27 veebruar 2021

Kristi Piiper - Topelt D (2021)

Klassikalised noortekad on üldiselt probleemikesksed (suhted, kiusamine, õppeedukus, meelemürgid) ja keskenduvad peategelas(t)e arengule ühe kooliaasta jooksul. Küünilisem raamatusõber võiks öelda, et kui oled lugenud üht neist, oled lugenud kõiki. Nõnda on vahelduseks igati tore lugeda mõnd noortekat, kus on astutud teada-tuntud rajalt natukeseks kõrvale.

Kristi Piiperi "Topelt D" on näiteks sümbioos noortekast ja põnevusromaanist. Kaheteistkümnendas klassis käiv Karmen püüab hakkama saada nii viimase õppeaasta koolistressi, vanemate selgelt lahutuse suunas tüüriva koduelu ja armumisega oma klassivenda. Kuid selle stereotüüpse noorteloo kõrval rullub lahti ka hoopis teistes toonides Diana lugu.

Diana on esmapilgul edukas noor naine, kelle elu ja minevikuga paremini tuttavaks saades hakkame nägema sügavaid mõrasid tema psüühikas ja lähisuhetes. Miks Diana on sõltuvuses iluoperatsioonidest? Mis on tema pideva rahulolematuse ja hirmude taga? Kui kaugele on ta valmis minema, et muuta oma elu "ideaalseks" ja sealt vastikud "segajad" kõrvaldada? Ja kuidas see kõik on lõpuks seotud Karmeni ja ta koolikaaslaste looga? Lõpuks saavad kõik küsimused oma vastused. Aga kas just kõige meeldivamad?!

Kirjanikuna on Piiper selle romaaniga igati korraliku sammu edasi teinud ja jään autori järgmist teost ootama (vahepeal proovin "Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised" loetud saada). Ning usun, et sellise tegelikult igati toimiva sümbioosina võiks "Topelt D" leida omale huvilisi nii noorte kui ka natuke vanemate lugejate seast. Olgem ausad, noortekad pole enam ammu ainult teismelistele mõeldud lugemisvara.


Andmed:
Kristi Piiper, Topelt D, Varrak, 2021, lk 296

16 veebruar 2021

Reeli Reinaus - Morten, Emilie ja kadunud maailmad (2020)

Hiljuti oli mu kaheksandatel klassidel kuu raamatuks üks vabalt valitud Reeli Reinausi noorteromaan. Küll loeti "Verikambit" ja "Deemoni märki", kuid mitmed õpilased olid omale raamatukogust võtnud hoopis autori uusima teose "Morten, Emilie ja kadunud maailmad". Ise ma polnud selle raamatuni veel jõudnud, kuid lugedes sisukontrollidest õpilaste mõtteid antud romaani kohta, hüppas see mu lõputuna näivas lugeda plaanitavate raamatute nimekirjas mitu kohta üles.

Reinausi raamatu keskmes on Morten, kelle elu on viimastel aastatel vaikselt allamäge hakanud minema (vanavanemate surm, ema töötamine Soomes, alkohoolikust onu "ranged" kasvatusmeetodid). Lohutuseks ja pelgupaigaks on Mortenil õppimine, fotograafia ning kodutalu ümber laiuv raba. Seal rabas kohtubki poiss Emiliet, kellel on oma saladus kanda.

Reinausi noortekad on üldiselt seiklusliku ja tempoka süžeega, mis on taganud ka nende positiivse vastuvõtu noorte lugejate seas. Kuid Morteni lugu on tundehell ja sügav. Morten on hingelt sarnane salapärase ja põhjatu rabaga, kus ta jalutades ja mõtiskledes oma õhtuid veedab, et pääseda pakku purjus onu võimaliku peksu eest. Oma väärtuses ja õnne võimalikkuses kahtlev Morten on ilmselt üks Reinausi huvitavamaid ja paremini õnnestunud tegelaskujusid. Sellest hoolimata soovitaksin seda teost siiski pigem neile noortele, kes leiavad võlu ka rännakutes mööda inimhinge rägastikke ja ei vaja pidevat action'it, et raamatut nautida.


Andmed:
Reeli Reinaus, Morten, Emilie ja kadunud maailmad, Päike ja Pilv, 2020, lk 184

Linke netiilmast:
"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" ELLU-s

Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel

12 veebruar 2021

Jana Maasik - Enne lõppu (2020)

Jälle on käes aeg, kui hakkavad riburadamisi ilmuma viimasel Tänapäeva noorteromaanide konkursil edukalt esinenud käsikirjad. Sel korral oli mul võimalus alustada Jana Maasikule võidu toonud romaaniga "Enne lõppu". Juba esimeste peatükkide jooksul hakkasid esile kerkima seosed kahe teise viimastel aastatel loetud ja vägagi korda läinud romaaniga.

Esimene seosetekitaja oli Eia Uusi omajagu kõmu esile kutsunud romaan "Tüdrukune", mis kriipis hinge raamatus olnud koolikiusamise kirjeldustega. Kui Uusi romaanis sattus noor tüdruk oma klassivendade füüsilise kiusu objektiks, siis Jana Maasiku noorteromaanis kirjeldatakse (peamiselt) vaimset kiusamist klassiõdede poolt. Mõlema teose vastavaid peatükke ja lõike oli minul füüsiliselt raske lugeda. Ma võin lugeda veriseid mõrvamüsteeriume või sõjakoledustest rääkivaid romaane, kuid kaitsetu lapse jõhker kiusamine ja alandamine on neist sadu kordi vastikum. Samas on antud teema käsitlemine igati vajalik ja tervitatav, eriti kiusamise mõjude kirjeldamine inimese psüühikale pikemas perspektiivis.

Teine romaan, mis mul kohe pähe kargas, oli Kaia Raudsepa "Nähtamatu tüdruk". Mõlema romaani fookuses on  peategelase sisemaailm ning täiskasvanuks saamisega kaasnevad kõhklused ja kahtlused. Nii "Nähtamatu tüdruku" Lena kui ka "Enne lõppu" Katrina on "üle- järele-, peale-, ja allamõtlejad", kelle "sisemiste minade matrjoškad" meile romaani vältel vaikselt avanevad. Need tüdrukud ei ole paljudele noorteromaanidele omased lihtsakoelised teismelised, kelle maailma keskmeks on peod, arusaamatused vanematega ja esimesed armusuhted, vaid põnevad inimhinged, kelle arengut on huvitav jälgida.

Kuna ma ei ole veel jõudnud teisi konkursil kõrgetele kohtadele jõudnud töid lugeda, siis lõplikku otsust meie noortekirjanduse hetkeseisust on ennatlik teha. Kuid olles lugenud viimastel aastal ilmunud teisi kodumaiseid noortekaid, siis on tunne, et liikumine psühholoogiliselt sügavama ja mitmekihilisema teksti suunas on siiski toimumas. Enam ei juhtu noorteka peategelasega 200 lk jooksul kõik, mis ühe noore inimesega võib juhtuda (alates esimesest purjusolekust kuni rasestumiseni välja), vaid kirjanikud võtavad üks-kaks teemat ja lähevad nendega süvitsi. Eks nüüd tuleb lihtsalt oodata noorte lugejate reaktsiooni sellisele muutusele. Mina jään paari oma õpilase muljeid igatahes huviga ootama, kes alustasid minu soovitusel "Enne lõppu" lugemist ("Nähtamatu tüdruk" sai näiteks väga positiivset tagasisidet). 

 

Andmed:
Jana Maasik, Enne lõppu, Tänapäev, 2020, lk 336

11 veebruar 2021

Triinu Laan - Luukere Juhani juhtumised (2020)

Esmapilgul ei tohiks luukered ja lasteraamatud kuidagi kokku sobida. Erandi võiks muidugi ju teha näiteks piraatidest rääkiva loo puhul. Huvitaval kombel meie lastekirjanikud nõnda ei arva, sest luukered on ikka ja jälle leidnud tee nende raamatutesse, kus pole piraatidest ja aardekirstudest juttugi (tuntumaks näiteks Piret Raua "Printsess Luluu ja härra Kere").

Triinu Laane raamatus asub pensionile jäänud luukere Juhan elama Lõuna-Eestis asuvasse tallu, kus teda on ees ootamas taadu, memme ja nende lapselapsed. Juhan sulandub suurepäraselt uue paiga ja perega. Küll ta aitab külas ringi hiilivaid sulisid hirmutada, valvab lapselaste und ja isegi pealinnas toimuval kunstinäitusel käib Juhan ära. Kuid kõige olulisem on taadule Juhani olemasolu tema elu raskematel päevadel. Hea sõbra tugi aitab õnneks kõigega toime tulla.

Lisaks muhedatele tegelaskujudele, oluliste teemade käsitlemisele (surm osana meie eludest), toredatele illustratsioonidele ning mõnusale jutustuslaadile on Triinu Laanese raamatu üheks "rosinaks" ka võru keele kasutamine dialoogides. Teisiti ei oleks osanud taadut ja memmet rääkimas ette kujutadagi. Kõik mainitud osad moodustasid ikka väga tugeva terviku. Too om ütś väega vahva raamadukõnõ!

Andmed:
Triinu Laan, Luukere Juhani juhtumised, Päike ja Pilv, 2020, lk 62

Linke netiilmast:
Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel
Ülevaade Lõunalehes

09 veebruar 2021

Jana Maasik - Hopspelleri amulett I-II (2018-2019)

Juba ammu ei ole mul õrna aimugi, kui palju olen ma lugenud lasteraamatuid, kus sõpradest koosnev kolmik uurivad koos mõnda kriminaalset juhtumit või satuvad muul moel seikluste keskele. Neid raamatuid on loetud vast ikka kümneid. Tavaliselt leiavad need lood aset mõnes väikelinnas või suvel vanavanemate juures. Mõnusad ja turvalised paigad, kus igavuse peletamiseks on üks tore seiklus igati teretulnud. 

Ma ei ole nendest raamatutest tegelikult üldse tüdinud, sest need täidavad mu alati mõnusa soojuse ja helgusega. Otsekui vanaema praeks jälle köögis kooke ja sul pole sellel päikest täis hommikul mitte kuhugi kiiret. Samas oli igati värskendav vahelduseks lugeda ühest säärasest sõprade kolmikust hoopis teises keskkonnas.

Nimelt on Jana Maasik oma kaheosalise raamatu tegelased pannud seiklema 20. sajandi alguse parunimõisa Eestimaal. Mõisapreili Pipa, vabrikandi poeg Egon ja aednikupoiss Mattis püüavad välja selgitada, miks üks vana amulett osutub järsku väärtuslikumaks kõigist Hopspelleri mõisas olevatest kalliskividest ja hõbenõudest. Üks rahulikuna alanud suvi muutub ühe õhtuga laste jaoks pööraselt põnevaks seikluseks, kus lendavad noad, tõllad kaovad ööpimedusse ning lõpuks saabuvad isegi ajarändurid kaugest tulevikust 1903. aastasse.

Mina sooviksin Hopspelleri mõisa teinegi kord sattuda, kuid ajarändu võimaldavat amuletti pole ma veel kahjuks leidnud. Ehk avaneb siiski ka minul võimalus tulevikus minevikku minna, aga selleks peaks Jana Maasik selle "amuleti" minu jaoks valmis kirjutama.

Andmed:
Jana Maasik, Hopspelleri amulett I: Kõrvetav puudutus, Tänapäev, 2018, lk 160
Jana Maasik, Hopspelleri amulett II: Üksik skelett, Tänapäev, 2019, lk 192

23 jaanuar 2021

Jaanus Vaiksoo - King nr 40 (2020)

Ei jõudnudki väga palju vett merre voolata, kui peale Kingamehe juhtumit uuesti Pauli ja Minnat kohtasin. Kuigi Pauli jalanumber oli vahepeal uude kümnendisse jõudnud ja Minna võetud Soome püstkõrva kutsikas Valter mõne kuuga korralikuks mürakaruks sirgunud, siis kõige suurem muutus laste elus oli see, et läbi oli saanud viies klass ja suur suvi oli lõpuks kätte jõudnud. 

Aga suvi on ju suurepärane aeg koos sõpradega matkamiseks. Nõnda suunduvadki Paul, Minna, Hugo ja Katja kanuumatkale, et saada natukeseks linnakärast eemale ja koos paar toredat päeva veeta. Kuid vorstikeste grillimisest lõkke kohal ja looduse nautimisest ei tule suurt midagi välja, sest Salujärvel satutakse röövpüüdjate hämarate tegude keskele, mille päevavalgele toomisest saabki Pauli ja Minna uus juhtum.

Vaiksoo liigubki "King nr 40" aina enam klassikalise noortekrimka radadele. Hakkab välja kujunema tüüpiline detektiivide kolmik (Paulile ja Minnale tuleb raamatu teises pooles abiks Pauli pinginaaber Ats), täiskasvanud muutuvad aina enam taustajõududeks ning kadumas on ka esimesest osa iseloomustanud maagilisus.

Isiklikult olid selliste suundumustega pigem rahul. Ehkki "King nr 40" on sellest tulenevalt andnud ära oma erilisust ja sarnaneb seetõttu paljude teiste noortekrimkadega, siis Vaiksoo loodud särav tegelaskond ja väga hea jutustamisoskus hoiavad seda, ja loodetavasti ka tulevasi osasid, kodumaiste krimkade esirinnas. Mina jään igatahes "King nr 41" ootama.


Andmed:
Jaanus Vaiksoo, King nr 40: Salujärve linask, Ärkel, 2020, lk 192

22 jaanuar 2021

Mai Raet - Valu tühi veetlus (2018)

Õpetajana on äraütlemata tore tunne, kui üks hetk hakkavad õpilased ise sulle raamatuid soovitama. Nõnda seadsingi see nädal sammud raamatukokku, et sealt laenutada Mai Raeti noorteromaani "Valu tühi veetlus", mida oli mulle üks minu üheksanda klassi tüdruk soovitanud.

Teos pidi tema sõnul olema täpselt paraja pikkusega, eluline ja üleliigse täitematerjalita. Ta ise oli selle paari õhtu jooksul põnevusega läbi lugenud ja väga rahule jäänud. Mis on igati mõistetav, sest romaani peategelase Sandra loo mingi aspektiga saab iga noor lugeja kindlasti rohkem või vähem samastuda. Olgu selleks õpingute alustamine keskkoolis, aina iseseisvamaks muutuv elukorraldus, hirmud ja ootused tuleviku ees või esimesed tõsised armumised ja südamemurdumised.

Endalgi läks raamatu lugemise kiiresti ja tegelikult oleks isegi natuke seda täitematerjali juurde soovinud, sest osadest (üpriski tõsistest ja valusatest) teemaliinidest mindi ainult riivamisi mööda ning oleks oodanud kirjanikult nende põhjalikumat avamist (Lukase lapsepõlv, Mirjami "uus sõber"). Viimase paar peatüki juures tabasin end mõttelt, et kohe hakkavad ju raamatu leheküljed otsa saama ning selle või teise teema juurde pole autor veel tagasi tulnud. Ehk oleks need võinud üldse kõrvale jätta.

Endale läks enim korda romaanis käsitletud tahtlik enesevigastamise temaatika, mille kohta käivaid peatükke oli küll valus lugeda, aga samas aitas saada paremat pilti seda tegeva inimese mõttemaailmast ja põhjustest. Kuid raamat ei kisu ka sellist rasket teemat käsitledes väga tumedatesse toonidesse, sest Sandra näol on tegemist tegelikult sisemiselt tugeva noore neiuga, kelle eneseotsingud võiks paljudele temavanustele lugejatele korda minna.


Andmed:
Mai Raet, Valu tühi veetlus, Tänapäev, 2018, lk 190

17 jaanuar 2021

Jaanus Vaiksoo - King nr 39 (2019)

Kas me kõik ei taha, et vahel juhtuks elus midagi eriti kummalist? Võiks öelda, et isegi maagilist? Midagi, mis meid järsku raputaks ja hallist argisusest korraks välja tooks. Näiteks märkad Nõmmel iga päev täpselt samal ajal üht tüüpi kingapoest väljumas uus kingakarp kaenlas. On ju kummaline? Vajaks lähemat uurimist?

11-aastase Paul igatahes arvab nõnda. Üksi paistab Kingamehe saladus liiga keerukate killast, kuid õnneks tuleb talle appi Minna Riin oma isaga. Heade sõprade, kavaluse ja taipliku meele abil leiab aga iga raskemgi ülesanne oma lahenduse.

Jaanus Vaiksoo on ise samuti lahendanud ühe vägagi keeruka ülesande. Kuidas kirjutada sooja ja kaasahaaravat lugu, mille sihtgrupiks võiks olla kõik II kooliastme õpilased? Selleks on sul vaja nii sümpaatset ja samastumist lubavat tegelaskonda (eriti kiidaks muheda üksikisa Arturi ja müüja Jekaterina kujusid), halle ajurakke kasutama kutsuvat süžeeliini (kes see Kingamees ikkagi on ja mis asju ta ajab?) kui ka head keel- ja stiiltunnetust (tekst ikka lippab lugedes). Samuti pole "King nr 39" puhul tegemist selgelt poiste- või tüdrukuteraamatuga, vaid raamatuga, mis võiks kõnetada igat noort lugejat.

Siiski noriks natuke raamatu lõpplahenduse ja kujunduse kallal. Ütleks, et Kingamehe kohta selgunud tõde oli tegelikult kerge pettumus. See tundus kuidagi liiga muinasjutulikult naiivne ja pastakast välja imetud. Tekkis endal tegelikult veel rida küsimusi, mis päris selget vastust ei saanudki. Kujunduse kohta ütlen ausalt, et ma pole ammu nii igavat lasteraamatut näinud. Kohe kindlasti ei kutsu selline kujundus raamatut kõigi teiste rõõmsavärviliste ja kaunite lasteraamatute vahelt lugemiseks välja valima (näiteks mu abikaasa arvas, et ma loen mõnd õpikut või käsiraamatut). Usun, et siiski on olemas piisav hulk olemas sõpru, klassikaaslasi, lapsevanemaid, õpetajaid ja raamatukoguhoidjaid, kes aitavad sellel toredal raamatul aina uute lugejateni jõuda. 

Andmed:
Jaanus Vaiksoo, King nr 39, Ärkel, 2019, lk 184

Linke netiilmast:
Helena Kochi arvustus Postimehes
Intervjuu autoriga ERR-is 
Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel

15 jaanuar 2021

Mika Keränen - Vanemuise väits (2020)

Läinud kevadel kuulsin autorilt, et uue Rampsu raamatu tööpealkiri on "Vanemuise pistoda". Kohe hakkasid minu hallid ajurakud mõtlema erinevate kuritegude peale, mida Mari, Sadu, Reilika, Olav ja Anton (unustada ei tohi muidugi ka Matit) võiks nüüd teatris lahendama asuda. Millise juhtumi Keränen neile puremiseks valmis kirjutab?

Nüüd muidugi selgus, et minul poleks salaseltsi detektiivide sekka üldse asja. Mina oleksin päevi mööda Vanemuise teatri koridore ringi konnanud ja näitlejaid rumalate küsimustega tülitanud, kuid tegelik kuritegu pandi toime hoopis Raadil asuvas Eesti Rahva Muuseumis, kust oli kaduma läinud üks väärtuslik museaal.

Minu täielikust ebapädevust tulenevad puudujäägid juhtumi lahendamisel korvasid muidugi salaseltsi liikmed kenasti oma tähelepanelikkuse ning suurepärase meeskonnatööga. Ramps esines taas oma teada-tuntud headuses ja lausa lust oli nende tegutsemist jälgida. Kõik Tartu pikanäpumehed võiks rahulikult mõnda teise linna kolida või sügavalt uute karjäärivõimaluste peale mõelda, sest salaseltsile neist küll hetkel väärilist vastast ei ole. Aga see tähendaks samas ju salaseltsi lõppu? Kui pole kuritegusid, siis pole ka nende lahendajaid vaja. Seega jääge ikka veel natukeseks Emajõe äärde ankrusse, sest teie kohtumistest Rampsuga tahavad väga paljud suured ja väikesed lugejad üle Eestimaa kindlasti täpsemalt teada saada. 


Andmed:
Mika Keränen, Vanemuise väits: Salaselts Rampsu üheteistkümnes juhtum, Keropää, 2020, lk 222

Linke netiilmast:
Raimu Hansoni arvustus Postimehes

05 jaanuar 2021

Henrik Visnapuu - Kirg ja kodumaa (2017)

VALGE LUMELAUL 

Hää meel, et sajab lund. Helk pehme kumab silma.
Nüüd tuleb pühapäev. Rõõm, valgus huljub ilma.
Ja tasa kustub meeleheite muutlik valu.

Mu sõber, pärani on minu vaikne talu.
Ning põrand küüritud. Laudadel linad valged.
Ja talu rahval rõõmust ülenenud palged.

Too oma igatsused, sõbrad! Tule sisse.
Ja ole vaikimeeli meie rõõmu sees.
Pikk pühapäeva tee viib meeled iludesse,
kus igavesed tuled süttind igaviku ees.

Nii saame lumeigatsuse härda meele
siin argipäeva künnimaade pääl.
Ja langeb imeline valgus meie teele
neist pikist pühapäeva teedest sääl.


KÜMNES KIRI INGILE

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhrupääd,
suhkrupäie all sina lääd.

Kuused latvadel kandsid kuid,
lumilinnud painutid puid,
unen nägid nad unest und,
langeden peksid tiivuga lund.

Mäletad, Ing, seda alleed
seda üksikut lumist teed,
kust me jooksime kinni käest
lume lennaten alla mäest?

Ühel ristteel lumde sa
kiskusid mino endaga.
Mäletad, veersime alla mäest,
võet kinni kaelast ja käest?

Hiljem leidsime metsa seest
igalt poolt "armas" eest.
Kuused olid kui suhkrupääd.
Suhkrupäie sean sina lääd.
-----------
Nüüd olen sinota siin,
südämen sõnatu piin.
Mäletad, Ing, seda alleed?
Sa mida minota teed?


TALVINE TEEKOND

2.
        Vaadake täiskuud,
külm on ta küljest murdnud killu.
        Põlised puud
pakases seisvad täis õitsevat lund,
Saturn maa ja planeete vahet sillutab,
tillukesilt tähilt pudeneb hõbetuhk.
Kuidas olete te heitnud puhkama,
kuidas võite te magada ja näha und?

Mina pean minema
oma leevikest, oma talitsiitsitajat
        vaatama
enne veel, kui koidab hommikune vine
         ning ärkab maa.
Taevas on veel hahk.

Aiast lahkudes
        noored kuused
puudutavad mind lumiste käppadega.
Pea olen kui tume täpp,
liuglev keset lumist lina.
Magad siisiken, sina.
Kas sina eile nägid:
kass kahe käpaga pesi suud,
et tuleb külaline?

Kaudu oru, künka ja küla
jäljed rööbiti tõmmat suuna,
järv, maantee ja mägi.
Telefonipostid laulavad kui mesipuud.
Üksikud reed
vastu tulevad.
Majad kahel pool teed,
silmadeks punased tuled,
valvad nagu jõuluööl.
Süda kiiremalt lööb,
on nii pidulik sõit,
lapsepõlves kui oleks just,
ümiseks kirikust sõites "Petlema õit".
        Oo, minu laas,
                minu mets tume, tõsine, must,
sina laotad lumiseid tiibu!

Rada varjune viib
sinna, kuhu minema pean taas,
et mina näeksin oma laanepüüd.

Viimsed tähed võitlevad
hahakas-kollase päeva vastu,
maani kostab võitluse hüüd.
Metsade takka
tõuseb kui virmaliste sõit - 
see on päike, kes hakkab
päevaselle teekonnale astuma.
        Ma pean kiirustama:
kui esimene kiir
        üle sügava hange
minu leevikese pessa langeb,
oo, tema tiivuskleb ära.
Kuidas saan
mina siis teda äratada.
Sadu on tema radu
ning lõpmatu lai on laas.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (praegu kõnetasid just talvega seotud luuletused, kuigi muidu Visnapuu meil ju pigem tärkava kevade laulik). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. Samuti on selle valikkogu koostaja Vallo Kepp kirjutanud raamatu lõppu vägagi põhjaliku ülevaate Visnapuu elust ja tema teekonnast luuletajana, mida toetab ka rikkalik valik päevapilte. :)


Andmed:
Henrik Visnapuu, Kirg ja kodumaa, Tänapäev, 2017, lk 288

Linke netiilmast:
Janika Kronbergi artikkel Sirbis
Jaanika Kressa artikkel Kultuuris ja Elus
Marko Tiideleppa arvustus leheküljel Uudised.ee

04 jaanuar 2021

Liis Pählapuu "Nikolai Triik" (2014) & Tiiu Talvistu "Ado Vabbe: Wunderbar" (2020)

Nikolai Triik, Konrad Mägi ja Ado Vabbe on minu jaoks alati olnud eesti kunsti kolm tugisammast. Lemmikuid on muidugi teisigi (Kallis, Wiiralt, Kummits), kuid nende kolme mehe nimed on mulle ikka midagi enamat tähendanud. Eks selle imetluse algtõukeks ole nende tugev seos 20. sajandi alguse kirjandusrühmitustega (minu armastatuim periood eesti kirjanduses). Ei saa Suitsu, Tuglast või Underit käsitlev peatükk kirjanduse õpikus hakkama ilma nende meeste poolsete illustratsioonideta. Selle perioodi kunst ja kirjandus käisid käsikäes. Ja nõnda tulid nad ka 18 aastat tagasi minu ellu.

Kumu külastades võtan alati natuke rohkem aega, et jõuda uute näituste juurest ka korraks 3. korruse püsinäitusele oma lemmikuid vaatama. Mõned aastad tagasi jäi kahjuks külastamata Nikolai Triigi suur isikunäitus (no ei olnud lihtsalt võimalik Austraaliast selle tarbeks eraldi kohale lennata), kuid Konrad Mäe näitust üle-eelmisel aastal ja praegu Kumus veel viimaseid kuid avatud Ado Vabbe ülevaatenäitust ma vahele jätta ei tohtinud. 15-aastane mina poleks seda mulle andestanud.

Õnneks jätkab Kumu juba traditsiooniks saanud suuremahuliste monograafiate välja andmist. See annab võimaluse neid hiljem lehitsedes näitusesaalis saadud elamuste juurde tagasi tulla ning mõnda muuseumis kahe silma vahele jäänud maali või graafilist lehte avastada. 

Samuti on nende monograafiate suureks plussiks erakogudes olevate tööde jagamine suurema kunstihuviliste ringiga. Üldiselt on ju klassikute meistritööde näited kõigis ülevaatlikes kunstiraamatutes samad (Triigi "Dekoratiivne Norra maastik" või Mägi "Merikapsad"). Nõnda on tõesti tore näha neid töid, mis ripuvad kuskil salapärastes paikades ja on mõeldud ainult valitud silmadele.

Kuigi Pählapuu kui ka Talvistu poolt kirjutatud monograafiate tekstiosa on tegelikult vägagi napp ja ülevaatlik (tegelikult ootaks mõlema kunstniku kohta sarnast teost, nagu oli Eero Epneri raamat Konrad Mägist), siis reproduktsioonide valik on lihtsalt vaimustav. Võrdlesin uute monograafiate ülesvõtteid 1977. aastal ilmunud "Eesti kunsti ajaloo" koguteose omadega (ilmselt üks enim läbi lapatud kunstiraamat minu noorusest) ning need kuulusid oma kvaliteedilt ikka erinevatesse kaalukategooriatesse. Oleks otsekui oma vana kineskoobiga televiisori LCD-teleri vastu vahetanud. Meistritöödega täidetud näitusesaal on ainult käesirutuse kaugusel. 

Andmed:
Liis Pählapuu, Nikolai Triik,  Eesti Kunstimuuseum, 2014, lk 296
Tiiu Talvistu, Ado Vabbe: Wunderbar, Eesti Kunstimuuseum, 2020, lk 416

Linke netiilmast:
Tõnis Tatari arvustus Vabbe näituse kohta Eesti Päevalehes
Arvustus Triigi näituse kohta Keskusis

20 detsember 2020

Eva Roos - Teistmoodi Mööblipood. Aramilda esimesed jõulud (2020)

Ma olen alati armastanud jõulu- ja talveteemalisi raamatuid. Eks selle juured peitu eelkõige "Trollitalves" ja ka jutukeses, kus muumid jõulude aegu üles aetakse (pealkirjaks on sellel vist "Kuusk"). Talve võlumaailma ja imelise jõuluaja avastamisest on alati südant soojendav lugeda. Eriti veel ise lund ja jõule oodates.

Kui unistele ja natuke pahuratele muumidele tehti jõulude tähtsus lõpuks selgeks teiste Muumioru elanike poolt, siis mitmest "Teistmoodi Mööblipoe" raamatust juba meile tuttavaks saanud Aramildale on tema esimeste jõulude tähistamisel abiks päkapikk Tomte, kelle Aramilda detsembri alguses oma poest kinni püüab. 

Tomte teeb Aramildale (kes pole kunagi enne jõuludest midagi kuulnud) ja lugejale jõulude tõelise olemuse ning sinna juurde kuuluvad (kummalised) kombed ikka väga põhjalikult selgeks. Raamatu lõpuks oled koos Aramildaga läbinud otsekui kursuse "Jõulude ABC". Autor mainib järelsõnas, et loo sisse põimitud rohked jõule puudutavad teabetekstid võib lugeja ka vahele jätta, kuid isiklikult sain neist nõnda palju põnevat teada, et selle aasta perekondlikul jõuluõhtul võin nii mitmegi "põneva faktiga" särada. Kuid näiteks väiksematele pereliikmetele raamatut ette lugedes jätaksin need vast tõesti kõrvale ning keskenduks ainult Aramilda ja Tomte seiklustele.

Kui sa pole varem Aramilda ja tema mööblipoega kokku puutunud, siis on "Aramilda esimesed jõulud" tegelikult suurepärane hetk, kus selle esmapilgul natuke torris vanaprouaga tutvust teha. Nimelt on kronoloogiliselt tegemist (hetkel) sarja esimese raamatuga (näiteks saame teada, kuid Piru ja Aramilda kohtusid), kuigi ilmumise järjekorras juba kolmas. Kuid selliste asjadega pole mõtet oma peakest liigselt vaevata (need "võluväel" ajas ja ruumis liikuvad mööblipoed ongi natuke erilised). Parem hoia silmad lahti, sest Teistsugune Mööblipood võib juba homme olla sinu kodutänaval. Seda võimalust ei tohi kasutamata jätta!

PS: Ilusat ja rahulikku pühadeaega kõigile!


Andmed:
Eva Roos, Teistmoodi Mööblipood. Aramilda esimesed jõulud, Varrak, 2020, lk 360

05 detsember 2020

Berit Sootak - Ilmalinnu laul (2020)

Just raamatupoodidesse jõudnud Berit Sootaki "Ilmalinnu laul" on osade mu seitsmendike ja kaheksandike enim oodatud raamat sel aastal. Kõik, kes minu soovitusel või ise sattusid lugema "Viimast hingelindu", olid sarja esimesest osast suures vaimustuses (tean isegi üht õpilast, kelle kogu pere selle üksteise järel läbi luges). Kõik nad tahtsid teada, kuidas kõige põnevama koha peal pooleli jäänud lugu jätkub ning mis Sädest ja Kaurist edasi saab.  Lubasin neile, et annan kohe teada, kui uus osa peaks ilmuma ja nüüd on minu enda eksemplarile koolis juba väike saba tekkinud.

Säde, Kauri, Susi ja teiste eriliste lugu võtab sarja teises osas juba natuke laiemad mõõtmed. Kuigi loo keskseks teemaks on ikkagi Säde kasvamine hingelinnuna (enda võimete, staatuse ja ainulaadsuse avastamine ja sellega leppimine) ja suhe Kauriga, siis "Ilmalinnu laulus" tõuseb veelgi tugevamalt fookusesse Sündikaadi ja lehelindude vaheline võimuvõitlus eriliste maailmas. Sellest tulenevalt on osa tegevusest viidud Tallinna (Veriora mõisakool on siiski loo keskpunktiks), kus asub Sündikaadi peakorter ning leiab aset ka romaani kulminatsioon.

Isiklikult tundsin kõige rohkem puudust just Veriora õpilaste ja õpetajate suuremast kujutamisest, kuid eks see ole minu mingi kummaline õpetaja kiiks (loo seisukohalt poleks see muidugi eriti mõistlik olnud). Kui nuriseda, siis vist samade puuduste üle, mis esimese osagi puhul (tegelaste osad otsused tekitasid kummastust, natuke palju "õnnelikke juhuseid"), kuigi kokkuvõttes on autor kirjanikuna kindlasti sammukese edasi teinud. Usun, et minu õpilased jäävad ka "Ilmalinnu lauluga" igati rahul ning hakkame koos ootama järgmist raamatut Sädest ja Veriora koolist (autor jättis lõpus ukse võimaliku järje jaoks igatahes irvakile).


Andmed:
Berit Sootak, Ilmalinnu laul, Raudhammas, 2020, lk 290

30 november 2020

Liisi Ojamaa - Kahel lahtisel käel (2020)

SULLE, KES SA OLED

Hääleta on huuled
hallakirme all.
Pimedus & walgus.
Teras & kristall.

Silmis öine tyhjus.
Hinges koerailm.
Kuidas käia seal, kus
enam pole hirm?

Pimedus on pyha.
Walgusest saab wall,
lõpust jälle algus.
Teras & kristall.

Kuskil pole märki
juba tuldud teest.
Kas on kuskil warju
iseenda eest?

Linnad läbi une.
Pilwed ylewal,
taewas kaitswalt tume.
Teras & kristall.

Keegi syytas tule.
Keegi andis käe.
Keegi awas uxe.
Jälle algas päew.

Kiwi on weel kindel.
Kirjal käsi all.
Sulalumes rajad.
Teras & kristall.

WÕIB OLLA

Tänawu oodati kaua
sedasama esimest lund.
Tänaw on hommikux hanges.
Las ma riimin - no pole und.

Öösel, kui maailm on tasa,
on kuulda kõik waikne & jääw.
Eriti nyyd, läbi lume,
läbi hääletult helkiwa jää.

Wõib-olla neid wiimaseid sõnu
polex pidanud ytlema nii.
Aga tagantjärele tarkus
on tarbetu niikuinii.

Wõib-olla homme on sula
& nädalad poriseid teid.
Wõib-olla need heledad hirmud
on ainsad, mis kannawad meid.


LUMEUNI 

Lumeumbes, lumeunes
wiirastuwad kired kauged.
Jäljed kaowad kylmas tules,
kiirus randmetesse raugeb.

Seda päewa, seda linna
kannad kaasas läbi talwe.
Saad weel läbi saju minna,
juuksed lahti, lumewalged.

Lumeunes, lumeumbes
tänawatel kaotad enda.
Kaotad jäljed, kired, tunded.
Leiad tuule siis & lendad.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Liisi Ojamaa (1972-2019) ligi 600-lehelise koondkogu puhul sattusid praegu valikusse kolm luuletust, mis kõlasid kuidagi eriliselt selgelt ja teravalt novembrikuu viimasel päeval, kui päike välja ei tulnudki. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. Kuid tegelikult on see kogumik täis luulet igasse päeva (olenemata aastaajast ja ilmast). See on üks neist raamatutest, mis võib aastaid su öökapil olla, et saaksid iga õhtu sealt üks luuletuse lugeda ja natuke rikkamana selle päeva lõpetada. :)


Andmed:
Liisi Ojamaa, Kahel lahtisel käel: Ilmunud ja ilmumata luule, Varrak, 2020, lk 598

Linke netiilmast:
Juku-Kalle Raidi arvustus Eesti Päevalehes
Uudislõik kogumikust "Aktuaalses kaameras"

27 november 2020

Mihkel Mutt - Mägrad hernes (2020)

Selle sügise raamatusaak on olnud uskumatult meeldiv. Mitmelt minu lemmikult jõudis raamatulettidele romaani või kogumiku näol värske teos (Hargla, Kõomägi, Friedenthal). Nõnda pole hetkekski tekkinud küsimust "Mida järgmiseks lugeda?", pigem on ikka küsimus vaba aja ja vaikse nurgakese leidmises (blogi tarbeks aja leidmisest ei hakka ma parem rääkimagi). 

Mõtlen vahel, et seda vaikset nurgakest peaks otsime ikka päälinnast kaugemal. Näiteks mõned aastad tagasi jäi mulle kuskilt vestlusest kõrva kohake nimega Alam-Kolkaküla. Paigake, mis pidi olema pärit mingist kadunud ajast, aga samas vägagi uuendusmeelne ja avatud. Kohalikud tunduvat esimesel kohtumisel küll natuke kummalised (ehk isegi kohtlased), aga samas olevat heatahtlikud ja südamega alati asja juures. Karta neid igatahes ei maksa. 

Hiljaaegu sattus täiesti pooljuhuslikult mu kätte üks kroonika, mis heidab valgust just viimase aja arengutele selles Alam-Kolkaküla nimelises paigas (sellised Liivimaa noorema riimkroonika või Lonely Planeti tüüpi ülestähendused). Vaikseks nurgakeseks seda kohta enam küll pidada ei saa. Eurokolledž eurokolledžiks (ikkagi haridusest huvitatud inimesed), kuid Valgevenest kohale smuugeldatud "saksa tallipoisid", autosid pea kohal ringi tassivad (öko)noortekambad, seksuaalselt laetud kuumad eesti poisid ning igal pool siblivad imeloomad nimega uru- ja põrgeestlased. Ja neil olla seal keegi noormees isegi mõtete lugemise masina leiutanud!

Seda kõike tundus natuke liiga palju minu jaoks. Nõnda ma otsustasin parem jääda päälinna virvarri keskele edasi ning proovida siin oma tööde ja tegemistega hakkama saada (küll see lugemine ka vaikselt edeneb). Aga kui keegi satud lähiajal Alam-Kolkaküla kanti käima, siis tulge jutustage kindlasti pärast kuuldust-nähtust, sest uudishirmu ma eitada ei saa. Aga ärge seda mõtete lugemise masinat endaga kaasa võtke! See masin tundub küll olevat saatana enda kätetöö.

PS: Loodetavasti paneb mõni usin kroonik ka tulevikus Alam-Kolkaküla kohta üht-teist kirja, sest selline paik ja sellised inimesed peavad ju kõigi oma veidrustega talletatud saama. Kaugel Euroopas peavad kindlasti kunagi tulevikus mõne suures ülikoolis antropoloogid ja ajaloolased neid kroonikaid äraütlemata väärtuslikeks allikateks.

Andmed:
Mihkel Mutt, Mägrad hernes: Alam-Kolkaküla kroonika järg, Fabian, 2020, lk 206

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Mart Juure intervjuu autoriga raamatuesitlusel
Mihkel Mutt külas saates "Jukuraadio"