August Kitzberg - Tuulte pöörises (1906), Libahunt (1911/1912) & Kauka jumal (1912/1915)

Olles just lugenud „Alg-Libahunti“ ehk „Tammaru Marguse noorpõlvemälestusi“ tundub draamaversioon kuidagi verevaesem. Ainus tegelane, kes draamaversioonis on värske ning huvipakkuv on Tammaru vanaema, keda laval võiks ideaalselt kehastada Ita Everi. Minu meelest ongi Tammaru vanaema kogu tragöödia keskseim ja kandvaim tegelane, mitte alati kirjandusloolaste poolt esile toodud Tiina/Mari/Marguse armukolmnurk. Hoolimata sellest, et vanaema silmad on kaega kaetud suudab ta ainsa tegelasena tajuda traagilisi sündmusi kaine mõistusega ning neid laiemasse konteksti asetada.

Kitzbergi "Libahundi" keskne probleem on eesti soo ja vaimu kängumine. Kunagise priirahava muutumine sajandite vältel orjarahvaks. Vaimu orjastumine on kordades tõsisem muutus, kui keha ikke alla langemine. Eesti sugu on nii alandlikuks muutunud, et isegi oma rahva helgeimaid ja esilekerkivamaid päid ei tunta enam ära. Erinevuse kartuses tõugatakse osad omade seast välja või põletatakse „patustena“ tuleriidal. Hallist orjamassist erinemine tähendas sattumist väljatõugatu staatusesse.

Kahjuks pole see nähtus isegi tänapäeval meie ühiskonnast lõplikult kadunud. Kui su süda, füüsis või vaim on väheke „normaalsest normist“ mööda, pole sa praeguse Eesti ühiskonna täieõiguslik liige. Sa oled pigem koorem või probleem, mille „lahendamist“ on lihtsam edasi lükata järgmise Riigikogu koosseisu õlgadele. Nõnda on juba terve „vaba põlvkond“ märkamatult täisikka jõudnud, ilma et osad ühiskonnagrupid end ikka veel vabade ning võrdsetena tunneksid.

*****

Kitzbergi kaht teist näidendit, „Tuulte pöörises“ ja „Kauka jumal“, ühendavaks jooneks on tolleaegses külaühiskonnas aina kasvav majanduslik ning seisuslik lõhe pere- ja teenijarahva vahel. Kui varasemalt orjasid kõik vaikselt nohisedes mõisa ning sõid aganaleiba, siis 19. sajandi lõpuks oli mõis tahaplaanile vajumas ja talupoegade eneste keskel hakkasid hierarhilised erinevused aina enam esile tulema. Olemas olid suurtalunikud, väiketalunikud, saunikud, moonakad ja  sulased/teenijatüdrukud. Juba nagu kastisüsteem Indias. Sotsiaalne mobiilsus küll eksisteeris mingil määral, kuid sulasel ei olnud õigust suurtaluniku tütrele kosja sõita. See oli sama muinasjutuline, kui printsi kosjasõit vaeslapse tarre.

Eestlane on ikka olnud kalkuleeriv ning praktiline rahvas. Meie jumal pole mitte pilve peal peesitaja, vaid ikka sügavale kaukasse pugenud. Eestlase unelm oli tollal valiseda oma kuningriiki ehk olla mõisa suuruse talu peremees. See kinnisideeks kujunenud unistus viis mõlema Kitzbergi näidendi kesksemad tegelased, Soosaare Jaani ja  Mogri-Märdi, hulluse ning hukatuseni. Kahjuks on mammona tõsiusklik kummardamine jätkuvalt eestlaste usutunnistuseks. Saaks ainult omada nutikamat telefoni, laiema ekraaniga telerit ning suurema hobusekarjaga autot. Eks sellepärast klassikat klassikaks kutsutaksegi, kuna Kitzbergi näidendites tõstatatud teemad on päevakajalised ka sajand hiljem. See inimeseloom on ikka kole aeglane oma loomust muutma.

Andmed:

August Kitzberg, Tuulte pöörises, K. Söödi kirjastus, 1906, lk 128
August Kitzberg, Libahunt, Noor-Eesti, 1912, lk 107
August Kitzberg, Kauka jumal,  G. Rohti ja K. Söödi kirjastus, 1915, lk 97

Linke netiilmast:
"Tuulte pöörises" leheküljel Kreutzwaldi sajand
"Libahunt" ELLU-s
"Kauka jumal" ELLU-s

Toomas Liivi arvustus Sirbis
Toomas Liivi arvustus Sirbis
Toomas Liivi arvustus Sirbis

August Kitzberg - Külajutud (1884-1921/2012)

Eesti kirjandusloos on August Kitzberg ja Eduard Vilde alati paarisrakendit vedav härjapaar olnud. Küll käsitletakse õpikutes nende lühiproosat koos, küll nende näitemänge. Tegelikult on nende kahe kirjaniku vahel suur lõhe. See lõhe on geograafiline. Nimelt on Vilde Eestimaa kirjanik, Kitzberg hoopis Liivimaa, täpsemini Mulgimaa kirjamees. Vilde toob meieni sopased külateed, vaesed popsikohad ja võlgades saunikud. Kitzbergi külatanum on hoopis teistsugune – rikkad põlistalud, lihavad peremehed ja punapõsksed talutütred. Mulk on self made man, nagu Kitzberg tõdeb ja sellisena parim näide eesti tõust. 

Kitzberg on oma mentaliteedilt kindlasti 19. sajandi kirjanik, jätkates Jannseni/Kreutzwaldi/Jakobsoni rahvavalgustuslikku ja õpetlikku kirjalaadi. Samas on Kitzberg vahelüli. Kitzbergi eristab loetletutest tema täiesti algupärane jutulooming. Kreutzwald, kes on Kitzbergile kindlasti üks suurimaid eeskujusid, laenas ju enamuse oma loomingust mõnest Saksamaa koduperenaiste ajalehest ning müüs need lookesed hiljem enese nime alt siinsele lugejale edasi. Kitzberg enam sellist "inspiratsiooni" ei kasutanud. Ilmselt mulgi uhkus lihtsalt seda ei lubanud.

Kogumiku „Külajutud“ tugevamad palad on „Rätsep Õhk ja tema õnneloos“, „Püve-Peetri „riukad““ ning paaristeos „Hennu Veli“/“Veli Henn“. Kõigis neis teostes on kamaluga huumorit ja irooniat erinevate Mulgimaa väärnähtuste üle (kadakasakslus, pruudi ostmine, ahnus). Kitzbergi huumor on küll Vildest vaoshoitum ja rohkem ääri-veeri ütlev, aga kui vahel lajatab, siis juba täiega. Kõige põnevam teos, kirjandusloolises mõttes, on „Hennu Veli“/“Veli Henn“, mis vajaks kindlasti korralikku ning pikka käsitlust mõne kirjandusloolase sulest. Selline kaksikteost on eesti kirjanduses täiesti ainulaadne nähtus.

PS: 19. sajandi Mulgimaal ei eksisteerinud armastusabielusid. Abielu oli äia ja väimehe vaheline kaubaleping, kus mõlemad lootsid oma investeeringutest korrapäraseid dividende välja võtma hakata.

Andmed:

August Kitzberg, Külajutud, FUTU Print, 2012

Linke netiilmast:

"Külajutud" ELLU-s

August Kitzberg - Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused (1924-1925)

August Kitzbergi kaheköiteline memuaaridekogu „Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused„ oleks võinud vabalt kanda ka pealkirja „Tegelikult olen mina Liivimaa parim raamatupidaja“. Teos annab ülevaate meie rahva esimesest haritlaste põlvkonnast (kohtukirjutajad, koolmeistrid, köstrid, mõisavalitsejad). Noored, kelle eluvaated kujunesid välja ärkamisaja tõusulaines ja suruti maha venestamise käigus. Enamus raamatus läbi jooksvatest nimedest on igavesti ajaloo hämarusse kadunud, kuid just nemad olidki meie kultuuri vundamendi nurgakivid. 

Vana mulgi mälestused on sentimentaalsed ning täis kahetsust ja sappi (seda just mälestuste esimene osa). Samas suudab Kitzberg paari leheküljega täielikult muunduda elujaatavaks ja noorustempudele muiates tagasi vaatavaks muhedaks vanapapiks. Mälestustes on kümneid anekdootlikke lugusid tolle aja nähtuste ja inimeste kohta (kohtuskäimised, kõrtsimelu, naisevõtud). Kitzbergi lugedes jääb mulje, et igas mõisas valitses „hull“ parun ning igas külas oli krutskeid täis Toots.

August Kitzberg Riia perioodil

Memuaarides seletab Kitzberg suurepäraselt lahti kahe talurahvale tähtsama asutuse - kõrtsi ja kohtu - rolli tolleaegses külaühiskonnas. Kõrts ei olnud koht, kus enne mõisa „sõdima“ või koju kaevu otsa koerustükke tegema minemist juhm talupoeg julgust võttis. Kõrts ja kohus olid küla infokeskusteks, kus arutati/vaieldi kõik maailma tähtsamad asjad selgeks. Enne kohust läksid sa kõrtsi ja peale kohut läksid sa kõrtsi. Kui kohtus tõde ei selgunud, siis kõrtsilaua taga selgus see kindlasti.

Tavaliselt jääb igale inimesele kõige kallimaks kohaks tema lapsepõlvemaa. Kitzbergile oli selleks Viljandimaa, täpsemalt Abja, Halliste ja Karksi vallad. Ta kutsub seda maanurka hellitavalt Kaananimaaks ning raamatus on tunda autori siirast igatsust nende paikade järele. Mats võis linna minna ja musta mulgikuue vurle hilpude vastu vahetada, kuid südames jääb ta ikka matsiks.

PS: Kitzbergi memuaarid on kindlasti äärmiselt huvitav uurimisobjekt kõikidele lingvistidele ja keele arengut uurivatele teadlastele. Kirjaniku poolt kasutavas „eesti keel“ on segu mulgi, läti, vene, saksa, prantsuse, ladina ja inglise keelest. Elas Kitzberg ju rahvuste, kultuuride ja keelte piiril.

Andmed:

August Kitzberg, Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused, Noor-Eesti, I-osa 1924, lk 176, II-osa 1925, lk 178

Linke netiilmast:

"Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused I" Digiraamatus

"Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused II" Digiraamatus

Linda Kaljundi arvustus Eesti Päevalehes