Meil kõigil veab vahel elus viltu ja asjad ei lähe üldse paika pandud plaanide kohaselt. Sellisel juhul hakkame loomulikult ka nurjumise põhjusi otsima. Keda siis ennekõike süüdistame? Iseennast? Jumalaid? Valitsejaid? Naabreid? Õige mees vaatab ikka kõigepealt peeglisse ja tõreleb endaga. Vahel vannub ka natuke kurja ja sarjab pilve peal istuvat vanatoid. Aga eestlane süüdistab oma ebaõnnes kõigepealt naabreid, siis natuke jumalat ning seejärel kindluse mõttes veel teisi üleaedseid ka. Juba Andres teadis, et kõigis maailma hädades on süüdi Pearu, aga mitte ta enda lollid otsused ja jäärapäisus.
Aarne Rubeni aastatepikkuse töö tulemusena valminud "Nõiaprotsessid Eestis" võiks vabalt kanda ka alapealkirja "Kuidas eestlased oma naabritele (viisakalt öeldes) käkki keerasid". 16-17 sajandil ei kleebitud sulle nõia silti külge mitte selle tõttu, et sa metsas ravitaimi käisid korjamas või üht pirakat luuda omasid. Nõiaks muutusid sa juhul, kui su naabri lambatall mingil "seletamatul" kombel ära kõnges või tema laps äkki haigeks jäi. Nende sündmuste põhjustajaks olid kindlasti SINA, aga mitte asjaolu, et naabri laps poolpaljalt sügisilmadega õue peal ringi siblis.
Nõnda oledki endalegi üllatusena järsku kohtupingis, kus üks parajalt paks saksahärra hakkab sul igasugu kummalisi küsimusi küsima. "Millises metsatukas sa esimest korda Saatanaga kohtusid ja mis kujul ta sinu ette ilmus?" "Mitu korda sa Saatanaga ühte heitsid ja kui väga sa seda nautisid?" "Palju kordi sa libahundiks käisid ja kes sind seda tegema õpetas?" "Palju sa lapsi oled ära õginud ja kellega sa oma suutäisi jagasid?" Sina istud seal kohtupingis ja mõtled, et see härra vist küll täie mõistuse juures pole, kui nõnda jaburaid küsimusi küsib. Hakkadki end kaitsma ja otseloomulikult kõiki süüdistusi eitama.
Kuid siis astub tuppa kohtusaksa parim sõber - timukas. Tal on igasugu põnevad kaadervärgid kaasas, mis üldse sulle tuttavaid põllutööriistu ei meenuta. Järsku on su pöidlad lükatud mingitesse piludesse ja timukas hakkab suur naeratus näol kruvisid keerama. Valu muutub aina väljakannatamatumaks, kui sa tunned kuidas kruvid läbi sinu liha lõikavad ja vaikselt luudeni jõuavad. Silme eest hakkab juba mustaks minema, aga süü omaks võtmine tähendaks õhtust jalutuskäiku tuleriidale. Sa pead veel meeleheitlikult valule vastu, mis sest et kruvid on end juba su sõrmeluudest läbi murdnud. Järsku saabub kauaoodatud minestus ja õnnistatud pimedus.
|
Venituspink |
Ärgates leiad end lamamas lavatsil ning sa oled kätest-jalust köidetud. Märkad, et jalutsis seisev timukas hakkab jälle mingeid väntasid keerama. Sa tunned järsku oma liikmetes põrgulikku valu. Sa venid ja venid. Käed on juba õlaliigestest väljumas, kui sa teed viimasel hetkel otsuse: "Persse!!! Parem suren juba tuleriidal ning ma võtab pooled oma küla odratolgustest endaga kaasa!". Valu lõppeb vähemalt hetkeks ning järsku seisab su ees taas ei tea kust ilmunud kohtuhärra oma opakate küsimustega.
Nüüd tuleb sulle eneselegi üllatusena, et sa oled aastakümneid juba libahunti jooksnud, põrguvürsti parim sõber ja vahel isegi sea seljas Lapimaale teistele nõidadele külla lennanud. Aga kõige olulisem on see, et sa loetled ette kõik teised naabruskonna nõiad, kes täiesti juhuslikult pole sinuga just parimates suhetes. Kaika Jaan olla libahunt ja Essu Epp olla Saatana endaga lapse saanud ja Varudi Villem olla musta soku kujul kirikus kepselnud. Neile kõigile tuleks samuti tuli otsa panna!!! Kohtuhärra paneb kribinal-krabinal nimed kirja ja saadab su jumalaõnnistuse saatel välja, kus sind ootab juba kena kuhi kuivi puid. Korraks jõuad veel mõelda, et sügisese ilma kohta on täna kole palav ning järsku ongi kõik läbi.
Rubeni "Nõiaprotsessid Eestis" on üks ütlemata tänuväärt teos. Raamat, mis paneb lugeja tõdema: "Küll on hea, et ma ikka praegusesse aega sündisin! Lolluse ja mõistuse tasakaal maailmas pole ehk enam niivõrd kreenis." Samas tuleb tõdeda, et ühiskonnale "vajalik" patuoina roll pole senini kadunud. Oled sa natukenegi "normaalsuse" normidest väljas valitseb reaalne oht, et sa oled "süüdi" seakatkus, rahvastiku vähenemises ning jalkakoondise allajäämises Fääri saartele. Meie ühiskond ei julge senini peeglisse pilku heita, kuid vähemalt ei otsi me enam taskust tikke. Progress on sajandite jooksul olnud ikka tõeliselt märkimisväärne!
Andmed:
Aarne Ruben, Nõiaprotsessid Eestis, Varrak, 2016, lk 352