20 jaanuar 2022

Maniakkide Tänav - Teekond Ridamuseni (2021)

Ma olen aastate jooksul koos Maniakkide Tänavaga ikka igasugustesse hulludesse seiklustesse sattunud. Oleme parajalt kiiritada saanud Jõgeva kandis pärast Sosnovõi Bori tuumakatastroofi, igasugu kosmiliste tegelinskitega madistanud ja mööda Iidmaad ringi ratsutanud. Tuleb tõdeda, et ühegi teise kirjaniku kirjanduslikel maastikel rännates pole ma nõnda palju verd ja soolikaid näinud. Ja tegemist pole vähimalgi määral etteheitega! Kuid kindlasti tasub neile radadele asudes sellega arvestada, et päid hakkab lendama.

Äsja ilmunud jutukogumik "Teekond Ridamuseni" annab suurepärase võimaluse heita pilk autori viimase kümnendi loomingule oma üheksa palaga. Uus lugeja saab üsna ruttu enda jaoks selgeks, kas tegemist on temale sobiva (ulme)kirjandusega. 

Minu jaoks oli see pigem mõnus rännak mälestusteradadel, sest suur osa tekstidest olid varasemalt tuttavad (ajalehtedes Vooremaa ja Lääne Elu järjejuttudena ilmunud lood olid minule uued). Pigem oli see nendele väikestviisi test, kui sügava jälje olid nad esimesel lugemisel jätnud. Oli vist ainult üks lugu, mille puhul tuli mulle üllatusena, et ma olin seda enne lugenud, kõigi teiste süžeed ronisid peale paari lehekülge mälusoppidest välja. Eriti humoorikas oli taas kohtuda Udriku küla muttidega. Lool "Meie külas nähti imet" on küll omad probleemid, kui üldiselt on see lihtsalt nii mõnusalt punk ja puhtas kirjutamisnaudingus sündinud tekst.

Seda puhast kirjutamis- ja katsetamisnaudingut esineb veel mitmeski teises Maniakkide Tänava loos. Eks nüüd tuleb lihtsalt silmad-kõrvad lahti hoida ja oodata, kuhu radadele järgmine kümnend autori viib. Ühes asjas olen siiski kindel - vererada jääb ka Maniakkide Tänava uusi otsinguid saatma.
 

Andmed:
Maniakkide Tänav, Teekond Ridamuseni, Lummur, 2021, lk 288

Linke netiilmast:
Leila Liivaku arvustus Reaktoris

05 jaanuar 2022

Mehis Heinsaar - Pingeväljade aednik (2018)

***

Põdrakanep on õitsend
ja kuldnokad laskunud roostikku,
suvi tõmbab end kerra - 
õhtud on jahedad juba.

Nüüd päevad ja kuudki
aasta-aastalt on lühemad üha,
kuid tahtmine olla veel noor,
olla terve ja tugev,
ei kuhugi kao.


KOJU

Vanad puud
on hingamas
ümber mu
üksilduse maja
kuhu kunagi
saabun,

kus saan
avama uksi ja sahtleid,
mille taga on varjul
tolmvaiksed mõtted
ja õnnelik väsimus - 
see ainus
ja tõeline.

Maja
läänepoolsest aknast
on kandumas tuppa
kaugete hüüpide ümin
ja pilliroo kahin,
kitsas keerdtrepp
nagisev tuule käes
aga suundub seal üles
veel ühele
korrusele,

kus hämaras,
luitund tapeediga toas
aknalaual on
rebasenahkadest torupill,
mille osav kuid
liiglustlik mängija
uppus kord
purjuspäi
jões

ja veel -
mingi imelik loom
silmad hiilgamas pimedas,
on seal istumas nurgas,
ma ei tea tema nime,
kuid kuulen küll
kuulen juba ta
hingamist.


***

Toomingad tiikide ümber
ja lõokesed avamaa kohal -
hele vihm, hele vihm
                    läbi kõige

ja tuul - aprillikuu tuul
                        üle kollase maa,
mille keskel tilluke maja,
kus kahel pool lauda
üks naine ja mees
istumas heledas valguses,
end suutmata
liigutada -

liigpalju õnne
üheainsama
päeva sees!


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui sulle peaks meeldima Heinsaare novellid, siis otsi see luulekogu üles, sest need tekstid on lihtsalt tema novellide kehastus luulena.

PPS: Kes on Heinsaare hingelind? Äkki haigur? :)


Andmed:
Mehis Heinsaar, Pingeväljade aednik, Verb, 2018, lk 96

Linke netiilmast:
Aivar Kulli arvustus ERRis
Ann Viisilehe arvustus Värskes Rõhus
Lauri Sommeri arvustus Sirbis

03 jaanuar 2022

Raivo Tihanov - Kolm musketäri ja kokatädi (2021)

Vahel on ääretult mõnus natukeseks "põgeneda" lastekirjanduse võlumaailma.  Järsku on kõik kohad soojust ning päikesepaistet täis. Selles imelises paigas on sul näiteks võimalik tuttavaks saada teie külla kolinud robotitest vanapaariga, kes tulid oma pensionipõlve maale veetma. Nad võivad olla küll vanemad mudelid, kuid suuremat südant pole küll ühelegi uuemale robotile sisse ehitatud.

Muidugi eksib ka võlumaale vahel mõni "kurikael" ära, kelle elu ainsaks edasiviivaks jõuks on rahaahnus. Kuid kuni akud peavad, siis võid sa kõigis seiklustes robotitest vanapaari peale kindel olla. Aga kui elektroonika tõesti peaks alt vedama, siis tulevad appi sepp Oskar ja rott Hugo, sest lastekirjanduse võlumaal on igaüks kõigi eest väljas.


Andmed:
Raivo Tihanov, Kolm musketäri ja kokatädi, Eesti Raamat, 2021, lk 144

01 jaanuar 2022

Teatrielu 2020 (2021)

Viimase nädala olen täielikult olnud teatrilainel. Käisin sel aastal viimast korda teatris (Semperi/Ojasoo lavastus "Kuritöö ja karistus") ning seejärel lugesin jutti läbi nii kogumiku "Teatrielu 2020" kui ka ajakirjas TMK ilmunud kriitikute teatriankeedid hooajast 2020/21. Kõige lõppu sai veel kuulatud Vikerraadio kokkuvõtvat saadet lõppenud teatriaastast. Kõik see lõppes muidugi sellega, et ostsin omale terve portsu pileteid paariks järgnevaks kuuks.

TMK ankeedis küsiti meie kriitikutelt, kuidas on kahe viimase aasta koroonatingimused mõjutanud nende käitumismustreid seoses teatriga. Uurisin uudishimust ka oma teatrikülastuste statistikat (mul on eraldi Exceli tabel kõigi külastuste kohta ja ma tean, et ma pole normaalne!). Selgus, et viimase kahe aasta jooksul olen teatrisaali jõudnud 31 korral (2020 - 18 külastust, 2021 - 13 külastust). Võrdluseks võib tuua, et 2019. aastal oli vastav number 40 (isiklik rekord 86 jääb aastasse 2013). Kuigi neis kahes aastas on aegu, kui teatrid olid üldse kinni, siis kokkuvõttes muutsid koroonapiirangud minu harjumusi üpris kõvasti. Lihtsalt üks hetk enam ei tikkunud saali võõraste inimeste sekka istuma kaheks-kolmeks tunniks.

Muidugi tekkisid kohe ka alternatiivsed võimalused ehk voog- ja distantsteater, mille esiletõusust ja arengutest annavad väga huvitava ülevaate Jõeranna, Janseni ja Laansalu artiklid "Teatrielus". Proovisin ka mina seda korra (Kinoteatri "Eriolukord ruudus"), kuid mõistsin kohe, et mulle sellest aseainet ei saa. Samuti on mulle alati olnud suur väljakutse televisiooni jaoks salvestatud teatritükkide vaatamine. Näiteks Linnateatri lavastuse "Hecuba pärast" puhul ei suutnud ma arvutiekraani taga isegi esimest vaatust lõpuni vaadata, kuigi käisin teatris seda kolmel korral vaatamas ja vaimustusin alati. Lihtsalt see kaduvas hetkes olemise tunne ja sinu silme ees aset leidev teatrimaagi ei suuda end ekraanist läbi murda. 

Kuid rahva ja ka minu teatrisse tagasi saamise valem on väga lihtne - rohkem suurepärast teatrit! Niipea kui linna peal läheb mõne eriti õnnestunud lavastuse kohta jutt lahti, jooksevad eestlased teatri peale sõna otseses mõttes tormi (püüdke näiteks saada piletit Draamateatri "Lehman Brothersi" etendusele - kaks kuud jutti suur saal täielikult välja müüdud!). Ning sealt saadud positiivne emotsioon tõmbab su magnetina teatrisse tagasi. Sa hakkad otsima sulle huvi pakkuvaid lavastusi ka teistest teatritest. Hoiad silmad-kõrvad lahti kõige uue osas, mis kohe lavalaudadele on jõudmas. Lõpuks oled isegi valmis väikeseks väljasõiduks mõnda teise linna, et sealt seda teatriimet püüda (tänu kogumikus olnud Karin Alliku ja Heidi Aadma artiklitele suundun ma seda tegema Viljandisse ja Rakverre). Eks see väikestviisi sõltuvus ju ole, kuid selle sõltuvuse üle võime vast rahvana uhked olla.

PS: Lõppu minu kolm suurimat teatrielamust kahest viimasest aastast (peab tõdema, et pole eriti originaalsed valikud):
* Kertu Moppeli "Mefisto" Eesti Draamateatris
* Hendrik Toompere jr "Lehman Brothers" Eesti Draamateatris
* Juhan Ulfsaki "Pigem EI" Von Krahli teatris


Andmed:
Anneli Saro, Oliver Issak, Tiia Sippol & Katarina Tomps (koostajad), Teatrielu 2020, Eesti Teatriliit & Eesti Teatri Agentuur, 2021, lk 446

Linke netiilmast:

Jaak Alliku arvustus Sirbis
Teatriaastat kokkuvõttev saade Vikerraadios
Teatriaasta kokkuvõte saates "Teatrivaht"
Teatriankeedid ajakirjas Teater.Muusika.Kino
Teatriaasta kokkuvõte saates "Teatrimaagia"