"Marie Underi Euroopa-reisid" (2010), "Karl Ristikivi teekonnad" (2012) & "Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid" (2017)

Kahjuks ei olnud meil sel aastal võimalik minna juba traditsiooniks saanud kevadisele puhkusereisile (näiteks Belgia ja Brüssel olid eelmine aprill lihtsalt vaimustavad). Mina istusin riigieksami komisjonis ning Evelin omandas ülikoolis uusi tarkusi tõlkimise ja saksa keele kohta. Kuigi mu keha ei saanud kodumaa pinnalt lahkuda, siis see ei takistanud mu vaimul ette võtmast üht korralikku reisi koos Marie, Arturi, kahe Karli ja Friedaga.

Kus me kõik koos ära ei käinud! Lapimaast Marokoni, Brasiiliast Tseilonini! Nõnda paljusid armsaks saanud paiku sai uuesti külastatud ning vaikselt unustusse vajuvaid mälupilte korralikult värskendatud. Sain taas lihtsalt sõnatuna seista Kölni toomkiriku trepil, kolada Malta ordu võimsates kindlustustes ning pärast mitmetunnist matka väsinuna nautida päikesetõusu Adam's Peaki tipus.

Reisikaaslaste üle ma kurta ei saa (Evelini nad muidugi asendada ei suutnud). Marie ja Artur seletasid natuke liiga palju oma printsessikestest, kuid olid igati toredad kaaslased õhtustel teatriskäikudel. Frieda pani meid igas uues linnas esiteks pargipingile istuma ja pidas kahetunnise loengu, kus võttis "lühidalt" kokku linna ajaloo. Kaks Karli olid nüüd küll üksteise täielikud vastandid. Kröits tahtis alati üksi jalutada, kuid seejuures kaebas alalõpmata oma valutavate kehaosade ning talla all oleva villi üle. Kummaline mehike! Ast omakorda ei löönud millegi ees risti ette. Läks esimese ettejuhtuva kohalikuga juttu puhuma ning meelitas meid isegi haaremit külastama (!). Ta ikka rõhutas, et kui me juba siia oleme kokku tulnud, siis tuleb kõik sülle kukkuvad võimalused ka ära proovida.

Tagasi koju jõudes hakkasin koheselt suveks uusi reisiplaane tegema. Nõnda palju on ju maailmas paiku, kuhu me pole Eveliniga veel oma rännakutel jõudnud. Tahaks juba kuskil kõrvaltänava vaikses kohvikus istuda, pidevalt kuhugi tõttavaid kohalikke jälgida ning postkaardi tagaküljele kodustele tervitusi kirjutada. Postkaarte on tegelikult põnevam saata, kui neid kaugetelt maadelt saada. Sest sel juhul oled sina ise võõrastele radadele rändama läinud.

Andmed:

Sirje Kiin (koostaja), Marie Underi Euroopa-reisid: Kuuskümmend üks kirja tütardele 17. X 1918-13. V 1930, Go Group & Eesti Kirjandusmuuseum, 2010, lk 160

Janika Kronberg (koostaja), Karl Ristikivi teekonnad: Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946-1976, Go Group, 2012, lk 208

Janika Kronberg (koostaja), Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid: Sõprade teateid rännuteedelt 1905-1950, Go Group, 2017, lk 168

Linke netiilmast:

Kairi Printsi arvustus Eesti Ekspressis

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Peeter Oleski arvustus Maalehes

Peeter Oleski arvustus Sirbis

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Mall Jõe arvustus Keeles ja Kirjanduses

Marie Under & Friedebert Tuglas - Under ja Tuglas (2006)

1917. aasta on ilmselt üks enim meie ühiskonda, ajalugu ning kultuuri mõjutanud aasta. Märtsis toimunud veebruarirevolutsioon tõi siia Läänemere kaldal asuvasse provintsikubermangu seninägematul hulgal vabadusi ja usku paremasse homsesse. Tekkinud olukord lausa nõudis kohest tegudele asumist ja oma varjusurmas olnud ideede teostamist. Ning tegutsejaid juba leidus. 

Sellest revolutsioone täis aasta kevadest on pärit ka üks paremini varjus hoitud eesti kirjanduse saladusi. Episood, mis sai alguse 1917. aasta mais, jõudis oma kulminatsioonini kesksuvel Birkenruh's ning hääbus vaikselt saabunud lumega. See on Printsessi ja Felixi rääkimata lugu, mida tutvustati avalikkusele alles 2006. aastal ilmunud kirjavahetuse kaudu.

See on lugu kahe suure looja vahel lõkkele löönud kirest, sellele andumisest ja mõistmisest, et see hävitaks pikemas perspektiivis looja vähemalt ühes nendest. Under kutsus tagasi oma ustava paaži ning Tuglas abiellus preili Oinaga. Mõlemad valisid oma pikale eluteele kaasa neile ideaalselt sobinud kaaslased, kellega mindi läbi nii tulest kui veest. Kuid nad jäid endaga kaasas kandma ka seda ainukordset Birkenruh' suve, mis oli täis sireliõisi, lugematuid unistusi ja nüüd juba klassikaks saanud luulet.

Andmed:

Rutt Hinrikus (koostaja), Under ja Tuglas: Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus, Tänapäev, 2006, lk 208

Linke netiilmast:

Jürgen Rooste arvustus Sirbis

Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes

Kalev Kesküla arvustus Eesti Ekspressis

Jaan Unduski arvustus Postimehes

Artur Adson - "Siuru-raamat" (1949/2007)

Artur Adsoni mälestusteraamat sai raamaturiiulist taas välja otsitud ja läbi loetud, kuna mõne nädala pärast jõuame abiturientidega kirjanduse tundides Siuru kevadesse, kus kogu Eestimaa täitus järsku sireliõite ja poeesiaga. Lootsin leida raamatust mõningaid elulisi seiku ja detaile, millega siurulaste tollaseid vallatlemisi näitlikustada.

Kuid lugedes meenus mulle peagi, et Adsoni mälestuste pealkiri on tegelikult üpriski eksitav. Siuru rühmituse tegevust käsitleb otseselt ehk natuke üle veerandi raamatu mahust ja on tegelikult suhteliselt üldsõnaline, mõningate kirevate detailidega (ära jäänud Siuru karneval, Siuru torn, suvelokaalis Kommerts toimunud lööming). Ülejäänud lehekülgedel meenutab Paaž Siurule eelnenud aastaid, Wabariigi kirjut kirjanduselu ning lõpuks jõuab otsaga isegi pagulusse välja.

Ühe üpris mahuka osa raamatust võtab enda alla veel kirjanikest kaabakate materdamine. Adson võtab kõik kodumaale maha jäänud "seltsimehed" (Vares-Barbarus, Semper, Jakobson, Tammlaan, Jürna, Alle, Sirge) ette ning jagab nõnda kõvasti kepihoope, et isegi kõige julmem baltisakslasest mõisahärra oleks sellise kupja tööga igati rahul.

Muidugi on Adsoni viha ja nördimus mõistetavad, sest nendest sündmustest on ainult mõned aastad mööda läinud ja haavad on alles värsked. Kuid kohati teeb lugedes ikka juba nalja, kui Adson räägib, et see ja see mees oli juba Siuru perioodil tegelikult täielik mölakas ja peaaegu riigireetur valmis. Semperi kohta pole raamatu kohta ühtegi head sõna öeldud ja olgu see mees üldse tänulik, et ta Siuruga liituda võis. Vares-Barbarusest pole mõtet rääkima hakatagi! Kogu selle materdamise juures tekib tahtmatult küsimus: "Issand, sa näed, aga ei mürista!?!" Adson teadis aastakümneid, mis meestega tal on tegu, aga ta ei suvatsenud seda kellelegi mainida, vaid käis pidevalt perekonniti läbi ja oli aastaid kirjavahetuses. Kõik see jätab lõpuks mulje lihtsalt peale (ebaausalt) kaotatud kaklust rusikatega vehkimisest.

"Siuru-raamatu" abil saame küll heita pilgu laias laastus kolmekümnele aastale meie kirjandus- ja kultuurimaastikul, kuid seda vaadet on segamas silmaklapid, mis on meile pähe asetatud teiselt poolt Läänemerd. Siurust vahetuma pildi saamiseks soovitan esmajoones lugeda "Paaži ja Felixi kirjavahetust 1917-1944" ning lootus jääb, et lõppude lõpuks ilmub rühmitusest ka mõni põhjapanev monograafia.

Andmed:

Artur Adson, Siuru-raamat: mälestusi, Orto, 1949, lk 262

Linke netiilmast:

Raivo J. Raave arvustus Eesti Ekspressis

Jaan Unduski arvustus Postimehes

August Gailit - Klounid ja faunid (1919)

August Gailiti följetonide kogumik "Klounid ja faunid" on ilmselt üks eesti kirjanduse kurikuulsamaid raamatuid. Raamat, kus halastamatult piitsutati enamikku tolleaegsest eesti kirjandus- ja kultuurieliidist. Ennekõike said nüpeldatud Gailiti kaasvõitlejad rühmitusest Siuru, kuid ka eesti kunsti "kuldne kolmnurk" ehk Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Ants Laikmaa. Ühe prääniku jagavad omavahel vennalikult vaid Ado Vabbe ja Konrad Mägi. 

Muidugi on kogumiku kuulsaim följeton "Sinises tualetis daam (Paradoksid luulest ja Marie Underist)". Följeton, mida peetakse alatihti Siuru lagunemise peapõhjuseks. Ilmselt oli tekst alguses mõeldud pigem sõbrameheliku tögamisena, kuhu sai sisse pistetud ka paar teravamat torget. Kuid vastaspool ehk Under ja eelkõige Adson võtsid följetoni, kui avalikku rünnakut nende kui luuletajate ja ka armastajapaari vastu. Eriti hell teema oli Adsoni ja Underi "ebamoraalne" suhe ning Underi pikaleveninud ja piinarikas lahutus oma abikaasast (lahutus oli sisse antud 1915. aastal ja sai võimalikuks alles 1923. aastal). Gailit heidab nimelt Adsonile ette, et too oma armastatuga (Underiga) juba pulmi ei tee ja talle aina läägeid luuletusi pühendab ning sellega kõik teised surmani ära tüütab.

"Kui aga Henrik Visnapuu mõtleks kirjutada sada kirja Ingile, siis oleksin esimene, kes talle ütleks: Armas herra Visnapuu, tee pulmad! Su nägu on kahvatanud ja silmad auku langenud, aga üks mõistlik inimene peab tervise eest rohkem hoolt kandma. - Kuid Arthur Adson ei tee pulmi. Tema laulab lõpmatuseni oma mütanahas naisest ning on ses naiivis arvamises, et tema naine ka meid võib huvitada. Põrmugi, mitte põrmugi, armas Võrumaa trubaduur! Sa oled oma hingekese turule viinud, meie saame Su traagikast aru, meie avaldame Sulle kõige suuremat ja südamlikumat kaastundmust, aga peame siiski kurbusega konstateerima, et Su hingekene on meile kaunis igav!"

Käesoleva kirja tõttu ei saadud Marie Underi käekirja proovi kogumikus avaldada.
Kiri on selgituseks kogumikus ära trükitud.

Tegelikult ründab Gailit luulet kui žanri. Luule on tema jaoks "vinjett-sulejoonistus", mis ühegi rahva kunstist õiget ülevaadet ei anna. "On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe edevust, vähe püsivust värsitehnika omandamises - ning luuletaja ongi valmis." Meesluuletaja on "sentimentaalne peni kuuvalgel ööl" ja naiste luuletamine on "loomulikult ainult koketerii, edevus, demonstreerimine". Eriliselt on Gailitile pinnuks silmas Noor-Eesti ajast üle kandunud estetismi kultus meie kirjanduses ning "prantsuse kultuuri" matkimine. Under on oma sirelilõhnaliste sonettidega lihtsalt suurepäraseks märklauaks. Muidugi on Underi süüd raskendavaks asjaoluks veel naiseks olemine ja sellega kaasnev piiritu eneseimetlus.

*****

Gailiti teiseks peamiseks pilkeobjektiks kogumikus on Friedebert Tuglas, eelkõige tema Siuru-eelne looming. Noor Tuglas oli otseloomulikult süüdi palade "Lillelises infernos" ja "Meri" kirjutamises ning sellega lõpututele epigoonidele vaimseks isaks olemises. Gailit nendib siiski, et Tuglas oli tollal noor ja ullike ning on viimastel aastatel näidanud selget võimet loominguliselt väheke areneda. Samuti tuleb arvesse võtta, et Noor-Eesti valitsemise ajal kirjutasid kõik nõndaviisi. Gailit soovibki eelkõige malakat viibutada nende suunas, kes seda senini teevad!

Salapärane Arthur Valdes

Mõnusa tögamise osaliseks saavad, aga Tukla viimaste aastate loomingu kaks säravamat kuju - Felix Ormusson ("Felix Ormusson ja Bruna Erms") ja Arthur Valdes ("Arthur Valdes. Biograafiline materjaal"). Gailit pilab Tukla stiili, müüdiloomet ja iseenese liigset kujutamist oma tegelastes. Gailit keerab esiteks korraliku vindi peale Tukla ultramariinsetele metsadele, punaõhetavatele küngastele ja violetsetele järvedele.

"Missugused kiirgavad värvid avanesid ta ees! See ultramariiniline mets, tsitronkollane rukkiväli, hõbeläikiv järv üksiku uitva paadiga keskel. Kui oleks sääl näkk supelnud ning Ormussoni nähes hüpanud kilgates vette. Ning see kanarpik järve ääres - nagu oleks keegi kõndinud vere anumaga ja kallanud seda igale poole."

Teiseks muudab ta kaks Tukla legendaarsemat tegelast "piinatud geeniustest" hoopis "iharateks seelikuküttideks". Gailiti Ormusson ja Valdes eelistavad pigem talutüdrukutega hullata, kui järve kaldal jalutades kunsti üle filosofeerida. Gailit asendab nende boheemlasliku salapära talupoegliku tiirasusega. Euroopas võisite küll otsaga ära käia, aga matsideks jääte te ikkagi!

*****

"Klounid ja faunid" pole siiani oma teravust kaotanud. Isegi nüüd, kui kõik süüdistatavad ja süüdistaja ammu kirjanike Valhallas lõbusalt aega veedavad. Paljud Gailiti tõstatatud küsimused on tegelikult siiani aktuaalsed. Nende küsimustele vastamiseks peaksime hetkeks väljuma oma traditsioonilisest kirjandus- ja kunstiloo raamidest ning paljud kivistunud dogmad üle vaatama. Muidugi on kord kroonitud päid väga raske giljotiini alla saata, kuid "lõpliku tõe" kuulutamine igas kooliõpikus on veelgi nürimeelsem.

Andmed:

August Gailit, Klounid ja faunid. Följetonid, Odamees, 1919, lk 164

Linke netiilmast:

"Klounid ja faunid" ELLU-s