Jana Maasik - Kummituste peatänav (2023)

Ilmselt oleks "Kummituste peatänavat" veel parem olnud lugeda 2. novembri õhtul, kui mööda Eestimaad on ringi käimas tavapärasest suurem hulk hingi, kummitusi ja tondikesi, kuid oktoobrikuu lõpu pime ja tuuline sügisõhtu sobis samuti, et kohtuda mõnedega nende seast. 

Jana Maasiku raamatu traagiline algus võib mõnd lugejat alguses ära kohutada (ehk isegi pigem mõne noore lugeja vanemat, kes eeldab, et lasteraamatutes me surma teemadel ei räägi), kuid loodan, et mitte nõnda palju, et raamat pooleli jätta. Tegelikult on surma, leina ja leppimise teemat autori poolt meisterlikult ja austusega kajastatud (sarnasel teemal tuleb meelde Triinu Laane veel noorematele lugejatele mõeldud raamat "Luukere Juhani juhtumised") ning annab, muidu väga seikluslikult ja hoogsalt kulgevale loole, vajalikku sügavust juurde.

Nõnda ongi "Kummituste peatänaval" olemas väga paljud heale lasteraamatule omased tunnused: põnev lugu, sümpaatsed tegelased, sügavam mõte, natuke õpetlikku sisu (Tallinna ajalugu, rahvapärimus) ja kaunis kujundus (minu arvates sobisid Urmas Viigi illustratsioonid antud raamatule suurepäraselt). Ma nuriseks ainult keelekasutuse kallal, mis minu arvates oli kohati sihtgrupile mõeldes liiga keeruline (näiteks sõna "makulatuur" küll nüüd kaheteistaastased ei kasuta). Kuid keelelist väljakutset on muidugi ka vaja! Kuidas muidu noore lugeja sõnavara areneks. Eks ikka häid raamatuid lugedes, mis kindlasti "Kummituste peatänav" ka on.

Andmed:

Jana Maasik, Kummituste peatänav: Võtme mõistatus, Varrak, 2023, lk 208

Mairi Laurik - On aeg! (2021)

Mairi Lauriku romaani "Mina olen Surm" olen viimaste aastate jooksul korduvalt ja edukalt soovitanud õpilastele, kellel käsil põhikooli viimased klassid. Nad on raamatule alati andnud positiivset tagasisidet ja seda ka ise klassikaaslastele soovitanud. Teadsin juba tükk aega, et Laurik on Roometi loole ka järje kirjutanud ning mul oli see aina pikemaks kasvavas "lugeda vajavate raamatute" nimekirjas olemas, kuid lugemiseni jõudsin alles nüüd. 

Kui esimeses osas saime tuttavaks Roometi ning tema võimega näha inimeste elukellasid (taustal ka suhted koolis ja armumine Meritisse), siis teises osas keskendub suures osas Roometi-suguste ehk Surmade võrgustiku tausta ja maailma avamisele (natuke tähelepanu saab ka Roometi perekond ja suhe Meritiga). Roomet tutvub teiste omasugustega ja kistakse peagi ka ühte natuke segaseks ja kaugeks jäävasse rahvusvahelisi mõõtmeid võtvasse mõrvamüsteeriumisse, mis peaks olema romaani põnevamaks sündmuseks, kuid kahjuks seda rolli välja ei mängi (esimeses osas toimunud kallaletung Meritile oli tunduvalt parema pingega kirjutatud).

"On aeg!" jätab pigem sellise vaheetapi mulje, mis on mõnes mõttes vajalik enne (eeldatavasti ilmuvat) kolmandat osa, et aidata paremini mõista kõiki neid Surmade keelde, kohustusi ja eripärasid. Samuti laoti siin raamatus (taas eeldatavasti) vundament sellele "suuremale kurjusele", mis oma esimest palet näitas, kuid see oleks pidanud olema natuke selgepiirilisem ja panema selgelt ootama järge. Nõnda soovitangi seda osa lugeda neil, kellele esimene osa väga-väga meeldis. Teistele ütleks, et oodake ehk kolmas osa ära ja siis lugege mõlemad juba ühe korraga.

Andmed:

Mairi Laurik, On aeg!, Tänapäev, 2021, lk 168

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris

Maniakkide Tänav - Teekond Ridamuseni (2021)

Ma olen aastate jooksul koos Maniakkide Tänavaga ikka igasugustesse hulludesse seiklustesse sattunud. Oleme parajalt kiiritada saanud Jõgeva kandis pärast Sosnovõi Bori tuumakatastroofi, igasugu kosmiliste tegelinskitega madistanud ja mööda Iidmaad ringi ratsutanud. Tuleb tõdeda, et ühegi teise kirjaniku kirjanduslikel maastikel rännates pole ma nõnda palju verd ja soolikaid näinud. Ja tegemist pole vähimalgi määral etteheitega! Kuid kindlasti tasub neile radadele asudes sellega arvestada, et päid hakkab lendama.

Äsja ilmunud jutukogumik "Teekond Ridamuseni" annab suurepärase võimaluse heita pilk autori viimase kümnendi loomingule oma üheksa palaga. Uus lugeja saab üsna ruttu enda jaoks selgeks, kas tegemist on temale sobiva (ulme)kirjandusega. 

Minu jaoks oli see pigem mõnus rännak mälestusteradadel, sest suur osa tekstidest olid varasemalt tuttavad (ajalehtedes Vooremaa ja Lääne Elu järjejuttudena ilmunud lood olid minule uued). Pigem oli see nendele väikestviisi test, kui sügava jälje olid nad esimesel lugemisel jätnud. Oli vist ainult üks lugu, mille puhul tuli mulle üllatusena, et ma olin seda enne lugenud, kõigi teiste süžeed ronisid peale paari lehekülge mälusoppidest välja. Eriti humoorikas oli taas kohtuda Udriku küla muttidega. Lool "Meie külas nähti imet" on küll omad probleemid, kui üldiselt on see lihtsalt nii mõnusalt punk ja puhtas kirjutamisnaudingus sündinud tekst.

Seda puhast kirjutamis- ja katsetamisnaudingut esineb veel mitmeski teises Maniakkide Tänava loos. Eks nüüd tuleb lihtsalt silmad-kõrvad lahti hoida ja oodata, kuhu radadele järgmine kümnend autori viib. Ühes asjas olen siiski kindel - vererada jääb ka Maniakkide Tänava uusi otsinguid saatma.
 

Andmed:

Maniakkide Tänav, Teekond Ridamuseni, Lummur, 2021, lk 288

Linke netiilmast:
Leila Liivaku arvustus Reaktoris

Manfred Kalmsten - Raske vihm (2020)

Debüütkogusid varitseb alati üks salakaval lõks. Nõnda lihtne ja ahvatlev on ju kõik seni kirjutatu üheks käsikirjaks kokku liita ja ühtede kaante vahel välja anda. Kui mitte oma esimesse kogusse, siis kuhu veel? Kogutud teoste eelviimasesse köitesse, millele järgneb veel ainult bibliograafia?

Kuid kogutud teoseid ei jõua oodata ja ikkagi valitakse debüütkogumik, siis sellega kaasneb oht, et raamatusse satuvad kokku nii kriitikutele silma jäänud ja esimesi tunnustusi toonud tekstid kui ka lihtsalt kirjanduslikust huvist tehtud katsetused (noor kirjanik arenebki ju pidevalt kirjutades ja oma piire kombates). Ja nõnda ongi lõpuks trükikotta minemas täitsa "päris raamatu" mõõtu käsikiri, mitte mõni vihk.

Manfred Kalmsteni debüütkogu "Raske vihm" on kahjuks ülal kirjeldatud lõksu päris korralikult kinni jäänud. Kogumikus olevate lugude seas on tõesti tugevaid ja igati korralikke ulmejutte ("Raske vihm", "Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus", "Põgeneda rottidelinnast...", "Lumemarjaveri" ja "Murtud Süda"), mille puhul tuli suurepäraselt välja Kalmsteni tugevaim oskus kirjanikuna - luua omanäolisi ja natuke kõhedaks tegevaid maailmu. Kõigi mainitud juttude puhul oli mul lugejana soov loo lõppedes neist maailmadest rohkem teada saada. Tahaks veel jalutada mööda Mutilinn hämarusse mattuvaid tänavaid või sõita vaikselt tuksuva "Mudel II" mööda Kaleva kuningriiki Rävala poole, et saada osa vabariiklaste ja rojalistide vastasseisust. Miks mitte lausa romaani mõõtu teksti näol?

Kuid antud kogumik sisaldas ka neid palasid, mille puhul ma ei suutnud enam süžeed meelde tuletada, kui raamatuga lõpetatuna sisukorrast pealkirju vaatasin. Õnnetuseks muudavadki need kogumiku tervikilme Harju keskmiseks, millest on tuline kahju, sest tegemist oleks võinud olla meie ulmemaastiku viimaste aastate ühe tugevama debüütkoguga. Õnneks tõestavad kogumiku tugevamad lood siiski seda, et meie ulmekirjandus on saanud juurde uue põneva autori, kelle järgmisi tekste jään huviga ootama.

Andmed:

Manfred Kalmsten, Raske vihm, Fantaasia, 2020, lk 320

Linke netiilmast:

Kalver Tamme arvustus Reaktoris

Ene Kallase arvustus Reaktoris

Elar Haljase arvustus Reaktoris

Indrek Hargla - Süvahavva: Viimane suvi (2020)

Mõne paiga kohta kohe tekivad igasugu kuulujutud ja legendid. Üheks selliseks kohaks on Põlvamaa metsade vahel asuv Süvahavva talu, mille kohta olla igasugu kummalised jutud liikvel. Osad räägivad, et seal elavat mingi nõiamoor, kes sulle korraks sügavalt silma vaatab ja siis sulle su surmapäeva ütlevat. Teised jälle, et mingi vanamees, kes suudab kätega isegi kasvaja su seest ära ajada. Kuskil foorumis kirjutas keegi ka mingist surmatagusest kojast ja võimalusest surnutega rääkida, aga see tüüp tundus küll peast täiest soe olevat. Kuid midagi selle paigaga on!

Olles viimasel suvel nüüd ise oma rännakutel Süvahavval sattunud, ei saa ma küll aru, kust sellised kuulujutud pärit on? Talu perenaiseks on noor tütarlaps nimega Arnika, kes küll mingi nõid olla ei saa. Rääkis, et korra või kaks kuus satuvad nende värava taha tõesti inimesed, kes arvavad, et Süvahavval mingi nõiamaja olla. Eks inimesed viimases mures ja hädas proovivad igast õlekõrrest kinni haarata. Ja kas neile seda nüüd kohe pahaks saabki panna? Ehk mõni Arnika vanatädi tõesti ravis kunagi külainimestel soolatüükaid või aitas sünnitusi vastu võtta ning sellest ajast ongi talule selline maine külge jäänud. Mul hakkas lõpuks kohe kahju noorest inimesest. Eestlased on ikka natuke sõgedad oma esoteerika, kivikeste ja "nõidadega".

Kuid pärast aiavärava juures hüvasti jättes ja vaikselt aleviku poole kõmpides, pidin endale siiski tunnistama, et miski jäi mind häirima. Miks on Arnika-sugune noor neiu end ikkagi siia metsade vahele sisse seadnud? Kas tõesti on noorel inimesel nii suur vastutustunne suguvõsa pärandi ees? Ta otsekui valvaks midagi! Ja kas kumu soolatüükaid eemaldanud külamoorist suudab tõesti nõnda kaua elus püsida, et jõuab täiesti muundunud kujul otsaga internetti välja? Surmatagune koda on muidugi jaburuste tipp, aga mingit saladust Süvahavva ja Arnika varjavad. Tundub, et tuleb ikka mõnel järgneval suvel vähemalt korra siia kanti "täiesti juhuslikult" matkama sattuda ning miks mitte öömaja just Süvahavva noorelt perenaiselt paluda.

Andmed:

Indrek Hargla, Süvahavva: Viimane suvi, Raudhammas, 2020, lk 470

Mikk Pärnits - Must mägi (2019)

Mikk Pärnitsa romaani "Must mägi" lugedes tuli mul esimese asjana meelde mõni nädal tagasi peetud vestlus oma vennanaisega. Jutuajamise teemaks oli just kinodesse jõudnud "Jokker". Olime mõlemad seda just näinud ja arutelus jäi mulle kõlama üks tema öeldud lause: "Meie raviasutustes on kümneid jokreid oma tähehetke ootamas" (ta on nimelt Tervishoiu Kõrgkooli erinevate praktikate raames küllaga neisse kinnistesse asutustesse sattunud). See polnud just kõige julgustavam mõte, sest enne Paldiski maanteele jõudmist sõidavad nad sinuga igal hommikul samas trammis või trollis.

Pärnitsa raamatu "kangelaste" puhul tekib kohe küsimus, kas ka nendele peaks kiiremas korras mõne pehmete seintega toakese broneerima ja üht huvitava lõikega särgikest tutvustama. Nimelt on loo keskmes neli meest (nõiasaatest väljakukkunu, Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessor, full-on skisofreenik ja peale autoavariid teiste valetamist tajuma hakanud laenunõustaja), kelle missiooniks on kontrolli alla saada Mustamäe kortermaja keldris meie maailma immitsev vormitu kosmiline kurjus. Not crazy at all!!!

Olgu romaani tegelased ja loo sisu kui sõge tahes, siis vähemalt Pärnitsal jutt jookseb. Raamat läheb lenneldes, isegi kohati segadust tekitavad jutustaja vahetumised ei võta eriti lugemistempot alla. Lähed selle sõgeduse ja erinevate vandenõuteooriate virvarriga lihtsalt kaasa ning naudid teekonda. Teose lõpp ja epiloog polegi tegelikult eriti olulised, sest mingit suurt tõde sa nagunii nende nelja vaimust vaevatud mehikeste juurest otsima ju ei läinud. Sa kuulasid lihtsalt nende kindlasti "tõese" loo viisakalt ära, noogutasid natuke toetavalt ning läksid oma igapäevaste toimetustega edasi. Kuid järgmine kord Mustamäel ringi jalutades jääd ikkagi tahtmatult seisma ja su pilk jääb korraks ühel viiekordsel paneelikat korraks pidama. Midagi on nagu selle maja juures valesti! Kas tõesti...? Ei, see oli ju ainult nende hullude jampsimine! Igaks juhuks kiirendad sammu ning korraga tekib suur tahtmine siit kuhugi kaugele ära saada. Kuhugi, kus SEE mind kätte ei saa.

Andmed:

Mikk Pärnits, Must mägi, Tänapäev, 2019, lk 220

Linke netiilmast:

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Indrek Hargla - Pan Grpowski üheksa juhtumit (2001)

Augustikuu õhtud on juba pimedad ja vihmased. Sumedatest suveõhtutest on saanud sügise nukker eelmäng. Selliseid õhtuid sobib suurepäraselt sisustama mõni hea õudus- või kriminaalromaan. Usun, et ma pole ainus inimene Eestimaal, kes juba pikisilmi ootab, et apteeker Melchiori asuks verivärsket juhtumist lahendama. Kuid seniks otsustasin ma üles otsida ühe vana sõbra - pan Mieczyslaw Grpowski. Tagasihoidlik poola vanahärra, kes Varssavi eeslinnas koos oma abikaasa Vlasta väikest antikvariaati peab ning sulle alati otsitava raamatu leiab. Kas ma mainisin, et pan on ka üks maailma parimaid ja hinnatumaid eksortsiste?

Õhtud pan Grpowski seltsid on äraütlemata põnevad ja natuke ka kõhedusttekitavad. Kas sa oled kuulnud lugu, kuidas ühes Kopenhaageni kirikust leiti preestri ja vöörmündri surnukehad, kellel olid nii käe- ja jalalabad otsast lõigatud ning ka tunde peale surma jooksis ikka haavadest verd? Ja mitte nende enda verd!?! Või kuidas üks vampiir ühe Vatikani kõrge kardinali keha tahtis üle võtta? Või minu lemmikut mõistatuslikest Veneetsia peeglitest ühes vanas Inglismaa lossis? 

Küll panil neid lugusid jätkuks, kuid kahjuks on ta väga tagasihoidlik ja peale paari lugu hakkab ta juba vabandama, et ta ei taha inimesi oma heietustega tüüdata. Mina hakkan muidugi kohe pani ümber veenma, et ta ikka edasi jutustaks või veel parem - oma täielikud mälestused kirja paneks. Ma tean, et memuaaride kirjutamine on tal ammu mõttes olnud, kuid töö ja tervis pole sellele senini mahti andnud. Ehk leiab pan ikkagi endas jõudu, et mälusoppidest ka unustusehõlma vajunud juhtumid üles leida (näiteks Roanoke kadunud koloonia mõistatus või mädaneva ihuga eksortsist Pavel Kondratjevi lugu) ja need kaante vahele panna. Pimedaid õhtuid ja lugejaid meil siin kaugel põhjalas igatahes jätkuks.

Andmed:

Indrek Hargla, Pan Grpowski üheksa juhtumit, Kuldsulg, 2001, lk 360

Linke netiilmast:

Veiko Belialsi arvustus Sirbis

Ilona Martsoni arvustus Eesti Päevalehes

Helga-Johanna Kuusler - Verevalla varandus (2018)

Olles lugenud paar esimest peatükki Helga-Johanna Kuusleri romaanist "Verevalla varandus", tekkis mul koheselt paralleel Indrek Hargla "Süvahavvaga". Omadega ummikusse jooksnud perekond kolib maale uut algust otsima, külaelanikud tunduvad enam kui kummalised ning vaikselt hakkavad esile kerkima ka paiga tumedad saladused. Peab vist tõdema, et Lõuna-Eesti pärapõrgus on taas üks etnohorrori tont lahti pääsenud.

Õudust, folkloori ja fantaasiat on Kuusler igatahes siia teksti kõvasti sisse seganud ning selle keskele 17-aastase Ivo paigutanud, kelle senine maailmapilt totaalselt uppi lendab. Ivol tuleb tutvust teha haldjate, marraste, kollide ja isegi Põrgu enesega. Uskuge mind, see pole just kõige sõbralikum kamp. Igatahes verd voolab ojadena ja luid (ka Ivo omani) murtakse samuti parajas koguses. 

Kuusleri loodud maailmal on tegelikult täitsa jumet ning lugedes igatahes igav ei hakka. Üks pöörane sekeldus viib kiirelt teiseni ning peagi oletegi koos Ivoga Verevalla varanduse jälile saanud. Kuid kahjuks on selle kõige juures natuke liiga suureks abiliseks õnnelik juhus. Asjad juhtuvad ikka nõnda, sest need on just antud hetkel peategelasele kasulikud ja aitavad looga edasi minna. Nagu oleks abirattad veel külge unustatud!

Teksti juurde oleks vaja olnud lasta üks eriti kuri toimetajatädi, kellel oleks ühes olnud üks eriti teravaks ihutud punane pliiats. Nimelt on tekstis selgelt liiga palju liigliha ja sümptomaatiline on järjepidev iseenesestmõistetavate olukordade täpsustamine või ülekordamine. 

 Toon siinkohal tekstist ühe iseloomuliku näite:

"See on tema, kas pole?" küsis Ivo Mardole alt üles vaadates. Muidugi ei vaadanud ta mardale alt üles selle pärast, et pidas teda endast tähtsamaks, vaid seetõttu, et Mardo istus tooli peal ja tema põrandal.

Selliste lõikude eemaldamine oleks küll raamatu mahust umbes 50 lehekülge kärpinud, kuid see oleks andnud võimaluse lool rohkem särada ja äkki suunata hoopis see maht mõne varju jäänud kõrvaltegelase või -liini lahtikirjutamisele. Seetõttu ongi ühe päris oma kurja toimetajatädi omamine noorele kirjanikule ainuõigeks teeks. Mahakriipsutatud lõigud ja ohtrad küsimärgid käsikirja veergudel aitavad lihtsalt su igat järgnevat teksti paremaks ja sisutihedamaks muuta. Loodan, et Kuusler leiab oma range toimetajatädi peagi üles, sest kirjutamisannet siin igatahes paistab olevat.

Andmed:

Helga-Johanna Kuusler, Verevalla varandus, Tänapäev, 2018, lk 304

Linke netiilmast:

Triin Loide arvustus Reaktoris

Indrek Hargla - Kolmevaimukivi (2018)

Asudes lugema mõnda uut romaani, annan üldjuhul kirjanikule umbes 50 lehekülge jagu aega, et mind oma loodud tekstiga ära võluda. Üldjuhul saavad nad selle ülesandega hakkama, kuigi iga kümne teksti kohta satun lugema ühte, mille puhul jätan lugemise suhteliselt kiiresti pooleli või halvemal juhul proovin ja proovin, kuni lõpuks saabub mõistmine, et piinamiseks on inimkond sajandite jooksul palju lihtsamaid ning efektiivsemaid meetodeid leiutatud. Harilikult on lõpptulemuseks lihtsalt see, et antud autori maailmadesse ma enam nii lihtsalt ei satu.

Kui romaanide puhul kehtib 50 lehekülje reegel, siis lühiproosa puhul on antud aken heal juhul 2-3 lehekülge või vahel isegi ainult paar lõiku. Selle imelühikese ajaga peab kirjanik sulle tutvustama paari täiesti kontvõõrast isikut ning sind ära veenma, et sa soovid nendega mõned ühised tunnid veeta. Pole just kõige lihtsamate kilda kuuluv ülesanne.

Selle ülesandega sai Indrek Hargla hakkama sel nädalal üksteist korda järjest! Kirjanikuhärra lasi hommikul kella üheksa ajal uksekella, astus uksest sisse kaasas ja kaasas oli tal mingi junkru moodi poisike. Noorhärra tutvustas end Hallamäe linnuse valitseja pojana ning hakkas mulle pajatama oma uskumatut lugu helendavast rüütlist, ketrajaneitsi Ylsvingist ja hõbedasest pistodast Calibur, mis tegelikult ei olnud hõbedast ega ei olnud ka pistoda. Mina kuulasin teda suu ammuli ja ei pannudki tähele, millal kirjanikuhärra oli ise minema lipsanud.

Paar tundi hiljem, kui Ustav (nõnda oli junkrukese nimi) oli lahkunud, helises taas uksekell. Läheksin avama ning Hargla seisis jälle trepikojas, kellegagi uudistavad ja natuke häbelikud silmad üle tema õla mind piilumas. Long story short, nõnda juhtus see tol päeval üksteist korda järjepanu. Keda kõike too Hargla ka ei tunne! Mul käisid külas Albert Einstein, üks poolsõge rahvaluulekoguja Liivimaalt, Ühendatud Astrolaevastiku inspektor Vader ja vana hea tuttav Henrik Lätimaalt.

Eks suured valevorstid olid nad kõik, aga kui põnevaid lugusid nad rääkisid. Einstein näiteks valetas mulle suu sisse, et Raimond Valgre pidavat nüüd Ray Walgreni nime all Ühendriikides elama ning olevat seal isegi ühe Marilyn Monroe nimelise näitlejaga abiellunud. Eks ma suurest austusest professori vastu noogutasin kaasa ja ei hakanud teda parandama. Eks keegi oli talle lihtsalt udu ajanud ja vaene mees oli seda sulatõena võtnud. Eks ta tahtis natuke esineda ka ning näidata, et ta teab midagi ka Eesti kohta.

Viimased külalised läksid alles peale südaööd ära (need viimased olid eriti lärmakad ja isegi natuke matsid). Mina istusin korraks diivanile ja tõmbasin hinge. Lubasin endale, et homme ei ava ma ühtegi raamatut ega ust. Vaja natuke puhata ning pead tuulutada. Sõidan parem hommikul vara juba Aegviitu ja kolan mööda metsaradu. Mustikaid pidi veel metsas saadaval olema. Nagunii lubas Kivirähk mõne sõbraga nädala lõpus läbi hüpata ning ega need enne koitu tavaliselt koduteed üles ei leia.

Andmed:

Indrek Hargla, Kolmevaimukivi, Raudhammas, 2018, lk 426

Linke netiilmast:

Raul Sulbi arvustus Reaktoris

Kersti Kivirüüt - Värav (2018)

Kui lähitulevikus peaks ilmuma mõni uus eesti kirjandust kokkuvõttev teos, siis saab sinna täiesti kenasti kirjutada väikese alapeatüki meie kodumaisest koolja- ehk zombikirjandusest.  Veikko Vangonen, Maniakkide Tänav, Veiko Belials - need on ainult mõned kirjanikud, kes on varasemalt kooljarahvaga kokku puutunud. Nüüd on nendega liitunud ka Kersti Kivirüüt.

Kivirüüdi lühiromaan viib meid maalilisse Lõuna-Eestisse, kus metsade ja rabade taga asub üks väike külake, millel on oma sajandeid vana ning isegi globaalseid mõõtmeid omav saladus. Õnneks või kahjuks satub üks pooletoobine poliitbroiler päälinnast sellesse külla, mis ongi piisavaks põhjuseks, et saaks lahti rulluda üks veriselt maavillane seikluslugu.

Kivirüüdi tekst on olnud mu senise suvelugemise suurimaks üllatuseks. Igati muhe ja natuke musta huumorisse kanduv lugu, mis ei võta end liiga tõsiselt ning inglastelt väljendit laenates "it didn't overstay its welcome". Igati mõnus kaaslane paariks kuumaks suveõhtuks.

Andmed:

Kersti Kivirüüt, Värav, Fantaasia, 2018, lk 126

Linke netiilmast:

Leila Liivaku arvustus Reaktoris

Mairi Laurik - Mina olen Surm (2016)

Ma olen alati olnud seisukohal, et iga raamat jätab lugejasse mingisuguse jälje. Mõne raamatu puhul on mõju tuntav juba lugemise käigus ning teksti mõju võib kesta veel aastaid ja inimese elu otseselt mõjutada. Mõned teised tekstid (mis on tegelikult kindlasti enamuses) jätavad lugejasse ehk ainult vaevumärgatava märgi. Need on raamatud, mille kohta ütleme enamasti lihtsalt kommentaariks "Oli kah!" või "Lugeda kõlbas.". Aga me ei taju, et need veedetud tunnid nende raamatutega olek kuidagi meie elu muutnud.

Möödunud nädalal lugesin Mairi Lauriku paar aastat tagasi ilmunud ja Tänapäeva noorteromaani võistluse võitnud noorteromaani "Mina olen Surm" ning mind valdas peale raamatu viimast peatükki täpselt eelpool mainitud tunne. Lugeda kõlbas ja osadele oma õpilastele põhikooli viimastes klassides soovitaksin isegi antud teksti soojalt. Aga mida sain mina selle raamatuga veedetud tundidest nende päevade jooksul?

Vastus saabus paar päeva tagasi, kui jalutasime elukaaslasega õhtul mööda parki ja ma jutustasin talle antud romaanist. Ma sattusime tänu sellele romaanile arutama teemadel, mille üle polnud me vist kunagi või väga ammu vestelnud. Surm, sellel järgnev, teadmine/teadmatus oma elada jäävate päevade hulgast ja maailmalõpp - nendel teemadel arutades jõudsime oma kodutänavale tagasi. Tuppa sisse astudes oli mul ka selge, et ma võtan Lauriku romaanist endaga kaasa just selle südasuvise jalutuskäigu.

Andmed:

Mairi Laurik, Mina olen Surm, Tänapäev, 2016, lk 224

Linke netiilmast:

"Mina olen Surm" ELLU's

Leila Tael-Mikešini arvustus Reaktoris

Reeli Reinaus - Maarius, maagia ja libahunt Liisi (2017)

Mets on meie teadvuses alati olnud natuke hirmutav ja salapärane paik. Täis seletamatuid hääli ja viirastuslikke varje. Alati on tunne, et keegi jälgib sind ning oled otsekui kutsumata kellegi võõra koju sisse astunud. Mets muutub külalislahkeks alles ajapikku, kui juhukülalisest saab kauaoodatud sõber, kes austab oma käitumisega võõrustaja koda. Alles siis on mets valmis avaldama sulle oma saladusi.

Mets on muidugi olnud ka meie kirjanduses üks enim kasutatud motiive. Paar aastat tagasi lugesin ma Reet Made "Salarohelist hiit" ja sain tõsise pettumuse osaliseks. Minu jaoks oli tegemist äärmiselt kuiva ja veniva teosega, kuigi temaatika oli iseenesest põnev (uue suvekodu lähedal oleva võlumetsa avastamine). Kuid mets raamatus ei hakanud lihtsalt elama!

Täiesti vastupidine kogemuse andis aga Reeli Reinausi uus lasteraamat "Maarius, maagia ja libahunt Liisi". Maariuse uue kodu lähedal on suur looduskaitse all olev põlislaas, mida kohalik külarahvas natuke pelgab. Maarius külarahva hirmudega kursis ei ole ning satub metsas loomaluid otsides kokku ühe ilusa, kuid tõredavõitu tüdrukuga. Neiust nimega Liisi saab Maariuse uus sõber, kaitsja ning teejuht nõiduslikus laanes. Poiss õpib sellel teekonnal tundma nii inimhinge kui ka metsa uusi sügavusi.

Maagia ja folkloor on igati toredad asjad lasteraamatutes, kuid selle teose muudab eriti õnnestunuks viis, kuidas autor käsitleb tõrjutust, psüühilist kiusamist ja grupi mentaliteediga vastuollu minemist. See annab tekstile sügavuse ning muudab muidu muinasjutuliseks kiskuva süžee reaalsemaks ja laseb lugejal end rohkem mõne tegelasega samastuda, mis tagab omakorda ka nauditavama lugemiskogemuse. "Maarius, maagia ja libahunt Liisi" on kindlasti selle aasta kodumaistest lasteraamatutest üks säravamaid ja südamlikumaid tekste.


Andmed:

Reeli Reinaus, Maarius, maagia ja libahunt Liisi, Päike ja Pilv, 2017, lk 224

Kersti Kivirüüt - Okultismiklubi (2009) & Okultismiklubi 2 (2011)

Mulle on olnud alati sümpaatsed kirjanikud, kes julgevad võtta oma kodukoha ajaloo või pärimuse ning selle suuremaks kirjutada. Valmidus minna ajalooõpikutest, segasevõitu rahvalaulu katketest ja radiosüsiniku meetodist kaugemale. Näha midagi suuremat selles soode ja metsadega pikitud ning igavesse sügisesse mähitud Euroopa ääremaas. Aga äkki...!?!?

Üks selline kirjanikest oli muidugi Lennart Meri. Tema "Hõbevalgem" on olnud inspiratsiooniallikaks juba mitmele unistajate põlvkonnale. Kindlasti on "Hõbevalge" mõju tunda ka Kersti Kivirüüda kahes noorsooromaanis, mis jutustavad meile loo Vana-Kuuste uskumatust ajaloost.

Ajalooõpetaja Erika ja tema kaheksanda klassi õpilastest koosnev punt teevad pooljuhuslikult kohaliku mõisahoonet ja naabruses asuvat kivikalmet puudutava avastuse, mille salaniidid viivad välja tuhande aasta tagusesse Eestisse ning otsaga ka Iiri- ja Egiptimaale. Mängu tulevad ka druiidid, Poola tiivulised husaarid ja Lucifer isiklikult.

Noorsooromaanidele omaselt viivad ridamisi õnnelikke juhuseid ning kogu täiskasvanute maailma täielik ignorantsus teismelistest koosneva seltskonna (v.a õpetaja Erika) põnevate seikluste ja heatahtlike seaduserikkumiste manu. Kohati tekkis lugedes ikka küsimus, kas mõni teine Vana-Kuuste elanik kunagi kodust välja ka satub. Noored müttavad mööda (haja)asulat ringi kullast kroonid peas, aga keegi tähele ei pane. Romaanide suurimaks miinuseks ongi liiga vähene lehekülgede arv. Eriti puudutab see teist osa! Kõik sündmused juhtuvad liiga ülekäte ja ka keerulisemad juhtlõngad seotakse kokku noorte poolt mõne hetkega. Oleks vaja olnud umbes sadat lehekülge lisaks, mis oleks lubanud autoril minna sügavamale antud loo ja tegelastega. Siiski on kokkuvõttes tegemist põneva ja out of the box noortelooga, mis kindlasti ei peaks kuuluma ainult Kuuste kooli õpilaste lugemisvarasse.

Andmed:

Kersti Kivirüüt, Okultismiklubi, Tänapäev, 2009, lk 168

Kersti Kivirüüt, Okultismiklubi 2: Inglitel puudub huumorimeel, Tänapäev, 2011, lk 160

Linke netiilmast:

"Okultismiklubi" ELLU's 

Agur Tänava intervjuu autoriga Reaktoris

Olev Muutra - Kolmteist rändurit (2017)

Üksikus trahterit pidava kõrtsmiku juures kohtuvad kolmteist võõrast rännumeest. Õhtuti õllekapa juures räägitakse üksteisele lugusid oma seiklusrikkast minevikust, mis on täis kohtumisi trollide, kollide, lohede ja isand Surmaga. Kolmteist rändurit, kolmteist õhtut ja kolmteist lugu.

Kolmteist, kolmteist, kolmteist! Täielik numbrimaagia üleküllus! Auhind lugejale, kes võtab vaevaks lugeda kokku mitu korda selles raamatus kasutatakse sõna "kolmteist". Olev Muutra loodud maailmas tulevad nii head kui ka halvad asjad kolmeteistkümne kaupa. Alates laste sünnist kuni kuusikus pesitsevate krõllideni. Vähemaga ei maksa arvestada.

Muutra tekstid on segu muinasjuttudest ja fantaasialugudest. Iga lugu õpetab meile mingi iidvana elutarkuse ning koputab tugevalt meie südametunnistusele. Vot nõnda tuleb käituda ja jäta see nüüd meelde! Kõik need süžeeliinid ja tegelaskujud on niivõrd ära leierdatud, et peale paari esimest lugu küsid endalt: "Miks ma loen neid? Ma olen seda kõike juba kuulnud ja kogenud. Ja palju meisterlikumas võtmes!"

Just täielik originaalsuse puudumine ongi jutukogumiku "Kolmteist rändurit" suurimaks patuks ja sellest ei saa kuidagi mööda vaadata. Mitte ükski tegelane ega lugu ei jää sind kummitama ning raamatu lõppu jõudes on esimesed lood juba täielikult ununenud. Kahjuks tuleb tõdeda, et ma ei võtnud sellest raamatust midagi oma rännuteele kaasa ning uut kohtumist kolmeteistkümne ränduriga ootama ei jää.

Andmed:

Olev Muutra, Kolmteist rändurit, Hea Tegu, 2017, lk 176

(:)kivisildnik - Olovernes (2015)

(:)kivisildniku iseloomustamiseks sobib suurepäraselt ingliskeelne väljend: "He always delivers!". Kui küsite, mida ta täpsemalt deliverdab, siis lühike vastus oleks - mõistusevastast mõttelendu. Vahet ei ole, kas väljundiks on luuletus, poeem, haiku, arvamusartikkel või näidend. Nagunii ütleb ontlike kaaskodanike arvates (:)kivisildnik midagi täiesti ebakohast ja sünnitut. Kindlasti kirtsutavad sajandivanused preilnad ka "Olovernese" peale ninasid ja karjuvad: "Fuiii! Kuidas ta seda endale lubab!".

Tegelikult on selles kogumikus lihtsalt (:)kivisildniku tulevikuvisioonid. Üks näidendi ja teine filmistsenaariumi vormi valatult. Kas tegemist on utoopiate või düstoopiatega jäägu juba iga lugeja otsustada. Mina kirjaniku loodud feministlikus maailmakäsituses just elada ei tahaks.

Muidugi keerab (:)kivisildnik kõigile oma mõttekäikudele viis vinti peale ning valab need ka vere ja seemnevedelikuga üle. Nii kindluse mõttes! Äkki muidu pööbel ei loegi. Aga skandaalset teksti loetakse kohe kindlasti. Olgu see tekst kui tahes halb. Juba Marie Under kasutas seda surematute kirjanike tarkusetera.

Kehvakesed on "Olovernese" mõlemad tekstid kohe kindlasti ning asja ei paranda sugugi ka voolavad vereojad ja karatekadest nunnad. Mõne vaimukuse üle saab küll naerda ja paar teravat torget tabavad märki, kuid kokkuvõttes jääb neist siiski väheseks ning ma jään ootama järgmisi (:)kivisildniku mõistusevastaseid mõttelende.

Andmed:

(:)kivisildnik, Olovernes: Kaks vaadet elule, Jumalikud Ilmutused, 2015, lk 160

Herta Laipaik - Kurjasadu (2006)

Ma laenutasin Herta Laipaiga "Kurjasadu" raamatukogust lihtsalt seetõttu, et tegeleda natuke oma mälu värskendamisega. Hiljaaegu lugesin ma läbi kogumiku "Pikad varjud", mis pühendati Laipaigale ja tema loomingule. Kuigi ma kogumikust üldjoonest suurt ei arvanud, siis kodumaise etnohorrori grand old lady teoseid kutsus see taasavastama küll ning selle eest saab "Pikad varjud" minu poolt kohe kindlasti soojad tänusõnad.

Laipaiga tekste lugedes mõtlesin ma korduvalt, kui rikkad on ikka meie rahvaluule ja -usundi varasalved. Võta ainult ja pane paberile! Või mine oma vanavanaema juurde ja palu tal midagi jutustada. Küll tal juba on millest rääkida, sina lihtsalt kuula ja jäta meelde.

Herta Laipaik

Omal ajal kuulas väike Herta vana Roiu Minni lõputuid lugusid ning proovis neist midagi meelde jätta, kuigi tagantjärele tundus kirjanikuprouale, et kahjuks läks enamus lihtsalt kõrvust mööda. Roiu Minn ei pajatanud õnneliku lõpuga lugusid Lumivalgukesest, Punamütsikesest ja Okasroosikesest. Ei, tema lugude peategelasteks on Arm ja Surm. Kaks käsikäes loost loosse rändavat tegelast, kellega kõik tegelased paratamatult mingi hetk tutvust teevad. Nende kahe ümber ongi Laipaik oma tekstid loonud, kuid muidugi on jutud täis ka kratte ja raharätte, lättepiigasid ja rahapadasid. Tegemist on rahvausundi erinevate motiivide tõelise tulevärgiga!

Lõpuks tahaksin ma peatud ka teoses kasutatud keelel. "Kurjasadu" lõppu on lisatud tervelt viis lehekülge sõnaseletusi, kus seletatakse meile meie oma keele sõnu. Seda lugedes tuleb taas tõdeda, kui lihtsalt oleme unustamas oma keele rikkusi ning rahuldume kõigest keskpärasuse ja peavooluga. Vanemavihm, ehmaslind, pihaline, vahing või sitikavalgus - miks me neid sõnu ei kasuta? Kivi meie kõigi ühisesse kapsaaeda! Mina tunnen end igatahes peale Laipaiga juttude lugemist palju rikkamana ning proovin tulevikus vahel ikka sealiha asemel ka vibuninavägi öelda.

Andmed:

Herta Laipaik, Kurjasadu, Varrak, 2006, lk 272

Linke netiilmast:

Karl Martin Sinijärve arvustus Sirbis

Pikad varjud (2015)

Etnoõudus ning tumedakoelised muinasjutud/muistendid on juba aastaid olnud mu lemmikžanriteks. Salapärased metsatalud, näkid, kodukäijad ja äraneetud suguvõsad. Mida rohkem, seda uhkem. Nõnda tundus eelmise aasta lõpul ilmunud kogumik "Pikad varjud" mulle lausa ideaalse jõulukingitusena. Esikaanel teiste seas Indrek Hargla, Mehis Heinsaare, Maniakkide Tänava ja kaua vaikinud Karen Orlau nimed. Mida veel tahta!?!

Kahjuks on vastuseks õudust. Kogumiku koostaja lubab saatesõnas, et ilmunud kümnelooline valik on parim, mida Eesti algupärasel ulmel 2015. aastal on selles žanris pakkuda. Sellisel juhul tuleb küll 2015. aasta saak ikaldunuks kuulutada ning talveks hambad varna riputada. 

Kümnest loost on üle Harju keskmise ainult kolm - Sanderi "Pikad varjud", Merese "Võtja" ja Hargla "Tammõküla viljakuivati". Nendes kolmes loos on kirjanikud suutnud luua laiema kontseptsiooni ja teemaarenduse. Kuskilt tullakse ja kuhugi jõutakse ka välja. Hargla arendab verisel viisil edasi oma Süvahavva temaatikat ning Lõuna-Eesti kurikuulsama arbujasoo perekonnalugu. Sander maalib meisterlikult välja kunagise soldati sõjatandrilt kaasa võetud sisemised painajad ning nende hukatusliku mõju edaspidises elus. Merese tekst on küll väga hüplik ning korralikku pingutust nõudev, kuid arvestades loo minajutustaja kehalis-hingelist hajutatust on see täiesti mõistetav valik kirjaniku poolt.

Kahjuks teised lood sulavad juba paari päeva möödudes üheks halliks massiks ning raske on autoreid ning süžeesid kokku viia. Välja arvatud üks! Egle Palbergi "Keelatud armastus" on kahtlemata kõige kehvem tekst, mida ma olen lugenud viimaste aastate jooksul. Kuidas see üldse trükivalgust nägi?!?! Paratamatult tekib sarnaselt Eurovisiooniga küsimus: "Kui see jõudis äravalitute hulka, siis milline oli väljajäänud tekstide tase?".  Kui kirjanik ei tea mõisaaegsest elust-olust midagi, siis oleks temast viisakas lugejaskonna suhtes see periood puutumata jätta. Või teise võimalusena ohtralt kohast kirjandust lugeda ja enne sule haaramist mõned põhitõed selgeks teha. Muidu arvabki mõni "Keelatud armastuse" lugeja, et vanasti käisid talupojad oma naistel mõisapõllul iga õhtu ratsahobustega vastas. Raamatus on ju mustvalgel kirjas, järelikult peab tõsi olema.

Kas kokkuvõttes tuleks kogumikku hinnata kõige nõrgema või kõige tugevama teksti põhjal? Või tuleks liita kõigi lugude hinded kokku ja arvutada keskmine? Heasoovlikult valime seekord teise variandi ning kirjutame päevikusse kolme pika pika miinusega. Aga järgmine kord pole mõtet sellise kodutööga klassi ette tulla. Kaks ja kohale tagasi!

Andmed:

Martin Kivirand (koostaja), Pikad varjud, Ajakirjade Kirjastus, 2015, lk 248

Linke netiilmast:

Raul Sulbi arvustus Loomingus

J.J. Metsavana arvustus Reaktoris

Reeli Reinaus - Verikambi (2016)

Paar viimast Reeli Reinausi noorsooromaani on kahjuks jätnud suhu päris halva maigu ning olen nende teoste nõrkadest külgedest kirjutanud oma blogis juba eelnevalt ("Deemoni märk", "Praktiline nõiakunst"). Nõnda olin "Verikambit" lugema asudes teinud otsuse, et tegemist on minu jaoks Reinausi viimase ning otsustava katsega. Kas kolmanda katsega uhkelt üle lati või tuleb latt kolinal alla ja protokolli läheb kirja kolmas rasvane x?

Juba peale paari peatükki oli mul asi selge! Seekord oleme kohe kindlasti Reinausiga rohkem samal lainepikkusel. "Verikambi" meenutab mulle natuke Indrek Hargla "Süvahavvat", millesse on süstitud paar korralikku annust teismeliste hormoone. 

Enamuses tätoveeritud 16- kuni 18-aastased pubekad peavad lisaks tavalistele armumängudele võitlema sajandi vanuste needustega, rahustama esivanemate vaime ning kanaldama (vastuvaidlematult minu lemmik sõna romaanis!) surnud näitsikute sõnumeid teisest ilmast. Reinaus saab nende kantseldamisega täiesti korralikult hakkama ning kindlasti on romaani plussiks kõheda atmosfääri õnnestunud tekitamine (eriti kordaläinud tegevuspaik on mahajäetud veski ja selle ümbrus). Ütlen ausalt, et õhtul hämaras toanurgas raamatut lugedes hakkas paar korda täitsa kõhe. Kahjuks, aga vaatas järgmises lauses vastu sõna "kanaldamine" ja kõhedus vaheldus naeruturtsatustega.

Reinausi liikumine (tagasi) õuduskirjanduse manu on kindlasti õige otsus, sest tiivulised deemonid ja täiesti segastes paralleelmaailmades seiklevad nõiad lihtsalt ei toiminud. Milleks vorpida kahvatuid väljamaa teoste koopiaid, kui kodumaine folkloor pakub hoopis enam huvitavat ainest? Loodan, et Reinaus mõistis seda lõpuks, sest "Verikambi" abil sai ta protokolli ikkagi kirja xxo, mis lubab tal alustada hüppeid uuel kõrgusel.

PS (SPOILERS!): Huvitav, mis imearstide juurde autor oma romaani tegelasi aina saatis? Ajutrauma ja murtud käeluuga patsient oli juba varsti bändiproovis ning paar kuulihaava rindkerre saanu patseeris peagi päiksepaistelisel metsarajal. Arstiabi Eestis on ikka maailmatasemel. Vähemalt paberi peal! :)

Andmed:

Reeli Reinaus, Verikambi, Varrak, 2016, lk 352

Reeli Reinaus - Mõistatus lossivaremetes (2009) & Kivid, tulnukad ja sekt (2011)

Kas Astrid Lindgren on eesti kirjandust ja kirjanikke enim mõjutanud autor viimase viiekümne aasta jooksul? Mina arvan, et on ja seda ülekaalukalt. Alates esimestest tõlgetest 1960ndatel on tema lasteraamatutel olnud oma koht igas eesti kodus. Pipi, meisterdetektiivid, vennad Lõvisüdamed, Ronja, Vahtramäe Emil, Tjorven ja muidugi katusel pesitsev Karlsson. Nende tegelaste mõju meie lapsepõlvele ja hilisemale elule on uskumatult suur, kuigi me ei pane seda ise tähelegi. Lindgreni loodud maailmad on lugematul arvul inimesi nakatanud lugemispisikuga ning nende seas on olnud kindlasti ka palju tulevasi kirjanikke. Ega sa enne uut "Tõde ja õigust" kirjuta, kui pole kõigepealt "Bullerby lapsi" lugenud. Kõrgkultuur saab alguse ikka lasteraamatutest!!!

Lisaks üldisele eesti kultuuri mõjutamisele on Lindgreni teosed olnud otseseks eeskujuks väga paljudele lasteraamatutele. Reeli Reinausi noorsooromaanid "Mõistatus lossivaremetes" ning "Kivid, tulnukad ja sekt" kannavad selget Kalle Blomkvisti lugude pitserit. Marten, Tanel ja Laura satuvad kahel järjestikusel suvel pöörastesse seiklustesse ning nende poolt lahendatavad mõistatused omandavad nii kriminaalsed kui ka kosmilised mõõtmed.

Kellel on vaja arvutimänge, Xboxe, nutifone ja muid elektrilisi imevigureid, kui sul on kummitavad lossivaremed või tulnukaid kummardavad sektid? Suvi on ju parim aeg erakordseteks seiklusteks ning juhtumusteks. Eriliseks muudavad need sündmused muidugi su kõrval olevad sõbrad, aga mitte helendavad ekraanid. Kuigi Marteni, Taneli ja Laura seiklused on kirja pandud ainult mõned aastad tagasi tundub nende mängumaal rohkem ühist olevat Kalle ja tema kamraadidega, kui praeguste eakaaslastega. Räägitakse küll kiiresti muutuvast maailmast, kuid laste maailmapilt tundub osades aspektides muutuvat lausa pöörase kiirusega. Ukakat asendab Candy Crush, luurekat GTA ja vanaema tehtud pannkooke Happy Meal. Vanarahva tarkusetera "Paks laps, ilus laps!" hakkab aina enam täide minema. Oleme siis targad edasi!

Andmed:

Reeli Reinaus, Mõistatus lossivaremetes, Tänapäev, 2009, lk 232

Reeli Reinaus, Kivid, tulnukad ja sekt, Tänapäev, 2011, lk 238

Linke netiilmast:

"Mõistatus lossivaremetes" ELLU-s

"Kivid, tulnukad ja sekt" ELLU-s

Indrek Hargla - Suudlevad vampiirid (2011)

Külastades Apollo või Rahva Raamatu kodulehekülgi ning trükkides otsinguaknasse "Hargla", saame tulemuseks üpriski pika loetelu (e-raamatud jätsin nimme otsingust välja!). Igati loogiline tulem, sest Hargla näol on tegemist meie enim loetud ja produktiivseima (ulme)kirjanikuga. Aga kahjuks on enamuse otsingu tulemusel arvutiekraanile kuvatud teoste taga märge "Läbi müüdud" või "Toode pole saadaval" (erandiks on suuremate trükinumbritega apteeker Melchiori ja Süvahavva seeria raamatud).

Indrek Hargla varasemasse loominguperioodi kuuluvad raamatud on muutunud tõeliselt rariteetseteks ning osadele bibliomaanidele isegi kinnisideeks. Näiteks "French ja Koulu" on üks enim taga otsitud teoseid Raamatukoi kaupluses. Ootejärjekord sellele raamatule on isegi pikem, kui silmaarsti vastuvõtule meie haiglates. Isiklikult seisin paari aasta eest sama probleemi ees ja otsustasin "erakliiniku" kasuks. Postitasin ulmefoorumisse kuulutuse, et maksan 50 eurot lahkele müüjale koheselt peo peale. Nädala pärast oli "French ja Koulu" mu raamaturiiulis ning turutõrgetest kaarega mööda mindud.

Apteeker Melchior ja katustel tantsija

Turul valitsevat nõudlust on mõistnud ka Ajakirjade Kirjastus, kes on müügile paisanud uue laadungi kogumikku "Suudlevad vampiirid". Esmakordselt 2011. aastal trükivalgust näinud kogumik sisaldab kokkuvõtet ja läbilõiget Hargla viimaste aastate loomingust. Raamatus on uusi ja ka varem trükis ilmunud ulmetekste ("Suudlevad vampiirid", "Raudhammas"), samuti Melchiori sarja apokriivad ("Katustel tantsija", "Zarieli raamat"). Lisaks leiame kogumikust ka hulga vihjeid kirjaniku varasematele ja hilisematele teostele (Surmatagune koda, folklorist Roomas Kingu, palveränd Santiago de Compostelasse). Samuti tundus mulle, et novelli "Minu päevad Liinaga" peategelane Rainari on "Süvahavva" Peebu hingesugulane ja osaliselt ka kaaskannataja.

Nagu eelpool mainitud sisaldab "Suudlevad vampiirid" ka 2009. aastal Harglale Tuglase novelliauhinna toonud novelli "Minu päevad Liinaga", mis ilmumise ajal ulmefännide seas omajagu vastuolu ja segadust külvas. Põhiliseks  küsimuseks oli tollal kas seda novelli saab üleüldse liigitada ulmekirjanduseks. Hargla annab sellele küsimusele jaatava vastuse paralleeltekstiga "Tema päevad Liinaga", kus saame paljudele hämaraks jäänud seikadele vastused (kleidivöö, Aat, Liina "võimed"). Liina-jutte tulekski võtta kaksikteosena ja nõnda neid ka lugeda. Uutmoodi lugemiselamuse saamiseks soovitan, aga esimesena lugeda hoopis "Tema päevad Liinaga". Suhtumine novellide erinevatesse tegelaskujudesse muutub tunduvalt.


Kokkuvõtvalt võib öelda, et "Suudlevad vampiirid" on suurepärane esinduskogumik, mis annab ülevaate Hargla viimaste aastate suundumustest. Ulmefanaatikud saavad korraliku annuse eestimaist ulmet ning seni ainult Melchiori tegemistele kaasa elanud lugejatel on võimalus tutvuda Hargla teiste tegemistega. Loodame, et varsti ilmestab "Suudlevaid vampiire" taas märge "Toode pole saadaval".

Andmed:

Indrek Hargla, Suudlevad vampiirid, Fantaasia, 2011, lk 432

Linke netiilmast:

Fagira D. Morti arvustus Eesti Päevalehes

Ene Kallase arvustus Reaktoris