Marje Ernits - Koidikute lummuses (2024)

Marje Ernits on oma kümnete ja kümnete raamatutega kenasti ära tõestanud, et oskab kergete pintslitõmmetega 150-200 leheküljele maalida ühe inimese elukaare. Kui tihti on need pildid tavaliste eesti naiste eludest suhteliselt hallides toonides (näiteks raamatusari "Sõjarahu aastad") ja täis ka omajagu traagikat, siis "Koidikute lummuses" on tunduvalt ekrsavärvilisem töö. Vasest perest pärit Emmast saab juhuse läbi filminäitleja, kes läheb suhteliselt kergel sammul läbi elu oma lapsepõlveunistuse suunas, milleks on kodu, kus aknad avanevad päikesetõusu suunas.

Ernitsi kõigi sama tüüpi raamatute puhul tahaks veel eraldi esile tõsta just lapsepõlve kujutamist läbi tüdruku silmade. Need on raamatute kõige siiramad ja südamlikumad osad (seda ka "Koidikute lummuses"), mis aitavad natukenegi neid raamatuid üksteisest eristada, sest olgem ausad, need sulavad aja möödudes kõik üheks lugemiselamuseks kokku.

Andmed:

Marje Ernits, Koidikute lummuses, Eesti Raamat, 2024, lk 176

Paavo Matsin - Death Café (2024)

Paavo Matsini uue romaani tagakaanel olnud tutvustus tekitas kohe suurt huvi. Eesti kirjanduse raudvara (Alver, Liiv, Luts, Masing, Tammsaare) äratatakse 2023. aastal surnuist üles ja hakkavad Euroopa suurlinnades 21. sajandit avastama. Täiesti eriilmelised inimeste ja kirjanikena, aga nüüd korraga ühes tundmatus kohas Matsini poolt vette visatud. Kuidas reageerib Betti? Mida arvab Tammsaare tänapäeva Euroopast? Kas Liiv soovib jätkuvalt Poolat valitsema hakata?

Kuid kahjuks jääbki see ainult põnevaks mõttemänguks raamatu tagakaanel, sest lool endal pole saba ega sarvi. Matsin on teinud küll korralikku eeltööd (näiteks kirjanike elulooliste seikadega) ning matkib ka nende kirjastiile täitsa asjalikult, kuid see kõik lihtsalt ei haara kaasa. Luts tipsutab Madridis, Betti ehmub dildot nähes, Masing elab Berliini rentslis rotiga jne. Iga kirjanik saab kolm lühikest peatükk (iga peatükk umbes 5-10 lehekülge) oma loo jutustamiseks, mille jooksul ei jõuta kahjuks kuhugi välja. Ning kõik see on üle valatud Matsinile juba omaseks saanud alkeemia ja maagia soustiga, mis peaks kogu laiemat lugu koos hoidma, kuid ka neil salapärastel krahvidel ja müstilistel katsetel puudub kuratlik sära.

Olen Matsini lugemisega jõudnud vist sinna maale, et suudan nautida üht raamatut kolmest. Autori algideed on kõigi raamatute puhul põnevad ja kutsuvad kaasa, kuid teostus on tihtilugu selgelt pingutatud ning täis otsitud võrdlusi, mis peaks uudsusega lööma. Kuid kindlasti on lugejaid, keda Matsini raamatud ja stiil väga võluvad (Karl Martin Sinijärv kirjutas näiteks ääretult positiivse arvustuse), aga enda puhul kardan, et kui järgmine raamat osutub taas pettumuseks, siis võib see ka viimaseks jääda.

Andmed:

Paavo Matsin, Death Café, Lepp ja Nagel, 2024, lk 160

Linke netiilmast:

Karl Martin Sinijärve arvustus ERRi kultuuriportaalis
Peeter Sauteri arvustus Maalehes

Indrek Hargla - Apteeker Melchiori apokrüüfid (2023)

Ma olen üpris kindel, et paljude eestlaste oodatuim raamat on juba päris mitu aastat olnud apteeker Melchiori lugude uus osa (viimane ilmus 2019. aastal). Õnneks tulid vahepeal välja Elmo Nüganeni käe alt kolm filmi, mis andsid võimaluse varasemaid Melchiori seiklusi keskaegses Tallinnas uues võtmes kogeda. Kuid samas tekitasid need ju raamatusarja fännides veel suuremat isu uue osa järele.

Õnneks jõudis eelmise aasta lõpul lugejateni väikese "eelroana" kolmest lühijutust koosnev "Apteeker Melchiori apokrüüfid", mis peaks lugejaid seni "näljasurmast" päästma, kuni järgmine täismõõdus romaan ilmub (kogumiku eessõnas  lubab Hargla, et see on kohe-kohe juhtumas). Selle ülesandega saavad apokrüüfid ka kenasti hakkama. Saame koos Melchioriga lahendada mõrvu Tallinnas, Tartus ja isegi Gotlandil.

Ütlen ausalt, et võttis ainult paar lehekülge ning ma sain aru, kui väga ma tegelikult olen sellest maailmast puudust tundnud. Ma pole ammu ühtki raamatut nõnda kiiresti "sisse hinganud". Ega lugude sisust nüüd midagi palju täpsemalt kirja ei hakkakski panema. Las fännid jääda nende avastamisrõõm. Loodan, et lühilugude formaat ning ka uued tegevuspaigad andsid autorile võimaluse end soojaks kirjutada (Tartu ja Gotlandi lugude puhul oli selgelt tunda, kuidas kirjanik ja Melchior naudivad uutes paikades ringi nuuskimist) ning kogumiku eessõnas "pearoa" kohta antud lubadus täitub peagi.
 

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchiori apokrüüfid, Raudhargla, 2023, lk 266

Linke netiilmast:

Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

Joel Jans - Rõngu roimad (2023)

Tuleb välja, et Liivimaa mõisarahvas ei jää oma Eestimaa ametivendadest veretööde korraldamises sammugi maha, kuid Rõngu kandis peab neid kohaliku mõisahärra asemele lahendama tõttama noor pastor Lenz, kes ei jõua isegi tõllast koos oma reisikohvriga välja astuda, kui juba kuskil metsa all mingi matsi laip vedeleb. Tere tulemast Rõngu!

Tegelikult on Lenz on ühe hingekarjase kohta ütlemata muhe sell ja ütleks isegi rahvamees. Muidugi nupp nokib tal kenasti ja lugeja saab kaasa elada keskmisest ehk natuke võikamate kuritööde lahendamisele, kuid siiski on Joel Jansi lugude kõige õnnestunud osa just huvitava ning omanäolise peategelase loomine. Kogumikus olevad kolm lühijuttu (mis on paigutatud ajaliselt mitme aastakümne peale) pakkusid isegi võimaluse näha Lenzi arengut inimese, kirikuõpetaja ja "detektiivina". Ning mitme muu Lenzi elu puudutava asjaolu kohta saame ainult mõne üksiku vihje (näiteks tema abielu).
 
Üldse on Jansi (ajutine???) hüpe ulme juurest krimikirjanduse manu igati õnnestunud. Ajastu, keskkond ja peategelase amet annavad kirjanikule piisavalt ruumi ja vabadust mõnuga "murder mystery't" mängida (samuti ei ole kaduma läinud Jansile omane huumor). Näiteks käib väikese maakiriku õpetaja ju tihedalt läbi nii härrasrahva kui ka talupoegadega, mis annab talle suurepärase võimaluse olla pidevalt kursis kõigega, mis kihelkonnas toimub. Nõnda ei teki kordagi üles küsimust, mis õigusega astub Lenz sisse nii rehetarre kui ka mõisahäärberisse. Kuid raamatu lõpus kerkis selgelt üles oluline küsimus, kas kõik Rõngu roimad said nüüd lahendatud või kutsutakse tulevikus mõni Rõngu koguduse liige liiga vara ja vastu tahtmist oma Looja juurde?

Andmed:

Joel Jans, Rõngu roimad, Lummur, 2023, lk 176

Linke netiilmast:
Jaan Martinsoni arvustus "Päevalehes"
Karl Martin Sinijärve arvustus ERR-i kultuuriportaalis

Ain Kütt - Sagadi paruni mõrvalood (2019-2023)

Kõiksugu pätte ja mõrtsukaid on alati leidunud igas ühiskonnakihis (hoolimata sellest, kui auväärseteks või teistest paremateks mõni klass on end ajalooliselt ka pidanud), kuid õnneks on tasakaalustava faktorina ikka leidunud meie seas ka "teravamaid pliiatseid", kes oma hallide ajurakuste kaasabil on suutnud õigluse jalule seada. Ning kui ei piisa ühest "teravast pliiatsist", siis kamba peale saadakse ikka hakkama.

Selline tore kamp on Ain Küti mõrvalugudes Sagadi mõisnik von Fock, tema mõisavalitseja Wagner ning naabermõisa preili von Nottbeck. Koos lugejaga tuleb neil leida lahendusi veristele juhtumitele nii Virumaal kui ka Tallinnas. Küll mürgitatakse, kägistatakse ning susatakse noaga. Ei erine need aadlike kuriteod kuidagi "lihtrahva" omadest. Ehk ainult neid ümbritsev keskkond on esteetilisem (mõisapargid, häärberid, Toompea härrastemajad), mille tõetruu kujutamisega on autor väga korralikult vaeva näinud (eks tal ole Sagadi muuseumi juhina ka suurepärane võimalus oma raamatute tegevuspaikades ringi jalutada nii palju, kui süda lustib). Sama kehtib ka tolleaegsete kommete kujutamist (näiteks aadliproua/preili ei tohtinud toidulauas oma toitu ise noaga väiksemateks tükkideks lõigata, vaid pidi ootama, et mõni tema kõrval istuv härra seda tema eest teeks). 

Isiklikult meeldis kõige rohkem "Musta paguni mõistatus", kus tegevus oli toodud talvisesse Tallinna, kuigi samas oli tegemist ainsa mõrvajuhtumiga, mille lahenduse mõtlesin välja nii poole loo peal. Lihtsalt põnev oli lugemise ajal käia mööda Toompead ringi ning mõelda, et siin majas toimus nüüd mõrv. Kuid teised osad tekitasid suure soovi tuleval suvel minna ühele rattamatkale Virumaale, et sõita läbi kõik need Sagadid, Palmsed ja Annikvered. Ehk on isegi viies osa siis juba seljakotis kaasas.

Andmed:

Ain Kütt, Risti soldati mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2019, lk 192

Ain Kütt, Kuldse medaljoni mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2020, lk 328

Ain Kütt, Musta paguni mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2021, lk 288

Ain Kütt, Kolme kaardi mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2023, lk 284