04 september 2021

Lembit Uustulnd - Operatsioon "Lossivaim" (2021)

Kuigi Läänemeri pole Kariibi meri ja Musthabemed meil siin ringi ei seilanud, siis leidub ka meie paiga ajaloos piisavalt põnevaid seiku ja isikuid, et sattuda ikka ja jälle mõne lasteraamatu kaante vahele. Lembit Uustulndi inspireerijaks raamatu "Operatsioon "Lossivaim"" puhul oli näiteks taani soost piraadikapteni Carsten Rode isik ja tegemised 16. sajandil. 

Selle salapärase isiku aegade hämarusse jäänud tegemisi hakkavad uurima vennad Tõnn ja Mats, kes suvitades vanavanemate juures Kuressaares ei saa ju ühest saladusi täis seiklusest ära öelda. Oleks selliseid uudishimulikke ja julget pealehakkamist täis noori ajaloohuvilisi rohkem, siis oleks kõik meie ajaloo valged laigud juba ammu oma lahenduse leidnud.

Tahaks rõhutada, et kohati tundus raamatu keelekasutus sihtgrupi vanusele mõeldes raskevõitu (merenduse ja ajalooga seotud terminite rohkus), kuigi autor tegeleb loo vältel pidevalt nende selgitamisega. Kokkuvõttes tundubki "Operatsioon "Lossivaim"" mõeldud väga kindlale noorele lugejale, kelle huvideks on ajalugu, sõjandus ja eriti (sõja)laevad. Kui see noor lugeja veel Saaremaal peaks elama, siis pole isegi küsimust. Mina ja minu vend oleksime igatahes poisikestena sellest vaimustuses olnud.


Andmed:
Lembit Uustulnd, Operatsioon "Lossivaim", Varrak, 2021, lk 224

28 august 2021

Vootele Ruusmaa - Purgatoorium (2021)

***

põhjala veneetsia
hilistalve
suminas
kumab 
nägemus
sinust
kui linna
eksinud
hirvest
kõrguvate
metall- ja
klaaspuude 
vahel

tume vesi
voolab
jalge all

hüüan sind
hüüan sind

endamisi,
salaja


***

see kirvevars
mäletab veel
sinu haaret

lõhun puid,
hoides sest
kramplikult
kinni, justkui
sinu käest

ja muudkui
raiun ja raiun

hinge kinni

silme eest
mustaks


***

surm puudutas
paljutki elusaks

ei mõistnud piisavalt
olemise valusat
                        kaduvust

               varem tegelesin
               eluga muuseas

                            mis võiks olla
                                    veel suurem
                                                        patt?


PS:
 Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema.

PPS: Kui räägitakse kirjutamise teraapilisest mõjust, siis võiks ehk see luulekogu olla selle üks näiteid? Kuid sellele küsimusele oskab ainult autor ise vastata. Mina lihtsalt tundsin lugedes ta valu ja seda, et lõpus oli kuidagi kergem edasi minna. Ehk ka temal neid luuletusi kirja pannes.

PPPS: Aitäh, Katrin!


Andmed:
Vootele Ruusmaa, Purgatoorium, Kaarnakivi Seltsi Kirjastus, 2021, lk 52

20 august 2021

Maniakkide Tänav "Laevakaitsjad" (2021) & Rait Piir "Hinged mõõgateral" (2021)

Juba tükk aega polnud lugema sattunud ühtki ulmeraamatut. Põhjust ei teagi öelda, kuid eks kõigest peab vahepeal väikese pausi tegema, et siis uue hingamisega edasi minna. Nüüd saigi kaks sel aastal ilmunud kodumaist ulmeraamatut kohe jutti läbi loetud (raamatusarjas "Teaduse kaardivägi" trükivalgust näinud Maniakkide Tänava romaan "Laevakaitsjad" ja Rait Piiri jutukogumik "Hinged mõõgateral"). 

Alustuseks sai ära käidud Pluutol, mille oli vahepeal jõudnud mingid tulnukad ära vallutada ning kohalike pluutolaste seas väikestviisi genotsiidi läbi viia. Kogu seda "jama" saadeti Päikesesüsteemi Ühenduse poolt rahumeelselt(!!!) ära klaarima erineva taustaga vabatahtlikest koosnev üksus (kelle seas ka peategelane Paul Möldri). Peaaegu kohe sai selgeks, et diplomaatiaga pole seal päikesesüsteemi perifeerias midagi peale hakata ning läheb ikka korralikuks kõmmutamiseks. 

Ega Maniakkide Tänava romaan ei lubagi lugejal peale esimesi sissejuhatavaid peatükke rohkem hinge tõmmata. Lahingud ja kokkupõrked tulnukatega järgevad aina üksteisele ning muutuvad aina jõhkramaks. Kaaslased langevad paremal ja vasakul. Tulevad uued nimed ja näod, kuid nendeks need jäävadki, sest milleks minna süvitsi, kui homme teda enam sinu kõrval ei pruugi olla. Järsku oledki jõudnud viimasesse peatükki ja aega on Pluutoga hüvasti jätta. Kuid mul on tunne, et viimaseks kohtumiseks see selle üksusega ja Paul Möldriga ei jää. Eriti peale Stalkeri võitu parima kodumaise romaani kategoorias.

Pluuto lahingukärast jõudsin järgmise raamatuga järsku keskaegsesse Jaapanisse. Riisipõllud, õites kirsipuud, samuraide aukoodeks, klannisõjad ja ellu ärkavad müüdid. Rait Piiri jutukogumiku neljast loost kahe tegevus viibki lugeja sellesse ääretult karmi, kuid samas kaunisse maailma. Kui taustal rulluvad lahti klannidevahelised võimuvõitlused ja lahingud, siis mõlema loo fookuses on indiviidi eneseotsingud (samurai Arata loos "Pajatus daamist punases kimonos" ja noor neiu Yukino lühiromaanis "Nukumeister"). Ning lisaks maistele ohtudele kerkib mõlemas loos pimedusest esile ka üleloomulikud jõud, mis osutuvad veelgi suuremaks ohuks. Nende lugude nautija verd igatahes karta ei tohi!

Piiri kogumiku kahes teises loos saab jällegi mööda kosmoseavarusi rännata. Küberpungilikus maailmas lahendavad oma juhtumeid kaks "uurijat" - Ryan Madsen Ceresel ja Ellis Drake Veenusel. Suurkonsortsiumite räpased saladused, tehisintellekti ohud, elupõletajatest peategelased, ühiskonna põhjakiht on täies hiilguses - seda kõike on nendes lugudes piisavalt, et noir-ide ja küberpungi fänn peaks igati rahule jääma.

Peale seda korralikku rännakut mööda aja- ja ilmaruumi võin öelda, et isu värske ulmekirjanduse järele on täitsa tagasi. Ma veel ei tea, kuhu järgmine seiklus mu viib, kuid nõnda pikka pausi ulmest ma endale küll enam ei luba. Liiga palju kaugeid maailmu on veel avastamata!


Andmed:
Maniakkide Tänav, Laevakaitsjad, 2021, Lummur, lk 336
Rait Piir, Hinged mõõgateral, 2021, Lummur, lk 368

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris
Elar Haljase arvustus Reaktoris

26 juuli 2021

Kaks abielu kirjades (2012 & 2021)

Ilmselt kirjutatakse ja saadetakse hetkel maailmas rohkem kirju, kui kunagi inimkultuuri jooksul. Samas e-kiri tundub paberile kirja pandu kõrval nõnda tehislik ja külm (olenemata kirja sisust). Elektroonilisse postkasti saabunud kirjad leiavad ka palju lihtsamalt tee prügikasti, sest seda paari hiireklikki on ju nõnda lihtne teha (reisisellist sõbra postkaarti Indoneesiast samas ei raatsiks kuidagi ära visata).  Ning lõpuks on isiklikum, vahetum ja kiirem suhtlus nagunii juba liikunud kirjavahetusest teistesse suhtluskanalitesse (Messenger, FaceTime jne), milles toimuvatest vestlustest mingit pikemalt säilivat märki järele ei jää. Nõnda tundubki, et paberile oma käega kirja pandud kiri on nii või teisiti üks hääbuvatest "kunstidest".

Ise olen alati suure huviga lugenud meie kultuuritegelaste kirjavahetusi, mis on jõudnud raamatukaante vahele (näiteks Elo ja Friedebert Tuglase "Kirjad teineteisele" on üks mu lemmikraamatutest). Need annavad vahetuma pildi tolle ajastu kultuurielu jõujoontest (sõpradest ja rivaalidest, koostööst ja solvumisest) ning suundumustest (mõjud ja mõjutajad nii kunstis, kirjanduses kui ka poliitikas). Kui lugeda kohe peale kirjavahetust ka mõnd ühe osapoole samast perioodist teksti, siis võib huvitavate pisikest nüansside otsa komistada.

Nüüd sattusin lugema järjepanu kaht raamatut, milles ei vahetanud kirju kirjanikud, näitlejad, kunstnikud või teadlased, vaid abikaasad. Nii "Andres ja Anna" kui ka "Piiritu igatsus" annavad meile eelkõige võimaluse heita pilk kahe inimese eraellu. Baturini puhul kirjandus ja Särevi puhul teater muidugi mängivad taustal oma rolli (Baturini eneseotsingud alustava kirjanikuna, Särevi pidevad reisid seoses teatri ja filmivõtetega), kuid abikaasadega vahetatud kirjad (kahjuks mõlema raamatu puhul on peamiselt säilinud ainult mehe kirja naisele) lubavad meil ikkagi eelkõige kaasa teha abielude tõusud ja langused, mis ühel juhul jõuab välja kahjuks lahutuseni ja teisel elupäevade lõpuni kestnud liiduni. 

Mõlema raamatu puhul valdas mind lugedes ikka mitu korda tunne, et olen sattunud olukorra keskele, mis peakski jääma ainult nende kahe inimese vaheliseks. Eks selliste erakirjade hilisem jõudmine laiema lugejaskonna ette omab kindlasti omi küsimärke ja vaidluspunkte (samas on need juba paljude aastakümnete taha jäänud sündmused), kuid kokkuvõttes panid need raamatud mind tahtma haarata raamaturiiulist mõnd Baturini romaani ja külastada Särevi teatrituba. Selle üle olen igati tänulik!


Andmed:
Annely Voitka (koostaja), Andres ja Anna: Andres Särevi kirjad abikaasa Annale, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2012, lk 180
Inna Leitsalu, Piiritu igatsus. Nikolai Baturini kirjad Innale, Eesti Raamat, 2021, lk 272

Linke netiilmast:
Katrin Helend-Aaviku artikkel Õhtulehes

19 juuli 2021

Heli Künnapas & Lille Roomets - Uus tüdruk (2021)

Heli Künnapase ja Lille Roometsa poolt kahte kirjutatud noortekas "Uus tüdruk" meenutas mulle mõnd tüüpilist teismelistele suunatud Netflixi draamasarja pilootosa. Nendel esimestel episoodidel on väga kindlad eesmärgid: tutvustada põhitegelasi ja tegevuspaika, pakkuda piisaval hulgal draamat, aga samas jätta otsad küllalt lahtiseks kõikvõimalikeks süžeearenguteks, ning eelnevate abil saada vaataja vajutama nuppu "Next episode".

"Uue tüdruku" tegevus toimub ühes Eesti väikeses mereäärses linnakeses, kus kohaliku gümnaasiumi 11. klassi tuleb sügisel uus õpilane pealinnast. Noorteromaanidele igiomast draamat hakkab juba esimesest peatükist täiskäigul tootma klassi esipiff Lola (esmapilgul ikka ääretult ebameeldiv ja pinnapealne tegelane), kes kisub kohe suhtekeeristesse ja võimuvõitlusesse nii oma sportlasest peika Mario, geist parima sõbra Rinaldo kui ka pealinnast Viivuranda asumisele saabunud Emely.

Esmamulje raamatu kohta oli, et seda kõike olen ma enne juba näinud või lugenud. Aga samas tekkis lõpus ikkagi tunne, et võimalusel vajutaks sellele "Next episode" nupule.  Sest need vägagi stereotüüpsetena tunduvad tegelased hakkavad ka nendes Netflixi seriaalides alles hooaja jooksul enda sügavamaid kihte ja käitumise tagamaid avama. 45 minuti või 116 lehekülje jooksul ei jõua ju nelja noort inimhinge lahti muukida. Tuleb jääda lihtsalt märget "New episode" ootama.  


Andmed:
Heli Künnapas & Lille Roomets, Uus tüdruk: Viivuranna Gümnaasium 1. raamat, Heli Kirjastus, 2021, lk 116

07 juuli 2021

Marju Kõivupuu - Eesti põrgute lood (2021)

Iga suve üheks oodatumaks sündmuseks meie peres on umbes nädalane rattaretk mööda Eestit. Alati püüame retke juurde ka mõne väljakutse või eesmärgi leida, mis avaldab suuremat või väiksemat mõju plaanitavale marsruudile. Näiteks eelmise suvi rattaretkel oli väljakutseks külastada võimalikult palju saari. Sel aastal võiks proovida, mitu korda jõuame nädala jooksul omadega põrgus ära käia.

Eestimaa pakub selleks ohtralt võimalusi (eriti Lõuna-Eesti kant), et käia piilumas Vanapagana endisi elupaiku (sarviline on ise muidugi juba ammu läinud uut ja rahulikumat elupaika otsima). Tuleb välja, et ennevanasti meeldisid talle eelkõige suhteliselt avarad ja jõgede ääres olevad koopad koos põnevate tunnelirägastikega. Kahjuks paljud on peremehe lahkumise järel osaliselt või täielikult sissevarisenud. Kunagisest hiilgusest pole paljude põrgute puhul enam suurt alles jäänud. Eriti raske on põrgutele olnud just eelmine sajand, sest näiteks mõisate ajal olid parunid osad põrgud põrgutaadilt üle võtnud ja sinna isegi diivaneid ja raamaturiiuleid vedada lasknud. Tundub, et mõisahärrad üldiselt ei pahandanud, kui talumats ta nina alla pobisedes põrgu saatis. Mis viga kuumal suvepäeval mõnusalt jahedas põrgus diivanil istudes Hiina laternate valguses head raamatut lugeda. 

Et me ka praegu põrguväravad kenasti üles leiaksime, siis selleks on Marju Kõivupuu pannud kokku ülevaatliku teose "Eesti põrgute lood", kus saab lugeda iga põrgu kohta kogutud pärimust ja ajalugu, kus ta täpsemalt paikneb ja mis seisus on paik hetkel. Samuti väga põnevat peatükki mõistete "põrgu" ja "kurat/vanapagan" kohta laiemalt meie kultuuriloos. Mina võtsin igatahes peale raamatu lugemist seal olnud Eesti põrgute kaardi ette ja hakkasin erinevaid võimalikke marsruute rattaretkeks kirja panema. Omadega põrgusse läheme me nüüd päris kindlasti, küsimus on ainult mitmesse.


Andmed:
Marju Kõivupuu, Eesti põrgute lood: põrgu pärimuses ja maastikul, Varrak, 2021, lk 214

Linke netiilmast:
Margus Haava intervjuu autoriga Postimehes

05 juuli 2021

Jaan Kaplinski - Looduses ja loodusega (2020) & Vaimu paik (2021)

Mäletan selgelt, kuidas venna ja emaga suvilas kõik oma voodites lamasime. Väljas oli augusti soe ja sume suveöö. Ümber suvila siristasid ilmselt sajad ritsikad. Kella kümnesed uudised olid just lõppenud ning järsku sosistas natuke sahisevast ja kahisevast vanast mustast Philipsi raadiost üks meeshääl vilede saatel maagilise sõna - ÖÖÜLIKOOL.

Me olime vennaga neist saadetest tõesti vaimustuses. Targad mehed ja naised tulid ja jagasid meiega (me olime vast nii 14-15-aastased poisikesed) maailma saladusi ja tõdesid. Eks võlusõnaks oli muidugi too "ülikool", mille päevase versiooni peale sai juba tollal vaikselt mõeldud. Ülikool pidi ju sellistest tarkadest inimestest ja mõtetest lausa kubisema. Öistest lektoritest olid aga meie lemmikud kahtlemata Fred Jüssi ja Evald Saag. 

Nüüdseks on "Ööülikoolist" saanud juba midagi rohkemat iganädalasest saatest Vikerraadios. See on üks meie rahva tarkuse varasalvedest (nagu näiteks ka Ilmamaa välja antud "Eesti mõtteloo" raamatusari). Tark teab, et sellise väärtusega varandust tuleb mitmes erinevas paigas ja versioonis säilitada. Nõnda on hakanud jõudma öösel peetud loengud ka raamatukaante vahele. 

Esimeseks kogumikuks on "Vaimu paik", kuhu on kokku kogutud Jaan Kaplinski mõtted meie loodusest, keelest, minevikust ja tulevikust. Samuti sobib suurepäraselt kõrvale lugeda ka eelmisel aastal ilmunud kogumikku "Looduses ja loodusega", kus käivad käsikäes väikesed rõõmud, mida pakub kodupaiga aed ja mets, ning muremõtted, mida toovad esile meie looduses toimuvad muutused.

Jaan Kaplinski juubeliaastal saab teha igaüks meist väga lihtsalt suurele luuletajale ja mõtlejale toreda kingituse, mis kindlasti talle rõõmu valmistab. Esiteks lugege läbi mõni tema luulekogu, ülalmainitud kogumik või midagi kolmandat. Mõelge kaasa, vaielge vastu, saage elamus ja pistke tarkuseteri tasku, mida teistele (põlvedele) edasi jagada. Teiseks meisterdage üks pesakast ja pange see oma koduaeda või -parki üles. Ehk leiab mõni piirpääsukene seal omale uue kodu.


Andmed:
Jaan Kaplinski, Looduses ja loodusega: Mälestusi-mõtisklusi, Paradiis, 2020, lk 214
Jaan Kaplinski, Vaimu paik, Aadam ja Pojad & Kaarnakivi Selts, 2021, lk 184

11 juuni 2021

Eet Tuule - Rästikuvälu (2021)

Aeg-ajalt satub mu lugemislauale ikka mõne kirjaniku raamat, kelle nime pole varem kuulnudki. Üldiselt on need algajad autorid, kelle sulest on ilmunud ehk teos või paar. Tore on uusi autoreid ja nende loodud maailmu puhta lehena avastada. Ilma igasuguste taustateadmiste, meediavahu, tuttavatelt saadud soovituste või hoiatusteta.

Selline puhas leht oli minu jaoks Eet Tuule, kelle ulmepõnevik "Rästikuvälu" on autori kuueteistkümnes (!!!) raamat (debüütteos ilmus 2014. aastal). See on terve korralik riiulitäis teoseid, mida ma pole senini raamatukogus ega -poes tähele pannud. Ja sellise numbrini ei jõua ilma piisavalt suure ning lojaalse lugejaskonnata! Esimene mõte jooksis muidugi Erik Tohvri manu, kelle nimi troonib küll raamatukogude laenutusedetabelite tipus, kuid kriitikute ja arvustajate vaatevälja ei sattunud ta teosed peaaegu kunagi. Tekkis siiras huvi, kas Eet Tuule puhul on tegemist sarnase fenomeniga.

"Rästikuvälu" on maavillaselt lihtsakoeline ulmeromaan, kus põimuvad kohapärimus, vandenõuteooriad ning ulmelised nähtused (ajanihked, "väravad" dimensioonide vahel). Selle kõrval rullub lahti ka üks aastakümneid tagasi lahku läinud perekonna saladus, mille niidid viivad salapärasele Rästikuvälule Läänemaal, millest isegi kohalikud suure ringiga mööda lähevad. Kuid romaani tegelasi hakkab see mõistatuslik paik aina enam "kutsuma", hoolimata kõigist hoiatustest ja välul ringi roomavate rästikute hordidest. Saladusele tuleb ju jälile saada!

Ühe raamatu põhjal ei hakka kirjaniku loomingu kohta mingeid lõplikke hinnanguid andma, aga meie ulmekirjanduse viimase kümnendi keskmist taset arvestades jääb "Rästikuvälu" sellele kindlasti alla. Korralik ulmepõneviku jaoks oli liiga vähe ulmet ja liiga vähe põnevust. Kuid enim jäi silma tegelikult stiil, mis küll otseselt lugemist ei häirinud, aga väga palju oli üleliigseid täitelauseid, ebakõlana mõjuvaid sünonüüme ja iseenesestmõistetavate olukordade kirjeldamist. Filmide kohta öeldakse tihti, et ära ütle, mis sa teed/tegema hakkad, vaid tee seda. Sama tunne tekkis mul mitmel korral ka "Rästikuvälu" lugedes. Samas olen kindel, et annan autorile veel mõne võimaluse, ilmselt mõne varem ilmunud krimiromaani näol, sest suvi ja krimkad käivad ju käsikäes.

Andmed:
Eet Tuule, Rästikuvälu: Ulmepõnevik, Eesti Raamat, 2021, lk 240

30 mai 2021

Katrin Pauts - Tallinna tume (2021)

Kui tihti satub sulle tänaval vastu tulema inimene, kes vaikselt või häälekamalt iseendaga räägib? Ja ma ei mõtle siin vabakäeseadet kasutavaid inimesi. Mõtlen neid, kes selgelt peavad mingisugust vestlust kellegagi, keda sina seal tänaval ei näe. Üles kasvades Lasnamäe turu vahetus naabruses, nägin ma selliseid isikuid pea iga päev. Nad polnud kunagi agressiivsed, aga sõpradega läksime koolist tulles neist ikka väheke suurema ringiga mööda. Kes teab, mis see hääl tal järku käsib teha. Eks me saime aru, et nende inimestega on lihtsalt midagi juhtunud (kahjuks on abi jäänud saamata või väheseks), kuid kõhedust tekitas neist möödumine alati.

Tundub, et Katrin Pauts on seest rohkem või vähem "katkisi" inimesi ka teistes pealinna paikades märganud ja nad oma juttude sisse pannud. Nendes kohta nii rahvakirjanikke, jõuluvanasid, postiljone kui ka heliloojaid. Mõni neist võib esmapilgul tunduda edukas ja särav isiksus, kes läheb naeratus näol elust läbi, kuid koduukse sulgudes tuleb ilmsiks tema tumedam pool. Need on inimesed, kes on väga lähedal või juba läbi teinud murdumise, millest sageli enam tagasiteed ei ole. Ja edasi on ainult kaks võimalust: põgeneda või jääda siniseid vilkureid südamerahuga ootama (sest sina panid toime ju õiglase teo, nemad seda lihtsalt ei mõista).

Pautsi lood on segu mustast huumorist, teravast pilgust ühiskonnale ja parajast annusest kõhedusest. Kuigi need lood on autori elava fantaasia viljad, siis sellised inimesed on ju tegelikult meie keskel olemas. Kalamaja pargipingil istumas ja tuvisid toitmas või Merivälja vaiksete tänavate vahel õhtupäikeses sörkjooksu tegemas. Need köielkõndijad, kes üks hetk kukuvad ja kellegi koos endaga sügavusse kaasa kahmavad. Ole ettevaatlik, et sinust ei saaks kahmajat või kahmatavat. Köiel tasakaalu hoidmiseks aitab suurepäraselt mõni hea raamat. ;)

Andmed:
Katrin Pauts, Tallinna tume: Tavaliste inimeste väikesed nurjatused, Varrak, 2021, lk 192

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Intervjuu autoriga Pealinnas
Katharina Toomemetsa arvustus Õhtulehes
Karl Martin Sinijärve arvustus ERR-i kultuuriportaalis

27 mai 2021

Urvi Grossfeldt - Mai tänava hiirte suvi (2021)

Mai tänava ühes kortermajas elab tore hiirepere. Eriti seiklushimulised ja isegi natuke vallatud on hiirepere pisemad liikmed, kes mööda aeda ja kortereid ringi siblivad, otsides nosimist ja midagi põnevat koos teha. Näiteks saavad hiirekesed ühe lühifilmi filmitud ja kindluse piiramist mängides juustupalle katapuldiga üle müüri pilduda (kuna kaitsjad olid samuti hiired, siis oldi kaela sadanud "kivide" üle ütlemata rõõmsad). Mänguhoos tuleb ette ka õnnetusi, mille tagajärjel peab näiteks üks hiireke natuke aega ratastoolis olema, kuid õnneks lõppeb seiklusrikas suvi kõigile kenasti.

"Mai tänava hiirte suvi" on toreda ja kaunite illustratsioonidega juturaamatuga pere pisematele. Natuke kummaline oli ainult see, et lugejalt selgelt eeldati, et ta on lugenud 2010. aastal ilmunud "Mai tänava hiiri". Ei selgitatud hiirepere sugulassidemeid ega seda, kuidas näiteks Monika rääkivate hiirtega sõbraks oli saanud (nende sõprus oli selgelt pikema ajalooga). Raamat oleks vajanud üht sissejuhatavat ja tausta avavat peatükki. Kui eelmine raamat kodus olemas, siis pole muidugi probleemi, aga üldiselt soovitan esimest korda Mai tänava hiirtega sõprust sobitavale noorele lugejale mõlemad Urvi Grossfeldti lasteraamatud läbi lugeda.


Andmed:
Urvi Grossfeldt, Mai tänava hiirte suvi, Eesti Raamat, 2021, lk 64

23 mai 2021

Mehis Heinsaar - Võlurite juures (2021)

Kui sa pole varem kordagi sattunud Mehis Heinsaare kummaliselt maagilistele maastikele, siis värske valikkogu "Võlurite juures" pakub suurepärast võimalust seda "viga" parandada. Kõigile uutele ränduritele tahan omalt poolt siiski mõned õpetussõnad kaasa anda. Olen ise ju ligemale kaks kümnendit neil maastikel rännanud ning nii mõndagi näinud. 

Sulle võib esmapilgul näida, et oled sattunud tudengipõlvest tuttavasse unelevasse Tartusse või kevadiselt kaunite Lõuna-Eesti kuplite vahele. Kõik tundub ju nõnda argine ja tuttav, ehk kohati harjumuspärasest natuke vanamoodsam (möödunud sajandi esimene pool). Mis "erilisi" juhtnööre sellises koduses paigas ringi uitamine nüüd vajab?

Esiteks pead sa Heinsaare maastikel rännates olema valmis pidevaks muutumiseks/moondumiseks. Seda võivad teha nii alguses täiesti reaalsetena paistvad paigad kui seal kohatavad inimesed. Ära pane ehmatusest jooksu, kui õunaaias sulle vastu astunud poiss järsku linnuparveks muutub või metsast leitud vana kinga seest inimene välja hakkab kasvama. Vaata enda ümber ringi! Sina oled ainus, keda see (alguses) segadusse ajab, teiste jaoks ongi see SELLE maailma enesestmõistetav osa. Siin käivadki asjad nõnda! Ja ka sina harjud varsti sellega.

Samuti ole valmis, et kohtad selles maailmas midagi nõnda kaunist ja taevalikku, et sa jääd jäädavalt selle kütkeisse. Need võivad olla noore poisi taevakarva silmad või tärkava neiu hingemattev ilu. Ole ettevaatlik, sest paljud teised rändajad on jäänudki neid jäägitult taga igatsema, mis on nad omakorda tõuganud hukule, sest kõik muu tundub selle ebamaise ilu kõrval argine ja mõttetu. Ära arva, et sina neist tugevam oled!

Heinsaare maastike kutse on eriti meelitav neile, kes oma hinges sarnanevad natukenegi Nipernaadile. Põldude vahel looklevad teed ja aina eest põgenev silmapiir. Kuid ole ka siin ettevaatlik, sest paljud paigad on salakavalad. Iga trepp ei vii sind ülemisele korrusele ja mõne ukse taga võib sind hoopis sina ise oodata. Mõtle enne hoolega järele, kui ukselingi alla vajutad! Kas see, mida sa otsid, on tõesti kadunud?

Kui sa neid soovitusi järgid, siis ootab sind ees üks vaimustav rännak. Mina jään sind ühe Tartu Kalevi tänava vana puumaja kööki ootama. Teen rahulikult aknal suitsu ja vaatan rohelusse uppunud aeda. Tean, et ühel hetkel pööran selja, sina seisad uksel ja sinu silmades kiirgab RAHU.


Andmed:
Mehis Heinsaar, Võlurite juures: Jutte ja novelle 1997-2020, Paradiis, 2021, lk 304

Linke netiilmast:
Aivar Kulli arvustus ERR-i kultuuriportaalis

21 mai 2021

Anton Hansen Tammsaare - Kõrboja peremees (1922)

Ma kahjuks enam ei mäleta, mis mõtteid ja emotsioone "Kõrboja peremehe" lugemine 17-aastases minus tekitas. Mäletan, et koolis me seda lugema ei pidanud (me pidime end ikka "Tõe ja õiguse" I ja V osast läbi närima, kui Tammsaaret käsitleti). Eks see oli ilmselt siis lihtsalt üks raamat paljude seas, mis sai toona läbi loetud, ja mingit erilist muljet minusse ei jätnud.

Kui nüüd uuesti Kõrboja ja Katku radadele rändama sattusin, siis sel korral saadud elamus oli hoopis midagi palju erilisemat. Kuidas mahub ühte teosesse korraga nõnda palju ilu ja kurbust? Kõik vastused ja valikud tunduvad korraga ju nii lihtsad ja samas ilmvõimatud. Ning nõnda jääbki tahte ja teo vahel olev viiv aina venima. Ja järsku on juba liiga hilja, et öelda teisele see üks lause, mis oleks muutnud kahe noore inimese saatust. Sest kahjuks omab see isegi viiv hiljem öeldud lause juba hoopis teistsugust efekti.

Ja see kõik leiab aset keset põhjala looduse poeetikat. Lindude rõkkamist täis kevadhommikud, valgeks jäävad suveööd ja punaste marjadega kaetud nõmm. Ma tean, et "Kõrboja peremeest" peetakse uusrealismi üheks avalöögiks 1920. aastate kirjanduses, kuid mina nägin enda ees ainult impressionistlike maastikke, mis olid täis kergust ja sära. Tõesti tore oli üle pika aja mööda neid tuttavaid radu jalutada. Kõrgete mändide all ja pikki järvekallast. Isegi üks suur sõbralik koer tuli vastu. Ehk on lõpuks aeg ka sammud Vargamäe poole seada. Oma viisteist aastat on ju juba mööda läinud. Ehk tõesti... 


Andmed
:
Anton Hansen Tammsaare, Kõrboja peremees, Maa, 1922, lk 176

Linke netiilmast:
"Kõrboja peremees" ELLUs

13 mai 2021

Helen Käit - Aardejaht Nõmmel (2016) & Eksinud (2017)

Suvi, ühtehoidev sõpruskond ja seiklused - mida üks noor hing veel tahta võiks? Olgu päriselt või raamatukaante vahel. Helen Käit on selle kenasti ära tabanud ning oma lasteraamatud just nendele kolmele "vaalale" rajanud. 

Kuigi lood on täitsa erinevad (varanduse otsimine Nõmme mändide all vs. eksimine klassiekskursioonil metsa), siis on Käidi kaks lasteraamatut hingelt väga sarnased. Mõlemad räägivad meile sellest, mis tegelikult on sõpruse juures oluline. Raamatutes ette tulevad katsumused toovad tegelastes välja nende parimad omadused ja just üksteisele toetudes saadakse raskustest võitu. 

Mõlemad raamatud annavad suurepärase võimaluse klassiga (sihtgrupiks II kooliaste) või vanematel lastega läbi arutada erinevad elulised teemad. Kuidas tuleks käituda metsa eksides või õnnetusjuhtumi korral? Samuti võtab "Aardejaht Nõmmel" ühe kõrvalliinina vaatluse alla ka kiusamise ja kiusaja(te)le vastuhakkamise. Kuid usun, et eelkõige pakuvad Käidi raamatud noorele lugejale võimalust samastuda ja oma häid sõpru veelgi rohkem hindama hakata.

Andmed:
Helen Käit, Aardejaht Nõmmel, Tänapäev, 2016, lk 176
Helen Käit, Eksinud, Pilgrim, 2017, lk 144

07 mai 2021

Ott Arder - Elu täis on muinasjuttu (2021)

 HEA MUUSIKA

Noodijoonestik meenutab traate,
noodid linde ja paber lund.
Ma mõnikord helide saatel
näha võin ühte imelist und,
mida lõpuni mõista ei suuda
ja kui palju ma mõistan, ei tea.
Tean, see midagi paremaks muudab,
ja sellest on natuke hea.


LAULUKE


Elu täis on muinasjuttu,
muinasjutt täis elu.
Kindlad piirid kaovad uttu,
jäävad rõõm ja valu.

Lootusetus olukorras
ainult loota tasub.
Mõne lihtsa rõõmu võti
laulukeses asub:

Kribele-krabele-bumps!
Kook kadus laualt karlumps!
Kribele-krabele-bumps!
Põrsast ei ähvarda mumps!
Kribele-krabele-bumps!

Riimub, ei riimu - riimumps!


KILLUKE LOODUST

On meist igaüks killuke loodust.
Mere ääres on lapike maad.
Kliima Eestimaal pole just soodus,
õige heitlik ja karm on ta laad.

Suveootuses kivises linnas
möödub sajune sügis ja talv.
Soojad villased hilbud on hinnas
ja kollane Vietnami salv.

Saabub kevad ja üürike suvi.
Lokkab lopsakas rohelus taas.
September on hall nagu tuvi
ja peatselt on halladki maas.

On meist igaüks killuke loodust
ja see elab kui hingata saab.
On meist igaüks killuke loodust,
ära värise, tilluke haab!


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja hetkel kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. Minu jaoks oli see Jaanika Palmi poolt koostatud Ott Arderi luuletuste kogumik lihtsalt tükike päikest lapsepõlvest. Suured tänud koostajale ja kirjastajale selle imelise raamatu eest!


Andmed:
Ott Arder, Elu täis on muinasjuttu, Tammerraamat, 2021, lk 328

Linke netiilmast:
Anu Viita-Neuhausi arvustus Virumaa Teatajas

02 mai 2021

Kolm Sirly Oderi illustratsioonidega lasteraamatut (2018-2020)

Lasteraamatu hindan ikka kui kirjaniku ja kunstniku koostööna valminud taiest. Üksteisele toetudes loovad nad teose, mis võib meelitada noore lugeja pikkadeks aastateks raamatute võlumaailma rändama. Just sellise koostöö parimad näited saavadki meie lapsepõlve lemmikraamatuteks ning jäävad meid helge mälestusena aastateks saatma (tihti soovitame just neid oma lastele lugemiseks). Maailmakirjandusest on ilmselt selle parimaks näiteks Astrid Lindgreni ja Ilon Wiklandi tandem.


Üks meie andekamaid illustraatoreid, kellele ootaks kirjanike seast sellist pikaajalist koostööpartnerit, on Sirly Oder. Tema kujundatud raamatut sattusin lugema esimest korda eelmisel aastal (Anu Auni "Eia seiklus Tondikakul") ning jätsin kohe nime meelde. Nüüd otsisingi raamatukogust just tema joonistatud piltidega lasteraamatuid, et uurida, kas mõne puhul saaks juba rääkida potentsiaalsest superduost.

Nõnda lugesingi see nädal läbi kolme erineva autori toredat lasteraamatut. Kõigi kolme raamatu tegelasteks olid kohe kooli minemas või algklassides käivad põngerjad, kes satuvad mingi elus aset leidnud suurema või väiksema muutuse tõttu seiklustesse ja sekeldustesse ("Kummitusmajas" kolivad kaksikõed linnast maale; "Meie uues kodus kummitab" saavad lapsed vastutahtsi omale hoidjaks ühe vanaproua; "Õnnekaare õdedes ja Vimkavendades" on just alanud suvevaheaeg). Kolmest raamatust jäin kõige enam rahule Jana Maasiki teosega, mis kujutas ühe tänava toredat sõpruskonda, kelle väikestele rõõmudele ja muredele sai kaasa elada. "Kummitusmaja" põhiliin oli ehk liiga ettearvatav, kuid samas tegi rõõmu raamatusse mahtunud ühe õe arenguliin inimesena. Kristi Piiperi raamatu puhul oli vist peamiseks pettumuse põhjustajaks raamatu pealkirja ja sisu peaaegu olematu seos, mis jättis mulje kirjastuse tehtud otsusest paremate müüginumbrite lootuses (pealkiri oleks võinud olla "Meie uus lapsehoidja", kuid ilmselt kummituslood müüvad paremini). 

Kuigi superduot ma veel ei leidnud, siis usun, et väikesed lugejad jäävad nende raamatute sisu ja välimusega igati rahule. Kui pildid veel värvilised oleksid!!! Rääkisin eile õhtul abikaasaga raamatukogu poole jalutades, et mõni Sirly Oderi joonistus võiks meil vabalt ka koduseinal rippuda. Ta lappas kaasas olnud raamatuid ja oli kohe 100% nõus. Samuti lisas ta, et väikese tüdrukuna oleks ta neid raamatuid küll aina uuesti ja uuesti riiulist kätte võtnud, et lihtsalt pilte vaadata. Raamatute võlumaailma uks oleks ristseliti lahti olnud.


Andmed:
Helen Käit, Kummitusmaja, Tänapäev, 2018, lk 204
Kristi Piiper, Meie uues kodus kummitab, Tänapäev, 2019, lk 120
Jana Maasik, Õnnekaare õed ja Vimkavennad, Tänapäev, 2020, lk 176

Linke netiilmast:
Intervjuu Sirly Oderiga Apollo Raamatuportaalis
Helena Kochi arvustus Postimehes