20 jaanuar 2022

Maniakkide Tänav - Teekond Ridamuseni (2021)

Ma olen aastate jooksul koos Maniakkide Tänavaga ikka igasugustesse hulludesse seiklustesse sattunud. Oleme parajalt kiiritada saanud Jõgeva kandis pärast Sosnovõi Bori tuumakatastroofi, igasugu kosmiliste tegelinskitega madistanud ja mööda Iidmaad ringi ratsutanud. Tuleb tõdeda, et ühegi teise kirjaniku kirjanduslikel maastikel rännates pole ma nõnda palju verd ja soolikaid näinud. Ja tegemist pole vähimalgi määral etteheitega! Kuid kindlasti tasub neile radadele asudes sellega arvestada, et päid hakkab lendama.

Äsja ilmunud jutukogumik "Teekond Ridamuseni" annab suurepärase võimaluse heita pilk autori viimase kümnendi loomingule oma üheksa palaga. Uus lugeja saab üsna ruttu enda jaoks selgeks, kas tegemist on temale sobiva (ulme)kirjandusega. 

Minu jaoks oli see pigem mõnus rännak mälestusteradadel, sest suur osa tekstidest olid varasemalt tuttavad (ajalehtedes Vooremaa ja Lääne Elu järjejuttudena ilmunud lood olid minule uued). Pigem oli see nendele väikestviisi test, kui sügava jälje olid nad esimesel lugemisel jätnud. Oli vist ainult üks lugu, mille puhul tuli mulle üllatusena, et ma olin seda enne lugenud, kõigi teiste süžeed ronisid peale paari lehekülge mälusoppidest välja. Eriti humoorikas oli taas kohtuda Udriku küla muttidega. Lool "Meie külas nähti imet" on küll omad probleemid, kui üldiselt on see lihtsalt nii mõnusalt punk ja puhtas kirjutamisnaudingus sündinud tekst.

Seda puhast kirjutamis- ja katsetamisnaudingut esineb veel mitmeski teises Maniakkide Tänava loos. Eks nüüd tuleb lihtsalt silmad-kõrvad lahti hoida ja oodata, kuhu radadele järgmine kümnend autori viib. Ühes asjas olen siiski kindel - vererada jääb ka Maniakkide Tänava uusi otsinguid saatma.
 

Andmed:
Maniakkide Tänav, Teekond Ridamuseni, Lummur, 2021, lk 288

Linke netiilmast:
Leila Liivaku arvustus Reaktoris

05 jaanuar 2022

Mehis Heinsaar - Pingeväljade aednik (2018)

***

Põdrakanep on õitsend
ja kuldnokad laskunud roostikku,
suvi tõmbab end kerra - 
õhtud on jahedad juba.

Nüüd päevad ja kuudki
aasta-aastalt on lühemad üha,
kuid tahtmine olla veel noor,
olla terve ja tugev,
ei kuhugi kao.


KOJU

Vanad puud
on hingamas
ümber mu
üksilduse maja
kuhu kunagi
saabun,

kus saan
avama uksi ja sahtleid,
mille taga on varjul
tolmvaiksed mõtted
ja õnnelik väsimus - 
see ainus
ja tõeline.

Maja
läänepoolsest aknast
on kandumas tuppa
kaugete hüüpide ümin
ja pilliroo kahin,
kitsas keerdtrepp
nagisev tuule käes
aga suundub seal üles
veel ühele
korrusele,

kus hämaras,
luitund tapeediga toas
aknalaual on
rebasenahkadest torupill,
mille osav kuid
liiglustlik mängija
uppus kord
purjuspäi
jões

ja veel -
mingi imelik loom
silmad hiilgamas pimedas,
on seal istumas nurgas,
ma ei tea tema nime,
kuid kuulen küll
kuulen juba ta
hingamist.


***

Toomingad tiikide ümber
ja lõokesed avamaa kohal -
hele vihm, hele vihm
                    läbi kõige

ja tuul - aprillikuu tuul
                        üle kollase maa,
mille keskel tilluke maja,
kus kahel pool lauda
üks naine ja mees
istumas heledas valguses,
end suutmata
liigutada -

liigpalju õnne
üheainsama
päeva sees!


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui sulle peaks meeldima Heinsaare novellid, siis otsi see luulekogu üles, sest need tekstid on lihtsalt tema novellide kehastus luulena.

PPS: Kes on Heinsaare hingelind? Äkki haigur? :)


Andmed:
Mehis Heinsaar, Pingeväljade aednik, Verb, 2018, lk 96

Linke netiilmast:
Aivar Kulli arvustus ERRis
Ann Viisilehe arvustus Värskes Rõhus
Lauri Sommeri arvustus Sirbis

03 jaanuar 2022

Raivo Tihanov - Kolm musketäri ja kokatädi (2021)

Vahel on ääretult mõnus natukeseks "põgeneda" lastekirjanduse võlumaailma.  Järsku on kõik kohad soojust ning päikesepaistet täis. Selles imelises paigas on sul näiteks võimalik tuttavaks saada teie külla kolinud robotitest vanapaariga, kes tulid oma pensionipõlve maale veetma. Nad võivad olla küll vanemad mudelid, kuid suuremat südant pole küll ühelegi uuemale robotile sisse ehitatud.

Muidugi eksib ka võlumaale vahel mõni "kurikael" ära, kelle elu ainsaks edasiviivaks jõuks on rahaahnus. Kuid kuni akud peavad, siis võid sa kõigis seiklustes robotitest vanapaari peale kindel olla. Aga kui elektroonika tõesti peaks alt vedama, siis tulevad appi sepp Oskar ja rott Hugo, sest lastekirjanduse võlumaal on igaüks kõigi eest väljas.


Andmed:
Raivo Tihanov, Kolm musketäri ja kokatädi, Eesti Raamat, 2021, lk 144

01 jaanuar 2022

Teatrielu 2020 (2021)

Viimase nädala olen täielikult olnud teatrilainel. Käisin sel aastal viimast korda teatris (Semperi/Ojasoo lavastus "Kuritöö ja karistus") ning seejärel lugesin jutti läbi nii kogumiku "Teatrielu 2020" kui ka ajakirjas TMK ilmunud kriitikute teatriankeedid hooajast 2020/21. Kõige lõppu sai veel kuulatud Vikerraadio kokkuvõtvat saadet lõppenud teatriaastast. Kõik see lõppes muidugi sellega, et ostsin omale terve portsu pileteid paariks järgnevaks kuuks.

TMK ankeedis küsiti meie kriitikutelt, kuidas on kahe viimase aasta koroonatingimused mõjutanud nende käitumismustreid seoses teatriga. Uurisin uudishimust ka oma teatrikülastuste statistikat (mul on eraldi Exceli tabel kõigi külastuste kohta ja ma tean, et ma pole normaalne!). Selgus, et viimase kahe aasta jooksul olen teatrisaali jõudnud 31 korral (2020 - 18 külastust, 2021 - 13 külastust). Võrdluseks võib tuua, et 2019. aastal oli vastav number 40 (isiklik rekord 86 jääb aastasse 2013). Kuigi neis kahes aastas on aegu, kui teatrid olid üldse kinni, siis kokkuvõttes muutsid koroonapiirangud minu harjumusi üpris kõvasti. Lihtsalt üks hetk enam ei tikkunud saali võõraste inimeste sekka istuma kaheks-kolmeks tunniks.

Muidugi tekkisid kohe ka alternatiivsed võimalused ehk voog- ja distantsteater, mille esiletõusust ja arengutest annavad väga huvitava ülevaate Jõeranna, Janseni ja Laansalu artiklid "Teatrielus". Proovisin ka mina seda korra (Kinoteatri "Eriolukord ruudus"), kuid mõistsin kohe, et mulle sellest aseainet ei saa. Samuti on mulle alati olnud suur väljakutse televisiooni jaoks salvestatud teatritükkide vaatamine. Näiteks Linnateatri lavastuse "Hecuba pärast" puhul ei suutnud ma arvutiekraani taga isegi esimest vaatust lõpuni vaadata, kuigi käisin teatris seda kolmel korral vaatamas ja vaimustusin alati. Lihtsalt see kaduvas hetkes olemise tunne ja sinu silme ees aset leidev teatrimaagi ei suuda end ekraanist läbi murda. 

Kuid rahva ja ka minu teatrisse tagasi saamise valem on väga lihtne - rohkem suurepärast teatrit! Niipea kui linna peal läheb mõne eriti õnnestunud lavastuse kohta jutt lahti, jooksevad eestlased teatri peale sõna otseses mõttes tormi (püüdke näiteks saada piletit Draamateatri "Lehman Brothersi" etendusele - kaks kuud jutti suur saal täielikult välja müüdud!). Ning sealt saadud positiivne emotsioon tõmbab su magnetina teatrisse tagasi. Sa hakkad otsima sulle huvi pakkuvaid lavastusi ka teistest teatritest. Hoiad silmad-kõrvad lahti kõige uue osas, mis kohe lavalaudadele on jõudmas. Lõpuks oled isegi valmis väikeseks väljasõiduks mõnda teise linna, et sealt seda teatriimet püüda (tänu kogumikus olnud Karin Alliku ja Heidi Aadma artiklitele suundun ma seda tegema Viljandisse ja Rakverre). Eks see väikestviisi sõltuvus ju ole, kuid selle sõltuvuse üle võime vast rahvana uhked olla.

PS: Lõppu minu kolm suurimat teatrielamust kahest viimasest aastast (peab tõdema, et pole eriti originaalsed valikud):
* Kertu Moppeli "Mefisto" Eesti Draamateatris
* Hendrik Toompere jr "Lehman Brothers" Eesti Draamateatris
* Juhan Ulfsaki "Pigem EI" Von Krahli teatris


Andmed:
Anneli Saro, Oliver Issak, Tiia Sippol & Katarina Tomps (koostajad), Teatrielu 2020, Eesti Teatriliit & Eesti Teatri Agentuur, 2021, lk 446

Linke netiilmast:

Jaak Alliku arvustus Sirbis
Teatriaastat kokkuvõttev saade Vikerraadios
Teatriaasta kokkuvõte saates "Teatrivaht"
Teatriankeedid ajakirjas Teater.Muusika.Kino
Teatriaasta kokkuvõte saates "Teatrimaagia"

29 detsember 2021

Veiko Tammjärv & Andrus Kivirähk - Rehepapp (2021)

Romaani "Rehepapp" fännid on meil ikka korralikult ärahellitatud. Neil on olnud võimalus seda lugu kogeda juba väga erinevate meediumite vahendusel. Nõnda võib ehk natuke liialdases öelda, et jäänud on veel ainult ballett ning arvutimäng. Ja kuna meil Tubina "Kratt" on olemas, siis kas seda balletti ülepea vaja ongi.

Ilmselt paljud "Rehepapi" fännid said selle aasta jõulukingiks Veiko Tammjärve nägemuse Kiviräha romaanist koomiksi võtmes (esimesed kuusteist peatükki). Tammjärv on suutnud suurepäraselt tabada selle tumeda ja kalgi maailma olemust, kus iga hetk võib su elulõng katkeda mõne tondi, mummi või kadeda naabrimehe tõttu, sest sa kaotasid ainult hetkeks valvsuse.

Tammjärve poolt valitud vähestest värvidest (must, hall, valge, punane) piisab täielikult, et kogu seda lugu pildikeeles edasi anda, sest "Rehepapp" on juba olemuselt kontrastide maailm - meie vs. nemad, tarkus vs. rumalus, hea vs. kuri, elu vs. surm. Kuldset keskteed ja helgemaid toone ei maksa sellest loost otsida.

Kui hiljuti anti romaani ilmumise kahekümnenda juubeli puhul välja juubeliväljaanne, siis jäigi see omale soetamata peamiselt seetõttu, et illustratsioonid ja kujundus ei kõnetanud. Aga Tammjärve pildid viivad mu kohe sinna Jumalast mahajäetud paika (eriti nautisin kunstniku nägemust põrgurahvast ja teistest üleloomulikest tegelastest) ning kõrvus hakkab kõlama Aarne Üksküla kare hääl. Tuleb loota, et järgmiseks novembriks jõuab ka romaani teine pool koomiksina kaante vahele.


Andmed:
Veiko Tammjärv & Andrus Kivirähk, Rehepapp: Novembri esimene pool, KrattWerk, 2021, lk 144

Linke netiilmast:
Laura Loolaiu arvustus Reaktoris

23 detsember 2021

Jüri Parijõgi - Kui isa kinkis raamatuid (1937/1957/2021)

Ikka kuuled arvamusi (eriti pere ringis jõululauas), et vanasti oli rohi rohelisem, talved lumisemad ja lapsed polnud sellised lumehelbekesed. Esimese kahe kohta ei oska ma nüüd suurt midagi tarka öelda (lumerohkuse osas ikka vaidleks vast). Kuid selle kolmandaga vaidleks ma nüüd küll. Mul on klass õpilasi täis, kes 4-5 õhtul nädalas jõuavad koju alles üheksa ajal, sest peale kooli on trennid, kooriproovid ja tantsuringid. Ja siis tuleb veel õpetajate jäetud koduseid ülesandeid ka tegema hakata. Eks YouTube, Instagram ja Netflix röövi muidugi ka oma aja, aga logelemist minu südametunnistus neile ette heita ei luba.

Eks nendes tänapäeva laste pehmuses süüdistamises ole tegelikult süüdi nostalgia, mis võtab süüdistaja üle iseenda noorusele mõeldes. Me elame ju aina keerulisemas maailmas ja pole ime, et me tunneme selles aina igatsust mineviku järele, kus kõik tundus nõnda lihtne. 

Sellisest kadunud maailmast, mis oli täis väikeseid lihtsaid rõõme, räägib Jüri Parijõe jutukogu "Kui isa kinkis raamatuid". Tegelikult võiks selle pealkirja muuta hoopis "Kui vanavanavanaisa kinkis raamatuid", sest Andud, Leenid ja Ainod jooksevad ringi möödnud sajandi alguse taluhoovides ja külatänavatel. Pealehakkamist on neil kuhjaga. Saab jäätükil sõita, vasikat mööda metsa taga ajada ja isegi oma pillid pritsumeeste peoks valmis meisterdatud. See raamat on lihtsalt kaanest kaaneni täis laste rõõmu, mis võiks ka noort lugejat sajand hiljem nakatada. Noorele lugejale soovitaks üks täiskasvanu ka kõrvale otsida (miks mitte näiteks isa, kes selle raamatu kinkis), sest usun, et mitmed sõnad võivad praegusele raamatusõbrale tundmatud olla. Aga mis võiks toredam olla, kui kaks põlvkonda ühiselt lugemas ja arutamas?


Andmed:
Jüri Parijõgi, Kui isa kinkis raamatuid, Rahva Raamat, 2021, lk 76 

18 detsember 2021

Marje Ernits - Nõid punase rehaga (2021)

Mõnikord satud televiisorist täiesti juhuslikult vaatama mõnda seriaali või saadet. Eriti põnev on siis, kui pole varem ühtki osa näinud. Sa ei tea, mis on tegelaste taust, kuid üldiselt saad suhteliselt kiiresti ree peale. Mina sattusin nõnda hiljuti jõusaalis vaatama esimest korda seriaali "Magnum, P.I." (müstika, et enne näinud ei olnud!). Mina väntasin tunnikese rattal ning vaatasin, kuidas Tom Selleck vuntside lehvides mööda Hawaiid ringi kihutas ja mingit ratsahobust taga otsis. Pole ammu nõnda põnevat trenni olnud.

Paar päeva hiljem sattusin samasse situatsiooni raamatuga. Nimelt hakkasin lugema Marje Ernitsi romaani "Nõid punase rehaga", milles uurija Ira Tever lahendab juba oma üheksandat (!!!) juhtumit raamatukaante vahel. Hawaii asemel olin sattunud Eesti rannakülla ja kadunud hobuse asemel otsiti taga õunapuu alla maetud mehe mõrvarit. 

Raamatu keskmes oli ainult konkreetne juhtum ning näiteks peategelase taust/areng või mingi laiem lugu esile ei kerkinud. Ira oli kõigest uurija, kes lahendas antud mõrvajuhtumit, ja mingit sügavamat isiklikku kontakti tema kui inimesega ei tekkinud (ehk autor eeldas, et see side on eelnevate raamatutega juba "vanal lugejal" tekkinud). Peategelasena polnud ta võrreldes oma kodumaiste või väljamaa kuulsate kolleegidega lihtsalt piisavalt meeldejääv ja särav. Nõnda läksin antud looga küll kaasa ning 190 lehekülge hiljem oli meil mõrvar teada, kuid kahjuks ei siginenud soovi või ka vajadust eelnevat kaheksat raamatut lugeda. Kuid sarnaselt "Magnum, P.I." sarjale ei ütle tulevikus ära, kui satun ajaviiteks mõnd uut mõrvajuhtumit koos Teveriga uurima. Krimifänn minus lihtsalt ei suuda "EI!" öelda.


Andmed:
Marje Ernits, Nõid punase rehaga: Ira Teveri põnevik, Eesti Raamat, 2021, lk 192

06 detsember 2021

Loone Ots - Armastus (2021)

Poleks saanud olla paremaid päevi Loone Otsale esikoha toonud romaani "Armastus" lugemiseks, kui selle nädala lumerikkad päevad. Ehk külmapügalaid oleks võinud olla natuke rohkem, et oleks saanud end täielikult 1942. aasta jaanuarisse mõelda. 

Aega, kus üks valel hetkel pillatud lausekatke võis su koduuksele tuua ühe hilisõhtuse nõudliku koputuse. Rääkimata "valesse" rassi kuulumisest, millega vahele jäädes oli su saatus 99% kindlusega otsustatud, sest kuskil oli keegi otsustanud, et sinu inimesena pole väärtust. 

Hind oli küll kõrge, kuid me elasime selle kurja aja ning need väärmõtted inimkonnana üle. Seda tänu armastusele. Sellest armastusest kõigis oma vormides räägibki Loone Otsa romaan. Armastusest ligimese, jumala ja elu vastu. Ja usust, et kuigi maailmas on nõnda palju kurja ja viha, siis headus on meis kõigis siiski olemas ja me ei tohi seda lasta endas kaduma minna puhtalt iseka hirmu tõttu. Muidu oleme ise osa kurjusest.

Võitlust hirmu ja kurjuse vastu näidatakse meile ühe päeva jooksul, kus püütakse pääste üht noort inimhinge nimega Isidor Levin, kelle ainus süütegu on "valesse" perre ja usku sündimine. Nii lihtne oleks Salmel ja ta perel teavitada Omakaitset või Ukul ja Ehal jätta uks avamata, et säästa end ja oma lähedasi. Sest juudi varjamisest suurem patt 1942. aasta Eestimaal on ainult juudiks olemine. Nõnda asuvadki võitlusesse hirm ja arm sellel külmal talvepäeval, et saada teada, kas järgmiseks hommikuks on maailmas natuke rohkem kurjust või headust. 

Ütlen täiesti ausalt, et tegemist oli minu selle aasta ühe parema lugemiselamusega. Ma leidsin end keset lumme mattunud maastikke ja sõjaarme täis Tartut. Ma kohtasin inimesi, kelle maailm oli purunenud kildudeks. Nendelt oli võetud nende unistused ja võimalused, kuid nad pole loobunud oma usust, ideaalidest ja inimlikkusest. Neid ei huvita sinu pass või usutunnistus, vaid sina inimesena. Sest nemad veel usuvad, et armastus võib päästa maailma.


Andmed:
Loone Ots, Armastus, Rahva Raamat, 2021, lk 272

02 detsember 2021

Fändomi sünd (2020)

Mina olen kodumaise ulme tegevusi jälginud umbes viimased viisteist aastat. Selle hetkeni lugesin põhiliselt Eesti Wabariigi ajal ning pagulases ehk Eesti Kirjanike Kooperatiivi sarjas ilmunud teoseid.  Ulmevaimustus sai alguse tänu venna poolt koju toodud romaanile "French ja Koulu", millele järgnes vaimustumine Indrek Hargla varajasest loomingust ja sealt edasi tutvumine teiste "eesti ulme kuldajastu" (aastatuhandevahetuse ulmebuum) autorite ja tekstidega.

Ulmet hakkasin lugema ikka väga süstemaatiliselt. Kui Wabariigi-aegseid raamatuid lugesin ühele autorile keskendudes (võtsin ette näiteks August Mälgu loomingu ja lugedes läbi kõik raamatukogudest kätte saada olnud raamatud), siis ulme puhul lähtusin aastatest. Võtsin Stalkeri nimekirjad aastate kaupa ette ja püüdsin kõik neis välja toodud kodumaised raamatud ühest aastast läbi lugeda (netis ehk peamiselt Algernonis ilmunud lühiproosa täielikust lugemisest loobusin õige kiiresti selle suure mahu ja arvutist lugemise vastumeelsuse tõttu). 

Nõnda kestis see põhimõtteliselt Austraaliasse kolimiseni. Tagasi jõudes pole enam suutnud sama süsteemsust jätkata. Eks igal aastal ilmuvate ulmeromaanide ja -kogumike hulk on ka kenasti kasvanud. Olen aina enam hakanud teadlikult kindlate autorite teoseid valima ja tundmate nimede puhul teen eelnevalt oma "kodutöö" ära, et raamatule pühendatud aeg oleks seda ka väärt. Kuid näiteks Stalkeri kodumaiste romaanide nimekirja töötan alati teadlikult läbi ja püüan kõik potentsiaalikad tekstid ka enne hääletust läbi lugeda.

Selle kõige valguses oli mul äärmiselt põnev lugeda "Fändomi sündi". Lugeda ajast, kui oldi täitsa rahul, et aastas ilmus umbes 25 ulmeraamatut (tõlked ja algupärandid kokku!!!) või seda, kuidas tekkisid ja arenesid Mardus, Algernon, Reaktor, BAAS, Stalker ja Estcon. Paljud artiklid muidugi dubleerivad üksteist ja on oma ajas kinni, kuid tõelisele ja pikaajalisele ulmefännile on see kogumik kindlasti üks korralik nostalgialaks ja võimalus vaadata koos käidud teele tagasi. Sest Veiko Belialsi saatesõnas kõlama jäänud mõtet lühidalt kokku võttes - eesti ulme olemasolu ja kestmine ongi iseenesest juba ulme.


Andmed:
Veiko Belials ja Joel Jans (koostajad), Fändomi sünd: artikleid ulmekirjandusest, Eesti Ulmeühing, 2020, lk 520

Linke netiilmast:
Alvar Loogi arvustus Postimehes
Meelis Friedenthali arvustus Keeles ja Kirjanduses

28 november 2021

Maniakkide Tänav - Viivuranna Online (2021)

"Viivuranna Online" tõi mulle kohe meelde koroonaperioodi alguse, kui kõik koolid olid juba paar kuud distantsõppel, ja üks õhtu hakkasin oma üheksanda klassi poistega mängima netis üht vana arvutimängu (Smokin' Guns), kus suhteliselt kandilised kauboid ajasid üksteist mööda linna revolvritega taga. Lisaks mängulustile oli nende sessioonide peamiseks eesmärgiks lihtsalt õpilaste omavaheline suhtlemine, mis oli uues olukorras järsku kokku kuivanud. Oleks meil olnud Maniakkide Tänava noortekas kirjeldatud virtuaalreaalsuse võimalused, siis oleks need koroonakuud mentaalselt palju kergemalt ja kiiremini möödunud. 

Kui Heli Künnapas ja Lille Roomets panid mõned kuud tagasi Viivuranna gümnaasiumi noored kõiksugu suhtedraamade keskele, siis Maniakkide Tänav viib nad hoopistükkis virtuaalsesse Eesti Wabariiki, kus noored peavad hakkama (liba)kommunistidega madistama. Kuulid vihisevad, pead lendavad ning veri voolab ojadena. Autori käekiri on selgelt äratuntav, kuid siiski natuke nooremale lugejale sobivamaks tuunitud. Kui tuua filmimaailmast võrdlus, siis Maniakkide Tänava tekstidele üliomane R reiting on sel korral muudetud PG-13. 

Samas tundub, et raamatu maht pani autori mänguruumile kergelt piirid peale, sest tema teisi tekste teades, siis oleks ta kindlasti veel tahtnud seal väikelinnas nende kommunistidega mütata ja natuke granaate loopida. Kuid noortele küberpunki ja ulmet tutvustava tekstina on "Viivuranna Online" väga pull tekst, mis ei võta end kordagi liiga tõsiselt ja läheb mõnuga mänguga kaasa. To be continued..


PS: Pean ära märkima, et ma pole kunagi ühtki noort kuulnud kasutamas sõna DÄNGIT. Aga ehk on see mõnes teises Eesti piirkonnas kasutuses?

PPS: Virtuaalmaailmas võib muidugi kõik olla, kuid ajaloo õpetamiseks mõeldud virtuaalreaalsuses ei tohiks Viktor Kingissepp ja president Päts siiski kohtuda. ;)


Andmed:
Maniakkide Tänav, Viivuranna Online: Teine raamat, Heli Kirjastus, 2021, lk 144

15 november 2021

Tiina Laanem - Öised hääled (2021)

Jutukogude puhul on minuga üldiselt nõnda, et kui pikemas perspektiivis jääb 2-3 lugu kogumikust "kummitama", siis on tegemist minu jaoks täitsa õnnestunud koguga. Üldiselt unustan lühipalade sisu suhteliselt kiiresti, sest mälusoppidesse talletumiseks peab neis olema midagi tõeliselt kriipivat, humoorikat või üllatavat, et sadade omasuguste seast esile kerkida. Vaatasin üle ka eelmise paari aasta jooksul loetud proosakogumike nimekirja ja nii mõnestki ei suutnud ühtki konkreetset lugu meelde tuletada, kuid õnneks oli ka vastupidiseid näiteid.

Tiina Laanemi uuest jutukogust jääb mind kindlasti kummitama "Kuldkala". Põhjust ma ei oskagi täpselt öelda, lihtsalt selle väikese tüdruku tundemaailm ja teekond läks mulle nõnda korda. Ma ei tahtnud teha muud, kui talle öelda, et sa oledki kõige parem tüdruk maailmas ja su soovid lähevad kindlasti täide. 

Kaks potentsiaalset "kummitust" Laanemi kogumikust on minule veel "Estonian hikikomori" ja "Sale soomlane". Need lood võiksid oma katkiste sisemaailmadega tegelastega kõnetada nii praegust kui ka lähituleviku lugejat. Nendes oli midagi ajatut, aga samas ka midagi, mis tundub olevat meie ühiskonnale järgmistel aastatel aina rohkem iseloomulikum - üksikud hinged oma pimedate akendega kindlustes.

Eks praegu peabki andma kogumikule natuke hingamisruumi. Küll mõne aja pärast vaatab tagasi, mis hääled mind kummitama jäävad ja millised hääled hääbuvad öhe. Olen päris kindel, et täielik vaikus mind ees ei oota.


Andmed:
Tiina Laanem, Öised hääled: Jutukogu, Pegasus, 2021, lk 176

12 november 2021

Erkki Koort - Salakuulaja Vastseliinas (2021)

Erkki Koorti kolmanda ajalooromaani võtaksin kokku peategelase enda mõtetega leheküljelt 242: 

Ta polnud kuhugi jõudnud. Tal polnud vähimatki aimu, kes oli rünnakute taga ning miks keegi Pugolat sääraselt vaenas. Õige oli seegi, et mees polnud juba mõnda aega selle nimel kuigi palju pingutanud.

Sellise tõdemuseni jõuab meile raamatutest "Kättemaks Kirumpääl" ja "Veritasu Tartus" tuttav sõjasulane Markus, kui 2/3 raamatust on läbi saanud ja pole midagi erilist  juhtunud. Ei peategelase enda ega ka lugeja jaoks. Peategelane on saanud vähemalt selle vältel ära juua kümneid liitreid kesvamärjukest ja mõningaid lõdva püksikummiga kohalikke neiukesi kabistada, aga lugeja lihtsalt igavleb ja ootab, et see heietus kuhugi välja jõuaks.

Ütlen ausalt ära, et minu arvates oleks võinud "Salakuulaja Vastseliinast" täiesti ilmumata jääda. Tegemist on eellooga kahele varem ilmunud Koorti romaanile. Selle 360 leheküljele venitatud "seikluse" oleks võinud kokku suruda paarile leheküljele "Kättemaksus Kirumpääl" näiteks Markuse mälestuspildina põhjustest, miks ta Vastseliinast ära oli sunnitud tulema. Aga iseseisva teosena ei vea see mitte kuidagi välja. Pole konflikti ega pinget, vaid lihtsalt õllekapa taga tiksumine.

Kui "Kättemaks Kirumpääl" oli täitsa asjalik tekst meie ajaloo- ja kriminaalromaanide seas, siis iga järgnev Koorti romaan on olnud nüüd ikka selge samm tagasi. Seigelgu järgmises raamatus jälle sõjasulane Markus või toimugu tegevus aastas 2222, mina võtan selle kätte ainult juhul, kui näen läbivalt tavalugejate kiitvaid mõtteid ja arvustusi Goodreadsis või mujal. Endal küll kahjuks hetkel enam käsi raamatukogus Koorti raamatut haarama ei tiku.


Andmed:
Erkki Koort, Salakuulaja Vastseliinas, Hea Lugu, 2021, lk 360

Linke netiilmast:
Helen Pärki arvustus Postimehes
Elina Allase artikkel LõunaLehes
Intervjuu autoriga saates "Ringvaade"

07 november 2021

Mart Laar - Hoia Ronk (2021)

Aastate eest tulid minu ja mu venna ellu sellised raamatud nagu "Urmas ja Merike", "Läänemere isandad", "Ümera jõel" ning "Tasuja". Väikese vahega järgnesid neile ka igasugu Villud, Schenkenbergid, Gabrielid, Raudpead, Ahased, Aitad, Leilid ja Vambolad. Me olime järsku ajaloost ja selle kõigist kirjalikest vormidest täielikus vasikavaimustuses. 

Lugesime lausa võidu erinevad ajalooromaane ja militaarkirjandust (peamiselt Mati Õuna teoseid). Meie toa raamaturiiul aina täitus uute ja uute  raamatutega ning seina kaunistas Olev Soansi Eesti vabadussõja kaart. Aastatega läks nõnda, et minu vaimustus kandus peaasjalikult just ilukirjanduse ning vennal ajaloo ja arheoloogia radadele. Ja nüüd aastakümneid hiljem, ei suuda ma tegelikult ära imestada, kuid suur mõju neil "esimestel" (olgem ausad, kirjanduslikult suhteliselt keskpärastel raamatutel) meie kahe eluteedele on olnud.

Autokarikatuur
Üks nendest mõjutajatest oma raamatutega oli Karl August Hindrey, kelle erakordne elutee on nüüd tänu Mart Laarile raamatukaante vahele jõudnud (aastate eest ilmus Oskar Kruusi sulest samuti selline konspekti mõõtu ülevaade Hindrey elust ja loomingust, mida kummalisel kombel Laar kordagi ei maini). Laar ei ole üritanud kirjutada kirjandusteaduslikku monograafiat, vaid tema eesmärgiks on lugejale tutvustada mõnusas rahvalikus stiilis talle endale väga sümpaatset inimest, kes ise ja kelle teosed meie laiemale avalikkusele on nüüdseks kahjuks suhteliselt tundmatud.

Selle ülesandega saab Laar ka kenasti hakkama. Saame tuttavaks nii noore tuulepeaga Abjast, tsaarivõimu  varvastel tallava karikaturistiga, piitsal plaksuda laskva "Postimehe" ajakirjanikuga, oma rada käinud kirjanikuga kui ka Iru vanadekodus varju leidnud "nõukogudevastase elemendiga". Raamatu lõpuks on Hindreyst saanud lugejale hea teretuttav, kelle mõne teose võiks ju isegi tutvuse poolest ette võtta, kuid sügavamast sõprusest kindlasti rääkida ei saa (sellise teose suurepärase näitena võiks tuua Livia Viitoli Vilde monograafia), selleks oleks vaja olnud avada rohkem inimest (aja)kirjaniku taga. Ehk oleks abiks olnud sukeldumine arhiivisügavustesse või erakirjavahetuste läbi töötamine (kui seda on üldse säilinud), kuid tegelikult võib hetkel täitsa piisata Hindrey nime taas laiema lugejaskonnani toomiseks sellest, et Mart Laar tema eest kostab. Minul on vähemalt plaan Hindrey mälestused lähiajal ette võtta.

PS: Üks "priske kana" on mul Laari raamatuga kitkuda. Laar kirjutab korduvalt Hindrey suurest panusest meie karikatuuri rajamisel, aga kogu raamatu peale on ainult kaks Hindrey joonistatud karikatuuri. Mitmeid "kurikuulsamaid" küll Laar kirjeldab, kuid need oleks võinud olla ka raamatus ära trükitud. Pilt ütleb ju rohkem kui sada sõna.


Andmed:
Mart Laar, Hoia Ronk: Ühe konservatiivi elukaar, Varrak, 2021, lk 256

Linke netiilmast:
Kaarel Tarandi arvustus Sirbis
Aivar Kulli arvustus ERR-is
Saade Hindreyst Vikerraadios

29 oktoober 2021

Katrin Pauts - Külmkingauurija (2021)

Jõudsin krimikuu viimasel nädalal lõpuks ka kriminaalromaanini lugemiseni. Neid pimedaid sügisõhtuid, kus akna taga vingub tuul ja vihmasajul ei paista lõppu, oleks ju lausa patt jätta sisustamata ühe kaasakiskuva mõrvamüsteeriumiga. Vähemalt minu jaoks on diivanil teed juues ja küpsiseid nosides kirjanduslikke kaabakaid taga ajada üks lemmiktegevusi.

Sel korral olid Katrin Pauts kaabakad lahti lasknud 1980. aastate Muhumaale, kus järjepanu hakkasin kolhoosihooned süttima ja ka eluküünlad kustuma. Minul oli võimalus koos Tallinnast kohale sõitnud uurijate Sassi ja Kärdiga juhtumi kallale asuda, kuid peagi selgus, et tegemist on palju kaugemale minevikku mineva looga, mis isiklikult ka üht meist kolmest väga teravalt puudutas. 

Minu jaoks sulavad Pautsi kriminaalpõnevikud kokkuvõttes üheks mälupildiks kokku (ainsa erandina tooks välja romaani "Öömees", mille lugu siiani selgelt meeles). Lõpuks ei ole vahet, kas tegevus toimub Saare-, Muhu- või Hiiumaal ning kas peategelaseks on politseiuurija või ajakirjanik. Mäletad, et raamat läks ludinal, natuke oli kõhe ja põnev, küsitavustel ei lasknud end segada ning paar õhtut oli kenasti sisustatud. Usun, et "Külmkingauurijale" mõtlen paari kuu pärast täpselt samade tunnetega tagasi.


Andmed:
Katrin Pauts, Külmkingauurija, Rahva Raamat AS, 2021, lk 272

25 oktoober 2021

Andrus Kivirähk - Mälestused (2021)

Mina olen rahvakirjaniku kõige uuem raamat. Ütlen kohe ausalt, et ei ole lihtne mina olla. Kindlasti olete kuulnud minu kuulsusrikkast suguvõsast, kellest mitmed on suurema või väiksema märgi meie kultuurilukku jätnud. Tunnen ennast natuke olümpiale mineva Eesti sportlasena, kes on "kindel medalisoosik". Kui oma tulemust ära ei tee, siis ei jõua seda kirumist pärast ära kuulata.

Vahel ikka uuritakse, mis on su esimene mälestus. Mina mäletan esimese asjana, kuidas ma oma vendade ja õdedega ühes hämaras ruumis suures kuhjas koos olime. Kõik lõhnasime alles trükivärvi järele ja ei suutnud kuidagi ära oodata, millal oma uue omanikuga kohtume. Saab selleks mõni vana professorihärra või hoopis edukas kinnisvaramaakler, kes otsib oma puhkusereisiks uut kaaslast basseini kõrval losutamiseks?

Järsku läksid tuled põlema ja meie ümber hakkasid inimesed ringi siblima. Meie saime kohe aru, et nüüd tuleb end kõige paremast küljest näidata. Ütlevad ju küll, et ära hinda raamatut kaane järgi, aga eks ta mõnes mõttes üks missivõistlus ikka ole. Mõnda mu vendadest või õdedest lapati põhjalikult ja mindi siis temaga kassasse. Mõni jälle võeti lihtsalt kuhjast ja läinud ta oligi. Kuuldused levisid, et koht müügiedetabeli tipus on suhteliselt kindel.

Ja siis tuli minu kord! Mäletan nii hästi, kui too mustas talvemantlis noormees mu kätte võttis. Sain kohe ta silmist aru, et tagasi mind ei panda. Jõudsime vaevalt poest välja, kui ta juba mind lugema hakkas. Esiteks kohkusin sellest täitsa ära, sest arvasin, et kohe põrutab ta vastu lähimat laternaposti või veel hullem mõne auto alla. Ja siis olen ju mina süüdi! Aga peagi sain aru, et ta ei tee seda esimest korda. Tal oleks kui mõni radar küljes olnud, mis lubas tal mööda tänavaid nõnda turvaliselt liikuda. Ma tundsin end täiesti kindlalt tema käte vahel.

Järgmistel päevadel viis ta mind ka trammi ja bussiga sõitma. Isegi oranži rongiga sõitsime paar peatust. See meeldis mulle kõige rohkem! Meie pealinna tunnen ma läbi ja lõhki. Võiksin ise teile väikese giidituuri teha. Aga kahjuks väljamaale ma ei jõudnud ja see on täielikult mu enda süü. Nimelt polnud ma piisavalt paks! Mu omanik luges mu paari päevaga läbi ja nõnda lõppesid ka mu rännakud. Aga sellest pole hullu! Mul on mida meenutada, kui nüüd koos oma kuulsate onude ja tädidega tema riiulis koha olen leidnud. Ja unistus väljamaareisist pole kadunud, sest kuuldavasti võetakse meie suguvõsa liikmeid ikka suhteliselt tihti riiulist alla. Üks tonte ja kratte täis vanaonu käib üpris tihti meil komandeeringus. Miks ei võida mindki kunagi näiteks Egiptimaale kaasa võtta?


Andmed:
Andrus Kivirähk, Mälestused, Varrak, 2021, lk 216

Linke netiilmast:
Kaspar Viilupi arvustus ERR-is
Karl Martin Sinijärve arvustus ERR-is
Autor oma raamatust ERR-is