Balti kirjakultuuri ajalugu I (2021)

Eestlased on end ikka lugemis- ja raamaturahvaks pidanud. Ehk ütleks isegi, et raamaturiiulitel on meie kodudes teatav "püha aura". Vähemalt mina seisatan ja uurin alati külalisena pererahva raamaturiiuleid huviga, sest usun, et just koju soetatud raamatud ütlevad inimese kohta nii mõndagi. Alati teeb südame soojaks, kui saad öelda: "Teil on ka SEE raamat!" Oleksid otsekui vana sõbraga kokku saanud.

Kuidas meist on saanud selline rahvas, kes raamatu vanapaberi konteinerisse viskamist peavad "surmapatuks" ja raamatulaada külastamist üheks jõulueelseks traditsiooniks peavad? Selle juured ulatuvad sajandite taha ning tegemist oli ühe pika teekonnaga, kus seisid pidevalt vastamisi suured katkestused (sõjad, taudid, vahetuvad valitsejad, usutõdede muutused) ja väikesed võidud (aastaarvud 1535, 1632, 1739, 1802). 

Sellel teekonnal saime uskumatult palju tuge inimestelt (olid nad (balti)sakslased, rootslased, venelased, lätlased, prantslased, soomlased), kes pidasid kirjasõna ja haridust pühaks. "Balti kirjakultuuri ajaloo" esimene osa teebki suure kummarduse just neile kirikuõpetajatele, köstritele, "hulludele" mõisnikele, kooliõpetajatele, professoritele, kes Eesti- ja Liivimaal sajandite jooksul kõigi kiuste neid väikeseid võite aitasid sepistada. Selles kogumikus ei ole mingit meie ja nende vastandamist või meie ja nende ajalugu (eelkõige mõtlen pikka aega valdavaks olnud suhtumist baltisakslastesse). Nad on koos meiega osa selle Läänemere idakalda ajaloost ja ka põhjuseks, miks me praegu oleme sellised, nagu me oleme. Ehk sõgedad raamatute järele. :)

Andmed:

Liina Lukas (peatoimetaja), Balti kirjakultuuri ajalugu I. Keskused ja kandjad, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 304

Linke netiilmast:

Liina Lukas saates "Delta"
Linda Kaljundi arvustus Sirbis

Raamatu esitlus YouTube'is 

Mihkel Turmann - Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis (2020)

Ilmselt ei räägi ma ainult enda eest, kui tunnistan puhtsüdamlikult üles, et vahel leian end ikka mõtterännakutel "Kuidas küll oleks tahtnud elada aasta(te)l x". Olla osa enda ümber lahti rulluvast SUUREST AJALOOST ja äkki sinna isegi oma väike panus anda. Sihtkohtadest on olnud üheks lemmikuks eelmise sajandi esimesed kümnendid oma revolutsioonide ja vabadussõjaga.

Nende mõtterännakute katalüsaatoriks on ikka olnud head raamatud (mälestused, romaanid, monograafiad), mis viivad su silmapilguga ja täitsa tasuta soovitud sihtkohta. Kõige toredam on see, et võimalus mõne juhusliku kuuli või mürsukillu läbi hukka saada on imetilluke. Aga tõenäosus mõnel tänavanurgal kokku joosta Lenini, Churchilli või Pitkaga jällegi päris suur.

Kolm sõpra Vene kroonus (Mihkel Turmann paremal)

Üheks selliseks katalüsaatoriks oli ka aastatel 1915-1917 Mihkel Turmanni poolt peetud päevik, mis võimaldas ära käia nii idarinde kaevikutes Poolamaal kui ka tsaaririigi revolutsioonilises pealinnas. Tunda nii hinges kasvavat ärevust rindele jõudmise ees kui rõõmu uute vabaduste üle, mida pakkusid veebruarirevolutsioonile järgnenud kuud Venemaal. Turmann tajub selgelt, et on sattunud Läänemaa väikesest külast suurte sündmuste keerisesse ning üks iseenesestmõistetavana tundunud maailmakord on kokku varisemas. Turmann on ise siiski pigem vaatleja kui punalipu aktiivne lehvitaja. Vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideed sütitavad tedagi, kuid samas ei kaota ta kainet mõistust ning ehk just meie rahvale omane enesealalhoiuinstinkt toob ta lõpuks tervena kodukülla tagasi.

Kõigile (aja)rännuhuvilistele või "Müstilise Venemaa" kuulajatele peaks Turmanni päevik küll igati sobilik pilet sajanditagusesse Petrogradi olema. Ka teie giid on igati usaldusväärne ja abivalmis. Ikkagi koolmeister ja omakandimees. Kuid ärge kohkuge, kui ta teile järsku mõne oma kirjutatud luuletuse ette loeb. Ütleme, et Siurusse poleks teda just Semperi asemel liikmeks võetud, kuid mõnel suveõhtul mööda Neeva kallast jalutades võib neid värsse kuulata küll.

Andmed:

Mihkel Turmann, Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis: Mihkel Turmanni päevik 1915-1917, Varrak, 2020, lk 272

Linke netiilmast:

Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

Johannes Käbin - Aastate ja kauguste tagant (2020)

Eelmisel suvel oli mu üks suuri "lugemisprojekte" Voldemar Panso päevaraamatud. Ühe olude tõttu Venemaal sündinud, kuid Eestis üles kasvanud noormehe saatuse vingerpusse täis teekond läbi möödunud sajandi suuri vapustusi. Aga sel kevadel sattusin lugema Eestis sündinud, kuid Venemaal üles kasvanud Johannes Käbini mälestusi ja (tema poja poolt) valitud päevikukatkeid. Kaks vastandlikku elusaatust, kelle töödele ja tegemistele nüüd nõnda erinevalt tagasi vaadatakse, kuid kelle mõju 1960.-1970. aastatel meie ühiskonnale ja kultuurile ei saa kuidagi alahinnata.

Huvitav, mis oleks saanud Käbinist, kui ta vanemad oleks Peterburi suundumise asemel jäänud talupidajateks Virumaal. Ilmselt oleks Johannese suur huvi tõukarja, loomasööda ja bioloogilise väetise vastu jäänud endiseks. Aga vasakpoolse ilmavaate vastu? Nõukogude Venemaal üles kasvanuna ei olnud küsimus enam valikutes. Johannesest pidi saama ja saigi kommunist. Ustav ja agar parteilane, kes koostas juba teismelisena seinalehti ja ootas kommunistlikult "helget" tulevikku, mis meie kõigi õnneks jäigi saabumata.

"Aastate ja kauguste tagant" sisaldab Käbini käsikirja jäänud mälestusi poisikesepõlvest kuni mahavõtmiseni EKP KK esimese sekretäri kohalt 1978. aastal (kirja pandud suures osas 1970.-1980. aastail) ning elu viimastel elukümnenditel peetud päevikute väljavõtteid. Põnevaim lugemine ongi kirjeldused Käbini lapsepõlvest eelmise sajandi alguse Peterburi eeslinnas ja raamatu lõpus olnud enesetsensuurist vabad päevikukatked. Nende puhul oli tunda, et autor on tõesti siiras ning ei tegele lihtsalt partei ees kummardamise ja oma saba kergitamisega (à la küll meie ikka ehitasime seda kommunismi palehigis üles ja tahtsime ainult head).

Usun, et ajaloohuvilised leiavad sellest raamatust neile huvi pakkuvad kohad kenasti üles, kuid olge valmis ka lehekülgede viisi ENSV parimate lüpsjate ja kaevurite nimekirju läbi töötama. Küll tollal ikka mõisteti Eestimaal tööd rügada. Ilmselt pidi kõik kohad ainult armastust täis olema.

Andmed:

Johannes Käbin, Aastate ja kauguste tagant: Mälestused ja päevikukatked, Varrak, 2020, lk 392

Linke netiilmast:

Jaak Alliku arvustus Sirbis
Heimar Lengi arvustus Õhtulehes
Videolõik kultuurisaatest "OP"
Holger Kaintsi arvustus Postimehes

Sirje Helme - Eesti kunsti 100 aastat (2018)

Ma satun aastas ikka vähemalt korra või kaks Kumusse mõnda uut näitust külastama. Muidugi käin sel juhul pärast läbi ka püsinäituste saalid, et näha osasid vanu tuttavaid, kelle ees ma alati vähekeseks seisatan ning tahtmatult naeratan. Need Saaremaa värviküllased rannad ja merikapsad. Need kilavad silmad ja pooltühjad absindiklaasid. Olen alati end nendes saalides tundnud eriti koduselt.

Seejärel jalutan läbi ka nõukaperioodi saalid ja jõuan lähiminevikku välja, kuid 95% nähtust jääb kaugeks ning mõistetamatuks. Miks nüüd nõnda maaliti? Mida ta selle teosega öelda soovis? Kas nad katsetasid lihtsalt katsetamise pärast? Et erineda eelnevatest põlvkondadest? Tavaliselt lahkun õlakehitusega ning suundun parem Kadrioru pargi rohelusse jalutama.

Kuid usun, et järgmine kord mõistan neis saalides jalutades seal olevaid taieseid ja nende loojaid juba natukene paremini. Tänu kuulub siinkohal Sirje Helme raamatule "Eesti kunsti 100 aastat", mille raskuskese on just viimasel 50-60 aastal. See raamat annab eelpool mainitud küsimustele selged vastused ning aitab väga kenasti mõista viimase poolsajandi suundumusi ja otsinguid meie kunstis. Kahju ainult, et mulle ei sattunud see raamat näppu mõned kuud varem, enne näituse "Salatoimikud" külastamist. Kindlasti oleks mõnigi tol korral esile kerkinud küsimärk jäänud tekkimata. Kuid äkki ongi parem, kui need tekivad? Kui tekivad, siis ju järelikult puudutas!

Andmed:

Sirje Helme, Eesti kunsti 100 aastat: Modernismi kõrgajast kaasaegse kunstini, Post Factum, 2018, lk 208

Linke netiilmast:

Intervjuu autoriga KUKU raadios

Madli Pesti - Eesti teatri 100 aastat (2018)

Kallis kooliwend!

Sa palusid oma wiimases kirjas, et ma kirjutaks Sulle natuke arengutest siinsel teatrimaastikul. Ma mäletan meie ühiste õpingute ajast Berliinis, kui kalliks said Sulle Melpomene ja Thaleia, ning kuidas Sa pigem õhtuid nende seltsis weetsid kui meditsiiniõpikute. Kahjuks peawad mu järgnewad read Sulle kurwastust pakkuma.

Nimelt ligi 120 aastat tagasi tulid jaanipäewa õhtul Dorpatis kokku punt matse, tõmbasid ühe raisku läinud noore naise mahitusel seelikud selga ning hakkasid teistele kokku tulnud matsidele enda arust midagi teatri taolist etendama. Ja seda kõike weel omas keeles, mida senini ainult põllul ja laudas alandlikult on podisetud. Kus on häbi ots!

Nüüdseks on see matsirahwas oma teatrilawad püsti ajanud Arensburgist Narwani ja Rewalist Obinitsani. Isegi poollagunenud küünides ning soomätastel teewad nad nüüd seda "suurt kunsti". Täitsa sõgedad! Oleks siis ainult mõni üksik suweõhtu, kui nad neid oma paganlikke palagane korraldawad, siis selle kannataks normaalne ristiinimene weel ära. Kuid need toimuwad ju kogu aeg ja iga ilmaga!

Iga õhtu natuke enne kella seitset hakkawad matside hordid kogunema, et "kultuuri" nautida minna. Nad on isegi nõnda häbematuks läinud, et julgewad mängida Shakespeare'i ja Molière'i näidendeid. Minuni on jõudnud isegi kuuldused, et nad "töötlewad ja kärbiwad" neid pühasid tekste enne lawale jõudmist. Kui need suurmehed ainult näeksid, mis siin Jumala poolt hüljatud Liiwimaal toimub! Puhas soodom ja komorra! Õpeta weel matse lugema!

Ma palun wabandust oma liiga emotsionaalseks kiskunud kirja pärast, kuid usun, et mõistad mu muret ja pettumust. Kui matsid käiwad wäidetawalt juba aastas üle miljoni korra teatrite wahet, siis see ei saa Jumalale meelepärane tegewus olla. Kes siis kõik põllutööd ära teeb, kui nemad Seikspiiri mängiwad?

Terwisi Sulle ja Su perele!

Oskar von Heldenstein

Ziegendorf mõis, Estland

Andmed:

Madli Pesti, Eesti teatri 100 aastat: Rahvateatrist rahvusvahelise teatrini, Post Factum, 2018, lk 208


Linke netiilmast:
Jaan Rapi arvustus Lõuna-Eesti Postimehes

Lennart Anvelt - Andke tagasi mu kivist kiisu (2019)

"Neile, kes veetnud pikki aastaid väljasaadetuna, ei lõpe Siber kunagi." Selle mõttele kirjutaks ilmselt alla iga Siberisse küüditatud eestlane, olgu ta väljasaatmise hetkel 5-aastane poisipõnn või 75-aastane rauk. See karjuvalt ebaõiglane teekond muutis nende inimeste elusid ja neid endid tundmatuseni. Põrmuks varisesid nende tegelikkus ja unistused.

Kuigi paljude jaoks lõppes ka nende elutee Siberis, siis tuhanded tulid kodumaale tagasi ning pidid oma eludega taaskord nullist alustama. Juba teist korda loetud aastate jooksul! Samas on eestlase sitkus ja nutikus legendaarsed ning üldjuhul kohaneti nii Siberi taigas kui ka taas koduste metsade ja niitude vahel. Eestlane suudaks ju isegi põrgus omale mõnusa elamise sisse seada.

Nendest kohanejatest on kirjutatud ka kümneid raamatuid. Hiljuti lugesin Jüri Hanko mälestusi, kes täismehena Siberisse saadeti ja seal oma elunatukese eest pidi võitlema. Seekord sattus lugema väikese Lennarti mälestusi, kes kuueaastasena saadeti koos vanavanematega asumisele, sest nad kujutasid ju reaalset ohtu haprale Nõukogude Liidu julgeolekule. 

Mälestused on kirja pandud 1960ndatel aastatel, kui Lennart on juba tagasi Eestis ning käimas oli muutumine tagasi eestlaseks. Kõige põnevam oligi lugeda, kuidas teised lapsed suhtusid Lennartisse. Siberis oli ta vene lastele sakslane ja fašismi võrdkuju. Eestis oli ta eakaaslastele jällegi venelane, keda vaadati veel aastaid altkulmu ning päris omaks ei peetud. Üks mällu sööbivamaid kirjeldusi raamatust oli seotud pioneerilaagri ja ühe kurttumma poisiga, kellele näidati paberile joonistatud haakristi ja seejärel Lennartit. See viha oli tõeline ja otsatu!

Iga inimese elukäik on ainulaadne ja väärib ärakuulamist. Kuigi tuhanded eestlased olid sunnitud ette võtma teekonna itta ja paljuski nende mälestused kattuvad, siis tasub igaühega neist tutvuda. Jüri lugu erineb Lennarti ja Mari Helmi omast, kuid kokku on see meie kõigi lugu, mida tuleb mäletada ja uutele põlvedele edasi rääkida, et kunagi ei korduks selline tragöödia.

Andmed:

Lennart Anvelt, Andke tagasi mu kivist kiisu: Mälestusi Siberi-aastatest, Veiko Anvelt, 2019, lk 202

Jüri Hanko - Me olime noored, me tahtsime elada (2018)

Lennart Meri ütles kunagi kusagil umbes järgnevat: "Meil ei ole oma Einsteini. Ta suri 10-aastasena Siberis." See mõte kehtib tuhandete teiste noorte meeste ja naiste kohta, kes surid Siberis või kelle tervis ja parimad aastad jäid sinna kaugele itta.

Seda potentsiaalset (vaimu)energia hulka, mis oli meie vabas riigis üles kasvavas põlvkonnas, ei saa me kahjuks enam kunagi tagasi. Selle asemel, et komponeerida maailmakuulus sümfoonia või avastada mustade aukude tumedaid tagamaid, pidi meie Einstein kusagil Novosibirski või Magadani oblasti kandis oma "patte" lunastama 40-kraadises pakases. "Patte", mis üldjuhul kandsid märgist "§ 58".

Jüri Hanko oli üks sellistest einsteinidest, kes selle külma põrgu läbi tegi ning kõigi raskuste kiuste ka ellu jäi ja kodumaale tagasi jõudis. Minu jaoks on kõige uskumatum Hanko ja paljude temasuguste kustumatu elutahe. Kõik on ju ometi sult võetud (sõna otseses mõttes viimse karvani), kuid sina ei ole nõus alla andma ning avad jäärapäiselt igal hommikul silmad, et selles jumalast hüljatud pärapõrgus veel üks päev vastu pidada. Sügav kummardus kõigi nende meeste ja naiste ees, kes selle Kolgata tee on oma elus läbi pidanud tegema. Teie võite olla küll kadunud põlvkond, kuid kindlasti pole te kaotajate põlvkond.

Andmed:

Jüri Hanko, Me olime noored, me tahtsime elada: Vabadusvõitleja Jüri Hanko mälestused, Varrak, 2018, lk 232

Woldemar von Löwenstern - Ühe liivimaalase mälestused (1858/2017)

Mind on alati imestama pannud, kui palju erinevaid Eestisid on igal ajastul paralleelselt eksisteerinud. Selle väikese maalapi peale on alati ära mahtunud erinevates mullides elavad kogukonnad. Nad on küll enamasti teadlikud üksteise olemasolust, kuid alati on tundunud turvalisem jääda oma mulli ning vaikselt oma ninaesise kallal nokitseda. Muidu võib ju mull lõhkeda ja vali põhjatuul puhub su siit minema.

Ühed sellised omas mullis elanud gruppe olid baltisakslased. Need talutüdrukute rüvetajatest ja piitsaga nüpeldajatest vereimejad. Meie nägime neid sajandeid sellistena ning kordagi ei tulnud me mõttele, et äkki mulli virvendav pind lihtsalt eksitas meie vaatevälja. Õnneks on arusaamad viimaste kümnendite jooksul muutuma hakanud ning baltisakslane on ka inimese staatusesse tõstetud.

Sellele paradigma muutusele aitab kindlasti kaasa ka Raasikult pärit Woldemar von Löwensterni mälestused. Lugeda saab nii poisiohtu Woldemari teenistuse algusest Vene keisri ratsakaardiväes kui ka karastanud sõjamehe lahinguteest Napoleoni vastu Euroopa eri paigus. Teose üheks põnevamaks osaks on autori pilguheit Vene armee suurte väejuhtide (Kutuzov ja Barclay de Tolly) tagatubadesse. Mõni kindral pidas näiteks täiesti normaalseks, et ta koosolekud ei katke ka selleks, kui tal on tarvis tualettpotil istuda. Eks Jupiterile ole oma veidrused lubatud!

Napoleoni sõdade periood on meie ajalookirjanduses suhteliselt tagaplaanile jäänud. Kuigi paljud eestimaalased võtsid nendest sõjakäikudest osa, siis otseselt Eestimaale sõjavanker ju ei jõudnud. Nüüd on võimalik raamatu vahendusel taas läbi elada need sündmused ning huvilistele on teejuhiks üks meie seast - Raasiku Wolly.

Andmed:

Woldemar von Löwenstern, Ühe liivimaalase mälestused (aastatest 1790-1815), Varrak, 2017, lk 412

Kalervo Hovi - Kuld Lõwi ja Kultase ajal (2002/2017)

Sume suveõhtu. Jalutame neiuga mööda Narva maanteed kesklinna suunas. Terve päev sai veedetud Kadriorus patseerides ja pargipingil vesteldes. Nüüd oleme mõlemad väsinud, kuid vaim on ikka erk. Ei ole mingit soovi veel koju minna ja õhtule kriipsu alla tõmmata. Õhtu on ju nõnda valge ja soe! Põhjala nõiduslik suvi!

Otsustame hoopis Narva maantee kandis elava sõbranna juurest läbi põigata ja ta meiega linna kaasa kutsuda. Lähme istume kuhugi kohvikusse või restorani maha. Puhume juttu elust ja ilust! Ehk saab isegi natuke tantsitud. Kuulu järgi pidi Estonia suveaias mängima Kurt Strobeli ja Marcelle'is Victor Compe džässorkestrid. Du Nordis pidi uue orkestriga tantsuks mängima isegi Raymond Jose Michel ise, kes peale aastaid Euroopas rändamist taas Tallinna jõudnud. Kuid sinna pole vist mõtet trügima hakata. Seal on ilmselt rahvast nagu murdu, sest kõik tallinlased tahavad seda tõmmu nahaga noormeest ju oma ihusilmaga näha. Sellist imeasja ju Tallinnas iga päev ei näe! Tõelised muusikasõbrad tõesti!

Kohvik Kultas EEKS-majas

Saamegi sõbranna nõusse. Kuid tingimusel, et läheme kuhugi, kus on väheke rahulikum ja avaram. Ei taha koju jõuda küünarnukkidest siniseks pekstuna ja õllest ülevalatuna. Nõnda suundume kolmekesi kohe palju reipamal sammul kesklinna. Sihtmärkideks Feischner või Kultas. Kohvikus istumine ongi palju populaarsem praegu. Restoranid on täis ärimehi, poliitikuid ja väljamaalasi. Meile piisab meist kolmest!

Dancing Palace Gloria restoran

Teel Vabaduse väljaku suunas arutame viimaste päevade uudiseid. Kohe kerkis jututeemaks üleeilse Päevalehe kaanelugu, kus kirjutati end Dancing Palace Glorias maha lasknud ametnikust. Tuleb noormees peale tööd restorani, tellib head ja paremat, kaks topkat viina ja laseb toidul hea maitsta. Seejärel maksab arve, jätab kopsaka jootraha ja laseb seal samas lauas revolvrist kuuli pähe. Meie sõbranna teadis rääkida, et see pidi olema juba viies juhtum viimase kolme aasta jooksul ja kolmas Tallinnas. Tulevad aina restoranidesse ja lasevad end seal maha. Las teised koristavad sinu järelt! Mis neil häda seda kodus teha? Peab kogu ilmarahvas seda siis pealt nägema? Sõbranna teadis veel lisada, et ta oli täna töö juures lõunapausi ajal kuulnud, et põhjuseks oli olnud ikka üks õnnetu armastus. Hea, et siis ainult enda maha lasi! Oleme kuulnud küll lugusid, kuidas noormees kutsub neiu veel viimaseks rendez-vous'ks restorani ja laseb siis nii enda kui ka neiu maha. Õnneks oli seekord armastus ainult ühe ohvri nõudnud.

Kultase kohviku interjöör

Jõudsimegi nõnda pläkutades lõpuks linna keskväljakule. Samuti oli langenud liisk kohavalikus asjus. Nimelt pidi eelmine aasta avatud Kultases töötama üks blondide kiharate ja laiaõlgne kelner, kes meie sõbrannale vägagi sümpatiseeris. Sellest tulenevalt pidime kindlasti minema ja kontrollima, kas ta ka täna õhtul laudade vahel tellimusi täites ringi siblib. 

Kohviku alumise korruse suured aknad olid põranda sisse lastud ja nõnda oli kogu alumine korrus üks suur suveterrass. Muidu tubakavingust sumbunud paigast (kõigi Tallinna restoranide ja kohvikute igiomane probleem) oli saanud õhurikas ja avar mesilastaru, mis sumises nõnda kutsuvalt. Leidsime omaette istumisnurga ja tellisime esimesed kohvid. Kuuldavasti tellis Kultas oma kohvikule Helsingist Pauligi erisegu, et konkurentidest ette rebida. Jaa, kohv on siin hää! Ehk tõesti Tallinna parim. Kuid peamine, millega Kultas kõik teised rivaalid üle trumpab on kookide ja saiakeste valik. Võid käia siin mitu kuud iga päev kohvitamas ning ei pea kunagi ühte ja sama koogitükki võtma. 

Järsku müksab mu kaasa mind kergelt ja viipab kergelt peaga saali suunas. Sealt tulebki too linalakk kelner. Rutt sabas, aga säravvalge naeratus kõrvuni. Meie sõbranna on otsekui välgust rabatud. Tal ei jätku silmi kellegi teise jaoks ja meil just teemaks olnud Gailiti romaanide naiskangelaste valikud on tal meelest pühitud. Tal on mõttes nüüd ainult omad valikud ja võimalused lähitulevikus. Ehk juba täna õhtul võtab ta julguse kokku ja leiab võimaluse end talle tutvustada?

Meie sõbranna ohkab unelevalt ja jälgib oma väljavalitu liikumist saalis. Meie muheleme ja julgustame teda ikka takka. Kui mitte täna, siis järgmine neljapäev on Kultases küünlavalgel kirjandusõhtu, teemaks mais ilmunud luulekogu "Arbujad". Küll sa siis leiad põhjuse temaga vestelda! Äkki ta teenindab siis isegi meie lauda. 

Sõbrannal pole tõesti täna piisavalt julgust ning ta nõustub meie pakutud varuplaaniga. Järgmine neljapäev ja siis ta räägib temaga kindlasti! Meie oleme antud lubaduse tunnismehed ja vajadusel ka isamehed. Lubadused antud ja vanded vannutud! Lõpetame omad kohvid ja suundume juba hämarduvale tänavale. Harju tänava poolt kostab samuti muusikat ja rõõmuhõiskeid. Ka seal nauditakse põhjala suve ööta ööd. Mesipuu on liialt valjult meie jaoks sumisema hakanud. Oleme lõplikult roidunud pikast päevast. Aeg on koduteele asuda. Kuid hiljemalt järgmine neljapäev oleme me tarus tagasi. Luule, lootuse ja lubadustega.

Andmed:

Kalervo Hovi, Kuld Lõwi ja Kultase ajal: Tallinna restoranikultuuri ajalugu 1918-1940, soome keelset tõlkinud Piret Saluri, Varrak, 2017, lk 328

Linke netiilmast:

Britt Roseni arvustus Postimehes

Karl Martin Sinijärve arvustus Sirbis

Erkki Tuomioja - Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus (2010/2011)

Raamatut lugema asudes ootasin midagi muud. Ootasin raamatut Tõnissonist kui inimesest, pereisast, ajakirjanikust ja poliitikust. Kuid tegelikult on Tuomioja teose rõhuasetus hoopis EW iseseisvuse sünnil ja hukul. Jaan Tõnissoni elulugu jookseb lihtsalt kõrvalliinina selle kõige taustaks. Kohati on tegemist lihtsalt eesti ajaloo õpikuga, mis seletab põhjalikult lahti 1900-1945 aastate sündmused. Raamatu pealkirja oleks võinud lihtsalt ümber pöörata. 

Tõnissonist jäi lugedes mulje kui ühest natuke säravamast poliitikust paljude teiste seas. Müüti temast kui muljet avaldavast isikust, kõnemehest ja Tartu vaimust, see raamat küll ei suutnud kinnitada. Minu teadmised EW poliitika maastikust ja seal korraldatud sahkermahkeritest kasvasid küll mitme pügala võrra. Praegune Eesti on ikka poliitiliselt palju stabiilsem ning lehmakauplemist on loodetavasti samuti tunduvalt vähem (vähemalt väliselt). Huvi tolleaegse poliitikamaastiku vastu kasvatas Tuomioja teos küll. Proovin kindlasti tulevikus võtta kätte veel mõnd teist EW poliitikaelu puudutavat mälestusteost või monograafiat.

PS: Raamatu kõige huvitavam tegelane oli tegelikult hoopis Hella Wuolijoki. See saladuslik eesti-soome naine oma afääride ja seiklustega kutsus lugema hoopis mõnd monograafiat tema elust. Eks ka Tuomioja veri ole paksem kui vesi.

Andemd:

Erkki Tuomioja, Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus (Jaan Tõnisson ja Viron itsenäisyys), soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits ja Katrin Kurmiste, Varrak, 2011, lk 334

Linke netiilmast:

"Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus" ELLU's 

 

Andres Laasiku intervjuu autoriga Eesti Päevalehes

Aarne Rubeni arvustus Eesti Päevalehes 

Matti Maasika arvustus Sirbis 

Sirje Oleski arvustus Keeles ja Kirjanduses

Imbi Paju arvustus Eesti Päevalehes

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Aivar Kulli arvustus Tartu Postimehes

Alo Lõhmus - Priius, kallis anne (2014)

Alo Lõhmus on erinevaid arhiivimaterjale (erakirjad, päevikud, päevakäsud) kasutades kokku kirjutanud põneva raamatu, mis heidab valgust Vabadussõja alguskuude sündmustele ja meeleoludele. See kogumik ei laula ülistuslaulu Laidonerile, Pitkale või Pätsile, vaid keskendub hoopis lihtsõdurite ehk meie vanavanaisade läbielamistele rindel. Väeosadest on tähelepanu keskpunktis soomusronglased, kuperjanovlased ja vabatahtlikud õppursõdurid. Kolm väeosa, kes kandsid sõja algstaadiumis suurimat lahingukoormust ning kelle ees iga eestlane on tänuvõlglane.

Pilt, mis lugejale avaneb on hurraapatriotismist üpriski kaugel. Sõdurite ratsionaalne mõistmine kodumaa kaitsmise vajadusest on pidavas konfliktis sõjatüdimusega, mida toetab omalt poolt veel surmahirm. Keegi ei soovinud olla nädalaid pesemata, pidevas magamatuses ja külmas, kuid alternatiivid olid veelgi jubedamad. Kuuldused enamlaste veretöödest tsiviilelanike seas (Tartus, Narvas ja Rakveres) levisid üle maa väga kiiresti. Nende massimõrvade kirjeldused ja osade vangide imelised pääsemised on raamatu kõige õõvastavamad peatükid.

Ei ole tegemist suurtükiga, vaid meie vägede väliköögiga.

Raamat toob lugejani sõja pahupooled ka meie väeüksustes, millest harilikult on vaikides mööda mindud. Reameeste lahingusse ajamine relvaähvardusel ja ohvitseride lubadus lahingust taganevad sõdurid ise maha lasta ei ole ainult Punaarmeele iseloomulik nähtus. Samuti kirjeldatakse mõlema poole suhtumist sõjavangidesse ja üldlevinud arusaama, et "parim vaenlane on surnud vaenlane". Eriti jõhkrate sõjameestena mäletatakse Soome vabatahtlikke, kes just Läti ja Vene aladel teenisid omale hüüdnime "Soome lihunikud". Vange tapeti vihast, paratamatusest ja "soomuse" tegemise eesmärgil ning seda mõlema poole poolt pidevalt.

Ühe kuperjanovlase mälestuskild vangide hukkamisest: "Traditsiooni järgi lasti maha. Kuperjanovil oli traditsioon kõik maha lasta. Karm oli ta ka omade vastu. Kui ühe küla juures kolme vangi maha lasksime, siis kui ma ei oleks lasknud, oleks mind lastud. Nüüd olen partisaniks ristitud." 

Kuperjanovlased

Raamat annab võimaluse tutvuda ka naise rolliga Vabadussõjas. Seda põhiliselt kahe näite abil - naine rindel (Alice Kuperjanovi mälestused) ja naine tagalas (Juliane Koovi kirjad). Kummalisel kombel pidi rindel olnud naine rohkem "naiste töid" tegema ning tagalasse jäänud naine "mehe eest väljas olema". Just Koovide abielupaari kirjavahetus näitab tegelikult valitsenud olukorda (sõjatüdimus, koduigatsus, vaesus ja nälg) ning kindlat soovi mehed kiirelt sõjarindelt tagasi koju saada. Kodus ootab ju naine, lapsed, hobusekronu, krutskeid täis naabrimees ja kevadkülv. 

"Priius, kallis anne" annab valusalt tõese pildi meie "Tommy'de" (Miks meil oma sõbralikku hüüdnime pole tekkinud?) sõjateest üle lumise kodumaa. Alguses lääne/põhja ning õnneks lõpus ikka ida/lõuna suunal. Neid mälestusi ja kirju lugedes tegi meele kurvaks üks masendav asjaolu - enamuste meenutajate surmadaatumiks oli 1919 või 1941-1944. Kes pääsesid elusalt Vabadussõjast, seda tabas tšekisti kuul kuklasse mõnes Siberi vangilaagris. Meie ülesandeks peab olema meeles pidada nende meeste ja naiste tegusid, nii rindel kui ka tagalas. Eesmärgi täitmist võib alustada võttes kätte käesoleva raamatu ja elada esimesed sõjakuud nendega koos läbi.

Andmed:

Alo Lõhmus, Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal, Hea Lugu, 2014, lk 336

Linke netiilmast:

"Priius, kallis anne" ELLU-s

Edvin Reinvaldt & Tõnis Kint - Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: soomusronglaste mälestused

Ilmselt oli Eesti Vabadussõda üks viimaseid relvakonflikte Euroopa pinnal, kus inimfaktor mängis palju suuremat rolli, kui sõjalis-tehniline võimekus. Kuidas kehvema relvastuse ning mitu korda väiksema elavjõuga Eesti rahvavägi suutis suure Punaarmee pealetungi peatada, vasturünnakule asuda ja sõja lõpufaasis oma positsioone hoida on tegelikult ikkagi väikest viisi ime (nii sõjaliselt kui ka moraalselt). Mina kardan, et selliseid koolipoisse, kes oleks valmis klasside kaupa minema praegu Eesti eest rindele enam ei leia. See oli eriline põlvkond meie ajaloos ning nad väärivad kõige suuremat lugupidamist ja ennekõike mäletamist meie poolt. Mis minus kõige rohkem austust nende sõdurpoiste vastu tõstab on asjaolu, et nad ei sõdinud mitte Eesti Wabariigi, vaid ideelise Eesti eest. Riiki ju polnud veel, Eesti Wabariik oli tol hetkel kõigest juriidiline fakt. Tükike paberit, mis oli kleebitud plangule pealkirjaga "Manifest kõigile Eestimaa rahwastele". Need poisid ei kaitsnud mitte Eesti riiki, vaid eestluse õigust eksisteerida siin Läänemere idakaldal. Dulce et decorum est pro patria mori!

Paar sõna ka raamatust endast. Tegemist on 1972 aastal Rootsis ilmunud teose täiendatud uustrükiga, kus endised soomusronglased meenutavad oma sõjateed 14 kuu jooksul laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisus. Teos on selle tõttu natuke hüplik. Palju leidub samade sõjaliste episoodide kordumist, muidugi erinevate sõdurite vaatenurgast. Raamatus leidub sangarlike tegude kõrval ka palju mõttetuid ja juhuslikke surmasid, mis toovad paralleelina ette Erich Maria Remarque'i "Läänerindel muutusteta" lõpu. "Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas" on küll väliseestlaslikult patriootlik, kuid teosest ei puudu ka sõja mustema ning autuma poole kujutamine, nii meie kui punasõdurite tegude näol, mis annab mälestustele ausama tooni. 

Samas on raamatul ikkagi paljude Vabadussõjast kirjutatud teoste ühine viga: puudub sõjalis-taktikaline analüüs, mis võtaks vaatluse alla EW-i armee tehtud möödalasud ning valearvestused (näiteks Kuperjanovi täiesti mõtlematu käitumine Paju lahingus, mis tõi surma nii talle endale kui ka paljudele teistele sõduritele). Päris neutraalset sissevaadet andvat raamatut Eesti Vabadussõjast pole veel kirjutatud, kuid küll selleni jõutakse. Antud raamatut lugedes tekkis soov ette võtta ka mõni Punaarmee pool võidelnud eesti sõduri mälestused. Tean, et Landesveeri pool võidelnutelt on mõni raamat ilmunud, kuid punaste poolelt ei tule küll ühtegi meelde. Kuid eks ajaloo kirjutavadki ju võitjad!

Andmed:

Edvin Reinvaldt & Tõnis Kint (koostajad), Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: soomusronglaste mälestused, Menu, 2009, lk 343

Linke netiilmast:

"Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: soomusronglaste mälestused" ELLU-s