"Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist" (2020) & Aivar Kull "August Gailit" (2022)

Kummaline on mõelda, et ÜLEMÖÖDUNUD sajandil sündinud ning juba üle 60 aasta tagasi manala teed läinud August Gailit on üks minu elu enim mõjutanud inimesi. Selle peamiseks põhjuseks on muidugi tema romaan "Toomas Nipernaadi", mida sattusin lugema üheksandas klassis ja mille suurest mõjust olen juba eelnevalt siin blogis kirjutanud. Eks selle raamatu mõju olulisus on nüüd aastate möödudes lihtsalt aina enam kristalliseerunud.

Kui paljude meie kirjanduse suurkujude elulood on üksipulgi läbi uuritud (ilmunud on riiulite viisi monograafiaid, päevikuid ja kirjavahetusi), siis August Gailit elu- ja kirjanikutee on seni jäänud selgelt näiteks Tammsaare, Tukla või Underi varju. Üheks põhjuseks on kindlasti pagulase staatus (Nõukogude võim kasutas muidugi väljendit "riigireetja"), mis Gailiti aastakümneteks meie kirjandusmaastiku perifeeriasse sundasumisele saatis (seda koduvabariigist vaadatuna). Siinne lugeja sai uustrükkide ja hilisemate teostega tutvuda peale autori surma (surnud kirjanikus Nõukogude võim enam nõnda suurt ohtu oma eksistentsile ei näinud) või alles Eesti taasiseseisvumise järel.

Teine põhjus oli Gailiti enda teadlik varjus püsimine (eriti Siuru järgsetel aastakümnetel) ning ka paljude eraarhiivis olnud dokumentide hävimine/hävitamine. Kui siia juurde panna veel kirjaniku enda poolt ringlusesse lastud huumorina mõeldud kuulujutud (peamiselt puudutasid need tema nooruspõlve ja päritolu), siis ongi igati mõistetav, et uurijatele on Gailiti elutee lahtikirjutamine paras väljakutse. Loominguteega on asjad muidugi lihtsamad, sest teoste ajakirjanduses ilmunud retsensioonid ja intervjuud Gailitiga on arhiivist kenasti leitavad (õnneks on selle töö lihtsamaks teinud ka Ilmamaa kirjastuses ilmunud kogumik "Lugusid Mr. Ge'st, August Gailitist" ning Gailiti enda artiklite kogumikud "Eesti mõtteloo" sarjas). Lihtsalt on vaja pühendunud uurijat, kes sellest kõigest end läbi näriks ja Gailiti loo kirja paneks.

Selleks pühendunud uurijaks on osutunud Aivar Kull, kelle Gailiti monograafia annab küll ammendava pildi Gailitist kui loovisikust, kuid inimesena jääb mr. Ge siiski kaugeks (Sirje Kiini Marie Underi monograafia või Elem Treieri "Tammsaare elu härra Hansenina" haaret ei ole). Kulli monograafia tugevaim osa on Gailiti kirjanikutee kujutamine (esimestest katsetustest, mida autor ka ise hiljem maha soovis vaikida, kuni pagulasaastateni välja) ja sellega kaasas käinud kriitika analüüsime, mis nüpeldas suurema või väiksema innuga Gailiti teoseid aastakümneid. Soovitakski Kulli monograafiat eelkõige neile, kes on Gailiti mõne teosega juba tutvust teinud ning tema stiil ja fantaasialend on neile meeltmööda olnud. Nõnda saad võimaluse tutvuda natuke teoste tagamaadega ja leiad ehk ka midagi uut lugemiseks meie klassiku teoste hulgast (endal tekkis soov "Isade maa" uuesti käsile võtta).

Andmed:

Aivar Kull, August Gailit: Lahtiste allikate poole, Ilmamaa, 2022, lk 400
Hando Runnel (koostaja), Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist, Ilmamaa, 2020, lk 384

Linke netiilmast:

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Janika Kronbergi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Brita Meltsi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes
Aivar Kulli arvustus ERRi kultuuriportaalis

Kauksi Ülle - Ülim tõde (2014)

Viimasel ajal on aina enam hakanud kasvama mu huvi varajaste 1990. aastate vastu Eestis. Ehk on tegemist lihtsalt ealiste iseärasustega ja nostalgiarakukeste tõusuga vereringes. Järsku tundub võrreldes praegusega tollane rohumätas palju rohelisem ja oma tegemistes vabam. Vastukaaluks polnud muidugi see mätas eriti seadusekuulelik ning alatihti oli ta määrdunud verepritsmetega. Selline ülbe nolk!

Ilmselt võis väljend "Ülbe nolk" vabalt ka üle lugupeetud kirjanikehärrade huulte lipsata, kui nad noorest (:)kivisildnikust isekeskis kohvitassi taga juttu tegid. See Rakverest pärit mees ei tahtnud kuidagi sobituda nõukaajal tavapäraseks saanud kirjaniku halli ülikonda ning mingist kirjanikkonnas valitsevast hierarhiast ja kirjutamata reeglitest ei soovinud ta midagi kuulda. Õnneks oli tal küllaga mõttekaaslasi (Sinijärv, Ehlvest, Ränik, Kauksi Ülle) ning vaevu hingitsev Tartu kirjanduselu oli järsku suminat ja teravaid sutsamisi täis. "Ülbe nolgi" staatus oli küll visa kaduma, kuid peagi tõusid selle kõrvale palju säravamad aunimetused. Tuhandete Lemmik oli sündinud!

Kauksi Ülle kummalise saatuse ja poolikuks jäänud teos "Ülim tõde" vaatlebki seda eredat perioodi meie kirjandusloos. Lugedes tunduvad kõik need reaalselt aset leidnud sündmused ning värvikas tegelaskond lausa müütilistena. Tekib tunne, et oled sattunud mõnda Kiviräha maailma, kus inimesed mõistavad liblikate keelt ja iga nurga tagant võib mõni tont välja astuda. Tegelikkuses kollitavad noori kirjanikke toonases Tartus tontide asemel hoopis Runnel ja Lõhmus, kes pole seejuures üldsegi vähem hirmutavad. "Ülim tõde" pakubki meile võimaluse kuulda tolleaegsetesse kõlakaid, kohtuda lugejatega ja viibida isegi kohtuprotsessil. Kõik, milleta üks normaalselt toimiv kirjanduselu läbi ei saa.

Andmed:

Kauksi Ülle, Ülim tõde, Jumalikud Ilmutused, 2014, lk 142

Linke netiilmast:

Vikerraadio saade "Ülbed üheksakümnendad" kirjandusest

Joosep Susi intervjuu (:)kivisildnikuga Müürilehes