30 november 2020

Liisi Ojamaa - Kahel lahtisel käel (2020)

SULLE, KES SA OLED

Hääleta on huuled
hallakirme all.
Pimedus & walgus.
Teras & kristall.

Silmis öine tyhjus.
Hinges koerailm.
Kuidas käia seal, kus
enam pole hirm?

Pimedus on pyha.
Walgusest saab wall,
lõpust jälle algus.
Teras & kristall.

Kuskil pole märki
juba tuldud teest.
Kas on kuskil warju
iseenda eest?

Linnad läbi une.
Pilwed ylewal,
taewas kaitswalt tume.
Teras & kristall.

Keegi syytas tule.
Keegi andis käe.
Keegi awas uxe.
Jälle algas päew.

Kiwi on weel kindel.
Kirjal käsi all.
Sulalumes rajad.
Teras & kristall.

WÕIB OLLA

Tänawu oodati kaua
sedasama esimest lund.
Tänaw on hommikux hanges.
Las ma riimin - no pole und.

Öösel, kui maailm on tasa,
on kuulda kõik waikne & jääw.
Eriti nyyd, läbi lume,
läbi hääletult helkiwa jää.

Wõib-olla neid wiimaseid sõnu
polex pidanud ytlema nii.
Aga tagantjärele tarkus
on tarbetu niikuinii.

Wõib-olla homme on sula
& nädalad poriseid teid.
Wõib-olla need heledad hirmud
on ainsad, mis kannawad meid.


LUMEUNI 

Lumeumbes, lumeunes
wiirastuwad kired kauged.
Jäljed kaowad kylmas tules,
kiirus randmetesse raugeb.

Seda päewa, seda linna
kannad kaasas läbi talwe.
Saad weel läbi saju minna,
juuksed lahti, lumewalged.

Lumeunes, lumeumbes
tänawatel kaotad enda.
Kaotad jäljed, kired, tunded.
Leiad tuule siis & lendad.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Liisi Ojamaa (1972-2019) ligi 600-lehelise koondkogu puhul sattusid praegu valikusse kolm luuletust, mis kõlasid kuidagi eriliselt selgelt ja teravalt novembrikuu viimasel päeval, kui päike välja ei tulnudki. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. Kuid tegelikult on see kogumik täis luulet igasse päeva (olenemata aastaajast ja ilmast). See on üks neist raamatutest, mis võib aastaid su öökapil olla, et saaksid iga õhtu sealt üks luuletuse lugeda ja natuke rikkamana selle päeva lõpetada. :)


Andmed:
Liisi Ojamaa, Kahel lahtisel käel: Ilmunud ja ilmumata luule, Varrak, 2020, lk 598

Linke netiilmast:
Juku-Kalle Raidi arvustus Eesti Päevalehes
Uudislõik kogumikust "Aktuaalses kaameras"

27 november 2020

Mihkel Mutt - Mägrad hernes (2020)

Selle sügise raamatusaak on olnud uskumatult meeldiv. Mitmelt minu lemmikult jõudis raamatulettidele romaani või kogumiku näol värske teos (Hargla, Kõomägi, Friedenthal). Nõnda pole hetkekski tekkinud küsimust "Mida järgmiseks lugeda?", pigem on ikka küsimus vaba aja ja vaikse nurgakese leidmises (blogi tarbeks aja leidmisest ei hakka ma parem rääkimagi). 

Mõtlen vahel, et seda vaikset nurgakest peaks otsime ikka päälinnast kaugemal. Näiteks mõned aastad tagasi jäi mulle kuskilt vestlusest kõrva kohake nimega Alam-Kolkaküla. Paigake, mis pidi olema pärit mingist kadunud ajast, aga samas vägagi uuendusmeelne ja avatud. Kohalikud tunduvat esimesel kohtumisel küll natuke kummalised (ehk isegi kohtlased), aga samas olevat heatahtlikud ja südamega alati asja juures. Karta neid igatahes ei maksa. 

Hiljaaegu sattus täiesti pooljuhuslikult mu kätte üks kroonika, mis heidab valgust just viimase aja arengutele selles Alam-Kolkaküla nimelises paigas (sellised Liivimaa noorema riimkroonika või Lonely Planeti tüüpi ülestähendused). Vaikseks nurgakeseks seda kohta enam küll pidada ei saa. Eurokolledž eurokolledžiks (ikkagi haridusest huvitatud inimesed), kuid Valgevenest kohale smuugeldatud "saksa tallipoisid", autosid pea kohal ringi tassivad (öko)noortekambad, seksuaalselt laetud kuumad eesti poisid ning igal pool siblivad imeloomad nimega uru- ja põrgeestlased. Ja neil olla seal keegi noormees isegi mõtete lugemise masina leiutanud!

Seda kõike tundus natuke liiga palju minu jaoks. Nõnda ma otsustasin parem jääda päälinna virvarri keskele edasi ning proovida siin oma tööde ja tegemistega hakkama saada (küll see lugemine ka vaikselt edeneb). Aga kui keegi satud lähiajal Alam-Kolkaküla kanti käima, siis tulge jutustage kindlasti pärast kuuldust-nähtust, sest uudishirmu ma eitada ei saa. Aga ärge seda mõtete lugemise masinat endaga kaasa võtke! See masin tundub küll olevat saatana enda kätetöö.

PS: Loodetavasti paneb mõni usin kroonik ka tulevikus Alam-Kolkaküla kohta üht-teist kirja, sest selline paik ja sellised inimesed peavad ju kõigi oma veidrustega talletatud saama. Kaugel Euroopas peavad kindlasti kunagi tulevikus mõne suures ülikoolis antropoloogid ja ajaloolased neid kroonikaid äraütlemata väärtuslikeks allikateks.

Andmed:
Mihkel Mutt, Mägrad hernes: Alam-Kolkaküla kroonika järg, Fabian, 2020, lk 206

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Mart Juure intervjuu autoriga raamatuesitlusel
Mihkel Mutt külas saates "Jukuraadio"

31 oktoober 2020

Indrek Hargla - Süvahavva: Viimane suvi (2020)

Mõne paiga kohta kohe tekivad igasugu kuulujutud ja legendid. Üheks selliseks kohaks on Põlvamaa metsade vahel asuv Süvahavva talu, mille kohta olla igasugu kummalised jutud liikvel. Osad räägivad, et seal elavat mingi nõiamoor, kes sulle korraks sügavalt silma vaatab ja siis sulle su surmapäeva ütlevat. Teised jälle, et mingi vanamees, kes suudab kätega isegi kasvaja su seest ära ajada. Kuskil foorumis kirjutas keegi ka mingist surmatagusest kojast ja võimalusest surnutega rääkida, aga see tüüp tundus küll peast täiest soe olevat. Kuid midagi selle paigaga on!

Olles viimasel suvel nüüd ise oma rännakutel Süvahavval sattunud, ei saa ma küll aru, kust sellised kuulujutud pärit on? Talu perenaiseks on noor tütarlaps nimega Arnika, kes küll mingi nõid olla ei saa. Rääkis, et korra või kaks kuus satuvad nende värava taha tõesti inimesed, kes arvavad, et Süvahavval mingi nõiamaja olla. Eks inimesed viimases mures ja hädas proovivad igast õlekõrrest kinni haarata. Ja kas neile seda nüüd kohe pahaks saabki panna? Ehk mõni Arnika vanatädi tõesti ravis kunagi külainimestel soolatüükaid või aitas sünnitusi vastu võtta ning sellest ajast ongi talule selline maine külge jäänud. Mul hakkas lõpuks kohe kahju noorest inimesest. Eestlased on ikka natuke sõgedad oma esoteerika, kivikeste ja "nõidadega".

Kuid pärast aiavärava juures hüvasti jättes ja vaikselt aleviku poole kõmpides, pidin endale siiski tunnistama, et miski jäi mind häirima. Miks on Arnika-sugune noor neiu end ikkagi siia metsade vahele sisse seadnud? Kas tõesti on noorel inimesel nii suur vastutustunne suguvõsa pärandi ees? Ta otsekui valvaks midagi! Ja kas kumu soolatüükaid eemaldanud külamoorist suudab tõesti nõnda kaua elus püsida, et jõuab täiesti muundunud kujul otsaga internetti välja? Surmatagune koda on muidugi jaburuste tipp, aga mingit saladust Süvahavva ja Arnika varjavad. Tundub, et tuleb ikka mõnel järgneval suvel vähemalt korra siia kanti "täiesti juhuslikult" matkama sattuda ning miks mitte öömaja just Süvahavva noorelt perenaiselt paluda.


Andmed:
Indrek Hargla, Süvahavva: Viimane suvi, Raudhammas, 2020, lk 470

10 oktoober 2020

Mihkel Turmann - Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis (2020)

Ilmselt ei räägi ma ainult enda eest, kui tunnistan puhtsüdamlikult üles, et vahel leian end ikka mõtterännakutel "Kuidas küll oleks tahtnud elada aasta(te)l x". Olla osa enda ümber lahti rulluvast SUUREST AJALOOST ja äkki sinna isegi oma väike panus anda. Sihtkohtadest on olnud üheks lemmikuks eelmise sajandi esimesed kümnendid oma revolutsioonide ja vabadussõjaga.

Nende mõtterännakute katalüsaatoriks on ikka olnud head raamatud (mälestused, romaanid, monograafiad), mis viivad su silmapilguga ja täitsa tasuta soovitud sihtkohta. Kõige toredam on see, et võimalus mõne juhusliku kuuli või mürsukillu läbi hukka saada on imetilluke. Aga tõenäosus mõnel tänavanurgal kokku joosta Lenini, Churchilli või Pitkaga jällegi päris suur.

Kolm sõpra Vene kroonus (Mihkel Turmann paremal)
Üheks selliseks katalüsaatoriks oli ka aastatel 1915-1917 Mihkel Turmanni poolt peetud päevik, mis võimaldas ära käia nii idarinde kaevikutes Poolamaal kui ka tsaaririigi revolutsioonilises pealinnas. Tunda nii hinges kasvavat ärevust rindele jõudmise ees kui rõõmu uute vabaduste üle, mida pakkusid veebruarirevolutsioonile järgnenud kuud Venemaal. Turmann tajub selgelt, et on sattunud Läänemaa väikesest külast suurte sündmuste keerisesse ning üks iseenesestmõistetavana tundunud maailmakord on kokku varisemas. Turmann on ise siiski pigem vaatleja kui punalipu aktiivne lehvitaja. Vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideed sütitavad tedagi, kuid samas ei kaota ta kainet mõistust ning ehk just meie rahvale omane enesealalhoiuinstinkt toob ta lõpuks tervena kodukülla tagasi.

Kõigile (aja)rännuhuvilistele või "Müstilise Venemaa" kuulajatele peaks Turmanni päevik küll igati sobilik pilet sajanditagusesse Petrogradi olema. Ka teie giid on igati usaldusväärne ja abivalmis. Ikkagi koolmeister ja omakandimees. Kuid ärge kohkuge, kui ta teile järsku mõne oma kirjutatud luuletuse ette loeb. Ütleme, et Siurusse poleks teda just Semperi asemel liikmeks võetud, kuid mõnel suveõhtul mööda Neeva kallast jalutades võib neid värsse kuulata küll.


Andmed:
Mihkel Turmann, Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis: Mihkel Turmanni päevik 1915-1917, Varrak, 2020, lk 272

Linke netiilmast:
Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

04 oktoober 2020

Armin Kõomägi - Perifeeria kangelased (2020)

Kooliaasta algus on alati täis nõnda palju sekeldamist, et lugemine jääb septembrikuus alati märkamatult tagaplaanile. Mõni pikem romaan jääb nädalateks seisma või lihtsalt pole õhtuti vaimujõudu uuega alustada. Pea on täis õppekäikude planeerimist, lastevanemate koosolekuid ning parandamist nõudvaid töövihikuid (pluss veel ülikool). Täielik virvarr!

See september algas eelmiste aastatega sarnaselt, kuid õnneks juhtusin üks päev mööda kõndima kõrvaltänava R-Kioskist ja märkasin silmanurgast midagi sügiskollast. Järsku oligi mul lugemisprobleem lahendatud. Armin Kõomäe 1000-sõnalised lühinovellid sobisid septembri elutempoga suurepäraselt. Jalutuskäik poodi = jutuke. Ootad rongi = jutuke. Keedad hommikul putru = jutuke. Nõnda oligi ühe töönädalaga kogumik loetud ja järgmise raamatuga alustamine läks juba palju kergemalt. Lugemisrütm oli taastunud.

Kõomäe temaatikad on aastatega aina teravamaks ja ütleks isegi, et küünilisemaks muutunud. Huumor on kohe kindlasti aastatega aina mustemaks läinud (millega ma olen igati rahul). Samas võib tegelikuks põhjuseks olla hoopis meid ümbritsev maailm, mis oma sulavate pooluste, lõputu tarbimise ja Hiinast valla pääsevate viirustega seda esile kutsuvad. Kõik need ja paljud teised päevakajalised teemad leiavad Kõomäe värskes kogumikus kajastamist, kuid unustusse pole vajunud ka "väikese inimese" elukese naeruväärsus, mida autor oskab nõnda kenasti uute vaatenurkade alt meile avada. 

Armin Kõomägi ühiskonnakriitika ja tema lugude "kangelased" pole kindlasti nüüd kõigile lugejatele meelt mööda, kuid kohtunud olete te nendega kindlasti. Mõnega õhtul televiisori ees istudes, teisega naaberaeda kiigates ja kolmandaga õhtul peegli ees seistes. Nüüd on nad lihtsalt kõik ühtede kaante vahel kokku saanud.


Andmed:
Armin Kõomägi, Perifeeria kangelased, SA Kultuurileht, 2020, lk 96

27 september 2020

Kaia Raudsepp - Nähtamatu tüdruk (2020)

Noorteromaanid on ikka alatihti täis draamat ning tegelaste tunneteskaala kõigub pidevalt äärmusest äärmusesse. Kuid neid noori valdavaid tundeid ja nende tagamaid eriti lahti mõtestama ei hakata. Need on lihtsalt ühe juhtunud sündmuse otsene tagajärg. Kahjuks küsimusele "Miks ma nõnda tunnen?" üldiselt ei otsita nendes raamatutepõhjalikumat vastust, vaid pigem saadab kirjanik noored järgmisele peole või mõni muu sündmus muudab just läbielatu juba teisejärguliseks. Noort lugejat hoitakse konksu otsas ikka pidevalt muutuva tegevustik abil. 

Nõnda oligi tõesti meeldiv vaheldus lugeda Kaia Raudsepa debüütromaani "Nähtamatu tüdruk", mis võttis vaatluse alla 18-aastase Lena tunnetemaailma. Seda maailma valitseb vaikus ning Lena tunneb end selles maailmas väga üksi (isegi armastavatest vanematest hoolimata). Kõige kurvem on selle juures see, et Lena on hakanud selle maailma ja oma eluga ära harjuma ning seda lausa loomulikuna võtma. Ta tunneb vaikselt, kuidas ta tasapisi aina enam nähtamatuks muutub ja näeb selles isegi omamoodi pääseteed. Õnneks juhtub ühel päeval tema ema kohvikusse Tomi-nimeline noormees, kes hakkab vaikuse ülemvõimu Lena maailmas tükk tükki haaval lõhkuma.

Kaia Raudsepp avab romaani vältel meile Lena. Noore neiu hirmud, ootused, mured ja rõõmud kirjutatakse korralikult lahti. Me saame koos Lenaga olla segaduses, otsida vastuseid, kõiges kahelda, pettuda ja rõõmu tunda. Raudsepp ei jookse mööda tunneteskaalat sprinti, vaid laseb igal tundel kesta ja mõjuda. Romaani lõpuks ma teadsin, et Lena ja tema lugu jääb mulle pikaks ajaks meelde. Minu jaoks ei saanud temast nähtamatut tüdrukut.

Andmed:
Kaia Raudsepp, Nähtamatu tüdruk, Varrak, 2020, lk 288

06 august 2020

Pille-Riin Purje - Paas ja Vesiroos (2019)

Sellist pühendumist ja selliseid raamatuid vajab meie teatri(teaduse)maastik rohkem. Muidugi on eelduseks omakorda lavastused, mis mõjuvad vaatajale nõnda, et ta soovid seda teatriimet aina uuesti ja uuesti kogeda. 2006. aastal Tallinna Linnateatris esietendunud Elmo Nüganeni nägemus Tammsaare "Tõe ja õiguse" IV osast kuulub kindlasti nende eriliste lavastuste hulka.

Pille-Riin Purje on nüüdseks näinud antud lavastust juba ligi 50 erineval õhtul (lavastus, mille pikkus on koos vaheaegadega 4 tundi ja 30 minutit) ning on Karini ja Indreku abielu kurva lõppmänguga juba pisemate detailideni tuttav. Kuid selles raamatus proovib Purje koos teatritegijate abiga (intervjuud näitlejate ja taustajõududega) jõuda veelgi lähemale Indreku ja Karini loo tuumale ning avada lavastuse uskumatu edu tagamaid ja sünnilugu.

Vesiroos ja Paas
Purje läbi viidud intervjuud on asjatundlikud ja lubavad lugejal heita pilgu teatritöö telgitagustesse. Lugedes tekib kohe tunne, et näitlejatega vestleb keegi, kes oskab küsida küsimusi, mis tegelikult on ka näitlejatele olulised. See oli vist Evelin Võigemast, kes oma intervjuus vastas, et keegi pole kunagi üheski intervjuus tema käest otseselt tema mängitava rolli või rolliloome kohta küsinud. Kuid õnneks on meil olemas Pille-Riin Purje.

Raamatu lõpus tekkis soov nüüd jälle sammud Linnateatri poole seada (usun, et see on kõiki selle raamatu lugejaid valdav tunne), et taas Nüganeni meistriteost näha. Purje raamatut lugedes ju selgus, et mul on mitmed põnevad nüansid oma teatriõhtutel kahjuks märkamata jäänud. Õnneks on võimalik veel seda muuta. Selleks on vaja lihtsalt väga nobedaid näppe järgmise kuu esimesel kuupäeval kell 11.00. Ehk läheb veel üks kord õnneks!

PS: Eestlased on ikka üks "sõge" teatrirahvas! Selline mõte tekkis lugedes näitlejate mälestusi teatrimaratonist Vargamäel. Aga sellise sõgeda rahva liige võib täitsa ju olla. :)


Andmed:
Pille-Riin Purje, Paas ja Vesiroos: Raamat Elmo Nüganeni lavastusest "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.", Tallinna Linnateater, 2019, lk 416

Linke netiilmast:
Saade raamatust saates "Kultuurimeeter"

03 august 2020

Margus Mikomägi - Surnute raamat (2020)

See oli nüüd üks neist raamatutest, mille ma lihtsalt hingasin sisse. Aga selles hingetõmbes polnud kübetki kaduviku kõdu. Natuke nukrust ja igatsust, kuid peaasjalikult siirast tänu ja rõõmu kõigile neile minejatele selle eest, et nad olid meie eludes olemas.

Margus Mikomägi mainib selles raamatus mitmes kohas "legendiks saamist/muutumist". Paljud näitlejad koguvad aastatega publiku poolehoidu ja populaarsust, kuid legendi staatust see veel ei taga. Osade kirjanike teoseid laenutatakse ja ostetakse aastaid, kuid siis vajuvad nad unustusse. Legendi staatus on määratud vaid vähestele. 

Samas kaasneb legendi staatusega üks huvitav boonus. Ka peale lahkumist räägitakse sinust ikka veel olevikus. Sinu mõju on olnud lihtsalt niivõrd suur, et osa sinust kestaks ikka veel edasi. Jaan Kross on meie kirjanduse suurkuju! Aarne Üksküla on meie teatri legend! Noo ei sobi see OLI neisse lausetesse. Ning usun, et ka paljud teised lugejad tunnevad Mikomäe uut raamatut lugedes sarnaselt minuga, et need isikud ON meie legendid. Isegi kui eesriie enam kunagi ei avane.


Andmed:
Margus Mikomägi, Surnute raamat. Elu kiituseks: Koguja raamat 5, Kaarnakivi Selts, 2020, lk 206

Linke netiilmast:
Raul Ranne arvustus Postimehes
Joonas Vatteri arvustus Sirbis
Märt Treieri intervjuu autoriga saates "Vikerhommik"

25 juuli 2020

Urmas Vadi - Elu mõttetusest (2019)

Viimaste aastatega täielikult linnastunud Pettunud Inimeste küla palkab omale krooniku (ütleme, et ta nimi on näiteks Urmas), kelle ülesandeks saab kogukonnas aset leidvate arengute, kummaliste juhtumuste ja "tavaliste" elulugude talletamine. Kroonik Urmas täidab oma kohust põhjalikult ja südamega. Tal ei jää midagi märkamata ja üles märkimata. Olgu sissekandeks sobilik lugu pärit poe kassasabast, naabermaja akna tagant või liinibussi tualetist. 

Kroonik Urmas ei mõista kedagi hukka ega anna hinnanguid. Ta lihtsalt peegeldab meile ühe 21. sajandi väikese asula inimesi ja nendevahelisi suhteid, mis kohati jätavad vägagi eriskummalise mulje. Ja kui teile vahel lugedes tundub, et kroonik on omalt poolt irooniat ja groteski juurde pannud, siis mina pole selles üldsegi nii kindel. Kuid las jääb igaühe otsustada, kas tegemist on kõverpeegli peegelduse või realistliku päevapildiga.


Andmed:
Urmas Vadi, Elu mõttetusest, Kolm Tarka, 2019, lk 176

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Jürgen Rooste arvustus Eesti Päevalehes 


24 juuli 2020

Juhani Salokannel - Noore Eesti südametunnistus (2017/2019)

Viimastel aastakümnetel on saanud juba normaalsuseks, et meie ajalooga ja seal figureerivate suurkujudega tegeletakse Soome lahe lõuna- ja põhjakaldal. Küll on soomlaste poolt lahti kirjutatud Jaan Krossi, Jüri Vilmsi, Jaan Tõnissoni kui ka Konstantin Pätsi elulood. Isegi meie pealinna kohvikute ajalugu on vennasrahvale piisavalt huvi pakkunud, et sellest eraldi raamat kirjutada. Kahjuks vastupidist huvi pole veel meie poolt tekkinud, kuigi eks meil ole oma ajalooga veel küllalt maadlemist (paar aastakümmet veel kindlasti), enne kui jätkub jõudu oma mätta otsast kaugemale kiigata.

Aga Soome lahe põhjakaldal on nüüd juba otsaga Tammsaareni jõutud. Juhani Salokandle "Noore Eesti südametunnistus" on monograafia, mis peaks aitama soomlastel teha esimesi samme Tammsaare kirjanduslikku maailma. Räägitakse lahti ja analüüsitakse teoste sisu, tutvustatakse natuke kirjaniku elukäiku ning tuuakse välja paralleele soome kirjandusega.

Usun, et huvi Tammsaare teoste vastu tekitab selle raamatu lugemine küll ja aitab seda vägagi levinud "klassiku kartust" leevendada. Ja seda rahvusest ja taustast hoolimata! Endalgi tekkis kindel soov näiteks Tammsaare üliõpilaspõlve impressionistlikud novellid/jutustused riiulist üles otsida ning üldse on mind juba mõnda aega vallanud tunne, et peale viitteist aastat oleks ehk aeg ka Vargamäel korraks taas ära käia. See suvi soovitati ju eelkõige mööda Eestimaad ringi rännata.


PS: Juhani Salokannel selgitab alatihti raamatus soomlastele lahti mõningaid meie ajaloo ja ühiskonna nähtusi, millega põhjanaabrid ilmselt eriti kursis ei ole või mis tausta avamata lugejale arusaamatuks võiks jääda. Järgnevalt üks näide:

Eestlased veedavad Estonia teatri kontsertide vaheaega nii, et kontserdipublik jalutab ringis suure saali seinatagust koridori mööda. Inimesed liiguvad rahulikus voolus, ajavad juttu ja tervitavad tuttavaid. See komme on kestnud aastakümneid, nüüd juba rohkem kui sajandi. 

Mida need soomlased etenduse või kontserdi vaheajal küll teevad, kui meie "komme" on nende jaoks nii eriline, et vajab selgitavat lõiku? :)


Andmed:
Juhani Salokannel, Noore Eesti südametunnistus: Rahvuskirjanik A.H. Tammsaare, soome keelest tõlkinud Piret Saluri, Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 288

Linke netiilmast:
Mihkel Kunnuse arvustus Sirbis
Maarja Vaino arvustus Õpetajate Lehes

20 juuli 2020

Vahur Afanasjev - Hõbehundi laulud (2020)

VABADUS

Vabadus on pinge, millel puudub ots.
Ühendatud hinged, minemise trots.

Vabadus on tuuled kuivas männikus.
Luuletused, mille sisu pole mängitud.

Vabadus on raske koorem orjale.
Karske kuu ja seened, mida korjame.

Vabadus on pinge, mis mind äratab.
Ammumaetud kont - nii mõnus järada.

Vabadus on koer, kes haukab peremeest.
Toekas tuksumine vana vere sees.

Vabadus on vaikus pärast lahingut.
Mati Unt, kes hülgab Vaino Vahingu.

Vabadust ei müüda kaubamajades.
Närvides peab maksma teda vajades.

Vabadus on sügis, mida pärgab kuld.
Vihmaussi teekond, mõnus kerge muld.

Vabadus on piisad isa otsmikul -
leidis oma rahu surnukülmikus.

Vabadus on lumi kümnemeetrine.
Kutse Toompea keldrist läheb eetrisse.

Vabaduse poole tungleb inimhulk -
ühest ainsast lausest leides üha tuld.

Vabadus on hunt, kes iseennast sööb.
Vabadus on võitlus, osavnäpp-massöör.

Vabaduse poole roomab igaüks,
kes on võtnud kanda elu veresüü.

Vabadus on valu, loodud lootusest.
Lapsepõlve lumi nääriootuses.

Vabadus on kauge võõras täheke,
mille poole ükskord ära läheme.


KUIGI INIMESEL HINGE  

Rängal tööl ja puhkusel
on tulemused samad.
Püsid pikali või püsti,
kuni oled vana.

Kuigi inimesel hinge
pole täis, ei tühja,
kole siiski heita ennast
unustatud kuhja.

Kevadel ja sügisel
on samamoodi valgus.
Iga lõpp on millelegi
salajane algus.

Iga inimene otsib
midagi, mis püha -
seda tehes ilusamaks
ise läheb üha.


SINU KÜLMAD, SINU KUUMAD

Sinu külmad, sinu kuumad,
kaua puutumata käed,
nagu kirsipuude juured
ammutada uue väe

tohiks minu toitvast pinnasest,
kui me oleksime koos.
Loodan, sedagi sa hindad,
et su kätest laulu loon -

et ma vihkan sinu valu,
armastan su armastust.
Palun veel, sa veidi talu
üleilmset igatsust.

Sinu mustad, sinu helged,
hetked hingestavad mind.
Kui ka muu ei ole selge,
tea, et väga vajan sind.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. :)

Andmed:
Vahur Afanasjev, Hõbehundi laulud, Vemsa OÜ, 2020, lk 128

08 juuli 2020

Paavo Matsin - Kongo tango (2019)

Kui "Sinine kaardivägi" oli läbini positiivne lugemiselamus ja "Gogoli disko" pigem jättis lihtsalt ükskõikseks (mõju oli tegelikult ikkagi nii suur, et jätsin Matsini järgmise romaani "Must päike" lausa lugemata), siis olin möödunud reedel "Kongo tangot" lugema asudes vägagi kahtlev ja isegi natuke tõrges. Tegelikult olin olnud kõhkleval seisukohal juba eelmine nädal raamatukogus, kui asetasin juulikuuks mõeldud raamatukuhila letile piiksutamiseks (romaanivõistluse kleepsuga "Kongo tango" kõige peal). 

"Mis ma sellest võtan? Seisab paar nädalat kodus riiulis ja toon pärast lugemata tagasi. Samal ajal tahab keegi teine seda lugemiseks võtta ja jääb ilma," käisid mõtted peast läbi. Samuti oli meelde jäänud kodus raamatute nimekirja koostades paar juhuslikku lausekatkendit Matsini romaani kohta Goodreadsist ("Täiesti ajuvaba raamat!", "Müstiline tohuvabohu!"), mis just julgust ei sisendanud.

Nüüd paar päeva hiljem võin öelda, et nendel lausekatkendite autoritel oli täiesti õigus. "Kongo tango" on tõesti üks eriskummaline raamat täis inimlinde, alkeemiat, punaseid torukübaraid ja Aafrika rütme. Kuid kõik see võlus mind kummalisel kombel nõnda ära, et ei saanudki enam raamatut käest. Mind niivõrd ei huvitanud romaani sündmused ja tegelaskond (kes jäidki pigem sellisteks verevaesteks liikujateks punktist A punkti B), vaid pigem see müstikat ja reaalsust põimiv maailm. Natuke meenutas see mulle kunagi Susanne Clarke'i romaanist "Jonathan Strange & härra Norrell" saadud lugemiselamust.

Usun, et "Kongo tango" jääb sarnaselt "Gogoli diskoga" raamatuks, mille lugemise võtavad paljud küll ette, kuid üks osa jätab selle peale 50 lehekülge pooleli ja ilmselt ei puutu enam kunagi selle kirjaniku raamatuid ning teine osa loeb ja vaimustub. See on üks neist raamatutest, mida mina ei julge soovitada või jätta soovitamata. Eks peate ikka ise otsustama ka tahate Kongo rütmides tangot tantsida või see tundub teile liiga jabur.


Andmed:
Paavo Matsin, Kongo tango: lugu raskemeelsest inglist, Lepp ja Nagel, 2019, lk 232

Linke netiilmast:
Jüri Kallase arvustus Reaktoris
Märt Väljataga arvustus Sirbis
Jüri Kallase arvustus Meie Maas
Margit Kilumetsa intervjuu autoriga saates "OP"
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Triin Loide arvustus Sakalas
Peeter Helme intervjuu autoriga saates "Loetud ja kirjutatud"

06 juuli 2020

Katrin Pauts - Öömees (2017)

Katrin Pautsi "Öömees" on üks neist raamatutest, mille iseloomustamiseks sobib kõige paremini väljend just go with the flow. Ära parem hakka lugemise käigus pähe kargavatele küsimustele vastuseid otsima (näiteks ametlikult puhkusel oleva külapolitseinik Virve tegevusel kogu raamatu vältel ei tohiks ju kohtusaalis üldse mingisugust alust olla menetlustoimingute täieliku puudumise tõttu või kas linnast kohale tulnud mõrvarühm üldse kedagi ka küsitles või nad lükkasid surnukeha laibakotti ja sõitsid koju tagasi) ning lihtsalt keera järgmine lehekülg.

Kuid kesksuviseks lugemiseks sobib "Öömees" tegelikult suurepäraselt. Paar sumedat suveõhtut või pikka päeva rannas peesitamist ja võid järgmise raamatu juurde asuda. Kuid Öömehele vist ei meeldinud, et ta unustatakse? Mina sinu asemel üksi raudteesillale parem jalutama ei läheks.


Andmed:
Katrin Pauts, Öömees, Rahva Raamat, 2017, lk 264

01 juuli 2020

Triin Sinissaar - Mäe tippu ja tagasi (2020)

Triin Sinissaare esikromaani "Mäe tippu ja tagasi" põhiidee on tegelikult võimalik kokku võtta ühe kõige äraleierdatuma ja klišeelikuma tsitaati "It's not about the destination, it's about the journey" abil. Kuid pidagem meeles, et klišeelik lugu ei võrdu automaatselt halva looga. Vastasel juhul vaevleks inimkond juba ammu uute ja originaalsete lugude puuduse tõttu täielikus loomekriisis.

Sinissaare romaanis on oma teekonnal kolm noort inimest (Mirt, Johan ja Luukas), kelle minevik, olevik ja tulevik omavahel rohkem või vähem läbi põiminud. Oma töö tõttu satub kolmik Indiasse, kus ringi rännates ja üht buda nunna taga otsides peavad nad järsku hoopis otsa vaatama oma valu täis minevikule ning aina enam oma teadmatusega hirmutavale tulevikule.

Leelo Tungal ütles hiljuti ühes intervjuus, et heast ilukirjandusest võib leida rohkem tuge kui mõnest eneseabiõpikust. Usun, et Sinissaare raamat on selle mõtte suurepäraseks tõestuseks. Ilmselt see, mida tuhanded inimesed nendest eneseabiõpikutest otsivad (ja loodetavasti ka leiavad) on tegelikult Sinissaare poolt kaasakiskuva loona siia raamatusse kirja pandud. Inimesed võiksidki rohkem oma teekonnal teha vahepeatuse raamatupoe või raamatukogu ilukirjanduse riiuli ees ning mõne hea romaaniga õnne proovida. Positiivne mõju võib olla ootamatult suur!


Andmed:
Triin Sinissaar, Mäe tippu ja tagasi, Varrak, 2020, lk 160

29 juuni 2020

Peedu Saar - Mailased (2019)

Kevadet, liblikaid ja lilli täis linnake Emajõe kaldal. Ja selle keskel üks armunud noormees. Ega kohati ei saagi päris täpselt aru, kas ta on armunud nüüd neiusse, lilledesse või armumisse endasse. Kuid järsku on kogu senine maailm tema ümber muutunud ja endale uue särava keskpunkti leidnud, mille nimeks on Veronica.

"Peasüüdlaseks", miks Peedu Saare "Mailased" su lugedes nõnda ära võlub, on ilmselt romaani kandev nukruse ja ilu sümbioos. Tahtmatult meenub sul mõni oma ammu unustusse vajunud kevadpäev täis liblikaid ja lilli. Nende keskel TEMA - sinu Veronica. Ja see tunne, mis sind tollal valdas. See kergus ja vabadus. Kui sinu ainsaks tõeliseks sooviks oli võimalus TEDA korra veel näha ja sellest naeratusest osa saada.

Ilmselt kümme või viisteist aastat tagasi oleksin ma olnud sellest raamatust täielikus vaimustuses ning "Mailastest" oleks saanud üks mu tolle perioodi lemmikraamatuid. Selles romaanis on lihtsalt nõnda palju motiive ja teemasid, mida ma tol eluetapil kirjandusest otsisin ja enda jaoks oluliseks pidasin. Kuid praegu olen tänulik selle helge tunde ja paari mälupildi eest, mida see taevasinine raamat minus lugedes tekitas. Mingi sisemine kergus ja soov lagendikul kasvavaid lilli nuusutama minna olid järsku tagasi.


Andmed:
Peedu Saar, Mailased, Paradiis, 2019, lk 184

Linke netiilmast:
Keiu Virro arvustus Eesti Päevalehes
Alvar Loogi arvustus Postimehes
Kerstin Vesteli arvustus Müürilehes
Piret Põldvere intervjuu autoriga Värskes Rõhus