Üks esimesi meie lugejateni jõudnud kodumaiseid "detektiivide paare" on pärit 1907. aastal ilmunud Anton Hansen Tammsaare pikemast jutustusest "Uurimisel". Tohter Heinrich Steinmann ja kohtu-uurija Erich Kleigels on üks kummaline ning üksteisele tugevalt vastanduv duo. Materialist/mehhanist/ratsionalist
versus spiritist/vitalist/müstik. Tegemist on kahe aleviku haritlasega, kes veedavad terveid õhtuid vaieldes inimhinge olemuse ning surematuse üle. Tüüdates nõnda alalõpmata ülejäänud seltskonda (eesotsas noored preilnad), kes ei julge vaidlusse sekkuda, kuna tegemist on ju peale vana kirikuõpetaja ainukeste ülikooli näinud meestega ümbruskonnas.
Nende esimeseks juhtumiks on välja selgitada, kas möldrisulase Kaarel Soone sooritas enesetapu või pandi hoopis toime mõrtsukatöö. Tegelikult ei huvita kumbagi uurijat niivõrd Soone surma asjaolud, vaid inimhinge olemasolu küsimus. Nimelt tunnistas kroonuteenistusest kehva tervise tõttu koju saadetud Otto Almar tohter Steinmannile, et ta nägi kaugel sõjaväehaiglas tõvevoodis lamades ilmutust kuidas ja kes Kaarel Soone tappis.
Kohtu-uurija Kleigels näeb siin muidugi kohest võimalust oma hüpoteese ja teooriaid tõestama asuda ning võtab oma ülesandeks Otto Almari ilmutuse tõestamise kohtusaalis vahendeid valimata. Talurahva jaoks muutub juhtum loo venides aina enam üheks "sakste veidruseks" ning lõpuks ei hooli keegi enam, kuidas möldrisulane teise ilma jõudis. Jäetaks lihtsalt vaese mehe hing ja maine keha rahule. Külarahva arusaama võtab kokku paks kõrtsmik: "Haridus teeb inimesed hobusevarasteks, jumalateotajateks ja hulludeks.".
Lisaks kriminaalsele rõhuasetusele leiab jutustusest veel tugevat kriitikat eesti meeste saatmisele tsaariarmeesse. Tammsaare mõistab, miks osad noormehed tahtlikult oma tervist rikuvad, et väeteenistusest pääseda. Koidula-aegne parastav suhtumine "pöidlaraiujatesse" on täielikult muutunud.
Kokkuvõttes on tegemist huvitava pildiga sajandivahetuse aleviku elust, kus 20. sajand on hakanud 19. sajandilt juhtpositsioone üle võtma. Inimeste maailmapilti on jõudnud juba elekter, uued ismid ning uut tüüpi saksahärrad. Kindlasti väärib teos mõnda tulevikus ilmuvasse eesti kriminaalkirjanduse antoloogiasse paigutamist.
*****
Jutustuses "Raha-auk" kirjeldab Anton Hansen Tammsaare kolme usuhulluse tüüpi: "paganlik" ebausk (Liivamäe Mart), vennastekoguduse liikumine (koolmeister koos Liivamäe perenaise ja -tütrega) ning tagurlik luteri kirik (sakslik kirikuõpetaja). Kõige kolme suuna esindajad usuvad oma usutunnistuse ainuõigsust ning peavad oma "konkurente" hulludeks ja patusteks. Neile kivistunud tõdedele vastandab Tammsaare uue "religioonina" sotsialismuse, mis on vaikselt ka küladesse jõudmas. Värskete ideede levitajaks saab politsei poolt linnast välja saadetud Liivamäe Hans.
Tammsaare ei kritiseeri oma tekstis religioone kui nähtusi, vaid arvustab pimesi ja kriitikavabalt oma "tõde" järgivaid inimesi. Kriitika alla langevad isikud, kes loobuvad igasugusest diskusioonist teise osapoolega ja kuulutavad teisitimõtlejad juba eos väärusulisteks. Tammsaare jaoks on igasugune usk, uskmatus, usuni jõudmine või ka sellest taganemine iga inimese vägagi isiklik asi.
Asjapulgad, kes käivad teisi oma kogunemistele ja jutlustele kutsumas ning heidavad seda tehes kutsutavatele eelkõige nende vaimupimedust ette on kirjanikule eriti vastumeelsed. Jutustuse värvikamaks stseeniks on Liivamäe Hansu ja Metsanurga Kustase sattumine vennastekoguduse palvetundi, kus nad on tunnistajaks kuulajaskonna usulisele hullumisele ning kõnemeeste selgele manipuleerimisele kuulajaskonnaga. Tammsaare kriitika vennastekoguduse aadressil on võrreldav Vilde omaga "
Prohvet Maltsvetis".
Selliseks asjapulgaks jutustuses on koolmeister, keda vennastekoguduse juhtfiguurina peetakse paljude külainimeste poolt "
pühaks meheks". Loo arenedes tuleb päevavalgele koolmeistri enda "paturegister" ja tema eksisammudel saavad olema Liivamäe pererahvale traagilised tagajärjed. Samas Tammsaare tekst poleks ju Tammsaare tekst, kui seal keegi kätt enda elunatukese külge ei paneks.
Andmed:
Anton Hansen Tammsaare, Uurimisel, M. Schifferi trükikoda, 1907, lk 110
Anton Hansen Tammsaare, Raha-auk: Pildid Läänemaalt, M. Schifferi trükikoda, 1907, lk 92
Linke netiilmast: