17 jaanuar 2021

Jaanus Vaiksoo - King nr 39 (2019)

Kas me kõik ei taha, et vahel juhtuks elus midagi eriti kummalist? Võiks öelda, et isegi maagilist? Midagi, mis meid järsku raputaks ja hallist argisusest korraks välja tooks. Näiteks märkad Nõmmel iga päev täpselt samal ajal üht tüüpi kingapoest väljumas uus kingakarp kaenlas. On ju kummaline? Vajaks lähemat uurimist?

11-aastase Paul igatahes arvab nõnda. Üksi paistab Kingamehe saladus liiga keerukate killast, kuid õnneks tuleb talle appi Minna Riin oma isaga. Heade sõprade, kavaluse ja taipliku meele abil leiab aga iga raskemgi ülesanne oma lahenduse.

Jaanus Vaiksoo on ise samuti lahendanud ühe vägagi keeruka ülesande. Kuidas kirjutada sooja ja kaasahaaravat lugu, mille sihtgrupiks võiks olla kõik II kooliastme õpilased? Selleks on sul vaja nii sümpaatset ja samastumist lubavat tegelaskonda (eriti kiidaks muheda üksikisa Arturi ja müüja Jekaterina kujusid), halle ajurakke kasutama kutsuvat süžeeliini (kes see Kingamees ikkagi on ja mis asju ta ajab?) kui ka head keel- ja stiiltunnetust (tekst ikka lippab lugedes). Samuti pole "King nr 39" puhul tegemist selgelt poiste- või tüdrukuteraamatuga, vaid raamatuga, mis võiks kõnetada igat noort lugejat.

Siiski noriks natuke raamatu lõpplahenduse ja kujunduse kallal. Ütleks, et Kingamehe kohta selgunud tõde oli tegelikult kerge pettumus. See tundus kuidagi liiga muinasjutulikult naiivne ja pastakast välja imetud. Tekkis endal tegelikult veel rida küsimusi, mis päris selget vastust ei saanudki. Kujunduse kohta ütlen ausalt, et ma pole ammu nii igavat lasteraamatut näinud. Kohe kindlasti ei kutsu selline kujundus raamatut kõigi teiste rõõmsavärviliste ja kaunite lasteraamatute vahelt lugemiseks välja valima (näiteks mu abikaasa arvas, et ma loen mõnd õpikut või käsiraamatut). Usun, et siiski on olemas piisav hulk olemas sõpru, klassikaaslasi, lapsevanemaid, õpetajaid ja raamatukoguhoidjaid, kes aitavad sellel toredal raamatul aina uute lugejateni jõuda. 

Andmed:
Jaanus Vaiksoo, King nr 39, Ärkel, 2019, lk 184

Linke netiilmast:
Helena Kochi arvustus Postimehes
Intervjuu autoriga ERR-is 
Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel

15 jaanuar 2021

Mika Keränen - Vanemuise väits (2020)

Läinud kevadel kuulsin autorilt, et uue Rampsu raamatu tööpealkiri on "Vanemuise pistoda". Kohe hakkasid minu hallid ajurakud mõtlema erinevate kuritegude peale, mida Mari, Sadu, Reilika, Olav ja Anton (unustada ei tohi muidugi ka Matit) võiks nüüd teatris lahendama asuda. Millise juhtumi Keränen neile puremiseks valmis kirjutab?

Nüüd muidugi selgus, et minul poleks salaseltsi detektiivide sekka üldse asja. Mina oleksin päevi mööda Vanemuise teatri koridore ringi konnanud ja näitlejaid rumalate küsimustega tülitanud, kuid tegelik kuritegu pandi toime hoopis Raadil asuvas Eesti Rahva Muuseumis, kust oli kaduma läinud üks väärtuslik museaal.

Minu täielikust ebapädevust tulenevad puudujäägid juhtumi lahendamisel korvasid muidugi salaseltsi liikmed kenasti oma tähelepanelikkuse ning suurepärase meeskonnatööga. Ramps esines taas oma teada-tuntud headuses ja lausa lust oli nende tegutsemist jälgida. Kõik Tartu pikanäpumehed võiks rahulikult mõnda teise linna kolida või sügavalt uute karjäärivõimaluste peale mõelda, sest salaseltsile neist küll hetkel väärilist vastast ei ole. Aga see tähendaks samas ju salaseltsi lõppu? Kui pole kuritegusid, siis pole ka nende lahendajaid vaja. Seega jääge ikka veel natukeseks Emajõe äärde ankrusse, sest teie kohtumistest Rampsuga tahavad väga paljud suured ja väikesed lugejad üle Eestimaa kindlasti täpsemalt teada saada. 


Andmed:
Mika Keränen, Vanemuise väits: Salaselts Rampsu üheteistkümnes juhtum, Keropää, 2020, lk 222

Linke netiilmast:
Raimu Hansoni arvustus Postimehes

05 jaanuar 2021

Henrik Visnapuu - Kirg ja kodumaa (2017)

VALGE LUMELAUL 

Hää meel, et sajab lund. Helk pehme kumab silma.
Nüüd tuleb pühapäev. Rõõm, valgus huljub ilma.
Ja tasa kustub meeleheite muutlik valu.

Mu sõber, pärani on minu vaikne talu.
Ning põrand küüritud. Laudadel linad valged.
Ja talu rahval rõõmust ülenenud palged.

Too oma igatsused, sõbrad! Tule sisse.
Ja ole vaikimeeli meie rõõmu sees.
Pikk pühapäeva tee viib meeled iludesse,
kus igavesed tuled süttind igaviku ees.

Nii saame lumeigatsuse härda meele
siin argipäeva künnimaade pääl.
Ja langeb imeline valgus meie teele
neist pikist pühapäeva teedest sääl.


KÜMNES KIRI INGILE

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhrupääd,
suhkrupäie all sina lääd.

Kuused latvadel kandsid kuid,
lumilinnud painutid puid,
unen nägid nad unest und,
langeden peksid tiivuga lund.

Mäletad, Ing, seda alleed
seda üksikut lumist teed,
kust me jooksime kinni käest
lume lennaten alla mäest?

Ühel ristteel lumde sa
kiskusid mino endaga.
Mäletad, veersime alla mäest,
võet kinni kaelast ja käest?

Hiljem leidsime metsa seest
igalt poolt "armas" eest.
Kuused olid kui suhkrupääd.
Suhkrupäie sean sina lääd.
-----------
Nüüd olen sinota siin,
südämen sõnatu piin.
Mäletad, Ing, seda alleed?
Sa mida minota teed?


TALVINE TEEKOND

2.
        Vaadake täiskuud,
külm on ta küljest murdnud killu.
        Põlised puud
pakases seisvad täis õitsevat lund,
Saturn maa ja planeete vahet sillutab,
tillukesilt tähilt pudeneb hõbetuhk.
Kuidas olete te heitnud puhkama,
kuidas võite te magada ja näha und?

Mina pean minema
oma leevikest, oma talitsiitsitajat
        vaatama
enne veel, kui koidab hommikune vine
         ning ärkab maa.
Taevas on veel hahk.

Aiast lahkudes
        noored kuused
puudutavad mind lumiste käppadega.
Pea olen kui tume täpp,
liuglev keset lumist lina.
Magad siisiken, sina.
Kas sina eile nägid:
kass kahe käpaga pesi suud,
et tuleb külaline?

Kaudu oru, künka ja küla
jäljed rööbiti tõmmat suuna,
järv, maantee ja mägi.
Telefonipostid laulavad kui mesipuud.
Üksikud reed
vastu tulevad.
Majad kahel pool teed,
silmadeks punased tuled,
valvad nagu jõuluööl.
Süda kiiremalt lööb,
on nii pidulik sõit,
lapsepõlves kui oleks just,
ümiseks kirikust sõites "Petlema õit".
        Oo, minu laas,
                minu mets tume, tõsine, must,
sina laotad lumiseid tiibu!

Rada varjune viib
sinna, kuhu minema pean taas,
et mina näeksin oma laanepüüd.

Viimsed tähed võitlevad
hahakas-kollase päeva vastu,
maani kostab võitluse hüüd.
Metsade takka
tõuseb kui virmaliste sõit - 
see on päike, kes hakkab
päevaselle teekonnale astuma.
        Ma pean kiirustama:
kui esimene kiir
        üle sügava hange
minu leevikese pessa langeb,
oo, tema tiivuskleb ära.
Kuidas saan
mina siis teda äratada.
Sadu on tema radu
ning lõpmatu lai on laas.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (praegu kõnetasid just talvega seotud luuletused, kuigi muidu Visnapuu meil ju pigem tärkava kevade laulik). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. Samuti on selle valikkogu koostaja Vallo Kepp kirjutanud raamatu lõppu vägagi põhjaliku ülevaate Visnapuu elust ja tema teekonnast luuletajana, mida toetab ka rikkalik valik päevapilte. :)


Andmed:
Henrik Visnapuu, Kirg ja kodumaa, Tänapäev, 2017, lk 288

Linke netiilmast:
Janika Kronbergi artikkel Sirbis
Jaanika Kressa artikkel Kultuuris ja Elus
Marko Tiideleppa arvustus leheküljel Uudised.ee

04 jaanuar 2021

Liis Pählapuu "Nikolai Triik" (2014) & Tiiu Talvistu "Ado Vabbe: Wunderbar" (2020)

Nikolai Triik, Konrad Mägi ja Ado Vabbe on minu jaoks alati olnud eesti kunsti kolm tugisammast. Lemmikuid on muidugi teisigi (Kallis, Wiiralt, Kummits), kuid nende kolme mehe nimed on mulle ikka midagi enamat tähendanud. Eks selle imetluse algtõukeks ole nende tugev seos 20. sajandi alguse kirjandusrühmitustega (minu armastatuim periood eesti kirjanduses). Ei saa Suitsu, Tuglast või Underit käsitlev peatükk kirjanduse õpikus hakkama ilma nende meeste poolsete illustratsioonideta. Selle perioodi kunst ja kirjandus käisid käsikäes. Ja nõnda tulid nad ka 18 aastat tagasi minu ellu.

Kumu külastades võtan alati natuke rohkem aega, et jõuda uute näituste juurest ka korraks 3. korruse püsinäitusele oma lemmikuid vaatama. Mõned aastad tagasi jäi kahjuks külastamata Nikolai Triigi suur isikunäitus (no ei olnud lihtsalt võimalik Austraaliast selle tarbeks eraldi kohale lennata), kuid Konrad Mäe näitust üle-eelmisel aastal ja praegu Kumus veel viimaseid kuid avatud Ado Vabbe ülevaatenäitust ma vahele jätta ei tohtinud. 15-aastane mina poleks seda mulle andestanud.

Õnneks jätkab Kumu juba traditsiooniks saanud suuremahuliste monograafiate välja andmist. See annab võimaluse neid hiljem lehitsedes näitusesaalis saadud elamuste juurde tagasi tulla ning mõnda muuseumis kahe silma vahele jäänud maali või graafilist lehte avastada. 

Samuti on nende monograafiate suureks plussiks erakogudes olevate tööde jagamine suurema kunstihuviliste ringiga. Üldiselt on ju klassikute meistritööde näited kõigis ülevaatlikes kunstiraamatutes samad (Triigi "Dekoratiivne Norra maastik" või Mägi "Merikapsad"). Nõnda on tõesti tore näha neid töid, mis ripuvad kuskil salapärastes paikades ja on mõeldud ainult valitud silmadele.

Kuigi Pählapuu kui ka Talvistu poolt kirjutatud monograafiate tekstiosa on tegelikult vägagi napp ja ülevaatlik (tegelikult ootaks mõlema kunstniku kohta sarnast teost, nagu oli Eero Epneri raamat Konrad Mägist), siis reproduktsioonide valik on lihtsalt vaimustav. Võrdlesin uute monograafiate ülesvõtteid 1977. aastal ilmunud "Eesti kunsti ajaloo" koguteose omadega (ilmselt üks enim läbi lapatud kunstiraamat minu noorusest) ning need kuulusid oma kvaliteedilt ikka erinevatesse kaalukategooriatesse. Oleks otsekui oma vana kineskoobiga televiisori LCD-teleri vastu vahetanud. Meistritöödega täidetud näitusesaal on ainult käesirutuse kaugusel. 

Andmed:
Liis Pählapuu, Nikolai Triik,  Eesti Kunstimuuseum, 2014, lk 296
Tiiu Talvistu, Ado Vabbe: Wunderbar, Eesti Kunstimuuseum, 2020, lk 416

Linke netiilmast:
Tõnis Tatari arvustus Vabbe näituse kohta Eesti Päevalehes
Arvustus Triigi näituse kohta Keskusis

20 detsember 2020

Eva Roos - Teistmoodi Mööblipood. Aramilda esimesed jõulud (2020)

Ma olen alati armastanud jõulu- ja talveteemalisi raamatuid. Eks selle juured peitu eelkõige "Trollitalves" ja ka jutukeses, kus muumid jõulude aegu üles aetakse (pealkirjaks on sellel vist "Kuusk"). Talve võlumaailma ja imelise jõuluaja avastamisest on alati südant soojendav lugeda. Eriti veel ise lund ja jõule oodates.

Kui unistele ja natuke pahuratele muumidele tehti jõulude tähtsus lõpuks selgeks teiste Muumioru elanike poolt, siis mitmest "Teistmoodi Mööblipoe" raamatust juba meile tuttavaks saanud Aramildale on tema esimeste jõulude tähistamisel abiks päkapikk Tomte, kelle Aramilda detsembri alguses oma poest kinni püüab. 

Tomte teeb Aramildale (kes pole kunagi enne jõuludest midagi kuulnud) ja lugejale jõulude tõelise olemuse ning sinna juurde kuuluvad (kummalised) kombed ikka väga põhjalikult selgeks. Raamatu lõpuks oled koos Aramildaga läbinud otsekui kursuse "Jõulude ABC". Autor mainib järelsõnas, et loo sisse põimitud rohked jõule puudutavad teabetekstid võib lugeja ka vahele jätta, kuid isiklikult sain neist nõnda palju põnevat teada, et selle aasta perekondlikul jõuluõhtul võin nii mitmegi "põneva faktiga" särada. Kuid näiteks väiksematele pereliikmetele raamatut ette lugedes jätaksin need vast tõesti kõrvale ning keskenduks ainult Aramilda ja Tomte seiklustele.

Kui sa pole varem Aramilda ja tema mööblipoega kokku puutunud, siis on "Aramilda esimesed jõulud" tegelikult suurepärane hetk, kus selle esmapilgul natuke torris vanaprouaga tutvust teha. Nimelt on kronoloogiliselt tegemist (hetkel) sarja esimese raamatuga (näiteks saame teada, kuid Piru ja Aramilda kohtusid), kuigi ilmumise järjekorras juba kolmas. Kuid selliste asjadega pole mõtet oma peakest liigselt vaevata (need "võluväel" ajas ja ruumis liikuvad mööblipoed ongi natuke erilised). Parem hoia silmad lahti, sest Teistsugune Mööblipood võib juba homme olla sinu kodutänaval. Seda võimalust ei tohi kasutamata jätta!

PS: Ilusat ja rahulikku pühadeaega kõigile!


Andmed:
Eva Roos, Teistmoodi Mööblipood. Aramilda esimesed jõulud, Varrak, 2020, lk 360

05 detsember 2020

Berit Sootak - Ilmalinnu laul (2020)

Just raamatupoodidesse jõudnud Berit Sootaki "Ilmalinnu laul" on osade mu seitsmendike ja kaheksandike enim oodatud raamat sel aastal. Kõik, kes minu soovitusel või ise sattusid lugema "Viimast hingelindu", olid sarja esimesest osast suures vaimustuses (tean isegi üht õpilast, kelle kogu pere selle üksteise järel läbi luges). Kõik nad tahtsid teada, kuidas kõige põnevama koha peal pooleli jäänud lugu jätkub ning mis Sädest ja Kaurist edasi saab.  Lubasin neile, et annan kohe teada, kui uus osa peaks ilmuma ja nüüd on minu enda eksemplarile koolis juba väike saba tekkinud.

Säde, Kauri, Susi ja teiste eriliste lugu võtab sarja teises osas juba natuke laiemad mõõtmed. Kuigi loo keskseks teemaks on ikkagi Säde kasvamine hingelinnuna (enda võimete, staatuse ja ainulaadsuse avastamine ja sellega leppimine) ja suhe Kauriga, siis "Ilmalinnu laulus" tõuseb veelgi tugevamalt fookusesse Sündikaadi ja lehelindude vaheline võimuvõitlus eriliste maailmas. Sellest tulenevalt on osa tegevusest viidud Tallinna (Veriora mõisakool on siiski loo keskpunktiks), kus asub Sündikaadi peakorter ning leiab aset ka romaani kulminatsioon.

Isiklikult tundsin kõige rohkem puudust just Veriora õpilaste ja õpetajate suuremast kujutamisest, kuid eks see ole minu mingi kummaline õpetaja kiiks (loo seisukohalt poleks see muidugi eriti mõistlik olnud). Kui nuriseda, siis vist samade puuduste üle, mis esimese osagi puhul (tegelaste osad otsused tekitasid kummastust, natuke palju "õnnelikke juhuseid"), kuigi kokkuvõttes on autor kirjanikuna kindlasti sammukese edasi teinud. Usun, et minu õpilased jäävad ka "Ilmalinnu lauluga" igati rahul ning hakkame koos ootama järgmist raamatut Sädest ja Veriora koolist (autor jättis lõpus ukse võimaliku järje jaoks igatahes irvakile).


Andmed:
Berit Sootak, Ilmalinnu laul, Raudhammas, 2020, lk 290

30 november 2020

Liisi Ojamaa - Kahel lahtisel käel (2020)

SULLE, KES SA OLED

Hääleta on huuled
hallakirme all.
Pimedus & walgus.
Teras & kristall.

Silmis öine tyhjus.
Hinges koerailm.
Kuidas käia seal, kus
enam pole hirm?

Pimedus on pyha.
Walgusest saab wall,
lõpust jälle algus.
Teras & kristall.

Kuskil pole märki
juba tuldud teest.
Kas on kuskil warju
iseenda eest?

Linnad läbi une.
Pilwed ylewal,
taewas kaitswalt tume.
Teras & kristall.

Keegi syytas tule.
Keegi andis käe.
Keegi awas uxe.
Jälle algas päew.

Kiwi on weel kindel.
Kirjal käsi all.
Sulalumes rajad.
Teras & kristall.

WÕIB OLLA

Tänawu oodati kaua
sedasama esimest lund.
Tänaw on hommikux hanges.
Las ma riimin - no pole und.

Öösel, kui maailm on tasa,
on kuulda kõik waikne & jääw.
Eriti nyyd, läbi lume,
läbi hääletult helkiwa jää.

Wõib-olla neid wiimaseid sõnu
polex pidanud ytlema nii.
Aga tagantjärele tarkus
on tarbetu niikuinii.

Wõib-olla homme on sula
& nädalad poriseid teid.
Wõib-olla need heledad hirmud
on ainsad, mis kannawad meid.


LUMEUNI 

Lumeumbes, lumeunes
wiirastuwad kired kauged.
Jäljed kaowad kylmas tules,
kiirus randmetesse raugeb.

Seda päewa, seda linna
kannad kaasas läbi talwe.
Saad weel läbi saju minna,
juuksed lahti, lumewalged.

Lumeunes, lumeumbes
tänawatel kaotad enda.
Kaotad jäljed, kired, tunded.
Leiad tuule siis & lendad.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Liisi Ojamaa (1972-2019) ligi 600-lehelise koondkogu puhul sattusid praegu valikusse kolm luuletust, mis kõlasid kuidagi eriliselt selgelt ja teravalt novembrikuu viimasel päeval, kui päike välja ei tulnudki. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. Kuid tegelikult on see kogumik täis luulet igasse päeva (olenemata aastaajast ja ilmast). See on üks neist raamatutest, mis võib aastaid su öökapil olla, et saaksid iga õhtu sealt üks luuletuse lugeda ja natuke rikkamana selle päeva lõpetada. :)


Andmed:
Liisi Ojamaa, Kahel lahtisel käel: Ilmunud ja ilmumata luule, Varrak, 2020, lk 598

Linke netiilmast:
Juku-Kalle Raidi arvustus Eesti Päevalehes
Uudislõik kogumikust "Aktuaalses kaameras"

27 november 2020

Mihkel Mutt - Mägrad hernes (2020)

Selle sügise raamatusaak on olnud uskumatult meeldiv. Mitmelt minu lemmikult jõudis raamatulettidele romaani või kogumiku näol värske teos (Hargla, Kõomägi, Friedenthal). Nõnda pole hetkekski tekkinud küsimust "Mida järgmiseks lugeda?", pigem on ikka küsimus vaba aja ja vaikse nurgakese leidmises (blogi tarbeks aja leidmisest ei hakka ma parem rääkimagi). 

Mõtlen vahel, et seda vaikset nurgakest peaks otsime ikka päälinnast kaugemal. Näiteks mõned aastad tagasi jäi mulle kuskilt vestlusest kõrva kohake nimega Alam-Kolkaküla. Paigake, mis pidi olema pärit mingist kadunud ajast, aga samas vägagi uuendusmeelne ja avatud. Kohalikud tunduvat esimesel kohtumisel küll natuke kummalised (ehk isegi kohtlased), aga samas olevat heatahtlikud ja südamega alati asja juures. Karta neid igatahes ei maksa. 

Hiljaaegu sattus täiesti pooljuhuslikult mu kätte üks kroonika, mis heidab valgust just viimase aja arengutele selles Alam-Kolkaküla nimelises paigas (sellised Liivimaa noorema riimkroonika või Lonely Planeti tüüpi ülestähendused). Vaikseks nurgakeseks seda kohta enam küll pidada ei saa. Eurokolledž eurokolledžiks (ikkagi haridusest huvitatud inimesed), kuid Valgevenest kohale smuugeldatud "saksa tallipoisid", autosid pea kohal ringi tassivad (öko)noortekambad, seksuaalselt laetud kuumad eesti poisid ning igal pool siblivad imeloomad nimega uru- ja põrgeestlased. Ja neil olla seal keegi noormees isegi mõtete lugemise masina leiutanud!

Seda kõike tundus natuke liiga palju minu jaoks. Nõnda ma otsustasin parem jääda päälinna virvarri keskele edasi ning proovida siin oma tööde ja tegemistega hakkama saada (küll see lugemine ka vaikselt edeneb). Aga kui keegi satud lähiajal Alam-Kolkaküla kanti käima, siis tulge jutustage kindlasti pärast kuuldust-nähtust, sest uudishirmu ma eitada ei saa. Aga ärge seda mõtete lugemise masinat endaga kaasa võtke! See masin tundub küll olevat saatana enda kätetöö.

PS: Loodetavasti paneb mõni usin kroonik ka tulevikus Alam-Kolkaküla kohta üht-teist kirja, sest selline paik ja sellised inimesed peavad ju kõigi oma veidrustega talletatud saama. Kaugel Euroopas peavad kindlasti kunagi tulevikus mõne suures ülikoolis antropoloogid ja ajaloolased neid kroonikaid äraütlemata väärtuslikeks allikateks.

Andmed:
Mihkel Mutt, Mägrad hernes: Alam-Kolkaküla kroonika järg, Fabian, 2020, lk 206

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Mart Juure intervjuu autoriga raamatuesitlusel
Mihkel Mutt külas saates "Jukuraadio"

31 oktoober 2020

Indrek Hargla - Süvahavva: Viimane suvi (2020)

Mõne paiga kohta kohe tekivad igasugu kuulujutud ja legendid. Üheks selliseks kohaks on Põlvamaa metsade vahel asuv Süvahavva talu, mille kohta olla igasugu kummalised jutud liikvel. Osad räägivad, et seal elavat mingi nõiamoor, kes sulle korraks sügavalt silma vaatab ja siis sulle su surmapäeva ütlevat. Teised jälle, et mingi vanamees, kes suudab kätega isegi kasvaja su seest ära ajada. Kuskil foorumis kirjutas keegi ka mingist surmatagusest kojast ja võimalusest surnutega rääkida, aga see tüüp tundus küll peast täiest soe olevat. Kuid midagi selle paigaga on!

Olles viimasel suvel nüüd ise oma rännakutel Süvahavval sattunud, ei saa ma küll aru, kust sellised kuulujutud pärit on? Talu perenaiseks on noor tütarlaps nimega Arnika, kes küll mingi nõid olla ei saa. Rääkis, et korra või kaks kuus satuvad nende värava taha tõesti inimesed, kes arvavad, et Süvahavval mingi nõiamaja olla. Eks inimesed viimases mures ja hädas proovivad igast õlekõrrest kinni haarata. Ja kas neile seda nüüd kohe pahaks saabki panna? Ehk mõni Arnika vanatädi tõesti ravis kunagi külainimestel soolatüükaid või aitas sünnitusi vastu võtta ning sellest ajast ongi talule selline maine külge jäänud. Mul hakkas lõpuks kohe kahju noorest inimesest. Eestlased on ikka natuke sõgedad oma esoteerika, kivikeste ja "nõidadega".

Kuid pärast aiavärava juures hüvasti jättes ja vaikselt aleviku poole kõmpides, pidin endale siiski tunnistama, et miski jäi mind häirima. Miks on Arnika-sugune noor neiu end ikkagi siia metsade vahele sisse seadnud? Kas tõesti on noorel inimesel nii suur vastutustunne suguvõsa pärandi ees? Ta otsekui valvaks midagi! Ja kas kumu soolatüükaid eemaldanud külamoorist suudab tõesti nõnda kaua elus püsida, et jõuab täiesti muundunud kujul otsaga internetti välja? Surmatagune koda on muidugi jaburuste tipp, aga mingit saladust Süvahavva ja Arnika varjavad. Tundub, et tuleb ikka mõnel järgneval suvel vähemalt korra siia kanti "täiesti juhuslikult" matkama sattuda ning miks mitte öömaja just Süvahavva noorelt perenaiselt paluda.


Andmed:
Indrek Hargla, Süvahavva: Viimane suvi, Raudhammas, 2020, lk 470

10 oktoober 2020

Mihkel Turmann - Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis (2020)

Ilmselt ei räägi ma ainult enda eest, kui tunnistan puhtsüdamlikult üles, et vahel leian end ikka mõtterännakutel "Kuidas küll oleks tahtnud elada aasta(te)l x". Olla osa enda ümber lahti rulluvast SUUREST AJALOOST ja äkki sinna isegi oma väike panus anda. Sihtkohtadest on olnud üheks lemmikuks eelmise sajandi esimesed kümnendid oma revolutsioonide ja vabadussõjaga.

Nende mõtterännakute katalüsaatoriks on ikka olnud head raamatud (mälestused, romaanid, monograafiad), mis viivad su silmapilguga ja täitsa tasuta soovitud sihtkohta. Kõige toredam on see, et võimalus mõne juhusliku kuuli või mürsukillu läbi hukka saada on imetilluke. Aga tõenäosus mõnel tänavanurgal kokku joosta Lenini, Churchilli või Pitkaga jällegi päris suur.

Kolm sõpra Vene kroonus (Mihkel Turmann paremal)
Üheks selliseks katalüsaatoriks oli ka aastatel 1915-1917 Mihkel Turmanni poolt peetud päevik, mis võimaldas ära käia nii idarinde kaevikutes Poolamaal kui ka tsaaririigi revolutsioonilises pealinnas. Tunda nii hinges kasvavat ärevust rindele jõudmise ees kui rõõmu uute vabaduste üle, mida pakkusid veebruarirevolutsioonile järgnenud kuud Venemaal. Turmann tajub selgelt, et on sattunud Läänemaa väikesest külast suurte sündmuste keerisesse ning üks iseenesestmõistetavana tundunud maailmakord on kokku varisemas. Turmann on ise siiski pigem vaatleja kui punalipu aktiivne lehvitaja. Vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideed sütitavad tedagi, kuid samas ei kaota ta kainet mõistust ning ehk just meie rahvale omane enesealalhoiuinstinkt toob ta lõpuks tervena kodukülla tagasi.

Kõigile (aja)rännuhuvilistele või "Müstilise Venemaa" kuulajatele peaks Turmanni päevik küll igati sobilik pilet sajanditagusesse Petrogradi olema. Ka teie giid on igati usaldusväärne ja abivalmis. Ikkagi koolmeister ja omakandimees. Kuid ärge kohkuge, kui ta teile järsku mõne oma kirjutatud luuletuse ette loeb. Ütleme, et Siurusse poleks teda just Semperi asemel liikmeks võetud, kuid mõnel suveõhtul mööda Neeva kallast jalutades võib neid värsse kuulata küll.


Andmed:
Mihkel Turmann, Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis: Mihkel Turmanni päevik 1915-1917, Varrak, 2020, lk 272

Linke netiilmast:
Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

04 oktoober 2020

Armin Kõomägi - Perifeeria kangelased (2020)

Kooliaasta algus on alati täis nõnda palju sekeldamist, et lugemine jääb septembrikuus alati märkamatult tagaplaanile. Mõni pikem romaan jääb nädalateks seisma või lihtsalt pole õhtuti vaimujõudu uuega alustada. Pea on täis õppekäikude planeerimist, lastevanemate koosolekuid ning parandamist nõudvaid töövihikuid (pluss veel ülikool). Täielik virvarr!

See september algas eelmiste aastatega sarnaselt, kuid õnneks juhtusin üks päev mööda kõndima kõrvaltänava R-Kioskist ja märkasin silmanurgast midagi sügiskollast. Järsku oligi mul lugemisprobleem lahendatud. Armin Kõomäe 1000-sõnalised lühinovellid sobisid septembri elutempoga suurepäraselt. Jalutuskäik poodi = jutuke. Ootad rongi = jutuke. Keedad hommikul putru = jutuke. Nõnda oligi ühe töönädalaga kogumik loetud ja järgmise raamatuga alustamine läks juba palju kergemalt. Lugemisrütm oli taastunud.

Kõomäe temaatikad on aastatega aina teravamaks ja ütleks isegi, et küünilisemaks muutunud. Huumor on kohe kindlasti aastatega aina mustemaks läinud (millega ma olen igati rahul). Samas võib tegelikuks põhjuseks olla hoopis meid ümbritsev maailm, mis oma sulavate pooluste, lõputu tarbimise ja Hiinast valla pääsevate viirustega seda esile kutsuvad. Kõik need ja paljud teised päevakajalised teemad leiavad Kõomäe värskes kogumikus kajastamist, kuid unustusse pole vajunud ka "väikese inimese" elukese naeruväärsus, mida autor oskab nõnda kenasti uute vaatenurkade alt meile avada. 

Armin Kõomägi ühiskonnakriitika ja tema lugude "kangelased" pole kindlasti nüüd kõigile lugejatele meelt mööda, kuid kohtunud olete te nendega kindlasti. Mõnega õhtul televiisori ees istudes, teisega naaberaeda kiigates ja kolmandaga õhtul peegli ees seistes. Nüüd on nad lihtsalt kõik ühtede kaante vahel kokku saanud.


Andmed:
Armin Kõomägi, Perifeeria kangelased, SA Kultuurileht, 2020, lk 96

27 september 2020

Kaia Raudsepp - Nähtamatu tüdruk (2020)

Noorteromaanid on ikka alatihti täis draamat ning tegelaste tunneteskaala kõigub pidevalt äärmusest äärmusesse. Kuid neid noori valdavaid tundeid ja nende tagamaid eriti lahti mõtestama ei hakata. Need on lihtsalt ühe juhtunud sündmuse otsene tagajärg. Kahjuks küsimusele "Miks ma nõnda tunnen?" üldiselt ei otsita nendes raamatutepõhjalikumat vastust, vaid pigem saadab kirjanik noored järgmisele peole või mõni muu sündmus muudab just läbielatu juba teisejärguliseks. Noort lugejat hoitakse konksu otsas ikka pidevalt muutuva tegevustik abil. 

Nõnda oligi tõesti meeldiv vaheldus lugeda Kaia Raudsepa debüütromaani "Nähtamatu tüdruk", mis võttis vaatluse alla 18-aastase Lena tunnetemaailma. Seda maailma valitseb vaikus ning Lena tunneb end selles maailmas väga üksi (isegi armastavatest vanematest hoolimata). Kõige kurvem on selle juures see, et Lena on hakanud selle maailma ja oma eluga ära harjuma ning seda lausa loomulikuna võtma. Ta tunneb vaikselt, kuidas ta tasapisi aina enam nähtamatuks muutub ja näeb selles isegi omamoodi pääseteed. Õnneks juhtub ühel päeval tema ema kohvikusse Tomi-nimeline noormees, kes hakkab vaikuse ülemvõimu Lena maailmas tükk tükki haaval lõhkuma.

Kaia Raudsepp avab romaani vältel meile Lena. Noore neiu hirmud, ootused, mured ja rõõmud kirjutatakse korralikult lahti. Me saame koos Lenaga olla segaduses, otsida vastuseid, kõiges kahelda, pettuda ja rõõmu tunda. Raudsepp ei jookse mööda tunneteskaalat sprinti, vaid laseb igal tundel kesta ja mõjuda. Romaani lõpuks ma teadsin, et Lena ja tema lugu jääb mulle pikaks ajaks meelde. Minu jaoks ei saanud temast nähtamatut tüdrukut.

Andmed:
Kaia Raudsepp, Nähtamatu tüdruk, Varrak, 2020, lk 288

06 august 2020

Pille-Riin Purje - Paas ja Vesiroos (2019)

Sellist pühendumist ja selliseid raamatuid vajab meie teatri(teaduse)maastik rohkem. Muidugi on eelduseks omakorda lavastused, mis mõjuvad vaatajale nõnda, et ta soovid seda teatriimet aina uuesti ja uuesti kogeda. 2006. aastal Tallinna Linnateatris esietendunud Elmo Nüganeni nägemus Tammsaare "Tõe ja õiguse" IV osast kuulub kindlasti nende eriliste lavastuste hulka.

Pille-Riin Purje on nüüdseks näinud antud lavastust juba ligi 50 erineval õhtul (lavastus, mille pikkus on koos vaheaegadega 4 tundi ja 30 minutit) ning on Karini ja Indreku abielu kurva lõppmänguga juba pisemate detailideni tuttav. Kuid selles raamatus proovib Purje koos teatritegijate abiga (intervjuud näitlejate ja taustajõududega) jõuda veelgi lähemale Indreku ja Karini loo tuumale ning avada lavastuse uskumatu edu tagamaid ja sünnilugu.

Vesiroos ja Paas
Purje läbi viidud intervjuud on asjatundlikud ja lubavad lugejal heita pilgu teatritöö telgitagustesse. Lugedes tekib kohe tunne, et näitlejatega vestleb keegi, kes oskab küsida küsimusi, mis tegelikult on ka näitlejatele olulised. See oli vist Evelin Võigemast, kes oma intervjuus vastas, et keegi pole kunagi üheski intervjuus tema käest otseselt tema mängitava rolli või rolliloome kohta küsinud. Kuid õnneks on meil olemas Pille-Riin Purje.

Raamatu lõpus tekkis soov nüüd jälle sammud Linnateatri poole seada (usun, et see on kõiki selle raamatu lugejaid valdav tunne), et taas Nüganeni meistriteost näha. Purje raamatut lugedes ju selgus, et mul on mitmed põnevad nüansid oma teatriõhtutel kahjuks märkamata jäänud. Õnneks on võimalik veel seda muuta. Selleks on vaja lihtsalt väga nobedaid näppe järgmise kuu esimesel kuupäeval kell 11.00. Ehk läheb veel üks kord õnneks!

PS: Eestlased on ikka üks "sõge" teatrirahvas! Selline mõte tekkis lugedes näitlejate mälestusi teatrimaratonist Vargamäel. Aga sellise sõgeda rahva liige võib täitsa ju olla. :)


Andmed:
Pille-Riin Purje, Paas ja Vesiroos: Raamat Elmo Nüganeni lavastusest "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.", Tallinna Linnateater, 2019, lk 416

Linke netiilmast:
Saade raamatust saates "Kultuurimeeter"

03 august 2020

Margus Mikomägi - Surnute raamat (2020)

See oli nüüd üks neist raamatutest, mille ma lihtsalt hingasin sisse. Aga selles hingetõmbes polnud kübetki kaduviku kõdu. Natuke nukrust ja igatsust, kuid peaasjalikult siirast tänu ja rõõmu kõigile neile minejatele selle eest, et nad olid meie eludes olemas.

Margus Mikomägi mainib selles raamatus mitmes kohas "legendiks saamist/muutumist". Paljud näitlejad koguvad aastatega publiku poolehoidu ja populaarsust, kuid legendi staatust see veel ei taga. Osade kirjanike teoseid laenutatakse ja ostetakse aastaid, kuid siis vajuvad nad unustusse. Legendi staatus on määratud vaid vähestele. 

Samas kaasneb legendi staatusega üks huvitav boonus. Ka peale lahkumist räägitakse sinust ikka veel olevikus. Sinu mõju on olnud lihtsalt niivõrd suur, et osa sinust kestaks ikka veel edasi. Jaan Kross on meie kirjanduse suurkuju! Aarne Üksküla on meie teatri legend! Noo ei sobi see OLI neisse lausetesse. Ning usun, et ka paljud teised lugejad tunnevad Mikomäe uut raamatut lugedes sarnaselt minuga, et need isikud ON meie legendid. Isegi kui eesriie enam kunagi ei avane.


Andmed:
Margus Mikomägi, Surnute raamat. Elu kiituseks: Koguja raamat 5, Kaarnakivi Selts, 2020, lk 206

Linke netiilmast:
Raul Ranne arvustus Postimehes
Joonas Vatteri arvustus Sirbis
Märt Treieri intervjuu autoriga saates "Vikerhommik"

25 juuli 2020

Urmas Vadi - Elu mõttetusest (2019)

Viimaste aastatega täielikult linnastunud Pettunud Inimeste küla palkab omale krooniku (ütleme, et ta nimi on näiteks Urmas), kelle ülesandeks saab kogukonnas aset leidvate arengute, kummaliste juhtumuste ja "tavaliste" elulugude talletamine. Kroonik Urmas täidab oma kohust põhjalikult ja südamega. Tal ei jää midagi märkamata ja üles märkimata. Olgu sissekandeks sobilik lugu pärit poe kassasabast, naabermaja akna tagant või liinibussi tualetist. 

Kroonik Urmas ei mõista kedagi hukka ega anna hinnanguid. Ta lihtsalt peegeldab meile ühe 21. sajandi väikese asula inimesi ja nendevahelisi suhteid, mis kohati jätavad vägagi eriskummalise mulje. Ja kui teile vahel lugedes tundub, et kroonik on omalt poolt irooniat ja groteski juurde pannud, siis mina pole selles üldsegi nii kindel. Kuid las jääb igaühe otsustada, kas tegemist on kõverpeegli peegelduse või realistliku päevapildiga.


Andmed:
Urmas Vadi, Elu mõttetusest, Kolm Tarka, 2019, lk 176

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Jürgen Rooste arvustus Eesti Päevalehes