31 jaanuar 2015

Nasta Pino - Seal, kus rukkiväli (2011)

Nasta Pino kirjutatud "Seal, kus rukkiväli" oleks võinud olla vabalt minu emaisa ehk Papa kujuteldava väikeõe poolt üles tähendatud memuaarid. Mängumaa ja ajastu kattuvad neil kahel peaaegu üks ühele. Mõlema lapsepõlv ja kooliiga jäävad 1930 aastatesse ning Teise maailmasõja perioodi. Nasta Pino koduküla asub Mikitamäel. Minu Papa sünnipaik asub teisel pool Petserit, sügavamal Setomaa metsade vahel. Nihe on kõigest mõni aastat ja paarkümmend kilomeetrit.

Ma olen kindel, et kahe maalapse maailmapilt selles perifeeriate perifeerias oli üpriski sarnane. See on segu talurahva pragmaatikast, müstilisest ebausust ning aina kõvemini uksele koputavatest tehnikaimedest. Pino toob selle maailma lugejani läbi seitsme aastase tüdrukutirtsu silmade. Silmad, mis lähevad imestusest pärani, kui näevad oma tädi-onu majas valgust andvaid klaasmune. Ainsaid terves külas! Veelgi suuremat jahmatust ning küsimusi tekitab kino nägemine esimest korda. See peab küll üks nõiakunst olema! Kõik need muutused ei taha päris hästi sobituda sellesse traditsioonidest ja loodusseadustest juhitud maailma. Maailma, kus metsas ja põldude vahel hulgub ringi Vanatühi, kelle ainsaks eesmärgiks on korralikke ristiinimesi patuteele ahvatleda. Selles maanurgas liiguvad vana seinakella osutid aegamisi ning tõttama hakkavad nad ainult juhul, kui vili väljal vajab koristamist. On suvi ja on talv, on suve ootus ja talve ootus.

"Seal, kus rukkiväli" puhul on tegemist äärmiselt sõjavastase raamatuga, sest sõda asus hävitama vana maailma ning jättes lubatud uue asemele toomata. Seitsme aastane laps tajub sõda muidugi teistmoodi, ehk isegi vahetumalt. Tema jaoks ei ole sõda poliitika, patriotismipuhang või rindeteated. Nasta jaoks on sõda ära jäänud koolitunnid, külapoest kadunud kompvekid ja metsa "kadunud" külapoisid. Tema jaoks on sõda lapsepõlve lõpp ja täisikka jõudmine. Kes meist tahab seitsme aastaselt täiskasvanuks saada? Nasta ei tahtnud ja Papa ei tahtnud. Kuid kes see siis ikkagi tahtis?!?!

PS: See raamat tuletas taaskord meelde, kui palju küsimusi jäi kunagi küsimata ning lugusid jutustamata.


Andmed:
Nasta Pino, Seal, kus rukkiväli, Petrone Kirjastus, 2011, lk 112

Linke netiilmast:
"Seal, kus rukkiväli" ELLU-s


29 jaanuar 2015

Jaan Martinson & Kristina Šmigun-Vähi - Kristina (2010)

Alustuseks tahan öelda, et tegu on parima ja ausama sportlasest kirjutatud elulooraamatuga, mida mul seni on õnnestunud lugeda. Selles raamatus saad kaasa elada Kiku spordikarjäärile algusest lõpuni. Saab lugedes osa kõigist võitudest/kaotustest ning rõõmudest/pettumustest. Pisaraid, higi ja valu on see raamat tõesti kaanest kaaneni täis. Teisiti pole lihtsalt võimalik kakskümmend aastat tipptasemel suusasporti teha.

Raamatu rõhk on treeningprotsessil ning Kristina suhetel oma treenerist isaga. Võistlused mööduvad reportaažlikult, mõne lausega võetakse kokku nii olümpiamängud kui ka MM-id (kuid need paar ridagi tõid heldimuspisarad silma). Võistlustest oleme ju kõik osa saanud ETV ja Kuuse Lempsi vahendusel, kuid treeningud toimusid Otepää metsade vahel ning meil pole senini olnud võimalust sinna kiigata. Just trennides toimunud võitlused enese, õe ja isaga oli mulle lugejana/tervisesportlasena kõige huvipakkuvamad. Kuidas nad üksteist seal maha ei löönud on täielik müstika. Samuti kutsub Kristina meid raamatu teises pooles oma perekonna siseringi. Meile näidatakse lugematuid ohverdusi, mida pidi iga pereliige ühe tippsportlase nimel tegema.

Seda raamatut lugedes kerkib üles küsimus, kas meie praegused "tippsuusatajad" üldse trenni teevad? Kas nad üldse mõistavad, mis seisust Kristina, Jaak või Andrus end olümpiavõitjateks treenisid? Nemad on ju "Suure kolmiku" võitude abil loodud süsteemi kasvandikud ning neile on kõik kandikul ette toodud. Kristina tõdeb oma raamatu lõpus, et "paidest tüdrukutest" olümpiavõitjaid ei saa. Kui sul ikka tapjainstinkti pole, siis mine parem lihtsalt metsa alla jooksma (nagu mina seda teen)!

PS: Raamatut sai loetud ja arvustus kirjutatud enne igasuguseid kahtlaste dopinguproovide ning kummaliste vaikimisperioodide avaliku ette ilmumist.


Andmed:
Jaan Martinson & Kristina Šmigun-Vähi, Kristina, Menu, 2010, lk 303

Linke netiilmast:
"Kristina" ELLU-s

Peep Pahvi arvustus "Postimehes"

28 jaanuar 2015

Moritz Maximilian Põdder - Bob Ellerhein (1884/1911)

Sellise kummalise ja võõrapärase nimega kirjanikku, nagu Moritz Maximilian Põdder teavad Eestis vist ainult paadunud mälumängurid ning eesti kirjandust väga süvitsi õppivad tudengid (meil oli Tartu ülikoolis "Bob Ellerhein" loengukursusel "Eesti kirjandus I" kohustuslik tekst). Kirjaniku nimi võib veel ehk tuttavgi olla, aga looming? Ega seda loomingut kes teab kui palju kirjanikust järeltulevatele põlvedele maha jäänudki. Enamus tema loomingust jäi ajalehesabadesse ja eraldi trükistena ilmunud teoseid võime üles lugeda ühe käe näppudel.

Kahtlematult on jutustus "Bob Ellerhein" kirjaniku peateos ning väärib kirjandusteadlaste poolset analüüsi ka tänapäeval. Teos seisab mitmeski mõttes erinevate ajastute piiril (romantism vs. realism, rahvuslik ärkamisaeg vs. venestusperiood). "Bob Ellerheinas" esineb täiesti võrdsete osapooltena romantism kui ka realism. Põdder oleks kui eesmärgiks võtnud katsetada mõlema kunstivooluga, et hiljem "õunte pealt vaadata" kumb talle hingelähedasemaks osutub. Näiteks raamatu esimeses peatükis on kirjanik romantismi täiskäigul sisse lükanud ning lugejani jõuab üks kõige idüllilisem pilt kevadisest Tartust. Vastukaaluks romantilistele hetkedele Toomemäel viib Põdder meid loo arenedes Vene-Türgi sõja veristele rinnetele, kus realistlike/naturalistlike piltidega tagasi ei hoita. Teose lõpus ei saagi päris täpselt aru, kas Põdder on romantikust realist või realistist romantik?

Kui teose sisust rääkida, siis on tegemist eesti esimese põlve haritlase kujunemislooga. Bob Ellerhein on Tartu ülikooli viimasel kursusel tudeeriv Hippokratese jünger. Ta on pere majandusliku olukorra halvenemise tõttu sunnitud suunduma Venemaale, kus hakkab koduõpetaja ametit pidama ühe saksa perekonna juures. Kogu Bobi Venemaal viibimise ajajärku kannab tšehhovlik seisakumeeleolu. Sakste perekond kulgeb rahulikult oma vaikset eluteed hääbuva lõpu suunas. Midagi hirmsamat ei eksisteeri nende jaoks, kui traditsioonilistest käitumisnormides kõrvale kaldumine. Skandaal on ju hullem kui surm!!! Bob otsustabki, et parem on maailmas oma kohta edasi otsida, kui loota mõnede mamslite seisukohtade muutumist. Parem juba igatsetud Moskva! Või hoopis Pariisi ja London?! Bob oleks Olgale, Mašale ja Irinale väga heaks eeskujuks olnud, sest tema murrab välja vaikelust ning sukeldub elumere lainetesse.


Andmed:

Moritz Maximilian Põdder, Bob Ellerhein , H. Laakmann kirjastus, 1911, lk 184

Linke netiilmast:
"Bob Ellerhein" Digiraamatus

27 jaanuar 2015

Edvin Reinvaldt & Tõnis Kint - Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: soomusronglaste mälestused

Ilmselt oli Eesti Vabadussõda üks viimaseid relvakonflikte Euroopa pinnal, kus inimfaktor mängis palju suuremat rolli, kui sõjalis-tehniline võimekus. Kuidas kehvema relvastuse ning mitu korda väiksema elavjõuga Eesti rahvavägi suutis suure Punaarmee pealetungi peatada, vasturünnakule asuda ja sõja lõpufaasis oma positsioone hoida on tegelikult ikkagi väikest viisi ime (nii sõjaliselt kui ka moraalselt). Mina kardan, et selliseid koolipoisse, kes oleks valmis klasside kaupa minema praegu Eesti eest rindele enam ei leia. See oli eriline põlvkond meie ajaloos ning nad väärivad kõige suuremat lugupidamist ja ennekõike mäletamist meie poolt. Mis minus kõige rohkem austust nende sõdurpoiste vastu tõstab on asjaolu, et nad ei sõdinud mitte Eesti Wabariigi, vaid ideelise Eesti eest. Riiki ju polnud veel, Eesti Wabariik oli tol hetkel kõigest juriidiline fakt. Tükike paberit, mis oli kleebitud plangule pealkirjaga "Manifest kõigile Eestimaa rahwastele". Need poisid ei kaitsnud mitte Eesti riiki, vaid eestluse õigust eksisteerida siin Läänemere idakaldal. Dulce et decorum est pro patria mori!

Paar sõna ka raamatust endast. Tegemist on 1972 aastal Rootsis ilmunud teose täiendatud uustrükiga, kus endised soomusronglased meenutavad oma sõjateed 14 kuu jooksul laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisus. Teos on selle tõttu natuke hüplik. Palju leidub samade sõjaliste episoodide kordumist, muidugi erinevate sõdurite vaatenurgast. Raamatus leidub sangarlike tegude kõrval ka palju mõttetuid ja juhuslikke surmasid, mis toovad paralleelina ette Erich Maria Remarque'i "Läänerindel muutusteta" lõpu. "Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas" on küll väliseestlaslikult patriootlik, kuid teosest ei puudu ka sõja mustema ning autuma poole kujutamine, nii meie kui punasõdurite tegude näol, mis annab mälestustele ausama tooni. 

Samas on raamatul ikkagi paljude Vabadussõjast kirjutatud teoste ühine viga: puudub sõjalis-taktikaline analüüs, mis võtaks vaatluse alla EW-i armee tehtud möödalasud ning valearvestused (näiteks Kuperjanovi täiesti mõtlematu käitumine Paju lahingus, mis tõi surma nii talle endale kui ka paljudele teistele sõduritele). Päris neutraalset sissevaadet andvat raamatut Eesti Vabadussõjast pole veel kirjutatud, kuid küll selleni jõutakse. Antud raamatut lugedes tekkis soov ette võtta ka mõni Punaarmee pool võidelnud eesti sõduri mälestused. Tean, et Landesveeri pool võidelnutelt on mõni raamat ilmunud, kuid punaste poolelt ei tule küll ühtegi meelde. Kuid eks ajaloo kirjutavadki ju võitjad!

Andmed:
Edvin Reinvaldt & Tõnis Kint (koostajad), Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: soomusronglaste mälestused, Menu, 2009, lk 343

Linke netiilmast:
"Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: soomusronglaste mälestused" ELLU-s

26 jaanuar 2015

Jaak Järv - Vallimäe neitsi (1985)

Vahel ma ikka mõtlen, kas meie keelekasutus on tõesti sajanditega nõnda muutunud? Ma ei mõtle siinkohal sõnavara, mille pidev teisenemine (täienemine/unustamine) on üks maailma muutumise loomulik osa. Ma mõtlen hoopis kuidas me kõneleme. Stiili! Kui pikad on laused? Kui pikalt laseme oma vestluskaaslasel rääkida enne kannatamatu märkusega vahele hüppamist? Kui argiseks on argikeel argistunud? Sellised mõtted tulevad mulle tavaliselt pähe, kui ma loen mõnda ülemöödunud sajandist pärinevat teost või EW-i ajal tegutsenud kunstiinimeste kirjavahetusi/päevikuid.

Olen viimase aasta jooksul lugenud kenakese virna 19. sajandil kirjutatud ajalooainelist eesti kirjandust. Kokkuvõtvalt hakkab mulle aina enam tunduma, et tolle aja kirjamehed uskusid tõemeeli, et sajandeid tagasi kasutasid meie esivanemad dialoogi asemel oodloogi (oodloog - vastastikku või üksi peetavad ülistus- ja ahastuskõned). Või on tegemist ikkagi lihtsalt romantismile omase kirjandusliku võttega ja heroilise antiikluule pikaajaliste mõjudega? Soovunelmaga, sest kunagi pidi ju eksisteerima ajajärk, millal eestlased olid üllamad ja uljamad? Ei ole ju võimalik, et me olemegi nende räpaste orjade lapsed, kes talved veedavad kogukonniti väikestes lobudikes koos pudulojustega. Jakobson ju rääkis meile Valguseajast. Perioodist, millal meilgi olid mitmed võimsad jumalad, nagu kaugetel Kreekamaa meestel. Jakobson ei valetanud ju kunagi! Ta oli ju ikkagi Keisriherra südamesõber!

Siiski mõistis vahel ka mõni paadunum romantist, et oma nime asemel kolm risti kirjutava talupoja suhu ei sobi ülevad kiidulaulud. Ulmekirjandusega polnud meie lugejad ju veel tuttavad. Tekkinud ebakõla sai lihtsa võttega lahendada - tegelaskonna rahvust muutes ehk eestlaste ajaloo asemel kirjutada Eestimaa ajaloost. Sellist nõksu kasutas ka Jaak Järv esimeses eesti romaanis "Vallimäe neitsi". Kodukootud kangelaste asemel on esimese eesti romaani tegelasteks sakslased, rootslased ning venelased. Isegi kõrgesti sündinud Peeter I satub romaanis deus ex machina rolli. Ainsaks eesti soost tegelaseks teoses on preester Urbani majas teeniv Mihkel, kellele autor pühendab umbes kolm lauset. Rohkem pole meie esivanemad leheruumi ära teeninud.

"Vallimäe neitsi" puhul on huvitavaks motiiviks autori üllatuslikult selge osapoole valimine Põhjasõja vastasleeride vahel. Romaanist, mis ilmus venestuse laineharjal ootaks kõikumatut Venemaa ajalooliste "võitude" ülistamist. Tsensuur oli tollal ju ikkagi kõva käega ja igale trükki saada soovivale käsikirjale oma heakskiidu templit alla ei löönud. Eriti neile, mis olid sutsukenegi vastuolus üldiste poliitiliste seisukohtadega. Kuid Järv asub oma romaanis sulaselgelt Rootsi Kuningriigi poolele ning seda mitte ainult Tallinna piiramise ajal 1710 aastal, vaid ka isikute tasandil. Romaanis vastandatakse teineteisele kaks neiu Marta ehk Vallimäe neitsi kosilast - Rootsi kuninga ohvitser Gustav Abelström ja Vene keisri ohvitser Boriss Balahhin. Kaks peigmeest on romantismile omaselt inimloomuse eri poolustelt pärit. Gustav Abelström on truu, sihikindel ja ohvrimeelne. Boriss Balahhin seevastu libekeelne, kergemeelne ja valelik. Muidugi teame juba lugema asudes, kellest saab neitsi Marta südamerõõm ja kelle saatuseks on häbiga kodumaale naasta. Eks Boriss romaani lõpus sinna Peterburi poole häbenedes tagasi kihutaski.

"Vallimäe neitsi" väärtuseks tänapäeva kirjandusmaastikul jääbki ainult tiitli "Eesti esimene romaan" omamine. Kirjandusteadlased võivad küll seda teost ühe või teise nurga alt uurida ja puurida (romantismi näidistekst, Põhjasõja või venelase kujutamine eesti kirjanduse jne. jne.), kuid suurt lugemiselamust selle raamatu kaante vahelt enam ei leia. Minu jaoks kerkisid "Vallimäe neitsit" taas üle lugedes keskseteks küsimusteks ikkagi keelekasutus ning tsensuuri leplikkus teose sisu osas. Kuid ehk omas Jaak Järv lihtsalt väga häid tuttavaid kõrgetel kohtadel. Tuleb ju arvestada, et ka tollal olid ju struktuurides kallutatud jõud.

Andmed:
Jaak Järv, Vallimäe neitsi: Algupärane romaan Eesti minevikust, Virulane, 1885, lk 372

Linke netiilmast:
Jaak Järve teosed DigiArhiivis

Jaak Järv - Ristitütar (1891) & Karolus (1892)

Oma kahes hilisemas jutustuses sukeldub Jaak Järv aina sügavamale Eestimaa ajalukku. "Ristitütre" tegevus leiab aset reformatsiooni eelsel/meelsel perioodil ning "Karolus" hoopistükkis Jüriöö ülestõusu eelõhtul. Mõlemas jutustuses võtab Järv vaatluse alla paganliku ja kristliku maailmapildi võimaliku kooseksisteerimise Eestimaal. "Ristitütres" uurib kirjanik seda religiooni pinnal ning "Karoluses" hierarhiliste võimusuhete tasandil. Kahe erineva maailma vastuolude edasi andmiseks on kirjanik valinud peategelasteks kahe pooluse piiril üles kasvanud isikud. "Ristitütres" on selleks mõisniku ja talutüdruku sohilaps Magdaleena ning "Karoluses" omakorda eesti ülikusoost pärinev Kahro A.K.A Karolus, kellest saab rüütel Ludinghauseni kasupoeg. Mõlemad peategelased hakkavad oma kasvatusest ja sotsiaalsest positsioonist hoolimata tõsist muret tundma põlisrahva olukorra pärast. 

Neiu Magdaleena hakkab omaalgatuslikult pidama palvetunde ja jumalasõnas tegelikult leiduvat sisu talurahvale ümber jutustama. Karolus proovib eestlaste majanduslikku olukorda parandada läbi poliitiliste algatuste (uute radikaalsete mõtete välja pakkumine Maapäeval). Mõlema kangelase ettevõtmisi tabab võimul olevate seisuste poolt tugev vastuseis ning neid hakatakse oma mõtete pärast taga kiusama. Kiusajateks on muidugi katoliku kirik ja rüütelkond. Katoliku kirikut kujutab Järv äärmiselt tagurliku ja verejanulise seltskonnana, keda huvitab ainult oma võimu ja majanduslike privileegide kaitsmine (sarnane oli ka preester Urbani kuju "Vallimäe neitsis"). Jumalasõna levitamine ja uute kristlaste hingeõnnistuse eest seismine katoliku kiriku pädevusse ei kuulu! 

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et Jaak Järv tõi oma ajalooliste jutustuste ja romaanidega küll eesti kirjandusse uusi temaatikaid ning lähenemisnurki, kuid kahjuks jääb raamatute kunstiline tase ikkagi kesiseks võrreldes teiste tollal ajaloolist proosat viljelenud kirjanikega. Järv ei suuda sind kordagi panna uskuma, et seekord läheb ajalugu teisiti, kui ajalooõpikutes kirjas. Kahjuks puudub Järvel see päris õige kirjaniku soolikas, mille abil näiteks Bornhöhe või Saal lugejaid põlvkondadeks oma teoste juurde köitsid.


Andmed:
Jaak Järv, Ristitütar: Ajalooline jutustus Eestimaa katoliku usu ajast, K. Laurmanni kirjastus, 1891, lk 96
Jaak Järv, Karolus: Ajalooline jutustus Eesti minevikust, K. Laurmanni kirjastus, 1892, lk 136

Linke netiilmast:
Jaak Järve teosed DigiArhiivis

22 jaanuar 2015

Alo Lõhmus - Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides (2011)

Raamatu "Ööbikut ei tohi reeta" puhul ei ole tegemist elulooraamatuga, vaid hoopis tööloo(ma)raamatuga. Ei saa me lugedes teada millal või kus Rein Maran sündis. Kellega käis või kellega jõi. Marani pikka ning edukat filmimehe karjääri kokku võttev teos heidab kiire ja kohati natuke liiga põgusagi pilgu kõigi tema loodud filmide kaamera taha jäänud maailma. Miks, kuidas, missuguste valude ja rõõmudega iga film sündis. 

Loodusfilmi väntamine on hoopis teine maailm, kui mängufilm või animatsioon. Sa ei saa oma "näitlejatele" öelda, et nüüd avaldage südamest armastust või minge rivaalile käppadega kallale. Loodust filmides on olulised kolm tegurit: juhus/õnn, süvateadmised/eeltöö ning kannatus. Kui sa oled valmis ootama lamades päevi väikses maskeeritud onnikeses keset Matsalu kõrkjatemerd, selleks et saada üks võimalus filmida kauride pulmatantsu teadmisega, et järgmine võttepäev selle kaadri saamiseks on 365 päeva pärast, siis sa oled valinud õige elukutse. Kõige olulisem on see, et sa ei tohi pettuda ja kibestuda, kui soovitud kaadreid filmilindile ei õnnestu saada.  

Rein Maran valis kindlasti õige elukutse. Tema kuulub samasse ritta meestega nagu Fred Jüssi ja Aleksei Turovski. Inimesed, kelle maailmapilt ja -taju on tohutult suurem, kui meiesugustel urbaniseerunud ja betoniseerunud tajumeeltega inimlastel. Meie oleme juba pea täielikult kaotanud oskuse loodusega rääkida ning mis veel kurvem, võime loodust kuulata ja sealt õppida.

Lõpetuseks suur kummardus ja jõudu kõigile neile õppimisvõimelistele inimestele, kes proovivad veel meile kogu oma jõu ning nõuga õiget rada kätte juhatada.


Andmed:
Alo Lõhmus, Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides, Eesti Ajalehtede Kirjastus, 2011, lk  206

Linke netiilmast:
"Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides" ELLU-s

Sulev Teinemaa arvustus TMK-s
Tiina Loki arvustus Postimehes
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Olev Remsu arvustus Sirbis

21 jaanuar 2015

Eduard Vilde - Mahtra sõda (1902)

1858 aasta juunis leidis Mahtra mõisa õue peal aset üks väheke kärarikkam ja verisem kähmlus, mis küll ületas Eestimaa kubermangus uudiskünnise, kuid jäi tol hetkel siiski lokaalseks sündmuseks. Ilmselt oleks Mahtras aset leidnud sündmused jäänudki ainult ajalootudengitele mõeldud eksamiküsimuseks, kui 1902 aastal poleks mängu astunud Eduard Vilde. Vilde kirjutas ühe külakakluse Vabadussõja mastaapi sündmuseks meie ajaloos ning peale romaani ilmumist teadis iga eestlane, mis Mahtra küla meestega juhtus. 

Kuid romaani keskseks ja olulisemaks tegelaseks pole mõni Mahtra või naaberküla talupoeg, vaid Prantsuse Šveitsist pärit noor koduõpetaja Juliette Marchand. Juliette on ennekõike eurooplane, kelle jaoks on iseenesest mõistetavad kaasaja Euroopa kultuurile omased põhiväärtused (õigusriik, kodanikuvabadused, sallivus, kristlik ligimesearmastus). Vaitla mõisa guvernandiks tulnuna tabab teda sõna otseses mõttes kultuurišokk. Talupoegi pekstakse ilma mingi kohtuta tallis vitsadega ning lisaks kallatakse veel pekstu värsked haavad silgusoolveega üle. Seda tehakse nii meeste, naiste kui ka lastega. "Kuhu sajandisse ma olen sattunud?", küsib Juliette ahastavalt enda käest. Kuid kohalik haritlaskond ja aadel seletab vaesele võõramaalasele, et see mida ta näeb pole mitte ülekohus, vaid traditsioonilised kasvatusmeetodid. Kasvatusmeetodid, mis pole sajandite vältel küll mingit tulu toonud ja eestlasi "euroopalikumaks" muutnud, aga midagi paremat pole need ülikooli haridusega mõisahärrad suutnud ka välja mõelda.

Mahtra sõja 150 aastapäevaks pühendatud postmark
Preili Juliette on 20. sajandi naine, kellega ka Johannes Aavik oleks nõustunud kultuuri ja ühiskonna üle mõtteid vahetama. Isegi olenemata sellest, et guvernandi juuksed olid sinised ja mitte blondid, nagu Aavik oma Ruthi vaimusilmas ette kujutas. Tegelikult jõuavad preili Juliette suu läbi lugejani muidugi Eduard Vilde seisukohad Eestimaa rüütelkonna, kirikuisade, talupoegade olukorra ja euroopalike väärtuste osas. Ehk oligi siis Aaviku unelmate naiseks hoopis vana vunts Vilde? 


Nagu kõigi teiste Vilde ajaloolise triloogia teoste juures annab ka "Mahtra sõja" puhul tunda asjaolu, et romaan ilmus esiti ajalehes "Teataja" joonealusena. Romaanis on tunda kohatist kiirustamist ning osade tegevusliinide puudulikku väljaarendamist või lausa ära unustamist (näiteks Kupja-Prits). Eriti romaani lõpuosas jääb mulje, et autor on romaani liialt palju tegelasi kokku kuhjanud ning ei jõua kõigi oma "lastega" enam tegeleda. Ajaloolise triloogia esimese osas on Vilde vähemalt suutnud hoiduda ajalooliste dokumentide ja ajalehtede lõputust tsiteerimisest, mis on probleemiks "Prohvet Maltsvetis". Kohati on kirjanik küll sunnitud uue talurahvaseaduse tagamaid pikemalt lahti seletama, kuid see ei muutu häirivaks.

Romaani tugevamaks küljeks on Vilde oskus jääda erapoolikuks vaatlejaks. Kirjanik tunneb küll kaasa talupoegade mõistusevastaselt raskele olukorrale, kuid tõdeb samas, et talupojad on ikkagi oma harimatuse ohvrid. Vilde ei heroiseeri talupoegi ega anna neile oma õiguse nõudmist vägivalla abil andeks. Igasuguse vägivalla mõistab Vilde üheselt hukka. Miski ei õigusta käe tõstmist oma kaasinimese vastu. Mahtra sõjas ei olnud võitjaid ühelgi poolel, ainult kaotajad.

PS: "Mahtra sõda" oli üks neist tekstidest, mis liitsid mu eesti kirjanduse manu. Mäletan siiani natuke sombust talvepäeva 9. klassist, kui sammusin peale tunde juba kindla teadmisega meie väiksesse raamatukokku Võru tänaval. Raamatukogust laenasin Eduard Vilde "Mahtra sõja" ja August Gailiti "Toomas Nipernaadi". Sellest päevast alates muutus kõik!


Andmed:
Eduard Vilde, Mahtra sõda, J.H. Vahtriku kirjastus, 1902, lk 664

Linke netiilmast: 
"Mahtra sõda" DigiArhiivis

Linda Kaljundi artikkel Eesti Päevalehes
Kairi Toometi artikkel Eesti Päevalehes
Kairi Toometi artikkel Nädalises

19 jaanuar 2015

Hille Karm - Taevas ja Maa (2011)

Kas meie kõigi arvates oli lapsepõlves rohi rohelisem, lumi rinnuni ja päevad päikselisemad? Olenemata sellest kas inimese poolt meenutatav periood jääb 1920, 1960 või 1990 aastatesse. Sellest võiks ju teha järelduse, et rohi on alati olnud roheline, lumi alati rinnuni ja päevad päikest täis. Ainult meie ise muutume ajas. Kes küünilisemaks, kes tuimemaks. Eks tõde peitu lauses, mille pillas üks tundmatu vanahärra neiu Hillele 1967 aasta juunikuu öösel Raekoja platsil: "Tempora mutantur, nos et mutamur in illis". 

"Taevas ja Maa" viib meid tagasi 1950-1960 aastatesse, kus nõukogude tegelikkus poeb iga päev aina enam ja enam inimeste argiellu ning mälestus kunagisest EW-st tuhmub vaikselt, kuid kindlalt. Kahe maailma ja ajastu piiril seisab ka Hille perekond, kes ei sobitu kuidagi uude maailmapilti. Põhjuseks on Hille isa ametikoht - kirikuõpetaja. Ta on kadunud maailma jäänuk, kellele vaadatakse uue ühiskonna poolt põlguse või iroonilise kaastundega. Sama suhtumine kandub üle ka kogu kirikuõpetaja perekonnale. Kord kuuleb Hille oma õpetajate vahelisest vestlusest pudenenud lausekatket tema perekonna kohta: "Kahju neist" Muidu tublid lapsed, aga vaesekesed, vaat millisesse peresse sündinud...". Kuid Hille, kui tugeva vaimuga inimene suudab sellised etteheited kõrvale lükata ning tõestada, et ka "ullikeste" järeltulija võib korda saata üht koma teist.

Väikse Hille mängumaad asuvad Pelgurannas, Kuressaares/Kingissepas ning Harju-Ristil. Igast paigast suudab ta leida midagi märkimisväärset, mida järgneval eluteel enesega kaasas kanda. Olgu selleks Okasroosikese loss Kuressaares või omandatud kogemused koolipraktikast Keila riidevabrikus. Tollal oli koolides selline tore aine nagu tootmisõpetus, mille juurde kuulus ka suveti praktikal käimine kohalikes ettevõtetes. Eks eeskujuliku Homo Sovieticus'e kasvatamine käis kõigil rinnetel täie hooga. 

Kindlasti soovitan Hille Karmi raamatut lugeda kõigil neil kelle lapsepõlv jääb 1950-1970 aastatesse. Samuti ka neil, kes soovivad heita pilku oma vanemate või vanavanemate liivakasti. Ehk inspireerib see raamat teid minema oma vanemate käest uurima: "Mida sina mõtlesid, kui Strelka ja Belka kosmosesse lendasid?". Uudishimu on mälestuste, pärimuste ja traditsioonide edasi kandumise põhifaktoriks.

PS: Tänu Hille Karmi raamatule sain lõpuks teada väljendi "Oskar Ohakas oli laisk ja lohakas" päritolu. Tegemist on Ralf Parve luuletusega, mida nõukaajal järjekindlalt igal kooliaktusel esitatud eeskavas ette loeti. Mina arvasin alati, et see on tegemist lihtsalt sõnamänguga, kuna meie lugemikest oli see luuletekst juba ammu välja jäetud. 


Andmed:
Hille Karm, Taevas ja Maa, Petrone Print, 2011, lk 240

Linke netiilmast:
"Taevas ja Maa" ELLU-s

Hille Tänavsuu arvustus Postimehes

17 jaanuar 2015

Eduard Vilde - Ärapõletatud peigmehed ja vigased pruudid (1885-1901/1997), Pisuhänd (1913) & Rahva sulased (1933)

Nalja-Vilde üks tugevamaid ja südamest naerma ajavaid temaatikaid on äpardused kosjas. „Vigaseid pruute“ teab vast iga eestlane, kuid tegelikult on Vilde antud teemal kirjutanud terve rea variatsioone. Nendes lugudes küll sakutatakse noori ja vanu, küll mulke ja virukaid, küll hobuseparisnikke ja talupoegi, küll põikpäisust ja ihnust. Kõik saavad Vilde käest omad vitsad kätte, kuid soolaveega veritsevaid haavu üle just ei kallata. Kummalisel kombel esineb alati loos terane peigmees, kes enda ja oma armastatu kastanid tulest välja toob. Kunagi pole selleks pruut!? Huvitav küll miks? Miks peab prints ikka printsessi päästma, mitte vastupidi? Hakkajad naised tekkisid eesti kirjandusse alles palju hilisemal perioodil, sest 19. sajandil tuli neid küll tikutulega taga otsida. 

PS: Üks kummaline nähtus, mida ennegi Vildet lugedes olen märganud. Sajand tagasi peeti täiesti normaalseks, et onupojad/täditütred panevad leivad ühte kappi. Verepilastuseks peeti ainult õe/venna vahelist intiimset läbikäimist. Oh ajad, ohh kombed!!!

*****

Esimene seos, mis kerkib mälusopist esile seoses „Pisuhännaga“ on muidugi Piibelehe punane siidisokk. Nimelt mäletan siiani gümnaasiumi kirjanduse tunnis tehtud testi, kus küsiti: „Mis värvi olid Piibelehe sokid?“ Kes näidendit oli lugenud see teadis, kes mitte jäi hätta. Teine seos Vilde komöödiaga, mis ilmselt iga eestlase mälus püsib on Ago-Endrik Kerge poolt teleekraanile seatud kultuslik telelavastus Krjukovi ja Kibuspuuga peaosades. Isegi preagu ei saanud mööda sellest, et iga stseeni üle lugedes koheselt Krjukovi meremehe habe ja Kibuspuu öökulli silmad kujutluspildis esile kerkisid. Samuti sain koheselt aru, kus oli Kerge lavastajakäsi teksti kallal kääridega lõikustööd teinud. Nõnda tugevalt on see telelavastus mulle mällu sööbinud. „Pisuhända“ tasub ikka taas ja taas üle lugeda.

PS: Loodan, et see üks parimaid eesti komöödiaid läbi ajaloo taas kord mõnes meie teatris lavale tuuakse ning mul oleks lõpuks võimalus seda ka lavalaudadel näha. Kahju, et näidendi ilmumise 100 juubel kõigi meie teatrite poolt mööda lasti. Siinakohal näpuviibutus kõigi näitejuhtide ja dramaturgide aadressil. Häbi, häbi, häbi!!! 

*****

Vilde, Eduard, Rahva sulased (algus), Looming 1934, nr 1, lk 40
„Rahva sulaste“ näol on tegemist Eduard Vilde lõpetamata jäänud romaaniga, mis pidi kujutama EW 1920. aastatel. Meieni on jõudnud ainult romaani kolm esimest peatükki, kuid nende põhjal on võimalik suhteliselt ette kujutada kuhu kirjanik oma romaaniga oleks tüürinud, kui talle oleks looduse poolt rohkem aega antud. 

Romaan oleks pidanud võtma kriitilise pilgu alla noore Wabariigi ametkonna ning valitsejate moraali- ja eetikanormid või täpsemalt nende puudumise. Teos uurib ühe suguvõsa näitel, miks üks ametnik otsustab riigipirukast omale tükikest murda ja teine samast tüvest võrsunu mitte (Viherpuu ametnike suguvõsa koosneb kuuest vennast ja kahest õest). Vilde otsib vastust küsimusele miks mentaliteet „Mõisa sahvrist võib ju varastada“ on kandunud edasi ka OMA riiki. 

Oleks romaan käsikirjast kaugemale jõudnud poleks meil Nõukogude Eesti rahvakirjaniku Vildet - surematut kirjandusklassikut ning kõigi tööliste ja talupoegde kaitsjat. Juba esimeses käsikirjalises peatükis on nii palju nõukogude vastast ning Vabadussõda ülistavat, et Vilde tee Mustamäel oleks kindlasti olemata jäänud ja Stalini ajal sõna otseses mõttes kirjaniku teosed läinud kirve alla hekseldamiseks.


Andmed:
Eduard Vilde, Ärapõletatud peigmehed ja vigased pruudid, Eesti Raamat, 1997, lk 288
Eduard Vilde, Pisuhänd, Maa, 1913, lk 160
Eduard Vilde, Rahva sulased, FUTU Print, 2012

Linke netiilmast:
Eduard Vilde teosed DigiArhiivis

15 jaanuar 2015

Gunnar Press & Voldemar Lindström - Uba. Toomas Uba (2010)

Kui spordi termineid kasutada, siis selle raamatuga ei aetud mitte latti maha, vaid ei suudetud isegi teivast paindesse saada. Tegemist pole ei memuaaride, ei elulooraamatu ega monograafiaga. Žanriliselt on tegemist mälestusnopetega Toomas Ubast.

Raamat oleks võinud olla täis põnevat lugemist, kus Uba lähikondlased ning sõbrad tema tegemisi meenutavad, aga lugedes tuleb välja, et pooled meenutajatest  on ainult paar sõna Ubaga oma elu jooksul vahetanud. Tundub, et raamatu koostajate eesmärgiks oli saada kokku võimalikult tuntud inimeste nimekiri. Kohtame "meenutajaid" alates presidendiprouast, Rein Kilgi ja Peep Vainuni. Kas nendel inimestel oli isiklik kontakt Toomas Ubaga või mitte pole oluline, oma mälestuskillu jagaja nimi müüb. Tundub, et raamatu koostajad saatsid lihtsalt ringkirja "nomenklatuurile", kus nad palusid 5-10 lausega kiita Toomas Uba taevani. Parimad palad lubati raamatusse panna ja kiitja foto ka veel juurde kleepida. 

Need "miniatuurid" annavad lugejale Toomas Ubast väga ühekülgse pildi. Kes see kadunukest ikka halva sõnaga meenutab. Ei ole ju kombekas. Kuid sada lehekülge ainult ülistuslaulu on ikkagi natuke liiast. Igal inimesel on ka vead ning varjuküljed. Uba oli vägagi kõrgel ametikohal ja kindlasti tuli tal konflikte ning ütlemisi/solvumisi ette, kuid neist me raamatust lugeda ei saa. Kogu aeg mainitakse, et tänu temale jõudsid ETV ekraanile suured rahvusvahelised võistlusülekanded. Aga mis hinna või tööga? Ma oleks iga kell eelistanud laiale avalikusele tundmatute, aga Ubale lähedal seisnud inimeste sisukaid meenutusi. Näiteks Uba fiktiivse pinginaabri, nüüdse katlakütja Aivo lehekülgede pikkused mälestused ma kadunud sõbrast. Selline raamat oleks palju rohkem südamesse läinud ning ka Uba Tooma mälestusele au teinud.

PS: Koostajatele teadmiseks - on olemas selline raamat nagu "Mälestusi Oskar Lutsust". Ilmus 1966 aastal ja on ligi viissada lehekülge paks. Lugege enne see teos läbi ja võtke eeskuju, kui soovite järgmist mälestuskildude raamatut koostada. Ärge proovige lihtsalt raha kokku ajada elulooraamatute populaarsuse tõttu lugejate hulgas. 

PPS: Lõpetuseks minu enda mälestus Toomas Ubast. Minu jaoks võrdub Toomas Uba Erki Noole ja kettaheite kolmanda katsega Sydney olümpiamängudel. Mäletan, et olin juba varahommikul üleval, et enne koolipäeva algust näha Erki teise päeva esimesi alasid. Ja siis see ubalik karjatus "Aga punane lipp!!!!!". Südame alt käis selline jõnks läbi. Kuid lõpp hea, kõik hea. Erki Noole kuldmedal on minu arvates senini eesti spordi olulisim võit ja minu emotsionaalsem kogemus tugitooli sportlasena. Peale seda võistlust võis ka Uba rahuliku südamega minna Toonelasse oma sõprade Pandi, Tiiduse ja Panso juurde ning seal üksteisele võistu mälumängu küsimusi esitada.


Andmed:
Gunnar Press & Voldemar Lindström, Uba. Toomas Uba, Menu, 2010, lk 207

Linke netiilmast:
"Uba. Toomas Uba" ELLU-s

Peep Pahvi arvustus Postimehes

14 jaanuar 2015

Indrek Hargla - Hathawareti teener (2002)

Vahel pilku üle õla tagasi heites avastame, et juhtlõngad ja niidiotsad on meil kogu aeg olemas olnud, me pole neid lihtsalt mõistnud seni omavahel kokku sõlmida.  Vahel tahaks hüüda enesele: "See on ju elementaarne, doktor Watson!!!". Selline tunne valdas mind eile, kui olin lõpetanud Indrek Hargla kogumiku "Hathawareti teener" lugemise. Kõik mõistatuse lahendamiseks vajalikud võtmed olid ju kogu see aeg meie silme ees olemas - mõrvajuhtumid, kloostrid oma patuste munkade ja nunnadega,  maailma tegelikult juhtivad salaorganisatsioonid ning geniaalne kangelane koos teda saatva ustava abilisega. Kuidas ma neid küll kümmekond aastat tagasi esmakordsel lugemisel ei näinud?!


Kogumik sisaldab kolme juttu/lühiromaani, mille taustaks on alternatiivne Õhtumaa ajalugu ning erinevad religioossed tõekspidamised (katoliiklusest satanismini). Kogumiku nimilugu on klassikaline kriminull, kus oma teekonnal mägikloostrisse sattunud piirkonna uus haldur Haissak Germin-zade hakkab uurima pühakojas aset leidnud kummalisi juhtumeid. Kinnine keskkond, väike tegelaste ring ning muidugi lõpuks kõigi kahtlusaluste kokku kogumine ühte ruumi mõrvari paljastamise eesmärgil. Tegemist on igati õnnestunud käeharjutusega, kui mõelda autori praeguse lemmikžanri peale. Kogumiku teine lugu "Vend Rus" viib meid tsistertslaste kloostrisse, kus Issandat palehigis teenivate pühade vendade sekka on sattunud ka üks must lammas. "Vend Rus" meenutab mulle oma atmosfäärilt mõnda August Gailiti varajast fantastilist novelli, kus Kuradile lapsi sünnitavad nunnad ratsutasid lillade sigade seljas. Jutukogumiku viimane teos "Püha Graal - 1984" on puhtakujuline alternatiivajalugu. kus Hargla mängib mõttega "Mis oleks juhtunud Euroopa ja Prantsusmaaga, kui Philippe IV Ilus ei oleks Templirüütlite ordut likvideerinud?". Alternatiivajalugu ja "Mis oleks...?" mõttemängud on mind alati koheselt kaasa haaranud ning huviga teksti küljes kinni hoidnud. Ka seekordne lugemiselamus polnud mingiks erandiks.

Lugejatele, kes elavad õhinaga kaasa apteeker Melchiori tegemistele keskaegses Tallinnas soovitan kogumiku "Hathawareti teener" kindlasti kätte võtta. Uue Melchiori-romaani ilmumiseni jäänud aega sobib see teos suurepäraselt sisustama ning aitab kustutada pisutki lugemisnälga. Loodan, et Hargla teeb tulevikus kõrvalepõike tagasi lühivormide juurde ning saame näiteks lugeda mõnd Melchiori juttude kogumikku. 

PS: Kogumiku kõige humoorikamaks lugemiseks oli Jüri Kallase saatesõna, kus kodumaisele lugejale tutvustatakse Indrek Hargla varjunime taga olevat tundmatut noorkirjanikku.

Andmed:
Indrek Hargla, Hathawareti teener, Fantaasia, 2002, lk 128

09 jaanuar 2015

Eva Laur - Aloise (2011)

Eva Lauri romaan "Aloise" viib meid XIV sajandi Kesk-Euroopasse, kus rullub lahti "Troonide mängu" tüüpi kodukootud stsenaarium. Ei oska öelda, kui tuttav Laur on George R. R. Martini epopöaga, kuid paljud romaanis esinevad motiivid toovad koheselt silme ette romaanisarjal põhineva ülipopulaarse teleseriaali tegelaskonna. Romaanis kohtame ohtralt vägivalda, intsesti, vägistamisi, õukonnasiseseid sepitsusi, reetmisi ja muidugi "kodustatud" hundikarja. Ainult igasugused üleloomulikud nähtused draakonite ja põhja poolt sammuvate zombide näol puuduvad Lauri romaanist ning seetõttu liigitub "Aloise" seikluslikuks ajalooromaaniks, mitte ajalooliseks fantaasiaromaaniks.


Romaani tugevuseks ja ühtlasi suurimaks nõrkuseks on nimitegelane Aloise. Tegemist on ühe väikese Alpide jalamil asuva kuningriigi 21 aastase kroonprintsessiga. Aloise on ilmselgelt üles kasvanud pilvedeni ulatuvas elevandiluust tornis ning reaalse eluga sama palju kursis, kui Reformierakond. Neiu arvab, et kõigele lisaks on ta ka suurepärane mõõgakeerutaja. Küll eksib kuningatütar jahikäigul oma kodumetsas, satub korduvalt vangi, võtab vastu täiesti ebapädevaid lahinguplaane ning suudab oma sinisest verest kaasa päritud juhioskustega saata umbes paar külatäit talupoegi enda eest mõttetult tapalavale. Kõige selle käigus õpib Aloise ära ka midagi kasulikku enda tarbeks. Nimelt saab 21 aastane neiu lõpuks teada, kust need lapsed siia ilma ikka tulevad. Kuningalossis ei olnud ükski mamsel ega kojaneitsi talle seda mõistatust suutnud ära seletada. Kuid siin pole ka midagi imestada, sest samad õukondlased lasid kuningriigi ainsal troonipärijal minna ihuüksi metsa hirvejahile, ilma mingisuguse julgestuseta. Samuti poldud juba tolle ajastu mõistes keskikka jõudvale neiule tulevast abikaasat suudetud leida. Selline õukond ja kuningriigike ongi väärt sõbralike naabrite poolt ühte "külaskäiku".

Ajaloolised ja süžeelised möödalasud kaalus omakorda üles Lauri kaasahaarav kirjastiil. Leheküljed möödusid lenneldes ning peamiselt oli see tänu heale tegelaste vahelisele dialoogile. Samuti võib positiivse küljena välja tuua romaani tegelaskonna mitmekesisuse - külaseppadest munkade ja kuningateni. Kokkuvõttes oli üpris värskendav lugeda naiskirjaniku poolt paberile pandud seikluslugu, sest rüütliromaanid on traditsiooniliselt olnud väga maskuliinne ning kindlates stampides kinni olev kirjandusžanr. Vahel ongi vaja üht Jüris elavat ja kaht põngerjat kantseldavat ema, et mõnd tolmu koguvat nähtust korralikult läbi raputada.


Andmed:
Eva Laur, Aloise, Tänapäev, 2011, lk 358

Linke netiilmast:
"Aloise" ELLU-s

Ott Kiluski arvustus Postimehes

06 jaanuar 2015

Allan Vainola - Inventuur (2011)

Vainola raamatut lugedes tekib paratamatult paralleel Mihkel Raua teosega "Musta pori näkku", mida lugesin kroonut teenides paar aastat tagasi. Mõlemad autorid on ju teada-tuntud muusikud, kelle muusikutee kulgeb samas aegruumis (Tallinn, keskeltläbi aastatel 1980-2000). Isegi probleemid on neil samad - rahamured, naissuhted, alkohol ning bändikaaslaste vahelised hõõrumised. Kuid sellega ka kahe raamatu sarnasused lõppevad. 

Raud kasutas sihilikult laia pintslit ja ohtralt "musti" värve, võttes teadlikult eesmärgiks lugejat ning ilmselt ka oma kaasaegseid provotseerida või kuulutada oma Tõde. Seevastu Vainola kasutab palju pastelsemaid toone ja kogu lugemiselamust saadab nukrameelne värvigamma. Vainola nendib raamatu alguses, et paljud nimed on diskreetsuse eesmärgil muudetud. Kui Raud läheb läbi oma raamatu ja muusikakarjääri motoga "Elämä on laiffii", siis Vainola raamatus näeme ka muusiku elu teisi tahke. Kõik ei saada alati moto "sex, drugs & rock'n'roll", kuigi ka seda leidub "Inventuuris". Ega see muusikuks olemine Maarjamaal pole midagi nii kerge amet, mida enda kanda võtta. Pigem on see üks rist ja viletsus. Kuid ehk on rajurokkari ja lüürilise punkari hingelaadid ning selle väljundid lihtsalt väga erinevad.

PS: Raamatut lugedes sain teada ka, et üks minu endine kursavend oli aastakese Metro Luminali solist.

PPS: "Inventuurist" tulenevalt on viimase poole aasta jooksul mu enim kuulatavaks looks Youtube'is saanud Vennaskonna "Disko". :)


Andmed:
Allan Vainola, Inventuur, Eesti Ajalehtede Kirjastus, 2011, lk 236

Linke netiilmast:
"Inventuur" ELLU-s

Heili Sibritsi arvustus Postimehes
Mart Niineste arvustus Eesti Päevalehes

05 jaanuar 2015

Jüri Parijõgi - Jutud (1926-1937/1982) & Teraspoiss (1937)

Jüri Parijõe jutukogumiku pealkirjaks oleks võinud olla ka „Tegijal juhtub“ või „Lõpp hea, kõik hea“. Tegemist on didaktiliste lugudega, mis on suunatud 5-10 aastaste mehehakatiste harimiseks ja kasvatamiseks igaõhtuse unejuttude abil. Parijõe juttude tegevustiku aeg ja paik on sama, mis Lutsu „Kevades“ või Tukla „Väikses Illimaris“ – 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi alguse küla, mõis ja vahel ka agulitänavad. Ainus uus keskkond, mille Parijõgi eesti lastekirjandusse toob on töölislaste maailm (vabrikud, sadamad, tööliste barakid). Kuid võrreldes Lutsu ja Tuklaga puudub Parijõe juttudes see lapselik soojus, hellus ning helgus.  Parijõe loodud mängumaa on kuidagi liiga kõledalt argine ja töiselt hall. Laste maailm avaneb läbi koduste tööde ning tegemiste, mitte läbi mängude ja vallatlemise. Enamus lugudes läheb teotahtelistel poistel tahtmatult midagi lurri ja suurem õnnetuski ei ole mägede taga (tulekahju, uppumine, eksimine metsa jne.), kuid õnn, vanemlik nõu või õpitud käitumismustrid päästavad nad alati halvimast. Just see autori rangelt õpetlikud sõnad iga pala lõpus („Ära tee seda või toda, mina küll ei tee“) jätavad lugudest kuidagi liialt kuiva ja vanatädilikult tänitava mulje. Poisid peavadki ju igasugu „lollusi“ tegema ning sekeldustesse/seiklustesse sattuma. Joosep Tootsil oli kindlasti palju põnevam ja värvikam lapsepõlv, kui Parijõe „Juttude“ mürsikutel.

*****

Parijõe jutustus „Teraspoiss“ on maskuliine vastulöök Rannamaa „Kadrile“ ja „Kasuemale“. „Teraspoiss“ sobib ideaalselt põhikooli poistele anda samal ajal lugeda, kui tüdrukutel on käsil Rannamaa klassikaks saanud teosed. Moraalne ja õpetuslik külg on neil teostel vägagi sarnane – elumerelained võivad küll vahel üle pea kokku lüüa ja "uppumisoht" väga ligidal olla, kuid alati on võimalik end pinnal hoida, kui oled aus, põhimõttekindel ning kindla sihiga. Kõik need omadused on Teraspoisil olemas ja nõnda suudab ta peale orvuks jäämist aasta jooksul kõigist tagasilöökidest hoolimata jõuda sinnamaale, kus ta „ise elu hakkab korraldama“. Just see „ise oma elu korraldamine“ on kogu raamatu juhtmõte ja see on Parijõe teistest teostestki läbi kumanud. Inimene on ikka ise oma õnn sepp ja keegi teine ei saa ega tohi sinu eest valikuid teha.


Andmed:
Jüri Parijõgi, Jutte, Eesti Raamat, 1982, lk 336
Jüri Parijõgi, Teraspoiss, Loodus, 1937, lk 207

Linke netiilmast:
Jüri Parijõe teosed Digiarhiivis