Ave-Marleen Rei - Rästiku pihtimus. Marje Metsur (2016)

"Rästiku pihtimust" sattusin lugema tänu Mihkel Muti kirjutatud raamatule Mati Undist, kus mitmes kohas viidatakse Ave-Marleen Rei kirjutatud Marje Metsuri eluloole Undi Noorsooteatri/Tallinna Linnateatri perioodi kirjeldavas peatükis. Metsur oli kindlasti üks Undi näitlejannadest, keda ta lavastajana usaldas ja oma tolle perioodi lavastustes ohtralt rakendas. Ja Unt oli jällegi üks Metsuri ihulavastajatest, kelle olemasolust ja positiivsest mõjust näitlejate karjäärile tihti räägitakse. Mõlemale oli see nende teatritee üheks tippajaks.

Kuna mina ise polnud sel ajal veel sündinudki, siis "Rästiku pihtimust" lugema asudes arvasin, et mul endal puudub Metsuri kui näitlejaga isiklik kokkupuude täielikult. Kuid tuli välja, et ma olin siiski näinud lausa kolme lavastust 10-15 aasta eest, kus Metsuri mängis ("Sild", "Puhastus" ja "Peko"), millest Jaan Tätte kirjutatud ja Jaanus Rohumaa lavastatud "Sild" oli üks mu kooliaja säravamaid teatrielamusi. 

See tekitas rohkem huvi (näitlejate monograafiaid on ikka põnev lugeda, kuid ma võtan ikka enne kätte raamatu näitlejast, keda olen näinud ise lavalaudadel) ja nõnda oligi kohe põnevam minna Rei raamatu abil ajarännakule avastama ühe näitlejatee keerdkäike. Võrumaa metsade vahelt teatrikooli Tallinnas, kursusega oma teatri asutamine, rollinäitlejast staariks sirgumine,  valus "lahkumine" Linnateatrist ning uue hingamine Lõuna-Eestis. See teekond on täis sära ja valu, ootamist ja leidmist, aga ennekõike suurt armastust teatri ja näitlejatöö vastu. Viimase vahendamine peaks olema iga hea teatriraamatu esmane eesmärk ning "Rästiku pihtimus" sai selle ülesandega kenasti hakkama.

Andmed:

Ave-Marleen Rei, Rästiku pihtimus. Marje Metsur, Tänapäev, 2016, lk 280

Linke netiilmast:

Lavastus "Rästiku pihtimus" Jupiteris

Meelis Friedenthal - Punkti ümber (2023)

Vast kõik lugemisega rohkem sina peal olijad on kogenud seda, et vahel jääb mõni raamat sind kuudeks või aastateks kummitama. Vahel on see ainult mõni kindel stseen raamatust, teine kord jällegi kogu lugu tervikuna. Üks hetk saad aru, et sa lihtsalt ei lugenud üht teksti ja lugu, vaid sa olidki päriselt sellel hetkel ühes teises aegruumis nende tegelastega. Sa mäletad värve, lõhnu, valgust, lausekatkeid. See oli midagi enamat kui lihtsalt hea lugemiselamus. See on reaalselt töötav ajamasin.

Viimasest aastast on minule nõnda mõjunud André Gide'i "Valerahategijad" ning Meelis Friedenthali "Punkti ümber". Friedenthali romaani lugesin juba poole aasta eest, aga ei osanud sel hetkel kuidagi oma mõtteid selle kohta kirja panna. Tegelikult ei oska ka praegu. Ma lihtsalt tean, et see tunne, mille "Punkti ümber" lugemine minus tol korral tekitas, ongi see, mida ma raamatutest otsin. 

"Punkti ümber" ei ole kindlasti täiuslik romaan (mulle ei sobi kuidagi see, kuidas Friedenthal oma teoseid lõpetab) või isegi ta parim/terviklikum tekst (selleks on minu arvates jätkuvalt "Mesilased", mille olen lugenud läbi 3-4 korda). Hindan väga kõrgelt tema oskus tuua lugejani üks kadunud maailm (sel korral esimese maailmasõja eelne Odessa ja järgne Euroopa - aeg, millal sind peeti kultuurseks inimeseks ning "seltskonna" vääriliseks, kui oskasid rääkida vähemalt nelja keelt) ning sellesse sisse põimida unenäolist (sarnaselt "Mesilastele") ja kergelt ulmelist elementi (sel perioodil kogub Euroopas jõuliselt populaarsust spiritism).

Kõike seda vana ja seni nii kindlana tundunud maailma kokkuvarisemist ja uue otsinguid näitab autor läbi ühe noore mehe silmade (kaudseks prototüübiks eesti päritolu Friedrich Jürgenson, kes oli kunstnik, filmirežissöör ja kirjanik ning kes hakkas mingil hetkel tegelema surnute häälte lindistamisega), kes üritab selles maailmas leida seda üht kindlat punkti, millele oma ekslev pilk kinnitada, et see keerlev virvarr tema ümber korrakski peatuks. 

Ma usun, et oleks parem, kui "Punkti ümber" ei oleks sinu esmakohtumine Friedenthaliga. Lihtne on see võtta ekslikult kätte ajaloolisest isikust rääkiva romaanina ja pettuda. Lugeja peab olema valmis selleks, et autor juhatab su maailma, kus kõik ei ole teaduslikult seletav ja tõestatav. Selles maailmas ei ole alati selgeid piirjooni meie ja teispoolsuse, ärkveloleku ja unenägude vahel. Vahel on su kogetu lihtsalt sõnulseletamatu.

Andmed: 

Meelis Friedenthal, Punkti ümber, Varrak, 2023, lk 312

Linke netiilmast:
Vestlus autoriga raamatuesitluselt Tartus

Johannes Saare arvustus Sirbis

Karl Martin Sinijärve arvustus ERRi kultuuriportaalis

Autor saates "Loetud ja kirjutatud"

Libakass (2024)

Kui "Libakass" sai loetud ning asusin sellele raamaturiiulis kohta otsima, siis jäi kohe silma erinevatele teemadele pühendatud kodumaiste ulmekogumike hulk, mis viimase kümnendi jooksul on ilmunud. Nõiad, elavad surnud, alternatiivsed ajaloosündmused, Kreutzwaldist inspireeritud lood, lootus - kõik need, ja nüüd ka kassid, on saanud omale eraldiseisva ulmejuttude kogumiku (lisaks "Täheaja" erinumbrid kliimamuutustest ja Veenusest). 

Tundub, et eesti ulme fännil oleks patt lugemisvara üle nuriseda (eriti lühiproosa vallas). Igaühele peaks sobima midagi hamba alla. Ning lisaks teemakogumikele ilmub meil ka autorikogumikke täitsa kenas tempos (hiljuti näiteks Kalmstenilt ja Weinbergilt). Kuid kas ulmekiisude kogumik tõuseb eelmainitute seast millegi erilisega esile (peale oma temaatika)? Kas ka koerasõbral on põhjust seda kätte võtta?

Esimesele küsimusele tuleb eitavalt vastata. Kui võrrelda eelmainitud teemakogumikega, siis kattuvad autorite nimed suures osas ning ükski kirjanik ei üllata otseselt millegi uuega. Harglalt kergelt erootiline ja kõhe lugu külaelust Lõuna-Eestis. Maniakkide Tänavalt talle viimastes raamatutes juba omaseks saanud arvutimängu laadis seiklusulme. Jansilt talle omaselt musta huumoriga pikitud tekst, kus väga kiiresti kisub mõnusalt sõgedaks. Teiste autorite tekstidest oli ehk meeldejäävaim lugemiskogemus Meelis Krafti humoorikas "Lähetus".

Aga vastus teisele küsimusele? Jah, koeraomanikust ulmefännil on põhjust "Libakass" kätte võtta. Kiisud jooksevad lugudes küll ringi (mõnes on kesksemal kohal, teises pigem lihtsalt taustal), kuid kokkuvõttes on tegemist siiski klassikalise ulmekogumikuga, kus omale leiab lugemist nii sci-fi kui ka fantaasiakirjanduse austaja. Kassisõpradele ja loomakaitsjatele ütlen lõpetuseks väikese vihjena, et muretsemiseks pole põhjust. Kuigi mitmed kassid on kogumikus suuremas või väiksemas (surma)ohus, siis nende lugude kirja panemisel ükski miisu ei jäänud ilma ühestki oma üheksast elust.

Andmed:

Jana Raidma & Joel Jans (koostajad), Libakass. Üheksa ulmelist kassilugu, Lummur, 2024, lk 324

Linke netiilmast:

Raamatu esitlus Tartu Kirjanduse Majas

Jüri Kallase arvustus Reaktoris

Elar Haljase arvustus Reaktoris

Hugo Vaher - Neljas versioon (2024)

Ma pole tükk aega ühtki raamatut nõnda vale häälestusega lugema hakanud. Eeldasin, et "Neljas versioon" on üks tavaline krimka, kus natuke omamoodi olemisega uurija mõnd valguskartlikku kuritööd lahendab. Kuid paarikümne leheküljega oli selge, et midagi on sel korral nüüd küll teisiti. Selgelt ei ole tegu põhjamaiselt karmi ja jõhkra krimilooga, vaid pigem seguga, kuhu on püütud panna natuke briti huumorit ja telest tuntud kodumaiste krimisarjade maavillast jutustamislaadi. Õnneks märkasin lõpuks ka raamatu esikaanel sõnapaari "Tragikoomiline krimiromaan". Selge, et mina küll kellegi detektiiviks ei kõlba.

Sisu osas krimiromaanidele kohaselt midagi paljastama ei hakka, aga usun, et suur krimkasõber võib "Neljanda versiooni" näol saada värskendava elamuse või väga suure pettumuse. Kui keegi ütleb, et jättis selle raamatu pooleli - mõistan täiesti. Teine ütleb, et väga pull lugemine oli - saan ka aru. Ma ise jäin vist sinna kahe vahele, kuid pigem natuke kaldu "värskendava elamuse" poole. Kohati oli see kuriteo lahendamise protsess raamatus nõnda ajuvabaks keeratud, et pidin lihtsalt edasi lugema, et teada saada, kuhu kirjanik selle kõigega välja tahab jõuda. Üllatus, üllatus! Tuli välja, et neljanda versioonini. :)

Andmed:

Hugo Vaher, Neljas versioon: Tragikoomiline krimiromaan, Eesti Raamat, 2024, lk 224

Jana Maasik - Neetud aare (2024)

Suvi, uued sõbrad ja sajandeid kadunud aare - need kõik on koostisosadeks suurele seiklusele. Ning suur seiklus on ju see, mida üks hea ja kaasakiskuv lasteraamat peaks sisaldama. Ehk panna juurde ka mitte nüüd kõige ohtlikumad kurikaelad ja põnev lugemiselamus ongi garanteeritud.

See eelpool mainitud valem, mida Jana Maasik ka "Neetud aarde" juures kasutab töötab kenasti, kuid poleks eriti originaalne. Õnneks on Maasik lisanud juurde tõesti armastusega kujutatud Sõrve inimesed ja looduse ning ohtralt sõrve murret (lausa eraldi väike sõnastik on raamatu lõppu lisatud). Nõnda võiks "Neetud aare" küll lugejaid võita (kindlasti Saaremaal) ja paljude teiste sarnast tüüpi lasteraamatute seas natukenegi eristuda. Ehk on abiks samuti kaunid illustratsioonid, mille autoriks on Katrin Kaev. Ega nüüd polegi muud, kui koos Robini, Säde ja Kirisikaga aaret otsima!

Andmed:

Jana Maasik, Neetud aare: Suveseiklus, Eesti Raamat, 2024, lk 190

Marje Ernits - Koidikute lummuses (2024)

Marje Ernits on oma kümnete ja kümnete raamatutega kenasti ära tõestanud, et oskab kergete pintslitõmmetega 150-200 leheküljele maalida ühe inimese elukaare. Kui tihti on need pildid tavaliste eesti naiste eludest suhteliselt hallides toonides (näiteks raamatusari "Sõjarahu aastad") ja täis ka omajagu traagikat, siis "Koidikute lummuses" on tunduvalt ekrsavärvilisem töö. Vasest perest pärit Emmast saab juhuse läbi filminäitleja, kes läheb suhteliselt kergel sammul läbi elu oma lapsepõlveunistuse suunas, milleks on kodu, kus aknad avanevad päikesetõusu suunas.

Ernitsi kõigi sama tüüpi raamatute puhul tahaks veel eraldi esile tõsta just lapsepõlve kujutamist läbi tüdruku silmade. Need on raamatute kõige siiramad ja südamlikumad osad (seda ka "Koidikute lummuses"), mis aitavad natukenegi neid raamatuid üksteisest eristada, sest olgem ausad, need sulavad aja möödudes kõik üheks lugemiselamuseks kokku.

Andmed:

Marje Ernits, Koidikute lummuses, Eesti Raamat, 2024, lk 176

Paavo Matsin - Death Café (2024)

Paavo Matsini uue romaani tagakaanel olnud tutvustus tekitas kohe suurt huvi. Eesti kirjanduse raudvara (Alver, Liiv, Luts, Masing, Tammsaare) äratatakse 2023. aastal surnuist üles ja hakkavad Euroopa suurlinnades 21. sajandit avastama. Täiesti eriilmelised inimeste ja kirjanikena, aga nüüd korraga ühes tundmatus kohas Matsini poolt vette visatud. Kuidas reageerib Betti? Mida arvab Tammsaare tänapäeva Euroopast? Kas Liiv soovib jätkuvalt Poolat valitsema hakata?

Kuid kahjuks jääbki see ainult põnevaks mõttemänguks raamatu tagakaanel, sest lool endal pole saba ega sarvi. Matsin on teinud küll korralikku eeltööd (näiteks kirjanike elulooliste seikadega) ning matkib ka nende kirjastiile täitsa asjalikult, kuid see kõik lihtsalt ei haara kaasa. Luts tipsutab Madridis, Betti ehmub dildot nähes, Masing elab Berliini rentslis rotiga jne. Iga kirjanik saab kolm lühikest peatükk (iga peatükk umbes 5-10 lehekülge) oma loo jutustamiseks, mille jooksul ei jõuta kahjuks kuhugi välja. Ning kõik see on üle valatud Matsinile juba omaseks saanud alkeemia ja maagia soustiga, mis peaks kogu laiemat lugu koos hoidma, kuid ka neil salapärastel krahvidel ja müstilistel katsetel puudub kuratlik sära.

Olen Matsini lugemisega jõudnud vist sinna maale, et suudan nautida üht raamatut kolmest. Autori algideed on kõigi raamatute puhul põnevad ja kutsuvad kaasa, kuid teostus on tihtilugu selgelt pingutatud ning täis otsitud võrdlusi, mis peaks uudsusega lööma. Kuid kindlasti on lugejaid, keda Matsini raamatud ja stiil väga võluvad (Karl Martin Sinijärv kirjutas näiteks ääretult positiivse arvustuse), aga enda puhul kardan, et kui järgmine raamat osutub taas pettumuseks, siis võib see ka viimaseks jääda.

Andmed:

Paavo Matsin, Death Café, Lepp ja Nagel, 2024, lk 160

Linke netiilmast:

Karl Martin Sinijärve arvustus ERRi kultuuriportaalis
Peeter Sauteri arvustus Maalehes

Indrek Hargla - Apteeker Melchiori apokrüüfid (2023)

Ma olen üpris kindel, et paljude eestlaste oodatuim raamat on juba päris mitu aastat olnud apteeker Melchiori lugude uus osa (viimane ilmus 2019. aastal). Õnneks tulid vahepeal välja Elmo Nüganeni käe alt kolm filmi, mis andsid võimaluse varasemaid Melchiori seiklusi keskaegses Tallinnas uues võtmes kogeda. Kuid samas tekitasid need ju raamatusarja fännides veel suuremat isu uue osa järele.

Õnneks jõudis eelmise aasta lõpul lugejateni väikese "eelroana" kolmest lühijutust koosnev "Apteeker Melchiori apokrüüfid", mis peaks lugejaid seni "näljasurmast" päästma, kuni järgmine täismõõdus romaan ilmub (kogumiku eessõnas  lubab Hargla, et see on kohe-kohe juhtumas). Selle ülesandega saavad apokrüüfid ka kenasti hakkama. Saame koos Melchioriga lahendada mõrvu Tallinnas, Tartus ja isegi Gotlandil.

Ütlen ausalt, et võttis ainult paar lehekülge ning ma sain aru, kui väga ma tegelikult olen sellest maailmast puudust tundnud. Ma pole ammu ühtki raamatut nõnda kiiresti "sisse hinganud". Ega lugude sisust nüüd midagi palju täpsemalt kirja ei hakkakski panema. Las fännid jääda nende avastamisrõõm. Loodan, et lühilugude formaat ning ka uued tegevuspaigad andsid autorile võimaluse end soojaks kirjutada (Tartu ja Gotlandi lugude puhul oli selgelt tunda, kuidas kirjanik ja Melchior naudivad uutes paikades ringi nuuskimist) ning kogumiku eessõnas "pearoa" kohta antud lubadus täitub peagi.
 

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchiori apokrüüfid, Raudhargla, 2023, lk 266

Linke netiilmast:

Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

Joel Jans - Rõngu roimad (2023)

Tuleb välja, et Liivimaa mõisarahvas ei jää oma Eestimaa ametivendadest veretööde korraldamises sammugi maha, kuid Rõngu kandis peab neid kohaliku mõisahärra asemele lahendama tõttama noor pastor Lenz, kes ei jõua isegi tõllast koos oma reisikohvriga välja astuda, kui juba kuskil metsa all mingi matsi laip vedeleb. Tere tulemast Rõngu!

Tegelikult on Lenz on ühe hingekarjase kohta ütlemata muhe sell ja ütleks isegi rahvamees. Muidugi nupp nokib tal kenasti ja lugeja saab kaasa elada keskmisest ehk natuke võikamate kuritööde lahendamisele, kuid siiski on Joel Jansi lugude kõige õnnestunud osa just huvitava ning omanäolise peategelase loomine. Kogumikus olevad kolm lühijuttu (mis on paigutatud ajaliselt mitme aastakümne peale) pakkusid isegi võimaluse näha Lenzi arengut inimese, kirikuõpetaja ja "detektiivina". Ning mitme muu Lenzi elu puudutava asjaolu kohta saame ainult mõne üksiku vihje (näiteks tema abielu).
 
Üldse on Jansi (ajutine???) hüpe ulme juurest krimikirjanduse manu igati õnnestunud. Ajastu, keskkond ja peategelase amet annavad kirjanikule piisavalt ruumi ja vabadust mõnuga "murder mystery't" mängida (samuti ei ole kaduma läinud Jansile omane huumor). Näiteks käib väikese maakiriku õpetaja ju tihedalt läbi nii härrasrahva kui ka talupoegadega, mis annab talle suurepärase võimaluse olla pidevalt kursis kõigega, mis kihelkonnas toimub. Nõnda ei teki kordagi üles küsimust, mis õigusega astub Lenz sisse nii rehetarre kui ka mõisahäärberisse. Kuid raamatu lõpus kerkis selgelt üles oluline küsimus, kas kõik Rõngu roimad said nüüd lahendatud või kutsutakse tulevikus mõni Rõngu koguduse liige liiga vara ja vastu tahtmist oma Looja juurde?

Andmed:

Joel Jans, Rõngu roimad, Lummur, 2023, lk 176

Linke netiilmast:
Jaan Martinsoni arvustus "Päevalehes"
Karl Martin Sinijärve arvustus ERR-i kultuuriportaalis

Ain Kütt - Sagadi paruni mõrvalood (2019-2023)

Kõiksugu pätte ja mõrtsukaid on alati leidunud igas ühiskonnakihis (hoolimata sellest, kui auväärseteks või teistest paremateks mõni klass on end ajalooliselt ka pidanud), kuid õnneks on tasakaalustava faktorina ikka leidunud meie seas ka "teravamaid pliiatseid", kes oma hallide ajurakuste kaasabil on suutnud õigluse jalule seada. Ning kui ei piisa ühest "teravast pliiatsist", siis kamba peale saadakse ikka hakkama.

Selline tore kamp on Ain Küti mõrvalugudes Sagadi mõisnik von Fock, tema mõisavalitseja Wagner ning naabermõisa preili von Nottbeck. Koos lugejaga tuleb neil leida lahendusi veristele juhtumitele nii Virumaal kui ka Tallinnas. Küll mürgitatakse, kägistatakse ning susatakse noaga. Ei erine need aadlike kuriteod kuidagi "lihtrahva" omadest. Ehk ainult neid ümbritsev keskkond on esteetilisem (mõisapargid, häärberid, Toompea härrastemajad), mille tõetruu kujutamisega on autor väga korralikult vaeva näinud (eks tal ole Sagadi muuseumi juhina ka suurepärane võimalus oma raamatute tegevuspaikades ringi jalutada nii palju, kui süda lustib). Sama kehtib ka tolleaegsete kommete kujutamist (näiteks aadliproua/preili ei tohtinud toidulauas oma toitu ise noaga väiksemateks tükkideks lõigata, vaid pidi ootama, et mõni tema kõrval istuv härra seda tema eest teeks). 

Isiklikult meeldis kõige rohkem "Musta paguni mõistatus", kus tegevus oli toodud talvisesse Tallinna, kuigi samas oli tegemist ainsa mõrvajuhtumiga, mille lahenduse mõtlesin välja nii poole loo peal. Lihtsalt põnev oli lugemise ajal käia mööda Toompead ringi ning mõelda, et siin majas toimus nüüd mõrv. Kuid teised osad tekitasid suure soovi tuleval suvel minna ühele rattamatkale Virumaale, et sõita läbi kõik need Sagadid, Palmsed ja Annikvered. Ehk on isegi viies osa siis juba seljakotis kaasas.

Andmed:

Ain Kütt, Risti soldati mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2019, lk 192

Ain Kütt, Kuldse medaljoni mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2020, lk 328

Ain Kütt, Musta paguni mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2021, lk 288

Ain Kütt, Kolme kaardi mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2023, lk 284

Maarja Undusk - Ellen Niit. Heleda mõtte laast (2022)

Maarja Unduski raamat oma emast Ellen Niidust on üks soojemaid ja suure südamega kirjutatud raamatuid, mis minu lugemislauale on sattunud. Eks põhjusteks on nii ema-tütre lähedane suhe kui ka soov oma ema pikka elu väärilise raamatuga tähistada. Kuid peamiseks põhjuseks on siiski Ellen Niit ise. Temast õhkuv soojus ja headus nii tütre, üliõpilase, sõbra, abikaasa, ema kui ka kirjanikuna.

Undusk suudab väga kenasti säilitada monograafia ning isiklike mälestuste tasakaalupunkti. Autori isiklik suhe Elleniga on tuntav, kuid mitte kuidagi esiletikkuv. Ütlen isegi, et Unduski oskus säilitada osade Elleni eluetappide puhul neutraalne vaatepunkt väärib sügavat kummardust (eriti mõtlen siin Ellen Niidu ja Jaan Krossi eelmiste abielude purunemist).

Endale pakkus kõige suurema lugemiselamuse Elleni lapsepõlve ja ülikooliaastate kujutamine. Ühelt poolt kuldsed ja kergelt unenäolised kolmekümnendad Tallinnas. Puhtad tänavad, valged kleidikesed ja igal pühapäeval pilvitus taevas särav päike. Sellele vastukaaluks sõjajärgne Tartu ülikool, kus täielik ajuvabadus ehk Nõukogude kord hakkas üha tugevamini sammaste vahelt akadeemilisse ellu sisse trügima. Kuid ka selles keskkonnas tahtsid noored inimesed õppida, armuda ja luua (luulet).

Raamatust jäi kummitama ka üpris alguses olnud mõte, kus Ellen Niit julgustas oma tütart olnud aegade ja elatud elu kohta rohkem pärima "kuni mõistus on veel selge". Eks suure osa vanaisade, -emade, -onude ja -tädide mälestused ja elud kaovad koos nendega. Väheste lood säilivad ja jõuavad raamatukaante vahele. Ehk Ellen Niidu üleskutse võiks leida palju laiemat kõlapinda ja järgijaid, et meie side eelmiste põlvedega ei jääks ainult mõneks vanaks fotoks albumis ja natuke juba kummalise kõlaga nimeks Geni lehel oleval sugupuul. Küsimine ei võta ju tükki küljest.

Andmed:

Maarja Undusk, Ellen Niit. Heleda mõtte laast, Tammerraamat, 2022, lk 632

Linke netiilmast:

Raamatu üle arutatakse saates "Loetud ja kirjutatud"

Maarja Vaino arvustus Loomingus

Leena Käosaare arvustus Keeles ja Kirjanduses

Marje Ernits - Pommirobot (2023)

Meie kirjandusmaastikule on viimaste aastate jooksul siginenud terve hulk erinevaid detektiive ja politseiuurijaid. Kuna nad oskavad lisaks mõrvade lahendamisele ka ajas ja ruumis rännata, siis kitsaks pole neil seni hakanud. Kuid nüüd äkki hakkab piir tõesti ette tulema, sest kõige uuema liikme Aadi Lumiste elukohaks on mõne ostukeskuse parklasse pargitud autokaravan. Ise ta noore mehena sellest suurt ei hooli ja on rahul sellega, kui saab politseile mõne uue juhtumi juures abiks olla. Tema "õnneks" leitaksegi kohalikust ostukeskuse ühe poe riietuskabiinist üks kahtlane spordikott, mille võikale saladusele tuleb Aadil jälile jõuda. 

"Pommirobot" on ilmselt paari viimase aasta jooksul kätte sattunud kriminaalromaanidest üks nõrgim. Mitme uurimist puudutava seiga puhul oleks tahtnud, et mul oleks mõni politseiuurijast tuttav, kellele oleks mõne koha ette lugenud ja tema arvamust teema usutavuse osas küsinud. Endalgi tekkis juba mõne koha osas sisulisi vasturääkivusi. Ja kui autorile oli raamatu ühe tegelaskuju (noor neiu) loomisel eeskujuks mõni reaalne inimene, kelle arusaamu maailma toimimisest ta sellele tegelasele üle kandis, siis seda inimest tahan ma küll oma silmaga näha. Lisaks oli raamatus mitmeid väga kummalisi keelevigu, mida tavaliselt võib kohata ainult Jesper Parve raamatutes (meil on ikka müüjad ja eelkäijad, mitte müüijad ja eelkäiad). Kõik see kokku mõjus nõnda, et järgmist juhtumit lahendab Aadi kahjuks minuta.

Andmed:

Marje Ernits, Pommirobot: Karavani detektiivi lood, Eesti Raamat, 2023, lk 186

Liina Pihlak - Elu puu (2021)

Näitlejad, lavastajad ja teatrijuhid on alati olnud prožektorite säras. Seda nii oma teatriteel kui ka hiljem lugematutes raamatutes, filmides, telesaadetes või teatriloolaste artiklites. Eestlased on ju täitsa hullud teatri järele. Seda näeb igal õhtul kell 19.00 erinevates järsku pimedaks minevates saalides kui ka septembris toimuva Draama festivali ajal trükivalgust nägeva "Teatrielu" statistikast. Me lihtsalt armastame oma näitlejaid lavalaudadel näha ja neist ka raamatuid lugeda (endagi kodus olev teatrile pühendatud riiul hakkab raamatutele vaikselt kitsaks jääma).
 

Aga kogu selle lavasära ja õhtut lõpetava aplausi taga on tegelikult ju kümnete ja sadade inimeste töö, kelle nimed jõuavad heal juhul kavalehtedele, kuid tihti mitte sedagi. Inimesed, kelle teatritee võib olla isegi põnevam, kui mõne ooperiprimadonna oma. 

Ühe sellise eluloo otsa komistasin ma tänu hiljuti loetud Mihkel Muti raamatule Mati Undist, kus korduvalt viidatakse Liina Pihlaku raamatule "Elu puu". Kummalisel kombel polnud see raamat seni minu radarile sattunud. Liina Pihlaku oli aastaid kunstnikuks Vanemuises,  ETV-s ja Tallinnfilmis. Ta töötas koos Kaarel Irdi, Epp Kaidu, Mati Undi, Grigori Kromanovi ja Ago-Endrik Kergega! Ta oli teatriuuenduse keskel, Irdi tõusu ja languse tunnistajaks, Nukitsamehe kodu arhitekt ning Kallewi-Boegg nr 1 tegelik leiutaja. Ja kõigele sellele lisaks olid ta vanemad Kersti Merilaas ja August Sang. See elu on raamatut väärt! 

"Elu puud" lugedes istuksid otsekui mitmed sügisõhtud koos vanatädi Liinaga õdusas köögis, rüüpaksite koos teed ja kuulaksid tema pajatusi. 1930ndate aastate lõpu Tartu, kuldsed kuuekümnendad või ajuvaba stagnaaeg - kõik see on kuulamist/lugemist väärt. Kohati küll Liina kordab end, aga sellest pole tegelikult midagi. Eks mälu käibki kummalisi radu. Peamine on, et need said kirja ja ei vajunud unustuse hõlma. Me ehk ei taha seda endale veel tunnistada, aga just vanatädi Liinade põlvkond on meie seast varsti lahkunud. Kuid veel on võimalik nende lugudest osa saada. Leiame selle aja, aurava teetassi ja sätime end mugavalt kuulama. 

Andmed:

Liina Pihlak, Elu puu: Minu vanematest Kersti Merilaasist ja August Sangast ja minu elust teatris, filmis ja televisioonis, Tänapäev, 2021, lk 368

Linke netiilmast:
Eeva Park raamatust rääkimas saates "Loetud ja kirjutatud"

Karl Ristikivi - Inimese teekond ja muu luule (1972/2023)

***

Ma veel ei teadnud, et see oli patt,

kui teada sain, oli hilja,

sest hea ja kurja tundmise puust

ma sõin liig küpse vilja.

Kõik oli nii kevadvärske ja noor

kui kaste su kulmukaarel -

kuni teadmise päikeses kolletas kõik

mu üksinduse saarel.

Mu pilk ainult korraks surus su kätt,

ja sellest küllalt jatkus.

Ühel päeval üks ingel või paha vaim

mu tunnetelt tiivad katkus.

Ja nüüd, kui vari su noorusest

mulle tuttavalt pilgutab silma,

tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain,

olen alati olnud ilma.


***

Kuid lõpuks - kas see polnud kogu aja

muud midagi kui varjupilt ja kaja?

Kas siiski, kui mu kõrval olid sina,

muu polnud tõeline kui valge lina?

Ja sinu kiirgus, soe kui kevadtuule

õrn puhang, mis mind riivas, ainult luule

ja lapsik pimesikku mängiv tuju,

üks igatsus, mis otsib oma kuju?

Ei tea. Ja kuigi vastus tõde tabaks,

me unenäoski ei saa päris vabaks,

ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja,

et oma loodud lõkkest ei saa sooja.

Jääb ainult tänumeelne alandlikkus

nii vastu võtta nagu suurim rikkus

kõik varjud, helgid, puhang suvesooja,

ja käia, kuni päike läheb looja.

***

                 Sing me a song of a lad that is gone,

                 say, could that lad be I?

Minagi olin Arkaadia teel,

kuigi ma sündisin saunas.

Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,

Muretu nooruk Arkaadia teel,

Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest

Tee juba enam kui ammu

ja et ma üksinda enese väest

Leiaksin tee, mille kaotasin käest,

Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,

vesi ja kõledad kaljud.

lahkunud viimne kui lootsikumees,

Lahkunud lauldes, et vesi on ees,

nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,

Vanduda ennast või saatust.

Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,

Nõnda on elu... Sest teie ei tea,

Ei tunne mu isamaatust.

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle ja leiad põhjuse see luulekogu kätte võtta?

PPS: Minu jaoks on Karl Ristikivi ainsaks jäänud luulekogu olnud aastaid üheks olulisemaks raamatuks. Need tekstid läksid mulle väga hinge juba pea kakskümmend aastat tagasi, kui neid esmakordselt lugesin (ja mitmed innuga ka pähe õppisin), ning mõju on endiselt sama. Täpselt ei oskagi öelda, miks see on nõnda (näiteks Heiti Talviku luulega on sama lugu). Aga luule puhul polegi see küsimus tegelikult üldse oluline. Kui kõnetab, siis sellest piisab.

PPPS: Sel aastal EKSA poolt välja antud kordustrükis on juurde lisatud ka apokriivalised tekstid (näiteks luuletused Ristikivi romaanidest), kuid eriti kiidan Jaan Unduski eessõna ja Janika Kronbergi järelsõna. Puhtalt nende pärast tasub kaaluda raamaturiiulis olemas oleva "Inimese teekonna" vanema trüki välja vahetamist (esmatrükki muidugi mitte).

Andmed:

Karl Ristikivi, Inimese teekond ja muu luule, EKSA, 2023, lk 240

Jana Maasik - Kummituste peatänav (2023)

Ilmselt oleks "Kummituste peatänavat" veel parem olnud lugeda 2. novembri õhtul, kui mööda Eestimaad on ringi käimas tavapärasest suurem hulk hingi, kummitusi ja tondikesi, kuid oktoobrikuu lõpu pime ja tuuline sügisõhtu sobis samuti, et kohtuda mõnedega nende seast. 

Jana Maasiku raamatu traagiline algus võib mõnd lugejat alguses ära kohutada (ehk isegi pigem mõne noore lugeja vanemat, kes eeldab, et lasteraamatutes me surma teemadel ei räägi), kuid loodan, et mitte nõnda palju, et raamat pooleli jätta. Tegelikult on surma, leina ja leppimise teemat autori poolt meisterlikult ja austusega kajastatud (sarnasel teemal tuleb meelde Triinu Laane veel noorematele lugejatele mõeldud raamat "Luukere Juhani juhtumised") ning annab, muidu väga seikluslikult ja hoogsalt kulgevale loole, vajalikku sügavust juurde.

Nõnda ongi "Kummituste peatänaval" olemas väga paljud heale lasteraamatule omased tunnused: põnev lugu, sümpaatsed tegelased, sügavam mõte, natuke õpetlikku sisu (Tallinna ajalugu, rahvapärimus) ja kaunis kujundus (minu arvates sobisid Urmas Viigi illustratsioonid antud raamatule suurepäraselt). Ma nuriseks ainult keelekasutuse kallal, mis minu arvates oli kohati sihtgrupile mõeldes liiga keeruline (näiteks sõna "makulatuur" küll nüüd kaheteistaastased ei kasuta). Kuid keelelist väljakutset on muidugi ka vaja! Kuidas muidu noore lugeja sõnavara areneks. Eks ikka häid raamatuid lugedes, mis kindlasti "Kummituste peatänav" ka on.

Andmed:

Jana Maasik, Kummituste peatänav: Võtme mõistatus, Varrak, 2023, lk 208