24 oktoober 2018

Andrus Kivirähk - Tilda ja tolmuingel (2018)

Mälestused on ühed kummalised asjad. Ühtäkki võivad ammu unustuse hõlma vajunud mälupildid nõnda eredatena meie meeled vallutada ning sa tunned, et aastakümneid tagasi aset leidnud hetk oleks otsekui tänasest hommikust. See on lihtsalt nõnda selge ja kirgas.

Minule meenus näiteks eelmine pühapäev üks aastate tagune hommikusöök. Me istume ema ja vennaga kollases köögis valge söögilaua taga. Mina ja vend oleme vast sellised 5–6-aastased pätakad. Järsku hakkab mööda kollast seina ringi hüppama üks hele päikeselaik. Meie vennaga ristisime selle nähtuse koheselt Päikesejänkuks ning olime uskumatult elevil meie külalise tõttu. 

Praegu tagasi mõeldes sellele kaugele hommikule hakkan paratamatult analüüsima, kas see mälupilt on tõesti ühe kindla hommiku oma või mitmete hommikute summa? Päike võis ju vastasmaja akendest meie kööki peegelduda nõnda ka teistel hommikutel? Või oli see kindla aasta- ja kellaaja ning ilmastiku ideaalne klapp? Äkki järgmine aasta sama kuupäeva hommikul oli ilm pilves ja ülejärgmise aasta hommikul istusime sel kellaajal juba koolipingis. Või me lihtsalt ei märganud enam Päikesejänku külaskäike? Pean vennalt ja emalt uurima, kas ka nemad mäletavad seda üht hommikut ja meie erakordset külalist.

Kuid vähemalt ma sain see nädal teada põhjuse, miks mulle see kunagine kuldne hommik järsku meelde oli tulnud. Nimelt oli eelmine pühapäev meie poolt läbi hüpanud üks väike tolmuingel. Nemad mäletavad kõike ning aitavad lahkelt ka meil mäletamist väärivaid hetki meelde tuletada. Kui sa vahel äkki aevastad ja sul tuleb seejuures midagi ka meelde, siis tea, et su juurest vuhises mööda just üks tolmuingel. Ilmselt avastad sa peagi, et ühelt sinu kampsunilt või mantlilt on üks nööp kuhugi rändama läinud. Suure tõenäosusega võttis tolmuingel selle endaga kaasa, sest neil on täiesti lootusetu nõrkus nööpide vastu. Kuid selline väike tasu ühe helge mälestuse eest pole vast liiast.


Andmed:
Andrus Kivirähk, Tilda ja tolmuingel, FD Distribution, 2018, lk 144

Linke netiilmast:
Andrus Kiviräha saates "Hommik Anuga"

13 oktoober 2018

Marie Under & Friedebert Tuglas - Under ja Tuglas (2006)

1917. aasta on ilmselt üks enim meie ühiskonda, ajalugu ning kultuuri mõjutanud aasta. Märtsis toimunud veebruarirevolutsioon tõi siia Läänemere kaldal asuvasse provintsikubermangu seninägematul hulgal vabadusi ja usku paremasse homsesse. Tekkinud olukord lausa nõudis kohest tegudele asumist ja oma varjusurmas olnud ideede teostamist. Ning tegutsejaid juba leidus. 

Sellest revolutsioone täis aasta kevadest on pärit ka üks paremini varjus hoitud eesti kirjanduse saladusi. Episood, mis sai alguse 1917. aasta mais, jõudis oma kulminatsioonini kesksuvel Birkenruh's ning hääbus vaikselt saabunud lumega. See on Printsessi ja Felixi rääkimata lugu, mida tutvustati avalikkusele alles 2006. aastal ilmunud kirjavahetuse kaudu.

See on lugu kahe suure looja vahel lõkkele löönud kirest, sellele andumisest ja mõistmisest, et see hävitaks pikemas perspektiivis looja vähemalt ühes nendest. Under kutsus tagasi oma ustava paaži ning Tuglas abiellus preili Oinaga. Mõlemad valisid oma pikale eluteele kaasa neile ideaalselt sobinud kaaslased, kellega mindi läbi nii tulest kui veest. Kuid nad jäid endaga kaasas kandma ka seda ainukordset Birkenruh' suve, mis oli täis sireliõisi, lugematuid unistusi ja nüüd juba klassikaks saanud luulet.


Andmed:
Rutt Hinrikus (koostaja), Under ja Tuglas: Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus, Tänapäev, 2006, lk 208

Linke netiilmast:
Jürgen Rooste arvustus Sirbis
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes
Kalev Kesküla arvustus Eesti Ekspressis
Jaan Unduski arvustus Postimehes

06 oktoober 2018

J. Randvere/Johannes Aavik „Ruth" (1909/2000) & „J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris" (2006)

Meie kirjandusmaastikul on alati olnud oma kindel koht tugevatel ja natuke salapärastel naistel, kes tekitavad nendega ühiste lehekülgede vahele sattunud meestes segadust, meelehärmi ning nõutust. Teele, Tiina ja Karin on ehk parimad näited sellistest naistegelastest. Nad on lihtsalt kuratlikult võluvad!

Sarnast nõutud meelehärmi meeste (ja naiste) seas tekitas 1909. aastal meie vanamoelise seltskonna ette astunud Ruth. Võrreldes oma õdedega, ei tekitanud Ruth seda segadust oma tegude ja sõnadega, vaid hämmingut tekitas võimalus tema puhtalt hüpoteetilisest olemasolust.

Haritud ja laia silmaringiga naine? Majanduslikult iseseisev naine? Seksuaalsetest tabudest vaba naine? Meestega (peaaegu juba) võrdne naine? Kõhuhädadest vaba naine? Aga mis saab siis kolmikutest? Kes hoolitseb Kinder, Küche ja Kirche eest? See on ju ennekuulmatu!!!

Sarnaseid küsimusi hakkas meie ühiskonnas aina rohkem sajandi eest esile kerkima. Seda ka tänu Ruthi poolt kehastatud ideaali võimaliku olemasolu välja pakkumisele Aaviku poolt. Sajandeid suhteliselt sarnasena püsinud ühiskond oli äkki suure kiirusega muutuma hakanud ning meeste ja naiste rollid selles samuti.

Ehk kõige suurema muutuse tegigi läbi just võimaluste hulk, mida üks naine võis oma eluga teha. Ta ei pidanud olema enam köögikombaini ja sünnitusmasina sümbioos. Ta võis näiteks valida palju vaevalisema tee - hariduse omandamise mõnes kõrgkoolis. Sellel teel võis ta küll ebaõnnestuda ning lõpuks oma kodukülla "linnas raisku läinud tüdruku" kuulsusega tagasi tulla, kuid nüüd oli tal vähemalt võimalus seda proovida.

Ühe sajand tagasi elanud hästi haritud eesti noormehe naisideaali lugemine on tänaseid olusid arvestades kohati päris hirmus, kuid samas annab see meile võimaluse näha neid muutusi, mida meie ühiskond on selle sajandiga läbi teinud. Nähtused, mida me tänasel päeval peame täiesti loomulikeks, sobisid tollal ainult ühe noore ja naiivse üliõpilase peaaegu võimatuna tunduvasse unistusse. Uskumatult palju sellest unistusest on tänaseks ka reaalsuseks saanud.


Andmed:
J. Randvere, Ruth, Johannes Aaviku Selts, 2000, lk 64
Mirjam Hinrikus (koostaja), J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2006, lk 336

Linke internetist:
Barbi Pilvre arvustus Eesti Ekspressis