22 juuni 2016

Marko Kaldur - Salapärane Eesti (2016)

Kuidagi ei taha praegused põlvkonnad vanarahvale alla jääda! Temaatikad on viimaste aastakümnetega küll muutunud, kuid pärimussalv aina paisub ja paisub. Ufode baasid, haldjarajad, Nõukogude armee salaoperatsioonid, energiasambad ja salapärased metsamajad. Terve Eesti on täis kummalisi paiku, mille kohta räägitakse veelgi kummalisemaid lugusid. 

Nälg vandenõuteooriate ja alternatiivsete tõdede järgi on ju aina kasvanud. Mis ikkagi juhtus parvlaevaga Estonia? Kas FSB omab Eestis vaikunes olevat "viiendat kolonni"? Kelle heaks töötab tegelikult Eerik-Niiles Kross? Marko Kaldur on rännanud mööda Eestimaad ning kuulanud ja kirja pannud lihtsate inimeste lugusid/teooriaid. Vahel võib külapoe esisel pingil palju targemaks saada, kui ülikoolis auditooriumis tagumikku nühkides. 

Panen kirja ka ühe omapoolse loo, mis minu arvates sobiks suurepäraselt sellesse kogumikku:

Kõik tallinlased teavad, et kui tahad veel tänase templiga kirja teele panna, siis tuleb kiri viia peapostkontori ees olevasse postkasti. See tühjendatakse viimasena kogu vabariigis. Üksvahe oli minu igaõhtuseks kohustuseks seda postkasti tühjendada ja viimastele kirjadele tempel peale lüüa. 

Ühel külmal ja vaiksel talveõhtul lippasin ma postimaja trepist alla, et maja eest olevast postkastist kirjad kiiresti ära tuua. Hakkasin just postkasti võtmega avama, kui äkki kõnetas mind inglise keeles(!!!) ei tea kust ilmunud mees.

"Sorry! Do you see that strange light in the sky? The one that's moving?!"

Ma olin täiesti kohkunud ja ei osanud muud öelda kui: "It's probably an airplane. The airport is quite near you know."

Tema vastu: "No! See, it's not moving on a straight line!"

Mina omakorda: "Then it's probably a helicopter."

Tema jälle: "It can't be a helicopter. It's too high and moving to fast."

Mina, hakates vestlusest tüdinema, kummardan postkastist kirju võtma ja vastasin juba naerdes: "Then it must be a UFO!"

Olles taas pilgu tõstnud, olin kesköisel tänaval ihuüksi. Tundmatust mehest ei kippu ega kõppu. Järsku tajusin, et olen juba jupp aega väljas -15 kraadise külma käes olnud ja ruttasin sisse tagasi.

Kes oli too inglise keelt kõnelenud mees ja mida tegi ta südaööl Lasnamäe tühjal tänaval, jäigi mulle selgusetuks. Hiljem ei suutnud ma isegi tema välimust meenutada. Ainult, mida ta küsis ja mis keeles.

Andmed:
Marko Kaldur, Salapärane Eesti, Tammerraamat, 2016, lk 215

Linke netiilmast:
Tiia Linnardi arvustus "Põhjarannikus"

20 juuni 2016

Merca/Merle Jääger - Jututulbad/Storypillars (2015)

Endine punkar on hakanud luuletuste asemel etnopunki kirjutama!?!? Sehr gut! Nõnda positiivselt olin ma häälestunud võttes kätte Merca uut kogumikku "Jututulbad". Aga lugedes selgus, et mitte ainult etnopunki. Merca on rammu katsunud ka teiste ulme alamžanritega. Natuke kosmilist, tibake unenäolist ning sõrmeotsas on puistatud ka sutsu muinasjutulist lähenemist. Ühesõnaga ühekülgsuses kindlasti kogumikku süüdistada ei saa, aga kahjuks tuli tõdeda, et suures taseme kõikumises küll.

Selgelt on kogumiku tugevamad tekstid mahult pikemad lood ("Kelle uni see on?" ja "Manadus"), kus süžeel ja tegelastel on lubatud kasvada. Punki ja mängulisust oli samuti neis lugudes kõige rohkem. Lugejana tunnen kohe ära, et nende lugude juures oli kirjanikul kindel soov ja sisemine tõuge neid kirja panna. Lustiga kirja pandud lugu on ka lust lugeda! Kogumiku lühemad lood jätsid pigem külmaks ning unusid pea kohe. Tahtmatult tekkis mõte, et tegemist on lihtsalt täitelugudega, mille abil kogumiku maht trükikõlbulikuks kasvatati. Raamatu vahele on lisatud ka juttude tõlked inglise keelde, mis jätavad sarnase mulje.

Kokkuvõttes võibki öelda, et korraliku autorikogumiku mõõtu "Jututulbad" välja ei anna. Oleks tulnud lasta tekstil sahtlis veel natuke laagerduda ja hiljem paar tüsedamat juttu juurde pookida. Hetkel on tegemist siiski jutupilbaste, mitte jututulpadega.

Andmed:
Merca, Jututulbad/Storypillars, Fantaasia, 2015, lk 262

Linke netiilmast:
Leila Tael-Mikešini arvustus Reaktoris

06 juuni 2016

(:)kivisildnik - Olovernes (2015)

(:)kivisildniku iseloomustamiseks sobib suurepäraselt ingliskeelne väljend: "He always delivers!". Kui küsite, mida ta täpsemalt deliverdab, siis lühike vastus oleks - mõistusevastast mõttelendu. Vahet ei ole, kas väljundiks on luuletus, poeem, haiku, arvamusartikkel või näidend. Nagunii ütleb ontlike kaaskodanike arvates (:)kivisildnik midagi täiesti ebakohast ja sünnitut. Kindlasti kirtsutavad sajandivanused preilnad ka "Olovernese" peale ninasid ja karjuvad: "Fuiii! Kuidas ta seda endale lubab!".

Tegelikult on selles kogumikus lihtsalt (:)kivisildniku tulevikuvisioonid. Üks näidendi ja teine filmistsenaariumi vormi valatult. Kas tegemist on utoopiate või düstoopiatega jäägu juba iga lugeja otsustada. Mina kirjaniku loodud feministlikus maailmakäsituses just elada ei tahaks.

Muidugi keerab (:)kivisildnik kõigile oma mõttekäikudele viis vinti peale ning valab need ka vere ja seemnevedelikuga üle. Nii kindluse mõttes! Äkki muidu pööbel ei loegi. Aga skandaalset teksti loetakse kohe kindlasti. Olgu see tekst kui tahes halb. Juba Marie Under kasutas seda surematute kirjanike tarkusetera.

Kehvakesed on "Olovernese" mõlemad tekstid kohe kindlasti ning asja ei paranda sugugi ka voolavad vereojad ja karatekadest nunnad. Mõne vaimukuse üle saab küll naerda ja paar teravat torget tabavad märki, kuid kokkuvõttes jääb neist siiski väheseks ning ma jään ootama järgmisi (:)kivisildniku mõistusevastaseid mõttelende.


Andmed:
(:)kivisildnik, Olovernes: Kaks vaadet elule, Jumalikud Ilmutused, 2015, lk 160

01 juuni 2016

Elara/Ülle Pihlak - Hingede mäng (2015)

Vahel, kui külastan kesklinna suurt raamatukogu, lappan ma kiiresti laenutatava teose kõik riiulis olevad eksemplarid läbi. Nimelt ma otsin raamatut, kuhu eelnev lugeja on märkmeid teinud. Küsimärgid, hüüumärgid, alla joonitud laused või lõikude kõrvale kirjutatud salapärased mõttevälgatused. Oli eelmine laenutaja armunud üliõpilane, kaugsõidukapten või turul kurke müüv tädike? Kes on see inimene, kellega sul on suure tõenäosusega raamatute osas sarnane maitse? Vahel on täitsa põnev lisaks raamatu lugemisele ka sellist äraarvamismängu teha.

Ehk mõtlete nüüd, miks seekord minu poolt selline kummaline algus? Põhjuseks on romaan nimega "Hingede mäng". Nimelt oli raamatusse kritseldatud küsimärkide ja hüüumärkide uurimine kõige põnevam osa minu seekordsest lugemiskogemusest. Mida ta selle küsimärgiga mõtles? Mis oli selles lauses tema jaoks nõnda olulist, et see tuli alla joonida? Ja lõpuks küsimuste küsimus: "Kas ta suutis selle raamatu tõesti läbi lugeda?". Jah, ta suutis!!! Veel viimastel lehekülgedel oli hariliku pliiatsiga tehtud salapäraseid märkmeid. Ma kummardan maani selle masohhistist kurgimüüja ees!

"Hingede mäng" on suurepärane näide sellest, miks maailm vajab kirjastajaid ja toimetajaid. Kui kõik kirjastused on sinu romaani tagasi lükanud, siis ei ole asi enam neis, vaid sinu kirjutatud "šedöövris". Tõenäosus on ikka väga väike, et su sahtlis seisab uus Oskar Lutsu "Kevade" või  J.K. Rowlingu "Harry Potteri" esimene köide. Tammsaare ütles tõesti, et iga haritud inimene võiks vähemalt ühe romaani kirjutada - romaani iseenesest. Kuid kusagil ei ütle ta, et see romaan peaks kohe kindlasti ka avalikkuse ette jõudma. Jätke ometi meelde, et kõik kirjutatud raamatud ei pea ilmavalgust nägema!!! Neile tegelikult meeldib sahtlipõhjas vanaduspõlve veeta ja vaikselt tolmu koguda. Nemad teavad, kus on nende koht. Kahjuks nende loojad ei tea seda.


Andmed:
Elara/Ülle Pihlak, Hingede mäng, Business Prana Consulting Group, 2015, lk 283