25 juuli 2020

Urmas Vadi - Elu mõttetusest (2019)

Viimaste aastatega täielikult linnastunud Pettunud Inimeste küla palkab omale krooniku (ütleme, et ta nimi on näiteks Urmas), kelle ülesandeks saab kogukonnas aset leidvate arengute, kummaliste juhtumuste ja "tavaliste" elulugude talletamine. Kroonik Urmas täidab oma kohust põhjalikult ja südamega. Tal ei jää midagi märkamata ja üles märkimata. Olgu sissekandeks sobilik lugu pärit poe kassasabast, naabermaja akna tagant või liinibussi tualetist. 

Kroonik Urmas ei mõista kedagi hukka ega anna hinnanguid. Ta lihtsalt peegeldab meile ühe 21. sajandi väikese asula inimesi ja nendevahelisi suhteid, mis kohati jätavad vägagi eriskummalise mulje. Ja kui teile vahel lugedes tundub, et kroonik on omalt poolt irooniat ja groteski juurde pannud, siis mina pole selles üldsegi nii kindel. Kuid las jääb igaühe otsustada, kas tegemist on kõverpeegli peegelduse või realistliku päevapildiga.


Andmed:
Urmas Vadi, Elu mõttetusest, Kolm Tarka, 2019, lk 176

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Jürgen Rooste arvustus Eesti Päevalehes 


24 juuli 2020

Juhani Salokannel - Noore Eesti südametunnistus (2017/2019)

Viimastel aastakümnetel on saanud juba normaalsuseks, et meie ajalooga ja seal figureerivate suurkujudega tegeletakse Soome lahe lõuna- ja põhjakaldal. Küll on soomlaste poolt lahti kirjutatud Jaan Krossi, Jüri Vilmsi, Jaan Tõnissoni kui ka Konstantin Pätsi elulood. Isegi meie pealinna kohvikute ajalugu on vennasrahvale piisavalt huvi pakkunud, et sellest eraldi raamat kirjutada. Kahjuks vastupidist huvi pole veel meie poolt tekkinud, kuigi eks meil ole oma ajalooga veel küllalt maadlemist (paar aastakümmet veel kindlasti), enne kui jätkub jõudu oma mätta otsast kaugemale kiigata.

Aga Soome lahe põhjakaldal on nüüd juba otsaga Tammsaareni jõutud. Juhani Salokandle "Noore Eesti südametunnistus" on monograafia, mis peaks aitama soomlastel teha esimesi samme Tammsaare kirjanduslikku maailma. Räägitakse lahti ja analüüsitakse teoste sisu, tutvustatakse natuke kirjaniku elukäiku ning tuuakse välja paralleele soome kirjandusega.

Usun, et huvi Tammsaare teoste vastu tekitab selle raamatu lugemine küll ja aitab seda vägagi levinud "klassiku kartust" leevendada. Ja seda rahvusest ja taustast hoolimata! Endalgi tekkis kindel soov näiteks Tammsaare üliõpilaspõlve impressionistlikud novellid/jutustused riiulist üles otsida ning üldse on mind juba mõnda aega vallanud tunne, et peale viitteist aastat oleks ehk aeg ka Vargamäel korraks taas ära käia. See suvi soovitati ju eelkõige mööda Eestimaad ringi rännata.


PS: Juhani Salokannel selgitab alatihti raamatus soomlastele lahti mõningaid meie ajaloo ja ühiskonna nähtusi, millega põhjanaabrid ilmselt eriti kursis ei ole või mis tausta avamata lugejale arusaamatuks võiks jääda. Järgnevalt üks näide:

Eestlased veedavad Estonia teatri kontsertide vaheaega nii, et kontserdipublik jalutab ringis suure saali seinatagust koridori mööda. Inimesed liiguvad rahulikus voolus, ajavad juttu ja tervitavad tuttavaid. See komme on kestnud aastakümneid, nüüd juba rohkem kui sajandi. 

Mida need soomlased etenduse või kontserdi vaheajal küll teevad, kui meie "komme" on nende jaoks nii eriline, et vajab selgitavat lõiku? :)


Andmed:
Juhani Salokannel, Noore Eesti südametunnistus: Rahvuskirjanik A.H. Tammsaare, soome keelest tõlkinud Piret Saluri, Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 288

Linke netiilmast:
Mihkel Kunnuse arvustus Sirbis
Maarja Vaino arvustus Õpetajate Lehes

20 juuli 2020

Vahur Afanasjev - Hõbehundi laulud (2020)

VABADUS

Vabadus on pinge, millel puudub ots.
Ühendatud hinged, minemise trots.

Vabadus on tuuled kuivas männikus.
Luuletused, mille sisu pole mängitud.

Vabadus on raske koorem orjale.
Karske kuu ja seened, mida korjame.

Vabadus on pinge, mis mind äratab.
Ammumaetud kont - nii mõnus järada.

Vabadus on koer, kes haukab peremeest.
Toekas tuksumine vana vere sees.

Vabadus on vaikus pärast lahingut.
Mati Unt, kes hülgab Vaino Vahingu.

Vabadust ei müüda kaubamajades.
Närvides peab maksma teda vajades.

Vabadus on sügis, mida pärgab kuld.
Vihmaussi teekond, mõnus kerge muld.

Vabadus on piisad isa otsmikul -
leidis oma rahu surnukülmikus.

Vabadus on lumi kümnemeetrine.
Kutse Toompea keldrist läheb eetrisse.

Vabaduse poole tungleb inimhulk -
ühest ainsast lausest leides üha tuld.

Vabadus on hunt, kes iseennast sööb.
Vabadus on võitlus, osavnäpp-massöör.

Vabaduse poole roomab igaüks,
kes on võtnud kanda elu veresüü.

Vabadus on valu, loodud lootusest.
Lapsepõlve lumi nääriootuses.

Vabadus on kauge võõras täheke,
mille poole ükskord ära läheme.


KUIGI INIMESEL HINGE  

Rängal tööl ja puhkusel
on tulemused samad.
Püsid pikali või püsti,
kuni oled vana.

Kuigi inimesel hinge
pole täis, ei tühja,
kole siiski heita ennast
unustatud kuhja.

Kevadel ja sügisel
on samamoodi valgus.
Iga lõpp on millelegi
salajane algus.

Iga inimene otsib
midagi, mis püha -
seda tehes ilusamaks
ise läheb üha.


SINU KÜLMAD, SINU KUUMAD

Sinu külmad, sinu kuumad,
kaua puutumata käed,
nagu kirsipuude juured
ammutada uue väe

tohiks minu toitvast pinnasest,
kui me oleksime koos.
Loodan, sedagi sa hindad,
et su kätest laulu loon -

et ma vihkan sinu valu,
armastan su armastust.
Palun veel, sa veidi talu
üleilmset igatsust.

Sinu mustad, sinu helged,
hetked hingestavad mind.
Kui ka muu ei ole selge,
tea, et väga vajan sind.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. :)

Andmed:
Vahur Afanasjev, Hõbehundi laulud, Vemsa OÜ, 2020, lk 128

08 juuli 2020

Paavo Matsin - Kongo tango (2019)

Kui "Sinine kaardivägi" oli läbini positiivne lugemiselamus ja "Gogoli disko" pigem jättis lihtsalt ükskõikseks (mõju oli tegelikult ikkagi nii suur, et jätsin Matsini järgmise romaani "Must päike" lausa lugemata), siis olin möödunud reedel "Kongo tangot" lugema asudes vägagi kahtlev ja isegi natuke tõrges. Tegelikult olin olnud kõhkleval seisukohal juba eelmine nädal raamatukogus, kui asetasin juulikuuks mõeldud raamatukuhila letile piiksutamiseks (romaanivõistluse kleepsuga "Kongo tango" kõige peal). 

"Mis ma sellest võtan? Seisab paar nädalat kodus riiulis ja toon pärast lugemata tagasi. Samal ajal tahab keegi teine seda lugemiseks võtta ja jääb ilma," käisid mõtted peast läbi. Samuti oli meelde jäänud kodus raamatute nimekirja koostades paar juhuslikku lausekatkendit Matsini romaani kohta Goodreadsist ("Täiesti ajuvaba raamat!", "Müstiline tohuvabohu!"), mis just julgust ei sisendanud.

Nüüd paar päeva hiljem võin öelda, et nendel lausekatkendite autoritel oli täiesti õigus. "Kongo tango" on tõesti üks eriskummaline raamat täis inimlinde, alkeemiat, punaseid torukübaraid ja Aafrika rütme. Kuid kõik see võlus mind kummalisel kombel nõnda ära, et ei saanudki enam raamatut käest. Mind niivõrd ei huvitanud romaani sündmused ja tegelaskond (kes jäidki pigem sellisteks verevaesteks liikujateks punktist A punkti B), vaid pigem see müstikat ja reaalsust põimiv maailm. Natuke meenutas see mulle kunagi Susanne Clarke'i romaanist "Jonathan Strange & härra Norrell" saadud lugemiselamust.

Usun, et "Kongo tango" jääb sarnaselt "Gogoli diskoga" raamatuks, mille lugemise võtavad paljud küll ette, kuid üks osa jätab selle peale 50 lehekülge pooleli ja ilmselt ei puutu enam kunagi selle kirjaniku raamatuid ning teine osa loeb ja vaimustub. See on üks neist raamatutest, mida mina ei julge soovitada või jätta soovitamata. Eks peate ikka ise otsustama ka tahate Kongo rütmides tangot tantsida või see tundub teile liiga jabur.


Andmed:
Paavo Matsin, Kongo tango: lugu raskemeelsest inglist, Lepp ja Nagel, 2019, lk 232

Linke netiilmast:
Jüri Kallase arvustus Reaktoris
Märt Väljataga arvustus Sirbis
Jüri Kallase arvustus Meie Maas
Margit Kilumetsa intervjuu autoriga saates "OP"
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Triin Loide arvustus Sakalas
Peeter Helme intervjuu autoriga saates "Loetud ja kirjutatud"

06 juuli 2020

Katrin Pauts - Öömees (2017)

Katrin Pautsi "Öömees" on üks neist raamatutest, mille iseloomustamiseks sobib kõige paremini väljend just go with the flow. Ära parem hakka lugemise käigus pähe kargavatele küsimustele vastuseid otsima (näiteks ametlikult puhkusel oleva külapolitseinik Virve tegevusel kogu raamatu vältel ei tohiks ju kohtusaalis üldse mingisugust alust olla menetlustoimingute täieliku puudumise tõttu või kas linnast kohale tulnud mõrvarühm üldse kedagi ka küsitles või nad lükkasid surnukeha laibakotti ja sõitsid koju tagasi) ning lihtsalt keera järgmine lehekülg.

Kuid kesksuviseks lugemiseks sobib "Öömees" tegelikult suurepäraselt. Paar sumedat suveõhtut või pikka päeva rannas peesitamist ja võid järgmise raamatu juurde asuda. Kuid Öömehele vist ei meeldinud, et ta unustatakse? Mina sinu asemel üksi raudteesillale parem jalutama ei läheks.


Andmed:
Katrin Pauts, Öömees, Rahva Raamat, 2017, lk 264

01 juuli 2020

Triin Sinissaar - Mäe tippu ja tagasi (2020)

Triin Sinissaare esikromaani "Mäe tippu ja tagasi" põhiidee on tegelikult võimalik kokku võtta ühe kõige äraleierdatuma ja klišeelikuma tsitaati "It's not about the destination, it's about the journey" abil. Kuid pidagem meeles, et klišeelik lugu ei võrdu automaatselt halva looga. Vastasel juhul vaevleks inimkond juba ammu uute ja originaalsete lugude puuduse tõttu täielikus loomekriisis.

Sinissaare romaanis on oma teekonnal kolm noort inimest (Mirt, Johan ja Luukas), kelle minevik, olevik ja tulevik omavahel rohkem või vähem läbi põiminud. Oma töö tõttu satub kolmik Indiasse, kus ringi rännates ja üht buda nunna taga otsides peavad nad järsku hoopis otsa vaatama oma valu täis minevikule ning aina enam oma teadmatusega hirmutavale tulevikule.

Leelo Tungal ütles hiljuti ühes intervjuus, et heast ilukirjandusest võib leida rohkem tuge kui mõnest eneseabiõpikust. Usun, et Sinissaare raamat on selle mõtte suurepäraseks tõestuseks. Ilmselt see, mida tuhanded inimesed nendest eneseabiõpikutest otsivad (ja loodetavasti ka leiavad) on tegelikult Sinissaare poolt kaasakiskuva loona siia raamatusse kirja pandud. Inimesed võiksidki rohkem oma teekonnal teha vahepeatuse raamatupoe või raamatukogu ilukirjanduse riiuli ees ning mõne hea romaaniga õnne proovida. Positiivne mõju võib olla ootamatult suur!


Andmed:
Triin Sinissaar, Mäe tippu ja tagasi, Varrak, 2020, lk 160