28 november 2021

Maniakkide Tänav - Viivuranna Online (2021)

"Viivuranna Online" tõi mulle kohe meelde koroonaperioodi alguse, kui kõik koolid olid juba paar kuud distantsõppel, ja üks õhtu hakkasin oma üheksanda klassi poistega mängima netis üht vana arvutimängu (Smokin' Guns), kus suhteliselt kandilised kauboid ajasid üksteist mööda linna revolvritega taga. Lisaks mängulustile oli nende sessioonide peamiseks eesmärgiks lihtsalt õpilaste omavaheline suhtlemine, mis oli uues olukorras järsku kokku kuivanud. Oleks meil olnud Maniakkide Tänava noortekas kirjeldatud virtuaalreaalsuse võimalused, siis oleks need koroonakuud mentaalselt palju kergemalt ja kiiremini möödunud. 

Kui Heli Künnapas ja Lille Roomets panid mõned kuud tagasi Viivuranna gümnaasiumi noored kõiksugu suhtedraamade keskele, siis Maniakkide Tänav viib nad hoopistükkis virtuaalsesse Eesti Wabariiki, kus noored peavad hakkama (liba)kommunistidega madistama. Kuulid vihisevad, pead lendavad ning veri voolab ojadena. Autori käekiri on selgelt äratuntav, kuid siiski natuke nooremale lugejale sobivamaks tuunitud. Kui tuua filmimaailmast võrdlus, siis Maniakkide Tänava tekstidele üliomane R reiting on sel korral muudetud PG-13. 

Samas tundub, et raamatu maht pani autori mänguruumile kergelt piirid peale, sest tema teisi tekste teades, siis oleks ta kindlasti veel tahtnud seal väikelinnas nende kommunistidega mütata ja natuke granaate loopida. Kuid noortele küberpunki ja ulmet tutvustava tekstina on "Viivuranna Online" väga pull tekst, mis ei võta end kordagi liiga tõsiselt ja läheb mõnuga mänguga kaasa. To be continued..


PS: Pean ära märkima, et ma pole kunagi ühtki noort kuulnud kasutamas sõna DÄNGIT. Aga ehk on see mõnes teises Eesti piirkonnas kasutuses?

PPS: Virtuaalmaailmas võib muidugi kõik olla, kuid ajaloo õpetamiseks mõeldud virtuaalreaalsuses ei tohiks Viktor Kingissepp ja president Päts siiski kohtuda. ;)


Andmed:
Maniakkide Tänav, Viivuranna Online: Teine raamat, Heli Kirjastus, 2021, lk 144

15 november 2021

Tiina Laanem - Öised hääled (2021)

Jutukogude puhul on minuga üldiselt nõnda, et kui pikemas perspektiivis jääb 2-3 lugu kogumikust "kummitama", siis on tegemist minu jaoks täitsa õnnestunud koguga. Üldiselt unustan lühipalade sisu suhteliselt kiiresti, sest mälusoppidesse talletumiseks peab neis olema midagi tõeliselt kriipivat, humoorikat või üllatavat, et sadade omasuguste seast esile kerkida. Vaatasin üle ka eelmise paari aasta jooksul loetud proosakogumike nimekirja ja nii mõnestki ei suutnud ühtki konkreetset lugu meelde tuletada, kuid õnneks oli ka vastupidiseid näiteid.

Tiina Laanemi uuest jutukogust jääb mind kindlasti kummitama "Kuldkala". Põhjust ma ei oskagi täpselt öelda, lihtsalt selle väikese tüdruku tundemaailm ja teekond läks mulle nõnda korda. Ma ei tahtnud teha muud, kui talle öelda, et sa oledki kõige parem tüdruk maailmas ja su soovid lähevad kindlasti täide. 

Kaks potentsiaalset "kummitust" Laanemi kogumikust on minule veel "Estonian hikikomori" ja "Sale soomlane". Need lood võiksid oma katkiste sisemaailmadega tegelastega kõnetada nii praegust kui ka lähituleviku lugejat. Nendes oli midagi ajatut, aga samas ka midagi, mis tundub olevat meie ühiskonnale järgmistel aastatel aina rohkem iseloomulikum - üksikud hinged oma pimedate akendega kindlustes.

Eks praegu peabki andma kogumikule natuke hingamisruumi. Küll mõne aja pärast vaatab tagasi, mis hääled mind kummitama jäävad ja millised hääled hääbuvad öhe. Olen päris kindel, et täielik vaikus mind ees ei oota.


Andmed:
Tiina Laanem, Öised hääled: Jutukogu, Pegasus, 2021, lk 176

12 november 2021

Erkki Koort - Salakuulaja Vastseliinas (2021)

Erkki Koorti kolmanda ajalooromaani võtaksin kokku peategelase enda mõtetega leheküljelt 242: 

Ta polnud kuhugi jõudnud. Tal polnud vähimatki aimu, kes oli rünnakute taga ning miks keegi Pugolat sääraselt vaenas. Õige oli seegi, et mees polnud juba mõnda aega selle nimel kuigi palju pingutanud.

Sellise tõdemuseni jõuab meile raamatutest "Kättemaks Kirumpääl" ja "Veritasu Tartus" tuttav sõjasulane Markus, kui 2/3 raamatust on läbi saanud ja pole midagi erilist  juhtunud. Ei peategelase enda ega ka lugeja jaoks. Peategelane on saanud vähemalt selle vältel ära juua kümneid liitreid kesvamärjukest ja mõningaid lõdva püksikummiga kohalikke neiukesi kabistada, aga lugeja lihtsalt igavleb ja ootab, et see heietus kuhugi välja jõuaks.

Ütlen ausalt ära, et minu arvates oleks võinud "Salakuulaja Vastseliinast" täiesti ilmumata jääda. Tegemist on eellooga kahele varem ilmunud Koorti romaanile. Selle 360 leheküljele venitatud "seikluse" oleks võinud kokku suruda paarile leheküljele "Kättemaksus Kirumpääl" näiteks Markuse mälestuspildina põhjustest, miks ta Vastseliinast ära oli sunnitud tulema. Aga iseseisva teosena ei vea see mitte kuidagi välja. Pole konflikti ega pinget, vaid lihtsalt õllekapa taga tiksumine.

Kui "Kättemaks Kirumpääl" oli täitsa asjalik tekst meie ajaloo- ja kriminaalromaanide seas, siis iga järgnev Koorti romaan on olnud nüüd ikka selge samm tagasi. Seigelgu järgmises raamatus jälle sõjasulane Markus või toimugu tegevus aastas 2222, mina võtan selle kätte ainult juhul, kui näen läbivalt tavalugejate kiitvaid mõtteid ja arvustusi Goodreadsis või mujal. Endal küll kahjuks hetkel enam käsi raamatukogus Koorti raamatut haarama ei tiku.


Andmed:
Erkki Koort, Salakuulaja Vastseliinas, Hea Lugu, 2021, lk 360

Linke netiilmast:
Helen Pärki arvustus Postimehes
Elina Allase artikkel LõunaLehes
Intervjuu autoriga saates "Ringvaade"

07 november 2021

Mart Laar - Hoia Ronk (2021)

Aastate eest tulid minu ja mu venna ellu sellised raamatud nagu "Urmas ja Merike", "Läänemere isandad", "Ümera jõel" ning "Tasuja". Väikese vahega järgnesid neile ka igasugu Villud, Schenkenbergid, Gabrielid, Raudpead, Ahased, Aitad, Leilid ja Vambolad. Me olime järsku ajaloost ja selle kõigist kirjalikest vormidest täielikus vasikavaimustuses. 

Lugesime lausa võidu erinevad ajalooromaane ja militaarkirjandust (peamiselt Mati Õuna teoseid). Meie toa raamaturiiul aina täitus uute ja uute  raamatutega ning seina kaunistas Olev Soansi Eesti vabadussõja kaart. Aastatega läks nõnda, et minu vaimustus kandus peaasjalikult just ilukirjanduse ning vennal ajaloo ja arheoloogia radadele. Ja nüüd aastakümneid hiljem, ei suuda ma tegelikult ära imestada, kuid suur mõju neil "esimestel" (olgem ausad, kirjanduslikult suhteliselt keskpärastel raamatutel) meie kahe eluteedele on olnud.

Autokarikatuur
Üks nendest mõjutajatest oma raamatutega oli Karl August Hindrey, kelle erakordne elutee on nüüd tänu Mart Laarile raamatukaante vahele jõudnud (aastate eest ilmus Oskar Kruusi sulest samuti selline konspekti mõõtu ülevaade Hindrey elust ja loomingust, mida kummalisel kombel Laar kordagi ei maini). Laar ei ole üritanud kirjutada kirjandusteaduslikku monograafiat, vaid tema eesmärgiks on lugejale tutvustada mõnusas rahvalikus stiilis talle endale väga sümpaatset inimest, kes ise ja kelle teosed meie laiemale avalikkusele on nüüdseks kahjuks suhteliselt tundmatud.

Selle ülesandega saab Laar ka kenasti hakkama. Saame tuttavaks nii noore tuulepeaga Abjast, tsaarivõimu  varvastel tallava karikaturistiga, piitsal plaksuda laskva "Postimehe" ajakirjanikuga, oma rada käinud kirjanikuga kui ka Iru vanadekodus varju leidnud "nõukogudevastase elemendiga". Raamatu lõpuks on Hindreyst saanud lugejale hea teretuttav, kelle mõne teose võiks ju isegi tutvuse poolest ette võtta, kuid sügavamast sõprusest kindlasti rääkida ei saa (sellise teose suurepärase näitena võiks tuua Livia Viitoli Vilde monograafia), selleks oleks vaja olnud avada rohkem inimest (aja)kirjaniku taga. Ehk oleks abiks olnud sukeldumine arhiivisügavustesse või erakirjavahetuste läbi töötamine (kui seda on üldse säilinud), kuid tegelikult võib hetkel täitsa piisata Hindrey nime taas laiema lugejaskonnani toomiseks sellest, et Mart Laar tema eest kostab. Minul on vähemalt plaan Hindrey mälestused lähiajal ette võtta.

PS: Üks "priske kana" on mul Laari raamatuga kitkuda. Laar kirjutab korduvalt Hindrey suurest panusest meie karikatuuri rajamisel, aga kogu raamatu peale on ainult kaks Hindrey joonistatud karikatuuri. Mitmeid "kurikuulsamaid" küll Laar kirjeldab, kuid need oleks võinud olla ka raamatus ära trükitud. Pilt ütleb ju rohkem kui sada sõna.


Andmed:
Mart Laar, Hoia Ronk: Ühe konservatiivi elukaar, Varrak, 2021, lk 256

Linke netiilmast:
Kaarel Tarandi arvustus Sirbis
Aivar Kulli arvustus ERR-is
Saade Hindreyst Vikerraadios