Karl Ristikivi - Inimese teekond ja muu luule (1972/2023)

***

Ma veel ei teadnud, et see oli patt,

kui teada sain, oli hilja,

sest hea ja kurja tundmise puust

ma sõin liig küpse vilja.

Kõik oli nii kevadvärske ja noor

kui kaste su kulmukaarel -

kuni teadmise päikeses kolletas kõik

mu üksinduse saarel.

Mu pilk ainult korraks surus su kätt,

ja sellest küllalt jatkus.

Ühel päeval üks ingel või paha vaim

mu tunnetelt tiivad katkus.

Ja nüüd, kui vari su noorusest

mulle tuttavalt pilgutab silma,

tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain,

olen alati olnud ilma.


***

Kuid lõpuks - kas see polnud kogu aja

muud midagi kui varjupilt ja kaja?

Kas siiski, kui mu kõrval olid sina,

muu polnud tõeline kui valge lina?

Ja sinu kiirgus, soe kui kevadtuule

õrn puhang, mis mind riivas, ainult luule

ja lapsik pimesikku mängiv tuju,

üks igatsus, mis otsib oma kuju?

Ei tea. Ja kuigi vastus tõde tabaks,

me unenäoski ei saa päris vabaks,

ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja,

et oma loodud lõkkest ei saa sooja.

Jääb ainult tänumeelne alandlikkus

nii vastu võtta nagu suurim rikkus

kõik varjud, helgid, puhang suvesooja,

ja käia, kuni päike läheb looja.

***

                 Sing me a song of a lad that is gone,

                 say, could that lad be I?

Minagi olin Arkaadia teel,

kuigi ma sündisin saunas.

Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,

Muretu nooruk Arkaadia teel,

Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest

Tee juba enam kui ammu

ja et ma üksinda enese väest

Leiaksin tee, mille kaotasin käest,

Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,

vesi ja kõledad kaljud.

lahkunud viimne kui lootsikumees,

Lahkunud lauldes, et vesi on ees,

nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,

Vanduda ennast või saatust.

Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,

Nõnda on elu... Sest teie ei tea,

Ei tunne mu isamaatust.

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle ja leiad põhjuse see luulekogu kätte võtta?

PPS: Minu jaoks on Karl Ristikivi ainsaks jäänud luulekogu olnud aastaid üheks olulisemaks raamatuks. Need tekstid läksid mulle väga hinge juba pea kakskümmend aastat tagasi, kui neid esmakordselt lugesin (ja mitmed innuga ka pähe õppisin), ning mõju on endiselt sama. Täpselt ei oskagi öelda, miks see on nõnda (näiteks Heiti Talviku luulega on sama lugu). Aga luule puhul polegi see küsimus tegelikult üldse oluline. Kui kõnetab, siis sellest piisab.

PPPS: Sel aastal EKSA poolt välja antud kordustrükis on juurde lisatud ka apokriivalised tekstid (näiteks luuletused Ristikivi romaanidest), kuid eriti kiidan Jaan Unduski eessõna ja Janika Kronbergi järelsõna. Puhtalt nende pärast tasub kaaluda raamaturiiulis olemas oleva "Inimese teekonna" vanema trüki välja vahetamist (esmatrükki muidugi mitte).

Andmed:

Karl Ristikivi, Inimese teekond ja muu luule, EKSA, 2023, lk 240

"Marie Underi Euroopa-reisid" (2010), "Karl Ristikivi teekonnad" (2012) & "Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid" (2017)

Kahjuks ei olnud meil sel aastal võimalik minna juba traditsiooniks saanud kevadisele puhkusereisile (näiteks Belgia ja Brüssel olid eelmine aprill lihtsalt vaimustavad). Mina istusin riigieksami komisjonis ning Evelin omandas ülikoolis uusi tarkusi tõlkimise ja saksa keele kohta. Kuigi mu keha ei saanud kodumaa pinnalt lahkuda, siis see ei takistanud mu vaimul ette võtmast üht korralikku reisi koos Marie, Arturi, kahe Karli ja Friedaga.

Kus me kõik koos ära ei käinud! Lapimaast Marokoni, Brasiiliast Tseilonini! Nõnda paljusid armsaks saanud paiku sai uuesti külastatud ning vaikselt unustusse vajuvaid mälupilte korralikult värskendatud. Sain taas lihtsalt sõnatuna seista Kölni toomkiriku trepil, kolada Malta ordu võimsates kindlustustes ning pärast mitmetunnist matka väsinuna nautida päikesetõusu Adam's Peaki tipus.

Reisikaaslaste üle ma kurta ei saa (Evelini nad muidugi asendada ei suutnud). Marie ja Artur seletasid natuke liiga palju oma printsessikestest, kuid olid igati toredad kaaslased õhtustel teatriskäikudel. Frieda pani meid igas uues linnas esiteks pargipingile istuma ja pidas kahetunnise loengu, kus võttis "lühidalt" kokku linna ajaloo. Kaks Karli olid nüüd küll üksteise täielikud vastandid. Kröits tahtis alati üksi jalutada, kuid seejuures kaebas alalõpmata oma valutavate kehaosade ning talla all oleva villi üle. Kummaline mehike! Ast omakorda ei löönud millegi ees risti ette. Läks esimese ettejuhtuva kohalikuga juttu puhuma ning meelitas meid isegi haaremit külastama (!). Ta ikka rõhutas, et kui me juba siia oleme kokku tulnud, siis tuleb kõik sülle kukkuvad võimalused ka ära proovida.

Tagasi koju jõudes hakkasin koheselt suveks uusi reisiplaane tegema. Nõnda palju on ju maailmas paiku, kuhu me pole Eveliniga veel oma rännakutel jõudnud. Tahaks juba kuskil kõrvaltänava vaikses kohvikus istuda, pidevalt kuhugi tõttavaid kohalikke jälgida ning postkaardi tagaküljele kodustele tervitusi kirjutada. Postkaarte on tegelikult põnevam saata, kui neid kaugetelt maadelt saada. Sest sel juhul oled sina ise võõrastele radadele rändama läinud.

Andmed:

Sirje Kiin (koostaja), Marie Underi Euroopa-reisid: Kuuskümmend üks kirja tütardele 17. X 1918-13. V 1930, Go Group & Eesti Kirjandusmuuseum, 2010, lk 160

Janika Kronberg (koostaja), Karl Ristikivi teekonnad: Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946-1976, Go Group, 2012, lk 208

Janika Kronberg (koostaja), Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid: Sõprade teateid rännuteedelt 1905-1950, Go Group, 2017, lk 168

Linke netiilmast:

Kairi Printsi arvustus Eesti Ekspressis

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Peeter Oleski arvustus Maalehes

Peeter Oleski arvustus Sirbis

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Mall Jõe arvustus Keeles ja Kirjanduses

Karl Ristikivi "Päevaraamat 1957-1968" (2008) & "Kröits ehk Ristikivi" (2018)

See suur punane telliskivi seisis minu raamaturiiuli täpselt kümme aastat. Mulle kinnitati korduvalt, et ma pean seda KINDLASTI lugema. Vahel ma võtsin ta riiulist alla, hüpitasin natuke käes ning asetasin natuke nukramana riiulisse tagasi. Kunagi ma hakkan seda lugema! Ma luban!!! Kui on rahu ja aega!

Nõnda möödus terve kümnend. Kümneid tuhandeid lehekülgi sai loetud ja ilmselt tuhandeid lehekülgi oleks võinud lugemata jätta. Kummalisel kombel oli selleks vaja uut raamatut Ristikivist, et ma lõpuks asuksin lugema seda poolteist kilo kaaluvat tellist.

Päästikuks osutus Janika Kronbergi ja Brita Meltsi poolt kokku pandud "Kröits ehk Ristikivi", mille võtsin endaga kaasa puhkusereisile Portugali. Lennukis ning õhtuti hotellides lugedes meenus mulle üks kauge suvi. See oli suvevaheaeg enne gümnaasiumi esimest aastat. Lugesin tollel suvel läbi kogu meie väikeses raamatukogus olnud Ristikivi loomingu. Jalutasin neil suveõhtutel mööda kadunud Tallinna rohtaedu ja Vana Maailma metsaradu, mis olid mattunud sinisesse uttu. Eriti selgelt mäletan üht õhtut, kui astusin ühe kõrvaltänaval asunud maja lahtisest uksest sisse ning hommikul leidsin end selle maja katuselt. Unise, kuid kordades rikkamana. Portugalist koju jõudes teadsin kohe, mida ma hakkan järgmiseks lugema. Aastaid tagasi antud lubadus tuli teoks teha.

Nüüd võin ehk öelda, et olen näinud Ristikivi näo kaht poolt. Esiteks valguse poole suunatud näopool, mida lasi kirjanik näha oma sõpradel, kaasteelistel ning ka ajakirjandusel. See Ristikivi oli tagasihoidlik, natuke salapärase muigega suunurgas ja tema pilgust võib välja lugeda avalikkuse tähelepanust kergelt meelitatud rahulolu.

Näo teine pool jäi varju meie kõigi eest ning alles kolmkümmend aastat hiljem ilmunud päevaraamat laseb sellele pilgu heita. Meie ees avaneb ühe hirmul ja närvilise üksiklase pale. Katkine inimhing, kelle põhiliseks lohutuseks on tõdemus, et midagi halba ju täna ei juhtunudki. Aga samas kattub ta koheselt hirmuhigiga, sest see tähendab ju, et homme juhtub midagi kaks korda hullemat. Selles pilgus näed sa korraga appikarjet kui ka hirmu abipakkujate ees. Kui ennekõike vaatab sulle vastu inimene, kes on sellest maailmast ning talle saatuse poolt ette määratud elust lihtsalt väsinud. Ta soovis elult ainult ühte asja - RAHU. Võimalust istuda kivise Vahemere kaldal ning kuulata apelsinipuu varjus lainete vaikset loksumist. Kahjuks anti neid õnnehetki, enne suure rahu saabumist, Ristikivile armutult vähe.

Usun, et tänu neile kahele raamatule tunnen nüüd kirjanik Ristikivi ja kodanik Ristikivi palju rohkem. Nüüd olekski õige aeg mõni tema romaan üle lugeda. Peamiseks pretendendiks on muidugi "Rohtaed", mis sobiks oma temaatikaga kooliaasta algusesse suurepäraselt. Loodan, et sel korral ei võta selle lubaduse täitmine enam tervet kümnendit aega.

Andmed:

Karl Ristikivi, Päevaraamat 1957-1968, Varrak, 2008, lk 1112

Janika Kronberg (koostaja) & Brita Melts (koostaja), Kröits ehk Ristikivi: Mälestusi ja vestlusi, Eesti Keele Sihtasutus, 2018, lk 456

Linke netiilmast:

Peeter Oleski arvustus Postimehes

Mari Peegli intervjuu Janika Kronbergiga Eesti Päevalehes

Linda Kaljundi arvustus Sirbis

Rutt Hinrikuse arvustus Keeles ja Kirjanduses

Tõnu Õnnepalu arvustus Vikerkaares

Tiit Pruuli arvustus Sirbis

Janika Kronbergi tutvustus Eesti Ekspressis
Jaanika Läänemetsa arvustus portaalis ERR
Vallo Kepi arvustus Postimehes