20 oktoober 2022

Tõnu Õnnepalu - Pimeduse tunnil (2020)

KUNST

Kuid vähemalt on nüüd ka minul amet:
Narr. Pajats. Töökoht: Hingevalu Trupp.
Me teatri toole katab pehme samet
ja kullast särab iga link ja nupp.

Ja lühtrid süttivad, kui saabub õhtu,
ja tuleb ette, et maestro paus
on niivõrd kandev, et su kõhtu
võib õnnestada miski päris aus.

Kuid kohe minu järjekord on laval,
mul sooritada tuleb üks faux pas,
mis rikub kõik. Sest lavastaja kaval
teab: tragöödias teisiti ei saa - 

seal ülevat peab raamistama maine
ja kangelase kõrval seisma loll.
Ma otse oma elust võtan aine,
et valmiks järjekordne piinlik roll.

Ja kui ka juhtub, et mu narrihinge
poeb mõnel õhtul ehtne ahastus,
tean lohutuseks: palk on siiski kindel,
me teatrit toetab riiklik rahastus.

Inkognito võin kõrtsinurgas nutta,
peaasi, et maha võetud grimm,
ükskõikne maailm väljas mööda ruttab,
miks aga südames see vaikne vimm

veel ikka visalt köeb? Ja kasvab piinaks...
No kasvagu. See piin on kunsti söök.
Kui temast tõesti lahti saaksin viimaks,
see alles oleks mulle ohtlik löök.

Sest seni vähemalt on mul mu amet,
ja justkui perekond: see Hingevalu Trupp.
Kus kataks toole veel nii ilus samet?
Kus säraks veel nii kuldselt iga nupp?


VAHEAEG

Jäin tukkuma su käte vahel,
jaanuaripäike.
On pühapäev ja tõesti vahel
ju pole mingeid käike.

On vahel lihtsalt vaheaeg
ses ajalikus ajas,
on vahel võetud vahelaed
sind ahistanud majas

ja põrandadki kistud üles
ja seinad aetud maha.
Nüüd olen ainult sinu süles,
kas tahad või ei taha.

Kuum sa ei ole, aga jahe
mul ka su käes ei hakka.
Las olla elus lihtsalt vahe,
kus midagi ei hakka

ja mitte miski ei saa läbi
ja midagi ei toimu.
Mul pole selle pärast häbi,
et silitad mu oimu.


***

Meid oli ükskord kaks, me kõndisime
üks teise kõrval mööda tühje teid.
See oli enne kui me sündisime,
neil teedel kunagi ei nähtud meid.

Me kumbki mõtlesime tema peale,
kes tuleb vastu ja meid lõpuks näeb
ning ütleb: sina lähed kurale, sa heale,
sel ees on orud, sinul kõrged mäed

ja kumbki kannab hinges oma valu.
ja kumbki ootab teist, see aeg on pikk,
see aeg on elu, palud või ei palu,
see ootus pikem on kui igavik.

Meid oli ükskord kaks, me kõndisime,
seal kaugel mööda unustatud teid.
See oli enne kui me sündisime,
neil teedel pole iial nähtud meid.


PS: See luulekogu sattus minu teele tänu Õnnepalu ja Kaplinski kirjavahetusele, kus sellest kogust ja samadest teemadest mitmel korral juttu tuleb. Ja luulevormis võib mõni mõte või tunne eriti tugevalt mõjule pääseda. Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm enim mõjunud luuletust. Äkki need kutsuvad ka sind seda lugema.


Andmed:
Tõnu Õnnepalu, Pimeduse tunnil, EKSA, 2020, lk 88

Linke netiilmast:

Laura Porovarti arvustus Värskes Rõhus
Janek Kraavi arvustus Sirbis
Tõnu Õnnepalu saates "Ööülikoolis"
Tõnu Õnnepalu saates "Suveduur"

19 oktoober 2022

Jaan Kaplinski & Tõnu Õnnepalu - Kirjad (2022)

Millest võiks meie kaks armastatud kirjanikku üksteisele kirjutada? Uutest suundumustest maailmakirjanduses? Kunsti, teatri ja kirjanduse rollist tänapäeva ühiskonnas? Suurtest poliitilistest sündmustest meil ja mujal? Jah, kõigist nendest on nendes kirjades natuke juttu. Kus sa pääsed! Kuid põhiliselt arutavad Tõnu ja Jaan oma kirjades teemade üle, mis on elus päriselt olulised - eestlaste uus hullus ehk lõputuna näiv ja igat pühapäeva täitev muruniitmine aedades, köögiakna taga puuoksal maanduvate linnukeste tulevik ning selle koha otsimine, mida saaksid südamerahus oma päriskoduks kutsuda. 

Kõige selle taustal on läbiv teema ka Jaani tervis ning selle pidev halvenemine. Kui esimene pool raamatust läks lugemine lipates ning tõesti suure huviga jälgisin kirjast kirja edasi kanduvaid mõttevahetusi, siis viimased sada lehekülge olid tõesti rasked. Nii Jaan, Tõnu kui ka mina teadsime, et nende saja lehekülje pärast jääb üks kiri vastuseta ja üht meist kolmest ootab pääsemine/rahu/igavik. Lõpuks, kui sain aru, et nüüd loetud Tõnu kirjale ei tulegi Emajõe kaldalt enam vastust, tegi see ikka päriselt raamatu kohal silmad märjaks. 

Kuid sellest kurvast noodist hoolimata olen ütlemata tänulik, et need kirjad ja mõtted said raamatukaante vahele. Kuigi öeldakse, et internetis jääb kõigest jälg ja midagi ei lähe lõplikult kaduma, siis just igasugused vähegi kultuurilooliselt väärtuslikud kirjavahetused tundub olevat "kaduv kunst". Vanasti koguti ja säilitati kirjavahetusi suure hoolega, kuid nüüd teeb DELETE nupp oma tööd tuima rahuga. Selle tõttu tõesti suur kummardus antud raamatule, mis aitab natuke paremini mõista meie kaht kirjanikku paremini loojate ja inimestena. Väike kild meie kultuurilugu pääses DELETE nupu eest pakku.


Andmed:
Jaan Kaplinski & Tõnu Õnnepalu, Kirjad, Aadam ja Pojad, 2022, lk 390

Linke netiilmast:
Vilja Kiisleri arvustus Eesti Päevalehes
Margus Mikomäe arvustus Maalehes

15 oktoober 2022

Tiia Selli - Mirtmärt Loomapäästekamp (2022)

Väikeste detektiivide "tööpõllul" ei paista meie lastekirjanduses lõppu paistvat. Huvitav, kas keegi on sellest "fenomenist" juba oma ülikooli lõputöö kirjutanud? Aga tundub, et kuni detektiivikestele tööd ehk lugejaid jagub, seni leiavad erinevate salaseltside, komandode ja jäljeküttide tegemised jätkuvalt ka kajastust. 

Iga selline kriminaalide vastu võitlev ühing proovib ka oma kindlat nišši leida. Olgu selleks kindla piirkonna kriminaalse maailma vastu astumine või fookuse seadmine ainult üht tüüpi kuritegude suunas. Nõnda ei hakata ka "konkurentide" varvaste peal tallama.

Uusim tulija on MirtMärt Loomapäästekamp, kes näivad keskenduvat selgelt ühele teemale ning on juba oma esimese juhtumi ka edukalt lahendanud. Peab ütlema, et uustulnukatel paistab julgust ja pealehakkamist küllaga olema, sest ohtusid, mida nad oma esimese (algusel väga lihtsa) juhtumi lahendamiseks ületama pidid, oli ikka omajagu (kiskus korralikuks märulifilmiks kätte). Kuid eks tulevik näitab, kas tegemist on ühepäevaliblikaga või on vanad olijad omale uue tõsise konkurendi saanud.


Andmed:
Tiia Selli, Mirtmärt Loomapäästekamp, Varrak, 2022, lk 152

08 oktoober 2022

Elin Toona - Puuingel (1964)

"Puuingel" on ilmselt üks neid raamatuid, mis oli juba ilmumise ajal omamoodi "kummaline" ja peavoolust selgelt kõrvale kalduv teos. Millest pagulaskirjanduse "klassikaline" raamat rääkis? Kuldne ja nostalgiat täis Pätsu aeg, "võidukad" perioodid meie ajaloos, sõjakoledused ja põgenemine kodumaalt (seda romaanide kui ka mälestuste võtmes). Ehk laias laastus oli pilk suunatud lähemal või kaugemal minevikul. Ning seda muidugi 95% juhtudest meie rahva ajalool (Karl Ristikivi on oma paguluses kirjutatud ajalooromaanidega selge erand). Eks mõistetavalt oli vaja kaotusevalu paberile panna ning otsida lohutust kadunud aegadest (pagulase argipäev oli ju võrreldes olnuga väga trööstitu).

Kuid järsku kirjutab üks noor ja laiale lugejaskonnale tundmatu neiu romaani, mis astub sellest rahulikust ja tuttavast selgelt kõrvale. Ta räägib loo ühest noorest mässumeelsest neiust, kes otsib oma elu mõtet ja sihti aina vabameelsemaks muutuvas 1960. aastate Londonis. Ja kõigele lisaks pole peategelane eestlane! Pigem väike maailmakodanik, kelle jaoks rahvused ja riigid ei oma mingit rolli. Tema elu keskmes on suhted, millest mõni on purunenud, teine helesinine unistus ning kolmas jätab armid kogu eluks. Nende suhete ja tunnete keerises otsib ta oma teed ja vastust küsimusele, kes ta tegelikult on või kes ta olla tahab.

"Puuingli" võtsin lugemiseks puhtalt Elin Toona mälestusteraamatu "Pagulusse" mõjul. Toona kirjutas mälestustes, kuidas see romaan valmis alguses ingliskeelsena ja ainult originaalkäsikirja kadumise tõttu kirjutas ta "taastatud" versiooni eestikeelsena. Ütlen ausalt, et seda inglise keele mõju oli selgelt tunda. Kohati jättis tekst pigem mulje kehvapoolsest tõlkest või väga lohakalt tehtud toimetajatööst. Pähe tuli ka mõte, et "süüdi" võib olla autori taust. Noore Elin Toona tutvusringkond koosnes ju sel perioodil juba peaasjalikult inglastest ja mul jäi tunne, et ta lihtsalt ei osanud/ei teadnud, kuidas osade väljendite, mis inglise keeles olid igapäevased, võimalikud eestikeelsete vasted oleksid (tema eesti keel oli ju mõnes mõttes ajas seisma jäänud). Keelega seotud "segajatest" hoolimata on selle noore tüdruku eneseotsingud ja vastandumised ühiskonnale/vanematele mõneski mõttes ajatud, kuid samas on tunne, et see romaan jääb ikkagi oma aega ja ka ruumi kinni. Samas jääb painama küsimus, mis oleks saanud, kui algne käsikiri poleks kadunud ja "Puuingel" oleks ilmunud ingliskeelsena?


Andmed:
Elin Toona, Puuingel, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964, lk 260

17 september 2022

Liis Pählapuu - Force majeure (2016)

Minu lapsepõlve üks lemmikfilme oli "Lammas all paremas nurgas". Lugu sellest, kuidas ühed hakkajad lapsed ja üks vana Ahven leiavad ligi sajandi kadunuks peetud ülihinnalise maali. Muidugi meeldis see mulle ka põhjusel, et palju stseene oli filmitud Pirital, mis oli samal ajal mu suvede mängumaaks. Kuid see maali leidmise lugu oli ikkagi ülimalt vahva ja pani väiksel Oskaril fantaasia lendama. Ehk on tõesti kuskil Pirita jõe põhja üks saladus uppunud.

Tegelikult on tõelisi kunstiteoste kadumislugusid sadu ja  kahjuks veelgi rohkem on hävimislugusid. Meie kunstiajaloo need kurvad, aga samas põnevad lood on ühtede kaante vahele kokku kogunud Liis Pählapuu. Samuti ühele õigele kunstiraamatule kohaselt on raamat täis meie kunsti kuldajastu kunstnike töid, millest küll 99% kahjuks meil enam kunagi muuseumiseintel näha ei ole võimalik. Kuid see 1% lootust jääb südamepõhja ikka alles, sest äkki leivad Ahven, Tom, Harri ja Helena kunagi jõe põhjast mõned vanad pudelid, mis on suure saladuse võtmeks (näiteks, mis sai aurulaevalt Eestirand salapäraselt kadunud maalidest). Unistada ju võib! :)

PS: Minu suurimaks avastuseks oli raamatus Edmond Arnold Blumenfeldti teosed, kes oli tegelikult oma aja eesti kunstnikest rahvusvaheliselt tuntumaid nimesid. Neid mustvalgeid fotosid ja reprosid vaadates tekkis hinge tõesti nukrus, et need tööd on kaduma läinud ja Blumenfeldti nimi on meie kunstiloos pigem marginaalse tähtsusega.


Andmed:
Liis Pählapuu, Force majeure: Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood, Eesti Kunstimuuseum, 2016, lk 244

Linke netiilmast:
Mari Kartua arvustus Maalehes

11 september 2022

Heili Einasto - Rahel Olbrei (2018)

Heili Einosto monograafiat Rahel Olbreist ei tahakski eriti elulooraamatuks nimetada. Seda lugedes tuli mulle meelde kunagi ammu loetud Paul Pinna mälestused peakirjaga "Minu eluteater ja teatrielu", kuid Olbrei puhul sobiks pealkirjaks ehk isegi paremini "Minu elu = teater". 

Ma ikka imestan ja imetlen aina uuesti ja uuesti nende inimeste pühendumust, kes olid meie kultuuriloos nendeks esimesteks teerajajateks oma valdkonnas (olgu selleks kirjandus, kunst, teater, tants, pedagoogika, sport, teadus, põllumajandus). Nad lõid põhimõtteliselt eimillestki kõrgkultuuri. 

Kuid sellel oli ka oma hind! See maksis neile nende elu. Ma ei mõtle, et nad oleks oma kunsti nimel surma läinud. Selleks, et nullist kõik luua, pidid nad kogu oma elu oma paleusele pühendama/pühenduma.

Selliseks pühendunud teerajajaks tantsu vallas oli Rahel Olbrei. Einasto näitab meile, kuidas läbi õpingute, katsetuste, vastuolude, põrumiste ja õnnestumiste loob Olbrei meile tantsuteatri. Kõige selle juures on veel äärmiselt oluline märkida, et Olbrei ei läinud lihtsama vastupanu teed. Ta ei hakanud suuri kultuure ja koolkondi kopeerima. Olbrei leidis neist vajaliku, kuid jättis traditsioonidesse pimesi kinni jäänu. Ta otsis oma rada, mis oleks korraga osa nii Eesti kui ka Euroopa kultuuriruumist. Tundus, et ta oli seda kohe ka leidmas või juba leidnud, kui tuli "suur katkestus" teise maailmasõja näos, mis peatas või lausa hävitas paljude teerajajate elutöö. 

Olbrei pääses läände, kuid tema teater jäi varemetes siia. Õnneks leidus tal piisavalt õpilasi, kaasteelisi ja mõttekaaslasi, kes jäid ning kandsid edasi Olbrei loodud traditsioone. Einasto nendib raamatu lõpuosas nukralt, et 21. sajandi alguseks on nii mõttekaaslased kui ka traditsioonid hakanud meie tantsumaastikult kaduma. Kuid kas see polegi ühe elujõulise kultuuri tunnuseks, et see on pidevas arengus (kas areng on pluss- või miinusmärgiga on juba muidugi eraldi jututeema)? Aga sellest arengust saame rääkida ainult tänu sellistele imelistele inimestele nagu Rahel Olbrei.


Andmed:
Heili Einasto, Rahel Olbrei: Eesti tantsuteatri rajaja, Eesti Teatriliit, 2018, lk 416

Linke netiilmast:
Tambet Kaugema intervjuu autoriga Sirbis

10 september 2022

Elin Toona Gottschalk - Pagulusse (2013/2022)

Kui ma hommikul kooli sõites rongis esimest peatükki Elin Toona mälestustest lugesin, siis mul läksid silmad märjaks. Ülemistele jõudes tundsin, et tänaseks on kõik! Rohkem mul praegu vaimujõudu seda lugu lugeda ei ole. Selliseid hetki tuli raamatu vältel veel korduvalt ette, kus ma raamatu päevaks või paariks lihtsalt seisma jätsin (kes raamatu läbi loevad, teavad, mis kohtadest on juttu). 

Samas valdas mind pidevalt tunne, et ma pean teada saama, kas väike Elin, ta ema ja Mämmä jõuavad lõpuks tõotatud maale. Nende teekond on tuhandete teiste eestlaste, lätlaste ning leedukate koondkujuks, kes 1944. aastal jätsid oma kodud läheneva Punaarmee hirmus ja siirdusid pambud kaenlas läände. Kuid neid ei võtnud seal avasüli vastu ja ei pakutud abi. Neisse suhtuti väga tihti, kui kõige madalamasse kõntsa, kellel pole õigust isegi kohalikke kõnetada. Silma vaatamisest rääkimata! Eriti Inglismaal sattusid paljud bürokraatia hammasrataste vahele ja pidid aastaid ennast üles töötama, et saavutada mingigi inimvääriline koht selles ühiskonnas. Kuid nad tegid seda, meile omase jonni ja tahtega, kõigist alandustest ja takistustest hoolimata. Lõpuks jõudsid paljud lapsena pagulusse läinud ja tõsise karastuse saanud eestlased väga respekteeritud ametikohtadele välja, kuigi hinnaks võis olla tihti liikumine rahvusidentiteedi mõttes "eikellegimaale".

Elin ja ta perekond teevad selles raamatus kõik selle läbi. Põgenemine üle tormise Läänemere, lauspommitamised ja pagulaslaagrid Saksamaal ning lastekodu ja tervistkahjustav tehasetöö Põhja-Inglismaal, kus sinus ei nähtud suuremat potentsiaali, kui üheks kiiresti kuluvaks, kuid odavaks hammasrattaks kangastelgede vahel. Selle kõige taustal näitab just raamatu teine pool seda, milleks inimtahe ja leppimatus tekkinud olukorraga on võimelised. Kogu see raamat vääriks üht suurepärast BBC ajaloolist miniseriaali, kus Haapsalust pärit väike Elin teeb läbi kogu selle Kolgata tee ning jõuab aastakümneid hiljem oma kodulinna tagasi. Usun, et vähestel jääks seda vaadates silmad kuivaks.

PS: Eraldi ootaks veel mälestusteraamatut antud teoses ainult vilksamisi mainitud elust noore näitlejana swinging Londonis 1960. aastatel. On ju tegemist ühe enim järgmist poolsajandit mõjutanud peatükiga Euroopa ajaloos. :)
 

Andmed:
Elin Toona Gottschalk, Pagulusse: Lugu elust, sõjast ja rahust, inglise keelest tõlkinud Kersti Unt, Varrak, 2022, lk 456

Linke netiilmast:
Made Luiga arvustus Sirbis
Anne Valmase arvustus Sirbis

06 september 2022

Marje Ernits - Tuhamägede tuul (2022)

Marje Ernitsa raamatutest (eriti Ira Teveri krimkadest) on ajapikku saanud mu ühed lemmikud rongi- ja bussiraamatud. Olen nendes kergesti lahti rulluvates põnevikes kohe sees ning nõnda 5-15 lehekülje kaupa sutsakaid tehes ongi ühe töönädalaga mõrvalugu lahendatud (sel korral muulilt surnuna leitud noore neiu juhtum) ja õiglus jalule seatud. 

Peale paari raamatut on hakanud ka politseiuurijatest koosnev tegelaskond oma sügavamat sisu näitama ning natuke lihast ja luust inimeste kuju võtma, mis ühe Teveri raamatuga piirdudes kindlasti välja ei tule. Kuid õnneks paelub juhtum üldiselt piisavalt, et sa tegelikult lugedes nendest laiematest taustadest ja sügavusest suurt ei hooligi.

Ira Teveri põnevike sarja puhul ongi tegemist ajaviitekirjanduse musternäidisega, mis tõmbab su lugedes piisavalt kaasa, kuid nädal või kaks hiljem ei mäleta sa enam ilmselt loost suurt midagi. Kuid hommikul natuke unisena või peale tööpäeva väsinuna rongis loksudes aitavad nad su korraks viia eemale päevamuredest ning kas see polegi kirjanduse üks olulisemaid ülesandeid.


Andmed:
Marje Ernits, Tuhamägede tuul: Ira Teveri põnevik, Eesti Raamat, 2022, lk 180

10 august 2022

Balti kirjakultuuri ajalugu I (2021)

Eestlased on end ikka lugemis- ja raamaturahvaks pidanud. Ehk ütleks isegi, et raamaturiiulitel on meie kodudes teatav "püha aura". Vähemalt mina seisatan ja uurin alati külalisena pererahva raamaturiiuleid huviga, sest usun, et just koju soetatud raamatud ütlevad inimese kohta nii mõndagi. Alati teeb südame soojaks, kui saad öelda: "Teil on ka SEE raamat!" Oleksid otsekui vana sõbraga kokku saanud.

Kuidas meist on saanud selline rahvas, kes raamatu vanapaberi konteinerisse viskamist peavad "surmapatuks" ja raamatulaada külastamist üheks jõulueelseks traditsiooniks peavad? Selle juured ulatuvad sajandite taha ning tegemist oli ühe pika teekonnaga, kus seisid pidevalt vastamisi suured katkestused (sõjad, taudid, vahetuvad valitsejad, usutõdede muutused) ja väikesed võidud (aastaarvud 1535, 1632, 1739, 1802). 

Sellel teekonnal saime uskumatult palju tuge inimestelt (olid nad (balti)sakslased, rootslased, venelased, lätlased, prantslased, soomlased), kes pidasid kirjasõna ja haridust pühaks. "Balti kirjakultuuri ajaloo" esimene osa teebki suure kummarduse just neile kirikuõpetajatele, köstritele, "hulludele" mõisnikele, kooliõpetajatele, professoritele, kes Eesti- ja Liivimaal sajandite jooksul kõigi kiuste neid väikeseid võite aitasid sepistada. Selles kogumikus ei ole mingit meie ja nende vastandamist või meie ja nende ajalugu (eelkõige mõtlen pikka aega valdavaks olnud suhtumist baltisakslastesse). Nad on koos meiega osa selle Läänemere idakalda ajaloost ja ka põhjuseks, miks me praegu oleme sellised, nagu me oleme. Ehk sõgedad raamatute järele. :)


Andmed:
Liina Lukas (peatoimetaja), Balti kirjakultuuri ajalugu I. Keskused ja kandjad, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 304

Linke netiilmast:
Liina Lukas saates "Delta"
Linda Kaljundi arvustus Sirbis
Raamatu esitlus YouTube'is 

09 august 2022

Evelin Alliksaar & Silja Kerge - Rääkimine hõbe, vaikimine kuld (2022)

Mõnikord mõjutab sinu lugemiselamust eelmine raamat, mis just eelnevalt loetud sai (laiemas pildis mõjutavad muidugi kõik sinu eelnevate lugemiselamuste summa kõiki järgmisi). Kontrast on nõnda suur, et mulje järgmisest raamatust on lihtsalt mitu pügalat kõrgem või madalam. 

Minuga juhtus nõnda Reeli Reinausi viimase raamatu ("Rahel, Andurs ja ajaaugud") ning sellele kohe otsa loetud Evelin Alliksaare ja Silja Kerge kahesse kirjutatud noorteromaaniga. Pärast Raheli ja Andersiga tutvumist, sattusid mu teele Birgit ja ta kaks klassivenda, mis oli ikka natukeseks ajaks paras šokk. Mul oli tunne, et olen sattunud mõnda Reinausi romaanis mainitud ajaauku ning läinud 10-12 aastat tagasi, kui "Rääkimine hõbe, vaikimine kuld" tüüpi raamatud meie noorsookirjanduses valdavad olid. 

Mõni põhiline probleem oli tegelikult see, et kõik kesksed ja väga paljud kõrvaltegelased olid lihtsalt nõnda ebameeldivad inimestena (raamatus käsitletud teemad olid samas olulised ja ka noori lugejaid huvitavad - narkootikumid, surm, lein). Üks Birgiti klassivendadest jättis mulje, et sinust saab 99% tulevikus mees, kes hakkab regulaarselt oma pere suhtes vaimset ja füüsilist vägivalda kasutama. Ja Birgit ise! Umbes poole raamatu peal oli koht, kus Birgit soovib järsku oma muresid ühe narkolaksuga unustada. Kuna tal pole piisavalt raha, siis ta on nõus 130 eurose (!!!) puudujäägi tõttu oma keha müüma. Eelnevate peatükkide jooksul pole mainitud, et Birgitil oleks sõltuvusega probleeme (ja veel nõnda tõsiseid), ning järgnevatel lehekülgedel ei tõsta see sõltuvus temas kordagi pead. See oli koht, kus ma mõtlesin, et kas olin lugedes mõne peatüki vahele jätnud. Nõnda ebareaalne ja põhjendamata tundus see tüdruku otsus.

Samas on tekst kirja pandud väga kergesti loetavas stiilis (pluss oli ka noorte omavaheline keelekasutus) ning tempo ja salapära oli kohe algusest peale olemas (ikkagi kirjastuse Tänapäev krimiromaanide konkursil ära märgitud tekst). Suurepärane "konks" just noortele lugejatele on romaani struktuur (päevadeks jaotatud suhteliselt lühikesed peatükid), mis tekitab tunde, et loeks ühe peatüki veel ja siis ühe veel ja ... Ja õhtuks oligi raamat loetud. Kuid minu jaoks kallutasid ebasümpaatne tegelaskond ja eriti noorte klišeelikud "rumalused" (ehk ka Reinausi romaanist saadud värske elamus) lõpuks kaalukausid nõnda, et lugemiselamusele jäi mõrk maitse juurde.


Andmed:
Evelin Alliksaar & Silja Kerge, Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, Tänapäev, 2022, lk 208

05 august 2022

Tõnis Vilu - Libavere (2018)

***

Uidasin metsas mustuka
ämber kätus ja olin vast
kuuene ku esimest krda
mõtlesin ett jajaa ma saa
tätsa üksi kah hakkama.
Üskindus on sellest aiast
piale nigu väike narks.
Vahest nagu tahass
jällegist süstalt ja viskan
kotti selga ja lähen är
mõnes ajas. Mõtsin
kunagist et bio-logia
või et selle elukesekese
jaoss on ütsindus nigu
patt. Ikka pead sa teistega
koos olema ja elu edasi
vedima. A siis ma mõtsin
et a mina ole kah ju elu
ja elu ossa. et ju siis
elo tahab kah üksi olla.
Voolab musees nigu vesi
Kõik mis ma teeen on elu
elu on eluspüsmine pmts.
Et sis nii nagu ongi.
Elu tahab elust eemal olla.
elu tahb tänavatele uusi
nimesi panna. elu tahass
enese ette assfaltile süljata.
Elu tahab küsüda "missa
mõtled ku kuuled tänaval
aint omi sammusid ?".
Mina agga tahan irrmsasti
vastata ""Mitte ku midagist
ei mõttle!! !"...


***

Se aeg närib mu mõttteid
need inimesed nõrvivad mu
mõtteid , se lõpakas närb
mu motteid ja
mitte muffigi en jää alles.
Pläkutavd ja plökutvaad ühelt
poolt ja teeselt poolt, kajab
siit-ja-sealt, Maisaa sõnagi
lõppetada ja kõikk mu 
aju ole üks mõtetu pudru.
Tervitused Libaverets!
oh Kallis kallis mu kullakallis
vedelemme täna õhta vaikuss
lihtsalt niisam


***

Taivas köhhib rögisedeseds ja
päikene paistab minu seees.
kohhutvalt kurbb on kui aint
ilosad asjad on need mis ma
eii mõista.. Katsun noid sis
omass teha, olen päikest nõnna
kaua vahtind et ku ma lõpuss
Sinu puole vaadan sis näen
aint ühte erredat kumavatt
sõõri, Se olegi armastuse soojus
süggaval sisims. Nad ütli et
se on häste nunnu et ma sind
oma päikeseks kutsu -- a see
onngi päriselt kaa nii, ma
mõttlen seda vägagi pärisetl. 


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui alguses lugedes aju ei taha koostööd teha, siis nii 3-5 luuletuse möödudes käib klõks ära ja etassi lähe jubba luddinal.


Andmed:
Tõnis Vilu, Libavere: mõned üksikud luuletused, Häämaa, 2018, lk 68 

Linke netiilmast:
Henrik Sova arvustus Keeles ja Kirjanduses
Pille-Riin Larmi arvustus Sirbis
Mirjam Parve arvustus Müürilehes
Mikael Raihhelgauzi arvustus Värskes Rõhus

03 august 2022

Maniakkide Tänav - Muinaskuningas (2022)

Poisikestena fännasime vennaga kõike, mis oli seotud meie muistse vabadusvõitluse ja laiemalt eestlaste muinasajaga (viikingid Läänemerel, Kaali kraater, muinaslinnused, Lennart Mere "Hõbevalge"). Ma pakun, et ei ole eriti tavaline, kui 12–13-aastased on korduvalt läbi lugenud Läti Henriku kroonika? Meil oli kodus lausa eraldi riiul kõigi nende ajaloo- ja arheoloogiateemaliste raamatute jaoks mõeldud. Näiteks Lõugase ja Seliranna "Arheoloogiga Eestimaa teedel" oli mu venna jaoks üldse pühakirja mõõtu raamat, kust sai tõelisi tarkusi ammutada.

Lisaks lugesime ka kõigi Aitade, Leilade ja Vambolate seiklustest Ümera jõel või Sigtuna all. Need olid toredad lookesed, kus iga hetk võis sattuda mõnda salatunnelisse või saada reedetud lätlaste poolt. Aga oleks me tollal saanud lugeda Hüübi võitlustest Vaiamaal, siis oleksid kõik need Läänemere isandatest Urmased kõrge kaarega raamaturiiulisse tagasi lennanud ja Hüübist oleks saanud meie uus iidol. Mu vend oleks ilmselt esimese asjana kogu raamatu koomiksiks ümber joonistanud ning suvel oleksime suvilas raamatu erinevaid kohti LARP-ina mängima hakanud (tuleb mainida, et meil polnud tollal muidugi õrna aimugi, mis asi on LARP, aga varustus oli meil rõngassärkidest mõõkadeni kenasti olemas).

Kui mõelda tagasi nendele rahvusromantilistele romaanidele, mida lugesime, siis ajaloolise tõe kontekstis on tegemist ju ka puhta ulmekirjandusega. Miks mitte siis juba lugeda puhast ulmekirjandust, kus lisaks muinaseestlastele müttavad ringi ka haldjad, ögardid, ehmatised, õndrused, luudlindlased, säinakörtsutajad ja libahändlased. Igatahes põnevam kamp kui liivlased või vadjalased. Maniakkide Tänav on lisanud juurde sellisele meie klassikalisele kujutusele muinasajast (külaelu, vanemad, linnused, rüüsteretked, hiied, ohvrikivid) täiesti omaette vaimumaailma. 

Kõige olulisem on see, et see sümbioos tundub tõesti loomulikuna. Ei käida lihtsalt hiies tuimast harjumusest kummardamas, kus tuule käes liikuvat puuoksa nähes hüütakse "haldjad on meid kuulda võtnud", vaid surnute hinged, soovanakesed, teispoolsus (Manala/Toonela) ja ka seal valitsev kurjus on reaalselt selle maailma osad. Kui sa nendega ei arvesta või häid suhteid ei oska hoida, siis oled varsti lähima lauka põhjas.

"Muinaskuningas" on muidugi Maniakkide Tänavale omaselt korralikult verega üle valatud. Seda ikka voolab loo jooksul vulinal, kuid see tundub taas selle maailma loomuliku osana, sest surm on lihtsalt samm vaimude maailma. Usun, et lugejad, kes on Maniakkide Tänava loominguga varem kokku puutunud ja selle laipade merega juba harjunud, leiavad sellest teosest täpselt selle, mida nad ootavad. Kui need lugejad, kes kunagi "Meelise" või "Ümera jõel" õlgu väristades kõrvale panid, aga keda muinasaeg ja mõõkadega vehkimine paelub, siis just nemad võiks "Muinaskuningale" võimaluse anda. Sest Muinas-Eestist saab ka lahedalt kirjutada.


Andmed:
Maniakkide Tänav, Muinaskuningas, Lummur, 2022, lk 192

02 august 2022

Reeli Reinaus - Rahel, Anders ja ajaaugud (2021)

"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" ning "Rahel, Anders ja ajaaugud" on selge tõestus, et Reeli Reinaus on saavutanud kirjanikuna uue taseme. Ja ma usun, et teda võib praegu julgelt meie noortekirjanduse säravamaks täheks nimetada.

Samuti on need teosed väga heaks näiteks sellest, et vähem on rohkem. Kadunud on "liigliha", mis oli Reinausi esimestele romaanidele eriti omane (palju tegevusliine, suur tegelaskond, liiga kiire tempo), ja alles on jäänud see, mis teeb ühest heast noorteromaanist suurepärase noorteromaani. Üks keskne müstiline/ulmeline motiiv (Nõidama koopa pärimus ja lood), üks keskne hingevalu (vanemate lahutamise mõju Rahelile), õigesti valitud tempo (lugu ei torma ega veni) ning peategelasteks sümpaatsed ja empaatiavõimega noored inimesed, kelle elu ei juhi möllavad hormoonid, vaid oskus oma peaga mõelda ja otsuseid teha.

Loodan, et see uus tase muutubki Reinausi järgmiste teoste uueks normaalsuseks, sest need on suurepärased "võtmed", mis aitavad noori lugejaid avada uksi kodukandi pärimuse, ulmekirjanduse ja laiemalt lugemise juurde. Kui salapäraseid koopaid muidugi päris omapead avastama ei maksa minna.  Satud seal mõne koobas oma koduks pidava metsloomaga kokku või veel hullem, leiadki mõne ajaaugu, mis viib su aastasse 1995, kui meeste vöökotid olid "lahedad". Kellel sellist hingetraumat veel vaja! :)


PS: Kui raamatukaanel on kirjas illustraatori nimi võrdselt  kirjaniku nimega, siis see on partnerlus, mida on tõeline rõõm näha.


Andmed:
Reeli Reinaus, Rahel, Anders ja ajaaugud, Ronk Ronk, 2021, lk 176

29 juuli 2022

Eesti nõid (2022)

Vahel tahaks kohe lugeda mõnd uurimust või teadustööd, kus võetakse vaatluse alla nõid kui institutsioon/amet tänapäeva ühiskonnas. Ma ei tea, kuidas on mujal Euroopa riikides lood nõidadega 21. sajandil, aga Eestis paistab täiesti normaalne olevat oma CV-sse kirjutada nõid/ennustaja. Rääkimata sellest, et end kvaliteetajaleheks pidav väljaanne paneb oma veebilehele artikleid pealkirjadega à la "Nõid-Nele sõnul valitsuses pikka rahuperioodi ei tule", nagu see oleks täiesti tõsiselt võetava inimese täiesti tõsiselt võetav seisukoht. Ja siis me imestame, et osad ei taha uskuda teadlaste töö vilju, mis inimelusid päästavad.

Kui reaalses maailma saadaksin esimese ennustamise või nõiajutuga tuleva tegelase sügavale metsa puu taha, siis raamatumaailmas olen alati nõidade/võlurite temaatikat vägagi nautinud (eks minu põlvkond kasvas ka Harry Potteri filmide ja raamatutega üles). Nõnda oli ka sel kevadel ilmunud jutukogu "Eesti nõid: 15 algupärast nõiajuttu" kohe minu ostukorvis. Tegemist on juba mitmenda Indrek Hargla koostatud ja kirjastuse Raudhammas poolt välja antud kogumikuga, mis annab reale kodumaistele (ulme)kirjanikele põneva võimaluse kirjutada mingil ühisel teemal ja vaadata, kuhu kellegi fantaasia ja sulg välja jõuab (eelnevalt ilmunud elavatele surnutele, Eesti alternatiivajaloole ja Kreutzwaldi loomingule pühendatud kogumikud).

Sel korral olid töös neliteist kirjanikku, kes lasid oma fantaasial ikka korralikult ringi joosta. Küll Eestimaa väikestes külades, Toompea lossi võimukoridorides ja Aafrika džunglites. Sama lai, kui on lugude geograafia, on ka ajaline mõõde. Nõidumine käib läbi sajandite ning näeme väga erinevaid nõiaks olemise versioone (klassikalisest külanõiast kontorit omava FIE-ni) ja ka ühiskondlikku suhtumist neisse (mis on üldjuhul positiivse tooniga, sest nõiad pakuvad tavaliselt kasulikku "teenust"). Nende lugude kangelased võivad tõesti rahuliku südamega oma CV-sse ametinimetuseks NÕID panna, sest siin ei lapita taro kaarte, vaid mängitakse inimhingede ja tervete impeeriumite saatustega.

Tahaks öelda, et tegemist on ka kõige ühtlasema tasemega kogumikuga, mis seni Hargla poolt on kokku pandud selles "sarjas". Nii 2-3 lugu olid teistest nõrgemad ja oleks ehk võinud ehk välja jääda või kirjaniku kätte ülevaatamiseks minna, kuid just keskmise tasemega võib igati rahule jääda (eks see ole ka üldisem hinnang meie ulmekirjanduse lühiproosa tasemele). Ise nautisin väga just minevikus toimunud tekste, kuid eks see ole minu üldise (alternatiiv)ajalookirjanduse lembuse tõttu mõistetav. Mõne teksti puhul tekkis ka tunne, et see kirjaniku loodud maailm või tegelaskond vajaks lausa laiemat väljundit romaani või eraldiseisva jutukogumiku näol. Ehk läheb õnneks ja kohtun mõne nende lugude nõiaga veel mõnes raamatus, aga kui mitte, siis jään põnevusega ootama, mis on järgmine teema, mille kirjastus Raudhammas ja Indrek Hargla kirjanikele järada annab.


Andmed:
Indrek Hargla (koostaja), Eesti nõid: 15 algupärast nõiajuttu, Raudhammas, 2022, lk 486

Linke netiilmast:
Heli Illipe-Sootaki intervjuud autoritega Reaktoris
Tõnis Hallaste arvustus Sirbis
Leila Liivaku arvustus Reaktoris

28 juuli 2022

Valdur Mikita - Mõtterändur (2022)

Valdur Mikita rändab jätkuvalt mõnuga mööda meie ugrimugrilikke loodus-, keele- ja mõttemaastikke. Neil rännakutel pähe karanud tähelepanekud ja mõttevälgatused jõuavad kenasti ka kaante vahele ja on jätkuvalt lugejate seas väga populaarsed. 

Oma olemuselt meenutab "Mõtterändur" mulle ühe rändaja taskumärkmikku (Mikita on ise raamatule igati sobivalt pannud alapealkirjaks "Taevalike eksirännakute taskuraamat"). Kujutan vaimusilmas ette, kuidas sättides kaasiku taga kuusikus mõnele mõnusale mättale puhkama või jõudes õhtul pikalt jalutuskäigult tagasi ja enne tuppa astumist vanal pingil sauna ees jalgu sirutades, tuleb see märkmik lupsti Mikita taskust välja ja sinna lähevad kirja päeval sinuga teel ühinenud mõtted. Nende seas on uitmõtteid, muremõtteid, põhimõtteid, kinnismõtteid, täitsa geniaalseid mõtteid ja natuke sõgedaid mõtteid. 

Mikita mõtete metsas saab iga eestlane vabalt ringi rännata. Mõne mõtte juures seisatades heakskiitvalt kaasa noogutada ("Metsast on meile ühekorraga saanud nii kirik, kultuurimaja kui ka tervisekeskus."), teise juures jooksuga kaaslast otsima minna, kellega seda "hiilgavat mõtet" jagada (mitu korda hüüatasin kodus: "Ma pean sulle selle koha kindlasti ette lugema!") ning kolmanda juures tõdeda, et nüüd on autor minu arvates küll täielikult rappa läinud (minu jaoks oli selleks "Pessimist manifest"). Aga usun, et natuke või isegi päris palju äratundmisrõõmu kogeb iga eestlane, kes Mikita mõtete metsa matkama satub. 

Tegelikult läheb süda kohe eriti soojaks, kui näen terve suve jooksul suurte raamatukettide müügiedetabelite esirinnas just Mikita ja Jüssi teoseid. Mõlema mehe südameasjaks on ju nende erinevate ugrimugrilike maastike kaitse ja säilimine. Kui on ostjaid, siis on loodetavasti ka lugejaid ja kui on lugejaid, siis on ehk ka aina rohkem inimesi, kes valutavad südant nende küsimuste üle ja midagi ka olukorra parandamiseks ühiselt ette võtavad. Head mõtted → head teod!

PS: "Mõtteränduris" on peatükk "Kõik presidendi mehed ehk eestlase läbikatsumise", mis sisaldab testi, kus saad teada, kui eestlane sa oled. Minu tulemuseks oli 46/50 ehk murumütsiga eestlane. :)


Andmed:
Valdur Mikita, Mõtterändur: taevalike eksirännakute taskuraamat, Välgi Metsad, 2022, lk 208

Linke netiilmast:
Urmas Lüüsi arvustus Eesti Ekspressis