17 september 2022

Liis Pählapuu - Force majeure (2016)

Minu lapsepõlve üks lemmikfilme oli "Lammas all paremas nurgas". Lugu sellest, kuidas ühed hakkajad lapsed ja üks vana Ahven leiavad ligi sajandi kadunuks peetud ülihinnalise maali. Muidugi meeldis see mulle ka põhjusel, et palju stseene oli filmitud Pirital, mis oli samal ajal mu suvede mängumaaks. Kuid see maali leidmise lugu oli ikkagi ülimalt vahva ja pani väiksel Oskaril fantaasia lendama. Ehk on tõesti kuskil Pirita jõe põhja üks saladus uppunud.

Tegelikult on tõelisi kunstiteoste kadumislugusid sadu ja  kahjuks veelgi rohkem on hävimislugusid. Meie kunstiajaloo need kurvad, aga samas põnevad lood on ühtede kaante vahele kokku kogunud Liis Pählapuu. Samuti ühele õigele kunstiraamatule kohaselt on raamat täis meie kunsti kuldajastu kunstnike töid, millest küll 99% kahjuks meil enam kunagi muuseumiseintel näha ei ole võimalik. Kuid see 1% lootust jääb südamepõhja ikka alles, sest äkki leivad Ahven, Tom, Harri ja Helena kunagi jõe põhjast mõned vanad pudelid, mis on suure saladuse võtmeks (näiteks, mis sai aurulaevalt Eestirand salapäraselt kadunud maalidest). Unistada ju võib! :)

PS: Minu suurimaks avastuseks oli raamatus Edmond Arnold Blumenfeldti teosed, kes oli tegelikult oma aja eesti kunstnikest rahvusvaheliselt tuntumaid nimesid. Neid mustvalgeid fotosid ja reprosid vaadates tekkis hinge tõesti nukrus, et need tööd on kaduma läinud ja Blumenfeldti nimi on meie kunstiloos pigem marginaalse tähtsusega.


Andmed:
Liis Pählapuu, Force majeure: Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood, Eesti Kunstimuuseum, 2016, lk 244

Linke netiilmast:
Mari Kartua arvustus Maalehes

11 september 2022

Heili Einasto - Rahel Olbrei (2018)

Heili Einosto monograafiat Rahel Olbreist ei tahakski eriti elulooraamatuks nimetada. Seda lugedes tuli mulle meelde kunagi ammu loetud Paul Pinna mälestused peakirjaga "Minu eluteater ja teatrielu", kuid Olbrei puhul sobiks pealkirjaks ehk isegi paremini "Minu elu = teater". 

Ma ikka imestan ja imetlen aina uuesti ja uuesti nende inimeste pühendumust, kes olid meie kultuuriloos nendeks esimesteks teerajajateks oma valdkonnas (olgu selleks kirjandus, kunst, teater, tants, pedagoogika, sport, teadus, põllumajandus). Nad lõid põhimõtteliselt eimillestki kõrgkultuuri. 

Kuid sellel oli ka oma hind! See maksis neile nende elu. Ma ei mõtle, et nad oleks oma kunsti nimel surma läinud. Selleks, et nullist kõik luua, pidid nad kogu oma elu oma paleusele pühendama/pühenduma.

Selliseks pühendunud teerajajaks tantsu vallas oli Rahel Olbrei. Einasto näitab meile, kuidas läbi õpingute, katsetuste, vastuolude, põrumiste ja õnnestumiste loob Olbrei meile tantsuteatri. Kõige selle juures on veel äärmiselt oluline märkida, et Olbrei ei läinud lihtsama vastupanu teed. Ta ei hakanud suuri kultuure ja koolkondi kopeerima. Olbrei leidis neist vajaliku, kuid jättis traditsioonidesse pimesi kinni jäänu. Ta otsis oma rada, mis oleks korraga osa nii Eesti kui ka Euroopa kultuuriruumist. Tundus, et ta oli seda kohe ka leidmas või juba leidnud, kui tuli "suur katkestus" teise maailmasõja näos, mis peatas või lausa hävitas paljude teerajajate elutöö. 

Olbrei pääses läände, kuid tema teater jäi varemetes siia. Õnneks leidus tal piisavalt õpilasi, kaasteelisi ja mõttekaaslasi, kes jäid ning kandsid edasi Olbrei loodud traditsioone. Einasto nendib raamatu lõpuosas nukralt, et 21. sajandi alguseks on nii mõttekaaslased kui ka traditsioonid hakanud meie tantsumaastikult kaduma. Kuid kas see polegi ühe elujõulise kultuuri tunnuseks, et see on pidevas arengus (kas areng on pluss- või miinusmärgiga on juba muidugi eraldi jututeema)? Aga sellest arengust saame rääkida ainult tänu sellistele imelistele inimestele nagu Rahel Olbrei.


Andmed:
Heili Einasto, Rahel Olbrei: Eesti tantsuteatri rajaja, Eesti Teatriliit, 2018, lk 416

Linke netiilmast:
Tambet Kaugema intervjuu autoriga Sirbis

10 september 2022

Elin Toona Gottschalk - Pagulusse (2013/2022)

Kui ma hommikul kooli sõites rongis esimest peatükki Elin Toona mälestustest lugesin, siis mul läksid silmad märjaks. Ülemistele jõudes tundsin, et tänaseks on kõik! Rohkem mul praegu vaimujõudu seda lugu lugeda ei ole. Selliseid hetki tuli raamatu vältel veel korduvalt ette, kus ma raamatu päevaks või paariks lihtsalt seisma jätsin (kes raamatu läbi loevad, teavad, mis kohtadest on juttu). 

Samas valdas mind pidevalt tunne, et ma pean teada saama, kas väike Elin, ta ema ja Mämmä jõuavad lõpuks tõotatud maale. Nende teekond on tuhandete teiste eestlaste, lätlaste ning leedukate koondkujuks, kes 1944. aastal jätsid oma kodud läheneva Punaarmee hirmus ja siirdusid pambud kaenlas läände. Kuid neid ei võtnud seal avasüli vastu ja ei pakutud abi. Neisse suhtuti väga tihti, kui kõige madalamasse kõntsa, kellel pole õigust isegi kohalikke kõnetada. Silma vaatamisest rääkimata! Eriti Inglismaal sattusid paljud bürokraatia hammasrataste vahele ja pidid aastaid ennast üles töötama, et saavutada mingigi inimvääriline koht selles ühiskonnas. Kuid nad tegid seda, meile omase jonni ja tahtega, kõigist alandustest ja takistustest hoolimata. Lõpuks jõudsid paljud lapsena pagulusse läinud ja tõsise karastuse saanud eestlased väga respekteeritud ametikohtadele välja, kuigi hinnaks võis olla tihti liikumine rahvusidentiteedi mõttes "eikellegimaale".

Elin ja ta perekond teevad selles raamatus kõik selle läbi. Põgenemine üle tormise Läänemere, lauspommitamised ja pagulaslaagrid Saksamaal ning lastekodu ja tervistkahjustav tehasetöö Põhja-Inglismaal, kus sinus ei nähtud suuremat potentsiaali, kui üheks kiiresti kuluvaks, kuid odavaks hammasrattaks kangastelgede vahel. Selle kõige taustal näitab just raamatu teine pool seda, milleks inimtahe ja leppimatus tekkinud olukorraga on võimelised. Kogu see raamat vääriks üht suurepärast BBC ajaloolist miniseriaali, kus Haapsalust pärit väike Elin teeb läbi kogu selle Kolgata tee ning jõuab aastakümneid hiljem oma kodulinna tagasi. Usun, et vähestel jääks seda vaadates silmad kuivaks.

PS: Eraldi ootaks veel mälestusteraamatut antud teoses ainult vilksamisi mainitud elust noore näitlejana swinging Londonis 1960. aastatel. On ju tegemist ühe enim järgmist poolsajandit mõjutanud peatükiga Euroopa ajaloos. :)
 

Andmed:
Elin Toona Gottschalk, Pagulusse: Lugu elust, sõjast ja rahust, inglise keelest tõlkinud Kersti Unt, Varrak, 2022, lk 456

Linke netiilmast:
Made Luiga arvustus Sirbis
Anne Valmase arvustus Sirbis

06 september 2022

Marje Ernits - Tuhamägede tuul (2022)

Marje Ernitsa raamatutest (eriti Ira Teveri krimkadest) on ajapikku saanud mu ühed lemmikud rongi- ja bussiraamatud. Olen nendes kergesti lahti rulluvates põnevikes kohe sees ning nõnda 5-15 lehekülje kaupa sutsakaid tehes ongi ühe töönädalaga mõrvalugu lahendatud (sel korral muulilt surnuna leitud noore neiu juhtum) ja õiglus jalule seatud. 

Peale paari raamatut on hakanud ka politseiuurijatest koosnev tegelaskond oma sügavamat sisu näitama ning natuke lihast ja luust inimeste kuju võtma, mis ühe Teveri raamatuga piirdudes kindlasti välja ei tule. Kuid õnneks paelub juhtum üldiselt piisavalt, et sa tegelikult lugedes nendest laiematest taustadest ja sügavusest suurt ei hooligi.

Ira Teveri põnevike sarja puhul ongi tegemist ajaviitekirjanduse musternäidisega, mis tõmbab su lugedes piisavalt kaasa, kuid nädal või kaks hiljem ei mäleta sa enam ilmselt loost suurt midagi. Kuid hommikul natuke unisena või peale tööpäeva väsinuna rongis loksudes aitavad nad su korraks viia eemale päevamuredest ning kas see polegi kirjanduse üks olulisemaid ülesandeid.


Andmed:
Marje Ernits, Tuhamägede tuul: Ira Teveri põnevik, Eesti Raamat, 2022, lk 180