26 juuli 2017

Kai Aareleid - Linnade põletamine (2016)

Hävinud Kivisild ja varemetes Vanemuine. Jäljetult kaduvad sõbrad ja küsimata jäävad küsimused. Vaikivad suud, aga kõnelevad silmad. Selline on Tartu, kuhu sünnib 1946. aastal Tiina. Põleng on möödas, kuid söed hõõguvad veel kuumalt.

Lihtne oleks öelda, et Kai Aareleidi romaan "Linnade põletamine" on lugu väikese Tiina suureks saamisest ning lapsepõlvega hüvasti jätmisest sõjajärgses Tartus. Kuid on Tiina üldse laps? Tundub, et esimesel rahuaastal ei sündinud Peetri ja Liisi perre väike maimuke, vaid lapse kehasse sattunud vanainimene. Vaikne, rahulik ja kohusetundlik. Vähemalt nõnda suhtuvad Tiinasse enamus tema lähedastest. Hoolitse siis isa eest! Vaata siis kodu järele! Küll sina tead paremini, sa oled juba suur tüdruk. Romaani lugedes tunned, kuidas Tiina sees kasvab järjekindlalt soov karjuda vastu: "Miks mina?! Ma ei ole täiskasvanu! Teie peate hoopis minu eest hoolitsema!". Kuid täiskasvanutel on tegemist sõja tõttu elamata jäänud noorusaastate tasategemisega ning lapsevanemate mängimine jääb paratamatult tahaplaanile. See koorem lükatakse meil leskedest vanatädikesed kaela, kelle mõju väikese tüdruku maailmapildi kujunemisele on äraütlemata suur. Nõnda kasvabki selles uues maailmas suureks üks noor vanainimene.

Aareleidi romaan köidab sind oma lihtsuse ja siiraste emotsioonidega. Sa elad kaasa nii Tiina vanemate traagilisele loole kui ka tüdruku vaiksele kannatamisele ja arengutele selle kõige keskel. Selle tasandi olemasolu muudabki "Linnade põletamise" millekski palju enamaks kui lihtsalt ajaloo- või olmeromaaniks nõukaaegsest Tartust. Tegemist on teosega, mis jääb sind kohe kauemaks kummitama.

Andmed:
Kai Aareleid, Linnade põletamine, Varrak, 2016, lk 328

Linke netiilmast:
"Linnade põletamine" ELLU's

Taimi Lauri arvustus Sirbis
Merilin Kirikali arvustus Eesti Ekspressis
Kairi Printsi arvustus Eesti Päevalehes

23 juuli 2017

Margus Sanglepp - Nõiatants (2017)

Ütlen ausalt, et asusin Margus Sanglepa romaani "Nõiatants" lugema väga suurte eelarvamustega. Olin hea kümme aastat tagasi lugenud autori teost "Künkarahvas", mis on üks ääretult veider ja mitte just üleliia positiivne lugemiskogemus. Kuid uue romaani esikaanele kleebitud "Romaanivõistlus 2016: III koht" tähis lubas seekord paremat kvaliteeti oodata ning olin valmis riskima.

Võib öelda, et risk õigustas end, sest "Nõiatantsu" näol on tegemist igati asjaliku ajalooromaaniga. Autor viib meid väiksesse Paeste külla Rootsi aja lõpul, kuhu lisaks suurele näljale on jõudnud ka mõningase hilinemisega mujal Rootsi impeeriumis juba ebaseaduslikuks kuulutatud nõiaprotsessid. Kuid eks me ole olnud siin piirialal juba sajandeid Läänemaailmast paar sammu maas!

Eestlasele on ikka meeldinud naabrite peale näpuga näidata ja lihtsakoelise kadeduse tõttu neid igasugu lollustes süüdistada. Juhuste tõttu määratakse Paeste külla uus pastor, kes on väga varmas kõiki neid süüdistusi ära kuulama ja igat süüdistatavat kohe veeproovi saatma. Vajub põhja ja upub ära - polnudki nõid. Jääb pinnale - otsemaid tuleriidale. Aga kummalisel kombel tahavad kõik need vette saadetud ikka põhja vajuda. Tundub, et Maarjamaal neid nõidu eriti ei leidu.

Veeproov nõiduses kahtlustatava suhtes
Tahaks veel paar plussi ja miinust esile tõsta. Esiteks meeldis väga mõisa- ja kohtuhärra kujutamine romaanis. Tegemist on ilmselt ühe positiivsemas (pragmaatilisemas) võtmes kirjutatud sakstega meie kirjandusloos. Polnud jälgegi meie "klassikalistele" ajalooromaanidele omasest vihast mõisarahva vastu, kes ainult vaeseid matse piitsutada lasevad. Mõisahärra von Maydell tunneb suurepäraselt vanasõna "Kuidas sina külale, nii küla sinule". Tööloomale tuleb vahel ikka paremat nosimist anda ja kõrva tagant paitada. Küll ta veab põllul siis vagu kiiremini. Tundub, et mõisahärra on nii mõnegi investeerimisõpiku läbi lugenud.

Negatiivsena jäi häirima kohatine keelekasutus romaanis. Väljendid "see käis tema ego pihta" ja "minu parimaid talupoegi ruineerib" ei sobitu eriti hästi 17. sajandi külaelu taustale. Samuti oli romaani lõpust puudu paar lehekülge, mis oleks võtnud kokku Soosääre pererahva elusaatused peale tormilisi sündmusi. Kuidagi ripakile jäi see lõpp.

"Nõiatants" on kokkuvõttes kiire ja piisavalt kaasahaarav lugemine, et iga ajaloohuvilist lugejat köita. Sanglepp on suutnud hoiduda osadest meie kirjandusele igiomastest stampidest ning puhunud eluvaimu sisse ühele tumedamale perioodile meie maa ajaloos. Samuti soovitan romaanile lisaks lugeda käesoleval aastal ilmunud Aarne Rubeni uurimust "Nõiaprotsessid Eestis", mis annab põhjaliku ülevaate antud perioodist ja nõiaprotsesside tekkest, põhjustest ja hääbumisest Eestis. Ilukirjandus ja ajalugu käivad meil ikka käsikäes!

Andmed:
Margus Sanglepp, Nõiatants, Tänapäev, 2017, lk 208

Linke netiilmast:
Peeter Helme soovitus Vikerraadios

18 juuli 2017

Paul Kass - Kesklinn (2015)

Oma kodukandi ajalugu on mulle alati tähtis olnud. Räägime me siis Euroopast, Eestist või Tallinnast. Olles hiljuti kolinud uude linnaossa tekkis paratamatult ka suurem huvi selle vastu. Õnneks oli raamatukogust võimalus kohe vastava pealkirjaga raamat võtta ning natuke oma koduloolisi teadmisi täiendada. Avanenud pilt polnud just kaunimate killast.

Raamatust leidsin samuti detailse pildikese oma uue kodutänava kohta 25 aasta tagusest ajast:
"Asula tänava Stalini-aegsed kivimajad, mis on praeguseks vist juba kõik remonditud ning milles asuvad korterid korterid maksavad soolast hinda, kujutasid endast tol ajal hoopis midagi muud. Kriminaalpolitsei jaoks oli tegemist kesklinna suurima pättide kontsentratsiooniga. Kui Magasini ja Ravi tänava kandis elasid põhiliselt eesti keelt kõnelevad kurjategijad, siis Asula tänav lausa kubises spetsiifilise väljanägemisega tätoveeritud vene jurakatest, kelle kõigi seadusekuulekus jättis pehmelt öelda soovida. Siin elas viiekümnendate keskel sündinud Kasjanov, kellega me korduvalt tegelesime ning kes viimaks ühe õige jõhkra rööviga pikemaks ajaks trellide taha läks. Aga siin elas ka tunduvalt hullemaid tegelasi kui Kasjanov. Peamised klassikaliste retsidega asustatud paigad olid tol ajal Kesklinna piirkonnas Ravi, Magasini ja Veerenni rajoon, Tallinn-Väike koos Asula tänavaga ning Energia, Elektroni ja Tuisu rajoon. Viimases piirkonnas kasvas jõudsalt peale ka uus paljulubav kurjategijate põlvkond."

Nice neighborhood! Õnneks on veerandsada aastat, Eesti Politsei ja muidugi kinnisvarabuum teinud lausa imet. Just Patareist vabanenud Koljade asemel siblivad nüüd hommikust õhtuni minu maja ees tervisesportlased ja titevankritega pered. Mäletan siiani hirmutunnet, mis mind noorena valdas, kui pöördusime peale nädalat suvilas tagasi oma linnakorterisse. Kas on sees käidud või oleme ka seekord pääsenud? Tõenäosus leida eest varaste poolt rüüstatud kodu oli tollal üpris suur. Õnneks meie pääsesime alati ning nüüdseks on ka hirmutunne kadunud.

Samuti on unustusse vajunud 1990ndatel aastatel pealinna tänavatel valitsenud Metsik Lääs, mis tänapäeval eksisteerib ainult raamatutes ja filmides. Paul Kassi autobiograafiline romaan "Kesklinn" lubab meil siiski rännata tagasi neisse aastaisse ning koos 18-aastaste politseihakatistega Pärnu maantee jaoskonna 304 kabinetis kümnete liitrite kaupa viina juua, ülekuulamistel varganägusid "lõhki lüüa" ja mööda Tallinna tänavaid ise pooljoobes olles mõrtsukaid taga ajada. Aeg ja kombed olid lihtsalt teised. Seda mõlemal pool rindejoont! Õnneks tulid meie omad sellest lahingust võitjatena tagasi.

PS: Lõppu üks ajuvaba fakt! 1994. aastal registreeriti Eesti Vabariigis 365 tapmist ehk üks laip päevas. Hirmutavaks teeb selle numbri asjaolu, et selles kajastuvad ainult need juhtumid, kus vägivallatunnustega surnukeha politsei poolt leiti. Igavesti kadunud jäänud isikute arv oli veel omaette statistika.


Andmed:
Paul Kass, Kesklinn: Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas, Tänapäev, 2015, lk 400

Linke netiilmast:
"Kesklinn" ELLU's

17 juuli 2017

Jan Kaus - Maailm ja mõni (2001)

Mul on juba jupp aega olnud plaanis põhjalikumalt Jan Kausi looming ette võtta. Olen teada nüüd juba aastaid raadiost kuulanud (ta on üks kolmest Vikerraadio kirjandusmusketärist - Helme, Vadi ja Kaus) ja aastatega on huvi tema kui kirjaniku vastu aina kasvanud. Mõned kuud tagasi lugesin tema romaani "Hetk" ning jäin selle õrnalt nukra ja kummitavalt koduse maailmaga vägagi rahule.

Nüüd jõudis minu lugemislauale Kausi debüütromaan "Maailm ja mõni". Tegemist on suureks saamise ja kohanemise looga ühes ebainimlikult kiiresti teisenevas ja segadust tekitavas maailmas. KORDA ja SÕNAKUULELIKKUST armastav diktatuur moondub üleöö VABADUST ja VÕRDSUST (näiliselt) oma lipukirjaks pidavaks ühiskonnaks (sulaselged paralleelid meie üleminekuühiskonnaga iseseisvuse taastamise perioodil). Selle kõige keskele on sattunud meheks sirguv Taavi, kes ei sobi (või ei taha sobida) kumbagi maailma. Ta ei ole kaasajooksik, kohaneja või võitja. Taavi on vaikne kõrvalseisja, kes soovib kõigepealt leida vastust küsimusele "Miks mina olen mina?" ning alles seejärel otsida omale koht selles pidevalt muutuvas maailmas. Mõni meist peab ka selline olema! Isegi kui maailm selliseid suurt ei salli.

Kausi romaan hakkas lugedes kohati meenutama juba ulmekirjandust. Nõnda absurdsed tunduvad praeguseks 1980. aastate stagnaaeg ja 1990. aastate kauboikapitalism. Kirjanik kujutab mõlemat perioodi tugeva irooniaga ning naerab välja ka kõiksugu suured isamaalased, keda järsku igal pool sigima hakkas. Kogu selle võltsi ja ajuvabaduse taustal ongi ühe indiviidi eneseotsingud see PÄRIS ja talletamist vääriv tükike ajalugu. Sest mõni inimene on suurem kui maailm milles ta elab.


Andmed:
Jan Kaus, Maailm ja mõni, Õige Valem, 2001, lk 144

Linke netiilmast:
Rein Veidemanni intervjuu autoriga Postimehes

12 juuli 2017

Heinrich Weinberg - Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist (2017)

Sajandid on läinud. Universum inimkonnale palju väiksemaks ja kodusemaks muutunud. Ent üks suur küsimus on siiski jäänud - KAS ME OLEME AINSAD? See küsimus on ka Heinrich Weinbergi debüütromaanis kogu aeg taustal üleval ning paneb igasuguseid universumi juhtivaid jõudusid mööda galaktikate kolkaplaneete ja ussiurkeid mööda ringi siblima.

Kogu selle rahmimise keskele satuvad ka Teckland Leathercord ning "Tähetolmu" nimelise kosmoselaeva meeskond. Romaani edenedes tuleb neil tegemist teha pearahaküttide, ohtra paugutamise, lumiinimeste, iseloomu näitava tehisintellekti ja isegi kloonidega. Kõik see kulmineerub romaani kolmandas osas, kus kogu selle täristamise ja rassimise lõpuks tuleb ekraanile suurelt kiri "TO BE CONTINUED".

Viimastel aastatel on Weinberg olnud vaieldamatult kodumaise ulmekirjanduse up-and-coming star. Ta ehitab oma loodavat universumit rahuliku järjekindlusega ning kirjutab sellele vaikselt juurde ka oma minevikku ja olevikku. Palju on veel valgeid laike ja avastamata seoseid, kuid loodetavasti on autoril jõudu ja tahtmist need tühimikud järgnevatel aastatel tekstiga täita. Igatahes ruumi on seal tähtede vahel seigelda veel mitme romaani jagu. Varalahkunud Tarlapist jäänud vakantne koht meie teadusulme parnassil on hetke seisuga kindlalt Weinbergile broneeritud. Üks romaan või jutukogumik veel ning ta on oma koha selles esinduslikus seltskonnas auga välja teeninud.


Andmed:
Heinrich Weinberg, Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist, Fantaasia, 2017, lk 284

Linke netiilmast:
Reidar Andersoni arvustus Reaktoris