks need lood alata lausega: "Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest...". Tõesti tundub, et kirjanik on täiesti ausalt oma ELU paberile löönud.

Autor räägib siiralt kirjanikuks või lavastajaks olemise valudest, hirmudest ja kahtlustest. Kuid järsku tajud, et midagi on nagu valesti või nihkes. Mehel on ausad silmad, aga suunurk kisub aina rohkem kavalale muigele. Iga järgnev lugu keerab üha hoogsamalt vinti peale, kuni lõpuks hüppab suure kaarega kanalisatsiooniaugust välja õpetaja Allaberdi krapsakas kummitus. Reaalne-Vadi on järsku su kõrvalt kadunud kui vits vette. Või polnudki teda seal terve see aeg? Kirjanduslik-Vadi teeb sulle kavalalt silma ja jalutab koos Allaberdi kummitusega õhtuhämarusse, elavalt tänapäeva teatri ja kirjanduse üle vaieldes. Sina kratsid natuke aega kukalt ja sead samuti sammud kodu poole.

Kindlasti liigub kusagil Eestis ring ning ajab oma argiseid asju ka reaalne-Vadi. Ta teeb huvitavaid raadiosaateid, lavastab teatrites ja kirjutab minu jaoks väga pasliku huumoriga tekste. Kuid temaga ei pruugi ma kunagi kokku puutuda ning õlleklaasi taga "kohustusliku kirjanduse" üle arutada. Nõnda ma jäängi ootama peatset taaskohtumist ühe teise, natuke krutskeid täis, Vadiga. Meil on alati millestki rääkida! Olgu selleks tädi Anne tervis, Johni reisid või Allaberdi tembutamised.

Andmed:

Urmas Vadi, Kuidas me kõik reas niimoodi läheme, Tuum, 2014, lk 232

Linke netiilmast:

Veiko Märka arvustus Loomingus

Kaupo Meieli arvustus Sirbis

Paul Raua arvustus Müürilehes

Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis