Erkki Koort - Salakuulaja Vastseliinas (2021)

Erkki Koorti kolmanda ajalooromaani võtaksin kokku peategelase enda mõtetega leheküljelt 242: 

Ta polnud kuhugi jõudnud. Tal polnud vähimatki aimu, kes oli rünnakute taga ning miks keegi Pugolat sääraselt vaenas. Õige oli seegi, et mees polnud juba mõnda aega selle nimel kuigi palju pingutanud.

Sellise tõdemuseni jõuab meile raamatutest "Kättemaks Kirumpääl" ja "Veritasu Tartus" tuttav sõjasulane Markus, kui 2/3 raamatust on läbi saanud ja pole midagi erilist  juhtunud. Ei peategelase enda ega ka lugeja jaoks. Peategelane on saanud vähemalt selle vältel ära juua kümneid liitreid kesvamärjukest ja mõningaid lõdva püksikummiga kohalikke neiukesi kabistada, aga lugeja lihtsalt igavleb ja ootab, et see heietus kuhugi välja jõuaks.

Ütlen ausalt ära, et minu arvates oleks võinud "Salakuulaja Vastseliinast" täiesti ilmumata jääda. Tegemist on eellooga kahele varem ilmunud Koorti romaanile. Selle 360 leheküljele venitatud "seikluse" oleks võinud kokku suruda paarile leheküljele "Kättemaksus Kirumpääl" näiteks Markuse mälestuspildina põhjustest, miks ta Vastseliinast ära oli sunnitud tulema. Aga iseseisva teosena ei vea see mitte kuidagi välja. Pole konflikti ega pinget, vaid lihtsalt õllekapa taga tiksumine.

Kui "Kättemaks Kirumpääl" oli täitsa asjalik tekst meie ajaloo- ja kriminaalromaanide seas, siis iga järgnev Koorti romaan on olnud nüüd ikka selge samm tagasi. Seigelgu järgmises raamatus jälle sõjasulane Markus või toimugu tegevus aastas 2222, mina võtan selle kätte ainult juhul, kui näen läbivalt tavalugejate kiitvaid mõtteid ja arvustusi Goodreadsis või mujal. Endal küll kahjuks hetkel enam käsi raamatukogus Koorti raamatut haarama ei tiku.

Andmed:

Erkki Koort, Salakuulaja Vastseliinas, Hea Lugu, 2021, lk 360

Linke netiilmast:

Helen Pärki arvustus Postimehes

Elina Allase artikkel LõunaLehes
Intervjuu autoriga saates "Ringvaade"

Erkki Koort - Kättemaks Kirumpääl (2018) & Veritasu Tartus (2019)

Jalutad õhtul natuke kõikuval sammul kodu poole ja äkki suskab keegi sulle noa selga. "Miks küll?" on viimased sõnad, mis sinu huulilt öö kajama jäävad. Enne igavesse unne vajumist kuuled veel oma tapja parastavat vastust: "Nii igaks juhuks!"

Järgmine hommik leitakse su kägaras surnukeha. Väheke uuritakse, äkki keegi nägi või kuulis. Kuid kõigile on mugavam sinu maised jäänused lihtsalt auku ajada ning oma näruste keskaja eludega edasi minna. Ilmselt olid oma saatuse nagunii ära teeninud. 

Selline see eluke juba kord on Kirumpääl 1389. aastal. Täpsemalt on see selline möödunud aastal Erkki Koorti sulest ilmunud romaanis "Kättemaks Kirumpääl", kus noaga susatakse ikka südametäiega ja -rahus.

Kirumpää piiskopilinnuse asendiplaan

Selles on muidugi "peasüüdlaseks" Vastseliina endine sõjasulane Markus, kes teel Tartusse Kirumpääle satub. Tegelikult on Markuse Kirumpääl avaldunud suskamisfetišil väga hea põhjendus ning motivaator. Nimelt leidis ühe tema parima sõbra elutee Kirumpääl mõned kuud tagasi segastel asjaoludel oma haleda otsa (väidetavalt külmus lumetormis surnuks). Markus sellist juttu muidugi uskuma ei jää ning nõnda polegi tal muud võimalust, kui ise surmajuhtumit uurima asuda.

Kuna Markusel puudub suur usk tolleaegsesse õigussüsteemi, siis võtab ta lisaks uurija ametile ka kohtumõistja ja timuka kohustused enda õlule. Saab kohe palju efektiivsemalt asjad aetud ning oma teekonda Tartu suunas jätkata. Kuid linnuse hooviisandast hakkas mul küll kahju. Kust ta omale nüüd üleöö uued sõjasulased linnusesse leiab? Näe, pihkvalased juba piiluvad põõsa tagant ning limpsavad keelt. Ei tea, mis nad siia ära on kaotanud? Kasige koju tagasi! Ei ole teil veel sada aastat siia põhjust oma nina toppida!

***

Sarja teises osas jõuab Markus lõpuks Tartusse pärale, kaaslaseks Kirumpääl parima sõbra staatusesse tõusnud Liiva-Annus. No ei taha inimesed Markuse läheduses mitte kuidagi elus püsida. Küll üks sureb kalade rohkuse tõttu hingetorus, teine jälle "katsetab" gravitatsiooni ja linnamüüri kõrguse vahelisi suhteid. Tuleb välja, et laulusõnad ikka ajasid meile natuke puru silma. Ei ole see elu midagi nüüd nii lihtne siin Liivimaal.

Kui eelmise romaani tegevuspaigaks oli ainult Kirumpää linnus ja selle ümber tekkinud asula, siis sarja teises osas on tegevuspiirkond palju laiem. Keskmeks on küll Tartu, kuid lotjadega saalitakse pidevalt mööda Emajõge küll õhtu ja hommiku suunas, kuni Pihkvani välja (kus tõenäosus nuga saada või vangikongi sattuda on umbes kaheksal juhul kümnest).

Kõige selle sagimise keskel tegelikult suurem osa ajast romaani tegevus otsekui seisab. Jah, Markusega küll juhtuvad pidevalt igasugu sündmused ja lugu jõuab aste-astmelt oma loogilise kulminatsioonini, kuid samas tundub, et suurema osa raamatust istub Markus kõrtsis, libistab õllekest ja lihtsalt ootab järgmist lugu edasi viivat konflikti. Järgmise osa puhul tahaks lihtsalt ehk saja lehekülje võrra lühemat, aga kontsentreerituma tegevusega lugu, sest Koorti keskaegne maailm võlub ju endiselt ja Markus pole kindlasti oma mõõka veel lõplikult varna riputanud.

Andmed:

Erkki Koort, Kättemaks Kirumpääl, Hea Lugu, 2018, lk 296
Erkki Koort, Veritasu Tartus, Hea Lugu, 2019, lk 312

Linke netiilmast:
"Kättemaks Kirumpääl" ELLU-s
"Veritasu Tartus" ELLU-s

Peeter Helme arvustus ERRi kultuuriportaalis

Peeter Helme arvustus Postimehes
Meelis Oidsalu arvustus Eesti Ekspressis

Tuuli Tolmov - Neetud taevakivi (2019)

Kaali meteoriidil on teadlaste seas ikka kergelt muinasjutuline kuvand olnud, millest rääkides/kirjutades kasutatakse alatihti sõnu "võibolla" või "arvatavasti". Selline natuke ebaselge olukord meie piirkonna ühe kosmilisemat mõõtu sündmusega on samas andnud võimaluse kirjanikel lasta oma fantaasial vabalt rännata ning ajalool luulega korralikult seguneda.

Tuuli Tolmovi fantaasialend on ta kandnud kaugele pronksiaega, kus metsalagendikul tantsivad veel murueide tütred ning libahundid jooksevad karjadena mööda põlislaasi. Kuid tegemist pole mingid kuldse Kunglaga, vaid kurjust ja vihkamist täis paigaga, kus iga põõsa tagant võib sulle mõni haldjanärakas kaela karata. Vee ligi parem ära üldse mine! Näkk tõmbab su lupsti vette ja seisadki mokk töllakil Toonele väravate ees.

"Neetud taevakivi" lugedes meenusid mulle kaks raamatut: Lars-Henrik Olseni "Erik Inimesepoeg" ja Andrus Kiviräha "Rehepapp". Tegemist oleks olnud otsekui nende kahe sümbioosiga. Kiviräha tume ja halastamatu mütoloogia ning Olseni uljaspäine ja kamraadlik seiklusjanu. Usun, et 13-aastane mina oleks selle raamatu lihtsalt ühe õhtuga sisse ahminud ning epiloogis õhku visatud potentsiaalset järge ootama jäänud. 32-aastane mina jäi romaaniga üldjoontes rahule, kuid poisilikku vaimustust see minus kahjuks ei tekitanud. Järje võtan siiski kindlasti lugeda, kasvõi ainult Vaguri tõttu.

PS: Mõistan, et pronksiaega kirjeldavat romaani on keele mõttes ääretult raske kirjutada. Jutustaja tekstis olnud uudissõnad mind ei häirinud, kuid tegelastel ei tohiks mingeid sõnu lasta siiski kasutada. Siinkohal mõned näited:

"Äkki me üks hetk kõnnime lihtsalt teineteisest paarisaja meetri kauguselt mööda." 

või

"Leping on sõlmitud. Oh, nõid, sinu elu saab lühike olema. Täpselt kaks minutit."

Nendel ühikutel pole pronksiaega küll nüüd asja! :)

Andmed:

Tuuli Tolmov, Neetud taevakivi, Fantaasia, 2019, lk 312

Linke netiilmast:

Jüri Kallase arvustus Meie Maas

Agur Tänava arvustus Reaktoris

Maniakkide Tänav - Newtoni esimene seadus (2019)

Aurupungi vabrikute suitsu ja hammasrataste kriginat täis maailm on juba aastaid olnud minu salajane lemmik. Kui näen mõnda lauamängu või filmitreilerit, kus on kasutatud isegi kübeke aurupungi esteetikat, siis läheb koheselt peas lambike põlema ning otsekui tõmbab mind olukorraga lähemalt tutvuma.

Sama tuluke läks põlema, kui nägin esimest korda Maniakkide Tänava uue romaani kaant ning lugesin sisututvustust. Kodumaine puhtakoeline aurupunk?!? On see tõesti võimalik?

Hakkasin suure tuhinaga raamatut lugema, kuid argised takistused ja ka romaani jutustamislaad (autori poolt teadlikult valitud) ei lasknud mul end Kolde teadusmõisas üldse mugavalt tunda. Ma sain korralikult teosesse sisse alles 120-150 lehekülje paiku.

Järsku muutus Maniakkide Tänava loodud maailm koduseks. Ma hakkasin ootama Ökonoomilise ja Sotsiaalse Entiteedi õhtuseid olenguid ning isand Piušeliuse fantastilisi mõttelende meie tulevikust Ehatähel. Samas tekkis mul tõeline mure Rannamaa ja Maavalla tuleviku pärast ning kasvas ka viha Leedu suurvürstkonna ja vürst Gintarase vastu. Kas sõda naabrite vahel on tõesti vältimatu? Miks peavad sajad surema kahe valitseja tujude tõttu? Kas me ei ela mitte valgustusideede sajandil, kus ei tohiks olla ruumi sellisele barbaarsusele?

Mina sain oma küsimustele vastused kätte ja loodan südamest, et saan taas kunagi kokku Entiteedi liikmetega, et ühe Põltsamaa Tõmmu pudeli kõrval parema maailma üle mõtteid vahetada. Ma olen päris kindel, et Entiteet võtab ka uusi liikmeid vastu, kuid selleks tuleb natuke vaeva näha ja Newtoni esimene seadus endale selgeks teha.

Andmed:

Maniakkide Tänav, Newtoni esimene seadus, Lummur, 2019, lk 296

Linke netiilmast:

Jüri Kallase arvustus Meie Maas

Indrek Rüütli arvustus Reaktoris

Aino Pervik - Arabella, mereröövli tütar (1982)

Lapsepõlve filmielamustest on mul väga säravalt meeles kaks dialoogi surma ja headuse üle - Arno ja Lible kirikutornis ning Arabella ja Aadu piraadilaeval. "Mis on surm? Miks on surm?" küsivad noored vanadelt. Nemad vastavad ausalt ja oma parema äranägemise järgi. Last ei hellitata inglite ja paradiisiga. Milleks? Laps saab ju kohe aru, kui talle valetatakse ning seda mõlemal pool ekraani.

Aino Pervik ei kirjuta lastele muinasjuttu, vaid väga verise loo ulgumeredelt. "Arabella, mereröövli tütar" on jõhkralt aus ja ausalt jõhker raamat. Inimelu on väärt kõiki su kullamägesid või ei maksa punast krossigi. Vahepealset varianti ei ole! Kuid kõige kallim ja erakordsem kõigist võrku jäänud varandustest on killuke headust ja sõprus. Midagi hinnalisemat pole seni suudetud leida.

Andmed:

Aino Pervik, Arabella, mereröövli tütar, Eesti Raamat, 1982, lk 199

Margus Haav - Kuidas lõhnab kuri (2016)

Järjekordne apokalüptiline maailm! Seekord pole sitas seisus süüdi pahad tulnukad, meile ainult head tahtnud robotid, kontrollimatud pandeemiad või emakese Maa pahad päevad. Süükoorem lasub ikka inimkonna enda õlgadel, kes sõdis seni kuni padrunid otsa said ning jätkas peale seda veel sportlikust hasardist vibude ja odadega. Võitja tuleb ju välja selgitada!

Margus Haava kirjutatud romaan viib meid ühte eraldatud kalurikülla, mis on kujunenud omamoodi varjupaigaks ja lõpp-punktiks sinna jõudnud kirjule seltskonnale. Kuid kuri maailm leiab ka selle küla lõpuks üles ja sunnib viimased ellujääjad rändama Eikellegimaale, kus valitsevad erinevad jõugud ning tõenäosus kellegi supipotti sattuda on üpriski suur.

Romaani tempo on mõnusalt aeglane. Minevik ja olevik rulluvad vaikselt lahti ning hakkad üha enam oma reisikaaslasi sel Kolgata teel mõistma ja neile kaasa elama. Kuid järsku lükkab kirjanik täiskäigu sisse ja mõnekümne leheküljega tõmmatakse julmalt otsad kokku. Järsku muundub romaan novelliks! Ei saanudki aru, mis nüüd täpselt juhtus? Oleksin tahtnud veel mõne õhtu selles ängistavas maailmas veeta ning lugeda Hull-Andrease soojast sõprusest maailma viimase lehmaga. Kas kirjanikul said mõtted või kirjutamisisu otsa? Või kukkus tähtaeg? Loodan, et põhjuseks polnud siiski kirjutamisisu kadumine ning "Kuidas lõhnab kuri" ei jää autori ainsaks katsetuseks ulmekirjanduse vallas.

Andmed:

Margus Haav, Kuidas lõhnab kuri, Fantaasia, 2016, lk 128

Linke netiilmast:

Agur Tänava arvustus Reaktoris

Hendrik Alla arvustus Postimehes

I.R. Tagarian/Inga Raitar - Atlantise väravad (2016)

Kõmu on linna peal lahti pääsenud! Raamatupoodidesse olevat jõudnud meie oma "Da Vinci kood"! Sama kaasahaarav, sama närvekõditav. Eesti ulmekirjanduse uut tähtteost "Atlantise väravad" tutvustati isegi rahvusringhäälingu ühes populaarsemas telesaates. Sellise au osaliseks ikka iga uus ulmeromaan ei saa.

Mulle kingiti I.R. Tagariani "Atlantise väravad" sünnipäevaks sõnadega: "Kuulsin, et pidi olema hea raamat! Ja sulle meeldib ju ulmet lugeda.". Kui ma järgmine nädal teost loengute vahel ajaviiteks lugesin tuli üks mu lennukaaslastest kohe küsima: "Kuidas on? Ma kuulsin, et pidi hea olema.". Mina ei osanud kippu ega kõppu kosta, sest olin alles lõpetamas kolmandat peatükki ja lõplikku otsust teose kvaliteedi osas polnud ma veel jõudnud teha. Kahjuks ei tulnud mul kohe pähe küsida, kus ta sellist kiitust kuulis. Ühtegi arvustust polnud ju selleks hetkeks teose kohta veel ilmunud. Mõtlesin, et võsaraadio üürgab ikka vist eriti valjusti üle Eesti. Hakkasin kohe suurema huviga edasi lugema. Las ikka tekst ise tõestab oma headust!

Nüüdseks on kõik peatükid loetud ja tekst on oma põhiseadusest tuleneva sõnaõiguse saanud. Ütlen alustuseks, et minu seekordset lugemiselamust mõjutas väga Elara "Hingede mäng", mille olin lõpetanud just enne "Atlantise väravaid". Nimelt näitas kontrastiefekt taas oma võimu. Peale "Hingede mängu" tundub vist iga raamat maailmakirjanduse tippteosena. Samasse kategooriasse tahtsin ka "Atlantise väravad" alguses liigitada, kuid peagi kaotas illusoorsus oma mõju ning mu tajumeeled said taas parlanksi. 

Minu peamine etteheide "Atlantise väravatele" on see, et teos pole piisavalt filmilik. "Atlantise väravates" jooksid kõik kaadrid otsekui aegluubis. Kordagi ei tekkinud tunnet, et peategelaste või nende "püha ettevõttega" võiks midagi halvasti minna. Natuke nende suunas tulistati ja paar pommi plahvatas, aga ma teadsin juba enne päästikule vajutamist, et tegemist on paukpadrunitega. Tegelikult ei tekkinud mul kordagi tunnet, et see seiklus isegi peategelastele eriti korda läheb. Valdavaks jäi siiski suhtumine: "Kui keegi teine maailma päästma ei söösta, siis eks me tee selle ise ära.".

Autor on kõvasti šnitti võtnud Dan Browni stiilist: lühikesed peatükid, pidev keskkonna vaheldumine, magnetiliselt üksteise poole tõmbuv uurijatepaar, salaorganisatsioonid, vandenõuteooriad ja muidugi on maailmalõpuni jäänud loetud päevad. Aga romaan võtab end kõige selle keskel liiga tõsisena ja püüab mulle kogu seda lugu alternatiivajaloolise tõena pähe määrida. Romaan on paksult täis (alternatiiv)ajaloo- ja arheoloogiaalaseid hüpoteese ja "tõestatud fakte". Tegevuse kulgedes muutuvad need aina enam ballastiks ja pidurdavad pidevalt faabula kulgu. Keegi ei vaidle neile ju nagunii vastu, mis sa neist nii tulihingeliselt tõestad. Selleks on teised raamatud!

Lõpetuseks küsiksin palju meil neid "valguse neitsisid" eesti kirjanduses nüüd juba on? Kas iga maailma päästev isik peab ikka olema eesti sugu? Huvitav, kas lätlastel on oma romaanides alati maailma saatust enda käes hoidev isik lätlane või äkki hoopis serblanna. Kõik rahvad ei saa ju nõnda enesekesksed olla?! Aga eestlased ongi ju üks äravalitud rahvas ja kogu maailma saatus sõltub ainult meie viitsimisest. Vähemalt meie raamatud on sellist soovmõtlemist täis.

PS: Vigu nagu sigu! Keeletoimetaja teenigu oma palknumber ikka ausalt välja!

Andmed:

I.R. Tagarian/Inga Raitar, Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat, Legend, 2016, lk 416

Mann Loper - Kellest luuakse laule (2016)

Ligi poolteist aastat tagasi arvustasin kogumikku "Täheaeg 13" ning seal ilmunud Mann Loperi jutu kohta ütlesin järgmist: "Loperi võidutöö „Meistri ja õpipoisi“ lugemist lõpetades tekkisid mul koheselt küsimused: „Kas see ongi kõik? Kus on ülejäänud 25-30 peatükki? Kas romaan on autoril alles sahtlis peidus?“. Tegemist on hea stiilitunnetusega ning korralikult läbimõeldud fantaasiajutuga, millel on juurde lisatud kergelt orientlik taust. Selgelt tuleb välja, et autor on põhjalikult tegelenud oma fiktsionaalse maailma ning sellele ajaloo loomisega. Puudu oli ainult temaatiline kaart raamatu lõpus kõigi mägede, orgude, salakäikude ja kindlustega.". Läks väheke aega ning kõik minu soovid ja küsimused said romaaniga "Kellest luuakse laule" vastatud. Isegi maakaart on teosele lisatud!

Loper jätkab romaani lehekülgedel rasket maailmaloomise tööd. Keisririigi ajalugu, jumalad ehk Iidsed, provintside haldusjaotus, pärilusliinid, ülikute ja sõjameeste aukoodeks. Vajalikud detailid uue maailma elama panemiseks on korralikult läbi töötatud ning on suudetud hoiduda pisiasjadesse takerdumisest. Lugedes avaneb iga leheküljega killuke ning peagi tunneb lugeja end lahutamatu osana sellest sünkjast ja jõhkrast maailmast.

Loo stardipauguks on keiser Yukobura surm, mille järel kistakse saareriik sisetülidesse ning ka sõjakad naaberrahvad ei soovi jääda kõrvalseisja rolli. Kõigele lisaks on ka Iidsetel inimkonnaga omad plaanid. Selles tohuvabohus proovib Keisririiki kokkuvarisemisest päästa ainult üks kummaline viisik. Vibukütist amatsoon Shisame, sõjardist prints Sisagi, suurt Väge haldav/valdav Rakio ning täiesti "tavaline" külapoiss Yuruki koos oma hundist vaimloomaga. Nagu igale fantaasiaromaanile omaselt tuleb seltskonnal rännata kaugel asuva mäeni, et seal riigis korra taastamiseks vajalike esemetega üht koma teist ette võtta. Muidugi lasub nende teel palju takistusi ning relvad tuleb ikka korduvalt vöövahelt haarata.

Mõõkade kõlina ja verepritsmete saatel kulgebki kangelaste ja saareriigi lugu. Reedetakse, armatsetakse, võlutakse ja veheldakse, kuid siiski jääb miski raamatu lõpuni kripeldama. Esiteks kangelasi kogu teose vältel saatev hea/pime õnn. Ikka jõuavad viimasel sekundil abiväed lahingutandrile ja päästavad lootusetu olukorra. Ikka uuesti ja uuesti pääsevad kangelased kindlana näivast surmast viimasel sekundil. Samas pole selle kallal vast mõtet eriti poriseda, sest see on kõigi seiklusromaanide paratamatu kaasnähe.

Teise kripeldama jäänud asjana tahaksin välja tuua eepilisuse puudumise. Romaani tegevustik hõlmab küll suuri vahemaid ning kogu Keisririigi saatust, kuid ikka jäi hinge tunne, et tegemist oli kõigest provintside omavahelise nääklemisega keisritrooni pärast. Väliste jõudude ehk Gromoyaki vägede pealetung ei tundunud asetsevat ühegi peategelase jaoks eriti kõrgel ohuskaala pügalal. Las piiravad ja rüüstavad natuke, aga õhtuks lähevad ikka oma koju tagasi. Lohemäe retk võeti ju ikkagi selleks ette, et Keisririigi ühtsus taastada. Võõrvägede välja peksmine oli pigem lisapreemia. Iidsete võimuihalused ja sellest tulenenud süžeekäigud tundusid pigem surmaunne vajunud jumalate viimase hullumeelse katsena end taaskehtestada inimkonna üle.

Kokkuvõttes sain ma tegelikult ikka palju rohkem, kui ma "Meistrit ja õpipoissi" lugedes oleks julgenud loota. Ja ma ei räägi siinkohal teose algusesse lisatud kaardist! Loperi tugevaimaks küljeks on väga hea jutustamisoskus ja valitud stiilist kinnipidamine. Veelgi olulisem on see, et autori loodud maailm elab ja areneb. Nüüd oleks autori poolt lausa kuritegu oma lugejad ja loodud tegelased uute seiklusteta jätta. Loper ja Yuruki on alles oma pika teekonna alguses.

Andmed:

Mann Loper, Kellest luuakse laule, Fantaasia, 2016, lk 336

Linke netiilmast:
Sama arvustus ulmeajakirjas Reaktor 
Peeter Helme mõtteid Vikerraadios

Reeli Reinaus - Mõistatus lossivaremetes (2009) & Kivid, tulnukad ja sekt (2011)

Kas Astrid Lindgren on eesti kirjandust ja kirjanikke enim mõjutanud autor viimase viiekümne aasta jooksul? Mina arvan, et on ja seda ülekaalukalt. Alates esimestest tõlgetest 1960ndatel on tema lasteraamatutel olnud oma koht igas eesti kodus. Pipi, meisterdetektiivid, vennad Lõvisüdamed, Ronja, Vahtramäe Emil, Tjorven ja muidugi katusel pesitsev Karlsson. Nende tegelaste mõju meie lapsepõlvele ja hilisemale elule on uskumatult suur, kuigi me ei pane seda ise tähelegi. Lindgreni loodud maailmad on lugematul arvul inimesi nakatanud lugemispisikuga ning nende seas on olnud kindlasti ka palju tulevasi kirjanikke. Ega sa enne uut "Tõde ja õigust" kirjuta, kui pole kõigepealt "Bullerby lapsi" lugenud. Kõrgkultuur saab alguse ikka lasteraamatutest!!!

Lisaks üldisele eesti kultuuri mõjutamisele on Lindgreni teosed olnud otseseks eeskujuks väga paljudele lasteraamatutele. Reeli Reinausi noorsooromaanid "Mõistatus lossivaremetes" ning "Kivid, tulnukad ja sekt" kannavad selget Kalle Blomkvisti lugude pitserit. Marten, Tanel ja Laura satuvad kahel järjestikusel suvel pöörastesse seiklustesse ning nende poolt lahendatavad mõistatused omandavad nii kriminaalsed kui ka kosmilised mõõtmed.

Kellel on vaja arvutimänge, Xboxe, nutifone ja muid elektrilisi imevigureid, kui sul on kummitavad lossivaremed või tulnukaid kummardavad sektid? Suvi on ju parim aeg erakordseteks seiklusteks ning juhtumusteks. Eriliseks muudavad need sündmused muidugi su kõrval olevad sõbrad, aga mitte helendavad ekraanid. Kuigi Marteni, Taneli ja Laura seiklused on kirja pandud ainult mõned aastad tagasi tundub nende mängumaal rohkem ühist olevat Kalle ja tema kamraadidega, kui praeguste eakaaslastega. Räägitakse küll kiiresti muutuvast maailmast, kuid laste maailmapilt tundub osades aspektides muutuvat lausa pöörase kiirusega. Ukakat asendab Candy Crush, luurekat GTA ja vanaema tehtud pannkooke Happy Meal. Vanarahva tarkusetera "Paks laps, ilus laps!" hakkab aina enam täide minema. Oleme siis targad edasi!

Andmed:

Reeli Reinaus, Mõistatus lossivaremetes, Tänapäev, 2009, lk 232

Reeli Reinaus, Kivid, tulnukad ja sekt, Tänapäev, 2011, lk 238

Linke netiilmast:

"Mõistatus lossivaremetes" ELLU-s

"Kivid, tulnukad ja sekt" ELLU-s

Margus Ots - Veeaeg (2015)

Vahel tuleb ikka ette, et komistad pooljuhuslikult mõne raamatu otsa ja ootamatu leid osutub üpriski meeldivaks üllatuseks. Eriti tore, kui see juhtub veel mõne debüütteos puhul. Sarnane leid oli minu jaoks lõppeva aasta esimeses pooles ilmunud Margus Otsa debüütromaan "Veeaeg". 

Romaani "Veeaeg" näol on tegemist tubli täiendusega meie suhteliselt ühekülgsel seiklusromaanide valikus. Seiklusromaane ilmub meil peamiselt kaht tüüpi: seikluslikud ulmeromaanid või kriminaalsete elementidega üle ujutatud "meestekad". Margus Ots laenab natuke kummastki ning lõpptulemuseks on humoorikas ja macho'lik maailmalõpulugu.

Tegevuse käivitajaks romaanis on ootamatult Eestit tabav mastaapne üleujutus. Paari päevaga on rannikualad tulvavee alla jäänud ning vesi jätkab kiiret edasitungi Kesk-Eesti suunas. Algavad päästeoperatsioonid, rüüstamised, omavolitsemine ja üldine rahvaste rändamine. Kiiresti muutub olukord kriitiliseks ja aina enam saab selgemaks, et ainus kehtiv seadus on "tugevama õigus". Riigiaparaat lakkab töötamast, kõik kommunikatsioonid on katkenud ja paanika hakkab maad võtma. Toit, vesi, relvad ja muidugi iga vähegi vee peal püsiv paadiloks on järsku kullast kallimad ning vanasõna "Eestlase lemmiktoit on teine eestlane" hakkab aina tumedamat varjundit omandama.

Margus Ots

Kogu selle tohuvabohu sees proovivad ellu jääda kolm kahekümnendates noormeest. Ralph - pullimehest igavene tudeng. Ake - raskekujulist nartsissismi põdev ilueedi. Jaak - aina enam reaalsustaju kaotav gamer. Ütlen ausalt, mitte ükski kolmest peategelasest ei tundunud mulle loo alguses sümpaatne. Kuid nähes noormeeste käitumist kriisiolukorras suutsid vähemalt kaks kolmest end minu jaoks rehabiliteerida. Kolmanda noormehega juhtunud sekelduste ja tema tehtud "tarkade" otsused taustal olin ma lõpuks lausa parastavalt rõõmus, kui nägin kuhu ta tegevusliin omadega välja jõudis. Kuigi ma karmasse ei usu, siis sellel poisil oli universumi ees ikka kenake võlg tasuda. Ilmselt nõuti ka viivised sisse!

"Veeaeg" jääb pooleli kõige põnevama koha peal ning vastamata jääb terve rida küsimusi. Mis põhjustas üleujutuse? Kas tegemist on lokaalse või globaalse katastroofiga? Kas süüdi on lätlased või soomlased? Kas kõik eestlased peavad nüüd kolima Suure Munamäe tippu või piisab ka Väikesest Munamäest? Kas Jaak suudab arvutimängus "Kuningate heitlus" päästa printsessi? Nendele küsimustele saame vastused ainult ühel viisil. Margus Otsal tuleb kiiremas korras maha istuda ja romaanile järg kirjutada!

Andmed:

Margus Ots, Veeaeg, Tänapäev, 2015, lk 278

Linke netiilmast:

"Veeaeg" ELLU-s

Romaani "Veeaeg" koduleht

Aleksander Lipp - Suurupi aare (1988)

Aleksander Lipu romaan "Suurupi aare" kuulub kindlasti kategooriasse "Unustusse vajunud raamatud". Põhjus on lihtne - 1988. aastal oli inimestel lihtsalt musttuhat pakilisemat ja elulisemat asja, mille pärast oma peakesi vaevata. Ajaloolised murrangud ja seiklused ei leidnud aset enam raamatukaante vahel, vaid tänavail. Sama saatus tabas ka näiteks teatreid, kus mängiti mitu hooaega pooltühjadele saalidele. Muidugi tagas kaasaegse kultuurielu tahaplaanile jäämise ka inimeste aina kehvemaks muutuv majanduslik olukord. Enne leib, siis alles tsirkus! Kuigi mina ostsin alati esiteks antikvariaadist mõne raamatu ja alles siis järele jäänud raha eest šokolaadi. Eks ma ole ka natuke omamoodi.

"Suurupi aare" viib meid Oktoobrirevolutsiooni eelsesse Petrogradi, kus kõigil buržuidel, valgekaartlastel ja töörahva verd imevatel kapitalistidel on jalgealune üsna kuumaks läinud. Keiserliku Admiraliteedi mineerimisosakonna ülem Heinrich von Benhauseni otsustab osa rasvaseid hanesid haneks tõmmata, lubades neile ohutut põgenemisvõimalust meritsi välismaale. Kuid Benhausen põgeneb koos oma armukesega hoopis mõni öö varem Eestimaa suunas ning muidugi võtab ta oma "klientide" varandused endaga kaasa. Revolutsiooni tuuled jõuavad siiski ka Tallinna ning hirmust enamlaste terrori ees matab Benhausen aarde maha.

Esimene pool raamatust (aarde matmiseni) on väga tempos ja kaasahaarav. Autor on suutnud suurepäraselt edasi anda revolutsioonilist õhustikku nii Tallinnas kui ka Petrogradis. Konspiratsioonid, spekulandid, läbiotsimised, korruptsioon, liikumiskeelud, tagaajamised ja tulevahetused pimedatel linnatänavatel. Pinge püsib pidevalt õhus ning revolver peab alati vöövahel olema! Mis peamine: "Ära usalda kedagi!".

Lipu romaani kõige suuremaks plussiks on autori neutraalne suhtumine kõigisse "ajaloolistesse" osapooltesse. Ühelt 1988. aastal ilmavalgust näinud raamatult, mis räägib "Suurest Sotsialistlikust Oktoobrirevolutsioonist" on see üpriski üllatav joon. Romaanis puudub nii ülistuslaul revolutsioonilistele madrustele kui ka taasiseseisvumise käigus pead tõstnud laurivahtrelik hosianna Vabadussõja sündmuste kohta. Isegi raamatu teises pooles Kriegsmarine koosseisu kuuluva transpordilaeva meeskonda kirjeldab Lipp neutraalselt ja mitte "verejanuliste fašistidena". Ainsad teravamad torked on suunatud Esimese maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ja nende "Keelan, käsin, poon ja lasen!" valitsemisstiili aadressil.

Eesti küllaltki vaesel algupäraste seiklusromaanide maastikul on "Suurupi aare" kindlasti üsna ere täht. Ma olen isiklikult alati eelistanud lugeda seiklus- või ajalooromaane, mille sündmustik leiab aset kodutanumal. Palju põnevam on lugeda Kopli agulimajade vahel aset leidvatest tagaajamistest, kui näiteks New Yorgi tänavate kriminaalsest elemendist. Samuti tekkis minus tõsine soov minna labidas õlal Suurupisse ning natuke seal tuletorni ümbruses kühveldada. Ehk läheb mul õnneks!

Andmed:

Aleksander Lipp, Suurupi aare, Eesti Raamat, 1988, lk 240

Linke netiilmast:

Aarne Rubeni arvustus Keskuses

Vallo Kruuseri arvustus Eesti Ekspressis

Eva Laur - Aloise (2011)

Eva Lauri romaan "Aloise" viib meid XIV sajandi Kesk-Euroopasse, kus rullub lahti "Troonide mängu" tüüpi kodukootud stsenaarium. Ei oska öelda, kui tuttav Laur on George R. R. Martini epopöaga, kuid paljud romaanis esinevad motiivid toovad koheselt silme ette romaanisarjal põhineva ülipopulaarse teleseriaali tegelaskonna. Romaanis kohtame ohtralt vägivalda, intsesti, vägistamisi, õukonnasiseseid sepitsusi, reetmisi ja muidugi "kodustatud" hundikarja. Ainult igasugused üleloomulikud nähtused draakonite ja põhja poolt sammuvate zombide näol puuduvad Lauri romaanist ning seetõttu liigitub "Aloise" seikluslikuks ajalooromaaniks, mitte ajalooliseks fantaasiaromaaniks.

Romaani tugevuseks ja ühtlasi suurimaks nõrkuseks on nimitegelane Aloise. Tegemist on ühe väikese Alpide jalamil asuva kuningriigi 21 aastase kroonprintsessiga. Aloise on ilmselgelt üles kasvanud pilvedeni ulatuvas elevandiluust tornis ning reaalse eluga sama palju kursis, kui Reformierakond. Neiu arvab, et kõigele lisaks on ta ka suurepärane mõõgakeerutaja. Küll eksib kuningatütar jahikäigul oma kodumetsas, satub korduvalt vangi, võtab vastu täiesti ebapädevaid lahinguplaane ning suudab oma sinisest verest kaasa päritud juhioskustega saata umbes paar külatäit talupoegi enda eest mõttetult tapalavale. Kõige selle käigus õpib Aloise ära ka midagi kasulikku enda tarbeks. Nimelt saab 21 aastane neiu lõpuks teada, kust need lapsed siia ilma ikka tulevad. Kuningalossis ei olnud ükski mamsel ega kojaneitsi talle seda mõistatust suutnud ära seletada. Kuid siin pole ka midagi imestada, sest samad õukondlased lasid kuningriigi ainsal troonipärijal minna ihuüksi metsa hirvejahile, ilma mingisuguse julgestuseta. Samuti poldud juba tolle ajastu mõistes keskikka jõudvale neiule tulevast abikaasat suudetud leida. Selline õukond ja kuningriigike ongi väärt sõbralike naabrite poolt ühte "külaskäiku".

Ajaloolised ja süžeelised möödalasud kaalus omakorda üles Lauri kaasahaarav kirjastiil. Leheküljed möödusid lenneldes ning peamiselt oli see tänu heale tegelaste vahelisele dialoogile. Samuti võib positiivse küljena välja tuua romaani tegelaskonna mitmekesisuse - külaseppadest munkade ja kuningateni. Kokkuvõttes oli üpris värskendav lugeda naiskirjaniku poolt paberile pandud seikluslugu, sest rüütliromaanid on traditsiooniliselt olnud väga maskuliinne ning kindlates stampides kinni olev kirjandusžanr. Vahel ongi vaja üht Jüris elavat ja kaht põngerjat kantseldavat ema, et mõnd tolmu koguvat nähtust korralikult läbi raputada.

Andmed:

Eva Laur, Aloise, Tänapäev, 2011, lk 358

Linke netiilmast:

"Aloise" ELLU-s

Ott Kiluski arvustus Postimehes

Indrek Hargla - Baiita needus (2001)

Ma arvan, et meil kõigil tekib vahel tahtmatult soov pöörduda tagasi millegi koduse ja teada-tuntu manu. Millegi sellise juurde, mille kvaliteedis oled kindel ja pettumine on välistatud. Minu jaoks on selleks Indrek Hargla looming. Ei möödu naljalt aastatki, kui ma mõnd "Frenchi ja Koulu" sarja kuuluvat teost uuesti üle ei loe. Mingi sisemine hääl ütlebki juba, et varsti on käes aeg taas üks kolmest raamatust riiulist alla võtta. Ehk on lihtsalt üks pöörane Pööripäev lähenemas.

Kuid enne Tarbatusse naasmist otsustasin seekord teha väikese kõrvalepõike Falkoonia radadele. Rännata taas koos kojarüütel Savo ja skorpioneid taltsutava Kimmoga ning otsida selgust "Kakleva kuke" kõrtsi lävel kokku kukkunud nimetu neiu kohta. Selle põneva seikluse keskmesse sattumiseks tuli mul asuda lugema Hargla esikromaani "Baiita needus". 

"Baiita needus" kuulub kindlasti eesti fantaasiakirjanduse, täpsemalt mõõga ja mantli lugude paremikku. Kahjuks on vastavasse žanri kuuluvate romaanide hulk suhteliselt õbluke. Enne Hargla romaani ilmumist olid olukord eriti nukker. Meil oli ilmunud Rein Raua "noorsookirjanduse" silti kandev "Ratsanik Melchior" (sugulussidemete kohta kuulsama nimekaimuga puuduvad andmed) ja Veiko Belialsi suhteliselt kõikuva tasemega kirjutatud "Ashinari kroonikad".  Peale "Baiita needuse" ilmumist pole olukord kahjuks eriti paranenud. Trükivalgust on näinud Hargla enda "Vabaduse kõrgeim määr", Kaupo Pähkli "Ehatähe rüütel" ning mõned Maniakkide Tänava ja Tiit Tarlapi tekstid, mis osaliselt kattuvad mõõga ja mantli lugudele omasteks peetavate kaanonitega. Õnneks žanri seis lühiproosa vallas pole nõnda nukker.  

Kirjaniku teed alustava Hargla stiil on sama kaasahaarav ning nauditav, kui praegu kõiki Eesti raamatusõpru pinevil hoidval krimikirjanduse meistril. Kirjanik suudab ainult paari lõigu abil meie ette kuvada kahe sõtta astuvat naaberriigi (Falkoonia ja Zambori) ajaloo, geograafia ja hierarhiad. Hargla üheks tugevuseks on alati olnud oskus luua lugeja poolt lihtsalt omaks võetavaid maailmu. Ta ei pea lehekülgede viisi ebatarvilikke loenguid fiktsionaalse maailma ajaloost, ühiskonnast ja võimusuhetest. "Patt", mida kahjuks mõnigi eesti ulmekirjanik teeb, pidades seda vajalikuks worldbuilding'u osaks. Samas ei oleks mööda külgi maha jooksnud Falkoonia ja Zambori kuningriikide kaardi lisamine raamatu sisekaanele. Alati on tore peatükkide vahel mööda kaarti näpuga järge ajada ning näha kuhu maanurka kangelased nüüd omadega on jõudnud. Küllap see on mu oma väike kiiks, sest väiksena oli mu üks lemmikraamatuid "ENE kaardid". 

Lõpetuseks tuleb ära mainida, et Harglale paistavad erinevad needused ikka väga meeldivat ning eriti meeldib talle oma romaanide peategelasi nendega "nakatada". Eks needused käivad ikka mööda inimesi ja mitte mööda kive-kände. Kuid Hargla loodud kangelased kannavad autori poolt nende õlgadele pandud koormat väsimatult ja hambad ristis edasi. Eks nad ole ka päris tugevast puust tehtud. 

PS: Küsimus suurele ringile: mis on parim eesti "klassikaline" fantaasiaromaan? Ma ei suutnud enam hästi oma kodust ulmekirjanduse riiulit silme ette manada ning kindlasti jäi ka ülalpool kirja pandud loetelust midagi olulist välja.

Andmed:

Indrek Hargla, Baiita needus, Varrak, 2001, lk 208

Linke netiilmast:

Norman Kuusiku arvustus Sirbis

Andres Mesikäpa arvustus Eesti Päevalehes

Andres Saal - Vambola (1889)

Enne, kui eestlaste teleekraanidele jõudsid „Metsik roos“ ja „Tahmanägu“ olid meil endil olemas juba oma kodumaised „ajaleheseebid“ nimedega „Vambola“, „Leili“ ja „Aita“. Need ei jäänud karvavõrdki Kolumbia ja Mehhiko kaasahaaravatest ning südantlõhestavatest saatusedraamadest maha. Pigem olid nad veelgi seiklusrohkemad, veelgi salakavalamate keerdkäikude ja jahmatavate paljastustega. 

Ohhh, kui palju minestushoogusid!!! 

Ohhh, kui palju viimase hetke pääsemisi surmasuust!!!

Ohhh, kui palju kadunud, röövitud ja päästetud kaksikõdesid!!!   

Iga õige Eestimaa sõjamees oli blond, laiaõlgne, isamaale ustav ning armsamale truu. Iga õige Eestimaa neiu oli blond, sinisilmne, neitsilikult puhas, vanematele kuulekas ning oma väljavalitule surmani truu. Iga Eestimaa vastane oli salakaval, jälgi silmnäoga, rahamaias ning südamepõhjani kurjust täis. Must oli must, valge oli valge ja rohi oli roheline. Eestlaste iga kõneldud lause sisaldas vähemalt ühte järgnevatest sõnadest: aus, õilis, ustav, isamaa, või Taara. Võis neid kõiki ka korraga sisadada! Selline oli see eluke vabal Eestimaal 13. sajandi alguses Andres Saali poolt kirja pandud romaanis. 

PS: Kui kunagi on kellelgi vaja tuua näidet romantismist kirjanduses, siis kõik Saali romaanid sobivad selleks suurepäraselt. Löö raamat lahti ükskõik kust ja romantismi tuleb mühinal. 

Andmed:

Andres Saal, Vambola, J. Solba trükikoda, 1889, lk 258

Linke netiilmast:

"Vambola" Kreutzwaldi sajandi leheküljel.

Eduard Bornhöhe - Villu võitlused (1890)

Kümme aastat peale „Tasuja“ fenomenaalset edu ilmunud „Villu võitlused“ oleks võinud kanda ka alapealkirja „Kadunud peatükke Tasuja seiklustest“. Kindlasti oleks selline alapealkiri olnud suurepärane reklaam raamatule ja müüginumbreid veelgi kõrgemaks kasvatanud.

Just salapärase munga ehk Tasuja tegemised Viljandimaa talupoegade mässule ässitamisel on jutustuse põnevamaid kohti, mitte poolsaksiku Villu õnnetult lõppenud kosjaplaanid. Bornhöhe oleks võinud seda võtet veel korra kasutada ning Tasuja kolmandakski raamatuks ellu äratada ja ta näiteks Saaremaale Vesse manu saata, et sealgi mässutule süütaja olla. Nõnda oleks triloogia täiuslik olnud („Vürst Gabriel“ ju ei haaku tegelikult kahe esimese Bornhöhe jutustusega, kuigi neid teoseid tavaliselt ühtede kaante vahele surutakse).

„Villu võitluste“ kandvaks teemaks pole mitte niivõrd eestlaste vabadusihalus ja Jüriöö sündmused, vaid hoopis 19. sajandi lõpu ühe kesksema probleemi, kadakasaksluse, lahti mõtestamine 14. sajandi taustal. Osa eestlasi on alati olnud nõus oma rahvust maha salgama ning koheselt „herraks“ või „mamsliks“ hakkama, kui selleks ainult võimalus avaneks. Saks olla tähendab inimene olla. Eestlane olla tähendab (kodu)loom olla. 

Kas saame ikka oma esivanemaid nii kergekäeliselt hukka mõista, kui nende südamesoov oli ainult oma kehva elujärge parandada? Mõned proovisid seda teha saksa keelt ära õppides, teised sakslasi maha nottides. Eesmärk oli ju neil mõlemal sama - saada lõpude lõpuks eurooplaseks. Kuid eks kupjapiits ja teoorjus tegid ka eestlasest lõpuks eurooplase. See võttis lihtsalt väheke rohkem aega. 

Andmed:

Eduard Bornhöhe, Villu võitlused, A. Mickwitz trükikoda, 1890, lk 112

Eduard Bornhöhe - Tasuja (1880)

Eduard Bornhöhe „Tasuja“ on üks viiest enam eestlaste mentaliteeti mõjutanud raamatust (ülejäänud neli on Läti Hendriku kroonika, piibel, Lutsu „Kevade“ ning Tammsaare „Tõde ja õigus“). Erinevates memuaarides ning mälestustes, mida mina olen aastate jooksul lugenud on just „Tasuja“ üks neist raamatuist, mille lugemist ja sealt saadud elamust inimesed alati esile toovad. Kas me alati endale tunnistada tahame, et meie rahva mõttemaailma alustalaks on üks ülemöödunud sajandil teismelise poisi poolt kirjutatud ning nüüd teismelistele kohustuslikuks kirjanduseks muudetud romantiline/sentimentaalne/padupatriootlik jutuke, on juba iseasi. 

Minu isiklik esiviisik on küll Harju keskmisest erinev, kuid „Tasuja“ on selleski nimekirjas auväärsel viiendal kohal. Mäletan siiani esimest lugemiskorda ühel hilissuvisel päeval oma suvekodus. Pidime õhtuse bussiga pealinna tagasi vurama, kuid ma ei saanud suvele kriipsu alla tõmmata enne, kui ma hommikul alustatud raamatuga enne bussi peale astumist lõpetanud ei olnud. Vähesed raamatud on mind sellise õhinaga enda küljes kinni hoidnud. Küll ma pidin vahepeal kotte ja marjakorve pakkima, kuid igal vabal hetkel olin taas ninaga raamatus. Ma lootsin lõpuni, et Jaanuse ning teiste eestlaste ülestõusukatse ei jää ainult katseks ning ajalugu laseb end kordki kaotajate poolt ümber kirjutada. 

Sama tunne tekkis mul nüüdki, Bornhöhe jutustust juba neljas või viies kord lugedes. Ehk jõuavad soomlased laevadega meie omadele appi? Ehk avab taevas oma vood ning lakkamatu vihm ei lase Ordu väesalgal Tallinna alla jõuda? Ehk võtavad eestlased Tallinna seekord kohe tormijooksuga ning ei jää linna päevadeks piirama? Kuid kahjuks ei olnud Bornhöhe vahepealsete aastate jooksul teosele uut lõppu kirjutanud ning ka seekord pidi Tasuja sulega kübar vihases lahingukeerises langema.

Tolle viimase suvepäeva lugemiskogemuse mõju minule oli uskumatult tugev ja kestab mingil tasandil siiani. „Tasujale“ järgnesid järgnevate kuude ja aastate jooksul küll Villud, Meelised, Urmased, Merikesed, Gabrielid, Aitad, Leilid, Vambolad, Maimud, Lembitud, Kaupod ehk lühidalt Läänemere isandad. See on kunagiste „kaotajate“ järeltulijate poolt kirjutatud/parandatud ajalugu, kus iga väiksemgi võit on kangelasmüüdi tasemele tõstetud ning iga kaotus on kangelaslikuks eneseohverduseks muudetud. 

Ehk alles viimase paari aasta õpingud ülikoolis ja lugemiskogemused (Lukas, Hvostov ja Mäesalu) on hakanud seda põlvest põlve päritud padupatriootilist maailmapilti lõpuks normaalsele/neutraalsele tasandile tooma. Maailmapilt, kus ei eksisteeri ainult must ja valge, võitjad ja kaotajad, meie ja nemad. Ajalugu, kus on oma paik nii saksal kui matsil.

Andmed:

Eduard Bornhöhe, Tasuja, A. E. Brandti trükikoda, 1880, lk 147

Eduard Bornhöhe - Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad (1893)

Agnese ja Gabrieli seikluslikku armulugu tunneb iga eestlane muidugi tänu filmile „Viimne reliikvia“. Samas inimesi, kes tegelikult Bornhöhe raamatut on lugenud ning teavad „tõde“ on ilmselt sadu kordi vähem. „Tõde“ on see, et mingit reliikviat polnudki, Gabriel (liignimega Sagorski) oligi vene salakuulaja ning tema „parim sõber“ Siim kõigest arg röövlipealik. Mis kõige hullem, Eve Kivi poolt mängitud vallatut nunna pole teoses üldse!!! Täiesti lubamatu jultumus!!!

Põhjus, miks „Vürst Gabriel“ on alati kuidagi "Tasuja" varju jäänud on tugev Vene maik. Jutustus ilmus venestamise kõrgharjal ning teos on suure ning igavesest ajast igavesti kestva tsaaririigi kiitust kaanest kaaneni täis. Imelikul kombel oli Nõukogude Liidus vändatud film palju eestimeelsem ja tsensuurist vähem läbi hekseldatud, kui Vene tsaaririigi väikeses saksameelses provintsis ilmunud juturaamat.  

Tegelikult on „Vürst Gabriel“ kolmest Bornhöhe ajaloolisest jutustusest kõige põnevam ning tugevama süžeega. Tegelaskond on muidugi romantismile omaselt must-valge, kuid see ei häiri lugemist. Tegemist on ju ikkagi seiklusjutuga, kus vapper kangelane päästab loo alguses veel süütu oleva rüütlipreili ja kõik seisuslikud tõkked langevad nende teelt. Kui te otsite "ajaloolist tõde" Liivi sõja kohta, siis sellest raamatust te seda kindlasti ei leia. Parem pistke nina Laari ja Vahtre koostatud ajaloo õpikusse (samas ei pruugi te otsitut ka sealt leida).

Andmed:
 Eduard Bornhöhe, Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad, H. Mathiesen kirjastus, 1893, lk 240