Mairi Laurik - Novembriöö kirjad (2017)

Kas Mairi Lauriku loodud tuleviku Tamsalu puhul on nüüd tegemist utoopia või düstoopiaga? Selle küsimuse otsa satuvad ka tema loodud tegelased romaanis "Novembriöö kirjad". Nullilähedane kuritegevus, maailmatasemel arstiabi, puhas elukeskkond, hästi tasustatud ja prestiižed töökohad  - mida võiks veel üks inimhing tahta? Peategelase Keire vastus oleks lihtne ja lühike - VABADUST.

Keire on nimelt Tamsalu linna ainus "sunnismaine" kodanik (seda muidugi suuresti enese nooruspõlve lolluse tõttu) ning linnast juba paariks päevaks lahkumine põhjustab talle automaatselt raskekujulisi tervisehädasid. Nõnda tulebki Keirel suurem osa oma elust veeta ühes arenenumas, kuid poolkinnises linnas, mille ainsaks eesmärgiks on seal paikneva nanotehnoloogiaid tootva tehase teenindamine 24/7. Küsin uuesti: utoopia või düstoopia?

Kuid inimene harjub ju kõigega! Tegelikult elab Keire oma "sunnismaisusest" hoolimata tavalise inimese üpriski tavalise elu. Ta armastab, abiellud, saab lapsed ning saadab nad ellu. Oli rõõme ja oli kaotusi, kuid oma elule kokkuvõtvalt tagasi vaadates võib Keire rahuliku südamega tõdeda, et vähemalt on mida mäletada ja meenutada novembriöö hilistel tundidel. Düstoopia puhul see nõnda ei oleks.

PS: Mulle piisas ainult Enderi raamatupoe kirjeldustest. Kui see on düstoopia, siis sellises düstoopias ma tahangi elada. :)

Andmed:

Mairi Laurik, Novembriöö kirjad, Tänapäev, 2017, lk 240

Linke netiilmast:

"Novemnriöö kirjad" ELLU's

Leila Tael-Mikešini arvutsus Reaktoris

Triinu Merese arvustus Algernonis

Margus Sanglepp - Nõiatants (2017)

Ütlen ausalt, et asusin Margus Sanglepa romaani "Nõiatants" lugema väga suurte eelarvamustega. Olin hea kümme aastat tagasi lugenud autori teost "Künkarahvas", mis on üks ääretult veider ja mitte just üleliia positiivne lugemiskogemus. Kuid uue romaani esikaanele kleebitud "Romaanivõistlus 2016: III koht" tähis lubas seekord paremat kvaliteeti oodata ning olin valmis riskima.

Võib öelda, et risk õigustas end, sest "Nõiatantsu" näol on tegemist igati asjaliku ajalooromaaniga. Autor viib meid väiksesse Paeste külla Rootsi aja lõpul, kuhu lisaks suurele näljale on jõudnud ka mõningase hilinemisega mujal Rootsi impeeriumis juba ebaseaduslikuks kuulutatud nõiaprotsessid. Kuid eks me ole olnud siin piirialal juba sajandeid Läänemaailmast paar sammu maas!

Eestlasele on ikka meeldinud naabrite peale näpuga näidata ja lihtsakoelise kadeduse tõttu neid igasugu lollustes süüdistada. Juhuste tõttu määratakse Paeste külla uus pastor, kes on väga varmas kõiki neid süüdistusi ära kuulama ja igat süüdistatavat kohe veeproovi saatma. Vajub põhja ja upub ära - polnudki nõid. Jääb pinnale - otsemaid tuleriidale. Aga kummalisel kombel tahavad kõik need vette saadetud ikka põhja vajuda. Tundub, et Maarjamaal neid nõidu eriti ei leidu.

Veeproov nõiduses kahtlustatava suhtes

Tahaks veel paar plussi ja miinust esile tõsta. Esiteks meeldis väga mõisa- ja kohtuhärra kujutamine romaanis. Tegemist on ilmselt ühe positiivsemas (pragmaatilisemas) võtmes kirjutatud sakstega meie kirjandusloos. Polnud jälgegi meie "klassikalistele" ajalooromaanidele omasest vihast mõisarahva vastu, kes ainult vaeseid matse piitsutada lasevad. Mõisahärra von Maydell tunneb suurepäraselt vanasõna "Kuidas sina külale, nii küla sinule". Tööloomale tuleb vahel ikka paremat nosimist anda ja kõrva tagant paitada. Küll ta veab põllul siis vagu kiiremini. Tundub, et mõisahärra on nii mõnegi investeerimisõpiku läbi lugenud.

Negatiivsena jäi häirima kohatine keelekasutus romaanis. Väljendid "see käis tema ego pihta" ja "minu parimaid talupoegi ruineerib" ei sobitu eriti hästi 17. sajandi külaelu taustale. Samuti oli romaani lõpust puudu paar lehekülge, mis oleks võtnud kokku Soosääre pererahva elusaatused peale tormilisi sündmusi. Kuidagi ripakile jäi see lõpp.

"Nõiatants" on kokkuvõttes kiire ja piisavalt kaasahaarav lugemine, et iga ajaloohuvilist lugejat köita. Sanglepp on suutnud hoiduda osadest meie kirjandusele igiomastest stampidest ning puhunud eluvaimu sisse ühele tumedamale perioodile meie maa ajaloos. Samuti soovitan romaanile lisaks lugeda käesoleval aastal ilmunud Aarne Rubeni uurimust "Nõiaprotsessid Eestis", mis annab põhjaliku ülevaate antud perioodist ja nõiaprotsesside tekkest, põhjustest ja hääbumisest Eestis. Ilukirjandus ja ajalugu käivad meil ikka käsikäes!

Andmed:

Margus Sanglepp, Nõiatants, Tänapäev, 2017, lk 208

Linke netiilmast:

Peeter Helme soovitus Vikerraadios