Tiit Tarlap - Äraneetute pärijad (2015)

Kui võtta praeguse põlvkonna helgemad pead, saata nad ajas tagasi umbes 5000-6000 aastat ning teha nende missiooniks esimese humanistliku kõrgtsivilisatsiooni loomine, kas me saaksime omale parema inimkonna ajaloo? Sõdade, tapatalgute ja massimõrvade vaba ajaloo? Või on konfliktiihalus meisse lihtsalt sisse kodeeritud? Kas me olemegi juba loomult vennatapjad? Need küsimused paeluvad nii Tiit Tarlapit kui ka tema romaani "Äraneetute pärijad" peategelasi. 

Tarlapi romaanis ei tulda küll inimkonda juhtima ja "aretustööd tegema" mitte kaugest tulevikust, vaid tähtede tagant. Planeedi Urr asukad urfüüdid saadavad biomehhidest ja robotitest koosneva uurimisrühma Maale siinset arengut juhtima ja tarkuseterasid jagama. "Isetuks" eesmärgiks on proovida panna inimkonda vältima urfüüdide poolt tehtud vigu, mis on viinud nende planeedi ja kultuuri vaikse hääbumiseni. Ei mingit himu teie loodusvarade järele!!! Ainult hea tahe!

Aga, va lollakad inimesed, ei taha kuidagi hääd nõu kuulda võtta! Nemad aina mürgitaks ja pussitaks üksteist. Vallutaks naaberalasid ja kuhjaks mammonat kokku. Ei taha nad akvedukte ehitada ega näljahädas naabreid aidata. Nende pärast las kärvaku maha, saabki omale uued karjamaad. Sellise mentaliteediga asuvadki võitlusesse taevased ehk Põhja-Euroopast kokku kogutud lapsed, kes biomehhide abil ja õpetusel kasvatati inimkonna uuteks juhtideks. Kuid peagi selgub, et huntide seas peab õppima kiiresti ka nende moodi ulguma. Hea tahte missioon on juba eos läbikukkumisele määratud.

Tarlap on sarnast kriitikat inimtsivilisatsiooni suhtes väljendanud nüüd mitu romaani jutti. Ma ei ütle, et tema mõttekäigud ja kriitika vale või tüütav oleks, kuid seekord oli see lihtsalt tõeliselt igava faabula sisse pakitud. "Põnevaks" läks tekst alles viimasel sajal leheküljel, kui kogu planeeti tabas hiiglaslike mõõtmetega looduskatastroof ja tegelased pidid jutustamise asemel ka reaalselt tegutsema hakkama. Lugeja, kelle jaoks on "Äraneetud pärijad" esmaseks kokkupuuteks Tarlapi või üldse eesti ulmega võib see päris traumeeriv kogemus olla. Tavaliselt soovitan ma kodumaist kirjandust eelistada, aga seekord võtke pigem kätte mõni Graham Hancocki teostest ja saate palju parema lugemiselamuse osaliseks. Eesti ulmele seekord kahjuks siit nulliring.

Andmed:

Tiit Tarlap, Äraneetute pärijad, Varrak, 2015, lk 327

Linke netiilmast:

J.J. Metsavana arvustus Reaktoris

Tiit Tarlap - Lõhestusjoon (2012)

Olete kunagi mõelnud, milliseks oleks meie maailm ja ajalugu kujunenud, kui Christoph Kolumbusel poleks neelud käinud India köögi kulinaarsete hõrgutiste järele. Kui Euroopa oleks veel nii sajandi „pimedas“ keskajas kükitanud? Kui me poleks olnud mitte avastajad, vaid avastatavad? Tiit Tarlap on nende küsimuste üle pikalt juurelnud ning oma nägemused romaani „Lõhestusjoon“ lehekülgedele ka kirja pannud.

Teades ja tundes Tarlapi loomingut suhteliselt hästi ei olnud „Lõhestusjoones“ loodud alternatiivmaailm/-ajalugu/-universum eriliseks üllatuseks. Kui ühele tsivilisatsioonile (olgu see must, punane, valge, kollane või roheline) antakse väiksemgi tehnoloogiline eelis teiste ees, siis nad kasutavad seda otsekoheselt enese vägivaldseks kehtestamiseks. Punase rassi valitsetav alternatiivne maailm ja kirjutatud ajalugu ei ole kübetki vähem ega rohkem verisem, kui valge rassi „originaal versioon“. „Lõhestusjoone“ kiituseks tuleb öelda, et seekord on Tarlap suutnud hoiduda „inimkonna enesehävitusliku mantra“ kordamisest ning oma tõekspidamised põimida loomulikumalt faabula taustale. Kirjaniku sõnum jõuab lugejani, aga seekord mitte kriiskavas valjususes.

Tarlapi alternatiivses Euroopas eksisteerivad koos kaks rassi – võimukas punane ning hääbuv valge. Punase rass (mayad, incad, asteegid, irokeesid) on oma arengus välja jõudnud tööstusrevolutsioonilisse aurupunki ning valge rass (Põhjala Liit) on jäänud toppama feodaalsesse mõõga ja mantli aega. 

Teos koosnebki kahest muinasulme alažanrist – aurupunk ning mõõga ja mantli lood. Aurupungiliku punaste maailmaga on kahjuks jäädud poolele teele. Ootasin suure huviga autori originaalseid lahendusi/leiutisi/tehnoloogiaid punaste koloniseeritud Euroopast, kuid selle asemel sain lehekülgede viisi ülikooli ajalooteaduskonna loenguid meenutavaid pajatusi möödanikust ning tsipake ka usundilugu. 

Feodaalses Põhjala Liidus toimuv tegevustik ning ühiskond on Tarlapil tunduvalt paremini õnnestunud. Sotsiaalsed hierarhiad, võimusuhted, religioon, uue tehnoloogia sissetung, rassiline alaväärsuskompleks ning perifeeria äng olid usutavalt lahti kirjutatud. Kahju ainult, et tegevustikku rohkem ühest teatud lossitornist väljapoole ei viidud. 

„Lõhestusjoone“ puhul valdas mind mitut puhku tunne, nagu oleks üheksakümne alas käsipidur peale jäänud. Tegemist on küll vastuvaidlematult Tarlapi huvitavama ning originaalsema  romaaniideega, kuid kahjuks jääb seekord mõte keskpärase teostuse taha pidama (eriti romaani lõpplahenduse osas).

PS: Tahtsin lõpetuseks ära mainida kummalised kokkupuuted Tiit Tarlapi „Lõhestusjoone“ ning Indrek Hargla „Frenchi ja Koulu“ sarja vahel. Nendest teostest võiks kirjutada vägagi huvipakkuva võrdleva essee või isegi ülikooli lõputöö, kui neile juurde lisada veel kaks teist alternatiivset Eestit (Margus Sanglepa „Künkarahvas“ ja Paul Pajosi „Igipaha sekeldused Estomaanial“).

• Põhjala Liit vs. Maavalla Vaba Riik
• Üksiklane vs. French+Koulu (üks "Eestist", teine "Prantsusmaalt")
• Tarbatu vs. Tarbatu
• Nälgivate Jumalate Ordu vs. Dagoberdi Leegion
• Asko vs. Tabatu Suur Ohvrikivi

PPS: Ehk võtan selle töö ise ette! Peas hakkas kohe terve rida ulmelisi mõtteid ringi sibama. :)

Andmed:

Tiit Tarlap, Lõhestusjoon, Varrak, 2012, lk 576

Linke netiilmast:

"Lõhestusjoon" ELLU-s

Mart Juure arvustus Postimehes

Jüri Kallase arvustus Loomingus

Karl-Martin Sinijärve arvustus Maalehes

Jaan Martinsoni arvustus Õhtulehes

Tiit Tarlap - Aegade julm laul (2013)

"Aegade julm laul" pole mitte ulme võtmes kirjutatud ühiskonnakriitiline romaan, vaid ulme võtmes kirjutatud tsivilisatsioonikriitiline romaan. Tiit Tarlap on mõnes oma varasemaski romaanis tugevalt võtnud hurjutada kogu inimkonda ja selle pidevat (taand)arengut. Tarlapi jaoks on tsivilisatsioon orjanduse sünonüüm. Kogu inimkonna ajalugu on tegelikult orjanduse ajalugu ehk ühe väikse kildkonna ülemvõim enamuse üle (meeste võim naiste üle, ühe suurrahva võim oma naaberrahvaste üle). Sellesse "äravalitute" kildkonda on juba võimule saamise hetkest sisse kodeeritud enesehävituslik alge. Ajalugu on meile õpetanud, et alati tõuseb rõhutud enamus valitseva vähemuse vastu üles ja kukutab selle ning muutudes ise järgmiseks "vereimejateks kambaks". Ajalugu pole muud, kui lõppematu võitlus võimu pärast. 

Romaanis "Aegade julm laul" on inimkond jõudnud oma viimase revolutsiooni eelõhtusse, millele ei järgne enam uute jõudude võimule tulekut, vaid meile tuntud tsivilisatsiooni hukk. Selle takistamiseks on loodud telepaatiline ajarännu meetod. Ajaränd ei toimu mitte ruumis, vaid liigimälus. Inimese aju kindlaid ajusagaraid stimuleerides suudab välja valitud isik minna tagasi oma esivanemate mälestustesse, mis on säilinud nende ja tema DNA-s ning kandunud pärilikkuse kaudu tänapäeva välja (sinu vanaisa mälupilte on võimalik näha selle momendini tema elus, kuni ta sigitas sinu isa).

Peategelane Ivor Rennik, näeb lugematuid kordi oma esivanemate mälestuste kaudu ühe grupi langemist orjandusse ja teiste tõusmist orjapidajateks. Ivor kahtleb ja juurdleb terve romaani vältel, kas meie ühiskond ongi väärt päästmist, kui see lihtsalt annab ühele kildkonnale taas võimaluse raha või relvade abil teisi orjastada/valitseda. Kapitalism ja demokraatia pole muud, kui orjanduse jätkamine teiste, varjatumate vahenditega.

"Aegade julm laul" pakub ohtralt juurdlemist ja mõtteainet inimkonna arengu ning ajalooliste murdepunktide üle. Tarlap on kindlasti parimaid eesti filosoofilise/sotsiaalse kallakuga ulmekirjanikke, kes samas suudab seikluslikku pinget üleval hoida. Eriti tahaks kiita ürgajas toimunud tegevusliini. Tarlap võiks tõsiselt mõelda ühe Eduard Štorchi "Mammutiküttide" taolise romaani kirjutamise peale. Minu mäletamist mööda oli ka romaani "Meie, kromanjoonlased" üks tegevusliin viidud ürgaega.

Teose põhiliseks probleemiks on enesekordamine. Seda antud teose siseselt kui ka eelmiste Tarlapi romaanidega kõrvutades. Risk, et viimastel aastatel väga viljakas autor hakkab end kordama on üpriski kõrge. Samuti on ebaõnnestunud raamatu kaanekujundus. Ei kutsu teost raamatupoes riiulist haarama ning ei anna edasi teose meeleolu ega autori loodud maailma. Kuid õnneks ei hinda me raamatuid välimuse, vaid ikka sisu põhjal.

Andmed:
Tiit Tarlap, Aegade julm laul, Varrak, 2013, lk 362


Linke netiilmast:
"Aegade julm laul" ELLU-s

Mari Rebase arvustus Eesti Päevalehes
Jaan Martinsoni arvustus Postimehes