06 august 2020

Pille-Riin Purje - Paas ja Vesiroos (2019)

Sellist pühendumist ja selliseid raamatuid vajab meie teatri(teaduse)maastik rohkem. Muidugi on eelduseks omakorda lavastused, mis mõjuvad vaatajale nõnda, et ta soovid seda teatriimet aina uuesti ja uuesti kogeda. 2006. aastal Tallinna Linnateatris esietendunud Elmo Nüganeni nägemus Tammsaare "Tõe ja õiguse" IV osast kuulub kindlasti nende eriliste lavastuste hulka.

Pille-Riin Purje on nüüdseks näinud antud lavastust juba ligi 50 erineval õhtul (lavastus, mille pikkus on koos vaheaegadega 4 tundi ja 30 minutit) ning on Karini ja Indreku abielu kurva lõppmänguga juba pisemate detailideni tuttav. Kuid selles raamatus proovib Purje koos teatritegijate abiga (intervjuud näitlejate ja taustajõududega) jõuda veelgi lähemale Indreku ja Karini loo tuumale ning avada lavastuse uskumatu edu tagamaid ja sünnilugu.

Vesiroos ja Paas
Purje läbi viidud intervjuud on asjatundlikud ja lubavad lugejal heita pilgu teatritöö telgitagustesse. Lugedes tekib kohe tunne, et näitlejatega vestleb keegi, kes oskab küsida küsimusi, mis tegelikult on ka näitlejatele olulised. See oli vist Evelin Võigemast, kes oma intervjuus vastas, et keegi pole kunagi üheski intervjuus tema käest otseselt tema mängitava rolli või rolliloome kohta küsinud. Kuid õnneks on meil olemas Pille-Riin Purje.

Raamatu lõpus tekkis soov nüüd jälle sammud Linnateatri poole seada (usun, et see on kõiki selle raamatu lugejaid valdav tunne), et taas Nüganeni meistriteost näha. Purje raamatut lugedes ju selgus, et mul on mitmed põnevad nüansid oma teatriõhtutel kahjuks märkamata jäänud. Õnneks on võimalik veel seda muuta. Selleks on vaja lihtsalt väga nobedaid näppe järgmise kuu esimesel kuupäeval kell 11.00. Ehk läheb veel üks kord õnneks!

PS: Eestlased on ikka üks "sõge" teatrirahvas! Selline mõte tekkis lugedes näitlejate mälestusi teatrimaratonist Vargamäel. Aga sellise sõgeda rahva liige võib täitsa ju olla. :)


Andmed:
Pille-Riin Purje, Paas ja Vesiroos: Raamat Elmo Nüganeni lavastusest "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.", Tallinna Linnateater, 2019, lk 416

Linke netiilmast:
Saade raamatust saates "Kultuurimeeter"

03 august 2020

Margus Mikomägi - Surnute raamat (2020)

See oli nüüd üks neist raamatutest, mille ma lihtsalt hingasin sisse. Aga selles hingetõmbes polnud kübetki kaduviku kõdu. Natuke nukrust ja igatsust, kuid peaasjalikult siirast tänu ja rõõmu kõigile neile minejatele selle eest, et nad olid meie eludes olemas.

Margus Mikomägi mainib selles raamatus mitmes kohas "legendiks saamist/muutumist". Paljud näitlejad koguvad aastatega publiku poolehoidu ja populaarsust, kuid legendi staatust see veel ei taga. Osade kirjanike teoseid laenutatakse ja ostetakse aastaid, kuid siis vajuvad nad unustusse. Legendi staatus on määratud vaid vähestele. 

Samas kaasneb legendi staatusega üks huvitav boonus. Ka peale lahkumist räägitakse sinust ikka veel olevikus. Sinu mõju on olnud lihtsalt niivõrd suur, et osa sinust kestaks ikka veel edasi. Jaan Kross on meie kirjanduse suurkuju! Aarne Üksküla on meie teatri legend! Noo ei sobi see OLI neisse lausetesse. Ning usun, et ka paljud teised lugejad tunnevad Mikomäe uut raamatut lugedes sarnaselt minuga, et need isikud ON meie legendid. Isegi kui eesriie enam kunagi ei avane.


Andmed:
Margus Mikomägi, Surnute raamat. Elu kiituseks: Koguja raamat 5, Kaarnakivi Selts, 2020, lk 206

Linke netiilmast:
Raul Ranne arvustus Postimehes
Joonas Vatteri arvustus Sirbis
Märt Treieri intervjuu autoriga saates "Vikerhommik"

25 juuli 2020

Urmas Vadi - Elu mõttetusest (2019)

Viimaste aastatega täielikult linnastunud Pettunud Inimeste küla palkab omale krooniku (ütleme, et ta nimi on näiteks Urmas), kelle ülesandeks saab kogukonnas aset leidvate arengute, kummaliste juhtumuste ja "tavaliste" elulugude talletamine. Kroonik Urmas täidab oma kohust põhjalikult ja südamega. Tal ei jää midagi märkamata ja üles märkimata. Olgu sissekandeks sobilik lugu pärit poe kassasabast, naabermaja akna tagant või liinibussi tualetist. 

Kroonik Urmas ei mõista kedagi hukka ega anna hinnanguid. Ta lihtsalt peegeldab meile ühe 21. sajandi väikese asula inimesi ja nendevahelisi suhteid, mis kohati jätavad vägagi eriskummalise mulje. Ja kui teile vahel lugedes tundub, et kroonik on omalt poolt irooniat ja groteski juurde pannud, siis mina pole selles üldsegi nii kindel. Kuid las jääb igaühe otsustada, kas tegemist on kõverpeegli peegelduse või realistliku päevapildiga.


Andmed:
Urmas Vadi, Elu mõttetusest, Kolm Tarka, 2019, lk 176

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Jürgen Rooste arvustus Eesti Päevalehes 


24 juuli 2020

Juhani Salokannel - Noore Eesti südametunnistus (2017/2019)

Viimastel aastakümnetel on saanud juba normaalsuseks, et meie ajalooga ja seal figureerivate suurkujudega tegeletakse Soome lahe lõuna- ja põhjakaldal. Küll on soomlaste poolt lahti kirjutatud Jaan Krossi, Jüri Vilmsi, Jaan Tõnissoni kui ka Konstantin Pätsi elulood. Isegi meie pealinna kohvikute ajalugu on vennasrahvale piisavalt huvi pakkunud, et sellest eraldi raamat kirjutada. Kahjuks vastupidist huvi pole veel meie poolt tekkinud, kuigi eks meil ole oma ajalooga veel küllalt maadlemist (paar aastakümmet veel kindlasti), enne kui jätkub jõudu oma mätta otsast kaugemale kiigata.

Aga Soome lahe põhjakaldal on nüüd juba otsaga Tammsaareni jõutud. Juhani Salokandle "Noore Eesti südametunnistus" on monograafia, mis peaks aitama soomlastel teha esimesi samme Tammsaare kirjanduslikku maailma. Räägitakse lahti ja analüüsitakse teoste sisu, tutvustatakse natuke kirjaniku elukäiku ning tuuakse välja paralleele soome kirjandusega.

Usun, et huvi Tammsaare teoste vastu tekitab selle raamatu lugemine küll ja aitab seda vägagi levinud "klassiku kartust" leevendada. Ja seda rahvusest ja taustast hoolimata! Endalgi tekkis kindel soov näiteks Tammsaare üliõpilaspõlve impressionistlikud novellid/jutustused riiulist üles otsida ning üldse on mind juba mõnda aega vallanud tunne, et peale viitteist aastat oleks ehk aeg ka Vargamäel korraks taas ära käia. See suvi soovitati ju eelkõige mööda Eestimaad ringi rännata.


PS: Juhani Salokannel selgitab alatihti raamatus soomlastele lahti mõningaid meie ajaloo ja ühiskonna nähtusi, millega põhjanaabrid ilmselt eriti kursis ei ole või mis tausta avamata lugejale arusaamatuks võiks jääda. Järgnevalt üks näide:

Eestlased veedavad Estonia teatri kontsertide vaheaega nii, et kontserdipublik jalutab ringis suure saali seinatagust koridori mööda. Inimesed liiguvad rahulikus voolus, ajavad juttu ja tervitavad tuttavaid. See komme on kestnud aastakümneid, nüüd juba rohkem kui sajandi. 

Mida need soomlased etenduse või kontserdi vaheajal küll teevad, kui meie "komme" on nende jaoks nii eriline, et vajab selgitavat lõiku? :)


Andmed:
Juhani Salokannel, Noore Eesti südametunnistus: Rahvuskirjanik A.H. Tammsaare, soome keelest tõlkinud Piret Saluri, Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 288

Linke netiilmast:
Mihkel Kunnuse arvustus Sirbis
Maarja Vaino arvustus Õpetajate Lehes

20 juuli 2020

Vahur Afanasjev - Hõbehundi laulud (2020)

VABADUS

Vabadus on pinge, millel puudub ots.
Ühendatud hinged, minemise trots.

Vabadus on tuuled kuivas männikus.
Luuletused, mille sisu pole mängitud.

Vabadus on raske koorem orjale.
Karske kuu ja seened, mida korjame.

Vabadus on pinge, mis mind äratab.
Ammumaetud kont - nii mõnus järada.

Vabadus on koer, kes haukab peremeest.
Toekas tuksumine vana vere sees.

Vabadus on vaikus pärast lahingut.
Mati Unt, kes hülgab Vaino Vahingu.

Vabadust ei müüda kaubamajades.
Närvides peab maksma teda vajades.

Vabadus on sügis, mida pärgab kuld.
Vihmaussi teekond, mõnus kerge muld.

Vabadus on piisad isa otsmikul -
leidis oma rahu surnukülmikus.

Vabadus on lumi kümnemeetrine.
Kutse Toompea keldrist läheb eetrisse.

Vabaduse poole tungleb inimhulk -
ühest ainsast lausest leides üha tuld.

Vabadus on hunt, kes iseennast sööb.
Vabadus on võitlus, osavnäpp-massöör.

Vabaduse poole roomab igaüks,
kes on võtnud kanda elu veresüü.

Vabadus on valu, loodud lootusest.
Lapsepõlve lumi nääriootuses.

Vabadus on kauge võõras täheke,
mille poole ükskord ära läheme.


KUIGI INIMESEL HINGE  

Rängal tööl ja puhkusel
on tulemused samad.
Püsid pikali või püsti,
kuni oled vana.

Kuigi inimesel hinge
pole täis, ei tühja,
kole siiski heita ennast
unustatud kuhja.

Kevadel ja sügisel
on samamoodi valgus.
Iga lõpp on millelegi
salajane algus.

Iga inimene otsib
midagi, mis püha -
seda tehes ilusamaks
ise läheb üha.


SINU KÜLMAD, SINU KUUMAD

Sinu külmad, sinu kuumad,
kaua puutumata käed,
nagu kirsipuude juured
ammutada uue väe

tohiks minu toitvast pinnasest,
kui me oleksime koos.
Loodan, sedagi sa hindad,
et su kätest laulu loon -

et ma vihkan sinu valu,
armastan su armastust.
Palun veel, sa veidi talu
üleilmset igatsust.

Sinu mustad, sinu helged,
hetked hingestavad mind.
Kui ka muu ei ole selge,
tea, et väga vajan sind.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. :)

Andmed:
Vahur Afanasjev, Hõbehundi laulud, Vemsa OÜ, 2020, lk 128

08 juuli 2020

Paavo Matsin - Kongo tango (2019)

Kui "Sinine kaardivägi" oli läbini positiivne lugemiselamus ja "Gogoli disko" pigem jättis lihtsalt ükskõikseks (mõju oli tegelikult ikkagi nii suur, et jätsin Matsini järgmise romaani "Must päike" lausa lugemata), siis olin möödunud reedel "Kongo tangot" lugema asudes vägagi kahtlev ja isegi natuke tõrges. Tegelikult olin olnud kõhkleval seisukohal juba eelmine nädal raamatukogus, kui asetasin juulikuuks mõeldud raamatukuhila letile piiksutamiseks (romaanivõistluse kleepsuga "Kongo tango" kõige peal). 

"Mis ma sellest võtan? Seisab paar nädalat kodus riiulis ja toon pärast lugemata tagasi. Samal ajal tahab keegi teine seda lugemiseks võtta ja jääb ilma," käisid mõtted peast läbi. Samuti oli meelde jäänud kodus raamatute nimekirja koostades paar juhuslikku lausekatkendit Matsini romaani kohta Goodreadsist ("Täiesti ajuvaba raamat!", "Müstiline tohuvabohu!"), mis just julgust ei sisendanud.

Nüüd paar päeva hiljem võin öelda, et nendel lausekatkendite autoritel oli täiesti õigus. "Kongo tango" on tõesti üks eriskummaline raamat täis inimlinde, alkeemiat, punaseid torukübaraid ja Aafrika rütme. Kuid kõik see võlus mind kummalisel kombel nõnda ära, et ei saanudki enam raamatut käest. Mind niivõrd ei huvitanud romaani sündmused ja tegelaskond (kes jäidki pigem sellisteks verevaesteks liikujateks punktist A punkti B), vaid pigem see müstikat ja reaalsust põimiv maailm. Natuke meenutas see mulle kunagi Susanne Clarke'i romaanist "Jonathan Strange & härra Norrell" saadud lugemiselamust.

Usun, et "Kongo tango" jääb sarnaselt "Gogoli diskoga" raamatuks, mille lugemise võtavad paljud küll ette, kuid üks osa jätab selle peale 50 lehekülge pooleli ja ilmselt ei puutu enam kunagi selle kirjaniku raamatuid ning teine osa loeb ja vaimustub. See on üks neist raamatutest, mida mina ei julge soovitada või jätta soovitamata. Eks peate ikka ise otsustama ka tahate Kongo rütmides tangot tantsida või see tundub teile liiga jabur.


Andmed:
Paavo Matsin, Kongo tango: lugu raskemeelsest inglist, Lepp ja Nagel, 2019, lk 232

Linke netiilmast:
Jüri Kallase arvustus Reaktoris
Märt Väljataga arvustus Sirbis
Jüri Kallase arvustus Meie Maas
Margit Kilumetsa intervjuu autoriga saates "OP"
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Triin Loide arvustus Sakalas
Peeter Helme intervjuu autoriga saates "Loetud ja kirjutatud"

06 juuli 2020

Katrin Pauts - Öömees (2017)

Katrin Pautsi "Öömees" on üks neist raamatutest, mille iseloomustamiseks sobib kõige paremini väljend just go with the flow. Ära parem hakka lugemise käigus pähe kargavatele küsimustele vastuseid otsima (näiteks ametlikult puhkusel oleva külapolitseinik Virve tegevusel kogu raamatu vältel ei tohiks ju kohtusaalis üldse mingisugust alust olla menetlustoimingute täieliku puudumise tõttu või kas linnast kohale tulnud mõrvarühm üldse kedagi ka küsitles või nad lükkasid surnukeha laibakotti ja sõitsid koju tagasi) ning lihtsalt keera järgmine lehekülg.

Kuid kesksuviseks lugemiseks sobib "Öömees" tegelikult suurepäraselt. Paar sumedat suveõhtut või pikka päeva rannas peesitamist ja võid järgmise raamatu juurde asuda. Kuid Öömehele vist ei meeldinud, et ta unustatakse? Mina sinu asemel üksi raudteesillale parem jalutama ei läheks.


Andmed:
Katrin Pauts, Öömees, Rahva Raamat, 2017, lk 264

01 juuli 2020

Triin Sinissaar - Mäe tippu ja tagasi (2020)

Triin Sinissaare esikromaani "Mäe tippu ja tagasi" põhiidee on tegelikult võimalik kokku võtta ühe kõige äraleierdatuma ja klišeelikuma tsitaati "It's not about the destination, it's about the journey" abil. Kuid pidagem meeles, et klišeelik lugu ei võrdu automaatselt halva looga. Vastasel juhul vaevleks inimkond juba ammu uute ja originaalsete lugude puuduse tõttu täielikus loomekriisis.

Sinissaare romaanis on oma teekonnal kolm noort inimest (Mirt, Johan ja Luukas), kelle minevik, olevik ja tulevik omavahel rohkem või vähem läbi põiminud. Oma töö tõttu satub kolmik Indiasse, kus ringi rännates ja üht buda nunna taga otsides peavad nad järsku hoopis otsa vaatama oma valu täis minevikule ning aina enam oma teadmatusega hirmutavale tulevikule.

Leelo Tungal ütles hiljuti ühes intervjuus, et heast ilukirjandusest võib leida rohkem tuge kui mõnest eneseabiõpikust. Usun, et Sinissaare raamat on selle mõtte suurepäraseks tõestuseks. Ilmselt see, mida tuhanded inimesed nendest eneseabiõpikutest otsivad (ja loodetavasti ka leiavad) on tegelikult Sinissaare poolt kaasakiskuva loona siia raamatusse kirja pandud. Inimesed võiksidki rohkem oma teekonnal teha vahepeatuse raamatupoe või raamatukogu ilukirjanduse riiuli ees ning mõne hea romaaniga õnne proovida. Positiivne mõju võib olla ootamatult suur!


Andmed:
Triin Sinissaar, Mäe tippu ja tagasi, Varrak, 2020, lk 160

29 juuni 2020

Peedu Saar - Mailased (2019)

Kevadet, liblikaid ja lilli täis linnake Emajõe kaldal. Ja selle keskel üks armunud noormees. Ega kohati ei saagi päris täpselt aru, kas ta on armunud nüüd neiusse, lilledesse või armumisse endasse. Kuid järsku on kogu senine maailm tema ümber muutunud ja endale uue särava keskpunkti leidnud, mille nimeks on Veronica.

"Peasüüdlaseks", miks Peedu Saare "Mailased" su lugedes nõnda ära võlub, on ilmselt romaani kandev nukruse ja ilu sümbioos. Tahtmatult meenub sul mõni oma ammu unustusse vajunud kevadpäev täis liblikaid ja lilli. Nende keskel TEMA - sinu Veronica. Ja see tunne, mis sind tollal valdas. See kergus ja vabadus. Kui sinu ainsaks tõeliseks sooviks oli võimalus TEDA korra veel näha ja sellest naeratusest osa saada.

Ilmselt kümme või viisteist aastat tagasi oleksin ma olnud sellest raamatust täielikus vaimustuses ning "Mailastest" oleks saanud üks mu tolle perioodi lemmikraamatuid. Selles romaanis on lihtsalt nõnda palju motiive ja teemasid, mida ma tol eluetapil kirjandusest otsisin ja enda jaoks oluliseks pidasin. Kuid praegu olen tänulik selle helge tunde ja paari mälupildi eest, mida see taevasinine raamat minus lugedes tekitas. Mingi sisemine kergus ja soov lagendikul kasvavaid lilli nuusutama minna olid järsku tagasi.


Andmed:
Peedu Saar, Mailased, Paradiis, 2019, lk 184

Linke netiilmast:
Keiu Virro arvustus Eesti Päevalehes
Alvar Loogi arvustus Postimehes
Kerstin Vesteli arvustus Müürilehes
Piret Põldvere intervjuu autoriga Värskes Rõhus

20 juuni 2020

Eva Roos - Teistmoodi Mööblipood. Nähtamatu tüdruk (2020)

Linna peal on viimased päevad levinud kulutulena kuuldused ühest uuest ja lahedast vintage'i poest Hõbeseekli tänaval. Tõsiselt hea valik pidi olema (nipsasjadest kummutiteni välja) ning hinnad isegi natuke kahtlaselt madalad.

Ehk on soodsad hinnad lihtsalt tasakaalustajaks poes olevale halvale teenindusele? Nimelt olla müüjaks/omanikuks üks vanaproua, kes kindlasti pole kunagi ühtki "Aasta teenindaja" konkurssi võitnud. Vägisõnadega ta tagasi ei hoidvat ja jälgivat sind poes olles kogu aeg "mis sa siia ära oled kaotanud" pilguga.

Samuti olla vanaproual ka üks parajalt ümar ja puhvis kulmudega koerake, kes pidi kõigil poekülastajatel sabas sörkima näoga "ehk on sul taskus midagi hääd minu jaoks". Aga hinnad pidid need "veidrused" üles kaaluma!

Eks see nädalavahetus tuleb siis sammud seada Hõbeseekli 30 suunas! Kole kangesti oleks tarvis korterisse üht "uut" kohvilauda. Jokutama ei saa jääda, sest praeguses majanduslikus olukorras võivad sellised väikesed eraettevõtted juba järgmiseks nädalaks lihtsalt ära haihtuda. 


Andmed:
Eva Roos, Teistmoodi Mööblipood. Nähtamatu tüdruk, Varrak, 2020, lk 204

16 juuni 2020

Erkki Koort - Kättemaks Kirumpääl (2018) & Veritasu Tartus (2019)

Jalutad õhtul natuke kõikuval sammul kodu poole ja äkki suskab keegi sulle noa selga. "Miks küll?" on viimased sõnad, mis sinu huulilt öö kajama jäävad. Enne igavesse unne vajumist kuuled veel oma tapja parastavat vastust: "Nii igaks juhuks!"

Järgmine hommik leitakse su kägaras surnukeha. Väheke uuritakse, äkki keegi nägi või kuulis. Kuid kõigile on mugavam sinu maised jäänused lihtsalt auku ajada ning oma näruste keskaja eludega edasi minna. Ilmselt olid oma saatuse nagunii ära teeninud. 

Selline see eluke juba kord on Kirumpääl 1389. aastal. Täpsemalt on see selline möödunud aastal Erkki Koorti sulest ilmunud romaanis "Kättemaks Kirumpääl", kus noaga susatakse ikka südametäiega ja -rahus.

Kirumpää piiskopilinnuse asendiplaan
Selles on muidugi "peasüüdlaseks" Vastseliina endine sõjasulane Markus, kes teel Tartusse Kirumpääle satub. Tegelikult on Markuse Kirumpääl avaldunud suskamisfetišil väga hea põhjendus ning motivaator. Nimelt leidis ühe tema parima sõbra elutee Kirumpääl mõned kuud tagasi segastel asjaoludel oma haleda otsa (väidetavalt külmus lumetormis surnuks). Markus sellist juttu muidugi uskuma ei jää ning nõnda polegi tal muud võimalust, kui ise surmajuhtumit uurima asuda.

Kuna Markusel puudub suur usk tolleaegsesse õigussüsteemi, siis võtab ta lisaks uurija ametile ka kohtumõistja ja timuka kohustused enda õlule. Saab kohe palju efektiivsemalt asjad aetud ning oma teekonda Tartu suunas jätkata. Kuid linnuse hooviisandast hakkas mul küll kahju. Kust ta omale nüüd üleöö uued sõjasulased linnusesse leiab? Näe, pihkvalased juba piiluvad põõsa tagant ning limpsavad keelt. Ei tea, mis nad siia ära on kaotanud? Kasige koju tagasi! Ei ole teil veel sada aastat siia põhjust oma nina toppida!

***

Sarja teises osas jõuab Markus lõpuks Tartusse pärale, kaaslaseks Kirumpääl parima sõbra staatusesse tõusnud Liiva-Annus. No ei taha inimesed Markuse läheduses mitte kuidagi elus püsida. Küll üks sureb kalade rohkuse tõttu hingetorus, teine jälle "katsetab" gravitatsiooni ja linnamüüri kõrguse vahelisi suhteid. Tuleb välja, et laulusõnad ikka ajasid meile natuke puru silma. Ei ole see elu midagi nüüd nii lihtne siin Liivimaal.

Kui eelmise romaani tegevuspaigaks oli ainult Kirumpää linnus ja selle ümber tekkinud asula, siis sarja teises osas on tegevuspiirkond palju laiem. Keskmeks on küll Tartu, kuid lotjadega saalitakse pidevalt mööda Emajõge küll õhtu ja hommiku suunas, kuni Pihkvani välja (kus tõenäosus nuga saada või vangikongi sattuda on umbes kaheksal juhul kümnest).

Kõige selle sagimise keskel tegelikult suurem osa ajast romaani tegevus otsekui seisab. Jah, Markusega küll juhtuvad pidevalt igasugu sündmused ja lugu jõuab aste-astmelt oma loogilise kulminatsioonini, kuid samas tundub, et suurema osa raamatust istub Markus kõrtsis, libistab õllekest ja lihtsalt ootab järgmist lugu edasi viivat konflikti. Järgmise osa puhul tahaks lihtsalt ehk saja lehekülje võrra lühemat, aga kontsentreerituma tegevusega lugu, sest Koorti keskaegne maailm võlub ju endiselt ja Markus pole kindlasti oma mõõka veel lõplikult varna riputanud.


Andmed:
Erkki Koort, Kättemaks Kirumpääl, Hea Lugu, 2018, lk 296
Erkki Koort, Veritasu Tartus, Hea Lugu, 2019, lk 312

Linke netiilmast:
"Kättemaks Kirumpääl" ELLU-s
"Veritasu Tartus" ELLU-s

Peeter Helme arvustus ERRi kultuuriportaalis
Peeter Helme arvustus Postimehes
Meelis Oidsalu arvustus Eesti Ekspressis

15 juuni 2020

HAPKOMAH - Kuidas minust sai HAPKOMAH (2016)

Iga loetud raamat jätab meisse jälje. Kahjuks on mõni jäetud jälg peaaegu täielikult kustunud juba järgmist raamatut kätte võttes. Ei mäleta eelmine nädal loetud raamatu tegelaste nimesid ning ka keskse tegevusliini meenutamine nõuab omajagu vaeva. Teine teos jällegi püsib meiega  aastakümneid kaasas. Mõnda kohta mäletad uskumatult selgesti ning sõpradega raamatutest rääkides tuleb antud teos ikka ja jälle jutuks. Ta on saanud osaks sinust.

Üks sellistest sügava jäljega raamatutest oli minu jaoks anonüümse Tallinna narkomaani kogumik "Kuidas minust sai HAPKOMAH". Esiteks vaatan ma tänaval või ostukeskuses igat natukenegi kahvatut ja sihitu pilguga tegelast nüüd kui potentsiaalset narkomaani ja varast (kohe tekib soov kontrollida, kas telefon on ikka lukuga taskus). Teiseks olen ma äraütlemata õnnelik, et peale 25 aastat ei ela ma enam Lasnamäel ning ei pea sõitma iga päev bussidega nr 35 või 67. Ja kolmandaks, kui isegi ainult kolmandik raamatus kirjeldatud sündmustest 100% tõele vastavad, siis on midagi väga-väga valesti meie riigis ja seda kellegi tahtliku tahtmatuse tõttu.

Ilmselt osade lugejate jaoks on "Kuidas minust sai HAPKOMAH" parim näide kodumaisest ulmekirjandusest ja teistele jällegi liigagi realistlikust olmekirjandusest, kuid selles kahjuks selle raamatu ja meie elude võlu ja valu peitubki. Tihti ütlen nende postituste lõpus lootusrikkalt, et jään loetud autori järgmist raamatut ootama. Kuid seekord on see soov eriti tugev, sest uus raamat või ka mõni netiavarustest ilmuv lühipala tähendaks, et autor on jätkuvalt elus ja pole veel draakonit kätte saanud.


Andmed:
HAPKOMAH, Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood Nihilist.fm'ist, ZA/UM, 2016, lk 206

Linke netiilmast:
Mait Vaigu arvustus Sirbis
Heli Alliku arvustus Vikerkaares
Joonas Ojapi arvustus Värskes Rõhus
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Hendrik Alla arvustus Postimehes
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Kaarel Kressa intervjuu autoriga Eesti Päevalehes
Raamatu põhjal tehtud lavastus Ugalas

07 juuni 2020

Johannes Käbin - Aastate ja kauguste tagant (2020)

Eelmisel suvel oli mu üks suuri "lugemisprojekte" Voldemar Panso päevaraamatud. Ühe olude tõttu Venemaal sündinud, kuid Eestis üles kasvanud noormehe saatuse vingerpusse täis teekond läbi möödunud sajandi suuri vapustusi. Aga sel kevadel sattusin lugema Eestis sündinud, kuid Venemaal üles kasvanud Johannes Käbini mälestusi ja (tema poja poolt) valitud päevikukatkeid. Kaks vastandlikku elusaatust, kelle töödele ja tegemistele nüüd nõnda erinevalt tagasi vaadatakse, kuid kelle mõju 1960.-1970. aastatel meie ühiskonnale ja kultuurile ei saa kuidagi alahinnata.

Huvitav, mis oleks saanud Käbinist, kui ta vanemad oleks Peterburi suundumise asemel jäänud talupidajateks Virumaal. Ilmselt oleks Johannese suur huvi tõukarja, loomasööda ja bioloogilise väetise vastu jäänud endiseks. Aga vasakpoolse ilmavaate vastu? Nõukogude Venemaal üles kasvanuna ei olnud küsimus enam valikutes. Johannesest pidi saama ja saigi kommunist. Ustav ja agar parteilane, kes koostas juba teismelisena seinalehti ja ootas kommunistlikult "helget" tulevikku, mis meie kõigi õnneks jäigi saabumata.

"Aastate ja kauguste tagant" sisaldab Käbini käsikirja jäänud mälestusi poisikesepõlvest kuni mahavõtmiseni EKP KK esimese sekretäri kohalt 1978. aastal (kirja pandud suures osas 1970.-1980. aastail) ning elu viimastel elukümnenditel peetud päevikute väljavõtteid. Põnevaim lugemine ongi kirjeldused Käbini lapsepõlvest eelmise sajandi alguse Peterburi eeslinnas ja raamatu lõpus olnud enesetsensuurist vabad päevikukatked. Nende puhul oli tunda, et autor on tõesti siiras ning ei tegele lihtsalt partei ees kummardamise ja oma saba kergitamisega (à la küll meie ikka ehitasime seda kommunismi palehigis üles ja tahtsime ainult head).

Usun, et ajaloohuvilised leiavad sellest raamatust neile huvi pakkuvad kohad kenasti üles, kuid olge valmis ka lehekülgede viisi ENSV parimate lüpsjate ja kaevurite nimekirju läbi töötama. Küll tollal ikka mõisteti Eestimaal tööd rügada. Ilmselt pidi kõik kohad ainult armastust täis olema.


Andmed:
Johannes Käbin, Aastate ja kauguste tagant: Mälestused ja päevikukatked, Varrak, 2020, lk 392

Linke netiilmast:
Jaak Alliku arvustus Sirbis
Heimar Lengi arvustus Õhtulehes
Videolõik kultuurisaatest "OP"
Holger Kaintsi arvustus Postimehes

31 mai 2020

Heli Künnapas - Mälestusteta suvi I (2020)

Ühiskonnas aset leidvad muutused, murekohad ning uued suundumused leiavad varem või hiljem kajastust ka kirjanduses. Olen juba mitmest kohast kuulnud "suurt muret", et järgmise romaanivõistluse žürii peab hakkama vist kümneid käsikirju lugema, kus maailmas ja Eestis mingi viirus ringi möllamas. Eks see kirev ja kiiresti muutuv maailm ongi enamikule kirjanikele parimaks inspiratsiooniallikaks, millele toetudes oma lood paberile panna. Hoia lihtsalt silmad-kõrvad lahti ja lase sulepeal joosta.

Heli Künnapas on oma kõige värskemasse noorteromaani "Mälestusteta suvi" võtnud sisse meie ühiskonna valupunktidest keskkonnakaitse ja perevägivalla. Kuigi romaani keskseks liiniks on noorteromaanidele igiomaselt suhted, peod ja nendega kaasnevad draamad, siis eelpool mainitud kõrvalliinid annavad kindlasti sügavust juurde.

Keskkonnakaitse teema on võetud fookusesse just läbi noorte seas kasvava üldise probleemi teadvustamise näol ning toodud välja nende valmidust konkreetsetele tegudele asuma (antud romaanis küll lokaalsel tasandil). Natuke on ka noorte keskkonnakaitsjate üle ironiseerimist (cappucino-rohelised), kuid üldiselt igati tervitatav teematõstatus meie noortekirjanduses.

Romaanis teise kõrvalliinina sisse toodud perevägivalla temaatika vaatleb seda rasket ainest eelkõige kogetu mõjuna edasisele elule. Tegelikult oleks tahtnud, et autor oleks natuke rohkem kirjutanud vahetekstidena sisse Richardi kriipivaid mälupilte lapsepõlvest, mis oleks andnud veelgi selgema tausta noormehes pulbitsevale raevule ja suutmatusele/hirmule lähisuhteid luua/hoida. Kiidusõnad ka raamatu lõppu lisatud kontaktide eest, kuhu võib lähisuhtevägivalda kogenud inimene pöörduda.

Kuigi romaani viimasel paarikümnel leheküljel oli tunda tegevusliinide kiiruga kokkuvõtmist ning ka cliffhanger polnud minu meelest kõige õnnestunum, siis Brenda ja Richardi loo jätku jään ma igatahes ootama.

#suvelugemisega_algus_tehtud #maal_juhtub_nii_mõndagi #kolkaküla_romantika


Andmed:
Heli Künnapas, Mälestusteta suvi: 1. osa, Heli Kirjastus, 2020, lk 342

23 mai 2020

Juhan Viiding - Mina olin Jüri Üdi (1978)


järv

Meilt mõnda võeti ega võetud viimast.
Kord saame kõik.
Järv loorub lahti udu külmast piimast
ja ongi kõik.

Kõrv tabab kauge inimlooma hõike.
Ah sina seal.
Ei kuule täpselt. Ma ei jõua kõike
siin ilma peal.

***

veereva elu ragin
kõik ikka igavikku
puutrepi tuttav nagin
ma kohtan päkapikku
männimetsas homme
kell kolmveerand 12
ja meil on kena komme
suudelda teineteist
puude tüved on soojad
soe on päkapikk
kusagil on looja
miski on igavik


***

Ööliblikas, su tung on imeline.
Sealt (siit) pole tagasiteed.
Ööliblikas, su tund on imeline.
Siit (sealt) pole tagasiteed -
teispoolsused mõlemad need.

Nende klaaside taga on tuli,
on valguse algus ja lõpp.
Mina näen seda ammu juba,
mina tean, see on Surma Tuba,
oo, ma tean, see on elutuba.
Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!

Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta - su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see mida vajad.

Lambiklaasi kohale sooja
lendab vapustav sõnumitooja.
See on hommik. Meile ja mulle
tuleb aeg, et lennata tulle;
tuli surnuks puhuda ise
läbi elu nii imelise.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (seekord oli valikut äraütlemata raske teha). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. :)

Andmed:
Juhan Viiding, Mina olin Jüri Üdi, Eesti Raamat, 1978, lk 156