Kolm Sirly Oderi illustratsioonidega lasteraamatut (2018-2020)

Lasteraamatu hindan ikka kui kirjaniku ja kunstniku koostööna valminud taiest. Üksteisele toetudes loovad nad teose, mis võib meelitada noore lugeja pikkadeks aastateks raamatute võlumaailma rändama. Just sellise koostöö parimad näited saavadki meie lapsepõlve lemmikraamatuteks ning jäävad meid helge mälestusena aastateks saatma (tihti soovitame just neid oma lastele lugemiseks). Maailmakirjandusest on ilmselt selle parimaks näiteks Astrid Lindgreni ja Ilon Wiklandi tandem.

Üks meie andekamaid illustraatoreid, kellele ootaks kirjanike seast sellist pikaajalist koostööpartnerit, on Sirly Oder. Tema kujundatud raamatut sattusin lugema esimest korda eelmisel aastal (Anu Auni "Eia seiklus Tondikakul") ning jätsin kohe nime meelde. Nüüd otsisingi raamatukogust just tema joonistatud piltidega lasteraamatuid, et uurida, kas mõne puhul saaks juba rääkida potentsiaalsest superduost.

Nõnda lugesingi see nädal läbi kolme erineva autori toredat lasteraamatut. Kõigi kolme raamatu tegelasteks olid kohe kooli minemas või algklassides käivad põngerjad, kes satuvad mingi elus aset leidnud suurema või väiksema muutuse tõttu seiklustesse ja sekeldustesse ("Kummitusmajas" kolivad kaksikõed linnast maale; "Meie uues kodus kummitab" saavad lapsed vastutahtsi omale hoidjaks ühe vanaproua; "Õnnekaare õdedes ja Vimkavendades" on just alanud suvevaheaeg). Kolmest raamatust jäin kõige enam rahule Jana Maasiki teosega, mis kujutas ühe tänava toredat sõpruskonda, kelle väikestele rõõmudele ja muredele sai kaasa elada. "Kummitusmaja" põhiliin oli ehk liiga ettearvatav, kuid samas tegi rõõmu raamatusse mahtunud ühe õe arenguliin inimesena. Kristi Piiperi raamatu puhul oli vist peamiseks pettumuse põhjustajaks raamatu pealkirja ja sisu peaaegu olematu seos, mis jättis mulje kirjastuse tehtud otsusest paremate müüginumbrite lootuses (pealkiri oleks võinud olla "Meie uus lapsehoidja", kuid ilmselt kummituslood müüvad paremini). 

Kuigi superduot ma veel ei leidnud, siis usun, et väikesed lugejad jäävad nende raamatute sisu ja välimusega igati rahule. Kui pildid veel värvilised oleksid!!! Rääkisin eile õhtul abikaasaga raamatukogu poole jalutades, et mõni Sirly Oderi joonistus võiks meil vabalt ka koduseinal rippuda. Ta lappas kaasas olnud raamatuid ja oli kohe 100% nõus. Samuti lisas ta, et väikese tüdrukuna oleks ta neid raamatuid küll aina uuesti ja uuesti riiulist kätte võtnud, et lihtsalt pilte vaadata. Raamatute võlumaailma uks oleks ristseliti lahti olnud.

Andmed:

Helen Käit, Kummitusmaja, Tänapäev, 2018, lk 204

Kristi Piiper, Meie uues kodus kummitab, Tänapäev, 2019, lk 120

Jana Maasik, Õnnekaare õed ja Vimkavennad, Tänapäev, 2020, lk 176

Linke netiilmast:

Intervjuu Sirly Oderiga Apollo Raamatuportaalis
Helena Kochi arvustus Postimehes

Kristi Piiper - Topelt D (2021)

Klassikalised noortekad on üldiselt probleemikesksed (suhted, kiusamine, õppeedukus, meelemürgid) ja keskenduvad peategelas(t)e arengule ühe kooliaasta jooksul. Küünilisem raamatusõber võiks öelda, et kui oled lugenud üht neist, oled lugenud kõiki. Nõnda on vahelduseks igati tore lugeda mõnd noortekat, kus on astutud teada-tuntud rajalt natukeseks kõrvale.

Kristi Piiperi "Topelt D" on näiteks sümbioos noortekast ja põnevusromaanist. Kaheteistkümnendas klassis käiv Karmen püüab hakkama saada nii viimase õppeaasta koolistressi, vanemate selgelt lahutuse suunas tüüriva koduelu ja armumisega oma klassivenda. Kuid selle stereotüüpse noorteloo kõrval rullub lahti ka hoopis teistes toonides Diana lugu.

Diana on esmapilgul edukas noor naine, kelle elu ja minevikuga paremini tuttavaks saades hakkame nägema sügavaid mõrasid tema psüühikas ja lähisuhetes. Miks Diana on sõltuvuses iluoperatsioonidest? Mis on tema pideva rahulolematuse ja hirmude taga? Kui kaugele on ta valmis minema, et muuta oma elu "ideaalseks" ja sealt vastikud "segajad" kõrvaldada? Ja kuidas see kõik on lõpuks seotud Karmeni ja ta koolikaaslaste looga? Lõpuks saavad kõik küsimused oma vastused. Aga kas just kõige meeldivamad?!

Kirjanikuna on Piiper selle romaaniga igati korraliku sammu edasi teinud ja jään autori järgmist teost ootama (vahepeal proovin "Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised" loetud saada). Ning usun, et sellise tegelikult igati toimiva sümbioosina võiks "Topelt D" leida omale huvilisi nii noorte kui ka natuke vanemate lugejate seast. Olgem ausad, noortekad pole enam ammu ainult teismelistele mõeldud lugemisvara.

Andmed:

Kristi Piiper, Topelt D, Varrak, 2021, lk 296

Kristi Piiper - Tõde või tegu. Tõde (2018)

Lõpuks on see läbi! TEGU on tehtud ja TÕDE on selgunud! Tõde on see, et Kristi Piiperi noortele (neidudele) mõeldud romaanitriloogia "Tõde ja tegu" on kokkuvõttes ikka äraütlemata nõrguke.

Esimene osa oli veel täitsa paljulubav ja isegi hoogne tekst, kuid teine osa tõmbas tekkinud potentsiaalile lihtsalt vee peale ning verivärske kolmas osa üritab lihtsalt kiiresti tekkinud segaduse ära koristada ja vaikselt ruumist välja hiilida.

Parimaks näiteks sellest teise osa tekitatud jamade korrastamisest on kolmandas osas Kärdi armuafääri kiire väljaheitmine esimestes peatükkides ning tüdruku suunamine hoopis biseksuaalsuse avastamata radadele. Selgelt oli tunda, et ka kirjanik ise mõistis kogu Kärdi liini sobimatust ja segavat mõju esimeses osas paika pandud suunale.

Kahjuks on jääb ka pealiini lõppakord ehk kaua oodatud vastasseis Stella ja tema sõgeda isa vahel ootamatult lahjaks. Ainus asi, mis viimastel lehekülgedel tekitas pinget oli küsimus, kas nüüd tõmmatakse ikka otsad kokku või jätkub see lugu veel ka järgmises raamatus. Õnneks said pahad võidetud ja meie võime oma eludega rahulikult edasi minna.

Andmed:

Kristi Piiper, Tõde või tegu. Tõde, Varrak, 2018, lk 208

Kristi Piiper - Tõde või tegu. Ema saladus (2016)

Stella katsumusterohke teekond sai alguse 2015. aastal, kui ilmus Kristi Piiperi plaanitava romaanitriloogia "Tõde või tegu" esimene osa. Tumedates toonides ja filmiliku süžeega noortelugu tõmbasid su lihtsate võtetega sündmuste keskele. Ema kadumine, vanatädi Asta surm ja psühhopaadist isa - need olid esimese osa märksõnad. Raamatu lõppedes jäid kõik otsad lahtisteks ning järje ilmumine oli enam kui kindel.

Triloogia teise osa alguses saab Stellast lastekodulaps. Minu üllatuseks kujutab Piiper lastekodus valitsevat õhkkonda ning seal toimivaid suhteid (laste omavahelisi ja kasvatajatega) positiivses võtmes. Ei ole mingeid rivaalitsevaid klikke, üdini vastikuid kasvatajatädisid, vaimset ja füüsilist vägivalda nõrgemate suhtes. Stella sulandub kiiresti ja leiab toanaaber Annabeli näol ka uue sõbra.

Üheks häirivaks kõrvalliiniks kujuneb Stella sõbranna Kärdiga toimuv. Kui Stella isa oli triloogia esimeses osas psühhiaatriahaiglast just välja saanud, siis ma tõsiselt lootsin raamatut lugedes, et Kärt saab selle just vabanenud trellitatud akendega palati omale. Lugu hakkas aina enam Glenn Close'i ja "Fatal Attractioni" suunda minema. Tekkis ikka suur soov Kärdile selle sama raamatuga vastu pead virutada ja öelda "F%#£! Get your shit together!!!" Nii ebameeldiva kirjandusliku tegelasega pole ma ammu kohtunud.

Pealiin ehk Stella ema salapärane kadumine liikus raamatu jooksul samuti natuke edasi, kuid üldjoontes vaevles romaan "keskmise lapse sündroomi" all. Täiteks olevad kõrvalliinid ja ettevalmistused pealiini kulminatsiooniks muudavad kokkuvõttes teose õõnsaks. Esimesele osale omane olnud tõmme on kahjuks kadunud. "Tõde või tegu: Ema saladus" on küll triloogia seisukohalt vajalik, kuid iseseisvalt kahvatu tekst.

Andmed:

Kristi Piiper, Tõde või tegu. Ema saladus, Varrak, 2016, lk 256

Linke netiilmast:

"Tõde või tegu: Ema saladus" ELLU's

Kristi Piiper - Tõde või tegu. Stella (2015)

Aastaid on räägitud ja kirjutatud, et meie lastekirjandus on õitsval järjel, aga noorsookirjandus kiratseb. Olles lugenud paari kuu jooksul nüüd kenakese hulga viimastel aastatel ilmunud noorsooromaane võin öelda, et eelkõige on mitterahuldav seis uudiskirjandusega, mis on „sooneutraalsed“ või suunatud poistele. Teismeliste tüdrukute valikuvõimalused kõndides raamatupoe lõputuna näivate riiulite vahel on tunduvalt avaramad (seda mitte seetõttu, et eesti keelde on tõlgitud iga viimnegi teismelise vampiiri armuvalust kõnelev romaan). On raamatuid superstaarihakatistest, koolikiusamisest, BFF-idest, vanematega peetavatest lahingutest, inglitiibadega boyfriend'idest ning muidugi esimese armastuse ilust ja valust. On tõesti mida võtta ja mida jätta!

„Tõda või tegu. Stella“ on üks tumedamates toonides noortekaid, mida olen viimasel ajal lugenud. Esiteks ärge laske end raamatu pealkirjast eksitada! Teismelise Stella elu põhimureks ei ole see, et talle meeldinud poiss suudles kedagi teise, kui mängiti „Tõde või tegu“. Asjalood on hoopis tõsisemad! Nimelt kaob Stella ema neiu 14. sünnipäeva hommikul jäljetult ning aasta hiljem hakkavad ilmsiks tulema kohutavad saladused tema perekonna kohta. Ilma ühtegi olulist süžeeliini ära andmata ütleme nõnda, et sotstöötajad, lastekaitse, politsei ja psühhiaatrid peaks koos tormi jooksma selle perekonna peale. Kriminaalsele loole on vürtsi lisamiseks ka natuke teismeliste armusuhteid hulka segatud. Muuseas suhteid, mis kuuluvad Eesti viimase 25. aasta kõige „olulisema“ seaduse ehk Kooseluseaduse jurisdiktsiooni. Igati rõõmustav suundumus meie noorsookirjanduses!

Ma olin lugemas romaani viimaseid lehekülgi ning ootasin, et kohe kohe peavad imelise lahenduse leidma kõik Stella mured ja puntras suhted. Aga tutkit! Raamatu leheküljed said otsa ning õnnelikku lõppu ei saabunudki. Mõtlesin, et kas nüüd on tegu ühe ääretult realistliku noortekaga, kus öeldakse noorele lugejale otse välja, et alati ei saabu printsi valgel hobusel või on varsti oodata teist osa. Peale kiiret otsingut internetiavarustes selgus, et õige on viimane vastusevariant. Nõnda jään ma tõesti huviga ootama järge Stella ja tema perekonna saladuslikule loole.

Andmed:

Kristi Piiper, Tõde või tegu. Stella, Varrak, 2015, lk 192