03 veebruar 2024

Indrek Hargla - Apteeker Melchiori apokrüüfid (2023)

Ma olen üpris kindel, et paljude eestlaste oodatuim raamat on juba päris mitu aastat olnud apteeker Melchiori lugude uus osa (viimane ilmus 2019. aastal). Õnneks tulid vahepeal välja Elmo Nüganeni käe alt kolm filmi, mis andsid võimaluse varasemaid Melchiori seiklusi keskaegses Tallinnas uues võtmes kogeda. Kuid samas tekitasid need ju raamatusarja fännides veel suuremat isu uue osa järele.

Õnneks jõudis eelmise aasta lõpul lugejateni väikese "eelroana" kolmest lühijutust koosnev "Apteeker Melchiori apokrüüfid", mis peaks lugejaid seni "näljasurmast" päästma, kuni järgmine täismõõdus romaan ilmub (kogumiku eessõnas  lubab Hargla, et see on kohe-kohe juhtumas). Selle ülesandega saavad apokrüüfid ka kenasti hakkama. Saame koos Melchioriga lahendada mõrvu Tallinnas, Tartus ja isegi Gotlandil.

Ütlen ausalt, et võttis ainult paar lehekülge ning ma sain aru, kui väga ma tegelikult olen sellest maailmast puudust tundnud. Ma pole ammu ühtki raamatut nõnda kiiresti "sisse hinganud". Ega lugude sisust nüüd midagi palju täpsemalt kirja ei hakkakski panema. Las fännid jääda nende avastamisrõõm. Loodan, et lühilugude formaat ning ka uued tegevuspaigad andsid autorile võimaluse end soojaks kirjutada (Tartu ja Gotlandi lugude puhul oli selgelt tunda, kuidas kirjanik ja Melchior naudivad uutes paikades ringi nuuskimist) ning kogumiku eessõnas "pearoa" kohta antud lubadus täitub peagi.
 

Andmed:
Indrek Hargla, Apteeker Melchiori apokrüüfid, Raudhargla, 2023, lk 266

Linke netiilmast:
Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

21 jaanuar 2024

Joel Jans - Rõngu roimad (2023)

Tuleb välja, et Liivimaa mõisarahvas ei jää oma Eestimaa ametivendadest veretööde korraldamises sammugi maha, kuid Rõngu kandis peab neid kohaliku mõisahärra asemele lahendama tõttama noor pastor Lenz, kes ei jõua isegi tõllast koos oma reisikohvriga välja astuda, kui juba kuskil metsa all mingi matsi laip vedeleb. Tere tulemast Rõngu!

Tegelikult on Lenz on ühe hingekarjase kohta ütlemata muhe sell ja ütleks isegi rahvamees. Muidugi nupp nokib tal kenasti ja lugeja saab kaasa elada keskmisest ehk natuke võikamate kuritööde lahendamisele, kuid siiski on Joel Jansi lugude kõige õnnestunud osa just huvitava ning omanäolise peategelase loomine. Kogumikus olevad kolm lühijuttu (mis on paigutatud ajaliselt mitme aastakümne peale) pakkusid isegi võimaluse näha Lenzi arengut inimese, kirikuõpetaja ja "detektiivina". Ning mitme muu Lenzi elu puudutava asjaolu kohta saame ainult mõne üksiku vihje (näiteks tema abielu).
 
Üldse on Jansi (ajutine???) hüpe ulme juurest krimikirjanduse manu igati õnnestunud. Ajastu, keskkond ja peategelase amet annavad kirjanikule piisavalt ruumi ja vabadust mõnuga "murder mystery't" mängida (samuti ei ole kaduma läinud Jansile omane huumor). Näiteks käib väikese maakiriku õpetaja ju tihedalt läbi nii härrasrahva kui ka talupoegadega, mis annab talle suurepärase võimaluse olla pidevalt kursis kõigega, mis kihelkonnas toimub. Nõnda ei teki kordagi üles küsimust, mis õigusega astub Lenz sisse nii rehetarre kui ka mõisahäärberisse. Kuid raamatu lõpus kerkis selgelt üles oluline küsimus, kas kõik Rõngu roimad said nüüd lahendatud või kutsutakse tulevikus mõni Rõngu koguduse liige liiga vara ja vastu tahtmist oma Looja juurde?


Andmed:
Joel Jans, Rõngu roimad, Lummur, 2023, lk 176

Linke netiilmast:
Jaan Martinsoni arvustus "Päevalehes"
Karl Martin Sinijärve arvustus ERR-i kultuuriportaalis

14 jaanuar 2024

Ain Kütt - Sagadi paruni mõrvalood (2019-2023)

Kõiksugu pätte ja mõrtsukaid on alati leidunud igas ühiskonnakihis (hoolimata sellest, kui auväärseteks või teistest paremateks mõni klass on end ajalooliselt ka pidanud), kuid õnneks on tasakaalustava faktorina ikka leidunud meie seas ka "teravamaid pliiatseid", kes oma hallide ajurakuste kaasabil on suutnud õigluse jalule seada. Ning kui ei piisa ühest "teravast pliiatsist", siis kamba peale saadakse ikka hakkama.

Selline tore kamp on Ain Küti mõrvalugudes Sagadi mõisnik von Fock, tema mõisavalitseja Wagner ning naabermõisa preili von Nottbeck. Koos lugejaga tuleb neil leida lahendusi veristele juhtumitele nii Virumaal kui ka Tallinnas. Küll mürgitatakse, kägistatakse ning susatakse noaga. Ei erine need aadlike kuriteod kuidagi "lihtrahva" omadest. Ehk ainult neid ümbritsev keskkond on esteetilisem (mõisapargid, häärberid, Toompea härrastemajad), mille tõetruu kujutamisega on autor väga korralikult vaeva näinud (eks tal ole Sagadi muuseumi juhina ka suurepärane võimalus oma raamatute tegevuspaikades ringi jalutada nii palju, kui süda lustib). Sama kehtib ka tolleaegsete kommete kujutamist (näiteks aadliproua/preili ei tohtinud toidulauas oma toitu ise noaga väiksemateks tükkideks lõigata, vaid pidi ootama, et mõni tema kõrval istuv härra seda tema eest teeks). 

Isiklikult meeldis kõige rohkem "Musta paguni mõistatus", kus tegevus oli toodud talvisesse Tallinna, kuigi samas oli tegemist ainsa mõrvajuhtumiga, mille lahenduse mõtlesin välja nii poole loo peal. Lihtsalt põnev oli lugemise ajal käia mööda Toompead ringi ning mõelda, et siin majas toimus nüüd mõrv. Kuid teised osad tekitasid suure soovi tuleval suvel minna ühele rattamatkale Virumaale, et sõita läbi kõik need Sagadid, Palmsed ja Annikvered. Ehk on isegi viies osa siis juba seljakotis kaasas.


Andmed:
Ain Kütt, Risti soldati mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2019, lk 192
Ain Kütt, Kuldse medaljoni mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2020, lk 328
Ain Kütt, Musta paguni mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2021, lk 288
Ain Kütt, Kolme kaardi mõistatus: Sagadi paruni mõrvalood, Hea Lugu, 2023, lk 284

26 november 2023

Maarja Undusk - Ellen Niit. Heleda mõtte laast (2022)

Maarja Unduski raamat oma emast Ellen Niidust on üks soojemaid ja suure südamega kirjutatud raamatuid, mis minu lugemislauale on sattunud. Eks põhjusteks on nii ema-tütre lähedane suhe kui ka soov oma ema pikka elu väärilise raamatuga tähistada. Kuid peamiseks põhjuseks on siiski Ellen Niit ise. Temast õhkuv soojus ja headus nii tütre, üliõpilase, sõbra, abikaasa, ema kui ka kirjanikuna.

Undusk suudab väga kenasti säilitada monograafia ning isiklike mälestuste tasakaalupunkti. Autori isiklik suhe Elleniga on tuntav, kuid mitte kuidagi esiletikkuv. Ütlen isegi, et Unduski oskus säilitada osade Elleni eluetappide puhul neutraalne vaatepunkt väärib sügavat kummardust (eriti mõtlen siin Ellen Niidu ja Jaan Krossi eelmiste abielude purunemist).

Endale pakkus kõige suurema lugemiselamuse Elleni lapsepõlve ja ülikooliaastate kujutamine. Ühelt poolt kuldsed ja kergelt unenäolised kolmekümnendad Tallinnas. Puhtad tänavad, valged kleidikesed ja igal pühapäeval pilvitus taevas särav päike. Sellele vastukaaluks sõjajärgne Tartu ülikool, kus täielik ajuvabadus ehk Nõukogude kord hakkas üha tugevamini sammaste vahelt akadeemilisse ellu sisse trügima. Kuid ka selles keskkonnas tahtsid noored inimesed õppida, armuda ja luua (luulet).

Raamatust jäi kummitama ka üpris alguses olnud mõte, kus Ellen Niit julgustas oma tütart olnud aegade ja elatud elu kohta rohkem pärima "kuni mõistus on veel selge". Eks suure osa vanaisade, -emade, -onude ja -tädide mälestused ja elud kaovad koos nendega. Väheste lood säilivad ja jõuavad raamatukaante vahele. Ehk Ellen Niidu üleskutse võiks leida palju laiemat kõlapinda ja järgijaid, et meie side eelmiste põlvedega ei jääks ainult mõneks vanaks fotoks albumis ja natuke juba kummalise kõlaga nimeks Geni lehel oleval sugupuul. Küsimine ei võta ju tükki küljest.


Andmed:
Maarja Undusk, Ellen Niit. Heleda mõtte laast, Tammerraamat, 2022, lk 632

Linke netiilmast:
Raamatu üle arutatakse saates "Loetud ja kirjutatud"
Maarja Vaino arvustus Loomingus
Leena Käosaare arvustus Keeles ja Kirjanduses

12 november 2023

Marje Ernits - Pommirobot (2023)

Meie kirjandusmaastikule on viimaste aastate jooksul siginenud terve hulk erinevaid detektiive ja politseiuurijaid. Kuna nad oskavad lisaks mõrvade lahendamisele ka ajas ja ruumis rännata, siis kitsaks pole neil seni hakanud. Kuid nüüd äkki hakkab piir tõesti ette tulema, sest kõige uuema liikme Aadi Lumiste elukohaks on mõne ostukeskuse parklasse pargitud autokaravan. Ise ta noore mehena sellest suurt ei hooli ja on rahul sellega, kui saab politseile mõne uue juhtumi juures abiks olla. Tema "õnneks" leitaksegi kohalikust ostukeskuse ühe poe riietuskabiinist üks kahtlane spordikott, mille võikale saladusele tuleb Aadil jälile jõuda. 

"Pommirobot" on ilmselt paari viimase aasta jooksul kätte sattunud kriminaalromaanidest üks nõrgim. Mitme uurimist puudutava seiga puhul oleks tahtnud, et mul oleks mõni politseiuurijast tuttav, kellele oleks mõne koha ette lugenud ja tema arvamust teema usutavuse osas küsinud. Endalgi tekkis juba mõne koha osas sisulisi vasturääkivusi. Ja kui autorile oli raamatu ühe tegelaskuju (noor neiu) loomisel eeskujuks mõni reaalne inimene, kelle arusaamu maailma toimimisest ta sellele tegelasele üle kandis, siis seda inimest tahan ma küll oma silmaga näha. Lisaks oli raamatus mitmeid väga kummalisi keelevigu, mida tavaliselt võib kohata ainult Jesper Parve raamatutes (meil on ikka müüjad ja eelkäijad, mitte müüijad ja eelkäiad). Kõik see kokku mõjus nõnda, et järgmist juhtumit lahendab Aadi kahjuks minuta.

Andmed:
Marje Ernits, Pommirobot: Karavani detektiivi lood, Eesti Raamat, 2023, lk 186

10 november 2023

Liina Pihlak - Elu puu (2021)

Näitlejad, lavastajad ja teatrijuhid on alati olnud prožektorite säras. Seda nii oma teatriteel kui ka hiljem lugematutes raamatutes, filmides, telesaadetes või teatriloolaste artiklites. Eestlased on ju täitsa hullud teatri järele. Seda näeb igal õhtul kell 19.00 erinevates järsku pimedaks minevates saalides kui ka septembris toimuva Draama festivali ajal trükivalgust nägeva "Teatrielu" statistikast. Me lihtsalt armastame oma näitlejaid lavalaudadel näha ja neist ka raamatuid lugeda (endagi kodus olev teatrile pühendatud riiul hakkab raamatutele vaikselt kitsaks jääma).
 
Aga kogu selle lavasära ja õhtut lõpetava aplausi taga on tegelikult ju kümnete ja sadade inimeste töö, kelle nimed jõuavad heal juhul kavalehtedele, kuid tihti mitte sedagi. Inimesed, kelle teatritee võib olla isegi põnevam, kui mõne ooperiprimadonna oma. 

Ühe sellise eluloo otsa komistasin ma tänu hiljuti loetud Mihkel Muti raamatule Mati Undist, kus korduvalt viidatakse Liina Pihlaku raamatule "Elu puu". Kummalisel kombel polnud see raamat seni minu radarile sattunud. Liina Pihlaku oli aastaid kunstnikuks Vanemuises,  ETV-s ja Tallinnfilmis. Ta töötas koos Kaarel Irdi, Epp Kaidu, Mati Undi, Grigori Kromanovi ja Ago-Endrik Kergega! Ta oli teatriuuenduse keskel, Irdi tõusu ja languse tunnistajaks, Nukitsamehe kodu arhitekt ning Kallewi-Boegg nr 1 tegelik leiutaja. Ja kõigele sellele lisaks olid ta vanemad Kersti Merilaas ja August Sang. See elu on raamatut väärt! 

"Elu puud" lugedes istuksid otsekui mitmed sügisõhtud koos vanatädi Liinaga õdusas köögis, rüüpaksite koos teed ja kuulaksid tema pajatusi. 1930ndate aastate lõpu Tartu, kuldsed kuuekümnendad või ajuvaba stagnaaeg - kõik see on kuulamist/lugemist väärt. Kohati küll Liina kordab end, aga sellest pole tegelikult midagi. Eks mälu käibki kummalisi radu. Peamine on, et need said kirja ja ei vajunud unustuse hõlma. Me ehk ei taha seda endale veel tunnistada, aga just vanatädi Liinade põlvkond on meie seast varsti lahkunud. Kuid veel on võimalik nende lugudest osa saada. Leiame selle aja, aurava teetassi ja sätime end mugavalt kuulama. 


Andmed:
Liina Pihlak, Elu puu: Minu vanematest Kersti Merilaasist ja August Sangast ja minu elust teatris, filmis ja televisioonis, Tänapäev, 2021, lk 368

Linke netiilmast:
Eeva Park raamatust rääkimas saates "Loetud ja kirjutatud"

27 oktoober 2023

Karl Ristikivi - Inimese teekond ja muu luule (1972/2023)

***

Ma veel ei teadnud, et see oli patt,
kui teada sain, oli hilja,
sest hea ja kurja tundmise puust
ma sõin liig küpse vilja.

Kõik oli nii kevadvärske ja noor
kui kaste su kulmukaarel -
kuni teadmise päikeses kolletas kõik
mu üksinduse saarel.

Mu pilk ainult korraks surus su kätt,
ja sellest küllalt jatkus.
Ühel päeval üks ingel või paha vaim
mu tunnetelt tiivad katkus.

Ja nüüd, kui vari su noorusest
mulle tuttavalt pilgutab silma,
tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain,
olen alati olnud ilma.


***

Kuid lõpuks - kas see polnud kogu aja
muud midagi kui varjupilt ja kaja?
Kas siiski, kui mu kõrval olid sina,
muu polnud tõeline kui valge lina?

Ja sinu kiirgus, soe kui kevadtuule
õrn puhang, mis mind riivas, ainult luule
ja lapsik pimesikku mängiv tuju,
üks igatsus, mis otsib oma kuju?

Ei tea. Ja kuigi vastus tõde tabaks,
me unenäoski ei saa päris vabaks,
ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja,
et oma loodud lõkkest ei saa sooja.

Jääb ainult tänumeelne alandlikkus
nii vastu võtta nagu suurim rikkus
kõik varjud, helgid, puhang suvesooja,
ja käia, kuni päike läheb looja.


***

                 Sing me a song of a lad that is gone,
                 say, could that lad be I?

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu isamaatust.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle ja leiad põhjuse see luulekogu kätte võtta?

PPS:
Minu jaoks on Karl Ristikivi ainsaks jäänud luulekogu olnud aastaid üheks olulisemaks raamatuks. Need tekstid läksid mulle väga hinge juba pea kakskümmend aastat tagasi, kui neid esmakordselt lugesin (ja mitmed innuga ka pähe õppisin), ning mõju on endiselt sama. Täpselt ei oskagi öelda, miks see on nõnda (näiteks Heiti Talviku luulega on sama lugu). Aga luule puhul polegi see küsimus tegelikult üldse oluline. Kui kõnetab, siis sellest piisab.

PPPS: 
Sel aastal EKSA poolt välja antud kordustrükis on juurde lisatud ka apokriivalised tekstid (näiteks luuletused Ristikivi romaanidest), kuid eriti kiidan Jaan Unduski eessõna ja Janika Kronbergi järelsõna. Puhtalt nende pärast tasub kaaluda raamaturiiulis olemas oleva "Inimese teekonna" vanema trüki välja vahetamist (esmatrükki muidugi mitte).


Andmed:
Karl Ristikivi, Inimese teekond ja muu luule, EKSA, 2023, lk 240

20 oktoober 2023

Jana Maasik - Kummituste peatänav (2023)

Ilmselt oleks "Kummituste peatänavat" veel parem olnud lugeda 2. novembri õhtul, kui mööda Eestimaad on ringi käimas tavapärasest suurem hulk hingi, kummitusi ja tondikesi, kuid oktoobrikuu lõpu pime ja tuuline sügisõhtu sobis samuti, et kohtuda mõnedega nende seast. 

Jana Maasiku raamatu traagiline algus võib mõnd lugejat alguses ära kohutada (ehk isegi pigem mõne noore lugeja vanemat, kes eeldab, et lasteraamatutes me surma teemadel ei räägi), kuid loodan, et mitte nõnda palju, et raamat pooleli jätta. Tegelikult on surma, leina ja leppimise teemat autori poolt meisterlikult ja austusega kajastatud (sarnasel teemal tuleb meelde Triinu Laane veel noorematele lugejatele mõeldud raamat "Luukere Juhani juhtumised") ning annab, muidu väga seikluslikult ja hoogsalt kulgevale loole, vajalikku sügavust juurde.

Nõnda ongi "Kummituste peatänaval" olemas väga paljud heale lasteraamatule omased tunnused: põnev lugu, sümpaatsed tegelased, sügavam mõte, natuke õpetlikku sisu (Tallinna ajalugu, rahvapärimus) ja kaunis kujundus (minu arvates sobisid Urmas Viigi illustratsioonid antud raamatule suurepäraselt). Ma nuriseks ainult keelekasutuse kallal, mis minu arvates oli kohati sihtgrupile mõeldes liiga keeruline (näiteks sõna "makulatuur" küll nüüd kaheteistaastased ei kasuta). Kuid keelelist väljakutset on muidugi ka vaja! Kuidas muidu noore lugeja sõnavara areneks. Eks ikka häid raamatuid lugedes, mis kindlasti "Kummituste peatänav" ka on.


Andmed:
Jana Maasik, Kummituste peatänav: Võtme mõistatus, Varrak, 2023, lk 208

18 oktoober 2023

Mihkel Mutt - Liblikas, kes lendas liiga lähedale (2023)

Kui olin lõpetanud Mihkel Muti kirjutatud raamatu "Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg", võtsin lahti oma loetud raamatute faili, et vaadata, mis mul aastate jooksul on Undist loetud. Failis olnud nimekirja süüvides nägin, et olin läbi lugenud just Undi kahte esimesse loominguperioodi jäänud teosed (Muti jaotuse järgi hõbeajastu kuuekümnendatel ja kuldajastu seitsmekümnendatel aastatel).

Mäletan, et  keskkooli ajal ja ülikooli esimestel aastatel sai väga süstemaatiliselt loetud eesti kirjanike loomingut (jutti kogu Ristikivi looming, järgmiseks kogu Kross jne), aga Unt jäi pooleli. Mutt ütleb samuti oma raamatus, et Undi looming võib kohati nooremal lugejal hinge kinni lüüa. Ilmselt juhtus see ka minuga. Aga nüüd tuleb tõdeda, eriti tänu Muti enda mõnusalt paksule raamatule, et olen juba rohkem lugenud Undist kui Unti ennast. 

Tänu Muti raamatule on siiski plaan ka mõnedele Undi hilisemale romaanile oma võimalus anda. Samas tunnen sisimas, et Unt ei ole ega vist ka saa "minu kirjanikuks". Kuid samas Muti raamatut lugedes oli mu kõige kurvem tõdemus, et suure tõenäosusega oleks Unt olnud "minu lavastaja". Kogu see mängulisus, vihjelisus ja olukordade/(soo)rollide pea peale pööramine. Tuled teatrist kaaslasega teatrist välja ja terve kodutee saate arutada/tõlgendada et huvitav, mis lavastaja küll selle või teise vihjega mõtles. Unt ise turtsub vaikselt teatri puhvetis naerda ja nendib, et vähemalt polnud publikul igav.

Aga kahjuks avastasin teatri võlumaailma enda jaoks just siis, kui Undi teatri- ja elutee oli lõppemas, ja nõnda ei ole ühtki tema lavastust näinud (mäletan veel "Aida" ümber olnud melu ja Üllar Saaremäed "Suvekooli" reklaamklipis kirvega puid lõhkumas). ERRi arhiivis on küll õnneks terve hulk Undi lavastusi järelvaadatavad (eriti Noorsooteatri aegsed tööd), kuid televiisorist teatrit pole me pea kunagi vaadata suutnud (Nüganeni "Armastus kolme apelsini vastu" on üks suur erand).

Mutt nendib raamatu lõpus, et selle kirjutamise üheks eesmärgiks võiks olla värskendada meie kõigi ühismälu Undist kõige avaramas mõttes, et ka uuemad põlvkonnad mõistaksid, kellega oli tegemist. Samuti annab see uutele lugejatele kätte terve kimbu võtmeid, mille abil on Undi loomingut võimalik enda jaoks avastada ja mõtestada. Mälu ja mäletamine on meie väikesele kultuuriruumile ääretult oluline, nii tuleb teha suur kummardus Mihkel Mutile, et ta sellise suure töö ette võttis ning oma sõpra, kolleegi ja laiemalt üht tervet põlvkonda portreteeris. Ning nõnda pole see raamat kindlasti lugejatele mitte hüvastijätt, vaid esma- või taaskohtumine Matiga. Seega: "Tere, kollane kass!"


PS: Kõige väiksem nurin nurinate seas - raamatu lõpus oleks võinud olla Mati Undi teoste ja lavastuste loetelu. Tean, et "Undi-juttude" lõpus selline nimekiri juba oli, aga topelt ei kärise.


Andmed:
Mihkel Mutt, Liblikas, kes lendas liiga lähedale: Mati Unt ja tema aeg, Fabian, 2023, lk 472

Linke netiilmast:
Jaanus Kulli artikel Õhtulehes
Teet Korsteni arvustus Postimehes

14 oktoober 2023

Ulrika Kelk-Pedersen - Kassikuld (2023)

Ulrika seikluste kohta ühes "eliitkoolis" tahaks kasutada meie filmiklassika üht kuulsamat tsitaati: "Einoh, kui Te nüüd nalja ei tee, siis on see küll päris kena nali." Aga kahjuks tean, et kui ma loeks raamatust "Kassikuld" nii mõnegi lõigu või peatüki ette, siis mitmed mu kunagised kursakaaslased või hilisemad kolleegid ütleks kohe, et see on ju nende elust maha kirjutatud stseen. 

Muidugi on autor keeranud kunstilise võttena paar (mõnes kohas ehk isegi paarkümmend) vinti mõnuga peale ning ka raamatututvustus ütleb selgelt, et tegemist on paroodiaga. Aga samas tuleb endale tunnistada, et oma õpetajakarjääri jooksul olen tegelikult kuulnud veel ajuvabamaid lugusid meie haridusasutustes toimuvast ja inimestest, kes neid juhivad (kummalisel kombel on need peaasjalikult puudutanud just "eliitkoole" ja Ida-Virumaa koole).

Kahjuks piirdus"Kassikulla" kui raamatu väärtus minu jaoks peaasjalikult mõne naeruturtsatuse ja hinge tekkinud tänutundega, et mul on õnnestunud koolides töötada kõik need aastad nõnda toredate ja toetavate kolleegide keskel. Mõni päev enne esimese veerandi lõppu ja keset suuri sügistorme oli see tõele au andes täiesti piisav, mis Ulrika seiklustest kaasa võtta.


Andmed:
Ulrika Kelk-Pedersen, Kassikuld. Ühe õpetajanna seiklused eliitkoolis, 2023, Eesti Raamat, lk 208 

05 oktoober 2023

Katariina Libe - Selena Kuu Nukumeistrite saarel (2023)

Ma olen aastate jooksul külastanud nii noortele võluritele, ükssarvikuratsuritele kui ka lihtsalt "erilistele" mõeldud koole. Nüüd oli mul võimalus ühel kaugel lõunamere saarel külastada nukumeistritele mõeldud kooli. Tuleb tõdeda, et ega see eelpool mainitutest palju erinenud. 

Õppeaasta alguses tulevad õpilased ligemalt ja kaugemalt kokku, et oma ala parimatelt teadmisi ja oskusi omandada ning ise aastatega õpipoisist meistriks sirguda. Nende seas on alati neid, kes alles eile kuulsid, et on olemas mingi nukumeistrite maailm, ning neid, kes üles kasvanud teadmises, et see saab olema nende teekond.

Muidugi on kuskil varjudes ringi hiiliv tume salapärane jõud, kes tahab valitsevat olukorda pea peale pöörata. Kuna sellest ohust avalikult ei räägita, siis hakkavad muidugi essakad seda isepäi uurima ja saladusi paljastama.

Ehk kokkuvõttes ei õppinud ma nukumeistrite koolis töövarjuna ringi liikudes eriti midagi uut, aga see ei tähenda, et mul ei olnud põnev. Ütleks isegi, et kohati oli kogu see nukundus üpris kõhe. Kindlasti mõne aasta pärast ei ütleks võimalusest ära, kui pakutaks vaatlema minna natuke vanema kooliaste tegemisi seal kaugel saarel asuvas koolis. Kuigi Erasmuse poole pole vast mõtet selle sooviga pöördud. :) 


Andmed:
Katariina Libe, Selena Kuu Nukumeistrite saarel, Varrak, 2023, lk 190

30 september 2023

Berit Sootak - Hõberebane (2023)

"Hõberebasega" jõuab Berit Sootaki "Hingelinnu saaga" ehk kodumaine X-meeste lugu lõpule. Mirtelist sai Säde, Sädest Viimane Hingelind ja Viimasest Hingelinnust ... . Seda ma muidugi öelda enam ei saa. Lugejal tuleb endal taas ette võtta tee Veriorale ja Marimetsa, kuid soovitan läbi hüpata ka Musta Marduse nimelisest kõrtsist Tartus. Kuid olge valmis, et viimase ukselt saadetakse teid pikema jututa tagasi. Kõik pole lihtsalt piisavalt "erilised", et sisse pääseda.

Sarja kolmandaks osaks on autoril juba oma maailm loodud ja seal kehtivad reeglid paika pandud. Nõnda jääbki viimase raamatu ülesandeks lugejale võimalikult põnevat lugu pakkuda. Sellega saab "Hõberebane" ka üldjoontes hakkama. Kindlasti aitab siinjuures väga kaasa tegelaskonna, tegevusaja- ja ruumi kontsentreeritus.

"Hingelinnu saaga"
Muidugi on lisaks pealiinile (Marimetsa kliinikust levima hakanud uus haigus, mis röövib erilistelt nende võimed) ka mitu olulist kõrvaliini (narkokaubandus, suhtedraamad, Säde vaimne tervis), kuid see kõik on lugedes hallatav. Kordagi ei pidanud hakkama lehti lappama või endale meelde tuletama, et kes see tegelane nüüd oli või mis nad nüüd sinna Elvasse ära kaotasid. Lisaks tahaks ära märkida vaimukalt lahti kirjutatud Säde ja Susi vahelise partnerluse Eesti Eriliste Eriüksuse noorte agentidena. Kui Säde-Kauri-Kiili liin täitis noorteromaanidele vajalikku armukolmnurga ülesannet, siis Säde ja Susi omavaheline lõõpimine ja seltsimehelikkus tõi kohati üpris tumedatesse toonidesse kiskuvasse loosse ka paraja annuse huumorit.

Tuleb tõdeda, et "Hingelinnu saagaga" jäin kokkuvõttes üpris rahule. Muidugi on sarjal omad kitsaskohad ja mitmed noorele autorile tüüpilised konarused (näiteks soov korraga kõik ühtede kaante vahele ära mahutada). Üldiselt ma (kohati väga) noorte eesti autorite poolt kirjutatud ning noortele suunatud ulmesarjade puhul esimesest osast kaugemale ei jõuagi. Nende keskmisest tasemest kõrgub "Hingelinnu saaga" ikka mäekõrguselt üle. Nii loodangi, et Säde ja teiste eriliste lugu ei jää viimaseks Berit Sootaki jutustatud looks (mis eelmainitud sarnaste autorite puhul üldiselt juhtub), vaid mu raamaturiiulisse jõuab tulevikus veel mõnigi teine sama autorinime kandev raamat.


Andmed:
Berit Sootak, Hõberebane, Raudhammas, 2023, lk 476

28 september 2023

Mehis Heinsaar - Kadunud hõim (2022)

Mehis Heinsaare viimasest romaanist "Kadunud hõim" on nüüd pea aasta jooksul palju kirjutatud ning räägitud. Ka auhindu on jagatud. Kriitika vastuvõtt on olnud tunduvalt soojem võrreldes Heinsaare esimese romaaniga "Artur Sandmani lugu", kuid päris selle taseme kiituseni "Kadunud hõim" veel ei küündi, mis on osaks langenud autori novellikogudele. Kuid kokkuvõttes on "Kadunud hõimu" näol kindlasti tegemist ühe viimaste aastate olulisema romaaniga meie kirjandusmaastikul.

Ise lugesin "Kadunud hõimu" läbi juba üle poole aasta tagasi, kuid raamatust saadud külluse tunne on jätkuvalt minuga. Rännak mööda metsikut, müstilist ja natuke õudset Eestimaa loodust väsitas lõpuks oma värvide, lõhnade ja helide rikkusega lihtsalt natuke ära (põhjus, miks ka blogipostitus nõnda kaua aega võttis). Selgelt andis romaan žanrina kirjanikule võimaluse kõigile oma "firmamärkidele" paar vinti juurde keerata. Aga see pole mingi etteheide, vaid siiras tõdemus, et Heinsaar püüdis selle teosega tõesti kogu põhjamaise looduse vägevust ühtede kaante vahele kokku suruda. Ja kui see lugedes valla pääseb, siis võib see tõepoolest su jalust niita.

Romaanis lahti rulluvast loost ma ei räägikski, las igaüks avastab ise selle kadunud hõimu saladuse. Üht mõtet tahan siiski jagada. Nimelt jäi teose lõpp minu jaoks kuidagi lahjaks. Kas ootasin liialt suurt novellilikku puänti või nägin lõpplahendust juba kaugelt tulemas? Ehk olin lihtsalt teekonnast väsinud? Kas oli tõesti ühe korraga liiga palju Heinsaart? Ei oskagi sellele praegu vastata. Kuid üht tean kindlalt - "Kadunud hõimu" loen ma mingi hetk uuesti. Ja seda juhtub väga väheste raamatutega.


Andmed:
Mehis Heinsaar, Kadunud hõim, Menu Kirjastus, 2022, lk 318

Linke netiilmast:
Jaan Sudaki arvustus Sirbis
Saara Liis Jõeranna arvustus Loomingus
Peeter Kormašovi arvustus Eesti Päevalehes
Romaani tutvustus Tartus
Mehis Heinsaar saates "Loetud ja kirjutatud"
Siin Lille arvustus Vikerkaares

09 september 2023

Marje Ernits - Vabaduse nimi on Vabadus (2023)

Väikese Beti Raadma lugu, mis algas sõjajärgses Tartus, jõuab kolmanda raamatuga lõpule. Beti eakaaslastele räägiti terve nende noorusaja, et nemad on see vabaduse ja rahu põlvkond, kes ehitavad valmis nii sotsialismi kui ka kommunismi. Aga õnneks mängis ajalugu oma järjekordse vingerpussi ning lisaks tuli hakata üles ehitama veel ka kapitalismi. Kuid seda sai teha juba päriselt vabas riigis.

Olen juba Marje Ernitsa triloogia eelnevate osade puhul välja toonud, et Beti on mitmes mõttes võrdkuju töökale ja visale eesti naisele/emale. Kolmas osa tõestab seda mitmel korral veel, sest Beti elu pööravad pea peale nii riigikorra muutused kui ka eraelulised keerdkäigud, mis panevad Betit aina uuesti ümber hindama juba tehtut ja vaatama värske pilguga tulevikku. Tulevikku, mis on täis vabadust ise valida ja otsustada.

PS: Triloogia lõpuks tahaks veel ära mainida, et ilmselt oleks lugemiselamus olnud palju mõjusam, kui Beti lugu oleks ilmunud ühe raamatuna, mitte jagatud ühel aastal ilmunud kolme osa vahel. Kuid ilmselt oli tegemist kirjastuse otsusega, mis on praeguseid raamatuhindu vaadates ehk lihtsalt majanduslikult rentaabel.
 

Andmed:
Marje Ernits, Vabaduse nimi on Vabadus: Sõjarahu aastad 3. raamat, Eesti Raamat, 2023, lk 176

08 juuli 2023

Indrek Hargla - Heade mõrvade linn (2023)

Indrek Hargla jutukogumik "Heade mõrvade linn" on uue raamatusarja "Kriminaalne raamatukogu" avapauguks. Kuigi raamatu esikaant kaunistab 19. sajandist pärit kaunis G.F. Schlateri lito Kivisillast, siis kolmes kriminaalses lühiloos satume hoopis kummalistesse tänapäeva alternatiiv-Tartutesse (äärmiselt multikultilik Tartu või Tartu, kus ulmekirjandus on kultuurimaastiku a ja o), kus tuleb peagi hakata Raadi kalmistule uusi haudu kaevama.

Minu jaoks on kaks kõige tähtsamat hea krimiloo komponenti halle ajurakke stimuleeriv juhtum ning isikupärane uurija/detektiiv. Antud kogumiku kolmes loos aset leidvat mõrvajuhtumit on parimal juhul keskpärased (lühiloo kontekstis veavad veel kuidagi välja), kuid kõigi kolme loo uurijad on kahjuks ilma igasuguse särata ja kohe unustushõlma vajuvad tegelased.

Ehk tundub, et ma olen liiga kriitiline, kuid peamiseks kriitika põhjuseks on see, et mina ja väga paljud meie lugejad teavad, kui kaasahaaravalt ja kõrgel tasemel suudab Hargla kirjutada (apteeker Melchiori romaanid on meil ja mujal põhjusega populaarsed). Kuid nende kolme mõrvaloo puhul ütleks, et autor on selgelt oma eelmiste kirjatööde tõttu väga kõrgele asetatud lati (ootushorisondi) alt kahjuks läbi jooksnud.  Loodan, et see jääb kõigest üheks ebaõnnestunud katseks ning järgmine katse (samas sarjas peaks ilmuma Harglalt peagi "Apteeker Melchiori apokrüüfid") paneb publiku taas rõkkama.


Andmed:
Indrek Hargla, Heade mõrvade linn: Kolm mõrvalugu Tartust, Raudhargla, 2023, lk 180

Linke netiilmast:
Raimu Hansoni intervjuu kirjanikuga Tartu Postimehes
Helen Pärki arvustus Postimehes
Karl Martin Sinijärve arvustus ERRi kultuuriportaalis