Ain Kütt - Sagadi paruni mõrvalood (2019-2023)

Kõiksugu pätte ja mõrtsukaid on alati leidunud igas ühiskonnakihis (hoolimata sellest, kui auväärseteks või teistest paremateks mõni klass on end ajalooliselt ka pidanud), kuid õnneks on tasakaalustava faktorina ikka leidunud meie seas ka "teravamaid pliiatseid", kes oma hallide ajurakuste kaasabil on suutnud õigluse jalule seada. Ning kui ei piisa ühest "teravast pliiatsist", siis kamba peale saadakse ikka hakkama.

Selline tore kamp on Ain Küti mõrvalugudes Sagadi mõisnik von Fock, tema mõisavalitseja Wagner ning naabermõisa preili von Nottbeck. Koos lugejaga tuleb neil leida lahendusi veristele juhtumitele nii Virumaal kui ka Tallinnas. Küll mürgitatakse, kägistatakse ning susatakse noaga. Ei erine need aadlike kuriteod kuidagi "lihtrahva" omadest. Ehk ainult neid ümbritsev keskkond on esteetilisem (mõisapargid, häärberid, Toompea härrastemajad), mille tõetruu kujutamisega on autor väga korralikult vaeva näinud (eks tal ole Sagadi muuseumi juhina ka suurepärane võimalus oma raamatute tegevuspaikades ringi jalutada nii palju, kui süda lustib). Sama kehtib ka tolleaegsete kommete kujutamist (näiteks aadliproua/preili ei tohtinud toidulauas oma toitu ise noaga väiksemateks tükkideks lõigata, vaid pidi ootama, et mõni tema kõrval istuv härra seda tema eest teeks). 

Isiklikult meeldis kõige rohkem "Musta paguni mõistatus", kus tegevus oli toodud talvisesse Tallinna, kuigi samas oli tegemist ainsa mõrvajuhtumiga, mille lahenduse mõtlesin välja nii poole loo peal. Lihtsalt põnev oli lugemise ajal käia mööda Toompead ringi ning mõelda, et siin majas toimus nüüd mõrv. Kuid teised osad tekitasid suure soovi tuleval suvel minna ühele rattamatkale Virumaale, et sõita läbi kõik need Sagadid, Palmsed ja Annikvered. Ehk on isegi viies osa siis juba seljakotis kaasas.

Andmed:

Ain Kütt, Risti soldati mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2019, lk 192

Ain Kütt, Kuldse medaljoni mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2020, lk 328

Ain Kütt, Musta paguni mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2021, lk 288

Ain Kütt, Kolme kaardi mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2023, lk 284

Balti kirjakultuuri ajalugu I (2021)

Eestlased on end ikka lugemis- ja raamaturahvaks pidanud. Ehk ütleks isegi, et raamaturiiulitel on meie kodudes teatav "püha aura". Vähemalt mina seisatan ja uurin alati külalisena pererahva raamaturiiuleid huviga, sest usun, et just koju soetatud raamatud ütlevad inimese kohta nii mõndagi. Alati teeb südame soojaks, kui saad öelda: "Teil on ka SEE raamat!" Oleksid otsekui vana sõbraga kokku saanud.

Kuidas meist on saanud selline rahvas, kes raamatu vanapaberi konteinerisse viskamist peavad "surmapatuks" ja raamatulaada külastamist üheks jõulueelseks traditsiooniks peavad? Selle juured ulatuvad sajandite taha ning tegemist oli ühe pika teekonnaga, kus seisid pidevalt vastamisi suured katkestused (sõjad, taudid, vahetuvad valitsejad, usutõdede muutused) ja väikesed võidud (aastaarvud 1535, 1632, 1739, 1802). 

Sellel teekonnal saime uskumatult palju tuge inimestelt (olid nad (balti)sakslased, rootslased, venelased, lätlased, prantslased, soomlased), kes pidasid kirjasõna ja haridust pühaks. "Balti kirjakultuuri ajaloo" esimene osa teebki suure kummarduse just neile kirikuõpetajatele, köstritele, "hulludele" mõisnikele, kooliõpetajatele, professoritele, kes Eesti- ja Liivimaal sajandite jooksul kõigi kiuste neid väikeseid võite aitasid sepistada. Selles kogumikus ei ole mingit meie ja nende vastandamist või meie ja nende ajalugu (eelkõige mõtlen pikka aega valdavaks olnud suhtumist baltisakslastesse). Nad on koos meiega osa selle Läänemere idakalda ajaloost ja ka põhjuseks, miks me praegu oleme sellised, nagu me oleme. Ehk sõgedad raamatute järele. :)

Andmed:

Liina Lukas (peatoimetaja), Balti kirjakultuuri ajalugu I. Keskused ja kandjad, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 304

Linke netiilmast:

Liina Lukas saates "Delta"
Linda Kaljundi arvustus Sirbis

Raamatu esitlus YouTube'is 

Heli Kendra - Kärkä (2021)

Ma olen ikka natuke kade olnud, kui mõnel linnal või paigal on see "oma raamat" (näiteks Tartu õpilastel ja õpetajatel on Keräneni lasteraamatud). See raamat, mis peaks endas kandma selle piirkonna ja seal elavate inimeste kohavaimu ja lugu. Muidugi eriti hea teksti puhul tõuseks see kõrgemale ainult selle piirkonna loost ning muutuks kogu rahvast ühendavaks "meie looks", ehk professor Veidemanni sõnu kasutades saaks sellest ühe kultuuri tüvitekst.

Meid rahva tüvitekstiks Heli Kendra romaani "Kärka" pidada küll ei saa, kuid Kuusalu kandi ja rannamurde omaks küll. Kendra teeb selle raamatuga kaks sügavat kummardust. Ühe meie keele harule, mis alguses esitab lugejale korraliku väljakutse, kuid raamatu lõpuks muutub juba osakeseks sinust. Nagu oleksid läinud suveks vanavanemate juurde. Alguses nende imeliku keelepruuki kuuldes nina krimpsutanud, kuid suve lõpuks koduõues länne- ehk iäspäidi jehkamas. Teine kummardus on eesti emadele, kelle võrdkujuks Kärkä talu Anne kasvab. Selles inimsaatuses on koos ühe tütre, abikaasa, ema, õe, tädi, vanaema, pere, talu, küla ja rannarahva lugu. See lugu on täis rõõmu, naeru, kibedaid pisaraid ja hingeni solvumisi, kuid kõige rohkem on selles ühe kange esiema armastust oma küla ja selle inimeste vastu. Ja tänu sellele isetule emaarmastusele olemegi rahvana kõigist nendest vintsutustest läbi tulnud, mida ajalugu meile aina uuesti ja uuesti kaela veeretab.

Olles ise kuuendat aasta Kuusalus õpetaja oli tõeliselt põnev ja avastusrõõmu pakkuv eelkõige sellesse keelemaailma sukelduda (mida kahjuks enam minu kõrv pole koolikoridorides kuulnud). Loodetavasti leivad tee Kärkale veel paljud nii lähedalt kui kaugelt. Peljata ei maksa, sest lahke perenaine võtab kõik avasüli vastu ja õpetab teile ka natuke rannakielt.

Andmed:

Heli Kendra, Kärkä, Rahva Raamat, 2021, lk 512

Linke netiilmast:

Mare Müürsepa arvustus Sirbis

Ülle Tamme tutvustus Sõnumitoojas
Helerin Väroneni tutvustus Raplamaa Sõnumites

Elo Selirand - Tormi märgid (2021)

Ma käin pea igal pool ringi raamat näpus. Nõnda vastan üpris tihti küsimustele seoses kaasas oleva raamatuga. Mida sa loed? Millest see raamat räägib? Kas on huvitav? Soovitad? Tavaliselt saab sedasi kohe pikema vestluse raamatutest maha pidada. Arutada, mida mõlemad olema viimasel ajal lugenud ja mida kõike veel tahaks lugeda. Oleks ainult aega!

Mõni nädal tagasi pidin vastama nendele küsimustele seoses Elo Seliranna romaaniga "Tormi märgid", kuid jäin üpris kiiresti omadega jänni. Mis meil siis koostisosadeks on? Baltisaksa mõis 19. sajandil, mõrvamüsteerium, hulgaliselt muid saladusi, kirev ja värvikas seltskond (nii aadel kui talupojad) ning gootilikult tume õhkkond. Mart Juur ütles, et teos meenutab seda, kui Jaan Kross oleks üritanud kriminaalromaani kirjutada. Tuleb tõdeda, et üpris vaimukas ja tabav võrdlus.

Aga nüüd nende koostisosade juurde tagasi tulles, siis on tegemist minule üpris meelepärase "retseptiga". Kui keegi mulle need märksõnad raamatu kohta ette vuristaks, siis ma lisaks teose kohe oma järgmise raamatukogu külastuse "tagaotsitute" nimekirja. 

Aga kuidagi läks Seliranna romaan minu puhul siiski täistabamusest mööda. Ja ma pole senini suutnud ära tabada, mis oli selle põhjuseks. Raamat läks iseenesest lenneldes. Ma jalutasin mööda von Tuvede mõisa, võtsin osa kadripäeva maskeraadist ja proovisin koos 17-aastase Anniga kurjuse jälile jõuda. Ma isegi ei tea, kas midagi oli minu jaoks üle või puudu. Kas oli huvitav? Oli. Soovitad? Vot ei oskagi kohe öelda. Aga samas see teadmatuse tunne paneb mu kindlasti autori järgmist romaani lugema. Ja ma ei imestaks, kui noor Ann Meister veel mõnd härrasrahva "jama" ei hakkaks lahendama.

Andmed:

Elo Selirand, Tormi märgid, Varrak, 2021, lk 272

Jaan Kross - Keisri hull (1978)

Mõne raamatu puhul oleks tahtnud seda lugeda just esmailmumise ajal. Kuigi klassika staatust ihkav tekst sisaldab teemasid, mis kõnetavad lugejat olenemata hetkel käsil olevast aastaarvust, siis mingis osas peegeldab see ikkagi üht kindlat hetke kirjaniku elust ning kommentaari teda ümbritsevale ühiskonnale. Sellise teksti päevakajaliste kihtide parimaks mõistmiseks on muidugi suur abi kommenteeritud väljaandest või olla ise kirjaniku kaasaegne.

Üheks selliseks raamatuks on minu jaoks alati olnud Jaan Krossi "Keisri Hull". Väga lihtne on seda lugeda kui järjekordset ajalooromaani, mille keskmes üks eriline inimsaatus. Kuid "Keisri hullus" on palju-palju enamat. Vene keisririik ja selle pärjatud pead vs. Nõukogude Liit oma nomenklatuuriga. Impeeriumi repressioonid teisitimõtlejate vastu 19. ja 20. sajandil (Siber on sihtkohana olnud ikka ajalooliselt väga populaarne). Sunnitud vaikimine kodumaal või püüd pääseda vabasse maailma tõde kuulutama, millele ei pruugi kuulajaskonda ollagi. Kui palju ridade vahele "peidetud" paralleele ja nentimist, et ei ole midagi uut siin päikese all.

Usun, et 1978. aastal "Keisri hullu" lugenud said minuga võrreldes hoopis mitmekülgsema elamuse. "Vaata, mis see Kross siin nende Moskva molkuste kohta julges öelda!" "Kuidas tsensuur küll selle lõigu läbi lasi???" Sellised mõtted võisid tolleaegsete lugejate peadest täiesti vabalt läbi lipsata. Kui ma üldiselt ei kadesta nõukogude ajal elanud inimesi mitte üks raas, siis seda ridade vahelt otsimist ja autori öeldu "tegeliku tähenduse" mõistatamist kadestan küll natuke. Sarnane kahetähenduslike mõtete otsimine käis ka kino- ja teatrisaalis. Ilmselt sisimas masohhistlikumad kunstiinimesed isegi natuke nautisid seda vägikaikavedu tsensuuriga. Nõnda tore on ju vahel võimuesindaja ta omas mängus üle kavaldada ning lolli olukorda panna.

Tänapäeval on see ridade vahele kirjutamise ja sealt lugemise oskus ikka üks kaduv kunst. Praegu pigem karjutakse sulle lavalt SUURT TÕDE kõva häälega näkku. Tavaliselt veel mitu korda. Muidu pole kindel, et ka viimane puupea tagareas ikka aru sai. Seetõttu ongi vahel põnev tagasi minna teisest ajast pärit tekstide juurde. Mina muidugi kõigest peentest torgetest ja vihjetest aru ei saa. Aga otsida on neid äraütlemata põnev. Kui sellega tegeleda ei viitsi, siis "Keisri hullu" puhul saad nautida lihtsalt üht suurepärast ajalooromaani.

PS: Ma tõesti vabandan tolleaegsete kunstnike ees, aga need 1970.–1980. aastatel Eesti Raamatu poolt välja antud teoste kujundus on lihtsalt nii ilmetu. Tundub, et neil oli trükikojas palju erinevat tooni pruuni, mis tuli plaani täitmiseks ära kasutada. :)

Andmed:

Jaan Kross, Keisri hull, Eesti Raamat, 1978, lk 352

Madli Pesti - Eesti teatri 100 aastat (2018)

Kallis kooliwend!

Sa palusid oma wiimases kirjas, et ma kirjutaks Sulle natuke arengutest siinsel teatrimaastikul. Ma mäletan meie ühiste õpingute ajast Berliinis, kui kalliks said Sulle Melpomene ja Thaleia, ning kuidas Sa pigem õhtuid nende seltsis weetsid kui meditsiiniõpikute. Kahjuks peawad mu järgnewad read Sulle kurwastust pakkuma.

Nimelt ligi 120 aastat tagasi tulid jaanipäewa õhtul Dorpatis kokku punt matse, tõmbasid ühe raisku läinud noore naise mahitusel seelikud selga ning hakkasid teistele kokku tulnud matsidele enda arust midagi teatri taolist etendama. Ja seda kõike weel omas keeles, mida senini ainult põllul ja laudas alandlikult on podisetud. Kus on häbi ots!

Nüüdseks on see matsirahwas oma teatrilawad püsti ajanud Arensburgist Narwani ja Rewalist Obinitsani. Isegi poollagunenud küünides ning soomätastel teewad nad nüüd seda "suurt kunsti". Täitsa sõgedad! Oleks siis ainult mõni üksik suweõhtu, kui nad neid oma paganlikke palagane korraldawad, siis selle kannataks normaalne ristiinimene weel ära. Kuid need toimuwad ju kogu aeg ja iga ilmaga!

Iga õhtu natuke enne kella seitset hakkawad matside hordid kogunema, et "kultuuri" nautida minna. Nad on isegi nõnda häbematuks läinud, et julgewad mängida Shakespeare'i ja Molière'i näidendeid. Minuni on jõudnud isegi kuuldused, et nad "töötlewad ja kärbiwad" neid pühasid tekste enne lawale jõudmist. Kui need suurmehed ainult näeksid, mis siin Jumala poolt hüljatud Liiwimaal toimub! Puhas soodom ja komorra! Õpeta weel matse lugema!

Ma palun wabandust oma liiga emotsionaalseks kiskunud kirja pärast, kuid usun, et mõistad mu muret ja pettumust. Kui matsid käiwad wäidetawalt juba aastas üle miljoni korra teatrite wahet, siis see ei saa Jumalale meelepärane tegewus olla. Kes siis kõik põllutööd ära teeb, kui nemad Seikspiiri mängiwad?

Terwisi Sulle ja Su perele!

Oskar von Heldenstein

Ziegendorf mõis, Estland

Andmed:

Madli Pesti, Eesti teatri 100 aastat: Rahvateatrist rahvusvahelise teatrini, Post Factum, 2018, lk 208


Linke netiilmast:
Jaan Rapi arvustus Lõuna-Eesti Postimehes