Urmas Vadi - Kohtumine tundmatuga (2008)

Urmas Vadi tekste lugema asudes pead sa valmis olema, et satud mingisse kummalise nihkega paralleeluniversumisse. Kõik tundub alguses normaalne ja mõistusega seletatav, kuid järsku hakkab koer sinuga rääkima või kilpkonn pisaraid valama. Ära satu paanikasse! Ja kindlasti ära löö raamatut hooga kinni! Hoopis sule korraks silmad ning hinga paar korda sügavalt sisse. Silmad avades räägib koer sinuga ikka edasi, kuid nüüd on temaga liitunud ka päikeseprille kandev delfiin, kes sulle kõik kenasti lahti seletab.

Nimelt ongi vadimaailm (Janek Kraavi termin kogumiku järelsõnast) natuke omamoodi. Mänguline, groteskne ja vabast mõttelennust tiine. Vadi pole end kunagi lasknud segada ei ajaloolistel faktidel ega ka suurmeest pühalikul hiilgusel. Vajadusel tatsab Valdo Pant alukates mööda tuba ringi või nokib president Päts nina. Ja ärge tulge ütlema, et siin ajaloolise tõe vastu eksitakse!

Vadimaailma lainetesse sukeldudes jäta eelarvamused ja koolist kaasa võetud faktid kaldale sõbra hoolde. Lihtsalt lase hoovustel endaga mängida ja avamerele kanda. Järsku tundub sulle, et hoopis maha jäänud maailm on kummaline ja kohati ikka täitsa sõgeda võitu. Nõnda lasedki imekaunil näkineiul endal käest kinni võtta ning lasta maailma näidata sellisena nagu ta olema peaks.

Andmed:

Urmas Vadi, Kohtumine tundmatuga, Jumalikud Ilmutused, 2008, lk 312

Linke netiilmast:

Vahur Afanasjevi arvustus Sirbis

Armin Kõomägi - Pagejad (2009)

Armin Kõomäe loominguga puutusin esimest korda kokku paar kuud tagasi, kui lugesin tema novellikogu „Minu Mustmäe“. Novellikogu oli tõsiselt meeldiv üllatus ning tekkis soov ka Kõomäe ülejäänud loominguga põhjalikumalt tutvuda. Liisk langes kirjaniku esikromaani „Pagejad“ kasuks.

„Pagejate“ näol on tegemist niidistikromaaniga. Sarnane võttestik on olnud üpriski populaarne viimasel kümnendil ka filmitööstuses. Eriti romantiliste komöödiate žanris -„Love actually“ (2005), „Valentine's Day“ (2010) või „New Year's Eve“ (2011). Terve plejaad tegelasi, kes ise seda tajumata on tegelikult üksteise saatustega tihedalt seotud. Keegi on sinu õe parima sõbranna venna vanaisa või sinu juuksuri lahutatud abikaasa poja lasteaiakasvataja. Ka „Pagejate“ viit keskset tegelast seovad üksteisega sellised niidistikud. Näiteks Daisy on Gabrieli elukaaslase eksabikaasa iganädalane lõbutüdruk. We are all connected! Me lihtsalt ei tea seda veel.

Kõomäe romaan kulgeb samuti filmilikult. Sorav dialoog, lühikesed stseenid ning kiirelt vahelduvad asukohad. Kuid sellise stiili põhjuseks võib olla ka autori novellikirjaniku taust, mis romaani vältel tugevalt esile tungib. Ega hüpe romaanižanri pole lihtsate killast. 

Romaan sisaldab ridamisi päris geniaalseid lühipalu/fragmente, mis on oskuslikult põimitud keskse loo sisse (näiteks „Lifti hingeelu“ ja „Muinasjutt kolmikhüppajast ja kaugushüppajast“). Just argiste pisidetailide ääretult tabav ning vaimukas esile toomine ning nendele uue vaatenurga andmine ongi Kõomäe leivanumber.

„Peatusesse jõudis buss ja vaguralt endassetõmbunud inimmass moondus ühe hetkega jõuliseks gladiaatorite kambaks. Need, kes seni alandlikult vaikisid, pingutasid nüüd häälekalt lihaseid, et tõuklevas tombus endale teed teha.“ 

("Pagejad" 2. peatükk)

Mul endalgi on tulnud nende „gladiaatoritega“ võistelda ja enamustel kordadel suurema jõu ees taganejaks jääda. Lihtsalt paljakäsi ei saa neile vastu! Kõige ohtlikumad on 70ndates eluaastates Lasnamäe betoondžunglist pärit „naisamatsoonid“, kes on varustatud teravaotsalise jalutuskeppidega ning kartuleid täis võrkkottidega.

Sisu/temaatika koha pealt on „Pagejad“ vägagi lähedane Kaur Kenderi teostele. Keskealised või kollanokkadest ärihaid, narkootikumid, prostitutsioon, väline sära ning edukultus. Kuid Kõomäe tegelased ei tekita sinus vastumeelsust ning füüsilist tülgastustunnet, mis Kenderi loodud machode puhul enamasti juhtub. Kõomägi on oma tegelastele alles jätnud „väikese inimese“ hinge, mis lubab neil oma eksimusi mõista ja kuldvasika kummardamise lõpetada. 

Kui teksti temaatikas oli Kõomägi ligidane Kenderile, siis stiili koha pealt on üheks tema eeskujuks kindlasti olnud Mati Unt. Juba „Minu Mustamäed“ lugedes tekkis ajusopis tugev seos Kõomäe ja Undi „Sügisballi“ vahel“ ning „Pagejates“ see tunne aiva süvenes. Eks siin mängib tugevat rolli ka mõlema kirjaniku ühine „mängumaa“ – Mustamägi. Undilik Kender või kenderlik Unt? Oleneb millise nurga alt vaadata. Muidugi on Unt oma ala Meister ning Kõomägi alles selli rollis. Samas kaugel see meistritöö ka enam olla saab.

Andmed:

Armin Kõomägi, Pagejad, Jumalikud Ilmutused, 2009, lk 192

Linke netiilmast:

"Pagejad" ELLU-s

Johanna Rossi arvustus Sirbis

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Mihkel Muti arvustus Loomingus