Karl Ristikivi - Inimese teekond ja muu luule (1972/2023)

***

Ma veel ei teadnud, et see oli patt,

kui teada sain, oli hilja,

sest hea ja kurja tundmise puust

ma sõin liig küpse vilja.

Kõik oli nii kevadvärske ja noor

kui kaste su kulmukaarel -

kuni teadmise päikeses kolletas kõik

mu üksinduse saarel.

Mu pilk ainult korraks surus su kätt,

ja sellest küllalt jatkus.

Ühel päeval üks ingel või paha vaim

mu tunnetelt tiivad katkus.

Ja nüüd, kui vari su noorusest

mulle tuttavalt pilgutab silma,

tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain,

olen alati olnud ilma.


***

Kuid lõpuks - kas see polnud kogu aja

muud midagi kui varjupilt ja kaja?

Kas siiski, kui mu kõrval olid sina,

muu polnud tõeline kui valge lina?

Ja sinu kiirgus, soe kui kevadtuule

õrn puhang, mis mind riivas, ainult luule

ja lapsik pimesikku mängiv tuju,

üks igatsus, mis otsib oma kuju?

Ei tea. Ja kuigi vastus tõde tabaks,

me unenäoski ei saa päris vabaks,

ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja,

et oma loodud lõkkest ei saa sooja.

Jääb ainult tänumeelne alandlikkus

nii vastu võtta nagu suurim rikkus

kõik varjud, helgid, puhang suvesooja,

ja käia, kuni päike läheb looja.

***

                 Sing me a song of a lad that is gone,

                 say, could that lad be I?

Minagi olin Arkaadia teel,

kuigi ma sündisin saunas.

Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,

Muretu nooruk Arkaadia teel,

Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest

Tee juba enam kui ammu

ja et ma üksinda enese väest

Leiaksin tee, mille kaotasin käest,

Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,

vesi ja kõledad kaljud.

lahkunud viimne kui lootsikumees,

Lahkunud lauldes, et vesi on ees,

nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,

Vanduda ennast või saatust.

Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,

Nõnda on elu... Sest teie ei tea,

Ei tunne mu isamaatust.

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle ja leiad põhjuse see luulekogu kätte võtta?

PPS: Minu jaoks on Karl Ristikivi ainsaks jäänud luulekogu olnud aastaid üheks olulisemaks raamatuks. Need tekstid läksid mulle väga hinge juba pea kakskümmend aastat tagasi, kui neid esmakordselt lugesin (ja mitmed innuga ka pähe õppisin), ning mõju on endiselt sama. Täpselt ei oskagi öelda, miks see on nõnda (näiteks Heiti Talviku luulega on sama lugu). Aga luule puhul polegi see küsimus tegelikult üldse oluline. Kui kõnetab, siis sellest piisab.

PPPS: Sel aastal EKSA poolt välja antud kordustrükis on juurde lisatud ka apokriivalised tekstid (näiteks luuletused Ristikivi romaanidest), kuid eriti kiidan Jaan Unduski eessõna ja Janika Kronbergi järelsõna. Puhtalt nende pärast tasub kaaluda raamaturiiulis olemas oleva "Inimese teekonna" vanema trüki välja vahetamist (esmatrükki muidugi mitte).

Andmed:

Karl Ristikivi, Inimese teekond ja muu luule, EKSA, 2023, lk 240

"Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist" (2020) & Aivar Kull "August Gailit" (2022)

Kummaline on mõelda, et ÜLEMÖÖDUNUD sajandil sündinud ning juba üle 60 aasta tagasi manala teed läinud August Gailit on üks minu elu enim mõjutanud inimesi. Selle peamiseks põhjuseks on muidugi tema romaan "Toomas Nipernaadi", mida sattusin lugema üheksandas klassis ja mille suurest mõjust olen juba eelnevalt siin blogis kirjutanud. Eks selle raamatu mõju olulisus on nüüd aastate möödudes lihtsalt aina enam kristalliseerunud.

Kui paljude meie kirjanduse suurkujude elulood on üksipulgi läbi uuritud (ilmunud on riiulite viisi monograafiaid, päevikuid ja kirjavahetusi), siis August Gailit elu- ja kirjanikutee on seni jäänud selgelt näiteks Tammsaare, Tukla või Underi varju. Üheks põhjuseks on kindlasti pagulase staatus (Nõukogude võim kasutas muidugi väljendit "riigireetja"), mis Gailiti aastakümneteks meie kirjandusmaastiku perifeeriasse sundasumisele saatis (seda koduvabariigist vaadatuna). Siinne lugeja sai uustrükkide ja hilisemate teostega tutvuda peale autori surma (surnud kirjanikus Nõukogude võim enam nõnda suurt ohtu oma eksistentsile ei näinud) või alles Eesti taasiseseisvumise järel.

Teine põhjus oli Gailiti enda teadlik varjus püsimine (eriti Siuru järgsetel aastakümnetel) ning ka paljude eraarhiivis olnud dokumentide hävimine/hävitamine. Kui siia juurde panna veel kirjaniku enda poolt ringlusesse lastud huumorina mõeldud kuulujutud (peamiselt puudutasid need tema nooruspõlve ja päritolu), siis ongi igati mõistetav, et uurijatele on Gailiti elutee lahtikirjutamine paras väljakutse. Loominguteega on asjad muidugi lihtsamad, sest teoste ajakirjanduses ilmunud retsensioonid ja intervjuud Gailitiga on arhiivist kenasti leitavad (õnneks on selle töö lihtsamaks teinud ka Ilmamaa kirjastuses ilmunud kogumik "Lugusid Mr. Ge'st, August Gailitist" ning Gailiti enda artiklite kogumikud "Eesti mõtteloo" sarjas). Lihtsalt on vaja pühendunud uurijat, kes sellest kõigest end läbi näriks ja Gailiti loo kirja paneks.

Selleks pühendunud uurijaks on osutunud Aivar Kull, kelle Gailiti monograafia annab küll ammendava pildi Gailitist kui loovisikust, kuid inimesena jääb mr. Ge siiski kaugeks (Sirje Kiini Marie Underi monograafia või Elem Treieri "Tammsaare elu härra Hansenina" haaret ei ole). Kulli monograafia tugevaim osa on Gailiti kirjanikutee kujutamine (esimestest katsetustest, mida autor ka ise hiljem maha soovis vaikida, kuni pagulasaastateni välja) ja sellega kaasas käinud kriitika analüüsime, mis nüpeldas suurema või väiksema innuga Gailiti teoseid aastakümneid. Soovitakski Kulli monograafiat eelkõige neile, kes on Gailiti mõne teosega juba tutvust teinud ning tema stiil ja fantaasialend on neile meeltmööda olnud. Nõnda saad võimaluse tutvuda natuke teoste tagamaadega ja leiad ehk ka midagi uut lugemiseks meie klassiku teoste hulgast (endal tekkis soov "Isade maa" uuesti käsile võtta).

Andmed:

Aivar Kull, August Gailit: Lahtiste allikate poole, Ilmamaa, 2022, lk 400
Hando Runnel (koostaja), Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist, Ilmamaa, 2020, lk 384

Linke netiilmast:

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Janika Kronbergi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Brita Meltsi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes
Aivar Kulli arvustus ERRi kultuuriportaalis

Tiit Hennoste - Kuldsete lehtede peal (2023)

Järjepanu Loomingus ilmunud ja nüüd suure juubeli puhul ühiste kaante vahele kokku kogutud Tiit Hennoste artiklid on igati vääriline kingitus "Tukla lapsukese" tema sajanda sünnipäeva puhul. Hennoste stiil on humoorikas, kohati teravalt torkav ning mitte kordagi akadeemiliselt kuiv. Kui olete enne mõnda tema loengut või ettekannet juhtunud nägema, siis teate, mida oodata.

Hennoste on jaganud Loomingu teekonna kümneks kümneaastakuks (1923-1932, 1933-1942, ....). Lisaks kirjandusajakirja enda loo ja ajas muutumiste valgustamisele (kirjanike kisklemised, vastasseisud võimu ja vaimu vahel, ajakirja prestiiži tõusud ja langused), annab igale kümneaastakule väga palju juurde ka Hennoste sissejuhatused igasse peatükki, kus ta avab laiemat aja- ja kirjandusloolist konteksti nii meil kui ka mujal. Kui keegi soovib lugeda ja saada head ülevaadet 20. sajandi kirjanduse olulisematest tekstidest (Kafkast kuni Houellebecqini), siis "Kuldsete lehtede peal" annab võimaluse koostada endale päris tummine suvelugemise nimekiri.

Raamatus mainitakse mitmel korral, kui eriline on tegelikult Looming oma saja-aastase teekonnaga kogu maailma kontekstis. Ajakirja tähtsus ja tähendus on nii lugejate kui ka kirjanike seas ajas pidevalt muutunud (selle üheks mõõdupuuks on ka trükiarvud, mida Hennoste võimalusel lugejaga jagab), kuid SAJAND näitab minu arvates siiski seda, et Looming on muutunud loomulikuks osaks meie enda kultuuriloost. See ei tähenda muidugi seda, et esimesele sajandile järgneb automaatselt teine. Ka loomulikud nähtused kaovad või teisenevad. Kuid selle oht on palju väiksem, kui me neid nähtusi ei võta Iseenesestmõistetavatena, vaid panustame ka ise nende püsimisse. Kui satute järgmine kord poes ajakirjade ja ajalehtede letist mööduma, siis võimalusel pistke värske Looming omale ostukorvi. Ehk avastate nõnda mõne uue luuletaja või teose enda jaoks. Kultuuri üks imelistest omadustest ongi ju võime end ise juurde "toota". Ja Looming on seda juba suurepäraselt terve sajandi teinud. 

Andmed:

Tiit Hennoste, Kuldsete lehtede peal. "Loomingu" kirjanduslugu, Kultuurileht, 2023, lk 336

Linke netiilmast:

Tiit Hennoste saates "Loetud ja kirjutatud"

Karl August Hindrey & Mart Laar - Aovalged aknad (2022)

Ärkamisaeg, mis on vastuvaidlematult üks meie rahva ajaloo olulisemaid ja määravamaid perioode, ei ole väga palju ilukirjanduse lehekülgedel kujutamist leidnud. Kuigi ilukirjanduslikku potentsiaali omab see ajajärk küll - rahvast ühendav suursündmus üldlaulupeo näol, suured isiksused (Jannsen, Koidula, Hurt, Jakobson, Kreutzwald), sisemised ja välised vastasseisud. Isegi 1930. aastatel, kui oli ajalookirjanduse kuldaeg, jäi ärkamisaeg valikust kõrvale (fookus oli muistsel vabadusvõitlusel ja vabadussõjal), kuigi tollal oleks saanud ju veel kirjanikud koguda kirjutamiseks mälestusi ja materjali inimestelt, kes ise neist sündmustest osa võtsid või mõne juhtfiguuriga isiklikult kokku puutusid. Ehk peljati Jakobsoni või Jannseni poole valimist/eelistamist ning seega vene või baltisaksa pooldaja tiitlit? Või polnud see lihtsalt piisavalt "seksikas" teema, sest ei saanud lahinguväljal igipõlistele vastastele kohta kätte näidata?

Karl August Hindrey vähemalt soovis lugejatele omapoolset pilguheitu ärkamisaega pakkuda, kuid tema plaanid jäid alanud maailmasõja ja Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu poolikuks ja käsikirja. Nüüd on Mart Laari (kelle sulest ilmust hiljuti ka monograafia Hindrey kohta) kaasabil käsikiri natuke täiendust saanud ja lugejateni jõudnud (Hindrey poolikuks jäänud käsikiri trükiti küll ära juba 1995. aastal). 

Kuid romaanis "Aovalged aknad" ei kohta me Koidulat ega Jakobsoni, vaid Hindreyle omaselt on suure ajaloosündmuse taustal fookuses "väike inimene". Olgu selleks parun Wessar, mõisavalitseja Kattvell, notar Uudopärt või isepäine ja hakkamist täis poisike Peeda. Otseselt nemad ju kuidagi neid ajaloosündmusi ei mõjuta, mis 19. sajandi keskpaiku meie maal aset leidsid. Nemad tegid oma päevatööd, käisid kirikus ja kohalikus kooris laulmas või pilli puhumas. Kuid nemad ja tuhanded nendesugused muutsid ajalookäiku ja ühe rahva saatust sellega, et nende mõttemaailm ja usk endasse muutus (seda ka parun Wesseri moodi baltisakslastel). Ja kui ühele rahvale panna pähe mõtte, et nad on midagi rohkemat, kui lihtsalt põllul küürutavad tööloomad, siis hakkab asju juhtuma. Vaikselt, aga hakkab!

Oma stiililt ja jutustamislaadilt kannab "Aovalged aknad" kindlasti oma ajastu märki, kuid pilguheit sellesse aega on ehe ning täis põnevaid ja eriilmelisi tüüpe. Minu enda vaieldamatuks lemmikuks oli pisikese häbi ja trotsi täis Peeda teekond Tartusse ning poisi iseseisvumiseni selle käigus, mis mitmeski mõttes oli võrdkujuks meie rahva püüdlustele iseolemise poole. Meie kohuseks on mitte unustada kõigi nende "väikeste inimeste" panust selles pikas teekonnas.

Andmed:

Karl August Hindrey & Mart Laar, Aovalged aknad, Varrak, 2022, lk 304

Jüri Parijõgi - Kui isa kinkis raamatuid (1937/1957/2021)

Ikka kuuled arvamusi (eriti pere ringis jõululauas), et vanasti oli rohi rohelisem, talved lumisemad ja lapsed polnud sellised lumehelbekesed. Esimese kahe kohta ei oska ma nüüd suurt midagi tarka öelda (lumerohkuse osas ikka vaidleks vast). Kuid selle kolmandaga vaidleks ma nüüd küll. Mul on klass õpilasi täis, kes 4-5 õhtul nädalas jõuavad koju alles üheksa ajal, sest peale kooli on trennid, kooriproovid ja tantsuringid. Ja siis tuleb veel õpetajate jäetud koduseid ülesandeid ka tegema hakata. Eks YouTube, Instagram ja Netflix röövi muidugi ka oma aja, aga logelemist minu südametunnistus neile ette heita ei luba.

Eks nendes tänapäeva laste pehmuses süüdistamises ole tegelikult süüdi nostalgia, mis võtab süüdistaja üle iseenda noorusele mõeldes. Me elame ju aina keerulisemas maailmas ja pole ime, et me tunneme selles aina igatsust mineviku järele, kus kõik tundus nõnda lihtne. 

Sellisest kadunud maailmast, mis oli täis väikeseid lihtsaid rõõme, räägib Jüri Parijõe jutukogu "Kui isa kinkis raamatuid". Tegelikult võiks selle pealkirja muuta hoopis "Kui vanavanavanaisa kinkis raamatuid", sest Andud, Leenid ja Ainod jooksevad ringi möödnud sajandi alguse taluhoovides ja külatänavatel. Pealehakkamist on neil kuhjaga. Saab jäätükil sõita, vasikat mööda metsa taga ajada ja isegi oma pillid pritsumeeste peoks valmis meisterdatud. See raamat on lihtsalt kaanest kaaneni täis laste rõõmu, mis võiks ka noort lugejat sajand hiljem nakatada. Noorele lugejale soovitaks üks täiskasvanu ka kõrvale otsida (miks mitte näiteks isa, kes selle raamatu kinkis), sest usun, et mitmed sõnad võivad praegusele raamatusõbrale tundmatud olla. Aga mis võiks toredam olla, kui kaks põlvkonda ühiselt lugemas ja arutamas?

Andmed:

Jüri Parijõgi, Kui isa kinkis raamatuid, Rahva Raamat, 2021, lk 76 

Mart Laar - Hoia Ronk (2021)

Aastate eest tulid minu ja mu venna ellu sellised raamatud nagu "Urmas ja Merike", "Läänemere isandad", "Ümera jõel" ning "Tasuja". Väikese vahega järgnesid neile ka igasugu Villud, Schenkenbergid, Gabrielid, Raudpead, Ahased, Aitad, Leilid ja Vambolad. Me olime järsku ajaloost ja selle kõigist kirjalikest vormidest täielikus vasikavaimustuses. 

Lugesime lausa võidu erinevad ajalooromaane ja militaarkirjandust (peamiselt Mati Õuna teoseid). Meie toa raamaturiiul aina täitus uute ja uute  raamatutega ning seina kaunistas Olev Soansi Eesti vabadussõja kaart. Aastatega läks nõnda, et minu vaimustus kandus peaasjalikult just ilukirjanduse ning vennal ajaloo ja arheoloogia radadele. Ja nüüd aastakümneid hiljem, ei suuda ma tegelikult ära imestada, kuid suur mõju neil "esimestel" (olgem ausad, kirjanduslikult suhteliselt keskpärastel raamatutel) meie kahe eluteedele on olnud.

Autokarikatuur

Üks nendest mõjutajatest oma raamatutega oli Karl August Hindrey, kelle erakordne elutee on nüüd tänu Mart Laarile raamatukaante vahele jõudnud (aastate eest ilmus Oskar Kruusi sulest samuti selline konspekti mõõtu ülevaade Hindrey elust ja loomingust, mida kummalisel kombel Laar kordagi ei maini). Laar ei ole üritanud kirjutada kirjandusteaduslikku monograafiat, vaid tema eesmärgiks on lugejale tutvustada mõnusas rahvalikus stiilis talle endale väga sümpaatset inimest, kes ise ja kelle teosed meie laiemale avalikkusele on nüüdseks kahjuks suhteliselt tundmatud.

Selle ülesandega saab Laar ka kenasti hakkama. Saame tuttavaks nii noore tuulepeaga Abjast, tsaarivõimu  varvastel tallava karikaturistiga, piitsal plaksuda laskva "Postimehe" ajakirjanikuga, oma rada käinud kirjanikuga kui ka Iru vanadekodus varju leidnud "nõukogudevastase elemendiga". Raamatu lõpuks on Hindreyst saanud lugejale hea teretuttav, kelle mõne teose võiks ju isegi tutvuse poolest ette võtta, kuid sügavamast sõprusest kindlasti rääkida ei saa (sellise teose suurepärase näitena võiks tuua Livia Viitoli Vilde monograafia), selleks oleks vaja olnud avada rohkem inimest (aja)kirjaniku taga. Ehk oleks abiks olnud sukeldumine arhiivisügavustesse või erakirjavahetuste läbi töötamine (kui seda on üldse säilinud), kuid tegelikult võib hetkel täitsa piisata Hindrey nime taas laiema lugejaskonnani toomiseks sellest, et Mart Laar tema eest kostab. Minul on vähemalt plaan Hindrey mälestused lähiajal ette võtta.

PS: Üks "priske kana" on mul Laari raamatuga kitkuda. Laar kirjutab korduvalt Hindrey suurest panusest meie karikatuuri rajamisel, aga kogu raamatu peale on ainult kaks Hindrey joonistatud karikatuuri. Mitmeid "kurikuulsamaid" küll Laar kirjeldab, kuid need oleks võinud olla ka raamatus ära trükitud. Pilt ütleb ju rohkem kui sada sõna.

Andmed:

Mart Laar, Hoia Ronk: Ühe konservatiivi elukaar, Varrak, 2021, lk 256

Linke netiilmast:

Kaarel Tarandi arvustus Sirbis

Aivar Kulli arvustus ERR-is
Saade Hindreyst Vikerraadios

Anton Hansen Tammsaare - Kõrboja peremees (1922)

Ma kahjuks enam ei mäleta, mis mõtteid ja emotsioone "Kõrboja peremehe" lugemine 17-aastases minus tekitas. Mäletan, et koolis me seda lugema ei pidanud (me pidime end ikka "Tõe ja õiguse" I ja V osast läbi närima, kui Tammsaaret käsitleti). Eks see oli ilmselt siis lihtsalt üks raamat paljude seas, mis sai toona läbi loetud, ja mingit erilist muljet minusse ei jätnud.

Kui nüüd uuesti Kõrboja ja Katku radadele rändama sattusin, siis sel korral saadud elamus oli hoopis midagi palju erilisemat. Kuidas mahub ühte teosesse korraga nõnda palju ilu ja kurbust? Kõik vastused ja valikud tunduvad korraga ju nii lihtsad ja samas ilmvõimatud. Ning nõnda jääbki tahte ja teo vahel olev viiv aina venima. Ja järsku on juba liiga hilja, et öelda teisele see üks lause, mis oleks muutnud kahe noore inimese saatust. Sest kahjuks omab see isegi viiv hiljem öeldud lause juba hoopis teistsugust efekti.

Ja see kõik leiab aset keset põhjala looduse poeetikat. Lindude rõkkamist täis kevadhommikud, valgeks jäävad suveööd ja punaste marjadega kaetud nõmm. Ma tean, et "Kõrboja peremeest" peetakse uusrealismi üheks avalöögiks 1920. aastate kirjanduses, kuid mina nägin enda ees ainult impressionistlike maastikke, mis olid täis kergust ja sära. Tõesti tore oli üle pika aja mööda neid tuttavaid radu jalutada. Kõrgete mändide all ja pikki järvekallast. Isegi üks suur sõbralik koer tuli vastu. Ehk on lõpuks aeg ka sammud Vargamäe poole seada. Oma viisteist aastat on ju juba mööda läinud. Ehk tõesti... 

Andmed:

Anton Hansen Tammsaare, Kõrboja peremees, Maa, 1922, lk 176

Linke netiilmast:
"Kõrboja peremees" ELLUs

Henrik Visnapuu - Kirg ja kodumaa (2017)

VALGE LUMELAUL 

Hää meel, et sajab lund. Helk pehme kumab silma.
Nüüd tuleb pühapäev. Rõõm, valgus huljub ilma.
Ja tasa kustub meeleheite muutlik valu.

Mu sõber, pärani on minu vaikne talu.
Ning põrand küüritud. Laudadel linad valged.
Ja talu rahval rõõmust ülenenud palged.

Too oma igatsused, sõbrad! Tule sisse.
Ja ole vaikimeeli meie rõõmu sees.
Pikk pühapäeva tee viib meeled iludesse,
kus igavesed tuled süttind igaviku ees.

Nii saame lumeigatsuse härda meele
siin argipäeva künnimaade pääl.
Ja langeb imeline valgus meie teele
neist pikist pühapäeva teedest sääl.


KÜMNES KIRI INGILE

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhrupääd,
suhkrupäie all sina lääd.

Kuused latvadel kandsid kuid,
lumilinnud painutid puid,
unen nägid nad unest und,
langeden peksid tiivuga lund.

Mäletad, Ing, seda alleed
seda üksikut lumist teed,
kust me jooksime kinni käest
lume lennaten alla mäest?

Ühel ristteel lumde sa
kiskusid mino endaga.
Mäletad, veersime alla mäest,
võet kinni kaelast ja käest?

Hiljem leidsime metsa seest
igalt poolt "armas" eest.
Kuused olid kui suhkrupääd.
Suhkrupäie sean sina lääd.

-----------

Nüüd olen sinota siin,
südämen sõnatu piin.
Mäletad, Ing, seda alleed?
Sa mida minota teed?


TALVINE TEEKOND

2.
        Vaadake täiskuud,
külm on ta küljest murdnud killu.
        Põlised puud
pakases seisvad täis õitsevat lund,
Saturn maa ja planeete vahet sillutab,
tillukesilt tähilt pudeneb hõbetuhk.
Kuidas olete te heitnud puhkama,
kuidas võite te magada ja näha und?

Mina pean minema
oma leevikest, oma talitsiitsitajat
        vaatama
enne veel, kui koidab hommikune vine
         ning ärkab maa.
Taevas on veel hahk.

Aiast lahkudes
        noored kuused
puudutavad mind lumiste käppadega.
Pea olen kui tume täpp,
liuglev keset lumist lina.
Magad siisiken, sina.
Kas sina eile nägid:
kass kahe käpaga pesi suud,
et tuleb külaline?

Kaudu oru, künka ja küla
jäljed rööbiti tõmmat suuna,

järv, maantee ja mägi.
Telefonipostid laulavad kui mesipuud.
Üksikud reed
vastu tulevad.
Majad kahel pool teed,
silmadeks punased tuled,
valvad nagu jõuluööl.
Süda kiiremalt lööb,
on nii pidulik sõit,
lapsepõlves kui oleks just,
ümiseks kirikust sõites "Petlema õit".
        Oo, minu laas,
                minu mets tume, tõsine, must,
sina laotad lumiseid tiibu!

Rada varjune viib
sinna, kuhu minema pean taas,
et mina näeksin oma laanepüüd.

Viimsed tähed võitlevad
hahakas-kollase päeva vastu,
maani kostab võitluse hüüd.
Metsade takka
tõuseb kui virmaliste sõit - 
see on päike, kes hakkab
päevaselle teekonnale astuma.
        Ma pean kiirustama:
kui esimene kiir
        üle sügava hange
minu leevikese pessa langeb,
oo, tema tiivuskleb ära.
Kuidas saan
mina siis teda äratada.
Sadu on tema radu
ning lõpmatu lai on laas.

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (praegu kõnetasid just talvega seotud luuletused, kuigi muidu Visnapuu meil ju pigem tärkava kevade laulik). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. Samuti on selle valikkogu koostaja Vallo Kepp kirjutanud raamatu lõppu vägagi põhjaliku ülevaate Visnapuu elust ja tema teekonnast luuletajana, mida toetab ka rikkalik valik päevapilte. :)


Andmed:
Henrik Visnapuu, Kirg ja kodumaa, Tänapäev, 2017, lk 288

Linke netiilmast:

Janika Kronbergi artikkel Sirbis

Jaanika Kressa artikkel Kultuuris ja Elus

Marko Tiideleppa arvustus leheküljel Uudised.ee

Liis Pählapuu "Nikolai Triik" (2014) & Tiiu Talvistu "Ado Vabbe: Wunderbar" (2020)

Nikolai Triik, Konrad Mägi ja Ado Vabbe on minu jaoks alati olnud eesti kunsti kolm tugisammast. Lemmikuid on muidugi teisigi (Kallis, Wiiralt, Kummits), kuid nende kolme mehe nimed on mulle ikka midagi enamat tähendanud. Eks selle imetluse algtõukeks ole nende tugev seos 20. sajandi alguse kirjandusrühmitustega (minu armastatuim periood eesti kirjanduses). Ei saa Suitsu, Tuglast või Underit käsitlev peatükk kirjanduse õpikus hakkama ilma nende meeste poolsete illustratsioonideta. Selle perioodi kunst ja kirjandus käisid käsikäes. Ja nõnda tulid nad ka 18 aastat tagasi minu ellu.

Kumu külastades võtan alati natuke rohkem aega, et jõuda uute näituste juurest ka korraks 3. korruse püsinäitusele oma lemmikuid vaatama. Mõned aastad tagasi jäi kahjuks külastamata Nikolai Triigi suur isikunäitus (no ei olnud lihtsalt võimalik Austraaliast selle tarbeks eraldi kohale lennata), kuid Konrad Mäe näitust üle-eelmisel aastal ja praegu Kumus veel viimaseid kuid avatud Ado Vabbe ülevaatenäitust ma vahele jätta ei tohtinud. 15-aastane mina poleks seda mulle andestanud.

Õnneks jätkab Kumu juba traditsiooniks saanud suuremahuliste monograafiate välja andmist. See annab võimaluse neid hiljem lehitsedes näitusesaalis saadud elamuste juurde tagasi tulla ning mõnda muuseumis kahe silma vahele jäänud maali või graafilist lehte avastada. 

Samuti on nende monograafiate suureks plussiks erakogudes olevate tööde jagamine suurema kunstihuviliste ringiga. Üldiselt on ju klassikute meistritööde näited kõigis ülevaatlikes kunstiraamatutes samad (Triigi "Dekoratiivne Norra maastik" või Mägi "Merikapsad"). Nõnda on tõesti tore näha neid töid, mis ripuvad kuskil salapärastes paikades ja on mõeldud ainult valitud silmadele.

Kuigi Pählapuu kui ka Talvistu poolt kirjutatud monograafiate tekstiosa on tegelikult vägagi napp ja ülevaatlik (tegelikult ootaks mõlema kunstniku kohta sarnast teost, nagu oli Eero Epneri raamat Konrad Mägist), siis reproduktsioonide valik on lihtsalt vaimustav. Võrdlesin uute monograafiate ülesvõtteid 1977. aastal ilmunud "Eesti kunsti ajaloo" koguteose omadega (ilmselt üks enim läbi lapatud kunstiraamat minu noorusest) ning need kuulusid oma kvaliteedilt ikka erinevatesse kaalukategooriatesse. Oleks otsekui oma vana kineskoobiga televiisori LCD-teleri vastu vahetanud. Meistritöödega täidetud näitusesaal on ainult käesirutuse kaugusel. 

Andmed:

Liis Pählapuu, Nikolai Triik,  Eesti Kunstimuuseum, 2014, lk 296

Tiiu Talvistu, Ado Vabbe: Wunderbar, Eesti Kunstimuuseum, 2020, lk 416

Linke netiilmast:

Tõnis Tatari arvustus Vabbe näituse kohta Eesti Päevalehes

Arvustus Triigi näituse kohta Keskusis

Juhani Salokannel - Noore Eesti südametunnistus (2017/2019)

Viimastel aastakümnetel on saanud juba normaalsuseks, et meie ajalooga ja seal figureerivate suurkujudega tegeletakse Soome lahe lõuna- ja põhjakaldal. Küll on soomlaste poolt lahti kirjutatud Jaan Krossi, Jüri Vilmsi, Jaan Tõnissoni kui ka Konstantin Pätsi elulood. Isegi meie pealinna kohvikute ajalugu on vennasrahvale piisavalt huvi pakkunud, et sellest eraldi raamat kirjutada. Kahjuks vastupidist huvi pole veel meie poolt tekkinud, kuigi eks meil ole oma ajalooga veel küllalt maadlemist (paar aastakümmet veel kindlasti), enne kui jätkub jõudu oma mätta otsast kaugemale kiigata.

Aga Soome lahe põhjakaldal on nüüd juba otsaga Tammsaareni jõutud. Juhani Salokandle "Noore Eesti südametunnistus" on monograafia, mis peaks aitama soomlastel teha esimesi samme Tammsaare kirjanduslikku maailma. Räägitakse lahti ja analüüsitakse teoste sisu, tutvustatakse natuke kirjaniku elukäiku ning tuuakse välja paralleele soome kirjandusega.

Usun, et huvi Tammsaare teoste vastu tekitab selle raamatu lugemine küll ja aitab seda vägagi levinud "klassiku kartust" leevendada. Ja seda rahvusest ja taustast hoolimata! Endalgi tekkis kindel soov näiteks Tammsaare üliõpilaspõlve impressionistlikud novellid/jutustused riiulist üles otsida ning üldse on mind juba mõnda aega vallanud tunne, et peale viitteist aastat oleks ehk aeg ka Vargamäel korraks taas ära käia. See suvi soovitati ju eelkõige mööda Eestimaad ringi rännata.


PS: Juhani Salokannel selgitab alatihti raamatus soomlastele lahti mõningaid meie ajaloo ja ühiskonna nähtusi, millega põhjanaabrid ilmselt eriti kursis ei ole või mis tausta avamata lugejale arusaamatuks võiks jääda. Järgnevalt üks näide:

Eestlased veedavad Estonia teatri kontsertide vaheaega nii, et kontserdipublik jalutab ringis suure saali seinatagust koridori mööda. Inimesed liiguvad rahulikus voolus, ajavad juttu ja tervitavad tuttavaid. See komme on kestnud aastakümneid, nüüd juba rohkem kui sajandi. 

Mida need soomlased etenduse või kontserdi vaheajal küll teevad, kui meie "komme" on nende jaoks nii eriline, et vajab selgitavat lõiku? :)

Andmed:

Juhani Salokannel, Noore Eesti südametunnistus: Rahvuskirjanik A.H. Tammsaare, soome keelest tõlkinud Piret Saluri, Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 288

Linke netiilmast:

Mihkel Kunnuse arvustus Sirbis

Maarja Vaino arvustus Õpetajate Lehes

Mihkel Mutt - Töö ja armastus (2019)

Mulle on alati meeldinud lugeda raamatuid, millele on lisatud juurde kommentaarid. Kohe teevad tuju toredaks need väikesed numbrid mõne lõigu lõpus või sõna juures. Lappan alati kohe raamatu lõppu, et midagi tarka juurde lugeda.

Üks minu lemmikuid kommentaaridega väljaandeid oli üks Karl Ristikivi "Hingede öö" trükkidest, mis oli varustatud Reet Neithali märkustega. Mul endal oli kodus "Eesti romaanivara" sarja kuuluv versioon. Selleks, et ka see kommentaaridega varustatud oleks, lõin meie punasel trükimasinal kõik Neithali tähelepanekud ümber ning muutsin ka leheküljenumbrid ära. Need nüüdseks juba natuke koltunud lehed on siiani kenasti raamatu vahel olemas.

Nüüd on ilmunud Mihkel Muti sulest tema mõtted ja kommentaarid A.H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" viie köite kohta. Minu klassijuhataja (kes oleks ilmselt võimaluse korral Tammsaarele ka ise kosja läinud) ütles meile kunagi, et eestlane peab iga kahekümne aasta tagant taas "Tõe ja õiguse" läbi lugema, sest siis loeb seda juba täiesti uus inimene ning esile kerkivad uued kihistused, mis varasemalt märkamata jäid. Minu kakskümmend aastat hakkab vaikselt viimasest lugemiskorrast täis saama ja Muti kogumikku võtsingi juba nagu kerget soojendust algavaks lugemismaratoniks. Samuti jään ootama kunagi ehk ilmuvat põhjalike kommentaaride ja märkustega "Tõe ja õiguse" uustrükki, kus väikesed numbrid ajavad üksteist lehekülgedel taga. Ja miks ei võiks need kommentaarid just Muti mõnusalt sarkastilisest sulest pärit olla? Usun, et Tammsaare tekst ainult võidaks sellest sümbioosist.

Andmed:

Mihkel Mutt, Töö ja armastus: Tammsaaret tuulates, Fabian, 2019, lk 208

Linke netiilmast:

Raamatuesitlus Rahva Raamatus

Kaspar Viilupi intervjuu autoriga ERRis

Jaanus Kulli ülevaade Õhtulehes

Juku-Kalle Raidi intervjuu autoriga ajalehes KesKus

Livia Viitol - Eduard Vilde (2012)

Meie kirjanduslugu ei saa kirjutada ilma Eduard Vildeta, keda võib pidada esimeseks tõeliseks eestlasest menukirjanikuks. Kui sinu ajalehes ilmus Vilde järjejutt, siis olid sa tehtud mees. Inimesed lausa ootasid parves trükikoja ukse taga tänast ajalehte, et saaksid esimestena eile pooleli jäänud lugu edasi lugeda, et teada saada, mis nendest Mahtra või Anija meestest ikkagi siis lõpuks sai.

Aastatega sai Vildest klassik ning inimesed PIDID hakkama tema tekste koolis lugema. Ja pole suuremat karuteenet heale kirjanikule, kui käskida teismelistel lugeda läbi 300 lehekülge teksti talurahva elust möödunud sajandil. 99% nendest teismelistest ei võta selle kirjaniku ühtegi teist teksti oma elus enam kunagi kätte, sest Vilde või Tammsaare võrdub PIDI LUGEMA. Kuid nautida saab üldjuhul ainult tekste, mida me tahame lugeda, mitte mida me peame lugema!

Linda ja Eduard lõpuks tagasi kodumaal

Nõukogude aeg tegi igatahes Vildele sellise käki kokku keeras ja okupatsiooni lõpuks oli kunagise menukirjaniku tekstidest saanud vaikselt riiulis tolmu koguv vanavara (erandiks võib ehk ainult "Pisuhända" pidada). Muidugi ei aidanud siinkohal kuidagi kaasa ka võimude poolt Vilde tekstidele juurde poogitud ja ülevõimendatud klassivõitluse teema, sest oli tarvis ju näidata, et kommunismi ideekesed vohasid siinsete kirjanike peades juba ammu enne "ühteheitmist" suure ja sõbraliku idanaabriga. Vilde, kes oli usult ja hingelt sotsiaaldemokraat (tema jaoks oli kõige olulisem selle sõna teine pool!), oleks ilmselt seda kuuldes oma viimsedki vuntsikarvad vihast ära kitkunud ja sajatades vaba lääne poole kõmpima hakanud.

Seda karuteenet on proovinud nüüd heastada Livia Viitol, kelle sulest ilmus 2012. aastal mahukas monograafia. Vilde ärkab nende kaante vahel taas ellu ning särab kunagises hiilguses. Me ei kohtu igava ja halli kirjanikuhärraga, keda kõik austavad ja kummardavad, vaid aktiivse, terava ja  krutskeid täis maailmamuutjaga. Saame tuttavaks Vilde elu mõjutanud inimestega (Eduard Bornhöhe, Linda Jürmann, Peeter Speek, Rahel Uschmarow), teeme koos läbi algaja kirjaniku eneseotsingud Revalis ning tuuritame aastaid mööda Lääne-Euroopa suurlinnu (jõuame otsaga isegi New Yorki), et lõpuks Kadriorus oma viimne pelgupaik leida.

Selles raamatust saab klassikust inimene ja inimesest klassik. Midagi rohkemat võime ühelt monograafialt tahta?!? Soovitan Viitoli elutööd soojalt kõigil lugeda, kellele koolipõlves "Mahtra sõda" lugemine ja selle analüüsimine hingelise trauma tekitas. Ehk võtate peale seda ka riiulist mõne tolmu alla mattunud Vilde raamatu isegi alla ja annate meie esimesele menukirjanikule uue võimaluse.

Andmed:

Livia Viitol, Eduard Vilde, Tänapäev, 2012, lk 376

Linke netiilmast:

Lisanna Kure arvustus Sirbis
Arno Oja arvustus Keeles ja Kirjanduses
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes

Anton Hansen Tammsaare - Kirjad tütrele (2008)

Nende kaante vahele on kokku kogutud ühe armastava papa kirjad oma teismelisele tütrele, kes on läinud ema ja väikevennaga Narva-Jõesuhu suve nautima. Papa Hansen on jäänud ise Tallinna, sest vaja on moosi keetmiseks kirsse puhastada, korteris korraldada põrandate värvimist, õhtuti kinos käia ja vahel ka mõni peatükk uue romaani tarbeks kirja panna. Ja kõike seda on ju palju lihtsam teha, kui pisipere on Narva-Jõesuu mändide all patseerimas ning rannas päikesevanne võtmas.

Kuid samas hoiab isa ka tütre tegemistel kenasti silma peal. Kõigi suvede (1935-1939) kirjad on täis erinevaid isalikke nõuandeid. Kuidas pidevalt ringi tuiskava väikevenna ja range emaga hakkama saada. Kui tihti võiks meres suplemas käia ja päikese käes vedeleda, et see tervisele kahju ei teeks. Mida võiks üks 16-aastane Riita lugeda, mida mitte. Papa Hansen saadab muuseas pidevalt tütrele postiga eesti- ja ingliskeelseid raamatuid lugemiseks (France, Dumas, Galsworthy, Dickens, Mann). Ning viimastel suvedel annab isa oma tütrele nõu juba romantilisemat tooni võtvate suhete osas kuurordis suvitavate noormeestega. Tütrest on nende suvedega sirgumas noor ja iseteadlik neiu.

Neid kirju lugedes tekkis endalgi soov sel suvel paariks nädalaks Narva-Jõesuhu puhkama sõita. Kohvrisse kaasa pakkida hulga häid raamatuid ja kõvasti päikesekreemi. Hommikul lesida rannas, päeval jalutada kohisevate mändide all ning õhtuti kirjutada paar postkaarti, mis viiksid endaga kaasa suvekuuma ja natuke kadunud aegade nostalgiat.

Andmed:

Anton Hansen Tammsaare, Kirjad tütrele, Varrak, 2008, lk 104

"Marie Underi Euroopa-reisid" (2010), "Karl Ristikivi teekonnad" (2012) & "Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid" (2017)

Kahjuks ei olnud meil sel aastal võimalik minna juba traditsiooniks saanud kevadisele puhkusereisile (näiteks Belgia ja Brüssel olid eelmine aprill lihtsalt vaimustavad). Mina istusin riigieksami komisjonis ning Evelin omandas ülikoolis uusi tarkusi tõlkimise ja saksa keele kohta. Kuigi mu keha ei saanud kodumaa pinnalt lahkuda, siis see ei takistanud mu vaimul ette võtmast üht korralikku reisi koos Marie, Arturi, kahe Karli ja Friedaga.

Kus me kõik koos ära ei käinud! Lapimaast Marokoni, Brasiiliast Tseilonini! Nõnda paljusid armsaks saanud paiku sai uuesti külastatud ning vaikselt unustusse vajuvaid mälupilte korralikult värskendatud. Sain taas lihtsalt sõnatuna seista Kölni toomkiriku trepil, kolada Malta ordu võimsates kindlustustes ning pärast mitmetunnist matka väsinuna nautida päikesetõusu Adam's Peaki tipus.

Reisikaaslaste üle ma kurta ei saa (Evelini nad muidugi asendada ei suutnud). Marie ja Artur seletasid natuke liiga palju oma printsessikestest, kuid olid igati toredad kaaslased õhtustel teatriskäikudel. Frieda pani meid igas uues linnas esiteks pargipingile istuma ja pidas kahetunnise loengu, kus võttis "lühidalt" kokku linna ajaloo. Kaks Karli olid nüüd küll üksteise täielikud vastandid. Kröits tahtis alati üksi jalutada, kuid seejuures kaebas alalõpmata oma valutavate kehaosade ning talla all oleva villi üle. Kummaline mehike! Ast omakorda ei löönud millegi ees risti ette. Läks esimese ettejuhtuva kohalikuga juttu puhuma ning meelitas meid isegi haaremit külastama (!). Ta ikka rõhutas, et kui me juba siia oleme kokku tulnud, siis tuleb kõik sülle kukkuvad võimalused ka ära proovida.

Tagasi koju jõudes hakkasin koheselt suveks uusi reisiplaane tegema. Nõnda palju on ju maailmas paiku, kuhu me pole Eveliniga veel oma rännakutel jõudnud. Tahaks juba kuskil kõrvaltänava vaikses kohvikus istuda, pidevalt kuhugi tõttavaid kohalikke jälgida ning postkaardi tagaküljele kodustele tervitusi kirjutada. Postkaarte on tegelikult põnevam saata, kui neid kaugetelt maadelt saada. Sest sel juhul oled sina ise võõrastele radadele rändama läinud.

Andmed:

Sirje Kiin (koostaja), Marie Underi Euroopa-reisid: Kuuskümmend üks kirja tütardele 17. X 1918-13. V 1930, Go Group & Eesti Kirjandusmuuseum, 2010, lk 160

Janika Kronberg (koostaja), Karl Ristikivi teekonnad: Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946-1976, Go Group, 2012, lk 208

Janika Kronberg (koostaja), Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid: Sõprade teateid rännuteedelt 1905-1950, Go Group, 2017, lk 168

Linke netiilmast:

Kairi Printsi arvustus Eesti Ekspressis

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Peeter Oleski arvustus Maalehes

Peeter Oleski arvustus Sirbis

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Mall Jõe arvustus Keeles ja Kirjanduses

Eduard Vilde & Rahel Uschmarow - Minu põsk sinu põse vastu (2015)

Soovimaks adekvaatselt mõista mõne suhte dünaamikat, peaks meil olema võimalik tutvuda mõlema osapoole tunnete ja seisukohtadega. Eduard Vilde ja Rahel Uschmarowi suhte puhul meil kahjuks see võimalus puudub, kuna meieni on säilinud 107 Vilde kirja Rahelile ning ainult kaks Raheli kirja Vildele.

Me saame lugeda ainult Vilde reaktsioone ja tõlgendusi Raheli kirjadele, mis jätavad lugedes Rahelist üpris keevalise ja mõtlematu inimese mulje, kes aina nõuab ja nõuab. Rohkem armastust, rohkem kohalolu, rohkem kirju, rohkem raha, rohkem oma abikaasast lahutamist! "Vaene" Vilde siis ägab kogu selle tunnetetormi all ja püüab leida aina vabandusi, miks ta kõiki neid naise nõudmisi täita ei suuda/soovi/taha.

Loed ja mõtled, et kes küll jõuab/soovib sellise jäärapäise kapriisitariga suhtes olla. Ühes hilisemas kirjas, kui nende afääri oli juba lõppenud, meenutab Vilde, et ta ei soovinud rajada oma uut kodu tuld ja väävlit sülitava vulkaani kraatri äärde. Vanast ja poolpimedast Vildest hakkab lugedes kohati ikka täitsa kahju! Kuid äkki meenub, et Vilde on ju tegelikult kogu selle perioodi oma Lindaga abielus, kes on nende kirjade kirjutamise ajal suure tõenäosusega kõrvaltoas. Sa loed kogu seda kirjavahetust hoopis teise pilguga, kui meeles pidades seda väikest, kuid üpriski olulist fakti, et selles suhtes oli tegelikult kolm osapoolt.

PS: Kuigi Vilde on nende kirjade kirjutamise hetkeks juba eakas ja elukogenud mees, siis naisi pole ta küll oma teekonnal õppinud mõistma. Kuidas siis teisiti mõista alljärgnevat ja paljusid sarnaseid lõike tema kirjades?

Niipea kui sa halvas tujus hakkad armsamale kirja kirjutama, peaksid Sa kohe endalt küsima: "Pea kinni, ehk on kuupuhastus tulemas? Ei, täna ma talle ei kirjuta, sest ma pole päris täie aruga."

Pole ime, et Rahel ta alatasa väävli ja tulega üle valas!

Andmed:

Kairi Tilga (koostaja), Minu põsk sinu põse vastu: Eduard Vilde kirjad Rahelile, Hea Lugu, 2015, lk 256

Linke netiilmast:

Anneli Kõvamehe arvustus Sirbis

Sirje Oleski arvustus Keeles ja Kirjanduses

Rein Veidemanni artikkel Keeles ja Kirjanduses

Silja Vuorikuru - Aino Kallas. Maailma südames (2017/2018)

"Mu tuhk tuleks viia laevaga keset Soome lahte ja seal tuulte hooleks jätta. Ma kuulun maailmale."

Nõnda kirjutas Aino Kallas oma päevikusse 1929. aastal, kui hakkas lõppema tema jaoks kirjanduslikult edukaid kümnend. Soomes ja Eestis olid ilmunud Kallase senini parimateks peetavad teosed ("Barbara von Tisenhusen", "Reigi õpetaja" ja "Hundimõrsja") ning isegi ingliskeelsete lugejateni olid tema tekstid hakanud vaikselt tõlke vahendusel jõudma. 

Samas tundis Kallas aina kasvavat juurtetuse tunnet. Kui sa kuulud maailmale, siis ei kuulu sa ju tegelikult kellelegi? Mõlemal pool Soome lahte kirtsutasid kultuuriringkonnad ja aastapreemiate jagajad aastaid Kallase nime kuuldes nina. On ta nüüd soomlannast eesti kirjanik või lihtsalt Eesti kodakondsust omav ja peamiselt Eestist kirjutav soome kirjanik? Alatihti jõuti mõlemal pool otsusele, et las vennasrahvas kulutab ise oma markasid tolle kirjaniku peale, meil siin teisigi sõbramehi, kellele toetust ja tunnustust vaja jagada. Selline suhtumine tegi Ainole kõige rohkem haiget!

Soome sild ehk Aino ja Oskar Kallas

Eks ta lõpuks ikka soomlastele jäi, kuigi Kallas kuulus alates 1932. aastast Eesti Kirjanikkude Liitu ning osad hilisemad näidendid kirjutas paralleelselt soome ja eesti keeles. Nüüd on Kallase teosed meie raamatukogudes muidugi väliskirjanduse riiulites ning kirjanduse õpikutes temast tänapäeval juttu ei ole. Huvitav, kuidas olid lood 1930ndatel? Ehk oleks suure ilmasõjata teisiti läinud ning me räägiksime tänapäeval uhkusega meie esimesest suurest naisprosaistist Aino Kallasest. Kahjuks ei saa me seda kunagi teada.

Andmed:

Silja Vuorikuru, Aino Kallas. Maailma südames, Varrak, 2018, lk 304

Linke netiilmast:

Kai Aareleidi arvustus Sirbis

Arvo Valton - Ühises hoovuses (2018)

10-15 aastat tagasi oleksin ma sellest raamatust lihtsalt vaimustuses olnud. Mina olin üks neist kummalistest tegelastest (loodetavasti oli ikka mõni veel), kes kooliajal puhtast huvist ja hasardist lappas õhtuti kodus "Eesti kirjanike leksikoni". Kelle romaani või novellikogu ma peaksin järgmisena raamatukogust võtma? Mis see mees kirjutas? Aga too poetess?

Sellised paarilehelised intiimsemad tutvustused erinevate kirjanike kohta oleksid tollal minu valikuid palju lihtsamaks teinud. Väga raske oli valida kirjaniku vahel, kes sündis Kohilas kõrtsmiku pojana või kirjaniku vahel, kes nägi ilmavalgust Toolses rätsepa võsukesena. Eks siis tuli võtta mõlema kirjamehe raamatud ja need läbi lugeda.

Lugedes nüüd Arvo Valtoni mälestustekilde meie kirjanikest tekib tahtmatult soov millegi enama järele. Hetkel on see kõik liiga pinnapealne ja hõre! Valton on ju meie viimase poole sajandi üks juhtivamaid proosakirjanikke, kes võiks antud perioodi käsitledes tõeliseks süvasukeldujaks kehastuda ning mälusügavustest põnevaid lugusid pinnale tuua. Loodame, et kirjanikuhärral on veel pealehakkamist üks oma põlvkonna töid ja tegemisi kokkuvõttev raamat kirja panna.

Andmed:

Arvo Valton, Ühises hoovuses, Hea Lugu, 2018, lk 224 

Linke netiilmast:

Janika Kronbergi arvustus Maalehes

Marie Under & Friedebert Tuglas - Under ja Tuglas (2006)

1917. aasta on ilmselt üks enim meie ühiskonda, ajalugu ning kultuuri mõjutanud aasta. Märtsis toimunud veebruarirevolutsioon tõi siia Läänemere kaldal asuvasse provintsikubermangu seninägematul hulgal vabadusi ja usku paremasse homsesse. Tekkinud olukord lausa nõudis kohest tegudele asumist ja oma varjusurmas olnud ideede teostamist. Ning tegutsejaid juba leidus. 

Sellest revolutsioone täis aasta kevadest on pärit ka üks paremini varjus hoitud eesti kirjanduse saladusi. Episood, mis sai alguse 1917. aasta mais, jõudis oma kulminatsioonini kesksuvel Birkenruh's ning hääbus vaikselt saabunud lumega. See on Printsessi ja Felixi rääkimata lugu, mida tutvustati avalikkusele alles 2006. aastal ilmunud kirjavahetuse kaudu.

See on lugu kahe suure looja vahel lõkkele löönud kirest, sellele andumisest ja mõistmisest, et see hävitaks pikemas perspektiivis looja vähemalt ühes nendest. Under kutsus tagasi oma ustava paaži ning Tuglas abiellus preili Oinaga. Mõlemad valisid oma pikale eluteele kaasa neile ideaalselt sobinud kaaslased, kellega mindi läbi nii tulest kui veest. Kuid nad jäid endaga kaasas kandma ka seda ainukordset Birkenruh' suve, mis oli täis sireliõisi, lugematuid unistusi ja nüüd juba klassikaks saanud luulet.

Andmed:

Rutt Hinrikus (koostaja), Under ja Tuglas: Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus, Tänapäev, 2006, lk 208

Linke netiilmast:

Jürgen Rooste arvustus Sirbis

Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes

Kalev Kesküla arvustus Eesti Ekspressis

Jaan Unduski arvustus Postimehes

J. Randvere/Johannes Aavik „Ruth" (1909/2000) & „J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris" (2006)

Meie kirjandusmaastikul on alati olnud oma kindel koht tugevatel ja natuke salapärastel naistel, kes tekitavad nendega ühiste lehekülgede vahele sattunud meestes segadust, meelehärmi ning nõutust. Teele, Tiina ja Karin on ehk parimad näited sellistest naistegelastest. Nad on lihtsalt kuratlikult võluvad!

Sarnast nõutud meelehärmi meeste (ja naiste) seas tekitas 1909. aastal meie vanamoelise seltskonna ette astunud Ruth. Võrreldes oma õdedega, ei tekitanud Ruth seda segadust oma tegude ja sõnadega, vaid hämmingut tekitas võimalus tema puhtalt hüpoteetilisest olemasolust.

Haritud ja laia silmaringiga naine? Majanduslikult iseseisev naine? Seksuaalsetest tabudest vaba naine? Meestega (peaaegu juba) võrdne naine? Kõhuhädadest vaba naine? Aga mis saab siis kolmikutest? Kes hoolitseb Kinder, Küche ja Kirche eest? See on ju ennekuulmatu!!!

Sarnaseid küsimusi hakkas meie ühiskonnas aina rohkem sajandi eest esile kerkima. Seda ka tänu Ruthi poolt kehastatud ideaali võimaliku olemasolu välja pakkumisele Aaviku poolt. Sajandeid suhteliselt sarnasena püsinud ühiskond oli äkki suure kiirusega muutuma hakanud ning meeste ja naiste rollid selles samuti.

Ehk kõige suurema muutuse tegigi läbi just võimaluste hulk, mida üks naine võis oma eluga teha. Ta ei pidanud olema enam köögikombaini ja sünnitusmasina sümbioos. Ta võis näiteks valida palju vaevalisema tee - hariduse omandamise mõnes kõrgkoolis. Sellel teel võis ta küll ebaõnnestuda ning lõpuks oma kodukülla "linnas raisku läinud tüdruku" kuulsusega tagasi tulla, kuid nüüd oli tal vähemalt võimalus seda proovida.

Ühe sajand tagasi elanud hästi haritud eesti noormehe naisideaali lugemine on tänaseid olusid arvestades kohati päris hirmus, kuid samas annab see meile võimaluse näha neid muutusi, mida meie ühiskond on selle sajandiga läbi teinud. Nähtused, mida me tänasel päeval peame täiesti loomulikeks, sobisid tollal ainult ühe noore ja naiivse üliõpilase peaaegu võimatuna tunduvasse unistusse. Uskumatult palju sellest unistusest on tänaseks ka reaalsuseks saanud.

Andmed:

J. Randvere, Ruth, Johannes Aaviku Selts, 2000, lk 64
Mirjam Hinrikus (koostaja), J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2006, lk 336

Linke internetist:
Barbi Pilvre arvustus Eesti Ekspressis

Artur Adson - "Siuru-raamat" (1949/2007)

Artur Adsoni mälestusteraamat sai raamaturiiulist taas välja otsitud ja läbi loetud, kuna mõne nädala pärast jõuame abiturientidega kirjanduse tundides Siuru kevadesse, kus kogu Eestimaa täitus järsku sireliõite ja poeesiaga. Lootsin leida raamatust mõningaid elulisi seiku ja detaile, millega siurulaste tollaseid vallatlemisi näitlikustada.

Kuid lugedes meenus mulle peagi, et Adsoni mälestuste pealkiri on tegelikult üpriski eksitav. Siuru rühmituse tegevust käsitleb otseselt ehk natuke üle veerandi raamatu mahust ja on tegelikult suhteliselt üldsõnaline, mõningate kirevate detailidega (ära jäänud Siuru karneval, Siuru torn, suvelokaalis Kommerts toimunud lööming). Ülejäänud lehekülgedel meenutab Paaž Siurule eelnenud aastaid, Wabariigi kirjut kirjanduselu ning lõpuks jõuab otsaga isegi pagulusse välja.

Ühe üpris mahuka osa raamatust võtab enda alla veel kirjanikest kaabakate materdamine. Adson võtab kõik kodumaale maha jäänud "seltsimehed" (Vares-Barbarus, Semper, Jakobson, Tammlaan, Jürna, Alle, Sirge) ette ning jagab nõnda kõvasti kepihoope, et isegi kõige julmem baltisakslasest mõisahärra oleks sellise kupja tööga igati rahul.

Muidugi on Adsoni viha ja nördimus mõistetavad, sest nendest sündmustest on ainult mõned aastad mööda läinud ja haavad on alles värsked. Kuid kohati teeb lugedes ikka juba nalja, kui Adson räägib, et see ja see mees oli juba Siuru perioodil tegelikult täielik mölakas ja peaaegu riigireetur valmis. Semperi kohta pole raamatu kohta ühtegi head sõna öeldud ja olgu see mees üldse tänulik, et ta Siuruga liituda võis. Vares-Barbarusest pole mõtet rääkima hakatagi! Kogu selle materdamise juures tekib tahtmatult küsimus: "Issand, sa näed, aga ei mürista!?!" Adson teadis aastakümneid, mis meestega tal on tegu, aga ta ei suvatsenud seda kellelegi mainida, vaid käis pidevalt perekonniti läbi ja oli aastaid kirjavahetuses. Kõik see jätab lõpuks mulje lihtsalt peale (ebaausalt) kaotatud kaklust rusikatega vehkimisest.

"Siuru-raamatu" abil saame küll heita pilgu laias laastus kolmekümnele aastale meie kirjandus- ja kultuurimaastikul, kuid seda vaadet on segamas silmaklapid, mis on meile pähe asetatud teiselt poolt Läänemerd. Siurust vahetuma pildi saamiseks soovitan esmajoones lugeda "Paaži ja Felixi kirjavahetust 1917-1944" ning lootus jääb, et lõppude lõpuks ilmub rühmitusest ka mõni põhjapanev monograafia.

Andmed:

Artur Adson, Siuru-raamat: mälestusi, Orto, 1949, lk 262

Linke netiilmast:

Raivo J. Raave arvustus Eesti Ekspressis

Jaan Unduski arvustus Postimehes