Contra - Contrarünnak (2004)

HOROSKOOBIJAMA

kuulsin raadiost horoskoobist

vise täna mul ei lähe

ükskõik palju ka eo loobiks

ikka silma ei saa pähe

olgu eks siis musta tööd teen

katteid teen ja võtan laudu

jagan häid ja täpseid sööte

olen tubli kaitse kaudu

kuid kes uskus lugu säärast

nullimängus saime löödud

sest me poisid kõik on Jäärad

viskeid polnud - ainult söödud

ERKI NOOL

kui ma oleks Erki Nool

võidaks kõiki igal pool

aga ma ei ole Erki

lati kohale ei kerki

igal katsel lähen alt

aga ma ei ole Erki

odakaar ei jäta märki

neljasadat jooksen sörki

poolteist kilti katta ma

suudan vaid jalgrattaga

kui ma ainult oleks Erki

seda kümnevõistlusvärki

lausa kinnisilmi teeks

kuid ma pehme nagu keeks

KOGEMUS VÕIDAB

üheksakend aastat turjal

surra veel ei läbe

sest et sirge veel mu selg ja

jooksma jalg on käbe

ükskord lauba hommikul

kui mu eit veel magas

käisin näitamas kuis toimib 

kogemustepagas

tegin noortega mis tahtsin

kui rutiinset tööd ma

mõõna ajal passisin

tõusul läksin mööda

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui oled (tugitooli)sportlane, siis usun, et leiad sellest kogumikust omale nii mõndagi südamelähedast. Eriti veel siis, kui sinu "profikarjäär" algas 2000. aastate alguses ning nimed Metstak, Uba, Varis või Häkkinen toovad huultele lause "Olid ajad". Nostalgiat, sooja huumorit ja armastust spordi vastu on Contra kogumik tõesti kaanest kaaneni täis.

Andmed:

Contra, Contrarünnak, Mina Ise, 2004, lk 64

Voldemar Panso - Portreed minus ja minu ümber (1975)

Ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa ise oled - nende kuldsete sõnadega on raske vaielda. Eks me ümbritse end ikka inimestega, kellega meil on laias laastus ühised tõekspidamised ning huvid. Nendest saavad sinu kaasteelised ja kunagi koos käidud teele tagasi vaadates alles mõistad, kui suur mõju neil oli sinu sinuks kujunemisel.

Kui vaadata Voldemar Panso sõpru, kolleege ning õpetajaid, siis saab ülal mainitud vanasõnale vastata vaid ühe sõnaga - LEGEND. Tuglasest, Lurichist, Stansilavskist ja paljudest teistest läinud sajandi suurkujudest maalib Panso sooja huumori ja tähelepaneliku silma abiga elulähedased portreed, mis pole tegelikult midagi muud, kui ühe suurmehe sügav kummardus ja tänusõnad Pansost Panso teinud inimestele. Meister tunneb meistrit!

Suur osa isikuid, kellest Panso oma raamatus "Portreed minus ja minu ümber" kirjutab, väärivad kõik oma isiklikku telliskivi mõõtu monograafiat (mitmest neist on selliseid muidugi ka kirjutatud). Kuid mulle läksid kõige rohkem hinge Panso portreed oma õpetajatest. 

Muidugi on kõigile meie teatrilooga vähegi kursis olevatele inimestele teada Panso õpingud Moskva Teatriinstituudis ja sealt kaasa võetud Stanislavski koolkonna mõjud (Panso "teise ema" Maria Knebeli portree), mis siiani Panso enda õpilaste ja omakorda nende õpilaste näol kujundavad meie teatrimaastikku. 

Aga eriti soojad olid Panso mälestused Nõmme Gümnaasiumi päevil nende klassi eest seisnud õpetajatest. Vana roomlane Tamm ja alati energiast pakatanud noor Pahvka - õpetajad, kes tegid lihtsalt pühendumusega oma tööd ja enda teadmata andsid olulise panuse meie tulevase teatrilegendi arengusse. Ühinen siinkohal koos Pansoga sügavaks kummarduseks kunagiste ametivendade ees. Teie töö mõju on siiani tunda!

Andmed:

Voldemar Panso, Portreed minus ja minu ümber, Eesti Raamat, 1975, lk 292

Vahur Kalmre - Tartu Rock! Tartu Rock! (2016)

Kuidas võib üks raamat olla täis nõnda erinevaid emotsioone? Võidurõõm vs. kaotusevalu, sügisesed ootused vs. kevadised pettumused, täielik ühtehoidmine vs. sepitsused tagatubades. Aga see ongi ju (tipp)korvpalli olemus ja tuum!

Maailm, kus tegijatel ja nägijatel jäävad aastateks kripeldama see "üks loll viga", "üks punkt" või "üks sekund". Maailm, kus piisab mõnest üksikust õigest sammust või väikesest valearvestusest, et tõusta legendiks või vajuda igaveseks unustuse hõlma. Maailm, millesse ma armusin ära juba väikese poisina, kui ma koos papa ja mammaga õhtuti televiisori ees istusin, et seda "neetud pallipatsutamist" (tsiteerides mammat) suurte silmadega vahtisin.

Kuid minust sai meie pere rebel. Mingi hetk avastati, et ma ei olegi Kalevi (laiemalt Tallinna meeskondade) poolehoidja, vaid hoopis Tartu (Delta) fänn (ma polnud ise elus Tartus käinudki!). Kuidas see küll juhtuda võis? Ma nägin ju kuldse Kalevi võitu 1991. aasta maikuus Leningradi Spartaki üle. Kas see poleks pidanud minust eluaegset Kalevi poolehoidjat tegema? Kahjuks/õnneks mitte.

Kevade saabudes jagunes meie kodu kahte leeri - Tallinn vs. Tartu. Ühel aastal sain mina käed taeva poole lüüa, teine aasta pettunult pead raputada. Kuid rõõmu ja elevust jagus nendesse õhtutesse küllaga ning, mis kõige olulisem, neid mälestusi ei vahetaks ma millegi vastu. Uskumatu, et üks "neetud pallipatsutamine" võib nõnda palju head meie ellu tuua. Vahur Kalmre raamat andis mulle võimaluse need õhtud taas läbi elada. Ka kaotused ei tundunud enam nii kibedad, vaid pigem oli tore tunne, et tollal võidu nimel võideldi ning oldi suures mängus sees. Ehk kajab kunagi taas hüüd "Tartu Rock! Tartu Rock!" ning meistrikarikas leiab tee tagasi Taaralinna.

Andmed:

Vahur Kalmre, Tartu Rock! Tartu Rock! Ühe korvpallimeeskonna lugu, Vahka Meedia OÜ, 2016, lk 384

Allan Aan & Tiit Karuks - Jooksja. Enn Selliku lugu (2019)

Pole paremat aega Enn Selliku raamatust kirjutada, kui pärast hommikust jooksuringi terviserajal. Paarkümmend kilomeetrit mändide all vuditud. Pea selge ja keha algavaks päevaks energiast pakatamas. Meeldivamat algust laupäevale annab ikka otsida.

Enn Sellik ei olnud minu nooruspõlve kangelane või noorte kergejõustiklaste eeskuju. Tema sportlaskarjäär oli juba tükk aega enne minu sündi lõppenud ning saanud statistikaks vanades olümpiaraamatutes. Minu põlvkond kasvas Erki Noole ja kümnevõistluse vaimus (Erki! Erki! Erki!). Võitude sära tuhmub tegelikult ju üpris kiiresti ning ainult väga väga erakordsed saavutused ja sporditähed jäävad rahva mälus üle aegade kestma (näiteks Kristjan Palusalu oma kahe olümpiakullaga).

Rahvaste spartakiaadil 1974. aastal

Rahva mälu värskendamiseks ning inspiratsiooniks noortele on üks hea raamat siinkohal igati abiks. Iga noorsportlane, kes unistab olümpiamängudel osalemisest või medali võitmisest, peaks Enn Selliku raamatu läbi lugema (jooksjatele kohustuslik!!!). Kuidas üks Alutaguse metsade vahel treenimist alustanud poiss jõudis suure töö ja tahtega kahel korral olümpiamängudele ning kelle rekorditele (5000 m ja 10000 m) pole keegi Maarjamaal aastakümneid ligilähedalegi saanud.

Raamat võtab kenasti kokku Selliku sportlaskarjääri. Kõigile, kes on vähegi kursis jooksualadega, on raamatus mainitud treeningmahud vägagi kõnekad. Ainult suur armastus ala vastu ja kindel soov maailma paremikku jõuda paneb kedagi ennast sellisest kadalipust läbi roomama. Pluss veel karm olelusvõitlus koha eest Nõukogude Liidu koondises, kus mitte-venelane pidi olema selgelt parem, et ta üldse jutule võetaks. Kahju, et mitu põlvkonda  tugitoolisportlasi on pidanud üles kasvama ilma oma keskmaajooksu täheta, kellele tulihingeliselt kaasa elada. Ehk satub see raamat siiski mõne noore jäärapäise poisi või tüdruku kätte ning näeme kunagi taas Eesti värvides staierit olümpiafinaalis staadioniringe võtmas.

PS: Ma tahaks lugeda mõne Nõukogude Liidu kergejõustikukoondisesse kuulnud venelase nüüdsel ajal ilmunud mälestusi. Meie sportlaste juttude järgi olid nemad lõpuni puhtad poisid ja ütlesid alati kõigile dopinguainetele "EI!" (Sellik muuseas tunnistab raamatus, et kogu jooksukoondis, tema kaasaarvatud, pani veredopingut, kuid tollal see veel reeglite vastane ei olnud). Aga venelased neelasid alati pakutud pillid kohe alla ja küsisid veel lisaportsjonit. Huvitav, kas vene sportlaste mälestustes panid kõik baltlased alati dopingut ja nemad ise olid puhtad? Ega polegi muud, kui tuleb "uhkust tunda", et maailmas eestlastest ausamaid sportlasi pole ning mulgikapsad ja kõva töö võib ka olümpiamedali tuua.

Andmed:

Allan Aan & Tiit Karuks, Jooksja. Enn Selliku lugu, Hea Lugu, 2019, lk 224

Linke netiilmast:

Erik Gamzejevi arvustus Põhjarannikus

Gunnar Press "Härra sportlane Viljar Loor" (2013) & Märt Roosna "Terava keelega" (2017)

Meie peres oli ja on siiani spordiala number üks korvpall. Mäletan selgesti, kuidas vanaisa oma pruuni tabureti sättis meetri kaugusele televiisorist ja suure huviga elas kaasa (tolle õige) Kalevi mängudele. Kõik muu oli nende paari tunni jooksul teisejärguline ja kohtunik oli alati vastaste poolt. Pole siis ime, et minu üks varajasemaid mälestuspilte ongi ühest 1991. aasta õhtust, kui kuldne Kalevi tiitlivõit võitis viimase Nõukogude Liidu meistritiitli. 

Miks ma kirjutan armastusest korvpalli vastu meie perekonnas, kui lugesin just võrkpalluritest kirjutatud raamatuid? Sest praegu tollele perioodile tagasi mõeldes, tundub mulle nende raamatute valguses kummaline, et meie perekonnas puudus igasugune huvi võrkpalli vastu. Ma ei mäleta ühtegi korda oma nooruspõlvest, kui oleks televiisorist võrkpalli vaadatud. Mäletan hilisemast perioodist pigem, et vanaema käskis kanalit vahetada, kui võrkpalli juhtus mõni kanal näitama. Kuid miks see nõnda oli? Kas tõesti oli 1980. aastate teises pooles aset leidnud kodumaise võrkpalli kiratsemine (ja korvpalli samaaegne tõus) jätnud nõnda suure jälje? Ega ka koolis kehalise tundides ja õhtul õues ei tahtnud või õigem oleks öelda, et isegi ei tulnud me poistega selle peale, et võrkpalli mängida. Ma pakun, et kõigi koolis käidud aastate peale mängisime me võrkpalli kehalise tundides ehk 2-3 korral. Inventaariruumis olnud võrkpalle kasutati selleks, et pall korvi "pealt panna", sest päris korvpalliga seda veel ei suudetud. Ja selle kõige juures käis meie koolis Ardo Kreek!

Ka meie ühiskonnas on võrkpall endiselt kahe venna varjus. Ta oleks otsekui keskmine laps. Korvpall on vanem poeg, kellelt oodatakse mingil arusaamatul põhjusel ikka mingit tulemust ja kes saab alati kõik andeks. Jalgpall on jällegi noorim, kelle puhul tuuakse ikka välja, et polnudki teist ju enne 1990. aastaid ja las laps alles areneb. Keskmist venda, kes on sulaselgelt sellel sajandil kõige edukam ja stabiilsem palliala olnud, võetakse poliitikute, spordifännide kui ka -ajakirjanike poolt ikka veel iseenesestmõistetavalt. Pole vist tõesti jõutud mõistmisele, et võrkpall on oma olemuselt kõige paremini eestlase mentaliteediga sobiv võistlusala, kus reaalse edu saavutamine rahvusvahelisel areenil on tõesti võimalik.

Seetõttu soovitan tõesti kõigil spordifännidel lugeda neid raamatuid, et teeksite tutvust nende vaiksete ja visade suurkujudega meie spordis. See töötahe ja eneseohverdus, mis nende kaante vahelt vastu vaatab on tõesti suurt kummardust väärt. Raamat kätte ja serv teele!

Andmed:

Gunnar Press, Härra sportlane Viljar Loor, Menu, 2013, lk 240

Märt Roosna, Terava keelega : Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu, Rahva Raamat, 2017, lk 344

Contra - Tugitoolitšempioni eined (2012)

Eestlased armastavad ja vihkavad oma sportlasi tõelise kirega ning tugitoolisport on vaieldamatult spordiala number üks meie riigis. Staadionile või korvpallihalli veavad end kohale ikka täielikud fanatid ning suusa- või ralliraja ääres seisab juba üldse poolsõge kontingent. Normaalne inimene võtab olümpiamängude esimesel päeval sinise lehe ja põeb järgmised neli nädalat raskekujulist läkaköha, mis imekombel kaob olümpiatule kustudes.

Contra on oma raamatusse kogunud kokku selle sajandi suurimad ja emotsionaalsemad hetked Eesti ning maailma spordist. Usun, et väga suur hulk meist on täpselt samadel hetkedel istunud koos Contraga väreleva ekraani ees ja tundnud adrenaliinitaseme tõusu oma organismis. Mina heldisin korduvalt seda raamatut lugedes ning nooruspõlve mälestuspildid kerkisid aina uuesti ja uuesti. Ohh, olid ikka ajad! Odakaared olid pikemad, klassikasamm klassikalisem ja Andorra võidetavam. Ja kui palju oli meil tollal noori ja andekaid sportlasi! Muidugi nüüdseks on selgunud, et tegemist oli kõigest noorte sportlastega. Andekuse on nad kõik nende paari aastaga kuhugi ära kaotanud. Kes suusarajale, kes Ameerikasse, kes kaugushüppekasti. 

Vahel on ikka tore saada kinnitust, et sa pole ainuke "hulluke", kellele mingid sentimeetrid ja kümnendiksekundid korda lähevad. Rääkimata kümnevõistluse punktidest! Loodetavasti tuleval suvel saan esimest korda alates koolipõlvest kergejõustiku maailmameistrivõistlusi südamerahuga jälgida. Ei saa salata, et möödunud kevadel koolipapa ametit vastu võttes ka see väike boonus meeles mõlkus. Suvi ja London juba paistavad!

Andmed:

Contra, Tugitoolitšempioni eined, Tänapäev, 2012, lk 304

Mart Poom & Indrek Schwede - Mart Poom. Minu Lugu (2014)

Spordiajalugu tunneb suuri võitjaid, kes purustasid rekordeid ning võitsid kamaluga kulda ja karda. Samuti tunneb spordiajalugu suuri kaotajaid ehk "igavesi teisi", kelleta suured võitjad kaotaksid koheselt poole oma kuulsusesärast. Väikseid kaotajaid ja väikseid võitjaid spordiajalugu eriti ei mäleta. Nende koht on tavaliselt spordi- või olümpiaraamatute lõpus statistika osas. Nende nimed ja saavutused on tulevikus olulised ainult mälumänguritele.

Mart Poom ei olnud sportlasena võitja ega kaotaja, vaid suur läbimurdja ning teerajaja. Tiitlid ja karikad jäid tal võitmata (isegi Eesti meistritiitel on kahtluse all) ning EM-il või MM-il osalemine jäi kõigest helesiniseks unistuseks. Mart Poom oli lihtsalt üks Mustamäe poiss, kes oli iga päev valmis nägema roppu moodi vaeva, et saada paremaks. Paremaks igast Londonis, Münchenis või Barcelonas trenni tegevast jalgpallipoisist. Sest muud võimalust lihtsalt ei olnud ja tegelikult pole siiani. Kui Eestist pärit jalgpallur soovib saada mõnda suurde välisliigasse, siis tuleb kõik kohalikud konkurendid väljakul üle mängida ning selgelt üle mängida.

Poom sai sellega hakkama ning selles raamatus räägib ta kui palju valu, pettumust ja rõõmu see teekond talle pakkus. Ma olen lugenud ikka kenakese hulga sportlaste elulooraamatuid, kuid teist nii süvitsi oma sportlaskarjääri erinevaid tahke lahkavat raamatut pole mulle veel kätte sattunud. Eks paljus tuleb tänada Poomi ennest, kes pidas kogu karjääri vältel päevikut. Kõik päevikusse üles märgitud võidud, kaotused, vigastused, tõrjed ja sisse lastud väravad on talle abiks olnud selle raamatu kirjutamisel. Raamatust lausa õhkab vahetut hetkeemotsiooni ning kiiresti tekib tunne, et oledki Mardiga trahvikastis ja karjute koos kaitseliini peale.

Iga noorsportlane peaks selle raamatu läbi lugema ning küsima endalt, kas tema teeb tõesti kõik, et saada oma alal maailma parimaks. Kas ta läheb uusaastahommikul trenni või seedib soojas voodis eile sisse pugitud verivorste? Uskuge, kuskil on keegi, kes teeb sel hetkel trenni ja saab selle läbi teie ees väikese eelise. See väike eelis paisub aastatega ning nõnda lõpetab tema Hispaania meistriliigas ja teie Soome teises liigas. Seal võite südamerahuga verivorste edasi vitsutada, televiisorist Meistrite liigat vaadata ning suurte sportlaste elulugusid lugeda. Ilma tööta ei ole talenti!

Andmed:

Mart Poom & Indrek Schwede, Mart Poom. Minu Lugu, Film Distribution OÜ, 2014, lk 511

Linke netiilmast:

Kristjan Roosi arvustus Linnalehes

Jaan Martinsoni arvustus Postimehes

Mihkel Tiks - Korvpalliromaan (1985)

Ikka kuuled vahel korvpallisaalis vanu mehi pajatamas aegadest, kui rohi oli rohelisem, maksud madalamad ja Kalev kuldsem. Muidugi on nende mälestuses meie keskmängijad ligi kolmemeetrised, tagamängijad ehk perseharjad tabasid kümnest üheksa "kolmest" ning treenerid oleks võinud oma geniaalsete mänguplaanidega isegi Napoleoni nurka suruda. Praegu mängivate korvpallurite kaitseks ja ka lihtsalt mälu värskendamiseks peaks iga tulihingeline korvpallifänn lugema aeg-ajalt üle Mihkel Tiksi "Korvpalliromaani".

Reaalsus on see, et ainult üks statistiline näitaja oli "vanadel headel aegadel" kõrgem - tõsiusksete korvpallifännide osakaal rahvastikust. Kindlasti hakkavad paljud korvpallifännid mulle vastu vaidlevad ja toovad esimese näitena välja eestlaste möödund suvise invasiooni Riiga. Kuid see on pigem näide massipsühhoosist ning soovist midagi tõeliselt erakordset kogeda, mida rahvuskoondise pääs EM'ile kindlasti ka oli. Reaalsus on see, et minnes Kalevi ja Thbilisi mängule ei lookle enam piletisaba sadades meetrites spordihalli ukse taga ning noored poisid ei tee koolist poppi, et külmal talvehommikul salaja pealinna mängu vaatama minna. Eesti rahvas on endiselt korvpalliusku, kuid viimaste aastakümnetega oleme usuliselt palju sallivamaks muutunud ka teiste "religioonide" suhtes. Õnneks või kahjuks ei jää elu Eestis enam mõne korvpallimatši pärast seisma.

Mihkel Tiks alias Kalev Ruus

Kõik muu meie korvpalli juures on tegelikult suurel määral samaks jäänud. Pikki lontruseid on tikutulega mööda külasid taga otsitud juba üle poole sajandi ning pole suudetud ühtegi eluvõimelist eksemplari leida. Äkki on ikkagi too liik Eesti looduses lõplikult välja surnud ning on viimane aeg hakata mõtlema mõne elujõulisema võõrliigi sissetoomisele?

"Noori ja andekaid" on meil samuti alati olnud, kuid jällegi tulenevalt meie kliimast või halvast toitumusest hukkuvad nad enamuses enne suguvõimelisteks saamist ehk korvpalli keeles "mängumeesteks" kasvamist. Üksikud tugevamad eksemplarid küll suudavad korraliku lennuvõime säilitada. Kahjuks on nende tiivad tihti niivõrd räsitud, et nad moonduvad kiiresti "vanameistriteks" või muretsevad omale eksklusiivse liikmelisuse klubisse "Varumeestepink".

Aleksei Tammiste alias Relli

Eesti korvpallurite seas näeme senini põhiliselt kahte tüüpi mängijaid. Töökad, kuid vähemandekad "rügajad" (romaanis Kalev Ruus) või mugavustsooni sattunud ja mandunud "tiksujaid" (romaanis Peeter Olman). Aleksander Karrelli ehk Relli suguseid ürgandeid, kes lahustuvad platsil olles osaks mängust, tunneb meie spordiajalugu vaid üksikuid. Kindlasti sünnib selliseid jumala armust andekaid Maarjamaale tihedamini, kuid kahjuks igaühele ei satu lapsepõlves korvpall kätte.

Nõnda tuleb meil nendes tingimustes ja nende meestega seda korvpalliasja siinmail edasi ajada. Muidugi tuleb kaotusekibedust rohkem ette kui võidurõõmu. Muidugi saavad meie mängijad ja treenerid rohkem piitsa kui naabrimehed (ning seda ikka omadelt!). Ent korvpall on meie kultuuri lahutamatu osa ning ketside varna riputamine oleks veelgi valusam. Tuleb lihtsalt paratamatusega leppida, et ainult Tallinnas kestab kaks sekundit mänguaega kaks sekundit ning muretseda uus tuusik närvihaigete sanatooriumi ehk Kalevi spordihalli.

Andmed:

Mihkel Tiks, Korvpalliromaan, Eesti Raamat, 1985, lk 174

Linke netiilmast:

Mart Soidro intervjuu autoriga Eesti Päevalehes

Ville Arike - Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014 (2014)

Ville Arike teeb oma raamatus kokkuvõtte ajastut eesti korvpallis, mis sai alguse Tallinna Kalevi tulekuga NSV Liidu meistriks 1991. aastal ja lõppeb 2013. aasta septembris meie korvpallikoondise poolt pääsme lunastamisega käesoleval aastal toimuvale EM-finaalturniirile. Sellised kummalised ajalised piirid tekitavad küsimuse: "Kas Ville Arikese meelest lõppes tõesti 2013. aasta septembris üks meie korvpalli ajastutest või soovis kirjastus lihtsalt 2014. aasta jõuludeks ühte potentsiaalset menukit müügilettidele paisata?" Kardan, et õige vastusevariant on viimane. Kas tõesti polnud nõnda palju kannatust, et oodata ära selle sügisesed rahvuskoondise mängud EM-finaalturniiril Riias ning otsad väärikalt kokku tõmmata? Raamatut lõpus käest pannes tekkis tahtmatult tunne, et üks peatükk oli kuhugi "rändama läinud".

Olgu nüüd selle ajastu lõpuga, kuidas on. Palju olulisemaks on hoopis see, et raamat võtab kokku kogu minu teadliku elu eesti korvpalli poolehoidjana. Üks kirkamaid mälupilte minu lapsepõlvest on kuldse Kalevi võit finaalis Leningradi Spartaki üle ja see uskumatu vaimustus, mis valitses nii Kalevi Spordihallis kui ka meil kodus televiisori taga. Rahvuskoondise muinasjutulistest mängudest 1993. aasta EM-finaalturniiril ei ole mällu talletunud kahjuks midagi. Eks kuueaastasel poisikesel oli tuhat muud põnevamat asja käsil. 2001. aasta kohutavaid "pakke" Türgis mäletan seevastu selgelt, sest istusime kogu perega oma suvilas tundide viisi kõrvad raadio vastas ja kuulasime otseülekandeid Vikerraadiost. Koondise langemine "mudaliigasse", uus tõus ja 14 aastase vaheaja järel taas pääsemine finaalturniirile on lähiminevik ning kindlasti kõigil korvpallifännidel niigi hästi meeles.

Raamat jaotub laias laastus kaheks - portreelood meie praeguse koondise tuumikust ning lühiülevaade meeskonna valik- ja finaalturniiridest viimase veerandsajandi jooksul. Portreelugudest saame teada, kuidas meie mängijad jõudsid korvpalli juurde ja nende (enamikul juhtudest) okkalisest teest tippu. Need lood on tegelikult üpris sarnased - alustatakse väikses kohas korvpallitreeningutega (Arikese sõnul ainult Janar Talts pärit Tallinnast), jõutakse paari aastaga nooremates vanuseklassides tippu, suundutakse pealinna Audentese spordikooli, seejärel mõnda eesti tippklubisse ja hea õnne korral ka välismaale.

Spordi tegemine oli nende jaoks kõige loomulikum osa lapsepõlvest. Niipea, kui viimane koolitund lõppes suunduti koheselt tundideks väljakule korvpalli loopima või koolistaadionile jalgpalli taguma. Nüüd valitseb hoovides vaikus! Suveõhtutel hiilgavad hiliste tundideni majade aknad sinakas valguses ja koolipäevadel tõuseb varjulistest nurgatagustest iga 45 minuti tagant suur suitsupilv taeva poole. Kooli spordisaalid suletakse peale viimast tundi oma õpilastele ja ka jalgpallistaadioneid piiravad lukustatud aiad. Klubid ja keskealised harrastajad tahavad ju ka sporti teha ning koolid selle pealt otseloomulikult raha teenida. Kuidagi on vaja ju kooli turvamehele (!) palka maksta.

Gert Dorbek meenutab oma lapsepõlve 1990ndatel aastatel:
"Eestis käis eelmisel sajandil enamasti asi ikka nii, et iga poisiklutt kadus hommikul kodust palli mängima ja tuli hilja õhtul tagasi. /---/ Tollal polnud veel arvuteid, peale spordi polnudki midagi muud teha! Hoovispordina mängisime rohkem jalgpalli. Saime igal õhtul koolikaaslastega kokku, poisid-tüdrukud kõik koos."

Arike üritab ka natuke surkida põhjustes, miks tekkisid nõnda pikad perioodid finaalturniirile pääsemiste vahele. Kes ja millal tegi midagi valesti? Arike esitab selle küsimuse nii Tiit Sokule, Üllar Kerdele kui ka Jaak Salumetsale. Ühest ja selget vastust ei saada. Küll visatakse kivi alaliidu ja poliitikute kapsaaeda, küll räägitakse tegemata noortetööst ja valedest otsustest noorsoospordis (spordikoolide süsteemi lõhkumine) ja lõpetuseks ka korvpallikoondises vahepeal väga hapuks kiskunud sisekliimast (Heino Endeni beibede-kriitika). Äkki lasub kogu süü meie spordi allakäigul hoopis Steve Jobs'i ja Bill Gates'i õlul?

See kõik on minevik ja kahjuks värskeid ideid välja just ei pakuta. Mis saab peale Kanguri ja Taltsi koondisekarjääri lõppu meie korvialusest? Kas seekordne finaalturniirile jõudmine oli ainult puhas õnn, ühekordne sähvatus või uuest võistlussüsteemist tulenev eelis? Miks on Läti ja Soome meist korvpallis selgelt ette läinud, Leedust muidugi rääkimata? Kus on meie kaua taga otsitud "pikk"? Kas peaksime tõemeeli mõtlema mõne välismängija "kodustamisele"? Miks ei ole eesti koondises või klubides ühtegi vene nimega mängijat??? Terve rida küsimusi ja valupunkte, millele oleks võinud käesolev raamat ka natuke leheruumi eraldada ning sellega aidata hädavajalikku diskusiooni elavdada. Üks ajastu on tõesti lõppemas, aga uus ja ilmselt palju problemaatilisem juba esimesi samme tegemas. Kui me nendele küsimustele kohe vastust otsima ei hakka, siis uutest tipphetkedest ei saa me niipea raamatut kirjutada.

Andmed:

Ville Arike, Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014, Ajakirjade Kirjastus, 2014, lk 197

Linke netiilmast:

"Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014" ELLU-s

Jaan Martinson & Kristina Šmigun-Vähi - Kristina (2010)

Alustuseks tahan öelda, et tegu on parima ja ausama sportlasest kirjutatud elulooraamatuga, mida mul seni on õnnestunud lugeda. Selles raamatus saad kaasa elada Kiku spordikarjäärile algusest lõpuni. Saab lugedes osa kõigist võitudest/kaotustest ning rõõmudest/pettumustest. Pisaraid, higi ja valu on see raamat tõesti kaanest kaaneni täis. Teisiti pole lihtsalt võimalik kakskümmend aastat tipptasemel suusasporti teha.

Raamatu rõhk on treeningprotsessil ning Kristina suhetel oma treenerist isaga. Võistlused mööduvad reportaažlikult, mõne lausega võetakse kokku nii olümpiamängud kui ka MM-id (kuid need paar ridagi tõid heldimuspisarad silma). Võistlustest oleme ju kõik osa saanud ETV ja Kuuse Lempsi vahendusel, kuid treeningud toimusid Otepää metsade vahel ning meil pole senini olnud võimalust sinna kiigata. Just trennides toimunud võitlused enese, õe ja isaga oli mulle lugejana/tervisesportlasena kõige huvipakkuvamad. Kuidas nad üksteist seal maha ei löönud on täielik müstika. Samuti kutsub Kristina meid raamatu teises pooles oma perekonna siseringi. Meile näidatakse lugematuid ohverdusi, mida pidi iga pereliige ühe tippsportlase nimel tegema.

Seda raamatut lugedes kerkib üles küsimus, kas meie praegused "tippsuusatajad" üldse trenni teevad? Kas nad üldse mõistavad, mis seisust Kristina, Jaak või Andrus end olümpiavõitjateks treenisid? Nemad on ju "Suure kolmiku" võitude abil loodud süsteemi kasvandikud ning neile on kõik kandikul ette toodud. Kristina tõdeb oma raamatu lõpus, et "paidest tüdrukutest" olümpiavõitjaid ei saa. Kui sul ikka tapjainstinkti pole, siis mine parem lihtsalt metsa alla jooksma (nagu mina seda teen)!

PS: Raamatut sai loetud ja arvustus kirjutatud enne igasuguseid kahtlaste dopinguproovide ning kummaliste vaikimisperioodide avaliku ette ilmumist.

Andmed:

Jaan Martinson & Kristina Šmigun-Vähi, Kristina, Menu, 2010, lk 303

Linke netiilmast:

"Kristina" ELLU-s

Peep Pahvi arvustus "Postimehes"

Gunnar Press & Voldemar Lindström - Uba. Toomas Uba (2010)

Kui spordi termineid kasutada, siis selle raamatuga ei aetud mitte latti maha, vaid ei suudetud isegi teivast paindesse saada. Tegemist pole ei memuaaride, ei elulooraamatu ega monograafiaga. Žanriliselt on tegemist mälestusnopetega Toomas Ubast.

Raamat oleks võinud olla täis põnevat lugemist, kus Uba lähikondlased ning sõbrad tema tegemisi meenutavad, aga lugedes tuleb välja, et pooled meenutajatest  on ainult paar sõna Ubaga oma elu jooksul vahetanud. Tundub, et raamatu koostajate eesmärgiks oli saada kokku võimalikult tuntud inimeste nimekiri. Kohtame "meenutajaid" alates presidendiprouast, Rein Kilgi ja Peep Vainuni. Kas nendel inimestel oli isiklik kontakt Toomas Ubaga või mitte pole oluline, oma mälestuskillu jagaja nimi müüb. Tundub, et raamatu koostajad saatsid lihtsalt ringkirja "nomenklatuurile", kus nad palusid 5-10 lausega kiita Toomas Uba taevani. Parimad palad lubati raamatusse panna ja kiitja foto ka veel juurde kleepida. 

Need "miniatuurid" annavad lugejale Toomas Ubast väga ühekülgse pildi. Kes see kadunukest ikka halva sõnaga meenutab. Ei ole ju kombekas. Kuid sada lehekülge ainult ülistuslaulu on ikkagi natuke liiast. Igal inimesel on ka vead ning varjuküljed. Uba oli vägagi kõrgel ametikohal ja kindlasti tuli tal konflikte ning ütlemisi/solvumisi ette, kuid neist me raamatust lugeda ei saa. Kogu aeg mainitakse, et tänu temale jõudsid ETV ekraanile suured rahvusvahelised võistlusülekanded. Aga mis hinna või tööga? Ma oleks iga kell eelistanud laiale avalikusele tundmatute, aga Ubale lähedal seisnud inimeste sisukaid meenutusi. Näiteks Uba fiktiivse pinginaabri, nüüdse katlakütja Aivo lehekülgede pikkused mälestused ma kadunud sõbrast. Selline raamat oleks palju rohkem südamesse läinud ning ka Uba Tooma mälestusele au teinud.

PS: Koostajatele teadmiseks - on olemas selline raamat nagu "Mälestusi Oskar Lutsust". Ilmus 1966 aastal ja on ligi viissada lehekülge paks. Lugege enne see teos läbi ja võtke eeskuju, kui soovite järgmist mälestuskildude raamatut koostada. Ärge proovige lihtsalt raha kokku ajada elulooraamatute populaarsuse tõttu lugejate hulgas. 

PPS: Lõpetuseks minu enda mälestus Toomas Ubast. Minu jaoks võrdub Toomas Uba Erki Noole ja kettaheite kolmanda katsega Sydney olümpiamängudel. Mäletan, et olin juba varahommikul üleval, et enne koolipäeva algust näha Erki teise päeva esimesi alasid. Ja siis see ubalik karjatus "Aga punane lipp!!!!!". Südame alt käis selline jõnks läbi. Kuid lõpp hea, kõik hea. Erki Noole kuldmedal on minu arvates senini eesti spordi olulisim võit ja minu emotsionaalsem kogemus tugitooli sportlasena. Peale seda võistlust võis ka Uba rahuliku südamega minna Toonelasse oma sõprade Pandi, Tiiduse ja Panso juurde ning seal üksteisele võistu mälumängu küsimusi esitada.

Andmed:

Gunnar Press & Voldemar Lindström, Uba. Toomas Uba, Menu, 2010, lk 207

Linke netiilmast:

"Uba. Toomas Uba" ELLU-s

Peep Pahvi arvustus Postimehes

Gunnar Press - Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas (2012)

Aavo Pikkuusi sportlasteest kirjutatud raamatus saab kohe selgeks, miks mõnest mehest/naisest saab olümpiavõitja/maailmameister ning miks mõni ütleb peale võistlust, et "Ma kartsin laskumistel suusakeppi kõhtu sõita". Kõik on ikka isiksuses kinni!!! Talent ja töötahe on muidugi olulised, aga kui heas mõttes "tapjainstinkt" puudub, siis läheb treeningutel tehtud "suur töö" ning "noore ja andeka" lootustandev start ikkagi lõpuks luhta. Ning algab uute ja aina kummalistemaks muutuvate vabanduste ning selgituste otsimine. 

Pikkuus oli noore eas täielik kaak, nagu raamatus öeldakse "Toots kuubis". See on täielik ime, et ta üldse ühes tükis suutis püsida ja enamus ajast haiglapalatis ei lebanud. Eks tollal olidki mehed vähe kvaliteetsemast rauast tehtud. Samas on Pikkuusi lugu suurepärane näide spordist, kui võimalusest noori paremale eluteele tagasi aidata. Oma koha suutis Pikkuus auga Nõukogude Liidu koondises välja võidelda, kuigi selleks tuli vahel ka rusikad ja telliskivid käiku lasta. Samas 21. aastaselt oli Pikkuus juba olümpiavõitja ning hiljem ka maailmameister ja Rahutuuri võitja.

Nõukogude Liitu võib kiruda ja hukka mõista muidugi lõpmatuseni, kuid spordisüsteem on neil ikkagi eeskujulik (muidugi oli tegemist puhtalt propaganda tööriistaga). Sellest hulgast võistlustest ja laagritest, mida Pikkuus läbis võivad ilmselt meie tänased noored ainult unistada. Preagu on suur saavutus, kui suudetakse Balti matš või mingil kujul Balti liiga läbi viia. Vähem virisemist ja rohkem pealehakkamist, muud ma praegusele põlvkonnale soovitada ei oska. Ega 100 % ei piisa, tuleb alati endast 120 % anda ja mitte ainult "hooaja tähtsamal" võistlustel.

Kui tuua välja mõni raamatus esinev puudus, siis oleks võinud rohkem keskenduda ka treeningprotsessi lahti kirjutamisela. Oleks huvitav lugeda olnud millistele treeningmeetotitele pandi tollal rõhku ja kui suured olid "amatööride" koormused. Suure plussina toon välja, aga alapeatükid nimega "Aavo Pikkuusi uskumatud seiklused", mis olid tõeliselt humoorikad ja vahel ka ihukarvu püsti ajavad vahepalad. Samuti oli väga südamlik peatükk Pikkuusi perekonnast ja raske haigusega võitlemisest.

Raamat "Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas" tuleks igale noorele spordiga tegelevale poisile/tüdrukule enne esimesse treeninglaagrisse sõitmist pihku pista. Lugege ja tehke järele!

Andmed:

Gunnar Press, Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas, Menu Kirjastus, 2012, lk 224

Linke netiilmast:

"Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas" ELLU-s

Enn Halliku arvustus Pärnu Postimehes