23 jaanuar 2021

Jaanus Vaiksoo - King nr 40 (2020)

Ei jõudnudki väga palju vett merre voolata, kui peale Kingamehe juhtumit uuesti Pauli ja Minnat kohtasin. Kuigi Pauli jalanumber oli vahepeal uude kümnendisse jõudnud ja Minna võetud Soome püstkõrva kutsikas Valter mõne kuuga korralikuks mürakaruks sirgunud, siis kõige suurem muutus laste elus oli see, et läbi oli saanud viies klass ja suur suvi oli lõpuks kätte jõudnud. 

Aga suvi on ju suurepärane aeg koos sõpradega matkamiseks. Nõnda suunduvadki Paul, Minna, Hugo ja Katja kanuumatkale, et saada natukeseks linnakärast eemale ja koos paar toredat päeva veeta. Kuid vorstikeste grillimisest lõkke kohal ja looduse nautimisest ei tule suurt midagi välja, sest Salujärvel satutakse röövpüüdjate hämarate tegude keskele, mille päevavalgele toomisest saabki Pauli ja Minna uus juhtum.

Vaiksoo liigubki "King nr 40" aina enam klassikalise noortekrimka radadele. Hakkab välja kujunema tüüpiline detektiivide kolmik (Paulile ja Minnale tuleb raamatu teises pooles abiks Pauli pinginaaber Ats), täiskasvanud muutuvad aina enam taustajõududeks ning kadumas on ka esimesest osa iseloomustanud maagilisus.

Isiklikult olid selliste suundumustega pigem rahul. Ehkki "King nr 40" on sellest tulenevalt andnud ära oma erilisust ja sarnaneb seetõttu paljude teiste noortekrimkadega, siis Vaiksoo loodud särav tegelaskond ja väga hea jutustamisoskus hoiavad seda, ja loodetavasti ka tulevasi osasid, kodumaiste krimkade esirinnas. Mina jään igatahes "King nr 41" ootama.


Andmed:
Jaanus Vaiksoo, King nr 40: Salujärve linask, Ärkel, 2020, lk 192

22 jaanuar 2021

Mai Raet - Valu tühi veetlus (2018)

Õpetajana on äraütlemata tore tunne, kui üks hetk hakkavad õpilased ise sulle raamatuid soovitama. Nõnda seadsingi see nädal sammud raamatukokku, et sealt laenutada Mai Raeti noorteromaani "Valu tühi veetlus", mida oli mulle üks minu üheksanda klassi tüdruk soovitanud.

Teos pidi tema sõnul olema täpselt paraja pikkusega, eluline ja üleliigse täitematerjalita. Ta ise oli selle paari õhtu jooksul põnevusega läbi lugenud ja väga rahule jäänud. Mis on igati mõistetav, sest romaani peategelase Sandra loo mingi aspektiga saab iga noor lugeja kindlasti rohkem või vähem samastuda. Olgu selleks õpingute alustamine keskkoolis, aina iseseisvamaks muutuv elukorraldus, hirmud ja ootused tuleviku ees või esimesed tõsised armumised ja südamemurdumised.

Endalgi läks raamatu lugemise kiiresti ja tegelikult oleks isegi natuke seda täitematerjali juurde soovinud, sest osadest (üpriski tõsistest ja valusatest) teemaliinidest mindi ainult riivamisi mööda ning oleks oodanud kirjanikult nende põhjalikumat avamist (Lukase lapsepõlv, Mirjami "uus sõber"). Viimase paar peatüki juures tabasin end mõttelt, et kohe hakkavad ju raamatu leheküljed otsa saama ning selle või teise teema juurde pole autor veel tagasi tulnud. Ehk oleks need võinud üldse kõrvale jätta.

Endale läks enim korda romaanis käsitletud tahtlik enesevigastamise temaatika, mille kohta käivaid peatükke oli küll valus lugeda, aga samas aitas saada paremat pilti seda tegeva inimese mõttemaailmast ja põhjustest. Kuid raamat ei kisu ka sellist rasket teemat käsitledes väga tumedatesse toonidesse, sest Sandra näol on tegemist tegelikult sisemiselt tugeva noore neiuga, kelle eneseotsingud võiks paljudele temavanustele lugejatele korda minna.


Andmed:
Mai Raet, Valu tühi veetlus, Tänapäev, 2018, lk 190

17 jaanuar 2021

Jaanus Vaiksoo - King nr 39 (2019)

Kas me kõik ei taha, et vahel juhtuks elus midagi eriti kummalist? Võiks öelda, et isegi maagilist? Midagi, mis meid järsku raputaks ja hallist argisusest korraks välja tooks. Näiteks märkad Nõmmel iga päev täpselt samal ajal üht tüüpi kingapoest väljumas uus kingakarp kaenlas. On ju kummaline? Vajaks lähemat uurimist?

11-aastase Paul igatahes arvab nõnda. Üksi paistab Kingamehe saladus liiga keerukate killast, kuid õnneks tuleb talle appi Minna Riin oma isaga. Heade sõprade, kavaluse ja taipliku meele abil leiab aga iga raskemgi ülesanne oma lahenduse.

Jaanus Vaiksoo on ise samuti lahendanud ühe vägagi keeruka ülesande. Kuidas kirjutada sooja ja kaasahaaravat lugu, mille sihtgrupiks võiks olla kõik II kooliastme õpilased? Selleks on sul vaja nii sümpaatset ja samastumist lubavat tegelaskonda (eriti kiidaks muheda üksikisa Arturi ja müüja Jekaterina kujusid), halle ajurakke kasutama kutsuvat süžeeliini (kes see Kingamees ikkagi on ja mis asju ta ajab?) kui ka head keel- ja stiiltunnetust (tekst ikka lippab lugedes). Samuti pole "King nr 39" puhul tegemist selgelt poiste- või tüdrukuteraamatuga, vaid raamatuga, mis võiks kõnetada igat noort lugejat.

Siiski noriks natuke raamatu lõpplahenduse ja kujunduse kallal. Ütleks, et Kingamehe kohta selgunud tõde oli tegelikult kerge pettumus. See tundus kuidagi liiga muinasjutulikult naiivne ja pastakast välja imetud. Tekkis endal tegelikult veel rida küsimusi, mis päris selget vastust ei saanudki. Kujunduse kohta ütlen ausalt, et ma pole ammu nii igavat lasteraamatut näinud. Kohe kindlasti ei kutsu selline kujundus raamatut kõigi teiste rõõmsavärviliste ja kaunite lasteraamatute vahelt lugemiseks välja valima (näiteks mu abikaasa arvas, et ma loen mõnd õpikut või käsiraamatut). Usun, et siiski on olemas piisav hulk olemas sõpru, klassikaaslasi, lapsevanemaid, õpetajaid ja raamatukoguhoidjaid, kes aitavad sellel toredal raamatul aina uute lugejateni jõuda. 

Andmed:
Jaanus Vaiksoo, King nr 39, Ärkel, 2019, lk 184

Linke netiilmast:
Helena Kochi arvustus Postimehes
Intervjuu autoriga ERR-is 
Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel

15 jaanuar 2021

Mika Keränen - Vanemuise väits (2020)

Läinud kevadel kuulsin autorilt, et uue Rampsu raamatu tööpealkiri on "Vanemuise pistoda". Kohe hakkasid minu hallid ajurakud mõtlema erinevate kuritegude peale, mida Mari, Sadu, Reilika, Olav ja Anton (unustada ei tohi muidugi ka Matit) võiks nüüd teatris lahendama asuda. Millise juhtumi Keränen neile puremiseks valmis kirjutab?

Nüüd muidugi selgus, et minul poleks salaseltsi detektiivide sekka üldse asja. Mina oleksin päevi mööda Vanemuise teatri koridore ringi konnanud ja näitlejaid rumalate küsimustega tülitanud, kuid tegelik kuritegu pandi toime hoopis Raadil asuvas Eesti Rahva Muuseumis, kust oli kaduma läinud üks väärtuslik museaal.

Minu täielikust ebapädevust tulenevad puudujäägid juhtumi lahendamisel korvasid muidugi salaseltsi liikmed kenasti oma tähelepanelikkuse ning suurepärase meeskonnatööga. Ramps esines taas oma teada-tuntud headuses ja lausa lust oli nende tegutsemist jälgida. Kõik Tartu pikanäpumehed võiks rahulikult mõnda teise linna kolida või sügavalt uute karjäärivõimaluste peale mõelda, sest salaseltsile neist küll hetkel väärilist vastast ei ole. Aga see tähendaks samas ju salaseltsi lõppu? Kui pole kuritegusid, siis pole ka nende lahendajaid vaja. Seega jääge ikka veel natukeseks Emajõe äärde ankrusse, sest teie kohtumistest Rampsuga tahavad väga paljud suured ja väikesed lugejad üle Eestimaa kindlasti täpsemalt teada saada. 


Andmed:
Mika Keränen, Vanemuise väits: Salaselts Rampsu üheteistkümnes juhtum, Keropää, 2020, lk 222

Linke netiilmast:
Raimu Hansoni arvustus Postimehes

05 jaanuar 2021

Henrik Visnapuu - Kirg ja kodumaa (2017)

VALGE LUMELAUL 

Hää meel, et sajab lund. Helk pehme kumab silma.
Nüüd tuleb pühapäev. Rõõm, valgus huljub ilma.
Ja tasa kustub meeleheite muutlik valu.

Mu sõber, pärani on minu vaikne talu.
Ning põrand küüritud. Laudadel linad valged.
Ja talu rahval rõõmust ülenenud palged.

Too oma igatsused, sõbrad! Tule sisse.
Ja ole vaikimeeli meie rõõmu sees.
Pikk pühapäeva tee viib meeled iludesse,
kus igavesed tuled süttind igaviku ees.

Nii saame lumeigatsuse härda meele
siin argipäeva künnimaade pääl.
Ja langeb imeline valgus meie teele
neist pikist pühapäeva teedest sääl.


KÜMNES KIRI INGILE

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhrupääd,
suhkrupäie all sina lääd.

Kuused latvadel kandsid kuid,
lumilinnud painutid puid,
unen nägid nad unest und,
langeden peksid tiivuga lund.

Mäletad, Ing, seda alleed
seda üksikut lumist teed,
kust me jooksime kinni käest
lume lennaten alla mäest?

Ühel ristteel lumde sa
kiskusid mino endaga.
Mäletad, veersime alla mäest,
võet kinni kaelast ja käest?

Hiljem leidsime metsa seest
igalt poolt "armas" eest.
Kuused olid kui suhkrupääd.
Suhkrupäie sean sina lääd.
-----------
Nüüd olen sinota siin,
südämen sõnatu piin.
Mäletad, Ing, seda alleed?
Sa mida minota teed?


TALVINE TEEKOND

2.
        Vaadake täiskuud,
külm on ta küljest murdnud killu.
        Põlised puud
pakases seisvad täis õitsevat lund,
Saturn maa ja planeete vahet sillutab,
tillukesilt tähilt pudeneb hõbetuhk.
Kuidas olete te heitnud puhkama,
kuidas võite te magada ja näha und?

Mina pean minema
oma leevikest, oma talitsiitsitajat
        vaatama
enne veel, kui koidab hommikune vine
         ning ärkab maa.
Taevas on veel hahk.

Aiast lahkudes
        noored kuused
puudutavad mind lumiste käppadega.
Pea olen kui tume täpp,
liuglev keset lumist lina.
Magad siisiken, sina.
Kas sina eile nägid:
kass kahe käpaga pesi suud,
et tuleb külaline?

Kaudu oru, künka ja küla
jäljed rööbiti tõmmat suuna,
järv, maantee ja mägi.
Telefonipostid laulavad kui mesipuud.
Üksikud reed
vastu tulevad.
Majad kahel pool teed,
silmadeks punased tuled,
valvad nagu jõuluööl.
Süda kiiremalt lööb,
on nii pidulik sõit,
lapsepõlves kui oleks just,
ümiseks kirikust sõites "Petlema õit".
        Oo, minu laas,
                minu mets tume, tõsine, must,
sina laotad lumiseid tiibu!

Rada varjune viib
sinna, kuhu minema pean taas,
et mina näeksin oma laanepüüd.

Viimsed tähed võitlevad
hahakas-kollase päeva vastu,
maani kostab võitluse hüüd.
Metsade takka
tõuseb kui virmaliste sõit - 
see on päike, kes hakkab
päevaselle teekonnale astuma.
        Ma pean kiirustama:
kui esimene kiir
        üle sügava hange
minu leevikese pessa langeb,
oo, tema tiivuskleb ära.
Kuidas saan
mina siis teda äratada.
Sadu on tema radu
ning lõpmatu lai on laas.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (praegu kõnetasid just talvega seotud luuletused, kuigi muidu Visnapuu meil ju pigem tärkava kevade laulik). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. Samuti on selle valikkogu koostaja Vallo Kepp kirjutanud raamatu lõppu vägagi põhjaliku ülevaate Visnapuu elust ja tema teekonnast luuletajana, mida toetab ka rikkalik valik päevapilte. :)


Andmed:
Henrik Visnapuu, Kirg ja kodumaa, Tänapäev, 2017, lk 288

Linke netiilmast:
Janika Kronbergi artikkel Sirbis
Jaanika Kressa artikkel Kultuuris ja Elus
Marko Tiideleppa arvustus leheküljel Uudised.ee

04 jaanuar 2021

Liis Pählapuu "Nikolai Triik" (2014) & Tiiu Talvistu "Ado Vabbe: Wunderbar" (2020)

Nikolai Triik, Konrad Mägi ja Ado Vabbe on minu jaoks alati olnud eesti kunsti kolm tugisammast. Lemmikuid on muidugi teisigi (Kallis, Wiiralt, Kummits), kuid nende kolme mehe nimed on mulle ikka midagi enamat tähendanud. Eks selle imetluse algtõukeks ole nende tugev seos 20. sajandi alguse kirjandusrühmitustega (minu armastatuim periood eesti kirjanduses). Ei saa Suitsu, Tuglast või Underit käsitlev peatükk kirjanduse õpikus hakkama ilma nende meeste poolsete illustratsioonideta. Selle perioodi kunst ja kirjandus käisid käsikäes. Ja nõnda tulid nad ka 18 aastat tagasi minu ellu.

Kumu külastades võtan alati natuke rohkem aega, et jõuda uute näituste juurest ka korraks 3. korruse püsinäitusele oma lemmikuid vaatama. Mõned aastad tagasi jäi kahjuks külastamata Nikolai Triigi suur isikunäitus (no ei olnud lihtsalt võimalik Austraaliast selle tarbeks eraldi kohale lennata), kuid Konrad Mäe näitust üle-eelmisel aastal ja praegu Kumus veel viimaseid kuid avatud Ado Vabbe ülevaatenäitust ma vahele jätta ei tohtinud. 15-aastane mina poleks seda mulle andestanud.

Õnneks jätkab Kumu juba traditsiooniks saanud suuremahuliste monograafiate välja andmist. See annab võimaluse neid hiljem lehitsedes näitusesaalis saadud elamuste juurde tagasi tulla ning mõnda muuseumis kahe silma vahele jäänud maali või graafilist lehte avastada. 

Samuti on nende monograafiate suureks plussiks erakogudes olevate tööde jagamine suurema kunstihuviliste ringiga. Üldiselt on ju klassikute meistritööde näited kõigis ülevaatlikes kunstiraamatutes samad (Triigi "Dekoratiivne Norra maastik" või Mägi "Merikapsad"). Nõnda on tõesti tore näha neid töid, mis ripuvad kuskil salapärastes paikades ja on mõeldud ainult valitud silmadele.

Kuigi Pählapuu kui ka Talvistu poolt kirjutatud monograafiate tekstiosa on tegelikult vägagi napp ja ülevaatlik (tegelikult ootaks mõlema kunstniku kohta sarnast teost, nagu oli Eero Epneri raamat Konrad Mägist), siis reproduktsioonide valik on lihtsalt vaimustav. Võrdlesin uute monograafiate ülesvõtteid 1977. aastal ilmunud "Eesti kunsti ajaloo" koguteose omadega (ilmselt üks enim läbi lapatud kunstiraamat minu noorusest) ning need kuulusid oma kvaliteedilt ikka erinevatesse kaalukategooriatesse. Oleks otsekui oma vana kineskoobiga televiisori LCD-teleri vastu vahetanud. Meistritöödega täidetud näitusesaal on ainult käesirutuse kaugusel. 

Andmed:
Liis Pählapuu, Nikolai Triik,  Eesti Kunstimuuseum, 2014, lk 296
Tiiu Talvistu, Ado Vabbe: Wunderbar, Eesti Kunstimuuseum, 2020, lk 416

Linke netiilmast:
Tõnis Tatari arvustus Vabbe näituse kohta Eesti Päevalehes
Arvustus Triigi näituse kohta Keskusis