02 juuni 2022

Mõtteid kodumaisest ulmest ANNO 2022

ANNO 2022 on lood eesti ulmega ikka päris head. Seda eriti keskmise taseme ja mitmekülgsuse osas. Olen viimastel kuudel sattunud lugema väga mitme eripalgelise kodumaise ulmekirjanike tekste ning mõtlesin, et võtan need lugemiselamused sel korral ühte postitusse kokku. 


Skaala ühes otsas on Veiko Belials, keda võib ilma igasuguse kahtluseta pidada meie ulmemaastiku raudvaraks (ulmekirjanduse BAAS näitab esimeste tekstide taga aastaarve 1993-1995). Tema viimast teadusulmele pühendatud proosakogumikku võiks vaadata ka Belialsi uue tulemisena. Kindal käe ja põhimõtete alusel kokku pandud kogumik, mis annab üldpildi autori viimaste aastate loomingust. Ilmselt leiab iga suurem teadusulme fänn sellest kogumikust vähemalt ühe või kaks juttu, millel on tema maitsega piisavalt suur ühisosa. Lausa ülekohus oleks märkimata jätta Liis Rodeni illustratsioonid, mis on keskmisest (ulme)raamatu kujundusest ikka mäekõrguselt üle.

Skaala keskele jäävad meie ulme potentsiaalsed tulevikutähed ehk Manfred Kalmsten ja Mann Loper. Just nemad peaks olema ühed neist järgmistest nimedest, kelle katsetuste periood hakkab lõpule jõudma ning neist peaks saama lähiaastatel meie ulmekirjanduse juhtivamad kujud. Mõlemad autorid on selgelt sisse tampimas oma kindlat rada, kus nad end mugavalt tunnevad (Loperi puhul noortele mõeldud seiklusulme ja Kalmstenil tumedamates toonides fantasy). Kui "Kaarnalaulu" ja "Inglite linna" võib juba tugevateks sellitöödeks pidada, siis järgmiste teoste puhul ootaks tõsist puremist meistrieksami kallal.

Oma rada paistab käivat Johannes Kivipõld, kes on varemgi ulmega katsetanud, kuid meie üldisest ulmekogukonnast pigem kõrvalseisev nimi. Oma viimases romaanis "Deus ex machina" mängib ta igati asjalikult tehisintellekti loomise ja kontrollimise/kontrollimatuse ideega. Põnevus ja huvi säilib kogu lugemise vältel ning kokkuvõttes tekitas romaan piisavalt huvi autori suhtes, et mingi hetk mõni Kivipõllu varasem teos kätte võtta.

Nõnda tulebki nentida, et meie ulme skaala laiuse ja mitmekülgsusega saab igati rahul olla. Kes otsib, see leiab sealt omale kindlasti midagi lugeda. Ja selle tugeva keskmise taseme pealt on hing aina rohkem hakanud ootama seda üht suurt ning sise- ja välispiire lõhkuvat ulmeromaani. Romaan, mis paneb kõik raamatufännid ulmest rääkima ja seda ka lugema. Ehk ilmub see ANNO 2023. Ehk ANNO 2024. Ilmumata see kohe kindlasti ei jää. :)


Andmed:
Veiko Belials, Surnud mehe käsi, Lummur, 2021, lk 260
Johannes Kivipõld, Deus Ex Machina, Eesti Raamat, 2022, lk 306 
Manfred Kalmsten, Kaarnalaul, Fantaasia, 2021, lk 156
Mann Loper, Inglite linn, Lummur, 2022, lk 200

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris
Raamatuesitluse salvestus YouTube'is

Jüri Kallase arvustus Reaktoris

Kalver Tamme arvustus Reaktoris
Elar Haljase arvustus Reaktoris
Mart Pechteri arvustus ERR-i kultuuriportaalis

Marie Templi arvustus Reaktoris

04 mai 2022

Eet Tuule - Luhtunud piknik (2022)

Eelmisel aastal sai loetud Eet Tuule ulmeromaani "Rästikuvälu", millega ma just ulmest rääkides eriti rahule ei jäänud. Kui nentisin tollal, et kindlasti annan autorile teise võimaluse, seda just krimiromaanide vallas. Nüüd saigi läbi loetud Tuule kõige uuem põnevusromaan "Luhtunud piknik", mis kuulub juba omajagu pikaks kujunenud politseiuurija Marko Tammiku krimilugude sarja (tegemist on seitsmenda osaga). 

Märjamaalt alguse saanud ja põhiliselt Saaremaal aset leidnud narkokaubanduse juhtumit annab kirjanik edasi hoogsalt ja leheküljed mööduvad lennukalt. Vaatenurgad ja asupaigad vahelduvad pidevalt, esineb päris mitu "värvikat" tegelast, lugu jutustatakse peamiselt dialoogidele toetudes ning eks natuke annavad juurde ka tuttavad paigad. 

Kuid kahjuks see jooksis raamatu lõpus omadega rappa hetkest, kui umbes viimased 15-20 lehekülge kirjeldasid pressikonverentsi, kus selgitati kõik aset leidnud sündmused uuesti suhteliselt detailselt üle, et jõuda lõpuks ka tegelike süüdlaste paljastamiseni. Tundsin, et mind võeti lugejana korraks veel käekõrvale, et teha kindlaks, kas ma olen ikka tähelepanelikult lugenud ja vajadusel mõni segaseks jäänud koht lahti rääkida. 

Nõnda jäigi kahjuks lõpus natuke mõru maik sellest lugemiselamusest, kuigi iseenesest ei olnud nüüd kindlasti väga kehva ajaviitekirjandusega tegemist. Näiteks mõne televisioonis jooksva kodumaise krimisarja ühe episoodi stsenaariumi algmaterjaliks sobiks see ilmselt igati. Ühe romaani lugemisõiguse võitles see autorile minult igatahes välja. Eks kolmas raamat saab siis otsustavaks.


Andmed:
Eet Tuule, Luhtunud piknik, Eesti Raamat, 2022, lk 216

27 aprill 2022

Mait Mikelsaar - Küünlakorjajad (2022)

Ilmselt tuleb kõigil vahel mõne teatrikülastuse, kinos nähtud filmi või raamatu puhul ette, et rääkides tuttavale sellest kultuurikogemusest on kõige sobilikum omadussõna, mida sa leida suudad IMELIK. Tavalistest HEA-PAHA, MEELDIS-EI MEELDINUD skaaladest jääb nagu väheks. Sõna IMELIK võtab kogu su kogemuse palju paremini ja täpsemalt kokku.

Sama omadussõna kasutaksin ka Mait Mikelsaare debüütromaani "Küünlakorjajad" kohta. Romaani teema -  imelik, aga samas intrigeeriv (kord tundus, et tegemist on krimkaga, siis ulmeromaaniga ja lõpuks müstikasse kalduva tekstiga). Romaani tegelased - omajagu imelik kamp külainimesi, kes osa olid täitsa sümpaatsed. Romaani stiil - ma ei tea, mis see oli, aga leidsin end tihti lauseid üle lugemas, et mõtet kätte saada. Romaani lõpplahendus - tundus, et nõnda palju kõrvalliine jäi lihtsalt õhku rippuma ja vastused saamata.

Ehk kõige imelikum oli see, et ma lugesin raamatu tegelikult suhteliselt ühe jutiga läbi. Kõik eelmises lõigus välja toodud punktid ilmselt isegi soodustasid seda, sest tekkis tõesti huvi, kuhu kirjanik oma looga välja tahab jõuda. Mina jõudsin igatahes sinna välja, et järgmine kord kalmistul jalutades pean vareseid ja ronki palju pingsamalt silmas. Nõnda imeliku mõttega ongi vast paslik lõpetada. :)


Andmed:
Mait Mikelsaar, Küünlakorjajad, Eesti Raamat, 2022, lk 184

17 aprill 2022

Kaia Raudsepp - Kui ainult (2022)

Sel nädalal sattusime koolis kolleegiga arutama populaarsete teemade üle tänapäeva "klassikalises" noortekirjanduses (ühe kooliõpilase eluraskustega võitlemise ja eneseleidmise lugu). Tõdesime, et väga paljud raamatud, mida olema viimastel aastatel lugenud, on ikka üpris tumedates toonides. Näiteks tundub et, koolikiusamise kujutamine on muutunud pigem "kõrvalnähtuseks" muude noort peategelasest rõhuvate probleemide kõrval. 

Meie vestluse ajendiks oli Kaia Raudsepa värske noorteromaan "Kui ainult", milles autor kujutab aasta vältel 18-aastase Helena võitlusi leina, enesesüüdistuste ja küsimusega "MIKS?!?" peale traagilist autoõnnetust, milles hukkus ta parim sõbranna. Arutasime kolleegiga, kui lihtsalt noored lugejad kõigi nende raskete teemadega suudavad samastuda või otsivad nad raamatutest hoopis pääsu nende eest. Kuigi kirjanike poolt taolistesse raamatutesse sisse pandud probleemid ja temaatikad on elulised, siis nad kujutavad ju ikkagi suhteliselt erandlikke situatsioone, millega suur osa noori inimesi loodetavasti ei pea kokku puutuma mujal, kui just nimelt raamatukaante vahel.

Ütlen ausalt, et endalgi oli kohati päris raske lugeda Helena nõiaringi kinni jäänud mõtteid ja tundeid, kuigi olen aastaid tagasi kõrvalt näinud natuke sarnast juhtumit. Tekkis soov sarnaselt Mirjamile Raudsepa raamatus raputada Helenat ja karjuda: "Sina oled ju elus! Miks sa sellest aru ei saa ja edasi ei suuda minna?" Kuid eks siin tuleb tõdeda sama asja, mida me ka sel nädalal koolis arutades tegime - meie, kes pole neid olukordi ise kogenud (kliiniline depressioon, söömishäired, sügav lein), ei suuda kunagi lõpuni mõista nende inimeste sees olevaid tundeid. Meie ülesandeks on lihtsalt proovida neid enda kõrval märgata, mõista ja neile toeks olla. Et selle ülesandega paremini hakkama saada, on raamatud nagu "Kui ainult" kindlasti suureks abiks.

PS:
Selliste raamatute lõpus või tagakaanel peaks olema tekstilõik, kus oleks kirjas erinevad võimalused abi saamiseks leinaga toime tulemiseks (nõuandetelefon või veebilehe aadress).


Andmed:
Kaia Raudsepp, Kui ainult, Varrak, 2022, lk 232

11 aprill 2022

Monica-Linde Klemet - Küpsete pirnide kuma (2022)

Vahel kaotan end raamatutesse, mis räägivad "väikese inimeste" "lihtsatest eludest". Appi, kui snoobilt see nüüd kõlas! Proovin natuke oma välja käidud mõtete täpsemalt selgitada. :) 

Mõtlen neid raamatuid, mis jäävad laias kirjanduspildis üldjuhul tähelepanuta nii meediakajastuse kui ka kriitika mõttes, kuid on nii linnade, aga eriti väiksemate kohtade raamatukogudes lugejate seas väga populaarsed. Raamatud, mille tegelasteks võiksid vabalt olla sinu kolleeg Sirje või naabrimees Risto. Neid raamatuid lugedes tunned end äkki nõnda turvaliselt ja koduselt, et peatükk järgneb peatükile ja õhtu või kahega ongi raamat läbi loetud.

Sellisesse "tsooni" olin ma ka Monica-Linde Klemeti "Küpsete pirnide kumaga". Terjena oli silme ees abikaasa kolleeg kontorist, Marguseks hõimlane ja Hardiks kunagine kamraad kaitseväest. Tegelased elust enesest. Isegi Harksil leidsin kohana paralleeli reaalsest elust, kuhu olid kõigi nende "vanade tuttavate" eluteed nad kokku toonud.

Kuigi raamatusse oli kokku kuhjunud hulga teemasid, mida autor 200 leheküljel käsitleda püüdis (noore naise eneseotsingud, väikese asula kiiksud, kummitavad minevikuvarjud, traagiline armukolmnurk), siis Klemeti voolav ja selge stiil lubas looga väga lihtsalt kaasa minna. Usun, et sellest raamatust võiks just maaraamatukogudes korralik hitt saada, sest Terje ja tema kaasteeliste lugu pakub äratundmisrõõmu ja ohtralt võimalust samastuda. Kuigi raamatud lubavad meil põgeneda kaugetesse aegadesse ja võõrastele maadele, siis vahel otsime just seda oma inimeste ja oma paiga lugu.


Andmed:
Monica-Linde Klemet, Küpsete pirnide kuma, Eesti Raamat, 2022, lk 192

19 veebruar 2022

Mehis Heinsaar - Ööpäevik (2022)

Mehis Heinsaare "Ööpäeviku" lugemine pakkus nõnda palju äratundmist ja samastumist, et kohati enam ei teadnud, kas nutta või naerda. Meid kimbutavad deemonid on küll erinevad, kuid need õhtud, kui sa lubad endale, et nüüd muutub kõik (homsest käin ma õiget ja endale väärikat rada!), ning need hommikud, kus sind tabab valus mõistmine oma inimlikest nõrkusest, olid lausa üks ühele.

Aga samas oli natuke ikka lohutav ja julgustav lugeda, kuidas teised sarnaselt sinule seda paremat versiooni iseendast otsivad ja igatsevad. Meil kõigil on see võimalus ju ikka veel üles leida. Kui mitte täna, siis homme, ülehomme või järgmisel kevadel. Aga otsimast ei tohi lakata, sest see tähendaks deemonite kohest võitu. Ja halvimal juhul ei pruugi järgmist kevadet enam tullagi.


Andmed:
Mehis Heinsaar, Ööpäevik: 2007-2012, SA Kultuurileht, 2022, lk 120 

Linke netiilmast:
"Ööpäevik" ELLU-s

09 veebruar 2022

Heli Kendra - Kärkä (2021)

Ma olen ikka natuke kade olnud, kui mõnel linnal või paigal on see "oma raamat" (näiteks Tartu õpilastel ja õpetajatel on Keräneni lasteraamatud). See raamat, mis peaks endas kandma selle piirkonna ja seal elavate inimeste kohavaimu ja lugu. Muidugi eriti hea teksti puhul tõuseks see kõrgemale ainult selle piirkonna loost ning muutuks kogu rahvast ühendavaks "meie looks", ehk professor Veidemanni sõnu kasutades saaks sellest ühe kultuuri tüvitekst.

Meid rahva tüvitekstiks Heli Kendra romaani "Kärka" pidada küll ei saa, kuid Kuusalu kandi ja rannamurde omaks küll. Kendra teeb selle raamatuga kaks sügavat kummardust. Ühe meie keele harule, mis alguses esitab lugejale korraliku väljakutse, kuid raamatu lõpuks muutub juba osakeseks sinust. Nagu oleksid läinud suveks vanavanemate juurde. Alguses nende imeliku keelepruuki kuuldes nina krimpsutanud, kuid suve lõpuks koduõues länne- ehk iäspäidi jehkamas. Teine kummardus on eesti emadele, kelle võrdkujuks Kärkä talu Anne kasvab. Selles inimsaatuses on koos ühe tütre, abikaasa, ema, õe, tädi, vanaema, pere, talu, küla ja rannarahva lugu. See lugu on täis rõõmu, naeru, kibedaid pisaraid ja hingeni solvumisi, kuid kõige rohkem on selles ühe kange esiema armastust oma küla ja selle inimeste vastu. Ja tänu sellele isetule emaarmastusele olemegi rahvana kõigist nendest vintsutustest läbi tulnud, mida ajalugu meile aina uuesti ja uuesti kaela veeretab.

Olles ise kuuendat aasta Kuusalus õpetaja oli tõeliselt põnev ja avastusrõõmu pakkuv eelkõige sellesse keelemaailma sukelduda (mida kahjuks enam minu kõrv pole koolikoridorides kuulnud). Loodetavasti leivad tee Kärkale veel paljud nii lähedalt kui kaugelt. Peljata ei maksa, sest lahke perenaine võtab kõik avasüli vastu ja õpetab teile ka natuke rannakielt.


Andmed:
Heli Kendra, Kärkä, Rahva Raamat, 2021, lk 512

Linke netiilmast:
Mare Müürsepa arvustus Sirbis
Ülle Tamme tutvustus Sõnumitoojas
Helerin Väroneni tutvustus Raplamaa Sõnumites

26 jaanuar 2022

Elo Selirand - Tormi märgid (2021)

Ma käin pea igal pool ringi raamat näpus. Nõnda vastan üpris tihti küsimustele seoses kaasas oleva raamatuga. Mida sa loed? Millest see raamat räägib? Kas on huvitav? Soovitad? Tavaliselt saab sedasi kohe pikema vestluse raamatutest maha pidada. Arutada, mida mõlemad olema viimasel ajal lugenud ja mida kõike veel tahaks lugeda. Oleks ainult aega!

Mõni nädal tagasi pidin vastama nendele küsimustele seoses Elo Seliranna romaaniga "Tormi märgid", kuid jäin üpris kiiresti omadega jänni. Mis meil siis koostisosadeks on? Baltisaksa mõis 19. sajandil, mõrvamüsteerium, hulgaliselt muid saladusi, kirev ja värvikas seltskond (nii aadel kui talupojad) ning gootilikult tume õhkkond. Mart Juur ütles, et teos meenutab seda, kui Jaan Kross oleks üritanud kriminaalromaani kirjutada. Tuleb tõdeda, et üpris vaimukas ja tabav võrdlus.

Aga nüüd nende koostisosade juurde tagasi tulles, siis on tegemist minule üpris meelepärase "retseptiga". Kui keegi mulle need märksõnad raamatu kohta ette vuristaks, siis ma lisaks teose kohe oma järgmise raamatukogu külastuse "tagaotsitute" nimekirja. 

Aga kuidagi läks Seliranna romaan minu puhul siiski täistabamusest mööda. Ja ma pole senini suutnud ära tabada, mis oli selle põhjuseks. Raamat läks iseenesest lenneldes. Ma jalutasin mööda von Tuvede mõisa, võtsin osa kadripäeva maskeraadist ja proovisin koos 17-aastase Anniga kurjuse jälile jõuda. Ma isegi ei tea, kas midagi oli minu jaoks üle või puudu. Kas oli huvitav? Oli. Soovitad? Vot ei oskagi kohe öelda. Aga samas see teadmatuse tunne paneb mu kindlasti autori järgmist romaani lugema. Ja ma ei imestaks, kui noor Ann Meister veel mõnd härrasrahva "jama" ei hakkaks lahendama.


Andmed:
Elo Selirand, Tormi märgid, Varrak, 2021, lk 272

20 jaanuar 2022

Maniakkide Tänav - Teekond Ridamuseni (2021)

Ma olen aastate jooksul koos Maniakkide Tänavaga ikka igasugustesse hulludesse seiklustesse sattunud. Oleme parajalt kiiritada saanud Jõgeva kandis pärast Sosnovõi Bori tuumakatastroofi, igasugu kosmiliste tegelinskitega madistanud ja mööda Iidmaad ringi ratsutanud. Tuleb tõdeda, et ühegi teise kirjaniku kirjanduslikel maastikel rännates pole ma nõnda palju verd ja soolikaid näinud. Ja tegemist pole vähimalgi määral etteheitega! Kuid kindlasti tasub neile radadele asudes sellega arvestada, et päid hakkab lendama.

Äsja ilmunud jutukogumik "Teekond Ridamuseni" annab suurepärase võimaluse heita pilk autori viimase kümnendi loomingule oma üheksa palaga. Uus lugeja saab üsna ruttu enda jaoks selgeks, kas tegemist on temale sobiva (ulme)kirjandusega. 

Minu jaoks oli see pigem mõnus rännak mälestusteradadel, sest suur osa tekstidest olid varasemalt tuttavad (ajalehtedes Vooremaa ja Lääne Elu järjejuttudena ilmunud lood olid minule uued). Pigem oli see nendele väikestviisi test, kui sügava jälje olid nad esimesel lugemisel jätnud. Oli vist ainult üks lugu, mille puhul tuli mulle üllatusena, et ma olin seda enne lugenud, kõigi teiste süžeed ronisid peale paari lehekülge mälusoppidest välja. Eriti humoorikas oli taas kohtuda Udriku küla muttidega. Lool "Meie külas nähti imet" on küll omad probleemid, kui üldiselt on see lihtsalt nii mõnusalt punk ja puhtas kirjutamisnaudingus sündinud tekst.

Seda puhast kirjutamis- ja katsetamisnaudingut esineb veel mitmeski teises Maniakkide Tänava loos. Eks nüüd tuleb lihtsalt silmad-kõrvad lahti hoida ja oodata, kuhu radadele järgmine kümnend autori viib. Ühes asjas olen siiski kindel - vererada jääb ka Maniakkide Tänava uusi otsinguid saatma.
 

Andmed:
Maniakkide Tänav, Teekond Ridamuseni, Lummur, 2021, lk 288

Linke netiilmast:
Leila Liivaku arvustus Reaktoris

05 jaanuar 2022

Mehis Heinsaar - Pingeväljade aednik (2018)

***

Põdrakanep on õitsend
ja kuldnokad laskunud roostikku,
suvi tõmbab end kerra - 
õhtud on jahedad juba.

Nüüd päevad ja kuudki
aasta-aastalt on lühemad üha,
kuid tahtmine olla veel noor,
olla terve ja tugev,
ei kuhugi kao.


KOJU

Vanad puud
on hingamas
ümber mu
üksilduse maja
kuhu kunagi
saabun,

kus saan
avama uksi ja sahtleid,
mille taga on varjul
tolmvaiksed mõtted
ja õnnelik väsimus - 
see ainus
ja tõeline.

Maja
läänepoolsest aknast
on kandumas tuppa
kaugete hüüpide ümin
ja pilliroo kahin,
kitsas keerdtrepp
nagisev tuule käes
aga suundub seal üles
veel ühele
korrusele,

kus hämaras,
luitund tapeediga toas
aknalaual on
rebasenahkadest torupill,
mille osav kuid
liiglustlik mängija
uppus kord
purjuspäi
jões

ja veel -
mingi imelik loom
silmad hiilgamas pimedas,
on seal istumas nurgas,
ma ei tea tema nime,
kuid kuulen küll
kuulen juba ta
hingamist.


***

Toomingad tiikide ümber
ja lõokesed avamaa kohal -
hele vihm, hele vihm
                    läbi kõige

ja tuul - aprillikuu tuul
                        üle kollase maa,
mille keskel tilluke maja,
kus kahel pool lauda
üks naine ja mees
istumas heledas valguses,
end suutmata
liigutada -

liigpalju õnne
üheainsama
päeva sees!


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui sulle peaks meeldima Heinsaare novellid, siis otsi see luulekogu üles, sest need tekstid on lihtsalt tema novellide kehastus luulena.

PPS: Kes on Heinsaare hingelind? Äkki haigur? :)


Andmed:
Mehis Heinsaar, Pingeväljade aednik, Verb, 2018, lk 96

Linke netiilmast:
Aivar Kulli arvustus ERRis
Ann Viisilehe arvustus Värskes Rõhus
Lauri Sommeri arvustus Sirbis

03 jaanuar 2022

Raivo Tihanov - Kolm musketäri ja kokatädi (2021)

Vahel on ääretult mõnus natukeseks "põgeneda" lastekirjanduse võlumaailma.  Järsku on kõik kohad soojust ning päikesepaistet täis. Selles imelises paigas on sul näiteks võimalik tuttavaks saada teie külla kolinud robotitest vanapaariga, kes tulid oma pensionipõlve maale veetma. Nad võivad olla küll vanemad mudelid, kuid suuremat südant pole küll ühelegi uuemale robotile sisse ehitatud.

Muidugi eksib ka võlumaale vahel mõni "kurikael" ära, kelle elu ainsaks edasiviivaks jõuks on rahaahnus. Kuid kuni akud peavad, siis võid sa kõigis seiklustes robotitest vanapaari peale kindel olla. Aga kui elektroonika tõesti peaks alt vedama, siis tulevad appi sepp Oskar ja rott Hugo, sest lastekirjanduse võlumaal on igaüks kõigi eest väljas.


Andmed:
Raivo Tihanov, Kolm musketäri ja kokatädi, Eesti Raamat, 2021, lk 144

01 jaanuar 2022

Teatrielu 2020 (2021)

Viimase nädala olen täielikult olnud teatrilainel. Käisin sel aastal viimast korda teatris (Semperi/Ojasoo lavastus "Kuritöö ja karistus") ning seejärel lugesin jutti läbi nii kogumiku "Teatrielu 2020" kui ka ajakirjas TMK ilmunud kriitikute teatriankeedid hooajast 2020/21. Kõige lõppu sai veel kuulatud Vikerraadio kokkuvõtvat saadet lõppenud teatriaastast. Kõik see lõppes muidugi sellega, et ostsin omale terve portsu pileteid paariks järgnevaks kuuks.

TMK ankeedis küsiti meie kriitikutelt, kuidas on kahe viimase aasta koroonatingimused mõjutanud nende käitumismustreid seoses teatriga. Uurisin uudishimust ka oma teatrikülastuste statistikat (mul on eraldi Exceli tabel kõigi külastuste kohta ja ma tean, et ma pole normaalne!). Selgus, et viimase kahe aasta jooksul olen teatrisaali jõudnud 31 korral (2020 - 18 külastust, 2021 - 13 külastust). Võrdluseks võib tuua, et 2019. aastal oli vastav number 40 (isiklik rekord 86 jääb aastasse 2013). Kuigi neis kahes aastas on aegu, kui teatrid olid üldse kinni, siis kokkuvõttes muutsid koroonapiirangud minu harjumusi üpris kõvasti. Lihtsalt üks hetk enam ei tikkunud saali võõraste inimeste sekka istuma kaheks-kolmeks tunniks.

Muidugi tekkisid kohe ka alternatiivsed võimalused ehk voog- ja distantsteater, mille esiletõusust ja arengutest annavad väga huvitava ülevaate Jõeranna, Janseni ja Laansalu artiklid "Teatrielus". Proovisin ka mina seda korra (Kinoteatri "Eriolukord ruudus"), kuid mõistsin kohe, et mulle sellest aseainet ei saa. Samuti on mulle alati olnud suur väljakutse televisiooni jaoks salvestatud teatritükkide vaatamine. Näiteks Linnateatri lavastuse "Hecuba pärast" puhul ei suutnud ma arvutiekraani taga isegi esimest vaatust lõpuni vaadata, kuigi käisin teatris seda kolmel korral vaatamas ja vaimustusin alati. Lihtsalt see kaduvas hetkes olemise tunne ja sinu silme ees aset leidev teatrimaagi ei suuda end ekraanist läbi murda. 

Kuid rahva ja ka minu teatrisse tagasi saamise valem on väga lihtne - rohkem suurepärast teatrit! Niipea kui linna peal läheb mõne eriti õnnestunud lavastuse kohta jutt lahti, jooksevad eestlased teatri peale sõna otseses mõttes tormi (püüdke näiteks saada piletit Draamateatri "Lehman Brothersi" etendusele - kaks kuud jutti suur saal täielikult välja müüdud!). Ning sealt saadud positiivne emotsioon tõmbab su magnetina teatrisse tagasi. Sa hakkad otsima sulle huvi pakkuvaid lavastusi ka teistest teatritest. Hoiad silmad-kõrvad lahti kõige uue osas, mis kohe lavalaudadele on jõudmas. Lõpuks oled isegi valmis väikeseks väljasõiduks mõnda teise linna, et sealt seda teatriimet püüda (tänu kogumikus olnud Karin Alliku ja Heidi Aadma artiklitele suundun ma seda tegema Viljandisse ja Rakverre). Eks see väikestviisi sõltuvus ju ole, kuid selle sõltuvuse üle võime vast rahvana uhked olla.

PS: Lõppu minu kolm suurimat teatrielamust kahest viimasest aastast (peab tõdema, et pole eriti originaalsed valikud):
* Kertu Moppeli "Mefisto" Eesti Draamateatris
* Hendrik Toompere jr "Lehman Brothers" Eesti Draamateatris
* Juhan Ulfsaki "Pigem EI" Von Krahli teatris


Andmed:
Anneli Saro, Oliver Issak, Tiia Sippol & Katarina Tomps (koostajad), Teatrielu 2020, Eesti Teatriliit & Eesti Teatri Agentuur, 2021, lk 446

Linke netiilmast:

Jaak Alliku arvustus Sirbis
Teatriaastat kokkuvõttev saade Vikerraadios
Teatriaasta kokkuvõte saates "Teatrivaht"
Teatriankeedid ajakirjas Teater.Muusika.Kino
Teatriaasta kokkuvõte saates "Teatrimaagia"

29 detsember 2021

Veiko Tammjärv & Andrus Kivirähk - Rehepapp (2021)

Romaani "Rehepapp" fännid on meil ikka korralikult ärahellitatud. Neil on olnud võimalus seda lugu kogeda juba väga erinevate meediumite vahendusel. Nõnda võib ehk natuke liialdases öelda, et jäänud on veel ainult ballett ning arvutimäng. Ja kuna meil Tubina "Kratt" on olemas, siis kas seda balletti ülepea vaja ongi.

Ilmselt paljud "Rehepapi" fännid said selle aasta jõulukingiks Veiko Tammjärve nägemuse Kiviräha romaanist koomiksi võtmes (esimesed kuusteist peatükki). Tammjärv on suutnud suurepäraselt tabada selle tumeda ja kalgi maailma olemust, kus iga hetk võib su elulõng katkeda mõne tondi, mummi või kadeda naabrimehe tõttu, sest sa kaotasid ainult hetkeks valvsuse.

Tammjärve poolt valitud vähestest värvidest (must, hall, valge, punane) piisab täielikult, et kogu seda lugu pildikeeles edasi anda, sest "Rehepapp" on juba olemuselt kontrastide maailm - meie vs. nemad, tarkus vs. rumalus, hea vs. kuri, elu vs. surm. Kuldset keskteed ja helgemaid toone ei maksa sellest loost otsida.

Kui hiljuti anti romaani ilmumise kahekümnenda juubeli puhul välja juubeliväljaanne, siis jäigi see omale soetamata peamiselt seetõttu, et illustratsioonid ja kujundus ei kõnetanud. Aga Tammjärve pildid viivad mu kohe sinna Jumalast mahajäetud paika (eriti nautisin kunstniku nägemust põrgurahvast ja teistest üleloomulikest tegelastest) ning kõrvus hakkab kõlama Aarne Üksküla kare hääl. Tuleb loota, et järgmiseks novembriks jõuab ka romaani teine pool koomiksina kaante vahele.


Andmed:
Veiko Tammjärv & Andrus Kivirähk, Rehepapp: Novembri esimene pool, KrattWerk, 2021, lk 144

Linke netiilmast:
Laura Loolaiu arvustus Reaktoris

23 detsember 2021

Jüri Parijõgi - Kui isa kinkis raamatuid (1937/1957/2021)

Ikka kuuled arvamusi (eriti pere ringis jõululauas), et vanasti oli rohi rohelisem, talved lumisemad ja lapsed polnud sellised lumehelbekesed. Esimese kahe kohta ei oska ma nüüd suurt midagi tarka öelda (lumerohkuse osas ikka vaidleks vast). Kuid selle kolmandaga vaidleks ma nüüd küll. Mul on klass õpilasi täis, kes 4-5 õhtul nädalas jõuavad koju alles üheksa ajal, sest peale kooli on trennid, kooriproovid ja tantsuringid. Ja siis tuleb veel õpetajate jäetud koduseid ülesandeid ka tegema hakata. Eks YouTube, Instagram ja Netflix röövi muidugi ka oma aja, aga logelemist minu südametunnistus neile ette heita ei luba.

Eks nendes tänapäeva laste pehmuses süüdistamises ole tegelikult süüdi nostalgia, mis võtab süüdistaja üle iseenda noorusele mõeldes. Me elame ju aina keerulisemas maailmas ja pole ime, et me tunneme selles aina igatsust mineviku järele, kus kõik tundus nõnda lihtne. 

Sellisest kadunud maailmast, mis oli täis väikeseid lihtsaid rõõme, räägib Jüri Parijõe jutukogu "Kui isa kinkis raamatuid". Tegelikult võiks selle pealkirja muuta hoopis "Kui vanavanavanaisa kinkis raamatuid", sest Andud, Leenid ja Ainod jooksevad ringi möödnud sajandi alguse taluhoovides ja külatänavatel. Pealehakkamist on neil kuhjaga. Saab jäätükil sõita, vasikat mööda metsa taga ajada ja isegi oma pillid pritsumeeste peoks valmis meisterdatud. See raamat on lihtsalt kaanest kaaneni täis laste rõõmu, mis võiks ka noort lugejat sajand hiljem nakatada. Noorele lugejale soovitaks üks täiskasvanu ka kõrvale otsida (miks mitte näiteks isa, kes selle raamatu kinkis), sest usun, et mitmed sõnad võivad praegusele raamatusõbrale tundmatud olla. Aga mis võiks toredam olla, kui kaks põlvkonda ühiselt lugemas ja arutamas?


Andmed:
Jüri Parijõgi, Kui isa kinkis raamatuid, Rahva Raamat, 2021, lk 76 

18 detsember 2021

Marje Ernits - Nõid punase rehaga (2021)

Mõnikord satud televiisorist täiesti juhuslikult vaatama mõnda seriaali või saadet. Eriti põnev on siis, kui pole varem ühtki osa näinud. Sa ei tea, mis on tegelaste taust, kuid üldiselt saad suhteliselt kiiresti ree peale. Mina sattusin nõnda hiljuti jõusaalis vaatama esimest korda seriaali "Magnum, P.I." (müstika, et enne näinud ei olnud!). Mina väntasin tunnikese rattal ning vaatasin, kuidas Tom Selleck vuntside lehvides mööda Hawaiid ringi kihutas ja mingit ratsahobust taga otsis. Pole ammu nõnda põnevat trenni olnud.

Paar päeva hiljem sattusin samasse situatsiooni raamatuga. Nimelt hakkasin lugema Marje Ernitsi romaani "Nõid punase rehaga", milles uurija Ira Tever lahendab juba oma üheksandat (!!!) juhtumit raamatukaante vahel. Hawaii asemel olin sattunud Eesti rannakülla ja kadunud hobuse asemel otsiti taga õunapuu alla maetud mehe mõrvarit. 

Raamatu keskmes oli ainult konkreetne juhtum ning näiteks peategelase taust/areng või mingi laiem lugu esile ei kerkinud. Ira oli kõigest uurija, kes lahendas antud mõrvajuhtumit, ja mingit sügavamat isiklikku kontakti tema kui inimesega ei tekkinud (ehk autor eeldas, et see side on eelnevate raamatutega juba "vanal lugejal" tekkinud). Peategelasena polnud ta võrreldes oma kodumaiste või väljamaa kuulsate kolleegidega lihtsalt piisavalt meeldejääv ja särav. Nõnda läksin antud looga küll kaasa ning 190 lehekülge hiljem oli meil mõrvar teada, kuid kahjuks ei siginenud soovi või ka vajadust eelnevat kaheksat raamatut lugeda. Kuid sarnaselt "Magnum, P.I." sarjale ei ütle tulevikus ära, kui satun ajaviiteks mõnd uut mõrvajuhtumit koos Teveriga uurima. Krimifänn minus lihtsalt ei suuda "EI!" öelda.


Andmed:
Marje Ernits, Nõid punase rehaga: Ira Teveri põnevik, Eesti Raamat, 2021, lk 192