Maniakkide Tänav - Teekond Ridamuseni (2021)

Ma olen aastate jooksul koos Maniakkide Tänavaga ikka igasugustesse hulludesse seiklustesse sattunud. Oleme parajalt kiiritada saanud Jõgeva kandis pärast Sosnovõi Bori tuumakatastroofi, igasugu kosmiliste tegelinskitega madistanud ja mööda Iidmaad ringi ratsutanud. Tuleb tõdeda, et ühegi teise kirjaniku kirjanduslikel maastikel rännates pole ma nõnda palju verd ja soolikaid näinud. Ja tegemist pole vähimalgi määral etteheitega! Kuid kindlasti tasub neile radadele asudes sellega arvestada, et päid hakkab lendama.

Äsja ilmunud jutukogumik "Teekond Ridamuseni" annab suurepärase võimaluse heita pilk autori viimase kümnendi loomingule oma üheksa palaga. Uus lugeja saab üsna ruttu enda jaoks selgeks, kas tegemist on temale sobiva (ulme)kirjandusega. 

Minu jaoks oli see pigem mõnus rännak mälestusteradadel, sest suur osa tekstidest olid varasemalt tuttavad (ajalehtedes Vooremaa ja Lääne Elu järjejuttudena ilmunud lood olid minule uued). Pigem oli see nendele väikestviisi test, kui sügava jälje olid nad esimesel lugemisel jätnud. Oli vist ainult üks lugu, mille puhul tuli mulle üllatusena, et ma olin seda enne lugenud, kõigi teiste süžeed ronisid peale paari lehekülge mälusoppidest välja. Eriti humoorikas oli taas kohtuda Udriku küla muttidega. Lool "Meie külas nähti imet" on küll omad probleemid, kui üldiselt on see lihtsalt nii mõnusalt punk ja puhtas kirjutamisnaudingus sündinud tekst.

Seda puhast kirjutamis- ja katsetamisnaudingut esineb veel mitmeski teises Maniakkide Tänava loos. Eks nüüd tuleb lihtsalt silmad-kõrvad lahti hoida ja oodata, kuhu radadele järgmine kümnend autori viib. Ühes asjas olen siiski kindel - vererada jääb ka Maniakkide Tänava uusi otsinguid saatma.
 

Andmed:

Maniakkide Tänav, Teekond Ridamuseni, Lummur, 2021, lk 288

Linke netiilmast:
Leila Liivaku arvustus Reaktoris

Indrek Hargla - Palveränd uude maailma (2003)

Koolipõlves oli üks mu lemmikfilme Luc Bessoni "Viies element". Film oli mul mingi hetk ikka sõna-sõnalt peas, sest ketrasime vennaga seda telekast lindistatud kassetti ikka alalõpmata. Ilmselt oli see ka meie mõlema hilisema ulmelembuse üks peamisi algallikaid.

"Viies element" tuli mul ikka ja jälle meelde, kui rändasin koos Gretheli ja Aidanniga mööda natuke teise ajalooga Lääne-Euroopat. Tagaaetuna Martin Lutheri asutatud fanaatilise Vahimeeste Ordu ning salapärase Heinrich Cornelius Agrippa poolt. Õnneks jõutakse ka siin lõpuks mõistmiseni, et viiendaks ja selleks kõige olulisemaks elemendiks maailmas on armastus.

Hargla loodud maailm on julm ja verine, kuid samas ka äraütlemata paeluv. Sa tead, et sulle võidakse iga jumala päev kodutänaval pistnoa kõrri lüüa mõne näruse hõbemündi pärast. Või hoopis end homme tuleriidalt leida, sest naabrimehele tundus, et su pilk jäi tema naisele natuke liiga kauaks peatuma. Kuid midagi selles maailmas on! Midagi, mis sind isegi nendest ohtudest hoolimata enda poole tõmbab. Kas see on meile põhjamaalastele võõrapärase katoliikluse hurm või hääbuvate trubaduuride ja rändrüütlite võlu? Või lihtsalt võimalus põgeneda maailma, kus avastada oli veel nõnda palju ning juba naaberkülla minek võis olla suure seikluse alguseks.

Andmed:

Indrek Hargla, Palveränd uude maailma, Varrak, 2003, lk 448

Linke netiilmast:

Norman Kuusiku artikkel Sirbis

Jaakko Hallase arvustus Eesti Päevalehes

Aarne Rubeni arvustus Postimehes

Heinrich Weinberg - Tõrkeotsing (2018)

On juba saanud traditsiooniks, et ma veeda juunikuud lugedes möödunud aastal ilmunud kodumaist ulmet (Stalkeri hääletustähtaeg on ju lähenemas). Kooliaasta jooksul jõuab küll midagi loetud, kuid ulmeromaanid on üldjuhul mahukamad tekstid ning seetõttu jäävad rahulikumaid päevi ootama.

Suvekuumuses rändan nüüd ringi mööda ulmelist Eestimaad. Sai külastatud sinisilmseid haldjaid Verevallas ning salapärast tehast Tamsalus. Nüüd jõudsin oma rännakutel välja Kõrvemaale, kus lisaks metsistele, rebasepoisile ja kaldapervel ojavulinat kuulavale Fred Jüssile kohtasin ka hambuni relvastatud militaare, kes valvasid eriti salajast kloonivabrikut.

Muidugi tuleb siinkohal mainida, et selleks hetkeks olin ma teada saanud, et Eestis elab 10 miljonit inimest ning hetkel on käimas KAPO ja Teabeameti suur üleriigiline operatsioon, kuhu on segatud ka kohalik allmaailm ja välisriikide salaagendid. Selle kõige keskel sain aga tuttavaks ühe vägagi sümpaatse, kuid natuke sõgeda, lätlasega, kelle roll kogu selles loos osutus lõpuks palju suuremaks, kui alguses kumbki arvata oskasime.

Nüüd, kui kõik need sekeldused kloonide ja põtradega (!) on läbi saanud, võin öelda, et Heinrich Weinbergi romaan saab 100% kindlusega minu poolt Stalkeri hääletusel esikolmiku punktid. Mõni potentsiaalne esikolmikusse pürgija on veel küll lugemata, kuid hetkeseisuga tundub, et "Tõrkeotsing" on üks favoriite kodumaise romaani kategoorias. Ega polegi muud, kui kõik ulmet lugema ja hääletama!

Andmed:

Heinrich Weinberg, Tõrkeotsing, Fantaasia, 2018, lk 286

Linke netiilmast:

"Tõrkeotsing" ELLU's

Kais Allkivi arvustus Õhtulehes

Agur Tänava arvustus Reaktoris

Peeter Helme - Haakrist ja ajarelv (2019)

Raamatukaanel sõnad HELME ja HAAKRIST. Ei teagi, kas julgen selline raamat näpus mööda linna ringi käia? Tuttavad arvavad esmapilgul, et ma olen sõgedaks läinud. Ega nad pruugi teada, et tegemist on ulmeromaaniga, mis jutustab meile loo maailmast, mille eksisteerimise tõenäosus romaani põhjal olla olnud 1/50. Maailm, kus saksa keel on lingua franca, Euroopa südameks Germania (Berliini uus nimi) ning Ku Klux Klani tagakiusatud liikmed tekitavad sinus siirast kaastunnet.

Peeter Helme loodud maailm on täis väiksemaid ja suuremaid führer'eid, kes jagelevad soojemate kohtade pärast võimukoridorides. Parteisiseste võimuvõitluste ning KKK ekstreemsete vabaduspüüdluste keskele satub Fregattenkapitän von Angerapp, kes üritab talle ainuvõimalikuna tunduvat maailmakorda säilitada.

Helme loodud punamust maailm on väga suure potentsiaaliga. Autor tunneb ilmselgelt saksa kultuuriruumi, ajalugu ja mentaliteeti tõesti põhjalikult. Kuid esimene romaan (raamatu lõpus lubatakse ka kindlas kõneviisis järge) suurimaks probleemiks ongi lugemist lõpetades valdama jäänud tunne, et tegemist oli pelgalt sissejuhatusega. Meile tutvustati mängulauda, reegleid ja nuppe. Tehti proovivooru abil selgeks ka mängu flow. Loodetavasti algab tegelik, kõrgete panustega, mäng juba järgmises osas. Raamatu lõpuks olid mul ju kõigi nende RuSHAde ning RSHAde tähendused lõpuks meelde jäänud. Patt oleks nüüd lasta sellel niisama raisku minna!


Andmed:

Peeter Helme, Haakrist ja ajarelv, Kirjastus Postimees, 2019, lk 200

Linke netiilmast:

Tanel Perni arvustus Sirbis

Triin Loide arvustus Reaktoris

Joel Jansi arvustus Eesti Päevalehes

Ahto Mulla intervjuu autoriga ajalehes KesKus

Andrei Hvostovi arvustus Eesti Ekspressis

Urmas Vadi - Ballettmeister (2019)

Mõttemänge ajalooga olen ma alati nautinud. Olgu mänguplatsiks terve maailm või meie oma väike konnatiik. On ju uskumatult palju tumedaid laike ajaloos, millele tahaksime vastust saada, kuid kahjuks ajalooannaalid vaikivad ning jäävadki suure tõenäosusega igavesti vaikima. 

Kuid sellistel puhkudel tulevadki meile appi natuke liiga elava fantaasia ja üldse natuke omamoodi kaaskodanikud, keda me haletsusest kirjanikeks kutsume. Nemad võtavad need ajaloo vastamata jäänud peatükid ette ning pakuvad välja ühe võimaliku hüpoteesi.

Näiteks pakkus Urmas Vadi välja (temale omaselt muidugi tragikoomilise) versiooni president Konstantin Pätsi elukäigust peale 1940. aasta juunipööret. Mida võis too vaimselt ja füüsiliselt laostund endine riigipea kaugel Kaasani psühhiaatriahaiglas mõelda ja tunda? Kes oleks võinud tema palatikaaslaseks sattuda? Kas ta lootis veel pääsemisele? Eesti vabanemisele? Või oli ta kõigele käega löönud ja ootas vaikselt oma surma?

Romaanis fantaseerib Vadi ka võimaliku päästeoperatsiooni üle, mida satub juhuslikult juhtima pritsumees Jüri. See liin on raamatus muidugi kõige nauditavam, sest seal saab nautida lõikude kaupa vadilikku huumorit ja pööraseid kannapöördeid. Sellest tegevusliinist võiks vabalt vändata uue kultusfilmi "Eestlaste uskumatud seiklused Moskvas". Mul pole ammu raamatut lugedes nõnda humoorikaid ja ajuvabasid stseene silme ees jooksma hakanud. Sarnaselt Endlas kümme aastat tagasi tehtud lavastusele, olid ka mul peaosades Ago Anderson, Sten Karpov, Jaanus Mehikas ja Priit Loog.

Igatahes, kui olete valmis natuke enda ajaloo ja selle suurmeeste üle naerma, siis soovitan soojalt Vadi uusim romaan ette võtta. Ega vaimse tervise korrasolu pidigi kõige paremini näitama inimese või rahva suutlikus iseenda üle nalja teha. Vadiga paistab olevat selles valguses kõik kõige paremas korras.

Andmed:

Urmas Vadi, Ballettmeister,  SA Kultuurileht, 2019, lk 200

Linke netiilmast:

Tauno Vahteri arvustus Eesti Päevalehes

Ilmar Tomusk - Algaja ajaränduri seiklused (2016), Seiklused paralleelmaailmas (2017) & Universumi saladused (2018)

Mõni aeg tagasi kirjutasin, et meie lastekirjanikud võiks nendest detektiivijuttudest paarikümneks aastaks pausi teha ning hoopis otsida avastamata või unustatud radu, kuhu meie noori lugejaid seiklema viia. Aitab natukeseks ajaks pihta pandud oranžidest jalgratastest ning kriminaalsetest viineripirukatest.

Ja imeväel ilmusidki mu öökapile kolm raamatu, kus lugeja saab hakata koos nelja kaheksandas klassis käiva õpilasega avastama meie universumi kõige suuremaid saladusi. Saladustele jälile saamiseks tuleb õppida liikuma mööda aega ja ruumi, kohtuda nii Albert Einsteini kui ka Ristija Johannesega ning vajadusel ära õppida isegi aramea keel.

Ajarändurite teekond on muidugi täis lugematuid ohte. Kõik oleme kuulnud liblikaefektist ja iga väiksemagi liigutuse hukutava mõju võimalikkusest tervele inimkonnale. Näiteks võib noore Ivo Linna otsus muusikukarjääri asemel eesti keele õpetajaks hakata tekitada olukorra, kus laulev revolutsioon ei leiagi aset ning Eesti on 21. sajandil ikka Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ning hullemas seisus kui Põhja-Korea. Ajarändurid peavad selliste ohukohtadega kohe kindlasti arvestama!

Ilmar Tomuski raamatute suureks plussiks on autori püüd oma lugejatele põnevate näidete ja seletuste abil selgeks teha meie elu tegelikult siin universumis juhtivaid füüsikaseadusi. Ma tundsin peale sarja esimese osa lugemist, et minu seni pea olematud teadmised füüsikast olid korraliku tõusu läbi teinud. Kõige olulisem oli siiski see, et minus tekkis tõsine huvi raamatus käsitletud nähtuste vastu (tumeaine, mustad augud, Heisenbergi määramatuse printsiip jne). Ma tundsin, et olin sattunud ühe eriti hea füüsikaõpetaja tundi, kes oskas oma õpilastele algul keeruliste ja kaugetena näivad teemad mängleva kergusega selgeks teha. Selle õpetaja tundi lähen ma tõelise tuhinaga tagasi. :)

Andmed:

Ilmar Tomusk, Algaja ajaränduri seiklused, Tammerraamat, 2016, lk 224

Ilmar Tomusk, Seiklused paralleelmaailmas, Tammerraamat, 2017, lk 224

Ilmar Tomusk, Universumi saladused, Tammerraamat, 2018, lk 224

Mart Laar - Sügissõda I (2014) & Sügissõda II (2016)

Mart Laar arutleb oma diloogias "Sügissõda" küsimuse üle "Mis oleks saanud, kui 1939. aastal poleks EW Stalini ultimaatumile jaatavalt vastanud?". Täpselt sama stsenaariumi mängis Eero Lattu läbi paar aastat tagasi ilmunud teoses "Kaitstud Eesti". Kui Lattu tegi seda ulmeromaani vormis, siis Laar on valinud žanriks fiktiivse dokumentalistika (Mart Juure määratlus). Ühe tundmatu sõduri mälestusted, mille juurde on lisatud hulgaliselt ajaloolisi või natuke töödeldud dokumente.

Laari hüpoteesi ja mõttemängu aluseks on Pätsi autokraatia asendumine 1938. aastal parlamentaarse korraga (võimule saab Otto Tiefi valitsus). Läbirääkimised Moskvas ja sõjaväebaaside üle otsustamine pole enam väikese kildkonna pärusmaa, vaid  laiem poliitiline küsimus. Eestlaste eitavale vastusele järgneb Nõukogude Liidu agressioon, mis on täpne koopia Talvesõjast. Mannerheimi liin vs. Laidoneri liin, Lemetti kott vs. Sirgala kott, Punaarmee käpardlikkus, Nõukogude Liidu väljaheitmine Rahvasteliidust  ning muidugi mõiste Molotovi kokteil käibesse toomine. Samuti on paralleele 1944. aasta kaitselahingutega pealetungiva Punaarmee vastu ("vallutamatud" Sinimäed).

Kahtlemata on teose suurimaks puuduseks autori suutmatus valida jutustajaperspektiivi. Sügissõja Lõunarindel kaasa teinud tundmatu sõduri mälestused ei tule näiteks üldse esile. "Autori" enda meenutusi ja juhtumusi sõjateelt on kahe köite peale ainult ehk kümme lehekülge. Samuti ei teki tunnet, et raamatu esmatrükk oleks pärit 1940. aasta suvest või kolmas trükk 1954. aastast. Selgelt kumab teosest läbi praeguse aja tagantjärele tarkus ja meie ajaloo üldtõed. Kust oleks "autor" pidanud võtma need küllaltki salajased dokumendid ning osaliste detailsed mälestused vajalike üldistuste tegemiseks? Raamatus mainitakse ju mitu korda, et rahvas ei teadnud näiteks rahuläbirääkimistest suurt midagi. Arvestades Sügissõja tagajärgi kahtlen ma üldse, et paar kuud pärast sõda oleks selline teos võinud ilmavalgust näha.

Veaks oli samuti saatesõna lisamine, kus Laar räägib midagi müstiliselt tema lauale ilmunud ja sealt kadunud käsikirjast, millel olid kahjuks osad väga tähtsad leheküljed puudu. Fiktiivne maailm oleks palju paremini tööle hakanud, kui Laar oleks tutvustanud end "uue trüki" toimetajana või saatesõna autorina. Praegune saatesõna jätab pigem mulje, et kirjastaja või autor muretses osade lugejate pärast, kes äkki võtavadki raamatu sündmusi tõe pähe.

Kokkuvõtvalt võib "Sügissõja" diloogiat pidada lihtsalt põneva hüpoteesi laisapoolseks analüüsiks. Ma usun, et raamatus toodud sündmused oleks võinud soodsate asjaolude kokkulangemisel juhtuda. Minu jaoks oli ka probleemiks liigne Soome kaasuse kopeerimine ja originaalsuse puudumine, kuigi põhjanaabrite saatus on ju tõesti kõige parem paralleel. Ühtlasi oleks võinud teos sisaldada korralikule sõjakäsitlusele omaselt ka kaarte lahingutest/rinnetest ning tabeleid mõlema poole sõjakahjudest/langenutest. Samas on vahel ikka tore lasta soovmõtlemisel lennata ning vahelduseks surnuid poliitikuid ja nende otsuseid kiruda.

Andmed:

Mart Laar, Sügissõda 1939 I osa: Punane torm tõuseb, Read, 2014, lk 224

Mart Laar, Sügissõda 1939 II osa: Käsi mõõgaga, Read, 2016, lk 197

Linke netiilmast:

Kristjan Sanderi intervjuu autoriga Algernonis 

Agur Tänava arvustus Reaktoris

Indrek Hargla - Raudrästiku aeg (2016)

Indrek Hargla on võtnud oma lugejate ees uue pikaajalise kohustuse - Kuningavalla ehk alternatiivsel muinasajal siinmail asunud riigi. Vastsündinud lapsuke vajab ohtralt hellust ja hoolt. Ta tahab kangesti oma ajalugu, kuningasugu, kirjakeelt, õigussüsteemi, naabrimehi, territooriumi ning muidugi jumalaid. Hargla täidab hea lapsevanemana kõik maimukese soovid, kuid hellitama ta Kuningavalda ei hakka ning lisab ka mõned riigivastased sepitsejad ja uskumatult kurikavalad mõrtsukad.

Just autori poolset uue maailma loomist (worldbuilding) on kõige huvitavam jälgida "Raudrästiku aja" juures. Toimiva taustsüsteemi loomisele aitab kindlasti kaasa tegevusepaiga pidev liigutamine mööda Kuningavalda (Taarantare, Veelinde, Kaali Pühajärv ja Hirvelinde/Härjapää). Kuningas Uljase taretark Koiola Aotõiv on meile otsekui teejuhiks sellel võõral, kuid samas nii kodusel maalapil Läänemere idakaldal. Aotõiv tutvustab meile kuningakoja tagakodasid, hetkeseisu suhetes naabritega ja reeturlikku võimuvõitlust. Aastanumber võib olla küll tuhande võrra väiksem ja poliitika tegemise vahendid veidike vahedamad, kuid võimuiha on siiski üheks enam liikuma panevaks jõuks maailmas.

Teose teiseks põhitemaatikaks on usuküsimused. Põhjuseks on kristluse aina tugevamaks muutuv mõju Põhja-Euroopas. Ristiusu omaksvõtt toob paratamatult kaasa konflikti vana õigussüsteemiga (mitmenaisepidamine, veritasu, raua võtmine). Samas ei lase Hargla konfliktil võtta sõjalist pööret, vaid kirjeldab siinsete ülikute kohest püüdu ristiusk oma rahvale mõistetavamaks muuta. Jeesusjumalat kummardavate rahvaste vägevust ei saa ju tähelepanuta jätta. Nõnda hakataksegi Veelindes kirikut ehitama koos sauna ja leivaahjuga, et rahvas enne jumala poole pöördumist ennast ikka ihuliselt puhtaks vihtleks. Saunalavalt pole tarvis isegi maha ronida, sest armulaualeiba jagatakse otse leiliruumis. Euroopa uusimatest kristlastest on koheselt saanud ka Euroopa uusimad hereetikud.

Kogu selle uue ja põneva maailma taustal jäid minu jaoks teoses toimunud mõrvad teisejärguliseks. Nad olid küll tegevuse päästikuks ja taretarga Aotõivi sekkumise põhjuseks, kuid seekord pakkus tunduvalt enam huvi Hargla loodud maailm, kui mõrtsukate paljastamine. Arvan, et uue romaanisarja avateose puhul ongi kirjaniku loodud maailm olulisim, sest just see haarab lugeja tugevalt enda haardesse ning ei taha enam kuidagi lahti lasta. Harglal ei jää nüüd muud üle, kui hakata tasuma oma võetud kohustuse iga-aastaseid tagasimakseid uute teoste näol.

Andmed:

Indrek Hargla, Raudrästiku aeg, Raudhammas, 2016, lk 352

Linke netiilmast:
Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

Indrek Hargla - Maris Stella (2003)

Eesti kirjanikud on üpriski tihti otsinud oma teostele inspiratsiooni Euroopa ajaloost. Kuid koheselt hakatakse uurima: "Miks sa sellest Prantsusmaast või Itaaliast kirjutad? Meie maa ajalugu on ju nõnda rikas ja põnev." Näiteks Karl Ristikivile heideti Euroopa ajaloost kirjutamist ikka päris pikalt ette. Kuid olgem nüüd ausad, kaua sa ikka neist Jüriöö ja Põhjasõja sündmustest jahuda jõuad? Eestlased saatsid oma neli kuningat Paidesse? Saatsid! Pead raiuti neil maha? Raiuti! Noh, muld peale ja asi ants!

Indrek Hargla pole kunagi end lasknud liigselt häirida riigipiiridest, aastanumbritest või akadeemiliselt korrektsest ajaloost. Ta on alati olnud valmis mõnd hullumeelset hüpoteesi või vandenõuteoreetikute teooriat oma teoste ette rakendama. 

Lühiromaanis "Maris Stella" mängibki Hargla kolme huvitava mõttevälgatusega: Jeanne d'Arc ei sure tuleriidal, normannid rajavad kuningriigi Põhja-Ameerikasse ja Maarja Magdaleena lapsed kannavad edasi Jeesuse vereliini. Kõik need hüpoteesid hakkavad kiiresti ajaloo senist kulgu muutma 1430. aastal, kui Lääne-Prantsusmaa rannikule jõuab üks kummaline laev, veelgi kummalisema meeskonnaga pardal. 

Ajaloolise tõe taga ajamine ilukirjanduses on ju iseenesest nagunii hukule määratud üritus. Miks mitte lasta hoopis fantaasial lennata ning säästa mõne lahingus langenud väejuhi elu või lasta aset leida mõnel toimumata jäänud kohtumisel. Kirjanduses pole nagunii õigeid vastuseid, las siis olla vähemalt huvitavaid.

Andmed:

Indrek Hargla, Maris Stella, Salasõna, 2003, lk 168

Eero Lattu - Kaitstud Eesti (2014)

Mulle on alati meeldinud mõttemängud à la "Läinuks ajalugu teisiti ehk Oleks on ikka üks väga paha poiss!". Käesoleva sajandi alguses ilmus kirjastuse Varrak vahendusel kaks Robert Cowley koostatud raamatut, kus võetakse vaatluse alla mitmed (sõja)ajaloosündmused ja spekuleeritakse alternatiivsete lahenduskäikude üle (mongolid vallutavad Euroopa, Ameerika kodusõja võidavad lõunaosariiklased jne). Juba tollal mõtlesin, et sarnase raamatu võiks ju kirjutada ka meie ajaloo keerdkäikudest. "Olekseid" jätkub meil ju hulgi: "Vana hea Rootsi aeg kestab 20. sajandini", "Madisepäeva lahing võidetakse Lembitu juhtimisel" või "Judenitši väed vallutasid eile Petrogradi!!!". 

Meie ajaloo pahim poiss on 100% kindlusega küsimus: "Mis oleks juhtunud, kui Eesti Wabariik oleks otsustanud relvadega vastu seista Nõukogude Liidu agressioonile 1939. aastal?". See küsimus on ilmselt kõigi meie ajaloolaste ja ka tavainimeste mõtteist vähemalt  korra läbi lipsanud viimase 76 aasta jooksul. Kas Eestit oleks tabanud Soome saatus, kus suurte inimkaotuste hinnaga säilitati riiklik iseseisvus? Või oleks meid tabanud hoopis täielik rahva ja riigi häving (kogu elanikkonna ümberasustamine Siberi avarustesse), mida Päts proovis ju oma otsustega vältida? 

Eero Lattu pakub oma romaanis välja ühe võimalikest alternatiividest - Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise Sügissõja. Romaani sündmustik algab septembri lõpus 1939 aasatal, kui Eesti Wabariigi juhid saavad pakkumise allkirjastada uskumatult sõbralik "koostööpakett". Päts, Laidoner ja Eenpalu valitsuse liikmed otsustavad kasutada läbirääkimistel venitamistaktikat ning samal ajal viia saladuskatte all läbi mobilisatsioon. Läbirääkimised suure idanaabriga lõppevad otse loomulikult tulemusteta ning "Wabadussõda II: The Return of the Red Evil" algab oktoobri keskel (Läti ja Soome kistakse samuti sõtta).

Uskumatult tore oli lõpuks lugeda kõigi mu poisipõlve raamatukangelaste võimalikest seiklustest lahinguväljadel. Soomusrongid, allveelaevad "Kalev" ja "Lembit" ning Aegna ja Naissaare rannakaitsepatareid - kõik mu vanad tuttavad Mati Õuna raamatutest. Tulisem sõjategevus leiab aset muidugi Narva ja Petseri rindel, kuid romaanist ei puudu ka Tallinna ja Riia pommitamine. Eesti sõdur võitleb muidugi vapralt ja targalt. Iga langenud Eesti sõduri kohta on Punaarmeel vähemalt viis hukkunut. Tegemist on vana sportmängudest tuttava stsenaariumiga: "Meil oli seda võitu rohkem vaja ning venelased tulid ju lihtsalt käega lööma. Mõtlesid teised, et küll me nad oma tankide ja hurraadega ära võtame. Tutkit!!!". Alguses maksimaalselt nädala pikkuseks peetud "sügisene väljasõit Tallinna" takerdub mõlemal rindel ja Stalin pidi tähistamiseks mõeldud viinapudeli tagasi külma panema.

Vastuvaidlematult on Lattu romaani kõige nõrgemaks küljeks viimane peatükk "Rahu". Tõemeeli tundub, et autor mõtles ja kirjutas end lihtsalt nurka. Muud moodi ei oska ma põhjendada Stalini isikliku telepaadi ja meediumi Wolf Messingu sisse toomist ning kõigi tegevusliinide järsku kokku tõmbamist. Ootasin pigem lahenduskäiku "Lääneriigid sekkuvad..." või "Ilus kaotus...", kuid raamatu kaanel lubati meile ju ajaloolist ulmeromaani ja selle me ka saime. Kahjuks.

PS: Me ei saa kunagi teada, milliseks oleks Eesti ja eestlaste saatus kujunenud, kui me oleksime otsustanud Nõukogude Liidule vastu astuda. Ühes olen ma siiski kindel - ilma viiskümmend aastat kestnud Nõukogude okupatsioonita oleksid eestlased palju paremad ja hoolivamad inimesed. Kuid eks igaüks peab ise oma risti kandma.

Andmed:

Eero Lattu, Kaitstud Eesti: Ajalooline ulmeromaan, Tänapäev, 2014, lk 264

Linke netiilmast:

"Kaitstud Eesti" ELLU-s

Indrek Hargla - Roos ja lumekristall (2006)

Ilmudes 2006 aastal tähistas kogumik "Roos ja lumekristall" Indrek Hargla poolt korraks endale lubatud hingetõmbepausi ning kiiret üle õla pilguheitu viimase paari aasta loomingule. Harglat võib pidada eesti ulmekirjanduse ainsaks mitmevõistlejaks, kes teeb alati oma tulemuse igal alal ära. Kogumik sisaldab tõesti ulmekirjandust igale maitsele ning on seetõttu suurepäraseks teejuhiks lugejale, kes alles soovib tutvust teha ulmega. Ainult teadusulmega pole võimalik tutvuda, kuid sellele probleemile pakub lahendust varasem Hargla kogumik "Nad tulevad täna öösel!".

Leides kogumikust "Roos ja lumekristall" mõne teksti või žanri, mis paistab olevat eriti meeltmööda pakub Hargla lugejale koheselt võimalust selle maailmaga ka põhjalikumat tutvust teha. Kogumiku enamusi tekste võib vabalt nimetada "Hargla apokriivadeks", sest nad kuuluvad autori mõne romaani või kogumiku juurde (näiteks "Dom Ramón" ja romaan "Palveränd uude maailma"). Filmimaailma viimase kümnendi lemmikmõisteid kasutades on tegemist põhilugude prequel'ide või sequel'idega. Eelnev tutvus "põhikaanoni" tekstidega tuleb lugemisel muidugi kasuks ja annab võimalust kirjaniku loodud maailma laiemalt mõista. Samas saab kõiki kogumiku tekste lugeda ka täiesti eraldiseisvatena.

 Carcassonne'i kindlus - keskseid tegevuspaiku  lühiromaanis "Dom Ramón"

Kogumiku kandvamaiks tekstiks on lühiromaan "Dom Ramón", mis jutustab meile vehklemisõpetaja seikluslikust noorpõlvest, keda autor on eelnevalt tutvustanud romaanis "Palveränd uude maailma". "Dom Ramón" viib lugejad Pürenee poolsaarele, kus 15.-16. sajandi vahetusel rullub lahti võimuvõitlus juhttrooni pärast Hispaanias ning taustal näeme keskaegse rüütliajastu  hääbumist. Tegemist on süvitsi Hispaania kultuuri- ja ajalukku mineva teosega, kus lugeja rändab koos giid Dom Ramóniga läbi kogu Põhja-Hispaania ja Lõuna-Prantsusmaa vaatamisväärsused. Nagu paljud teisedki Hargla teosed tekitab ka "Dom Ramón" soovi koheselt matkakepp kätte haarata ja palverännuteele asuda.

Mette ja Taj kohtumispaik kogumiku nimiloos

Minu jaoks moodustab kogumiku paremiku erinevad -punk tekstid. Kogumiku nimilugu  "Roos ja lumekristall" paigutab tänapäeva Taani konteksti ühe Hans Christian Anderseni armastatuima muinasjutu "Lumekuninganna" ning teeb seda meie ulmes suhteliselt harva esinevas küberpungi võtmes. Aurupunki esindab ajarännu paradoksidest tiine fanfiction "Tagasi tulevikku IV", mis teeb sügava kummarduse suurtele filmi-, muusika- ja kirjandusmeestele. Jutt "Emajõe ääres" räägib ravitseja/nõid Sänna-Tarmo varajasest tööotsast Kavastu mõisas. Sänna-Tarmo on üks paljudest Hargla loodud tegelaskujudest, kelle juurde olen oodanud kirjaniku hilisemat tagasi pöördumist (sama kehtib ka pan Grpowski ja Terranoova Konservatooriumi lugude kohta). Kahjuks on see seni ainult unistuseks jäänudki. Muidugi on Sänna-Tarmo näol tegelikult tegemist proto-Kouluga ning töötamine kahe sarnase

karakteri kallal oleks ilmselt segavaks muutunud.

"Emajõe ääres" on väga sobilik näitetekst tutvustamaks uut mõistet etnopunk. Tean, et see kõlab muusikastiili nimetusena, mille koht on ilmselt Viljandi pärimusmuusika festivalil. Ega küberpunk paremini kõla! Etnopunk mõiste puhul oleks tegemist aurupungi regionaalse alažanriga, kus aurupungi esteetikale on juurde lisatud kohaliku rahvapärimuse motiive. Parimaks näiteks on muidugi Hargla enda "Frenchi ja Koulu" raamatusari. Etnopungi kaksikvennaks võiks omakorda pidada etnohorrorit, millel on sarnane suhe õudusulmega. Etnohorrori näidistekstideks on Hargla jutt "Tontla metsas" või romaan "Süvahavva: Esimene suvi". Igatahes, kutsun kõiki huvilisi kaasa mõtlema ja kõvasti nokkima etnopungi mõiste kallal.

Kümme aastat peale kogumiku ilmumist võib "Roosi ja lumekristalli" lugeda ka kui Indrek Hargla retrospektiivi. Raamatust leiab enamuse kirjaniku lemmikmotiividest: templirüütlid, vabamüürlased, Lääne-Euroopa kultuurilugu, rahvapärimus ning kummalised "detektiivide" duod. Isegi üpris nõrguke esiknäidend on kogumikus olemas. Kokkuvõttes on tegemist suurepärase võimalusega seni ainult apteeker Melchiori lugudega tutvust teinud lugejatele saada osa kirjaniku teistest maailmadest.

PS: Loodan tõesti, et tulevikus näeme raamatukaupluses müügil ka eksortsist-detektiivi pan Grpowski juhtumite uustrükki, kus kõik lood oleksid ühtede kaante vahele kokku koondatud. Lugejahuvi selle raamatu vastu on 100% garanteeritud!

Andmed:

Indrek Hargla, Roos ja lumekristall, Fantaasia, 2006, lk 414

Linke netiilmast:

"Roos ja lumekristall" ELLU-s

Aarne Rubeni arvustus Sirbis

Raul Sulbi arvustus Postimehes

Harri Moritzi arvustus Eesti Päevalehes

Indrek Hargla - Hathawareti teener (2002)

Vahel pilku üle õla tagasi heites avastame, et juhtlõngad ja niidiotsad on meil kogu aeg olemas olnud, me pole neid lihtsalt mõistnud seni omavahel kokku sõlmida.  Vahel tahaks hüüda enesele: "See on ju elementaarne, doktor Watson!!!". Selline tunne valdas mind eile, kui olin lõpetanud Indrek Hargla kogumiku "Hathawareti teener" lugemise. Kõik mõistatuse lahendamiseks vajalikud võtmed olid ju kogu see aeg meie silme ees olemas - mõrvajuhtumid, kloostrid oma patuste munkade ja nunnadega,  maailma tegelikult juhtivad salaorganisatsioonid ning geniaalne kangelane koos teda saatva ustava abilisega. Kuidas ma neid küll kümmekond aastat tagasi esmakordsel lugemisel ei näinud?!

Kogumik sisaldab kolme juttu/lühiromaani, mille taustaks on alternatiivne Õhtumaa ajalugu ning erinevad religioossed tõekspidamised (katoliiklusest satanismini). Kogumiku nimilugu on klassikaline kriminull, kus oma teekonnal mägikloostrisse sattunud piirkonna uus haldur Haissak Germin-zade hakkab uurima pühakojas aset leidnud kummalisi juhtumeid. Kinnine keskkond, väike tegelaste ring ning muidugi lõpuks kõigi kahtlusaluste kokku kogumine ühte ruumi mõrvari paljastamise eesmärgil. Tegemist on igati õnnestunud käeharjutusega, kui mõelda autori praeguse lemmikžanri peale. Kogumiku teine lugu "Vend Rus" viib meid tsistertslaste kloostrisse, kus Issandat palehigis teenivate pühade vendade sekka on sattunud ka üks must lammas. "Vend Rus" meenutab mulle oma atmosfäärilt mõnda August Gailiti varajast fantastilist novelli, kus Kuradile lapsi sünnitavad nunnad ratsutasid lillade sigade seljas. Jutukogumiku viimane teos "Püha Graal - 1984" on puhtakujuline alternatiivajalugu. kus Hargla mängib mõttega "Mis oleks juhtunud Euroopa ja Prantsusmaaga, kui Philippe IV Ilus ei oleks Templirüütlite ordut likvideerinud?". Alternatiivajalugu ja "Mis oleks...?" mõttemängud on mind alati koheselt kaasa haaranud ning huviga teksti küljes kinni hoidnud. Ka seekordne lugemiselamus polnud mingiks erandiks.

Lugejatele, kes elavad õhinaga kaasa apteeker Melchiori tegemistele keskaegses Tallinnas soovitan kogumiku "Hathawareti teener" kindlasti kätte võtta. Uue Melchiori-romaani ilmumiseni jäänud aega sobib see teos suurepäraselt sisustama ning aitab kustutada pisutki lugemisnälga. Loodan, et Hargla teeb tulevikus kõrvalepõike tagasi lühivormide juurde ning saame näiteks lugeda mõnd Melchiori juttude kogumikku. 

PS: Kogumiku kõige humoorikamaks lugemiseks oli Jüri Kallase saatesõna, kus kodumaisele lugejale tutvustatakse Indrek Hargla varjunime taga olevat tundmatut noorkirjanikku.

Andmed:

Indrek Hargla, Hathawareti teener, Fantaasia, 2002, lk 128

Tiit Tarlap - Lõhestusjoon (2012)

Olete kunagi mõelnud, milliseks oleks meie maailm ja ajalugu kujunenud, kui Christoph Kolumbusel poleks neelud käinud India köögi kulinaarsete hõrgutiste järele. Kui Euroopa oleks veel nii sajandi „pimedas“ keskajas kükitanud? Kui me poleks olnud mitte avastajad, vaid avastatavad? Tiit Tarlap on nende küsimuste üle pikalt juurelnud ning oma nägemused romaani „Lõhestusjoon“ lehekülgedele ka kirja pannud.

Teades ja tundes Tarlapi loomingut suhteliselt hästi ei olnud „Lõhestusjoones“ loodud alternatiivmaailm/-ajalugu/-universum eriliseks üllatuseks. Kui ühele tsivilisatsioonile (olgu see must, punane, valge, kollane või roheline) antakse väiksemgi tehnoloogiline eelis teiste ees, siis nad kasutavad seda otsekoheselt enese vägivaldseks kehtestamiseks. Punase rassi valitsetav alternatiivne maailm ja kirjutatud ajalugu ei ole kübetki vähem ega rohkem verisem, kui valge rassi „originaal versioon“. „Lõhestusjoone“ kiituseks tuleb öelda, et seekord on Tarlap suutnud hoiduda „inimkonna enesehävitusliku mantra“ kordamisest ning oma tõekspidamised põimida loomulikumalt faabula taustale. Kirjaniku sõnum jõuab lugejani, aga seekord mitte kriiskavas valjususes.

Tarlapi alternatiivses Euroopas eksisteerivad koos kaks rassi – võimukas punane ning hääbuv valge. Punase rass (mayad, incad, asteegid, irokeesid) on oma arengus välja jõudnud tööstusrevolutsioonilisse aurupunki ning valge rass (Põhjala Liit) on jäänud toppama feodaalsesse mõõga ja mantli aega. 

Teos koosnebki kahest muinasulme alažanrist – aurupunk ning mõõga ja mantli lood. Aurupungiliku punaste maailmaga on kahjuks jäädud poolele teele. Ootasin suure huviga autori originaalseid lahendusi/leiutisi/tehnoloogiaid punaste koloniseeritud Euroopast, kuid selle asemel sain lehekülgede viisi ülikooli ajalooteaduskonna loenguid meenutavaid pajatusi möödanikust ning tsipake ka usundilugu. 

Feodaalses Põhjala Liidus toimuv tegevustik ning ühiskond on Tarlapil tunduvalt paremini õnnestunud. Sotsiaalsed hierarhiad, võimusuhted, religioon, uue tehnoloogia sissetung, rassiline alaväärsuskompleks ning perifeeria äng olid usutavalt lahti kirjutatud. Kahju ainult, et tegevustikku rohkem ühest teatud lossitornist väljapoole ei viidud. 

„Lõhestusjoone“ puhul valdas mind mitut puhku tunne, nagu oleks üheksakümne alas käsipidur peale jäänud. Tegemist on küll vastuvaidlematult Tarlapi huvitavama ning originaalsema  romaaniideega, kuid kahjuks jääb seekord mõte keskpärase teostuse taha pidama (eriti romaani lõpplahenduse osas).

PS: Tahtsin lõpetuseks ära mainida kummalised kokkupuuted Tiit Tarlapi „Lõhestusjoone“ ning Indrek Hargla „Frenchi ja Koulu“ sarja vahel. Nendest teostest võiks kirjutada vägagi huvipakkuva võrdleva essee või isegi ülikooli lõputöö, kui neile juurde lisada veel kaks teist alternatiivset Eestit (Margus Sanglepa „Künkarahvas“ ja Paul Pajosi „Igipaha sekeldused Estomaanial“).

• Põhjala Liit vs. Maavalla Vaba Riik
• Üksiklane vs. French+Koulu (üks "Eestist", teine "Prantsusmaalt")
• Tarbatu vs. Tarbatu
• Nälgivate Jumalate Ordu vs. Dagoberdi Leegion
• Asko vs. Tabatu Suur Ohvrikivi

PPS: Ehk võtan selle töö ise ette! Peas hakkas kohe terve rida ulmelisi mõtteid ringi sibama. :)

Andmed:

Tiit Tarlap, Lõhestusjoon, Varrak, 2012, lk 576

Linke netiilmast:

"Lõhestusjoon" ELLU-s

Mart Juure arvustus Postimehes

Jüri Kallase arvustus Loomingus

Karl-Martin Sinijärve arvustus Maalehes

Jaan Martinsoni arvustus Õhtulehes