Arne Mikk & Tiiu Randviir - Dialoogid Tiiu Randviiruga (2025)

Üks on kindel – iga Eesti teater vajab oma Arne Mikku. Inimest, kelle südameasjaks on oma koduteatri ning sellega seotud inimeste lugude jäädvustamine. Ilma mäletajate ja talletajateta oleks kaduviku võit eesriide langemise järel ju täielik.

Nõnda väärivadki hiljuti raamatukaante vahele jõudnud Arne Miku vestlused Tiiu Randviiruga hulgaliselt kiidusõnu. Raamat annab meile võimaluse kaasa elada priimabaleriiniks saamisele ja tipus püsimisele – sellele ränkraskele teekonnale. Proovisaalides veedetud lugematud tunnid, tantsuelementide lõputuna näiv kordamine täiuslikkuse ja esitantsija positsiooni saavutamiseks. Ja samas tead kogu aeg, et peagi saabub hetk, mil pead järgmise luige ees taanduma. Ring saab lõpuks paratamatult täis.

Kõige selle taustal on nõukogude ajastu võimalused ja võimatused. Kindlasti andis oma alal tippu jõudmine mõningaid vabadusi (näiteks võimaluse reisida Soome või mõnda "vennasvabariiki"), kuid oma võimete tegelik realiseerimine jäi selle põlvkonna loomeinimestel alati poolikuks. Kuskil kõmisevates koridorides tõmbas keegi ikka viimasel hetkel uuenduslikele mõtetele piduri peale või nõudis "sobimatu" kärpimist. Kirjanik võis oma käsikirja sahtlisse jätta ja kunstnik maalitud taiese ateljeesse paremaid päevi ootama, kuid tantsijatel sellist võimalust ei olnud. Särada sai siin ja praegu, seda Tiiu Randviir ka tegi. Meie saame sellest aimu ainult vanade fotode ja kehva kvaliteediga salvestuste näol. Õnneks annavad need dialoogid Arne Mikuga nüüd võimaluse natukenegi sellest särast osa saada.

Andmed:

Arne Mikk & Tiiu Randviir, Dialoogid Tiiu Randviiruga, Varrak, 2025, lk 328

Linke netiilmast:
Tiiu Randviir saates Delta
Tiiu Randviir tantsimas "Medeas"

Karin Hallas-Murula - Eesti teatrimajad (2023)

Kui jätta kõrvale kodu ja koolimaja, siis ilmselt veedan ma kõige rohkem oma aega erinevates Eesti teatrites. Nagu igal teatrisõbral, nii on ka minul välja kujunenud omad lemmikud, kuhu õhtuti suurema rõõmuga sammud sean. Lisaks lavalt saadud elamusele on omaette kogemus jalutada etenduse eel või vaheajal mööda maja oma "kohustuslikke ringe".

Eks minusuguseid on veel palju, sest Karin Hallas-Murula raamat "Eesti teatrimajad" on järjekordne tõestus selle kohta, kui väga me rahvana teatrit armastame. Mängigu näitlejad rabas, küünis, talumajas, hobuveskis, mõisahäärberis, vabrikuhoones või suures teatrimajas - meie tuleme kohale! Ja oleme seda teinud juba üle pooleteise sajandi. 

Hallas-Murula raamatu kohta sobib suurepäraselt "Maailma otsas: Pildikesi heade inimeste elust" pärit lause "Sai nutta ja naerda!", mida teatrisõber Vooremäe iga teatrietenduse järel kasutas. Meie teatrimajade ajalugu on täis suuri eneseületusi ja kauneid arhitektuuripärle, mis siiani ootavad iga õhtu tulede säras teatrisõpru. Kuid kahjuks ka otses ja kaudses mõttes tuld ja tõrva. Kui palju kaunist on hävinud, hävitatud või lastud hävida? Kui palju on jäänud omakeskis vaidlemise tõttu tegemata või venima? Õnneks on tänu vaidlemisele ka halbu asju tegemata jäänud. Näiteks oli ühel hetkel 1930. aastatel laual ka Eesti draamateatri (tollal küll veel Tallinna saksa teatri) hoone lammutamine. Aga sõjaeelse Vanemuise hoone saatus kriibib ikka, kui vaatan vanu fotosid.

Aga kui me teatrit nõnda ei armastaks, siis ei läheks meile ka rahvana korda, mis saab Estonia ooperiteatrist (juurdeehitus vs. uus teatrimaja). Meil ei oleks inimesi, kes on aastakümneid käinud oma Kolgata teed Tallinna linnateatri valmimise nimel. Isegi Narva jõudis teater peale aastakümneid tagasi. Me lihtsalt ei oska teisiti.


PS: Mina ootan kannatamatult selle aasta sügishooaega, et seada sammud meie teatrimajade uue peatüki suunas Laial tänaval. Kindlasti saab nutta ja naerda. :)

Andmed:

Karin Hallas-Murula, Eesti teatrimajad: Kaskedega küünidest tänapäeva arhitektuurini, Eesti Teatriliit, 2023, lk 320

Linke netiilmast:
Robert Treufeldti arvustus Sirbis

Marju Kõivupuu - Aastaringi jutukera (2024)

Raske on ülehinnata Marju Kõivupuu ja Reet Hiiemäe rolli rahvapärimuse populariseerijatena viimaste kümnendite jooksul. Pühapaikadest armuloitsudeni ja katkupärimustest põrguteni - tänu neile kahele on hulk vanarahva tarkust jõudnud arhiiviriiulitelt lugejateni. Ja nõnda ehk ringiga tagasi rahva teadvusesse.

Nüüd saavad ka pisemad lugejad rahvakalendri tähtpäevade ja teiste meile tähtsate pühade tagamaadega tutvuda. Marju Kõivupuu "Aastaringi jutukera" võtab väikese lugeja käekõrvale ja viib ta rännakule nääridest jõuludeni, kaaslaseks Regina Lukk-Toompere kaunid illustratsioonid. Saame tuttavaks Nääripoisi, Lauritsa, Tahma-Tooma, Kadri, Mardi, Kristjan Jaagu ja paljude teiste toredate tegelastega, kellel kõigil on oma lugu rääkida. 

"Aastaringi jutukera" võiks kuuluda iga algklassi juntsu lugemisvarra. Pidevalt kurdetakse ju, et vanad kombed kaovad aina kiiremini. Aga kombed ongi lihtsad ununema, kui me ei tea nende tõelist sisu ja olemust. Sellised raamatud aitavad seda protsessi natukenegi pidurdada ja ehk isegi vastupidises suunas liikuma panna.

Andmed:

Marju Kõivupuu, Aastaringi jutukera, Varrak, 2024, lk 128

Linke netiilmast:

Intervjuu autoriga Postimehes

Karl Martin Sinijärve arvustus ERRi kultuuriportaalis

Roland Tamm - Sündikaat (2024)

Kõik teadsid 1990. aastatel, et meie liikluspolitseinike hulgas olid suured probleemid korruptsiooniga. Andsid näiteks kiiruse ületamise korral sind kinni pidanud politseinikule oma juhiload, mille vahel oli 500 krooni, ning võisid sõita paari minuti möödudes rahulikult oma teed. Sellise "töökultuuri" ja laiema kuvandi muutmine võttis aega aastaid. Nüüd on tegemist ühe rahva poolt enim usaldatud institutsiooniga vabariigis.

Kuid hiljuti varjunime alt ilmunud politseipõnevik "Sündikaat" kirjeldab meile elu kaitse- ja kriminaalpolitseis kogu taastatud iseseisvuse vältel. Siin ei räägi me enam 500-kroonistest altkäemaksudest, vaid idapiiri tagant tulnud miljonitest ja miljonitest, mis juhtisid siinsetes võimustruktuurides,  organiseeritud kuritegevuses ning poliitikas toimunut vajalikku suunda.

Kui palju oli "Sündikaadis" üllatavat? Ütlen ausalt, et mitte väga palju. Ehk see näitab kõigest minu küünilisuse taset, kuid raamatus kujutatud endise Tallinna linnapea Einar Lubineeme või KAPO-t juhtinud Rain Aia tegevused ei pannud eriti kulmugi kergitama. Ma ei võtnud "Sündikaati" kordagi ilukirjandusena (politseipõnevikuks ei nimetaks ma seda kohe kindlasti mitte), vaid pigem natuke fantaasiaga pikitud ning autori poolt endale võetud vabadustega väheke ajatelje ja sündmustega seotud isikutega mängida. 

Ütleme, et kõigest veerand "Sündikaadis" kirjeldatud sidemetest ja sündmustest on tõetruult kujutatud ning tegelikult aset leidnud. Juba siis tuleb kahjuks tõdeda, et tegemist on ilmselt ühe kõige kurvema/kurjema raamatuga, mida ma olen viimasel ajal lugenud. Aga samas ei oleks tahtnud ka lugemata jätta.

Andmed:

Roland Tamm, Sündikaat, Eesti Raamat, 2024, lk 264

Linke netiilmast:
Mikk Salu arvustus Postimehes

Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

Olev Remsu arvustus Postimehes

Tiina Laanem - Liisu laseb jalga (2024)

Üle tüki aja on tore lugeda taas mõnd lasteraamatut, eriti veel nõnda sooja ja südamlikku nagu "Liisu laseb jalga". Kuid laste maailm ei ole ainult üks lõputu suvi ja pannkoogid maasikamoosiga. Sama kehtib ka lastekirjanduse kohta. 12-aastane Liisu on nimelt jõudnud punkti, kus ta näeb ainsa lahendusena oma muredele kodust jalga laskmist (eesmärk on jõuda Turus elava vanaema juurde). Tema elus viimastel aastatel toimunud muutused ning vanemate valikud on ta selle otsuseni. Kui ainult oleks juba suur ja saaks ise otsustada oma elu üle.

Oma teekonnal vanaema juurde mõistab Liisu, et täiskasvanute elud polegi nõnda lihtsad. Ei saa teha ainult seda, mida süda ihkab (näiteks tuleb teha tööd, mis sulle ei meeldi). Elus tuleb teha keerulisi valikuid ja nende eest ka vastutada. Aga oma mõtete jagamine ja avatud suhtlus toob ellu uusi valikuid, mille peale üksi pead vaevates ei tulekski.

Nõnda teebki Liisu teekonnal Võrust Turgu ka mitu väikest sammu suureks saamise suunas. Ehk tunduvad meile täiskasvanutena need väikesed arengud iseenesestmõistetavatena,  kuid noore inimese jaoks on tegemist väga oluliste etappidega maailmapildi kujunemisel. Tiina Laanem väärib siinkohal igati kiitust, et ta on suutnud selle hetke Liisu elust niivõrd kenasti raamatukaante vahele püüda. Usun, et "Liisu laseb jalga" annab paljudele väikestele lugejatele võimaluse nende teemade üle arutada ja mõtestada nii iseseisvalt kui ka kodustega. Ja seda peakski üks hea lasteraamat tegema.

PS: Olen seda vast juba mõne eelneva Sirly Oderi illustreeritud raamatu puhul öelnud, kuid tahan veel kord korrata, et tema puhul on tegemist selgelt minu hetke lemmikillustraatoriga lasteraamatute osas. Kunstnik annab lasteraamatule nõnda palju juurde! Loodan, et kirjastused mõistavad seda ning ei hakka minema odava ja kiire AI kunsti teed. Kuid see on juba täiesti omaette teema.

Andmed:

Tiina Laanem, Liisu laseb jalga, Pegasus, 2024, lk 152

Maren Hansen - Mõõga ja lautoga (2024)

Ma olen alati nautinud romaanisarju, mis kujutavad ühe suguvõsa teekonda läbi (Eesti) ajaloo keeriste. Näiteks teismelisena lugesin suure huviga 1970ndatel aastatel Rootsis ilmunud Arvo Mäe "Karvikute kroonikat" (neljast romaanist koosnev sari), mis kulges Sigduna vallutamisest teise maailmasõjani. Ajalugu pani paika küll mingid piirid, aga kirjaniku fantaasia sai suhtelised vabad käed (eriti vanemaid perioode käsitlevates osades). Midagi nii mastaapset kirjanikud väga tihti ette ei võta, vaid pigem piirdutakse mõne põlvkonna pikkuse ajaperioodi kujutamisega. Maren Hanseni sules suvel ilmunud perekond Oniksete lugu "Mõõga ja lautoga" jääb aga eikellegimaale. 

Hanseni romaan jaguneb kolme ossa: Liivi sõja järgse Rootsi aja algusperiood, 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi esimene pool. Kui teine ja kolmas osa on väga tihedalt seotud nii stilistiliselt kui ka tegelaskonna osas (peategelaste lastest saavad uue osa peategelased), siis esimene Rootsi aega kujutav osa seisab kahest viimasest tuntavalt eraldi ja ka üksi. Otsekui oleks autor sunnitud panema kahe peas olnud eraldiseisva romaani ideed ühte raamatusse kokku, sest neid ühendavaks jõuks on Oniksete perekonnanimi. 

Aga tegelikult on siin ainest kaheks täiesti eraldi romaaniks. Üks puhas ajalooromaan oma õukondade intriigide ja ajaloosündmustega, kus mängumaaks on kogu 16. sajandi Põhja-Euroopa. Ning teiseks läbi 19. ja 20. sajandi suurte muutuste kulgev eesti perekonna lugu oma tõusude ja mõõnadega. Mitmel korral tuli mul Hanseni romaani teist poolt lugedes meelde Heli Kendra "Kärkä", kus on kirjaniku poolt antud oma loo tegelastele ruumi kasvada ja lugejale hinge pugeda. Nii ongi tõesti kahju, et Oniksete pere nii palju kirjanduslikku potentsiaali omavate tegelaste eluteed on surutud ainult 200 leheküljele, kui nad tegelikult vääriksid mitmeosalist romaanisarja.

Andmed:

Maren Hansen, Mõõga ja lautoga: Perekond Oniksete lugu, Varrak, 2024, lk 312

Indrek Hargla - Trimmerdaja surm (2024)

Juba maikuus võtsin vastu teadliku otsuse, et sel aastal teen suvelavastustest pausi. Kevadkuud olid niigi olnud väga tihedalt teatrikülastusi täis ja vaikselt hakkas tekkima tunne lühikese puhkuse järele, et sügiseks küllastust ei tekiks. Samuti olin paaril viimasel suvel mõne nähtud suvelavastuses puhul väga pettunud (või ütleks isegi end petetuna tundnud). Ning üldiselt, kui lavastus on suur hitt nii publiku kui ka kriitikute hulgas, siis võib 90% tõenäosusega kindel olla, et seda on võimalik näha ka järgmisel suvel. 

Nõnda saigi aseainena sel suvel päris mitu näidendit loetud. Näppu sattus ka Indrek Hargla kriminäidendite kogumik "Trimmerdaja surm", kust üht näidendit olin kunagi televisioonist näinud (Kuressaare Linnateatri lavastust "Testamenditäitjad") ning kogumiku nimilooga oli täitsa esmane kokkupuude. Eks krimilugudega ole ikka nõnda, et teist korda "lahendama asudes" tulevad esile uued tahud (mõni üksik lausekatke või detail, mis autor pooljuhuslikult teksti on torganud) ning saadud elamus teiseneb. Kuid laval annaksin ma kummalegi kogumikus olevale näidendile kindlasti uue võimaluse. Õnneks pole ka mu mälu just suurem asi. Nõnda lasen end mõnel tulevasel suvel (sest mõlemad näidendid on just head suveteatri tekstid) taas mõrvamüsteeriumi keskele kiskuda.

Andmed:

Indrek Hargla, Trimmerdaja surm, Kirjastus Mooses, 2024, lk 260

Maniakkide Tänav - Muinaskuningas Online #1: Manatar (2024)

Tuleb tunnistada, et Maniakkide Tänava kõige uuem romaan on olnud senise suve lugemiselamus #1. Eks peamiseks põhjuseks on minu enda suur huvi avatud maailma tüüpi video- ja lauamängude vastu (open world games), kus sul on küll mingi üldine lugu ja eesmärk, aga tegelikult võid sammud seada kuhu tahad ja kujundada ise oma tegelase lugu. Kui tahan, siis otsin kadunud aaret süngest metsast. Äkki astun hoopis mõne üliku teenistusse. Või karjatan vaikselt lambaid ja kogun rikkust kaupmehena.

Nüüd on nende mängude kõrvale tekkinud selliseid maailmu ja nendes mängimise kogemust edasi andev kirjandusžanr - mängurikirjandus (LitRPG ehk Literary Role Playing Game), millest pikemalt kirjutab Maniakkide Tänav ka oma romaani järelsõnas. Ise on ta selgelt ka meie kirjandusmaastikul selle uue kirjandusžanri pioneeriks ja tutvustajaks (noorteraamat "Viivuranna Online" ning jutt kogumikus "Libakass"). 

Romaan ise on lugu perekonnast (ema ja poeg), kes üritab reaalses maailmas tekkinud raskest olukorrast (ema haigus ja üüratud ravikulud) leida väljapääsu teenides raha arvutimängu "Muinaskuningas Online" (muinasjutuline viikingiaegne maailm) mängides ja striimides. Eks siin peitubki mängurikirjanduse tähtis tasakaalupunkt - lugejale peab korda minema nii mängur kui mäng. Maniakkide Tänava romaanis on see tasakaal enam-vähem paigas, kuigi lugedes tundsin tihti samastumist Katiga, kes soovis oma reaalsusest põgeneda, VR-komplekti pähe panna ja muinasjutulist maailma avastama minna. Korda läks ka Kati ja ta poja tegemised reaalses maailmas, kuid tõmme virtuaalmaailma poole oli väga selge (eks põhjuseks oli ka Kati mängitav tegelaskuju, kes väga sümpatiseeris). Ütleme, et mängu arendajad olid teinud väga head tööd.

Veel tahan ära mainida, et mängurikirjandus ei sobi kindlasti kõigile lugejatele, sest tekstis on väga palju sellele žanrile omast tegelaskuju tasemete, oskuste, statistika ja missioonide kirjeldamist (eriti romaani alguses, kui Kati tegelane uusi tasemeid järjest saavutab). Usun, et see võib osadele lugejatele tüütuks muutuda või lausa minema hirmutada. Eks lähiaastad näitavad, kas Maniakkide Tänava jääb selles kirjandusžanris üksiküritajaks või kerkib kõrvale ka teisi. Mina jään igatahes Kati ehk Kassiraiba uut striimi ootama. Kole kangesti tahaks teada saada, mis saladusi ja võimalusi kuningliku meremao hõbekroon ikkagi peidab.

Andmed:

Maniakkide Tänav, Muinaskuningas Online #1: Manatar, Lummur, 2024, lk 288

Linke netiilmast:

Artur Räpi arvustus Reaktoris

Agur Tänav mängurikirjandusest Reaktoris

Ave-Marleen Rei - Rästiku pihtimus. Marje Metsur (2016)

"Rästiku pihtimust" sattusin lugema tänu Mihkel Muti kirjutatud raamatule Mati Undist, kus mitmes kohas viidatakse Ave-Marleen Rei kirjutatud Marje Metsuri eluloole Undi Noorsooteatri/Tallinna Linnateatri perioodi kirjeldavas peatükis. Metsur oli kindlasti üks Undi näitlejannadest, keda ta lavastajana usaldas ja oma tolle perioodi lavastustes ohtralt rakendas. Ja Unt oli jällegi üks Metsuri ihulavastajatest, kelle olemasolust ja positiivsest mõjust näitlejate karjäärile tihti räägitakse. Mõlemale oli see nende teatritee üheks tippajaks.

Kuna mina ise polnud sel ajal veel sündinudki, siis "Rästiku pihtimust" lugema asudes arvasin, et mul endal puudub Metsuri kui näitlejaga isiklik kokkupuude täielikult. Kuid tuli välja, et ma olin siiski näinud lausa kolme lavastust 10-15 aasta eest, kus Metsuri mängis ("Sild", "Puhastus" ja "Peko"), millest Jaan Tätte kirjutatud ja Jaanus Rohumaa lavastatud "Sild" oli üks mu kooliaja säravamaid teatrielamusi. 

See tekitas rohkem huvi (näitlejate monograafiaid on ikka põnev lugeda, kuid ma võtan ikka enne kätte raamatu näitlejast, keda olen näinud ise lavalaudadel) ja nõnda oligi kohe põnevam minna Rei raamatu abil ajarännakule avastama ühe näitlejatee keerdkäike. Võrumaa metsade vahelt teatrikooli Tallinnas, kursusega oma teatri asutamine, rollinäitlejast staariks sirgumine,  valus "lahkumine" Linnateatrist ning uue hingamine Lõuna-Eestis. See teekond on täis sära ja valu, ootamist ja leidmist, aga ennekõike suurt armastust teatri ja näitlejatöö vastu. Viimase vahendamine peaks olema iga hea teatriraamatu esmane eesmärk ning "Rästiku pihtimus" sai selle ülesandega kenasti hakkama.

Andmed:

Ave-Marleen Rei, Rästiku pihtimus. Marje Metsur, Tänapäev, 2016, lk 280

Linke netiilmast:

Lavastus "Rästiku pihtimus" Jupiteris

Meelis Friedenthal - Punkti ümber (2023)

Vast kõik lugemisega rohkem sina peal olijad on kogenud seda, et vahel jääb mõni raamat sind kuudeks või aastateks kummitama. Vahel on see ainult mõni kindel stseen raamatust, teine kord jällegi kogu lugu tervikuna. Üks hetk saad aru, et sa lihtsalt ei lugenud üht teksti ja lugu, vaid sa olidki päriselt sellel hetkel ühes teises aegruumis nende tegelastega. Sa mäletad värve, lõhnu, valgust, lausekatkeid. See oli midagi enamat kui lihtsalt hea lugemiselamus. See on reaalselt töötav ajamasin.

Viimasest aastast on minule nõnda mõjunud André Gide'i "Valerahategijad" ning Meelis Friedenthali "Punkti ümber". Friedenthali romaani lugesin juba poole aasta eest, aga ei osanud sel hetkel kuidagi oma mõtteid selle kohta kirja panna. Tegelikult ei oska ka praegu. Ma lihtsalt tean, et see tunne, mille "Punkti ümber" lugemine minus tol korral tekitas, ongi see, mida ma raamatutest otsin. 

"Punkti ümber" ei ole kindlasti täiuslik romaan (mulle ei sobi kuidagi see, kuidas Friedenthal oma teoseid lõpetab) või isegi ta parim/terviklikum tekst (selleks on minu arvates jätkuvalt "Mesilased", mille olen lugenud läbi 3-4 korda). Hindan väga kõrgelt tema oskus tuua lugejani üks kadunud maailm (sel korral esimese maailmasõja eelne Odessa ja järgne Euroopa - aeg, millal sind peeti kultuurseks inimeseks ning "seltskonna" vääriliseks, kui oskasid rääkida vähemalt nelja keelt) ning sellesse sisse põimida unenäolist (sarnaselt "Mesilastele") ja kergelt ulmelist elementi (sel perioodil kogub Euroopas jõuliselt populaarsust spiritism).

Kõike seda vana ja seni nii kindlana tundunud maailma kokkuvarisemist ja uue otsinguid näitab autor läbi ühe noore mehe silmade (kaudseks prototüübiks eesti päritolu Friedrich Jürgenson, kes oli kunstnik, filmirežissöör ja kirjanik ning kes hakkas mingil hetkel tegelema surnute häälte lindistamisega), kes üritab selles maailmas leida seda üht kindlat punkti, millele oma ekslev pilk kinnitada, et see keerlev virvarr tema ümber korrakski peatuks. 

Ma usun, et oleks parem, kui "Punkti ümber" ei oleks sinu esmakohtumine Friedenthaliga. Lihtne on see võtta ekslikult kätte ajaloolisest isikust rääkiva romaanina ja pettuda. Lugeja peab olema valmis selleks, et autor juhatab su maailma, kus kõik ei ole teaduslikult seletav ja tõestatav. Selles maailmas ei ole alati selgeid piirjooni meie ja teispoolsuse, ärkveloleku ja unenägude vahel. Vahel on su kogetu lihtsalt sõnulseletamatu.

Andmed: 

Meelis Friedenthal, Punkti ümber, Varrak, 2023, lk 312

Linke netiilmast:
Vestlus autoriga raamatuesitluselt Tartus

Johannes Saare arvustus Sirbis

Karl Martin Sinijärve arvustus ERRi kultuuriportaalis

Autor saates "Loetud ja kirjutatud"

Libakass (2024)

Kui "Libakass" sai loetud ning asusin sellele raamaturiiulis kohta otsima, siis jäi kohe silma erinevatele teemadele pühendatud kodumaiste ulmekogumike hulk, mis viimase kümnendi jooksul on ilmunud. Nõiad, elavad surnud, alternatiivsed ajaloosündmused, Kreutzwaldist inspireeritud lood, lootus - kõik need, ja nüüd ka kassid, on saanud omale eraldiseisva ulmejuttude kogumiku (lisaks "Täheaja" erinumbrid kliimamuutustest ja Veenusest). 

Tundub, et eesti ulme fännil oleks patt lugemisvara üle nuriseda (eriti lühiproosa vallas). Igaühele peaks sobima midagi hamba alla. Ning lisaks teemakogumikele ilmub meil ka autorikogumikke täitsa kenas tempos (hiljuti näiteks Kalmstenilt ja Weinbergilt). Kuid kas ulmekiisude kogumik tõuseb eelmainitute seast millegi erilisega esile (peale oma temaatika)? Kas ka koerasõbral on põhjust seda kätte võtta?

Esimesele küsimusele tuleb eitavalt vastata. Kui võrrelda eelmainitud teemakogumikega, siis kattuvad autorite nimed suures osas ning ükski kirjanik ei üllata otseselt millegi uuega. Harglalt kergelt erootiline ja kõhe lugu külaelust Lõuna-Eestis. Maniakkide Tänavalt talle viimastes raamatutes juba omaseks saanud arvutimängu laadis seiklusulme. Jansilt talle omaselt musta huumoriga pikitud tekst, kus väga kiiresti kisub mõnusalt sõgedaks. Teiste autorite tekstidest oli ehk meeldejäävaim lugemiskogemus Meelis Krafti humoorikas "Lähetus".

Aga vastus teisele küsimusele? Jah, koeraomanikust ulmefännil on põhjust "Libakass" kätte võtta. Kiisud jooksevad lugudes küll ringi (mõnes on kesksemal kohal, teises pigem lihtsalt taustal), kuid kokkuvõttes on tegemist siiski klassikalise ulmekogumikuga, kus omale leiab lugemist nii sci-fi kui ka fantaasiakirjanduse austaja. Kassisõpradele ja loomakaitsjatele ütlen lõpetuseks väikese vihjena, et muretsemiseks pole põhjust. Kuigi mitmed kassid on kogumikus suuremas või väiksemas (surma)ohus, siis nende lugude kirja panemisel ükski miisu ei jäänud ilma ühestki oma üheksast elust.

Andmed:

Jana Raidma & Joel Jans (koostajad), Libakass. Üheksa ulmelist kassilugu, Lummur, 2024, lk 324

Linke netiilmast:

Raamatu esitlus Tartu Kirjanduse Majas

Jüri Kallase arvustus Reaktoris

Elar Haljase arvustus Reaktoris

Hugo Vaher - Neljas versioon (2024)

Ma pole tükk aega ühtki raamatut nõnda vale häälestusega lugema hakanud. Eeldasin, et "Neljas versioon" on üks tavaline krimka, kus natuke omamoodi olemisega uurija mõnd valguskartlikku kuritööd lahendab. Kuid paarikümne leheküljega oli selge, et midagi on sel korral nüüd küll teisiti. Selgelt ei ole tegu põhjamaiselt karmi ja jõhkra krimilooga, vaid pigem seguga, kuhu on püütud panna natuke briti huumorit ja telest tuntud kodumaiste krimisarjade maavillast jutustamislaadi. Õnneks märkasin lõpuks ka raamatu esikaanel sõnapaari "Tragikoomiline krimiromaan". Selge, et mina küll kellegi detektiiviks ei kõlba.

Sisu osas krimiromaanidele kohaselt midagi paljastama ei hakka, aga usun, et suur krimkasõber võib "Neljanda versiooni" näol saada värskendava elamuse või väga suure pettumuse. Kui keegi ütleb, et jättis selle raamatu pooleli - mõistan täiesti. Teine ütleb, et väga pull lugemine oli - saan ka aru. Ma ise jäin vist sinna kahe vahele, kuid pigem natuke kaldu "värskendava elamuse" poole. Kohati oli see kuriteo lahendamise protsess raamatus nõnda ajuvabaks keeratud, et pidin lihtsalt edasi lugema, et teada saada, kuhu kirjanik selle kõigega välja tahab jõuda. Üllatus, üllatus! Tuli välja, et neljanda versioonini. :)

Andmed:

Hugo Vaher, Neljas versioon: Tragikoomiline krimiromaan, Eesti Raamat, 2024, lk 224

Jana Maasik - Neetud aare (2024)

Suvi, uued sõbrad ja sajandeid kadunud aare - need kõik on koostisosadeks suurele seiklusele. Ning suur seiklus on ju see, mida üks hea ja kaasakiskuv lasteraamat peaks sisaldama. Ehk panna juurde ka mitte nüüd kõige ohtlikumad kurikaelad ja põnev lugemiselamus ongi garanteeritud.

See eelpool mainitud valem, mida Jana Maasik ka "Neetud aarde" juures kasutab töötab kenasti, kuid poleks eriti originaalne. Õnneks on Maasik lisanud juurde tõesti armastusega kujutatud Sõrve inimesed ja looduse ning ohtralt sõrve murret (lausa eraldi väike sõnastik on raamatu lõppu lisatud). Nõnda võiks "Neetud aare" küll lugejaid võita (kindlasti Saaremaal) ja paljude teiste sarnast tüüpi lasteraamatute seas natukenegi eristuda. Ehk on abiks samuti kaunid illustratsioonid, mille autoriks on Katrin Kaev. Ega nüüd polegi muud, kui koos Robini, Säde ja Kirisikaga aaret otsima!

Andmed:

Jana Maasik, Neetud aare: Suveseiklus, Eesti Raamat, 2024, lk 190

Marje Ernits - Koidikute lummuses (2024)

Marje Ernits on oma kümnete ja kümnete raamatutega kenasti ära tõestanud, et oskab kergete pintslitõmmetega 150-200 leheküljele maalida ühe inimese elukaare. Kui tihti on need pildid tavaliste eesti naiste eludest suhteliselt hallides toonides (näiteks raamatusari "Sõjarahu aastad") ja täis ka omajagu traagikat, siis "Koidikute lummuses" on tunduvalt ekrsavärvilisem töö. Vasest perest pärit Emmast saab juhuse läbi filminäitleja, kes läheb suhteliselt kergel sammul läbi elu oma lapsepõlveunistuse suunas, milleks on kodu, kus aknad avanevad päikesetõusu suunas.

Ernitsi kõigi sama tüüpi raamatute puhul tahaks veel eraldi esile tõsta just lapsepõlve kujutamist läbi tüdruku silmade. Need on raamatute kõige siiramad ja südamlikumad osad (seda ka "Koidikute lummuses"), mis aitavad natukenegi neid raamatuid üksteisest eristada, sest olgem ausad, need sulavad aja möödudes kõik üheks lugemiselamuseks kokku.

Andmed:

Marje Ernits, Koidikute lummuses, Eesti Raamat, 2024, lk 176

Paavo Matsin - Death Café (2024)

Paavo Matsini uue romaani tagakaanel olnud tutvustus tekitas kohe suurt huvi. Eesti kirjanduse raudvara (Alver, Liiv, Luts, Masing, Tammsaare) äratatakse 2023. aastal surnuist üles ja hakkavad Euroopa suurlinnades 21. sajandit avastama. Täiesti eriilmelised inimeste ja kirjanikena, aga nüüd korraga ühes tundmatus kohas Matsini poolt vette visatud. Kuidas reageerib Betti? Mida arvab Tammsaare tänapäeva Euroopast? Kas Liiv soovib jätkuvalt Poolat valitsema hakata?

Kuid kahjuks jääbki see ainult põnevaks mõttemänguks raamatu tagakaanel, sest lool endal pole saba ega sarvi. Matsin on teinud küll korralikku eeltööd (näiteks kirjanike elulooliste seikadega) ning matkib ka nende kirjastiile täitsa asjalikult, kuid see kõik lihtsalt ei haara kaasa. Luts tipsutab Madridis, Betti ehmub dildot nähes, Masing elab Berliini rentslis rotiga jne. Iga kirjanik saab kolm lühikest peatükk (iga peatükk umbes 5-10 lehekülge) oma loo jutustamiseks, mille jooksul ei jõuta kahjuks kuhugi välja. Ning kõik see on üle valatud Matsinile juba omaseks saanud alkeemia ja maagia soustiga, mis peaks kogu laiemat lugu koos hoidma, kuid ka neil salapärastel krahvidel ja müstilistel katsetel puudub kuratlik sära.

Olen Matsini lugemisega jõudnud vist sinna maale, et suudan nautida üht raamatut kolmest. Autori algideed on kõigi raamatute puhul põnevad ja kutsuvad kaasa, kuid teostus on tihtilugu selgelt pingutatud ning täis otsitud võrdlusi, mis peaks uudsusega lööma. Kuid kindlasti on lugejaid, keda Matsini raamatud ja stiil väga võluvad (Karl Martin Sinijärv kirjutas näiteks ääretult positiivse arvustuse), aga enda puhul kardan, et kui järgmine raamat osutub taas pettumuseks, siis võib see ka viimaseks jääda.

Andmed:

Paavo Matsin, Death Café, Lepp ja Nagel, 2024, lk 160

Linke netiilmast:

Karl Martin Sinijärve arvustus ERRi kultuuriportaalis
Peeter Sauteri arvustus Maalehes