Vahel tahaks kohe lugeda mõnd uurimust või teadustööd, kus võetakse vaatluse alla nõid kui institutsioon/amet tänapäeva ühiskonnas. Ma ei tea, kuidas on mujal Euroopa riikides lood nõidadega 21. sajandil, aga Eestis paistab täiesti normaalne olevat oma CV-sse kirjutada nõid/ennustaja. Rääkimata sellest, et end kvaliteetajaleheks pidav väljaanne paneb oma veebilehele artikleid pealkirjadega à la "Nõid-Nele sõnul valitsuses pikka rahuperioodi ei tule", nagu see oleks täiesti tõsiselt võetava inimese täiesti tõsiselt võetav seisukoht. Ja siis me imestame, et osad ei taha uskuda teadlaste töö vilju, mis inimelusid päästavad.
Kui reaalses maailma saadaksin esimese ennustamise või nõiajutuga tuleva tegelase sügavale metsa puu taha, siis raamatumaailmas olen alati nõidade/võlurite temaatikat vägagi nautinud (eks minu põlvkond kasvas ka Harry Potteri filmide ja raamatutega üles). Nõnda oli ka sel kevadel ilmunud jutukogu "Eesti nõid: 15 algupärast nõiajuttu" kohe minu ostukorvis. Tegemist on juba mitmenda Indrek Hargla koostatud ja kirjastuse Raudhammas poolt välja antud kogumikuga, mis annab reale kodumaistele (ulme)kirjanikele põneva võimaluse kirjutada mingil ühisel teemal ja vaadata, kuhu kellegi fantaasia ja sulg välja jõuab (eelnevalt ilmunud elavatele surnutele, Eesti alternatiivajaloole ja Kreutzwaldi loomingule pühendatud kogumikud).
Sel korral olid töös neliteist kirjanikku, kes lasid oma fantaasial ikka korralikult ringi joosta. Küll Eestimaa väikestes külades, Toompea lossi võimukoridorides ja Aafrika džunglites. Sama lai, kui on lugude geograafia, on ka ajaline mõõde. Nõidumine käib läbi sajandite ning näeme väga erinevaid nõiaks olemise versioone (klassikalisest külanõiast kontorit omava FIE-ni) ja ka ühiskondlikku suhtumist neisse (mis on üldjuhul positiivse tooniga, sest nõiad pakuvad tavaliselt kasulikku "teenust"). Nende lugude kangelased võivad tõesti rahuliku südamega oma CV-sse ametinimetuseks NÕID panna, sest siin ei lapita taro kaarte, vaid mängitakse inimhingede ja tervete impeeriumite saatustega.
Tahaks öelda, et tegemist on ka kõige ühtlasema tasemega kogumikuga, mis seni Hargla poolt on kokku pandud selles "sarjas". Nii 2-3 lugu olid teistest nõrgemad ja oleks ehk võinud ehk välja jääda või kirjaniku kätte ülevaatamiseks minna, kuid just keskmise tasemega võib igati rahule jääda (eks see ole ka üldisem hinnang meie ulmekirjanduse lühiproosa tasemele). Ise nautisin väga just minevikus toimunud tekste, kuid eks see ole minu üldise (alternatiiv)ajalookirjanduse lembuse tõttu mõistetav. Mõne teksti puhul tekkis ka tunne, et see kirjaniku loodud maailm või tegelaskond vajaks lausa laiemat väljundit romaani või eraldiseisva jutukogumiku näol. Ehk läheb õnneks ja kohtun mõne nende lugude nõiaga veel mõnes raamatus, aga kui mitte, siis jään põnevusega ootama, mis on järgmine teema, mille kirjastus Raudhammas ja Indrek Hargla kirjanikele järada annab.
Andmed:
Indrek Hargla (koostaja), Eesti nõid: 15 algupärast nõiajuttu, Raudhammas, 2022, lk 486
Linke netiilmast:
Heli Illipe-Sootaki intervjuud autoritega Reaktoris