Anu Aun - Eia seiklus Tondikakul (2019)

Keset seda igavesena tunduvad sügisilma ja kõigi suusasõprade õudusunenägu on tõeline lust pageda ühte lumisesse ning südantsoojendavasse  paika - Tondikakule.

Seal saad hommikul Eia ja Atsiga metsloomadele süüa viia, päeval Jetega jõekaldal saarmaid pildistada ning õhtul Lauritsa ja Mooritsaga kogu perele ühe vägeva söömingu valmistada (muidugi koos Mooritsa suussulavate pirukatega).

Ja kui sellest kõigest veel väheseks jääb, siis võid veel minna tähtede valgel jõejääle väikest uisuringi tegema ja hea õnne korral kuulda ka habekaku natuke kummituslikku huiget.

Kas me kõik ei vajaks üht sellise päeva Tondikakul? Päeva, mille lõpus suled silmad tuhat korda rikkamana ja tead, et täna said sa olla iseenda parim versioon. Mina igatahes pakin juba seljakotti ning otsin kapist sooje käpikuid, sest Tondikaku ei saa ju ainult üks imekaunis jõulumuinasjutt olla. See tuleb lihtsalt Lõuna-Eesti metsade vahelt üles leida. 

Andmed:

Anu Aun, Eia seiklus Tondikakul, Kirjastus Postimees, 2019, lk 240

Urmas Vadi - Kohtumine tundmatuga (2008)

Urmas Vadi tekste lugema asudes pead sa valmis olema, et satud mingisse kummalise nihkega paralleeluniversumisse. Kõik tundub alguses normaalne ja mõistusega seletatav, kuid järsku hakkab koer sinuga rääkima või kilpkonn pisaraid valama. Ära satu paanikasse! Ja kindlasti ära löö raamatut hooga kinni! Hoopis sule korraks silmad ning hinga paar korda sügavalt sisse. Silmad avades räägib koer sinuga ikka edasi, kuid nüüd on temaga liitunud ka päikeseprille kandev delfiin, kes sulle kõik kenasti lahti seletab.

Nimelt ongi vadimaailm (Janek Kraavi termin kogumiku järelsõnast) natuke omamoodi. Mänguline, groteskne ja vabast mõttelennust tiine. Vadi pole end kunagi lasknud segada ei ajaloolistel faktidel ega ka suurmeest pühalikul hiilgusel. Vajadusel tatsab Valdo Pant alukates mööda tuba ringi või nokib president Päts nina. Ja ärge tulge ütlema, et siin ajaloolise tõe vastu eksitakse!

Vadimaailma lainetesse sukeldudes jäta eelarvamused ja koolist kaasa võetud faktid kaldale sõbra hoolde. Lihtsalt lase hoovustel endaga mängida ja avamerele kanda. Järsku tundub sulle, et hoopis maha jäänud maailm on kummaline ja kohati ikka täitsa sõgeda võitu. Nõnda lasedki imekaunil näkineiul endal käest kinni võtta ning lasta maailma näidata sellisena nagu ta olema peaks.

Andmed:

Urmas Vadi, Kohtumine tundmatuga, Jumalikud Ilmutused, 2008, lk 312

Linke netiilmast:

Vahur Afanasjevi arvustus Sirbis

(:)kivisildnik - Olovernes (2015)

(:)kivisildniku iseloomustamiseks sobib suurepäraselt ingliskeelne väljend: "He always delivers!". Kui küsite, mida ta täpsemalt deliverdab, siis lühike vastus oleks - mõistusevastast mõttelendu. Vahet ei ole, kas väljundiks on luuletus, poeem, haiku, arvamusartikkel või näidend. Nagunii ütleb ontlike kaaskodanike arvates (:)kivisildnik midagi täiesti ebakohast ja sünnitut. Kindlasti kirtsutavad sajandivanused preilnad ka "Olovernese" peale ninasid ja karjuvad: "Fuiii! Kuidas ta seda endale lubab!".

Tegelikult on selles kogumikus lihtsalt (:)kivisildniku tulevikuvisioonid. Üks näidendi ja teine filmistsenaariumi vormi valatult. Kas tegemist on utoopiate või düstoopiatega jäägu juba iga lugeja otsustada. Mina kirjaniku loodud feministlikus maailmakäsituses just elada ei tahaks.

Muidugi keerab (:)kivisildnik kõigile oma mõttekäikudele viis vinti peale ning valab need ka vere ja seemnevedelikuga üle. Nii kindluse mõttes! Äkki muidu pööbel ei loegi. Aga skandaalset teksti loetakse kohe kindlasti. Olgu see tekst kui tahes halb. Juba Marie Under kasutas seda surematute kirjanike tarkusetera.

Kehvakesed on "Olovernese" mõlemad tekstid kohe kindlasti ning asja ei paranda sugugi ka voolavad vereojad ja karatekadest nunnad. Mõne vaimukuse üle saab küll naerda ja paar teravat torget tabavad märki, kuid kokkuvõttes jääb neist siiski väheseks ning ma jään ootama järgmisi (:)kivisildniku mõistusevastaseid mõttelende.

Andmed:

(:)kivisildnik, Olovernes: Kaks vaadet elule, Jumalikud Ilmutused, 2015, lk 160