29 detsember 2021

Veiko Tammjärv & Andrus Kivirähk - Rehepapp (2021)

Romaani "Rehepapp" fännid on meil ikka korralikult ärahellitatud. Neil on olnud võimalus seda lugu kogeda juba väga erinevate meediumite vahendusel. Nõnda võib ehk natuke liialdases öelda, et jäänud on veel ainult ballett ning arvutimäng. Ja kuna meil Tubina "Kratt" on olemas, siis kas seda balletti ülepea vaja ongi.

Ilmselt paljud "Rehepapi" fännid said selle aasta jõulukingiks Veiko Tammjärve nägemuse Kiviräha romaanist koomiksi võtmes (esimesed kuusteist peatükki). Tammjärv on suutnud suurepäraselt tabada selle tumeda ja kalgi maailma olemust, kus iga hetk võib su elulõng katkeda mõne tondi, mummi või kadeda naabrimehe tõttu, sest sa kaotasid ainult hetkeks valvsuse.

Tammjärve poolt valitud vähestest värvidest (must, hall, valge, punane) piisab täielikult, et kogu seda lugu pildikeeles edasi anda, sest "Rehepapp" on juba olemuselt kontrastide maailm - meie vs. nemad, tarkus vs. rumalus, hea vs. kuri, elu vs. surm. Kuldset keskteed ja helgemaid toone ei maksa sellest loost otsida.

Kui hiljuti anti romaani ilmumise kahekümnenda juubeli puhul välja juubeliväljaanne, siis jäigi see omale soetamata peamiselt seetõttu, et illustratsioonid ja kujundus ei kõnetanud. Aga Tammjärve pildid viivad mu kohe sinna Jumalast mahajäetud paika (eriti nautisin kunstniku nägemust põrgurahvast ja teistest üleloomulikest tegelastest) ning kõrvus hakkab kõlama Aarne Üksküla kare hääl. Tuleb loota, et järgmiseks novembriks jõuab ka romaani teine pool koomiksina kaante vahele.


Andmed:
Veiko Tammjärv & Andrus Kivirähk, Rehepapp: Novembri esimene pool, KrattWerk, 2021, lk 144

Linke netiilmast:
Laura Loolaiu arvustus Reaktoris

23 detsember 2021

Jüri Parijõgi - Kui isa kinkis raamatuid (1937/1957/2021)

Ikka kuuled arvamusi (eriti pere ringis jõululauas), et vanasti oli rohi rohelisem, talved lumisemad ja lapsed polnud sellised lumehelbekesed. Esimese kahe kohta ei oska ma nüüd suurt midagi tarka öelda (lumerohkuse osas ikka vaidleks vast). Kuid selle kolmandaga vaidleks ma nüüd küll. Mul on klass õpilasi täis, kes 4-5 õhtul nädalas jõuavad koju alles üheksa ajal, sest peale kooli on trennid, kooriproovid ja tantsuringid. Ja siis tuleb veel õpetajate jäetud koduseid ülesandeid ka tegema hakata. Eks YouTube, Instagram ja Netflix röövi muidugi ka oma aja, aga logelemist minu südametunnistus neile ette heita ei luba.

Eks nendes tänapäeva laste pehmuses süüdistamises ole tegelikult süüdi nostalgia, mis võtab süüdistaja üle iseenda noorusele mõeldes. Me elame ju aina keerulisemas maailmas ja pole ime, et me tunneme selles aina igatsust mineviku järele, kus kõik tundus nõnda lihtne. 

Sellisest kadunud maailmast, mis oli täis väikeseid lihtsaid rõõme, räägib Jüri Parijõe jutukogu "Kui isa kinkis raamatuid". Tegelikult võiks selle pealkirja muuta hoopis "Kui vanavanavanaisa kinkis raamatuid", sest Andud, Leenid ja Ainod jooksevad ringi möödnud sajandi alguse taluhoovides ja külatänavatel. Pealehakkamist on neil kuhjaga. Saab jäätükil sõita, vasikat mööda metsa taga ajada ja isegi oma pillid pritsumeeste peoks valmis meisterdatud. See raamat on lihtsalt kaanest kaaneni täis laste rõõmu, mis võiks ka noort lugejat sajand hiljem nakatada. Noorele lugejale soovitaks üks täiskasvanu ka kõrvale otsida (miks mitte näiteks isa, kes selle raamatu kinkis), sest usun, et mitmed sõnad võivad praegusele raamatusõbrale tundmatud olla. Aga mis võiks toredam olla, kui kaks põlvkonda ühiselt lugemas ja arutamas?


Andmed:
Jüri Parijõgi, Kui isa kinkis raamatuid, Rahva Raamat, 2021, lk 76 

18 detsember 2021

Marje Ernits - Nõid punase rehaga (2021)

Mõnikord satud televiisorist täiesti juhuslikult vaatama mõnda seriaali või saadet. Eriti põnev on siis, kui pole varem ühtki osa näinud. Sa ei tea, mis on tegelaste taust, kuid üldiselt saad suhteliselt kiiresti ree peale. Mina sattusin nõnda hiljuti jõusaalis vaatama esimest korda seriaali "Magnum, P.I." (müstika, et enne näinud ei olnud!). Mina väntasin tunnikese rattal ning vaatasin, kuidas Tom Selleck vuntside lehvides mööda Hawaiid ringi kihutas ja mingit ratsahobust taga otsis. Pole ammu nõnda põnevat trenni olnud.

Paar päeva hiljem sattusin samasse situatsiooni raamatuga. Nimelt hakkasin lugema Marje Ernitsi romaani "Nõid punase rehaga", milles uurija Ira Tever lahendab juba oma üheksandat (!!!) juhtumit raamatukaante vahel. Hawaii asemel olin sattunud Eesti rannakülla ja kadunud hobuse asemel otsiti taga õunapuu alla maetud mehe mõrvarit. 

Raamatu keskmes oli ainult konkreetne juhtum ning näiteks peategelase taust/areng või mingi laiem lugu esile ei kerkinud. Ira oli kõigest uurija, kes lahendas antud mõrvajuhtumit, ja mingit sügavamat isiklikku kontakti tema kui inimesega ei tekkinud (ehk autor eeldas, et see side on eelnevate raamatutega juba "vanal lugejal" tekkinud). Peategelasena polnud ta võrreldes oma kodumaiste või väljamaa kuulsate kolleegidega lihtsalt piisavalt meeldejääv ja särav. Nõnda läksin antud looga küll kaasa ning 190 lehekülge hiljem oli meil mõrvar teada, kuid kahjuks ei siginenud soovi või ka vajadust eelnevat kaheksat raamatut lugeda. Kuid sarnaselt "Magnum, P.I." sarjale ei ütle tulevikus ära, kui satun ajaviiteks mõnd uut mõrvajuhtumit koos Teveriga uurima. Krimifänn minus lihtsalt ei suuda "EI!" öelda.


Andmed:
Marje Ernits, Nõid punase rehaga: Ira Teveri põnevik, Eesti Raamat, 2021, lk 192

06 detsember 2021

Loone Ots - Armastus (2021)

Poleks saanud olla paremaid päevi Loone Otsale esikoha toonud romaani "Armastus" lugemiseks, kui selle nädala lumerikkad päevad. Ehk külmapügalaid oleks võinud olla natuke rohkem, et oleks saanud end täielikult 1942. aasta jaanuarisse mõelda. 

Aega, kus üks valel hetkel pillatud lausekatke võis su koduuksele tuua ühe hilisõhtuse nõudliku koputuse. Rääkimata "valesse" rassi kuulumisest, millega vahele jäädes oli su saatus 99% kindlusega otsustatud, sest kuskil oli keegi otsustanud, et sinu inimesena pole väärtust. 

Hind oli küll kõrge, kuid me elasime selle kurja aja ning need väärmõtted inimkonnana üle. Seda tänu armastusele. Sellest armastusest kõigis oma vormides räägibki Loone Otsa romaan. Armastusest ligimese, jumala ja elu vastu. Ja usust, et kuigi maailmas on nõnda palju kurja ja viha, siis headus on meis kõigis siiski olemas ja me ei tohi seda lasta endas kaduma minna puhtalt iseka hirmu tõttu. Muidu oleme ise osa kurjusest.

Võitlust hirmu ja kurjuse vastu näidatakse meile ühe päeva jooksul, kus püütakse pääste üht noort inimhinge nimega Isidor Levin, kelle ainus süütegu on "valesse" perre ja usku sündimine. Nii lihtne oleks Salmel ja ta perel teavitada Omakaitset või Ukul ja Ehal jätta uks avamata, et säästa end ja oma lähedasi. Sest juudi varjamisest suurem patt 1942. aasta Eestimaal on ainult juudiks olemine. Nõnda asuvadki võitlusesse hirm ja arm sellel külmal talvepäeval, et saada teada, kas järgmiseks hommikuks on maailmas natuke rohkem kurjust või headust. 

Ütlen täiesti ausalt, et tegemist oli minu selle aasta ühe parema lugemiselamusega. Ma leidsin end keset lumme mattunud maastikke ja sõjaarme täis Tartut. Ma kohtasin inimesi, kelle maailm oli purunenud kildudeks. Nendelt oli võetud nende unistused ja võimalused, kuid nad pole loobunud oma usust, ideaalidest ja inimlikkusest. Neid ei huvita sinu pass või usutunnistus, vaid sina inimesena. Sest nemad veel usuvad, et armastus võib päästa maailma.


Andmed:
Loone Ots, Armastus, Rahva Raamat, 2021, lk 272

02 detsember 2021

Fändomi sünd (2020)

Mina olen kodumaise ulme tegevusi jälginud umbes viimased viisteist aastat. Selle hetkeni lugesin põhiliselt Eesti Wabariigi ajal ning pagulases ehk Eesti Kirjanike Kooperatiivi sarjas ilmunud teoseid.  Ulmevaimustus sai alguse tänu venna poolt koju toodud romaanile "French ja Koulu", millele järgnes vaimustumine Indrek Hargla varajasest loomingust ja sealt edasi tutvumine teiste "eesti ulme kuldajastu" (aastatuhandevahetuse ulmebuum) autorite ja tekstidega.

Ulmet hakkasin lugema ikka väga süstemaatiliselt. Kui Wabariigi-aegseid raamatuid lugesin ühele autorile keskendudes (võtsin ette näiteks August Mälgu loomingu ja lugedes läbi kõik raamatukogudest kätte saada olnud raamatud), siis ulme puhul lähtusin aastatest. Võtsin Stalkeri nimekirjad aastate kaupa ette ja püüdsin kõik neis välja toodud kodumaised raamatud ühest aastast läbi lugeda (netis ehk peamiselt Algernonis ilmunud lühiproosa täielikust lugemisest loobusin õige kiiresti selle suure mahu ja arvutist lugemise vastumeelsuse tõttu). 

Nõnda kestis see põhimõtteliselt Austraaliasse kolimiseni. Tagasi jõudes pole enam suutnud sama süsteemsust jätkata. Eks igal aastal ilmuvate ulmeromaanide ja -kogumike hulk on ka kenasti kasvanud. Olen aina enam hakanud teadlikult kindlate autorite teoseid valima ja tundmate nimede puhul teen eelnevalt oma "kodutöö" ära, et raamatule pühendatud aeg oleks seda ka väärt. Kuid näiteks Stalkeri kodumaiste romaanide nimekirja töötan alati teadlikult läbi ja püüan kõik potentsiaalikad tekstid ka enne hääletust läbi lugeda.

Selle kõige valguses oli mul äärmiselt põnev lugeda "Fändomi sündi". Lugeda ajast, kui oldi täitsa rahul, et aastas ilmus umbes 25 ulmeraamatut (tõlked ja algupärandid kokku!!!) või seda, kuidas tekkisid ja arenesid Mardus, Algernon, Reaktor, BAAS, Stalker ja Estcon. Paljud artiklid muidugi dubleerivad üksteist ja on oma ajas kinni, kuid tõelisele ja pikaajalisele ulmefännile on see kogumik kindlasti üks korralik nostalgialaks ja võimalus vaadata koos käidud teele tagasi. Sest Veiko Belialsi saatesõnas kõlama jäänud mõtet lühidalt kokku võttes - eesti ulme olemasolu ja kestmine ongi iseenesest juba ulme.


Andmed:
Veiko Belials ja Joel Jans (koostajad), Fändomi sünd: artikleid ulmekirjandusest, Eesti Ulmeühing, 2020, lk 520

Linke netiilmast:
Alvar Loogi arvustus Postimehes
Meelis Friedenthali arvustus Keeles ja Kirjanduses