Eesti nõid (2022)

Vahel tahaks kohe lugeda mõnd uurimust või teadustööd, kus võetakse vaatluse alla nõid kui institutsioon/amet tänapäeva ühiskonnas. Ma ei tea, kuidas on mujal Euroopa riikides lood nõidadega 21. sajandil, aga Eestis paistab täiesti normaalne olevat oma CV-sse kirjutada nõid/ennustaja. Rääkimata sellest, et end kvaliteetajaleheks pidav väljaanne paneb oma veebilehele artikleid pealkirjadega à la "Nõid-Nele sõnul valitsuses pikka rahuperioodi ei tule", nagu see oleks täiesti tõsiselt võetava inimese täiesti tõsiselt võetav seisukoht. Ja siis me imestame, et osad ei taha uskuda teadlaste töö vilju, mis inimelusid päästavad.

Kui reaalses maailma saadaksin esimese ennustamise või nõiajutuga tuleva tegelase sügavale metsa puu taha, siis raamatumaailmas olen alati nõidade/võlurite temaatikat vägagi nautinud (eks minu põlvkond kasvas ka Harry Potteri filmide ja raamatutega üles). Nõnda oli ka sel kevadel ilmunud jutukogu "Eesti nõid: 15 algupärast nõiajuttu" kohe minu ostukorvis. Tegemist on juba mitmenda Indrek Hargla koostatud ja kirjastuse Raudhammas poolt välja antud kogumikuga, mis annab reale kodumaistele (ulme)kirjanikele põneva võimaluse kirjutada mingil ühisel teemal ja vaadata, kuhu kellegi fantaasia ja sulg välja jõuab (eelnevalt ilmunud elavatele surnutele, Eesti alternatiivajaloole ja Kreutzwaldi loomingule pühendatud kogumikud).

Sel korral olid töös neliteist kirjanikku, kes lasid oma fantaasial ikka korralikult ringi joosta. Küll Eestimaa väikestes külades, Toompea lossi võimukoridorides ja Aafrika džunglites. Sama lai, kui on lugude geograafia, on ka ajaline mõõde. Nõidumine käib läbi sajandite ning näeme väga erinevaid nõiaks olemise versioone (klassikalisest külanõiast kontorit omava FIE-ni) ja ka ühiskondlikku suhtumist neisse (mis on üldjuhul positiivse tooniga, sest nõiad pakuvad tavaliselt kasulikku "teenust"). Nende lugude kangelased võivad tõesti rahuliku südamega oma CV-sse ametinimetuseks NÕID panna, sest siin ei lapita taro kaarte, vaid mängitakse inimhingede ja tervete impeeriumite saatustega.

Tahaks öelda, et tegemist on ka kõige ühtlasema tasemega kogumikuga, mis seni Hargla poolt on kokku pandud selles "sarjas". Nii 2-3 lugu olid teistest nõrgemad ja oleks ehk võinud ehk välja jääda või kirjaniku kätte ülevaatamiseks minna, kuid just keskmise tasemega võib igati rahule jääda (eks see ole ka üldisem hinnang meie ulmekirjanduse lühiproosa tasemele). Ise nautisin väga just minevikus toimunud tekste, kuid eks see ole minu üldise (alternatiiv)ajalookirjanduse lembuse tõttu mõistetav. Mõne teksti puhul tekkis ka tunne, et see kirjaniku loodud maailm või tegelaskond vajaks lausa laiemat väljundit romaani või eraldiseisva jutukogumiku näol. Ehk läheb õnneks ja kohtun mõne nende lugude nõiaga veel mõnes raamatus, aga kui mitte, siis jään põnevusega ootama, mis on järgmine teema, mille kirjastus Raudhammas ja Indrek Hargla kirjanikele järada annab.

Andmed:

Indrek Hargla (koostaja), Eesti nõid: 15 algupärast nõiajuttu, Raudhammas, 2022, lk 486

Linke netiilmast:

Heli Illipe-Sootaki intervjuud autoritega Reaktoris

Tõnis Hallaste arvustus Sirbis
Leila Liivaku arvustus Reaktoris

Valdur Mikita - Mõtterändur (2022)

Valdur Mikita rändab jätkuvalt mõnuga mööda meie ugrimugrilikke loodus-, keele- ja mõttemaastikke. Neil rännakutel pähe karanud tähelepanekud ja mõttevälgatused jõuavad kenasti ka kaante vahele ja on jätkuvalt lugejate seas väga populaarsed. 

Oma olemuselt meenutab "Mõtterändur" mulle ühe rändaja taskumärkmikku (Mikita on ise raamatule igati sobivalt pannud alapealkirjaks "Taevalike eksirännakute taskuraamat"). Kujutan vaimusilmas ette, kuidas sättides kaasiku taga kuusikus mõnele mõnusale mättale puhkama või jõudes õhtul pikalt jalutuskäigult tagasi ja enne tuppa astumist vanal pingil sauna ees jalgu sirutades, tuleb see märkmik lupsti Mikita taskust välja ja sinna lähevad kirja päeval sinuga teel ühinenud mõtted. Nende seas on uitmõtteid, muremõtteid, põhimõtteid, kinnismõtteid, täitsa geniaalseid mõtteid ja natuke sõgedaid mõtteid. 

Mikita mõtete metsas saab iga eestlane vabalt ringi rännata. Mõne mõtte juures seisatades heakskiitvalt kaasa noogutada ("Metsast on meile ühekorraga saanud nii kirik, kultuurimaja kui ka tervisekeskus."), teise juures jooksuga kaaslast otsima minna, kellega seda "hiilgavat mõtet" jagada (mitu korda hüüatasin kodus: "Ma pean sulle selle koha kindlasti ette lugema!") ning kolmanda juures tõdeda, et nüüd on autor minu arvates küll täielikult rappa läinud (minu jaoks oli selleks "Pessimist manifest"). Aga usun, et natuke või isegi päris palju äratundmisrõõmu kogeb iga eestlane, kes Mikita mõtete metsa matkama satub. 

Tegelikult läheb süda kohe eriti soojaks, kui näen terve suve jooksul suurte raamatukettide müügiedetabelite esirinnas just Mikita ja Jüssi teoseid. Mõlema mehe südameasjaks on ju nende erinevate ugrimugrilike maastike kaitse ja säilimine. Kui on ostjaid, siis on loodetavasti ka lugejaid ja kui on lugejaid, siis on ehk ka aina rohkem inimesi, kes valutavad südant nende küsimuste üle ja midagi ka olukorra parandamiseks ühiselt ette võtavad. Head mõtted → head teod!

PS: "Mõtteränduris" on peatükk "Kõik presidendi mehed ehk eestlase läbikatsumise", mis sisaldab testi, kus saad teada, kui eestlane sa oled. Minu tulemuseks oli 46/50 ehk murumütsiga eestlane. :)

Andmed:

Valdur Mikita, Mõtterändur: taevalike eksirännakute taskuraamat, Välgi Metsad, 2022, lk 208

Linke netiilmast:
Urmas Lüüsi arvustus Eesti Ekspressis

Marje Ernits - Tavaline surm (2022)

Olles lugenud mõned kümned leheküljed Marje Ernitsi romaani "Tavaline surm", mõtlesin, et see on üks nendest koroonaromaanidest, mille jõudmine raamatulettidele tundus paratamatusena. Aga umbes kolmandiku peal taipasin, et tegelikult on tegemist hoopis kohanemisromaaniga ja ehk isegi mingi nurga alt noorsooromaaniga.

Tegevuse taustaks on tõesti koroonaepideemia oma kaasnähtudega (koondamised, haiglate ülekoormus, kiirtestid koolides), kuid tegelikult on tegemist ühe pere traagilise looga, kus mulle ootamatult tõusis keskmesse hoopis noorema põlvkonna (18-20-aastased õde-vend) pingutused ja eneseületused, et tulla läbi paksu ja vedela. Pereema kuju ja otsused enne ning pärast tragöödiat tekitasid samas väga suuri küsimusi. Ei meenu teist nõnda ebasümpaatset tegelast viimaste lugemiselamuste hulgast.

Eks "Tavaline surm" kokkuvõttes oligi üks suhteliselt sirgjooneline ja lihtsakoeline olmeromaan, mis üritab natuke sotsiaalset kriitikat teha, oma kaasaega peegeldada ja lugejale ehk ka äratundmisrõõmu pakkuda, sest tegelased peaks olema ju elust enesest. Sinu naabrid, töökaaslased, sugulased või ehk su enda pere. Sellistele raamatutele on alati lugejaid leidnud, kuid nende suurim probleem on selles, et nii nädala või kahe pärast ei mäleta konkreetsest raamatust suurt midagi ja lõpuks sulavad need kõik üheks lugemiselamuseks kokku.

Andmed:

Marje Ernits, Tavaline surm, Eesti Raamat, 2022, lk 144

Karl August Hindrey & Mart Laar - Aovalged aknad (2022)

Ärkamisaeg, mis on vastuvaidlematult üks meie rahva ajaloo olulisemaid ja määravamaid perioode, ei ole väga palju ilukirjanduse lehekülgedel kujutamist leidnud. Kuigi ilukirjanduslikku potentsiaali omab see ajajärk küll - rahvast ühendav suursündmus üldlaulupeo näol, suured isiksused (Jannsen, Koidula, Hurt, Jakobson, Kreutzwald), sisemised ja välised vastasseisud. Isegi 1930. aastatel, kui oli ajalookirjanduse kuldaeg, jäi ärkamisaeg valikust kõrvale (fookus oli muistsel vabadusvõitlusel ja vabadussõjal), kuigi tollal oleks saanud ju veel kirjanikud koguda kirjutamiseks mälestusi ja materjali inimestelt, kes ise neist sündmustest osa võtsid või mõne juhtfiguuriga isiklikult kokku puutusid. Ehk peljati Jakobsoni või Jannseni poole valimist/eelistamist ning seega vene või baltisaksa pooldaja tiitlit? Või polnud see lihtsalt piisavalt "seksikas" teema, sest ei saanud lahinguväljal igipõlistele vastastele kohta kätte näidata?

Karl August Hindrey vähemalt soovis lugejatele omapoolset pilguheitu ärkamisaega pakkuda, kuid tema plaanid jäid alanud maailmasõja ja Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu poolikuks ja käsikirja. Nüüd on Mart Laari (kelle sulest ilmust hiljuti ka monograafia Hindrey kohta) kaasabil käsikiri natuke täiendust saanud ja lugejateni jõudnud (Hindrey poolikuks jäänud käsikiri trükiti küll ära juba 1995. aastal). 

Kuid romaanis "Aovalged aknad" ei kohta me Koidulat ega Jakobsoni, vaid Hindreyle omaselt on suure ajaloosündmuse taustal fookuses "väike inimene". Olgu selleks parun Wessar, mõisavalitseja Kattvell, notar Uudopärt või isepäine ja hakkamist täis poisike Peeda. Otseselt nemad ju kuidagi neid ajaloosündmusi ei mõjuta, mis 19. sajandi keskpaiku meie maal aset leidsid. Nemad tegid oma päevatööd, käisid kirikus ja kohalikus kooris laulmas või pilli puhumas. Kuid nemad ja tuhanded nendesugused muutsid ajalookäiku ja ühe rahva saatust sellega, et nende mõttemaailm ja usk endasse muutus (seda ka parun Wesseri moodi baltisakslastel). Ja kui ühele rahvale panna pähe mõtte, et nad on midagi rohkemat, kui lihtsalt põllul küürutavad tööloomad, siis hakkab asju juhtuma. Vaikselt, aga hakkab!

Oma stiililt ja jutustamislaadilt kannab "Aovalged aknad" kindlasti oma ajastu märki, kuid pilguheit sellesse aega on ehe ning täis põnevaid ja eriilmelisi tüüpe. Minu enda vaieldamatuks lemmikuks oli pisikese häbi ja trotsi täis Peeda teekond Tartusse ning poisi iseseisvumiseni selle käigus, mis mitmeski mõttes oli võrdkujuks meie rahva püüdlustele iseolemise poole. Meie kohuseks on mitte unustada kõigi nende "väikeste inimeste" panust selles pikas teekonnas.

Andmed:

Karl August Hindrey & Mart Laar, Aovalged aknad, Varrak, 2022, lk 304

Mairi Laurik - On aeg! (2021)

Mairi Lauriku romaani "Mina olen Surm" olen viimaste aastate jooksul korduvalt ja edukalt soovitanud õpilastele, kellel käsil põhikooli viimased klassid. Nad on raamatule alati andnud positiivset tagasisidet ja seda ka ise klassikaaslastele soovitanud. Teadsin juba tükk aega, et Laurik on Roometi loole ka järje kirjutanud ning mul oli see aina pikemaks kasvavas "lugeda vajavate raamatute" nimekirjas olemas, kuid lugemiseni jõudsin alles nüüd. 

Kui esimeses osas saime tuttavaks Roometi ning tema võimega näha inimeste elukellasid (taustal ka suhted koolis ja armumine Meritisse), siis teises osas keskendub suures osas Roometi-suguste ehk Surmade võrgustiku tausta ja maailma avamisele (natuke tähelepanu saab ka Roometi perekond ja suhe Meritiga). Roomet tutvub teiste omasugustega ja kistakse peagi ka ühte natuke segaseks ja kaugeks jäävasse rahvusvahelisi mõõtmeid võtvasse mõrvamüsteeriumisse, mis peaks olema romaani põnevamaks sündmuseks, kuid kahjuks seda rolli välja ei mängi (esimeses osas toimunud kallaletung Meritile oli tunduvalt parema pingega kirjutatud).

"On aeg!" jätab pigem sellise vaheetapi mulje, mis on mõnes mõttes vajalik enne (eeldatavasti ilmuvat) kolmandat osa, et aidata paremini mõista kõiki neid Surmade keelde, kohustusi ja eripärasid. Samuti laoti siin raamatus (taas eeldatavasti) vundament sellele "suuremale kurjusele", mis oma esimest palet näitas, kuid see oleks pidanud olema natuke selgepiirilisem ja panema selgelt ootama järge. Nõnda soovitangi seda osa lugeda neil, kellele esimene osa väga-väga meeldis. Teistele ütleks, et oodake ehk kolmas osa ära ja siis lugege mõlemad juba ühe korraga.

Andmed:

Mairi Laurik, On aeg!, Tänapäev, 2021, lk 168

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris

Aliis Aalmann - Verihaljas (2021)

***

meie maad on üsna soised, meie härjad

jäärapäised. meie naised mitme väega. meie

mehed kuldse käega.

meie maad on rabedad. meie naabrid kadedad

meie loomad usinad. armastame sosinal

kusagil voolas siia me veri, silmapiiril

loksuv läänemeri

sirutas juured ja jätked, jõi neid jõgesid

ja järvi

värvis maastiku koduvärvi

kasvatas endast hiied ja loopealsed

kandis samblamantlid ja rahnud

pärast tõrva, tuhka, tuld

pussnugadest põimit' pilvi

ja kõigest hoolimata

pole me lahkund


***

mul on käimata kohtade igatsus

ja raske vandersellipaun õlal

unistan paigust, kuhu rööpad ei vii

tahan jõuda sinna

kus võiks kohtuda me varjud

ka siis, kui päikest ei ole

aga juba on möödanik

varjutanud sooned mu paberkehale

ja ma ei tea, kas jõuan ilmuda sinna

mille seintel mu nime veel pole


oli

kohtasin teda härmatise peegelduses
mul olid jäätunud tedretäpid ja udused silmad

sulatasin ja sulasin

oli oht kaduda. hõõguda. valguda

kellukate vahele sääskedele söögiks

oli oht, oli tunne

ja loojangu selgroo tuhmudes

vajus mälestus järve kohal

pelgalt kastepiisapilveks

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Selle aasta Betti Alveri kirjandusauhinna žüriile igatahes meeldisid. Mina nende valikuga igati nõus. :) 


Andmed:
Aliis Aalmann, Verihaljas, SA Kultuurileht, 2021, lk 94

Linke netiilmast:

Mihhail Trunini arvustus Sirbis

Sten Sanga portreelugu Võrumaa Teatajas

Iiris Viirpalu arvustus Värskes Rõhus 

Heli Künnapas - Mälestusteta suvi II (2022)

"Mälestusteta suve" teine osa jätkab üldjoontes täpselt samade teemade ja tegelasringiga, kus esimene osa lõppes. Ehk kõige suurem muutus on tegelikult see, et tegevus on sel korral palju pikema ajaperioodi peale jaotunud, kuid suvi naljakal kombel sinna sisse ei mahu.

Künnapas on võtnud luubi alla samad teemat, mis esimeses osas: noortevahelised (armu)suhted, keskkonnakaitse ning lähisuhtevägivald. Kuid kõik kolm teemat on sel korral natuke teise fookusega ja kindlasti ei korda romaan üks ühele eelmist osa. 

Suhete osas on keskseks küsimuseks pärast suhte purunemist oma eluga edasi minemise võimalikud variandid ja noore inimese suutlikus/suutmatus tugevate tunnetega toime tulla. Kui esimeses osas oli keskkonnakaitse teema väga lokaalne, siis sel proovitakse inimeste teadlikust tõsta ja käitumismustreid muuta juba riiklikul tasandil (jätkuval olen väga rõõmus, et see teema on leidnud oma tee ka noorteromaanidesse). Kõige rohkem kiidusõnu on aga väärt koduvägivalla temaatika käsitlemine. Künnapas vaatleb, kuidas ja kas on aastaid vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatanud noor inimene võimeline kogu selle taaga juures täiskasvanuna normaalset elu elama. Kui palju just noorema saadud hingehaavad meie tulevikku ja järgnevaid suhteid varjutavad? Õnneks näitab autor võimalikke pääseteid, kuidas end mitte kaotada minevikuvarjudele ja sellest nõiaringist ka teisi välja tuua.

"Mälestusteta suvi" on ju kokkuvõttes üks täiesti tavaline noortekas ja ei ütle, et see ka teiste omasuguste hulgas kuidagi eriliselt silma paistaks. Kuid teoses leitud tasakaal ajatute ja praegusel hetkel noortele oluliste teemade vahel on vast peamiseks põhjuseks, miks seda noorele lugejale suveraamatuks soovitada.

Andmed:

Heli Künnapas, Mälestusteta suvi: 2. osa, Heli Kirjastus, 2022, lk 344

Fred Jüssi - Olemise mõnu (2022)

"Ööülikooli" tähtsusest ja mõjust meie perekonnale kirjutasin juba lühidalt eelmine aasta raamatusarja "Ööülikooli raamatukogu" avateose puhul. Seal sai ära märgitud ka, et kõige suuremad lemmikud olid Fred Jüssi ja Evald Saagi loengud. Fred Jüssi "molutamise loengut" kuulasime vist ikka kümneid kordi unejutuks (see oli meil ka CD peale pandud) ning usun, et see loeng oli meil vennaga mingi hetk enam-vähem mõlemal peas.

Nüüd on härra Jüssi aastate jooksul raadioloengutel kõlanud mõtted ka kaante vahele talletatud. Neid loenguid lugedes leidsin end mõttelt, et Fred Jüssi on/peaks olema meie rahva ja riigi südametunnistuse hääl. See kaalukus, tasasus ja tähelepanelikkus, mis tema mõtetest kõlama jääb on midagi erakordset. Oleks meil lihtsalt rohkem tarku inimesi, kes mõistaks endast veel targemaid kuulata. Eriti tuleks kuulata neil, kes on seotud valikutega, mis puudutavad otsesemalt või kaudsemalt meid ümbritsevat elukeskkonda ja loodust (ehk tegelikult me kõik võiks Jüssi raamatu läbi lugeda). Tagantjärele tarkusest on looduse puhul vähe kasu.

Minu jaoks oli "Olemise mõnu" kõige üllatavam ja põnevam lugemine tegelikult hoopis Jaan Tootseni pikk intervjuu Fred Jüssiga, mis hõlmas umbes kolmandikku raamatust. See avas minu jaoks kõvasti Jüssi tausta inimese ja mõtlejana (lapsepõlv, Eestimaa looduse avastamine, viimased aastad). Muidugi soovitan raamatu kõrvale ära vaadata mõned aastad tagasi tehtud Tootseni portreefilmi Jüssi kohta. Kui raamat on loetud ja film vaadatud, siis minna metsa, leida üks hea paik (sa tunned selle ära) ja natuke molutada. Nõnda tuled sa sealt parema inimesena tagasi. Ja nagu härra Jüssi korduvalt oma raamatus ütleb, et kui sa oled maailmas aidanud üht inimest, olgu see kasvõi sina ise, siis sa oled aidanud tervet inimkonda.

 

Andmed:

Fred Jüssi, Olemise mõnu, OÜ Aadam ja Pojad, 2022, lk 208