26 juuli 2015

Valdur Mikita - Lingvistiline mets (2013)

"Lingvistilisest metsast" on kirjutatud ja arutatud leheveergudel ohtralt ning seda eesti kultuuri raskekaalaste poolt. Ei hakka mina oma sulgkaalulist mõttelendu nende vahele toppima, aga lisan lihtsalt paar juhuslikku uitmõtet, mis mul Mikita teost lugedes tekkisid. Otsides Mikitale ja tema fenomenaalselt populaarseks kujuneva raamatule "Lingvistiline mets" paralleelteost eesti kultuurist, siis suudan välja pakkuda ainult Lennart Mere ja tema "Hõbevalge(ma)". Kui Meri rändas mööda eesti ajalugu ja mereteid, siis Mikita mööda eesti keelt ja metsaradu. Nendes kahes mehes on mingi sarnane soomeugrilik ürgelement peidus, ainult üks on Ranna-Eestist, teine Metsa-Eestist pärit. Ka žanriliselt kuuluvad teosed minu arvates samasse kategooriasse - mõttekiri (tuletis reisikirjast). 

Valdur Mikita teosest leiab palju äratundmisrõõmu, kuid ka peatükke, mis panid tõsiselt kukalt kratsima. Iga peatükk, alapeatükk või mõni üksik lausegi võib algatada tundide pikkuse arutelu ning diskusioonidega täita õhtu õhtu järel. Vajalik komponent lisaks raamatule on meeldiv seltskond. Loe lihtsalt teistele mõni lause või lõiguke ette ning vaata kuhu võivad inimeste mõtted seda lahti harutades jõuda. Tegemist on täiesti uut moodi ideedekatalüsaatoriga!

Kindlasti on tegemist raamatuga, mille võtan mingi aja tagant uuesti kätte ja lehitsen nii siit-sealt kui ka loen kaanest-kaaneni uuesti läbi. Kokkuvõtvalt tahan öelda, et ostke/laenutage kindlasti "Lingvistiline mets" ja lugege ise. Unenägusid on raske teistele selgitada, kes sinuga koos pole neil maagilistel maastikel rännanud.

Andmed:
Valdur Mikita, Lingvistiline mets: tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi, Grenader, 2013, lk 240

Linke netiilmast:
Ene Vainiku arvustus Keeles ja Kirjanduses
Eerik Kergandbergi arvustus Postimehes
Mikk Pärnitsa arvustus Sirbis
Hasso Krulli arvustus Vikerkaares

25 juuli 2015

Anton Hansen Tammsaare - Varjundid (1917)

Jutustus "Varjundid" on Anton Hansen Tammsaare loomingus vägagi selgelt omaette seisev teos. Oleksin ma jutustust läbi lugedes teadnud ainult ilmumisaastat ja autorist poleks mul aimugi olnud, siis oleksin ilmselt kirjanikuks pakkunud Friedebert Tuglast või isegi Oskar Lutsu, kellel loomingus oli tollal tugevaid sümbolismi ning impressionismi mõjusid (näiteks Lutsu jutustus "Kirjad Maariale"). Tammsaaret, keda stereotüüpselt peame eesti kirjanduse "juhtivaks mullasonkijaks", ei oleks ma kindlasti selle päevikuvormis kirjutatud teksti autoriks osanud pakkuda.

"Varjundites" leiavad kõige selgemini kajastust Tammsaare enda läbipõdemised, äng ja hirmud, kui ta oli 1912-1913 aastatel Kaukaasias tuberkuloosi ravimas. Jutustus leiab aset Musta mere äärses kuurordis (Tammsaare loomingus väga erakordne, et tegevuspaik on viidud piiri taha), kuhu kogunevad üle tsaaririigi kokku igat masti tõbised. Kellel puperdab süda, kellel kahisevad kopsud või kellel on närvid läbi. Puhas mereõhk, mudavannid, värske toit ja päikesepaiste on ravimiks kõigi nende hädade vastu. Veel paremat ravi võib ainult Šveitsist saada, millest ka paljud jutustuse tegelased unistavad. Oma südamehädasid on sinna ravima tulnud ka härra Thomander kaugest Balti kubermangust.

A.H. Tammsaare (nõjatoolis) Punasel Lagedal (EKM)
Loonud esimeste nädalate jooksul mõningaid pealiskaudseid tutvusi teiste "kaaskannatajatega", tutvustatakse härra Thomanderile mademoiselle Sonjat. Tutvus kasvab kiiresti üle armastuseks ja kireks, kuid lõppeb äkki Sonja surmaga (kopsuverejooks). Thomanderit tabab selle sündmuse tagajärjel tugev depressioon ja ta hakkab ise samuti (ala)teadlikult surma otsima (loobub ravikuuridest ning proovib end maha lasta). Nurjunud enesetapukatse tagajärjel mõistab Thomander, et edasi elamiseks peab ta kiiresti lahkuma "Surmaminejate külast". Seal poleks teade tema surmast muud, kui mamslitele paari õhtu jooksul mahlakas keelepeksu teema kaardilauas. Teoses on läbi Thomanderi sisevõitluste lahti kirjutatud kirjanikku ennast vallanud surmahirm. Lõpuks saabub mõistmine, et tema elu ja kõigi teiste elud võivad kaduda hetkega ning "varsti ei tuletata teda enam meeldegi". Hirm unustusse vajumise ees võidabki lõpuks surma(hirmu), sest Thomander mõistab, et tema surmaga kaoks igavesti ka mälestus Sonjast.

PS: Jutustuses tuleb tugevalt esile ka Tammsaare loomingu "püha kolmainsus" - armastus, surm ja lunastus - mida kirjanik järgnevate aastate loomingus pidevalt edasi arendab. Lõpetuseks väike näide Tammsaare positiivsest mõtteilmast:

"Ta armastab, kuni ta sureb; ta armastab, et surra: ta sureb, sest et ta julenud kõige hingega armastada. Armastus ei tähenda muud kui surma, armastajad kannavad ikka surmamõtet kaasas. Üks tapab enese, teine oma armastatu; üks tapab ise, teine laseb ennast tappa, sest surm on magus; üks ihkab surmas ennast, teine ilma lunastada." 

Kui TÖÖ=ARMASTUS ja ARMASTUS=SURM, siis TÖÖ=SURM? Sellise loogikaga võib küll nõus olla. :)


Andmed:
Anton Hansen Tammsaare, Varjundid, Noor-Eesti, 1917, lk 131 

Linke netiilmast:
"Varjundid" DigiArhiivis

20 juuli 2015

Anton Hansen Tammsaare - Uurimisel (1907) & Raha-auk (1907)

Üks esimesi meie lugejateni jõudnud kodumaiseid "detektiivide paare" on pärit 1907. aastal ilmunud Anton Hansen Tammsaare pikemast jutustusest "Uurimisel". Tohter Heinrich Steinmann ja kohtu-uurija Erich Kleigels on üks kummaline ning üksteisele tugevalt vastanduv duo. Materialist/mehhanist/ratsionalist versus spiritist/vitalist/müstik. Tegemist on kahe aleviku haritlasega, kes veedavad terveid õhtuid vaieldes inimhinge olemuse ning surematuse üle. Tüüdates nõnda alalõpmata ülejäänud seltskonda (eesotsas noored preilnad), kes ei julge vaidlusse sekkuda, kuna tegemist on ju peale vana kirikuõpetaja ainukeste ülikooli näinud meestega ümbruskonnas.

Nende esimeseks juhtumiks on välja selgitada, kas möldrisulase Kaarel Soone sooritas enesetapu või pandi hoopis toime mõrtsukatöö. Tegelikult ei huvita kumbagi uurijat niivõrd Soone surma asjaolud, vaid inimhinge olemasolu küsimus. Nimelt tunnistas kroonuteenistusest kehva tervise tõttu koju saadetud Otto Almar tohter Steinmannile, et ta nägi kaugel sõjaväehaiglas tõvevoodis lamades ilmutust kuidas ja kes Kaarel Soone tappis. 

Kohtu-uurija Kleigels näeb siin muidugi kohest võimalust oma hüpoteese ja teooriaid tõestama asuda ning võtab oma ülesandeks Otto Almari ilmutuse tõestamise kohtusaalis vahendeid valimata. Talurahva jaoks muutub juhtum loo venides aina enam üheks "sakste veidruseks" ning lõpuks ei hooli keegi enam, kuidas möldrisulane teise ilma jõudis. Jäetaks lihtsalt vaese mehe hing ja maine keha rahule. Külarahva arusaama võtab kokku paks kõrtsmik: "Haridus teeb inimesed hobusevarasteks, jumalateotajateks ja hulludeks.".

Lisaks kriminaalsele rõhuasetusele leiab jutustusest veel tugevat kriitikat eesti meeste saatmisele tsaariarmeesse. Tammsaare mõistab, miks osad noormehed tahtlikult oma tervist rikuvad, et väeteenistusest pääseda. Koidula-aegne parastav suhtumine "pöidlaraiujatesse" on täielikult muutunud. 

Kokkuvõttes on tegemist huvitava pildiga sajandivahetuse aleviku elust, kus 20. sajand on hakanud 19. sajandilt juhtpositsioone üle võtma. Inimeste maailmapilti on jõudnud juba elekter, uued ismid ning uut tüüpi saksahärrad. Kindlasti väärib teos mõnda tulevikus ilmuvasse eesti kriminaalkirjanduse antoloogiasse paigutamist.

*****

Jutustuses "Raha-auk" kirjeldab Anton Hansen Tammsaare kolme usuhulluse tüüpi: "paganlik" ebausk (Liivamäe Mart), vennastekoguduse liikumine (koolmeister koos Liivamäe perenaise ja -tütrega) ning tagurlik luteri kirik (sakslik kirikuõpetaja). Kõige kolme suuna esindajad usuvad oma usutunnistuse ainuõigsust ning peavad oma "konkurente" hulludeks ja patusteks. Neile kivistunud tõdedele vastandab Tammsaare uue "religioonina" sotsialismuse, mis on vaikselt ka küladesse jõudmas. Värskete ideede levitajaks saab politsei poolt linnast välja saadetud Liivamäe Hans.

Tammsaare ei kritiseeri oma tekstis religioone kui nähtusi, vaid arvustab pimesi ja kriitikavabalt oma "tõde" järgivaid inimesi. Kriitika alla langevad isikud, kes loobuvad igasugusest diskusioonist teise osapoolega ja kuulutavad teisitimõtlejad juba eos väärusulisteks. Tammsaare jaoks on igasugune usk, uskmatus, usuni jõudmine või ka sellest taganemine iga inimese vägagi isiklik asi.

Asjapulgad, kes käivad teisi oma kogunemistele ja jutlustele kutsumas ning heidavad seda tehes kutsutavatele eelkõige nende vaimupimedust ette on kirjanikule eriti vastumeelsed. Jutustuse värvikamaks stseeniks on Liivamäe Hansu ja Metsanurga Kustase sattumine vennastekoguduse palvetundi, kus nad on tunnistajaks kuulajaskonna usulisele hullumisele ning kõnemeeste selgele manipuleerimisele kuulajaskonnaga. Tammsaare kriitika vennastekoguduse aadressil on võrreldav Vilde omaga "Prohvet Maltsvetis".

Selliseks asjapulgaks jutustuses on koolmeister, keda vennastekoguduse juhtfiguurina peetakse paljude külainimeste poolt "pühaks meheks". Loo arenedes tuleb päevavalgele koolmeistri enda "paturegister" ja tema eksisammudel saavad olema Liivamäe pererahvale traagilised tagajärjed. Samas Tammsaare tekst poleks ju Tammsaare tekst, kui seal keegi kätt enda elunatukese külge ei paneks.

Andmed:
Anton Hansen Tammsaare, Uurimisel, M. Schifferi trükikoda, 1907, lk 110
Anton Hansen Tammsaare, Raha-auk: Pildid Läänemaalt, M. Schifferi trükikoda, 1907, lk 92

Linke netiilmast:
"Uurimisel" ELLU-s
"Raha-auk" ELLU-s

18 juuli 2015

Sass Henno - Elu algab täna (2006)

Sass Henno romaan "Elu algab täna" on kindlasti üks kehvemaid ja kulunud klišeedest üle ujutatud tekste, mida ma olen lugenud viimase paari aasta jooksul. Teose süžee ja kompositsioon meenutab mõnda kehvakest B-kategooria Hollywoodi filmi, mis on vaatajate ette paisatud ainsa eesmärgiga võimalikult vähese kuluga võimalikult suurt kassat teha. "Elu algab täna" kirjutas Henno tegelikult enne oma superhitti ("Mina olin siin. Esimene arest", mille järgesid on lugejad lootusetult oodatud juba terve kümnendi), kuid raamatuna jõudis see lugejateni peale esikromaani tormamist müügiedetabelite tippu. See romaan on tõestusmaterjaliks, et raha lõhn paneb trükipressid vajadusel väga kiiresti ja kriitikavabalt mürisema.

Romaan jutustab meile loo libekeelsest noormehest, kelle arvates edukas ja õnnelik elu koosneb pealtnäha väga lihtsate valemite koondsüsteemist:
1) HARIDUS ≠ HEA TÖÖKOHT
2) HEA TÖÖKOHT = RAHA, RAHA & RAHA
3) RAHA = (majanduslikult) RAHULDATUD NAINE
4) RAHULDATUD NAINE = ARMASTUS

Üks päev hakkavad äkki võrrandite tegurid järjepanu ära kukkuma. Ta koondatakse töölt, kuna juhtkonnas saabub mõistmine, et toodame sama edukalt kasumit ka ilma selle ametipostita. Ülikoolist heidetakse noormees välja, sest olles viimased kuud keskendunud ainult oma karjäärile on tema õpitulemused langenud alla igasugust arvestust. Muidugi lõpetuseks koju jõudes avastab ta veel oma armastatu "naabrimehega" linade vahelt. 24 tundi (!!!) hiljem leiab edukas ja perspektiivikas noormees end kodutuna ühest urkakõrtsist prostituutide ja kupeldajate keskelt lausjoobes ja tegemas oma elu targemaid otsuseid. Lõpuks süüdistatakse teda veel hotellile tehtud pommiähvarduses ja kuulutatakse oma "uute sõprade" poolt leheveergudel surnuks. Kogu selle asja juurde kuulub ka pidev diibi panemine, küll armastuse, inimsuhete, (enese)müümise, tarbijaühiskonna ning surma teemadel.
 
Kokkuvõttes on "Elu algab täna" näol tegemist õhumüümisega heausksele lugejale õhumüüjate eneste abil. Muidugi lasub siinkohal vastutus siiski kirjastajate ja toimetajate õlul, kes sellele teosele rohelise tule andsid. Iga esimene kirjanduslik katsetus, mis lauasahtlisse kirjutatakse ei vääri veel trükki jõudmist!


Andmed:
Sass Henno, Elu algab täna, Eesti Päevalehe Kirjastus, lk 248

Linke netiilmas:
Maarja Vaino arvustus Eesti Päevalehes 
Andra Teede arvustus Sirbis 

12 juuli 2015

Jüri Tuulik - Haab (1989)

Minus on aastatega süvenenud arusaam, et saartelt pärit kirjanikud on tunduvalt parema naljasoonega, kui mandrimehed. Muidugi on parim näide Juhan Smuul. Vastandiks on vast August Mälk. Nende vahele jääb Aadu Hint, kelle huumorimeel küll loomingus ei avaldunud, kuid kelle abielu Minni Nurmega oli üks ääretult tragikoomiline periood ENSV rahvakirjaniku ja tema majanaabrite elus (täpsemalt lugege Elo Tukla päevikutest). 

Juhan Smuuli mantlipärijaks humoorika lühiproosa vallas on olnud kahtlematult Jüri Tuulik. 1989. aastal ilmunud kogumik "Haab" sisaldab sooja ja helge huumoriga kirjutatud tekste oma väikse Abruka rahva töödest ja tegemistest 20. sajandi vältel. Muidugi jätkub muhedat huumorit ka "tomatis räimemeeste" ehk maarottide ja naabersaarte elanikkude aadressil. Tuulik kirjutab naisevõtust, kalapüügist, meeste kamraadlusest, viinavõtmisest, rannarahva jonnist (mida sain ka kodus tihti kogeda!), Kuressaare/Kingissepa laada ja laulupeo külastamisest. Arutatakse ka elu ja kunsti vahekordade üle ning kogumik sisaldab parimat "Hamleti" lavastuse arvustust, mis eesti keeles kunagi ilmunud ("Sakkuspea «Hamleet»"). Muidugi on kõik lood kirjutatud mahlakas ja värvikas saare murdes.

Jüri Tuulik
Pikemalt tahaksin peatud kogumiku viimasel ja pikimal tekstil "Punajalg tilder". Tegemist on hoopis teises tonaalsuses ja tõsise südamevaluga kirjutatud looga (kirjutatud 17 aastat hiljem, kui teised tekstid kogumikus). Huumor on asendunud nukrusega ning ülemeelikus elutarkusega. Tuulik kirjeldab rannaelu hääbumist, inimeste jäädavat lahkumist mandrile, Läänemere reostumist ja kalaparvede kadumist. Vana kalur Kaspar Soom tõdeb alistunult: "Kui mõni sureb, on juba tegemist, et leida kuut meest kirstu kandma.". Loos "Punajalg tilder" leiavad kajastust ka seni maha vaikitud valusad teemad: pagulaseestlased, 1949. aasta märtsiküüditamine, sundmobilisatsioon Punaarmeesse ja orjatöö tööpataljonides. Lisaks nendele teemadele on "Punajalg tilder" üks parimaid armastus- ja igatsuslugusid eesti kirjanduses. Kui autori nimi oleks Jüri Tuuliku asemel Nicholas Sparks, siis oleks juba ammu sellest loost tehtud südantlõhestav ja miljoneid sisse toov Hollywoodi film. Muidugi Nicholas Sparksi versioonis oleks pidanud vana Kaspar Soomi koer Loviisa kindlasti õnnetult hukka saama, sest see oleks veelgi loole traagikat lisanud. Kunagi ehk avastab mõni kodumaistest filmimeestest selle unustatud teksti ja paneb ümber filmikeelde. Väike Abruka ja selle jonnakas rahvas on seda kindlasti väärt.

Andmed:
Jüri Tuulik, Haab: Külaproosa, Eesti Raamat, 1989, lk 208

09 juuli 2015

Mihkel Nummert - A. Kirjad (2014)

Mihkel Nummerti teos "A. Kirjad" on üks üpriski kummaline raamat, seda nii vormilt, sisult kui ka stiililt. Raamat, mis võib oma mängulisuse ja otsingulisusega tekitada mõningast huvi kriitikute seas, aga "tavalugeja" ütleb ilmselt lugedes - "Pole saba ega sarvi!" või "Segi nagu puder ja kapsad!". 

Žanriliselt peaks tegemist olema kiriromaaniga, mis räägib kirjastuse sõnul "hea ja kurja vahelisest võitlusest". Samas jääb lugedes mulje, et tegemist on pigem kolme eraldiseisva jutuga (vaimuhaiglas paiknev Jaan saadab lood kirjadena oma endisele naisele Kadrile), millest on üritatud vahetekstide (Kadri vastused) abil sidusamat ja terviklikumat muljet jätta.

Kui teile meeldib "Downton Abbey", "The Walking Dead" või hoopis "The Lord of the Rings", siis ehk leiate sellest raamatust midagi endale. "A. Kirjades" on nimelt õhtuseid jalutuskäike mõisapargis, Tallinnas oma pronksiööd korraldavaid zombisid ning lõputuna tunduvaid rännakuid Uus-Meremaa lumistes mäestikes. Eraldi võetuna on kõik kolm teksti huvitav ja ladus lugemine. Natuke on ulmet ja ajutükke, natuke metatekste ja mõistujutte ning natuke arutlemist elu "suurte küsimuste" üle (Tähtis on ikka teekond ja mitte eesmärk!). Kuid kogumiku või "romaanina" ei hakka teos kordagi korralikult toimima ja panebki lõpuks lihtsalt nõutult õlgu kehitama.

Andmed:
Mihkel Nummert, A. Kirjad, Varrak, 2014, lk 192

Linke netiilmast:
"A. Kirjad" ELLU-s

Brita Meltsi arvustus Loomingus

08 juuli 2015

Ville Arike - Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014 (2014)

Ville Arike teeb oma raamatus kokkuvõtte ajastut eesti korvpallis, mis sai alguse Tallinna Kalevi tulekuga NSV Liidu meistriks 1991. aastal ja lõppeb 2013. aasta septembris meie korvpallikoondise poolt pääsme lunastamisega käesoleval aastal toimuvale EM-finaalturniirile. Sellised kummalised ajalised piirid tekitavad küsimuse: "Kas Ville Arikese meelest lõppes tõesti 2013. aasta septembris üks meie korvpalli ajastutest või soovis kirjastus lihtsalt 2014. aasta jõuludeks ühte potentsiaalset menukit müügilettidele paisata?" Kardan, et õige vastusevariant on viimane. Kas tõesti polnud nõnda palju kannatust, et oodata ära selle sügisesed rahvuskoondise mängud EM-finaalturniiril Riias ning otsad väärikalt kokku tõmmata? Raamatut lõpus käest pannes tekkis tahtmatult tunne, et üks peatükk oli kuhugi "rändama läinud".

Olgu nüüd selle ajastu lõpuga, kuidas on. Palju olulisemaks on hoopis see, et raamat võtab kokku kogu minu teadliku elu eesti korvpalli poolehoidjana. Üks kirkamaid mälupilte minu lapsepõlvest on kuldse Kalevi võit finaalis Leningradi Spartaki üle ja see uskumatu vaimustus, mis valitses nii Kalevi Spordihallis kui ka meil kodus televiisori taga. Rahvuskoondise muinasjutulistest mängudest 1993. aasta EM-finaalturniiril ei ole mällu talletunud kahjuks midagi. Eks kuueaastasel poisikesel oli tuhat muud põnevamat asja käsil. 2001. aasta kohutavaid "pakke" Türgis mäletan seevastu selgelt, sest istusime kogu perega oma suvilas tundide viisi kõrvad raadio vastas ja kuulasime otseülekandeid Vikerraadiost. Koondise langemine "mudaliigasse", uus tõus ja 14 aastase vaheaja järel taas pääsemine finaalturniirile on lähiminevik ning kindlasti kõigil korvpallifännidel niigi hästi meeles.

Raamat jaotub laias laastus kaheks - portreelood meie praeguse koondise tuumikust ning lühiülevaade meeskonna valik- ja finaalturniiridest viimase veerandsajandi jooksul. Portreelugudest saame teada, kuidas meie mängijad jõudsid korvpalli juurde ja nende (enamikul juhtudest) okkalisest teest tippu. Need lood on tegelikult üpris sarnased - alustatakse väikses kohas korvpallitreeningutega (Arikese sõnul ainult Janar Talts pärit Tallinnast), jõutakse paari aastaga nooremates vanuseklassides tippu, suundutakse pealinna Audentese spordikooli, seejärel mõnda eesti tippklubisse ja hea õnne korral ka välismaale.

Spordi tegemine oli nende jaoks kõige loomulikum osa lapsepõlvest. Niipea, kui viimane koolitund lõppes suunduti koheselt tundideks väljakule korvpalli loopima või koolistaadionile jalgpalli taguma. Nüüd valitseb hoovides vaikus! Suveõhtutel hiilgavad hiliste tundideni majade aknad sinakas valguses ja koolipäevadel tõuseb varjulistest nurgatagustest iga 45 minuti tagant suur suitsupilv taeva poole. Kooli spordisaalid suletakse peale viimast tundi oma õpilastele ja ka jalgpallistaadioneid piiravad lukustatud aiad. Klubid ja keskealised harrastajad tahavad ju ka sporti teha ning koolid selle pealt otseloomulikult raha teenida. Kuidagi on vaja ju kooli turvamehele (!) palka maksta.

Gert Dorbek meenutab oma lapsepõlve 1990ndatel aastatel:
"Eestis käis eelmisel sajandil enamasti asi ikka nii, et iga poisiklutt kadus hommikul kodust palli mängima ja tuli hilja õhtul tagasi. /---/ Tollal polnud veel arvuteid, peale spordi polnudki midagi muud teha! Hoovispordina mängisime rohkem jalgpalli. Saime igal õhtul koolikaaslastega kokku, poisid-tüdrukud kõik koos."

Arike üritab ka natuke surkida põhjustes, miks tekkisid nõnda pikad perioodid finaalturniirile pääsemiste vahele. Kes ja millal tegi midagi valesti? Arike esitab selle küsimuse nii Tiit Sokule, Üllar Kerdele kui ka Jaak Salumetsale. Ühest ja selget vastust ei saada. Küll visatakse kivi alaliidu ja poliitikute kapsaaeda, küll räägitakse tegemata noortetööst ja valedest otsustest noorsoospordis (spordikoolide süsteemi lõhkumine) ja lõpetuseks ka korvpallikoondises vahepeal väga hapuks kiskunud sisekliimast (Heino Endeni beibede-kriitika). Äkki lasub kogu süü meie spordi allakäigul hoopis Steve Jobs'i ja Bill Gates'i õlul?

See kõik on minevik ja kahjuks värskeid ideid välja just ei pakuta. Mis saab peale Kanguri ja Taltsi koondisekarjääri lõppu meie korvialusest? Kas seekordne finaalturniirile jõudmine oli ainult puhas õnn, ühekordne sähvatus või uuest võistlussüsteemist tulenev eelis? Miks on Läti ja Soome meist korvpallis selgelt ette läinud, Leedust muidugi rääkimata? Kus on meie kaua taga otsitud "pikk"? Kas peaksime tõemeeli mõtlema mõne välismängija "kodustamisele"? Miks ei ole eesti koondises või klubides ühtegi vene nimega mängijat??? Terve rida küsimusi ja valupunkte, millele oleks võinud käesolev raamat ka natuke leheruumi eraldada ning sellega aidata hädavajalikku diskusiooni elavdada. Üks ajastu on tõesti lõppemas, aga uus ja ilmselt palju problemaatilisem juba esimesi samme tegemas. Kui me nendele küsimustele kohe vastust otsima ei hakka, siis uutest tipphetkedest ei saa me niipea raamatut kirjutada.

Andmed:
Ville Arike, Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014, Ajakirjade Kirjastus, 2014, lk 197

Linke netiilmast:
"Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014" ELLU-s

04 juuli 2015

Meelis Friedenthal - Kuldne aeg (2005)

Romaan "Kuldne aeg" viib lugeja süngesse tulevikumaailma, kus inimkonna riismed üritavad tehisintellekti kaasabil üles ehitada "uut ja paremat" maailma. Dotsentideks kutsutud robotid on pärast suurt katastroofi loonud inkubaatorites uue inimpõlve ja neile ka linna valmis ehitanud. Samas on dotsentide kinnisideeks saanud taastada "Vana Maa" võimalikult autentsel kujul, mõistmata sellise ettevõtmise lootusetust. Nimelt on säilinud ainult väike ja fragmentaarne osa materjalist (käsikirjad, fotod, mikrofilmid), mis kirjeldab kunagist maailma ja inimkonna saavutusi. Enamus andmekandjatest on hävinud ning uuel inimeste põlvkonnal puudub terviklik pilt oma minevikust.

Friedenthali romaan vaatlebki ühismäluta ja minevikuta eksisteerimise võimalikkust. Kas on üldse võimalik luua toimivat ühiskonda, millel puuduvad oma ürgsed legendid, müüdid ja kangelased? "Vanemateta" ühiskond, kus puuduvad eeskujud ja juhised elus hakkama saamiseks. Keegi ei õpeta uuele põlvkonnale hea ja kurja vahel vahet tegema, piiri pidama või enda eest seisma. Inimloomus on ju oma olemuselt nõrk ning kaldub väga kergelt kuritarvitama temale jäetud vabadusi. Julgustavad ja hirmutavad eeskujud on üks inimtsivilisatsiooni arengu katalüsaatoreid, sest ilma nendeta kapseldutakse kiiresti rutiini ning algab vaikne hääbumine.

"Vanemate" rolli on romaanis enda kanda proovinud võtta dotsendid ja nende poolt loodud tehisaju Kronos. Ent masinad suudavad ainult ehitada, mitte luua elu! Nad suudavad korrata neile kunagi antud juhiseid ja kasutada ette antud materjale selleks, et toota kindlat tulemit - standardne Homo sapiens. Kronos püüab salaja luua ka uusi liike (augmenteerides inim- ja loomageene), kuid avalikuks saades mõistetakse selline tegevus teravalt hukka. "Uued produktid" eraldatakse vangilaagritesse ja püütakse nende väärnähtusi kirurgiliselt eemaldada (inimene linnunokaga või kapjadega). Siin kerkibki esile romaani teine kandev teema - Looja ja loodu vaheline konflikt. Loojalt oodatakse ainult perfektset loomingut. Inimesed mõistes oma ebatäiuslikkust (viljatus, lühike eluiga, pidev vaktsineerimise vajalikkus) astuvad looja(te) vastu välja ja tahavad neid kõrvale heita. Uus inimsugu ei erine oma unustatud esiisadest kahjuks millegi poolest.

Meelis Friedenthali romaani näol on tegemist ühe säravama teosega meie ulmekirjanduse renessanssi perioodist. Romaan on näiteks leidnud ka koha Tartu Ülikooli ulmekirjanduse loengusarja kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kus mina temaga paar aastat tagasi esmatutvust sobitasin. Tuleb nentida, et düstoopiline tulevikumaailm ja usulis-filosoofiline rõhuasetus tunduvad ka kümnend peale raamatu ilmumist värskete ning ajakohastena.


Andmed:
Meelis Friedenthal, Kuldne aeg, Tuum, 2005, lk 190

Linke netiilmast:
"Kuldne aeg" DigiArhiivis 
Jutt "Üht teistsugust algust" Algernonis (eellugu romaanile)
Jutt "Hullumeelsus on unustus" Algernonis (eellugu romaanile)
Raul Sulbi arvustus Eesti Päevalehes
Veiko Märka arvustus Sirbis

02 juuli 2015

Edgar Valter Saks - The Estonian Vikings/Eesti viikingid (1981/2003)

Edgar Valter Saksa näol oli tegemist pagulaseestlaste oma Lennart Merega. Neile mõlemale pakkus huvi muistne Põhjala ehk Hüperborea, nagu Vahemeremaade kirjamehed seda kanti kutsusid. Muidugi enim pakkus kummalegi mehele huvi eestlaste ja soome-ugri rahvaste (unustatud) roll tollases maailmapildis. Kindlasti olid mõlemad ajaloorändurid üksteise teooriate ja hüpoteesidega tuttavad, kuid kahjuks ei andnud valitsenud maailmakord neile võimalust üksteisega näost näkku mõtteid vahetada. Ilmselt oleks selle diskusiooni tulemuseks olnud mõni "fantastiline" teooria meie esivanemate kohta, mida nad oleksid koheselt ka vanade käsikirja katkete abil tõestama asunud.

"Eesti viikingite" üheks suuremaks probleemiks on Saksa kinnisidee ära tõestada eesti viikingite "SUUR AJALUGU" ning seda tihtipeale vägagi ebateaduslikke viise kasutades. Saksale vastukkaaluks kirjutas Lennart Meri oma "Hõbevalge" alguses, et "Seal, kus lõpeb ajalugu, algab luule". Meri mõistis, et lõpliku tõe väljaselgitamine on uurimismaterjali vähesuse ja mitmeti tõlgendamise tõttu küll lootusetu, aga ääretult põnev ettevõtmine. Saks seevastu esitab enamikke oma teooriad, kui tõestatud fakte, mida pole enam mõtet kahtluse alla seada.


Edgar Valter Saks
Näiteks on üks Saksa valitud tõestusviisidest muuta osad rahvad lihtsalt soomeugrilasteks ja nõndaviisi saavadki nendest kaude ka eesti viikingid, sest tollal olid ju kõik soomeugrilased "üks suur ja õnnelik pere". Sedasi muudab Saks meie sugulasrahvasteks preislased, kuralased (tegemata vahet kuršidel ja Kuramaa liivlastel) ning Gotlandi algselt asustanud tundmatu rahvakillu. Samuti vihjab Saks sellele, et eestlastel oli oma roll Ameerika avastamisel, sest Leif Eriksson isa Eirik Punane/Raudi liignimeks oli vana soome-ugri algupäraga sõna "raud" ehk "punakas rauamaak". Tegelikult on "raud" skandinaavia päritolu ja tähendab "punapead", nagu märgib 2005. aasta trüki juurde lisatud Arvo Alase kommentaar. Härra Saks ega nüüd nii lihtsalt Ameerika avastamise au oma esivanemate nimele kirjutada ka ei saa!

Oleks "Eesti viikingite" näol tegemist mõne ülikoolis kaitsmisele pürgiva väitekirjaga, siis lastaks see kaitsmiskomisjoni ja retsensendi poolt koheselt sõelapõhjaks. Siiski tuleb Saksale au anda julguse ja oskuse eest mõelda väljas pool meie ajalooteaduse traditsioonilisi piire ning kohati ka tõesti kivistunud arusaamu. Ehk kunagi leitakse meie oma munk Nestori või Snorri Sturlusoni sajandeid kadunud olnud käsikirjad kuskilt Vatikani arhiividest ja kõik "ulmelised" teooriad saavad lõpuks kinnitatud või ümber lükatud. Seni olgem tänulikud, et meil on vähemalt oma Henrik, keda tuleb küll hea naabrimehe poolest ka lätlastega jagada.


Andmed:
Edgar Valter Saks, The Estonian Vikings, Boreas Publishing House, 1981, lk 238

Linke netiilmast:
"Eesti viikingid" pdf-failina

01 juuli 2015

Maniakkide Tänav, Reidar Andreson, J.J. Metsavana, Mairi Laurik & Leila Tael-Mikešin - Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood (2015)

Mõne aasta eest kolme kirjaniku ühistööna valminud ja autoritele ka Stalkeri auhinna toonud kogumik "Saladuslik tsaar" jagunes laias laastus kaheks: jutud hiidasteroid Tooni saabumise "ootusärevusest" Maal vs. Maa sajandeid peale "kauge külalise" saabumist. Värske järg "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" lubab lugejatel pilgu heita Ippoliti-Tooni ühismaailma sündmustele, mis leidsid aset ajalises naabruses Tooni saabumisega meie koduplaneedi orbiidile. Tuleb välja, et Toonikene ei unustanud viisaka auvõõrana pererahvale kingiks tuua hulgi külakosti.

Uus kogumik võiks vabalt kanda ka alapealkirja "Seni avaldamata memuaare Lennart Mere nimelise Üksiku Soomusjalaväepataljoni leitnandi Jaan Kallose sulest". Kallos on seda kogumikku ja laiemalt kogu ühismaailma koos hoidev tegelaskuju. Hiidasteroid Tooni ja orbitaalkompleks Ippolit on küll sündmustiku käivitajad ning olulised faktorid, kuid juhtohjad on kahtlematult Kallose käes. Leitnant Kallose tegelaskujule on antud ka piisavalt kaalukas motiiv (Mis saatus tabas ta perekonda?), mis paneb teda ette võtma kõiki neid pööraseid avantüüre ning hoiab lugejat tema seiklustele kaasa elamas. Koos leitnandiga viibime Kuul, avastame Tooni tegeliku saladuse, eksleme Virumaa Katastroofikeskuse lõputuis tunneleis ja muundume müütiliseks sortsiks. Kindlasti on oluline ka asjaolu, et Kallos on kangelasena pidevas muutumises, seda nii keeleliselt (anglitsismide ilmumine kõnepruuki), emotsionaalselt (vihapursked) kui ka füüsiliselt (kehaline regress). Tegemist ei ole stereotüüpse alfaisasest sõjardiga, kelle ainsateks liikuma panevateks jõududeks on kuiv püssirohi ja rinnakad näitsikud. Kallose näol on tegemist kõige kaasakiskuvama tegelasega meie märuliulme žanris pärast Willard Vallutajat.

Kui esimene kogumik ilmus kolme mehe koostöö viljana, siis vastse kogumiku autorite ring on tunduvalt laienenud ning ka võrdõiguslikkuse volinikul pole põhjust nina kirtsutada. Esimene kogumik oli küll tunduvalt mitmekülgsem nii stiililt kui ka tonaalsuselt, kuid samas oli ka lugude keskmine tase kõikuvam. "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" on ennekõike Maniakkide Tänava nägu (kaheksast loost seitsme puhul on ta ainu- või kaasautor) ning see pale on morn, lootusetu ja jõhker. Esile on kerkinud rida uusi fundamentaalseid küsimusi: "Kas tegu on veel inimkonnaga või ainult ühe liigiga?", "Missuguseid vahendid on lubatud liigi päästmise nimel kasutada?" või "Kas rahvusel on enam kohta katastroofi järgses maailmas?".  Kadunud on J.J. Metsavana poolt esimesse kogumikku sisse pikitud mängulisus ja huumor (Õnnepäeva jutud) ning asemele on tulnud sapine eneseiroonia ja enesehävituslik maailmapilt. Arvestades, et uue kogumiku jutud räägivad üleüldiselt kõige tumedamast ja lootusetumast perioodist Ippoliti-Tooni maailmas, siis on tonaalsuse muutus täiesti mõistatav.

Lõpetuseks tuleb siiski küsida: "Ippolit, quo vadis?". Kas lugejad peaksid ootama kolmandat jutukogu katastroofi järgsest uuest ja helgemast maailmakorrast  ("Saladuslik tsaar 3: Õnnepäeva uued seiklused")? Või on mõnel senistest autoritest plaanis hoopis iseseisev romaan tegevuspaigaga ühismaailmas? Romaani näol oleks tegemist kvalitatiivse hüppega, mis annaks võimaluse tunduvalt põhjalikumalt lahti mõtestada ka ühismaailma ajaloo või tuleviku. Kindlasti ei ole Ippoliti-Tooni maailma võimalused end ammendanud ning ulmefännid soovivad vähemalt raamatute triloogiat oma riiulil näha.

Andmed:
Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana, Reidar Andreson, Mairi Laurik & Leila Tael-Mikešin, Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood, Fantaasia, 2015, lk 330

Linke netiilmast:
"Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" ELLU-s


Minu arvustus Reaktoris