15 veebruar 2020

Mihkel Mutt - Töö ja armastus (2019)

Mulle on alati meeldinud lugeda raamatuid, millele on lisatud juurde kommentaarid. Kohe teevad tuju toredaks need väikesed numbrid mõne lõigu lõpus või sõna juures. Lappan alati kohe raamatu lõppu, et midagi tarka juurde lugeda.

Üks minu lemmikuid kommentaaridega väljaandeid oli üks Karl Ristikivi "Hingede öö" trükkidest, mis oli varustatud Reet Neithali märkustega. Mul endal oli kodus "Eesti romaanivara" sarja kuuluv versioon. Selleks, et ka see kommentaaridega varustatud oleks, lõin meie punasel trükimasinal kõik Neithali tähelepanekud ümber ning muutsin ka leheküljenumbrid ära. Need nüüdseks juba natuke koltunud lehed on siiani kenasti raamatu vahel olemas.

Nüüd on ilmunud Mihkel Muti sulest tema mõtted ja kommentaarid A.H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" viie köite kohta. Minu klassijuhataja (kes oleks ilmselt võimaluse korral Tammsaarele ka ise kosja läinud) ütles meile kunagi, et eestlane peab iga kahekümne aasta tagant taas "Tõe ja õiguse" läbi lugema, sest siis loeb seda juba täiesti uus inimene ning esile kerkivad uued kihistused, mis varasemalt märkamata jäid. Minu kakskümmend aastat hakkab vaikselt viimasest lugemiskorrast täis saama ja Muti kogumikku võtsingi juba nagu kerget soojendust algavaks lugemismaratoniks. Samuti jään ootama kunagi ehk ilmuvat põhjalike kommentaaride ja märkustega "Tõe ja õiguse" uustrükki, kus väikesed numbrid ajavad üksteist lehekülgedel taga. Ja miks ei võiks need kommentaarid just Muti mõnusalt sarkastilisest sulest pärit olla? Usun, et Tammsaare tekst ainult võidaks sellest sümbioosist.


Andmed:
Mihkel Mutt, Töö ja armastus: Tammsaaret tuulates, Fabian, 2019, lk 208

Linke netiilmast:
Raamatuesitlus Rahva Raamatus
Kaspar Viilupi intervjuu autoriga ERRis
Jaanus Kulli ülevaade Õhtulehes
Juku-Kalle Raidi intervjuu autoriga ajalehes KesKus

31 jaanuar 2020

Valdur Mikita - Mikita keeleaabits (2019)

Eestlane satub metsa ikka palju tihedamini kui keskmine eurooplane. Küll meile meeldib vilet lüües matkata, küürakil sambla vahelt puravikke otsida või jälgida hommikul esimese pardipaari maandumist metsajärvele. Me lihtsalt ei oska teisiti olla! Kohe oleks nagu midagi puudu, kui pole mingi aeg metsa saanud.

Kui järgmine kord jälle metsa satud, siis ära kohku, kui keset laia laant leiad kännu otsast istumas või mõnd puud kallistamas ühe mehikese. Jää lihtsalt seisma ning ürita hästi vaiksel end mättale istuma seada ja märkamatuks teha. Kui vaikselt kuulad, siis hakkab varsti sinuni kostma mehikese kõne. See võib aluses segane ja isegi võõristav tunduda. Midagi ürgset, aga samas tuttavlikku. Järsku oled sellest otsekui ära tehtud ja vajud segasesse poolunne, kus mööda jäääärt jälitab jäär järjekindla jäärapäisusega jäätist järavat jäägrit.

Järsku ärkad võpatusega üles. Mehike on kadunud ja päike hakkav juba õhtukaarde vajuma. Vaja jalad selga võtta ja kodu poole vantsima hakata. Viimaseid samme enne metsast välja jõudmist viskad veel korraks pilgu tagasi. Korraks tundub, nagu vilksataks seal mustikatuttide ja männitüvede vahel too kummaline mehike taas. Igaks juhuks kummardad tollele viirastusele ja pomised mõned tänusõnad, sest miski su sees ütleb, et täna jõuad sa koju palju rikkamana, kui sealt hommikul lahkudes. Midagi on su omailmas paika loksunud.


Andmed:
Valdur Mikita, Mikita keeleaabits: Põliskeele omailma, Välgi Metsad, 2019, lk 168

Linke netiilmast:
Hedvig Hansoni intervjuu autoriga ajakirjas Edasi

23 jaanuar 2020

Anu Aun - Eia seiklus Tondikakul (2019)

Keset seda igavesena tunduvad sügisilma ja kõigi suusasõprade õudusunenägu on tõeline lust pageda ühte lumisesse ning südantsoojendavasse  paika - Tondikakule.

Seal saad hommikul Eia ja Atsiga metsloomadele süüa viia, päeval Jetega jõekaldal saarmaid pildistada ning õhtul Lauritsa ja Mooritsaga kogu perele ühe vägeva söömingu valmistada (muidugi koos Mooritsa suussulavate pirukatega).

Ja kui sellest kõigest veel väheseks jääb, siis võid veel minna tähtede valgel jõejääle väikest uisuringi tegema ja hea õnne korral kuulda ka habekaku natuke kummituslikku huiget.

Kas me kõik ei vajaks üht sellise päeva Tondikakul? Päeva, mille lõpus suled silmad tuhat korda rikkamana ja tead, et täna said sa olla iseenda parim versioon. Mina igatahes pakin juba seljakotti ning otsin kapist sooje käpikuid, sest Tondikaku ei saa ju ainult üks imekaunis jõulumuinasjutt olla. See tuleb lihtsalt Lõuna-Eesti metsade vahelt üles leida. 


Andmed:
Anu Aun, Eia seiklus Tondikakul, Kirjastus Postimees, 2019, lk 240


10 jaanuar 2020

Ivar Soopan - Head pahad poisid (2009)

Ma usun, et paljud meie seast mäletavad oma koolipõlvest seda ühte üle kooli tuntud "paha poissi". Käis ta nüüd sinu enda klassis, paralleelis või hoopis paar aastat vanematega, siis temast kuulnud olid sa kindlasti. Kuulujutud tema "vägitegude" kohta levisid kulutulena ning ainult ta ise teadis paljudel neist on tõepõhi all.

Mingi hetk oli ta koolist kadunud. Ja kuulujuttude polnud siis enam lõppu. Küll olla ta ära kolinud ja kooli vahetanud, politseisse ülekuulamisele viidud või juba otsaga noortevanglas väljas. Kõige kõrgelennulisemad kuulujutud paigutasid ta muidugi juba üldse Männiku karjääri põhja. Tõde tavaliselt ei selgunudki, sest elu koolis lippas ahvikiirusel edasi ning uued "pahad poisid" ja kuulujutud võtsid "kadunukese" rolli üle.

Ivar Soopani raamatus jõuabki "paha poiss" Rain välja noortevanglasse, kus ta peab oma tegude üle kolm kuud järele mõtlema. Rusikatega arveteklaarimised, pidev enesekehtestamine ja rivaalitsevad poistekambad - kõik selle peab Rain ära kannatama ja veel ka "meelt parandama". Kuid sellega saab Rain hakkama, sest sisimas on ta tegelikult hea ning tal on pere ja sõprade näol olemas ka tugi vanglamüüride tagant. Tuleb välja, et mitte trellitatud akendega kinnisesse tuppa ei tule noori kurikaelu panna, vaid neile tuleb näidata, et maailmas on inimesi, kes neist reaalselt hoolivad ja kellele nad korda lähevad. Seda tehes oleks meil palju vähem suureks kasvanud "pahasid poisse".

PS: Minu kuuendikud olid selle raamatuga tõeliselt rahul. Sain neil ainult positiivset tagasisidet ja üks kõrvu kostnud lause oli: "See oli esimene raamat, mis mulle lugedes päriselt ka meelde jäi."

PPS: Jani ja Silveri ehitatud onn oli 12-aastase Oskari kõige suurem unistus!


Andmed:
Ivar Soopan, Head pahad poisid, Eesti Päevaleht, 2009, lk 158

Linke netiilmast:
"Head pahad poisid" ELLU-s

Eda Posti arvustus Eesti Päevalehes

28 detsember 2019

Eia Uus - Tüdrukune (2019)

Seda raamatut lugedes tekkis mul korduvalt tunne, et seda peatükki või lõiku tahaks ma oma tunnis õpilastele ette lugeda või neil ise lugeda lasta. Lõpuks läks see tunne juba nõnda valdavaks, et hakkasin märkmikusse lihtsalt peatükkide numbreid üles kirjutama. Raamatu lõpuks olin jõudnud otsusele, et järgmine aasta peaks andma õpilastele ühe kuu kodulugemiseks valida Jim Ashilevi "Kehade metsa" või Eia Uusi "Tüdrukuse" vahel. Äkki poisid peaks lugema Uusi ja tüdrukud Ashilevi raamatut? Et paremini mõista teise sugupoole hirme ja soove? Ei, las loevad ikka mõlemad teosed läbi! Saavad siis paremini ka enda hirmudest ning "häbidest" aru, mis nõnda paljusid meist terve elu saadavad.

"Tüdrukune" võtab vaatluse alla mitmed meie ühiskonna põletavad teemad, kuid kõige keskmeks on ikkagi naise roll ja tema vabadus/võimalused seda ise defineerida. Olgu selleks siis eraelu (Lilian ja tema suhted) või karjäär (peaministriks kandideeriva Triinu Tuhala valimiskampaania juhtimine Liliani poolt). Just poliitmaastikul toimuvat olelusvõitlust ning selle kajastamist ajakirjanduses kasutab autor näitematerjalina, et tuua esile silmakirjalikkus, mis valitseb meie ühiskonnas sugude võrdsuse osas (naispoliitik kalli käekotiga vs. meespoliitik kalli käekellaga).

Ühe olulisema kõrvalliinina lisanduvad hirmud ja kompleksid, mis on seotud keha ja seksuaalsusega. Seda neiueast kuni iseteadliku täiskasvanud naiseni välja. Liliani kooliaegsed mälestused kiusamisest olid selgelt romaani kõige hingekriipivam lugemine. Ütlen ausalt, et ma olin päris rõõmus, et neid mälupilte oli nõnda vähe, sest see alandust ja häbi, mida see noor tüdruk pidi läbi elama, kutsub karjuma: "See ei ole lihtsalt võimalik! See on ülepingutatud fiktsioon!". Kuid miski minus ütleb, et see on kellegi olevik või minevik. Kellegi reaalsus! Ma olen lihtsalt isekalt õnnelik, et mitte minu õpilaste.

Kuigi romaanis on tunda natuke kiirustamise märke ja kohati ehk liiga palju manitsevalt jutlustamist ning õigele teele juhatamist (täpselt sama viga, mida Lilian ka Mona puhul tegi), siis "Tüdrukune" on kokkuvõttes üks valusalt vajalik romaan meie praegusesse aega. Olen oma raamatut juba kahele inimesele lugeda andnud ning ilmselt läheb see veel nii mõnelegi ringile. Usun, et algaval veerandil teen ikka väikese tutvustustunni ka oma õpilastele. Kui nad veel teose lugemiseni ei jõua, siis vähemalt teemasid, mida koos tunnis arutada, peaks tekkima meil kohe küllaga.


Andmed:
Eia Uus, Tüdrukune, Kirjastus Postimees, 2019, lk 272

Linke netiilmast:
Intervjuu autoriga saates "OP"

23 detsember 2019

Berit Sootak - Viimane hingelind (2019)

Lõpuks pidi see päev ju nagunii koitma! Kogu see põlvkond noori lugejaid, kes on üles kasvanud neid young adult'i (tõlke)sarju lugedes, pidid ju lõpuks oma lugemiskogemusi ka enda loomingus peegeldama hakkama. Meie kodukootud "Näljamängud", "Surmavad arsenalid" ning "Harry Potterid" ei saa ilmumata jääda.

Üks sellistest "esimestest pääsukestest" on Berit Sootaki "Viimane hingelind", mis viib meid Lõuna-Eesti metsade vahel asuvasse Veriora kliinikusse. Tegelikult peidab end  selles vanas mõisas asuva "kliinikum" sildi taga hoopis "eriliste" laste kool, kuhu sel sügisel satub end "ravima" ka Mirtel.

Mirteli puhul on juba aastaid kahtlustatud vaimseid häireid ja teda on jooksutatud erinevate arstide vahet, kuid nüüd selgub, et ta pole mitte vaimust vaevatud, vaid eriline. Ja nagu selliste raamatute puhul tavaliselt ikka, siis Mirtel on VÄGA eriline.

Mirtel (uue nimega Säde) leiab omale Verioras toredad sõbrad ning muidugi armub ka kõrvuni ära. Kodused kaugel Tallinnas ja vana elu on peagi nagu niuhti peast pühitud (ainult ühe kummaliselt romaani üldise stiiliga mitte kokku sobiva kirja saadab ta neile esimesel Veriora nädalal) ning fookusesse tõusevad enda võimete ja selle uue salapärase maailma avastamine (natuke tuleb ka armukolmnurgast tuleneva draamaga tegeleda). Kuid peagi selgub, et see maailm peidab endas ka ohte ja vaenlasi, kellele ei ole jäänud märkamata nõnda erilise tüdruku saabumine Veriorra. Jaht maailma viimasele hingelinnule on alanud!

Hingelinnud minu kodus
"Viimane hingelind" on stardipauguks igati korralik lugemine, kus Sootak paneb paika loodud maailma üldised seadused ja vastasseisud, mis järgmises osas/järgmistes osades peaks tegevust toetama ja edasi viima. Kuid see karkass on veel hetkel väga hõre ja vajab kindlasti edaspidi kõvasti lahti kirjutamist (näiteks kooli, selle ajaloo ja koolipere oleks võinud palju täpsemalt vaatluse alla võtta). Samuti hakkas raamatu teises pooles tegevustik aina hüplikumaks muutuma ning peategelaste osad otsused tundusid "rumalad" ainult sellepärast, et tegevust ja konflikti edasi viia (näiteks metsas toimunud ohverdamistantsust teatamata jätmine). Kuid sellistest murekohtadest aitab üle saada aina uuesti ja uuesti kirjutama asumine ning sellega tekkivad kogemused, sest Sootakil paistab ju jutustamisannet igati olevat ning loodetavasti on tal ka tahtmist ja jaksu kirjutamisega edasi tegeleda. Igatahes mina tahan küll teada, mis maailma viimasest hingelinnust edasi saab.


Andmed:
Berit Sootak, Viimane hingelind, Raudhammas, 2019, lk 292

21 detsember 2019

Joel Jans - Tondilatern (2019)

Vaikne ja rahulik väikelinn. Eramajad suurte aedade ja kõrvaltänavad peaaegu olematu liiklusega. Igale poole jõudmine võtab aega täpselt ühe paraja jalutuskäigu jagu. Isegi kohalik pumpsu on pooltuttav ja lihtsalt selline meie kandis elav natuke kummaline onuke. Mis saaks sellist idülli küll rikkuda?

Tegelikult piisab ainult sellest, kui mingid paralleeluniversumist pärit jorsid hakkavad keset linna meie maailmu ühendavat portaali püstitama ning järsku tuleb välja, et see meie sõbralik pumpsu on tegelikult hoopis üks ärakaranud sõjaroimar/vabadusvõitleja (oleneb, kelle mätta otsast muidugi vaadata). Ja mitte kuskilt Süüriast või Afganistanist, vaid tollest samast eespool mainitud paralleelmaailmast. Järsku on kõik tänavad ringi sagivaid laigulisi tüüpe täis ja kaugel need NATO tankidki on.

Joel Jans
Sellise möllu panebki Joel Jans oma kodulinnas ehk Elvas püsti. Sinu asi on ainult lehti lapata ja sündmustega kaasas püsida. Vahel tekib muidugi ka moment veidi hinge tõmmata ning natuke tõsisemate teemade üle pead murda (las need püssid pauguvad, aga vahel peab ikka mõtlema, miks nad seda üldse teevad). Nende hetked olemasolu muudavadki Jansi romaani nauditavaks (ulme)kirjanduseks ning jäid ilmselt ka romaanivõistluse žüriile, kes "Tondilaterna" käsikirja viimasel võistlusel teise koha vääriliseks pidasid.

Loodetavasti on nüüdseks Elva tänavatel lahingutegevus lõppenud ning tädikesed saavad jälle rahuliku südamega Maximasse leiva-saia järele minna. Samuti võib kirjanikuhärra jätkata tööd järgmise teksti kallal ning ei pea muretsema üle maja vuhisevate mürskude pärast. Pealinnas jääme igatahes ootama järgmise Jansi raamatu ilmumist raamatulettidele.


Andmed:
Joel Jans, Tondilatern, Lummur, 2019, lk 262

Linke netiilmast:
Jüri Kallase Meie Maas

15 detsember 2019

Tuul Sepp - Allikahaldjas (2019)

Mis saab unustusse vajunud kangelastest või müütilistest olenditest? Või hoopis meid kunagi kimbutanud tõbedest? Kuhu nad kaovad, kui neist on meie maailmas saanud ainult sõnad vanades ja paksudes raamatutes? Mina neile küsimustele seni küll vastust ei osanud, aga õnneks kohtusin ma Hõbe ja Kaarnaga, kes mind natuke selles osas valgustasid.

Tuleb välja, et on olemas selline müstiline paik nagu Unustusemaailm. Hõbe ja Kaaren käisid seal täitsa omapäi ära ning selleks ei pidanud keegi neid isegi ära unustama. Vaja oli hoopis suurt ajaloohuvi ning usku, et vanades muinasjuttudes ja muistendites on ikka terake tõtt ka sees. Need kokku segada pealehakkamise ja uudishimuga ning oledki valmis väikeseks rännakuks Unustusemaailma.

Hõbe ja Kaaren rääkisid, et kohtasid seal tervet rida kummalisi kujusid: "lahtise peaga" Suurt Tõllu ja ratastoolis Kalevipoega, sõbralikku Saunavaimu ja alati näljast Kaevunäkki, eestlaste iidseid kuningaid ja ennast meist kõvasti targemateks pidavaid neandertallasi. Kahjuks nad väga kaua seda maailma uudistada ei saanud, kuna sealt oli meie juurde kolm tegelast möllama pääsenud. Ei saa ju lasta Halltõvel 21. sajandil mööda Eestimaad ringi kollitada.

Kui sul tekkis soov Unustusemaailma elanikke natuke unustusest päästa ja nendest rohkem teada saada, siis soovitan Hõbe ja Kaaren üles otsida. Kindlasti küsige neilt, mis värk selle verise härjapeaga oli ja kuidas metsas ära eksides kodutee taas üles leida. Neil on kõik kenasti oma päevikutesse kirja pandud ja võivad sulle sealt nii mõndagi põnevat ette lugeda.

PS: Natuke tegi kurvaks, et raamatu illustratsioonid olid mustvalgetena ära trükitud. Juba natuke hele- või tumerohelist värvi (sarnaselt kaantele) oleks raamatu müstilisele kogupildile kõvasti juurde andnud.


Andmed:
Tuul Sepp, Allikahaldjas, Varrak, 2019, lk 232

08 detsember 2019

Edgar Valter - Pokuraamat (1994)

Mõni aeg tagasi sai seitsmendikega kirjanduse tunnis arutatud selle üle, mis tüüpi rahva hulka keegi meist kuulub. Õpilased said valida mere-, metsa- ja maarahva vahel. Ütlesin neile vihjena, et valige see paik, kus te end kõige kodusemalt ja mugavamalt tunnete. Tuli välja, et suurem osa klassist (kaasa arvatud mina) tunnevad end kõige kodusemalt just metsas.

Metsas võib kokku sattuda ka pokurahvaga. Eriti kui sa satud mõne väikese metsajärve äärde või metsa soisemasse ossa. Alguses sa ei pruugi neid üldse märgatagi, sest pokud on üks häbelik, kuid samas ka väga uudishimulik rahvas.

Istud kännule, et matkast väsinud jalgu puhkama ja järsku märkad silmanurgast, et üks koltunud olekuga mätas oleks end nagu liigutanud. Ehk oli ainult tuule väike vingerpuss? Kuid miski sinus jääb valvele. Et sellisel juhul oma kahtlustest võitu saada, siis tuleb tasase häälega "Tere!" öelda ja seejärel lihtsalt tükk aega liikumatult paigal püsida. Kui tegemist on pokuga, siis lõpuks saab tema see aina kasvav uudishimu häbelikkusest võitu ning sa kuuled peene häälega öeldud tervitust vastuseks.

Pokud kevadpäikest nautimas
Ära nüüd kohe väga ära kohku, sest üks poku tähendab tavaliselt ikka paarikümmet pokut. Nemad metsas juba üksi ringi ei uita. Järsku hakkab sinu ümber otsekui maa liikuma ning oledki ümbritsetud väikestest "mätastest", kes sind huviga silmitsevad.

Pole midagi toredamat, kui päev metsas pokude seltsis veeta. Nendes on mingi imeline vägi, mis paneb sind ümbritsevat loodust täiesti uues valguses nägema. Nende lustilik avastamisrõõm võtab sinu üle võimust ning varsti uurite koos igat lillenuppu ja pisimutukat. Olles ise osa loodusest ja sellega nõnda tihedalt seotud, siis pokudest paremat teejuhti pole lihtsalt võimalik leida (Fred Jüssi tuleb auväärsele teisele kohale). Õhtul metsa serval nendega hüvasti jättes tunned, et lähed parema inimesena kodu poole ning mets on tõesti osaks sinust saanud.


Andmed:
Edgar Valter, Pokuraamat, Ulvi Postkaart, 1994, lk 144

Linke netiilmast:
Ingrid Puki artikkel ajakirjas Pro Folkloristika

01 detsember 2019

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium (2019)

Kui palju inimesi on nüüd Indrek Hargla sule läbi hukka saanud nende seitsme raamatu vältel? Üle veerandsaja nüüd kohe kindlasti. Ilmselt läheneb kadunukeste arv juba viiekümnele. Kui võtta arvesse, et 15. sajandil oli Tallinna elanikkond umbes seal 3000-4000 kandis, siis nüüd kena protsendikese on Hargla küll neid manala teed saatnud.

Sel korral rulluvad verised sündmused lahti Toompeal (rüütel Detmar von Wenthuseni majas), kus ka aadlikud, sarnaselt all-linnas elavatele kaupmeestele ja käsitöölistele, ei suuda apteeker Melchiori abita oma veretöid ära lahendada. Vana Melchior hakkab verekoerana taas salakavala mõrvari jälgi ajama ning peab oma parimad oskused mängu panema, et hoida ära väiksemamõõduline sõda auväärsete rüütlisuguvõsade vahel.

Kõige selle taustal arenevad vaikselt edasi kõrvalliinidena ka eelmises romaanis alguse saanud templirüütlite saladused ning muidugi Melchiori poja "õpingud" Saksamaal. Noore Melchiori puhul tundus seitsmes romaan olevat pelgalt mängunuppude valmis seadmine millekski suureks. Mõned vanad ja olulised küsimused said tänu temale küll lõpuks vastatud, kuid noore Wackenstede meistritöö seisab alles ees. Hetkel on ta veel ikka selli staatuses ning omad vitsad peksavad kohati ikka päris valusasti.

Kõigist nendest kasvavatest laibakuhilatest hoolimata oli äraütlemata tore end taas vanast Tallinnast leida, kus Rataskaevu tänavalt saab Liivimaa parimat apteeginapsi. Kui sinu koputuse peale apteegi uks kohe ei avane, siis on vana Melchior jälle mõnd mõrtsukat taga ajamas või Pirita kloostris oma tütart külastamas. Mõlemal juhul anna vanale apteekrile tema puudumine andeks. Usu mind, kui ta lõpuks sulle ukse avab ja napsi klaasi valab, siis saad lisaks ka üht põnevat, kuid ilmselt ka verist, lugu kuulda. Ja see on rohkem väärt, kui need närused krossid, mis sa apteeginapsi eest maksid.


Andmed:
Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Raudhammas, 2019, lk 486

Linke netiilmast:
Gerda Kordemetsa intervjuu autoriga Õhtulehes
Aarne Seppeli arvustus Postimehes

29 november 2019

Henno Käo - Väike rüütel Rikardo (2004)

Ühes kauges, kauges kuningriigis seikleb väike rüütel Rikardo. Ta pole kunagi üheski lahingus mõõka keerutanud ega vangitorni luku taha pandud pintsessi päästnud. Rääkimata siis mõne tuld purskava lohega võitlemisest. Kuid ta on kõige rüütellikum rüütel, kellega mina oma rännakutel kokku olen puutunud.

Te küsite, mis on Rikardos nõnda erilist? Vastus on väga lihtne! Selle väikese rüütli rinnus tuksub uskumatult suur süda. Ei hirmuta teda salapärased rohelised mehikesed ega tüütud kummitused. Oma abikäe on ta valis igale hädasolijale ulatama. Näiteks tänu temale on meil alles maailma viimane lohe, kes kuulu järgi elavat nüüd ühes maalilises järves. Te ei oska arvatagi palju rõõmu võib üks väike rüütel meie maailma tuua!


Andmed:
Henno Käo, Väike rüütel Rikardo, Tänapäev, 2004, lk 140

Linke netiilmast:
Neeme Korvi arvustus Postimehes
Krista Kumbergi arvustus Eesti Päevalehes
Jaak Urmeti arvustus Sirbis

22 november 2019

Mikk Pärnits - Must mägi (2019)

Mikk Pärnitsa romaani "Must mägi" lugedes tuli mul esimese asjana meelde mõni nädal tagasi peetud vestlus oma vennanaisega. Jutuajamise teemaks oli just kinodesse jõudnud "Jokker". Olime mõlemad seda just näinud ja arutelus jäi mulle kõlama üks tema öeldud lause: "Meie raviasutustes on kümneid jokreid oma tähehetke ootamas" (ta on nimelt Tervishoiu Kõrgkooli erinevate praktikate raames küllaga neisse kinnistesse asutustesse sattunud). See polnud just kõige julgustavam mõte, sest enne Paldiski maanteele jõudmist sõidavad nad sinuga igal hommikul samas trammis või trollis.

Pärnitsa raamatu "kangelaste" puhul tekib kohe küsimus, kas ka nendele peaks kiiremas korras mõne pehmete seintega toakese broneerima ja üht huvitava lõikega särgikest tutvustama. Nimelt on loo keskmes neli meest (nõiasaatest väljakukkunu, Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessor, full-on skisofreenik ja peale autoavariid teiste valetamist tajuma hakanud laenunõustaja), kelle missiooniks on kontrolli alla saada Mustamäe kortermaja keldris meie maailma immitsev vormitu kosmiline kurjus. Not crazy at all!!!

Olgu romaani tegelased ja loo sisu kui sõge tahes, siis vähemalt Pärnitsal jutt jookseb. Raamat läheb lenneldes, isegi kohati segadust tekitavad jutustaja vahetumised ei võta eriti lugemistempot alla. Lähed selle sõgeduse ja erinevate vandenõuteooriate virvarriga lihtsalt kaasa ning naudid teekonda. Teose lõpp ja epiloog polegi tegelikult eriti olulised, sest mingit suurt tõde sa nagunii nende nelja vaimust vaevatud mehikeste juurest otsima ju ei läinud. Sa kuulasid lihtsalt nende kindlasti "tõese" loo viisakalt ära, noogutasid natuke toetavalt ning läksid oma igapäevaste toimetustega edasi. Kuid järgmine kord Mustamäel ringi jalutades jääd ikkagi tahtmatult seisma ja su pilk jääb korraks ühel viiekordsel paneelikat korraks pidama. Midagi on nagu selle maja juures valesti! Kas tõesti...? Ei, see oli ju ainult nende hullude jampsimine! Igaks juhuks kiirendad sammu ning korraga tekib suur tahtmine siit kuhugi kaugele ära saada. Kuhugi, kus SEE mind kätte ei saa.


Andmed:
Mikk Pärnits, Must mägi, Tänapäev, 2019, lk 220

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

09 november 2019

Joel Jans & Maniakkide Tänav - Kosmose pikk vari (2019)

Ütlen täiesti ausalt, et kõik need tähtedetagused kosmoselennud, mustad augud ning "sõbralikud" tulnukarassid on mind tavaliselt ükskõikseks jätnud. Muidugi on tore vahel naabergalaktikas ära käia või mõne tundlatega tulnukapreiliga juttu puhuda, kuid tegelikult meeldib mulle ikka rohkem mõõka keerutada ja igasugu kolle nottida.

Kuid eelmine nädal juhtusin ma mööda meie Päikesesüsteemi ringi rännates kokku kapten Kalle Moskariga (Tartu poiss muuseas!). Mul juhtus paar vaba tundi olema ning nõnda sattusime kohe pikemalt rääkima. 

Oi, mis ta mulle kõik kokku ei rääkinud! Mingitest kummalistest kuulikestest ning sipsidest või sipsikutest seletas ta vahetpidamata. Eks ma alguses arvasin, et tegemist on mingi raskemat sorti kosmosehulluse juhtumiga, kuid jutu hargnedes hakkas mulle tunduma, et tal on ikka tõsi taga.

Lõpuks soovitas ta mul kiiremas korras omale kindel varjupaik mõnes Päikesesüsteemi kaugemas nurgas leida ning ka tikke ja konserve varuda, sest varsti pidi korralik madin lahti minema. Ta aina korrutas vaikselt omaette: "Mina seda asja juba niimoodi ei jäta!" Jätsime Kallega jumalaga ja soovisin talle edu oma "vallutustes". Ta pilgutas mulle kavalalt silma ja ütles, et tal kõik eduks vajalik taskus olemas. Kodu poole sõites hüppasin igaks juhuks poest ikka läbi ning ostsin mõned toosid tikke ja ka patareisid. Kes neid Tartu mehi teab? Ega nad päris normaalsed pole kunagi olnud. Laseb veel päikese õhku või midagi. Parem karta kui kahetseda!


Andmed:
Joel Jans & Maniakkide Tänav, Kosmose pikk vari, Lummur, 2019, lk 222

Linke netiilmast:
Triin Loide arvustus Reaktoris
Jüri Kallase arvustus Meie Maas
Heinrich Weinbergi arvustus Postimehes

02 november 2019

Erkki Koort - Kättemaks Kirumpääl (2018)

Jalutad õhtul natuke kõikuval sammul kodu poole ja äkki suskab keegi sulle noa selga. "Miks küll?" on viimased sõnad, mis sinu huulilt öö kajama jäävad. Enne igavesse unne vajumist kuuled veel oma tapja parastavat vastust: "Nii igaks juhuks!"

Järgmine hommik leitakse su kägaras surnukeha. Väheke uuritakse, äkki keegi nägi või kuulis. Kuid kõigile on mugavam sinu maised jäänused lihtsalt auku ajada ning oma näruste keskaja eludega edasi minna. Ilmselt olid oma saatuse nagunii ära teeninud. 

Selline see eluke juba kord on Kirumpääl 1389. aastal. Täpsemalt on see selline möödunud aastal Erkki Koorti sulest ilmunud romaanis "Kättemaks Kirumpääl", kus noaga susatakse ikka südametäiega ja -rahus.

Kirumpää piiskopilinnuse asendiplaan
Selles on muidugi "peasüüdlaseks" Vastseliina endine sõjasulane Markus, kes teel Tartusse Kirumpääle satub. Tegelikult on Markuse Kirumpääl avaldunud suskamisfetišil väga hea põhjendus ning motivaator. Nimelt leidis ühe tema parima sõbra elutee Kirumpääl mõned kuud tagasi segastel asjaoludel oma haleda otsa (väidetavalt külmus lumetormis surnuks). Markus sellist juttu muidugi uskuma ei jää ning nõnda polegi tal muud võimalust, kui ise surmajuhtumit uurima asuda.

Kuna Markusel puudub suur usk tolleaegsesse õigussüsteemi, siis võtab ta lisaks uurija ametile ka kohtumõistja ja timuka kohustused enda õlule. Saab kohe palju efektiivsemalt asjad aetud ning oma teekonda Tartu suunas jätkata. Kuid linnuse hooviisandast hakkas mul küll kahju. Kust ta omale nüüd üleöö uued sõjasulased linnusesse leiab? Näe, pihkvalased juba piiluvad põõsa tagant ning limpsavad keelt. Ei tea, mis nad siia ära on kaotanud? Kasige koju tagasi! Ei ole teil veel sada aastat siia põhjust oma nina toppida!


Andmed:
Erkki Koort, Kättemaks Kirumpääl, Hea Lugu, 2018, lk 296

Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus ERRi kultuuriportaalis
Peeter Helme arvustus Postimehes

23 oktoober 2019

Andrus Kivirähk - Sinine sarvedega loom (2019)

Adolf Rühka, August Michelson, Erika Tetzky ja nüüd Oskar Kallis. Äraütlemata selge, et Kiviräha südames on eriline koht nendele noortele ja varalahkunud kunstijüngritele. Nende heleda leegiga põlevad eluküünlad on kirjanikuhärra kohale meelitanud ning täielikult ära võlunud. Midagi ju peab olema nende noorte inimeste püüetes jõuda täiuseni läbi kunsti, mis paelub Kivirähka nõnda, et ta need lood lihtsalt paberile peab panema.

Ehk on isegi vale neid lugudeks nimetada. Pigem meenutavad need vanu müüte või muinasjutte kadunud kuldsetest aegadest. Kui kunstnikuks olemine tähendas veel end täielikult oma loomingule pühendumist, olgu selleks provintsilinna näitelava või sind toauberiku nurgas ootav valge lõuend.

Oskar Kallis "Päike. Maestoso" (1917)
Sarnaselt Oskarile tahab Kivirähkki neid vanu maailmu ellu äratada ja unustusehõlmast päästa. Üks pintsli, teine sulega. Ning korraks nad ärkavadki meie silme ees taas ellu. Uskumatult värvikirevate ja säravatena. Sind valdab tunne, et sa oled tõesti sattunud kesk muinasjuttu, kus kehtivad isevärki seadused ning imedel ei paista lõppu tulevat.

Kuid suur oht on nende maailmade särasse lõksu jääda ja meie maailmast igaveseks võõrduda. Eks sellepärast Kivirähk külastabki neid kord kümnendi jooksul. Rohkemat ilu ei kannata inimhing lihtsalt korraga välja. Meil tuleb lihtsalt loota, et Kivirähk võtab meid järgmine kord ikka kaasa, kui ta mõnd värelevast väravast Muinasmaale läbi astub.

Andmed:
Andrus Kivirähk, Sinine sarvedega loom, Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 312

Linke netiilmast:
Arutelu autoriga saates "Loetud ja kirjutatud"
Helina Piibu intervjuu autoriga Õhtulehes
Raamatuesitlus Rahva Raamatus