Friedebert Tuglas & Karl Ast Rumor - Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa (2021)

90 aastat tagasi asusid neli meest (kaks kirjanikuhärrat, ärimees ja nende multitalendist autojuht) ühe erilise omnibusega rännuteele mööda Põhjala unenäolisi maastikke, et jõuda välja Pariisi maailmanäitusele kultuuri kaema. Esialgne plaan oli jõuda isegi Balkani ja Vahemereni, kuid fjordid raputasid reisisellid ikka juba nõnda läbi, et Pariisist vurati läbi Saksamaa otse kodu poole tagasi. Eks tuli ju väljamaal nähtud ilmaimesid kodumaal kuulutama hakata. 

Kahe kirjanikuhärra ehk Tukla ja Asti poolt on too reis ka kenasti dokumenteeritud. Tukla puhul muidugi tema kirjade näol kallile Elole, kes teda Werneris istudes taga igatses ning igasugu vekslite ja muude jamadega pidi tegelema. Ast jällegi saatis reisil olles ajalehte "Nool" lühikesi ülevaateid, mis jutusabana ilmusid ja nende reisifondi rahaliselt toetas.

Põnev on lugeda, kuidas nägid välja mitmed paigad, mida olen ka oma rännakutel külastanud, ligi sajand tagasi. Kohati on see Euroopa kultuurikiht ikka nii sügav ja tugev, et ka teine maailmasõda ja kõik hilisemad kümnendid ei ole seda palju muutnud. Samas loed neid Tuklate kirju ja Asti märkmeid ja mõistad, et see kõik on osake ühest kadunud maailmast, mis elab edasi veel ainult vanadel postkaartidel ja raamatutes. Nõnda oligi see teekond omnibusega mööda Põhja- ja Kesk-Euroopa maastikke ühtaegu rõõmus ja nukker. Aga koju jõudes avad postkasti ning sind ootab seal kirgastes ja selgetes toonides postkaart ühelt saarelt kesk Vahemerd. Ja sa tead järsku, et ka sul on aeg reisikohver pakkida ja teel asuda. Ainult milline raamat nüüd riiulist kaasa võtta?

PS: "Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa" on minu jaoks konkurentsitult selle aasta kõige kaunima kujundusega raamat. Need ohtrad fotod, vanad postkaardid, karikatuurid, väljalõiked ajalehtedest ning fragmendid Konrad Mäe ja Nikolai Triigi maalidest on lihtsalt suurepäraselt ühteks taieseks kokku pandud.

Andmed:

Friedebert Tuglas & Karl Ast Rumor, Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa: Väike Skandinaavia reisisaatja, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2021, lk 218

"Marie Underi Euroopa-reisid" (2010), "Karl Ristikivi teekonnad" (2012) & "Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid" (2017)

Kahjuks ei olnud meil sel aastal võimalik minna juba traditsiooniks saanud kevadisele puhkusereisile (näiteks Belgia ja Brüssel olid eelmine aprill lihtsalt vaimustavad). Mina istusin riigieksami komisjonis ning Evelin omandas ülikoolis uusi tarkusi tõlkimise ja saksa keele kohta. Kuigi mu keha ei saanud kodumaa pinnalt lahkuda, siis see ei takistanud mu vaimul ette võtmast üht korralikku reisi koos Marie, Arturi, kahe Karli ja Friedaga.

Kus me kõik koos ära ei käinud! Lapimaast Marokoni, Brasiiliast Tseilonini! Nõnda paljusid armsaks saanud paiku sai uuesti külastatud ning vaikselt unustusse vajuvaid mälupilte korralikult värskendatud. Sain taas lihtsalt sõnatuna seista Kölni toomkiriku trepil, kolada Malta ordu võimsates kindlustustes ning pärast mitmetunnist matka väsinuna nautida päikesetõusu Adam's Peaki tipus.

Reisikaaslaste üle ma kurta ei saa (Evelini nad muidugi asendada ei suutnud). Marie ja Artur seletasid natuke liiga palju oma printsessikestest, kuid olid igati toredad kaaslased õhtustel teatriskäikudel. Frieda pani meid igas uues linnas esiteks pargipingile istuma ja pidas kahetunnise loengu, kus võttis "lühidalt" kokku linna ajaloo. Kaks Karli olid nüüd küll üksteise täielikud vastandid. Kröits tahtis alati üksi jalutada, kuid seejuures kaebas alalõpmata oma valutavate kehaosade ning talla all oleva villi üle. Kummaline mehike! Ast omakorda ei löönud millegi ees risti ette. Läks esimese ettejuhtuva kohalikuga juttu puhuma ning meelitas meid isegi haaremit külastama (!). Ta ikka rõhutas, et kui me juba siia oleme kokku tulnud, siis tuleb kõik sülle kukkuvad võimalused ka ära proovida.

Tagasi koju jõudes hakkasin koheselt suveks uusi reisiplaane tegema. Nõnda palju on ju maailmas paiku, kuhu me pole Eveliniga veel oma rännakutel jõudnud. Tahaks juba kuskil kõrvaltänava vaikses kohvikus istuda, pidevalt kuhugi tõttavaid kohalikke jälgida ning postkaardi tagaküljele kodustele tervitusi kirjutada. Postkaarte on tegelikult põnevam saata, kui neid kaugetelt maadelt saada. Sest sel juhul oled sina ise võõrastele radadele rändama läinud.

Andmed:

Sirje Kiin (koostaja), Marie Underi Euroopa-reisid: Kuuskümmend üks kirja tütardele 17. X 1918-13. V 1930, Go Group & Eesti Kirjandusmuuseum, 2010, lk 160

Janika Kronberg (koostaja), Karl Ristikivi teekonnad: Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946-1976, Go Group, 2012, lk 208

Janika Kronberg (koostaja), Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid: Sõprade teateid rännuteedelt 1905-1950, Go Group, 2017, lk 168

Linke netiilmast:

Kairi Printsi arvustus Eesti Ekspressis

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Peeter Oleski arvustus Maalehes

Peeter Oleski arvustus Sirbis

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Mall Jõe arvustus Keeles ja Kirjanduses

Marie Under & Friedebert Tuglas - Under ja Tuglas (2006)

1917. aasta on ilmselt üks enim meie ühiskonda, ajalugu ning kultuuri mõjutanud aasta. Märtsis toimunud veebruarirevolutsioon tõi siia Läänemere kaldal asuvasse provintsikubermangu seninägematul hulgal vabadusi ja usku paremasse homsesse. Tekkinud olukord lausa nõudis kohest tegudele asumist ja oma varjusurmas olnud ideede teostamist. Ning tegutsejaid juba leidus. 

Sellest revolutsioone täis aasta kevadest on pärit ka üks paremini varjus hoitud eesti kirjanduse saladusi. Episood, mis sai alguse 1917. aasta mais, jõudis oma kulminatsioonini kesksuvel Birkenruh's ning hääbus vaikselt saabunud lumega. See on Printsessi ja Felixi rääkimata lugu, mida tutvustati avalikkusele alles 2006. aastal ilmunud kirjavahetuse kaudu.

See on lugu kahe suure looja vahel lõkkele löönud kirest, sellele andumisest ja mõistmisest, et see hävitaks pikemas perspektiivis looja vähemalt ühes nendest. Under kutsus tagasi oma ustava paaži ning Tuglas abiellus preili Oinaga. Mõlemad valisid oma pikale eluteele kaasa neile ideaalselt sobinud kaaslased, kellega mindi läbi nii tulest kui veest. Kuid nad jäid endaga kaasas kandma ka seda ainukordset Birkenruh' suve, mis oli täis sireliõisi, lugematuid unistusi ja nüüd juba klassikaks saanud luulet.

Andmed:

Rutt Hinrikus (koostaja), Under ja Tuglas: Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus, Tänapäev, 2006, lk 208

Linke netiilmast:

Jürgen Rooste arvustus Sirbis

Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes

Kalev Kesküla arvustus Eesti Ekspressis

Jaan Unduski arvustus Postimehes

Elo & Friedebert Tuglas - Kirjad teineteisele 1917–1947 (2001)

Laulusõnad ütlevad, et saja aasta kestel kordub sama kevade. Nüüd on sajand möödunud eesti kirjandust kõige enam mõjutanud kevadest - Siuru kevadest. Tahaks öelda, et seekord laulusõnad valetasid. Sellist plahvatust pole meie kirjanduselus enam ette tulnud!

Siuru rühmituse kohta pole senini ühtegi ammendavat monograafiat ilmunud ja ka mängufilm jäi kahjuks rahastusest ilma. Samas on viimaste kümnendite jooksul ilmunud ridamisi kogukaid kirjavahetusi, mille üheks osapooleks oli Friedebert Tuglas. Kõige üksikasjalikuma sissevaate Siuru argipäeva annab Adsoni ja Tukla korrespondents, kuid kõige pikemaajalisema, isiklikuma ja kodusema pildi ühe siurulase eluteest saame Elo ja Frieda kirjavahetust lugedes. Kindlasti üks kõige sümbiootilisemaid sümbioose, millega ma eales olen kokku puutunud.

PS: Arvustus ilmus algselt Värske Rõhu 2017. aasta sügisnumbris.
Suured tänud Hanna Lindale!

Andmed:

Elo ja Friedebert Tuglas, Kirjad teineteisele 1917–1947, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2001, lk 768

Linke netiilmast:
Elo Lindsalu arvustus Eesti Ekspressis