Berit Sootak - Hõberebane (2023)

"Hõberebasega" jõuab Berit Sootaki "Hingelinnu saaga" ehk kodumaine X-meeste lugu lõpule. Mirtelist sai Säde, Sädest Viimane Hingelind ja Viimasest Hingelinnust ... . Seda ma muidugi öelda enam ei saa. Lugejal tuleb endal taas ette võtta tee Veriorale ja Marimetsa, kuid soovitan läbi hüpata ka Musta Marduse nimelisest kõrtsist Tartus. Kuid olge valmis, et viimase ukselt saadetakse teid pikema jututa tagasi. Kõik pole lihtsalt piisavalt "erilised", et sisse pääseda.

Sarja kolmandaks osaks on autoril juba oma maailm loodud ja seal kehtivad reeglid paika pandud. Nõnda jääbki viimase raamatu ülesandeks lugejale võimalikult põnevat lugu pakkuda. Sellega saab "Hõberebane" ka üldjoontes hakkama. Kindlasti aitab siinjuures väga kaasa tegelaskonna, tegevusaja- ja ruumi kontsentreeritus.

"Hingelinnu saaga"

Muidugi on lisaks pealiinile (Marimetsa kliinikust levima hakanud uus haigus, mis röövib erilistelt nende võimed) ka mitu olulist kõrvaliini (narkokaubandus, suhtedraamad, Säde vaimne tervis), kuid see kõik on lugedes hallatav. Kordagi ei pidanud hakkama lehti lappama või endale meelde tuletama, et kes see tegelane nüüd oli või mis nad nüüd sinna Elvasse ära kaotasid. Lisaks tahaks ära märkida vaimukalt lahti kirjutatud Säde ja Susi vahelise partnerluse Eesti Eriliste Eriüksuse noorte agentidena. Kui Säde-Kauri-Kiili liin täitis noorteromaanidele vajalikku armukolmnurga ülesannet, siis Säde ja Susi omavaheline lõõpimine ja seltsimehelikkus tõi kohati üpris tumedatesse toonidesse kiskuvasse loosse ka paraja annuse huumorit.

Tuleb tõdeda, et "Hingelinnu saagaga" jäin kokkuvõttes üpris rahule. Muidugi on sarjal omad kitsaskohad ja mitmed noorele autorile tüüpilised konarused (näiteks soov korraga kõik ühtede kaante vahele ära mahutada). Üldiselt ma (kohati väga) noorte eesti autorite poolt kirjutatud ning noortele suunatud ulmesarjade puhul esimesest osast kaugemale ei jõuagi. Nende keskmisest tasemest kõrgub "Hingelinnu saaga" ikka mäekõrguselt üle. Nii loodangi, et Säde ja teiste eriliste lugu ei jää viimaseks Berit Sootaki jutustatud looks (mis eelmainitud sarnaste autorite puhul üldiselt juhtub), vaid mu raamaturiiulisse jõuab tulevikus veel mõnigi teine sama autorinime kandev raamat.

Andmed:

Berit Sootak, Hõberebane, Raudhammas, 2023, lk 476

Mehis Heinsaar - Kadunud hõim (2022)

Mehis Heinsaare viimasest romaanist "Kadunud hõim" on nüüd pea aasta jooksul palju kirjutatud ning räägitud. Ka auhindu on jagatud. Kriitika vastuvõtt on olnud tunduvalt soojem võrreldes Heinsaare esimese romaaniga "Artur Sandmani lugu", kuid päris selle taseme kiituseni "Kadunud hõim" veel ei küündi, mis on osaks langenud autori novellikogudele. Kuid kokkuvõttes on "Kadunud hõimu" näol kindlasti tegemist ühe viimaste aastate olulisema romaaniga meie kirjandusmaastikul.

Ise lugesin "Kadunud hõimu" läbi juba üle poole aasta tagasi, kuid raamatust saadud külluse tunne on jätkuvalt minuga. Rännak mööda metsikut, müstilist ja natuke õudset Eestimaa loodust väsitas lõpuks oma värvide, lõhnade ja helide rikkusega lihtsalt natuke ära (põhjus, miks ka blogipostitus nõnda kaua aega võttis). Selgelt andis romaan žanrina kirjanikule võimaluse kõigile oma "firmamärkidele" paar vinti juurde keerata. Aga see pole mingi etteheide, vaid siiras tõdemus, et Heinsaar püüdis selle teosega tõesti kogu põhjamaise looduse vägevust ühtede kaante vahele kokku suruda. Ja kui see lugedes valla pääseb, siis võib see tõepoolest su jalust niita.

Romaanis lahti rulluvast loost ma ei räägikski, las igaüks avastab ise selle kadunud hõimu saladuse. Üht mõtet tahan siiski jagada. Nimelt jäi teose lõpp minu jaoks kuidagi lahjaks. Kas ootasin liialt suurt novellilikku puänti või nägin lõpplahendust juba kaugelt tulemas? Ehk olin lihtsalt teekonnast väsinud? Kas oli tõesti ühe korraga liiga palju Heinsaart? Ei oskagi sellele praegu vastata. Kuid üht tean kindlalt - "Kadunud hõimu" loen ma mingi hetk uuesti. Ja seda juhtub väga väheste raamatutega.

Andmed:

Mehis Heinsaar, Kadunud hõim, Menu Kirjastus, 2022, lk 318

Linke netiilmast:

Jaan Sudaki arvustus Sirbis

Saara Liis Jõeranna arvustus Loomingus

Peeter Kormašovi arvustus Eesti Päevalehes

Romaani tutvustus Tartus

Mehis Heinsaar saates "Loetud ja kirjutatud"

Siin Lille arvustus Vikerkaares

Marje Ernits - Vabaduse nimi on Vabadus (2023)

Väikese Beti Raadma lugu, mis algas sõjajärgses Tartus, jõuab kolmanda raamatuga lõpule. Beti eakaaslastele räägiti terve nende noorusaja, et nemad on see vabaduse ja rahu põlvkond, kes ehitavad valmis nii sotsialismi kui ka kommunismi. Aga õnneks mängis ajalugu oma järjekordse vingerpussi ning lisaks tuli hakata üles ehitama veel ka kapitalismi. Kuid seda sai teha juba päriselt vabas riigis.

Olen juba Marje Ernitsa triloogia eelnevate osade puhul välja toonud, et Beti on mitmes mõttes võrdkuju töökale ja visale eesti naisele/emale. Kolmas osa tõestab seda mitmel korral veel, sest Beti elu pööravad pea peale nii riigikorra muutused kui ka eraelulised keerdkäigud, mis panevad Betit aina uuesti ümber hindama juba tehtut ja vaatama värske pilguga tulevikku. Tulevikku, mis on täis vabadust ise valida ja otsustada.

PS: Triloogia lõpuks tahaks veel ära mainida, et ilmselt oleks lugemiselamus olnud palju mõjusam, kui Beti lugu oleks ilmunud ühe raamatuna, mitte jagatud ühel aastal ilmunud kolme osa vahel. Kuid ilmselt oli tegemist kirjastuse otsusega, mis on praeguseid raamatuhindu vaadates ehk lihtsalt majanduslikult rentaabel.
 

Andmed:
Marje Ernits, Vabaduse nimi on Vabadus: Sõjarahu aastad 3. raamat, Eesti Raamat, 2023, lk 176

Indrek Hargla - Heade mõrvade linn (2023)

Indrek Hargla jutukogumik "Heade mõrvade linn" on uue raamatusarja "Kriminaalne raamatukogu" avapauguks. Kuigi raamatu esikaant kaunistab 19. sajandist pärit kaunis G.F. Schlateri lito Kivisillast, siis kolmes kriminaalses lühiloos satume hoopis kummalistesse tänapäeva alternatiiv-Tartutesse (äärmiselt multikultilik Tartu või Tartu, kus ulmekirjandus on kultuurimaastiku a ja o), kus tuleb peagi hakata Raadi kalmistule uusi haudu kaevama.

Minu jaoks on kaks kõige tähtsamat hea krimiloo komponenti halle ajurakke stimuleeriv juhtum ning isikupärane uurija/detektiiv. Antud kogumiku kolmes loos aset leidvat mõrvajuhtumit on parimal juhul keskpärased (lühiloo kontekstis veavad veel kuidagi välja), kuid kõigi kolme loo uurijad on kahjuks ilma igasuguse särata ja kohe unustushõlma vajuvad tegelased.

Ehk tundub, et ma olen liiga kriitiline, kuid peamiseks kriitika põhjuseks on see, et mina ja väga paljud meie lugejad teavad, kui kaasahaaravalt ja kõrgel tasemel suudab Hargla kirjutada (apteeker Melchiori romaanid on meil ja mujal põhjusega populaarsed). Kuid nende kolme mõrvaloo puhul ütleks, et autor on selgelt oma eelmiste kirjatööde tõttu väga kõrgele asetatud lati (ootushorisondi) alt kahjuks läbi jooksnud.  Loodan, et see jääb kõigest üheks ebaõnnestunud katseks ning järgmine katse (samas sarjas peaks ilmuma Harglalt peagi "Apteeker Melchiori apokrüüfid") paneb publiku taas rõkkama.

Andmed:

Indrek Hargla, Heade mõrvade linn: Kolm mõrvalugu Tartust, Raudhargla, 2023, lk 180

Linke netiilmast:

Raimu Hansoni intervjuu kirjanikuga Tartu Postimehes

Helen Pärki arvustus Postimehes

Karl Martin Sinijärve arvustus ERRi kultuuriportaalis

"Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist" (2020) & Aivar Kull "August Gailit" (2022)

Kummaline on mõelda, et ÜLEMÖÖDUNUD sajandil sündinud ning juba üle 60 aasta tagasi manala teed läinud August Gailit on üks minu elu enim mõjutanud inimesi. Selle peamiseks põhjuseks on muidugi tema romaan "Toomas Nipernaadi", mida sattusin lugema üheksandas klassis ja mille suurest mõjust olen juba eelnevalt siin blogis kirjutanud. Eks selle raamatu mõju olulisus on nüüd aastate möödudes lihtsalt aina enam kristalliseerunud.

Kui paljude meie kirjanduse suurkujude elulood on üksipulgi läbi uuritud (ilmunud on riiulite viisi monograafiaid, päevikuid ja kirjavahetusi), siis August Gailit elu- ja kirjanikutee on seni jäänud selgelt näiteks Tammsaare, Tukla või Underi varju. Üheks põhjuseks on kindlasti pagulase staatus (Nõukogude võim kasutas muidugi väljendit "riigireetja"), mis Gailiti aastakümneteks meie kirjandusmaastiku perifeeriasse sundasumisele saatis (seda koduvabariigist vaadatuna). Siinne lugeja sai uustrükkide ja hilisemate teostega tutvuda peale autori surma (surnud kirjanikus Nõukogude võim enam nõnda suurt ohtu oma eksistentsile ei näinud) või alles Eesti taasiseseisvumise järel.

Teine põhjus oli Gailiti enda teadlik varjus püsimine (eriti Siuru järgsetel aastakümnetel) ning ka paljude eraarhiivis olnud dokumentide hävimine/hävitamine. Kui siia juurde panna veel kirjaniku enda poolt ringlusesse lastud huumorina mõeldud kuulujutud (peamiselt puudutasid need tema nooruspõlve ja päritolu), siis ongi igati mõistetav, et uurijatele on Gailiti elutee lahtikirjutamine paras väljakutse. Loominguteega on asjad muidugi lihtsamad, sest teoste ajakirjanduses ilmunud retsensioonid ja intervjuud Gailitiga on arhiivist kenasti leitavad (õnneks on selle töö lihtsamaks teinud ka Ilmamaa kirjastuses ilmunud kogumik "Lugusid Mr. Ge'st, August Gailitist" ning Gailiti enda artiklite kogumikud "Eesti mõtteloo" sarjas). Lihtsalt on vaja pühendunud uurijat, kes sellest kõigest end läbi näriks ja Gailiti loo kirja paneks.

Selleks pühendunud uurijaks on osutunud Aivar Kull, kelle Gailiti monograafia annab küll ammendava pildi Gailitist kui loovisikust, kuid inimesena jääb mr. Ge siiski kaugeks (Sirje Kiini Marie Underi monograafia või Elem Treieri "Tammsaare elu härra Hansenina" haaret ei ole). Kulli monograafia tugevaim osa on Gailiti kirjanikutee kujutamine (esimestest katsetustest, mida autor ka ise hiljem maha soovis vaikida, kuni pagulasaastateni välja) ja sellega kaasas käinud kriitika analüüsime, mis nüpeldas suurema või väiksema innuga Gailiti teoseid aastakümneid. Soovitakski Kulli monograafiat eelkõige neile, kes on Gailiti mõne teosega juba tutvust teinud ning tema stiil ja fantaasialend on neile meeltmööda olnud. Nõnda saad võimaluse tutvuda natuke teoste tagamaadega ja leiad ehk ka midagi uut lugemiseks meie klassiku teoste hulgast (endal tekkis soov "Isade maa" uuesti käsile võtta).

Andmed:

Aivar Kull, August Gailit: Lahtiste allikate poole, Ilmamaa, 2022, lk 400
Hando Runnel (koostaja), Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist, Ilmamaa, 2020, lk 384

Linke netiilmast:

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Janika Kronbergi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Brita Meltsi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes
Aivar Kulli arvustus ERRi kultuuriportaalis

Tiit Hennoste - Kuldsete lehtede peal (2023)

Järjepanu Loomingus ilmunud ja nüüd suure juubeli puhul ühiste kaante vahele kokku kogutud Tiit Hennoste artiklid on igati vääriline kingitus "Tukla lapsukese" tema sajanda sünnipäeva puhul. Hennoste stiil on humoorikas, kohati teravalt torkav ning mitte kordagi akadeemiliselt kuiv. Kui olete enne mõnda tema loengut või ettekannet juhtunud nägema, siis teate, mida oodata.

Hennoste on jaganud Loomingu teekonna kümneks kümneaastakuks (1923-1932, 1933-1942, ....). Lisaks kirjandusajakirja enda loo ja ajas muutumiste valgustamisele (kirjanike kisklemised, vastasseisud võimu ja vaimu vahel, ajakirja prestiiži tõusud ja langused), annab igale kümneaastakule väga palju juurde ka Hennoste sissejuhatused igasse peatükki, kus ta avab laiemat aja- ja kirjandusloolist konteksti nii meil kui ka mujal. Kui keegi soovib lugeda ja saada head ülevaadet 20. sajandi kirjanduse olulisematest tekstidest (Kafkast kuni Houellebecqini), siis "Kuldsete lehtede peal" annab võimaluse koostada endale päris tummine suvelugemise nimekiri.

Raamatus mainitakse mitmel korral, kui eriline on tegelikult Looming oma saja-aastase teekonnaga kogu maailma kontekstis. Ajakirja tähtsus ja tähendus on nii lugejate kui ka kirjanike seas ajas pidevalt muutunud (selle üheks mõõdupuuks on ka trükiarvud, mida Hennoste võimalusel lugejaga jagab), kuid SAJAND näitab minu arvates siiski seda, et Looming on muutunud loomulikuks osaks meie enda kultuuriloost. See ei tähenda muidugi seda, et esimesele sajandile järgneb automaatselt teine. Ka loomulikud nähtused kaovad või teisenevad. Kuid selle oht on palju väiksem, kui me neid nähtusi ei võta Iseenesestmõistetavatena, vaid panustame ka ise nende püsimisse. Kui satute järgmine kord poes ajakirjade ja ajalehtede letist mööduma, siis võimalusel pistke värske Looming omale ostukorvi. Ehk avastate nõnda mõne uue luuletaja või teose enda jaoks. Kultuuri üks imelistest omadustest ongi ju võime end ise juurde "toota". Ja Looming on seda juba suurepäraselt terve sajandi teinud. 

Andmed:

Tiit Hennoste, Kuldsete lehtede peal. "Loomingu" kirjanduslugu, Kultuurileht, 2023, lk 336

Linke netiilmast:

Tiit Hennoste saates "Loetud ja kirjutatud"

Tõnis Tootsen - Ahvide pasteet (2022)

Viimastel kuudel on küll lugeda jõudnud, kuid mõtete kirja panemine on töö tõttu jäänud vabamaid päevi ootama. Nõnda ongi nüüd mõne raamatu lugemisest juba päris tükk aega möödas, kui siia neid ridu kirjutama hakkan. Aga eks see ole ka esimene n-ö lakmustest, kas raamatust saadud elamus on jätnud kestvama jälje või sulab loetu kiiresti kümnete teiste laias pildis keskpäraste teostega kokku üheks "midagi sellist seal vist oli" raamatuks.

Tõnis Tootseni kirjutatud "Ahvide pasteedile" mõeldes pean tõdema, et pea kogu raamatu sündmustik ehk ahv Ergo elukäik on mul pea pool aastat hiljem väga kirkalt meeles. Kohati tekib meenutades lausa tunne, et oleks otsekui Ergo lugu hoopis kinoekraanil filmina näinud (näiteks väikese Ergo kooliaastad või "väljasõit" rohelusse). 

Kuid "Ahvide pasteet" on ka üks sellisest raamatutest, mille sisust väga palju ette ära rääkida ei tahaks, vaid jätaks uutele lugejatele võimalikult valge lehe. Samas ütleb mu sisetunne, et see on ilmselt üks neid raamatuid, mis meeldib väga või üldse mitte. Tean mitut inimest, kellega vesteldes Tootseni romaani taevani kiitsid ning suure õhinaga soovisid erinevate kohtade ja tegelaste üle arutada. Ja samas mitu tuttavat ütlesid, et jätsid raamatu pooleli, sest nad ei suutnud sellesse otsast otsani allegooriat ja satiiri täis maailmasse end sisse lugeda (tsiteerin ühe põhjendust: "Natuke liiga perv minu maitsele."). 

Mina jään ise esimeste sekka (ma nüüd ei tea küll, mis see mu pervisuse kohta ütleb), sest pole tegelikult vast "Ussisõnadest" alates nõnda humoorikat ja ka torkavat valusat (kõver)peegelpilti meie ajaloo, tänapäeva, riigi ja rahva kohta lugenud. Ning lisaks peab mainima, et oleme Tõnis Tootseniga pea sama aasta mehed. Ehk näiteks paljud raamatus olnud vihjed viimaste aastakümnete haridussüsteemi ja kogu selle 1990. aastate üleminekuperioodi kohta olid otsekui mulle suunatud. Ma oleks võinud rahulikult olla selles loos üks Ergo mitte just kõige targematest klassivendadest, kes täielikus õndsuses oma ahviasju ajab.

Andmed:

Tõnis Tootsen, Ahvide pasteet, Kaarnakivi Seltsi Kirjastus, 2022, lk 266

Linke netiilmast:

Raamatu esitlus Rahva Raamatus

Tiina Pai arvustus Loomingus

Märten Ratassepa arvustus Vikerkaares
Andri Liimetsa arvustus Eesti Ekspressis

Marje Ernits - Sotsialistlik realism (2023)

"Sotsialistlik realism ehk Beti uued seiklused ENSVs" viib meid 1960.-80. aastate Tartusse, kus just keskkooli lõpetanud Betist saab EPA tudeng ja seejärel üks miljonitest süsteemi väikestest hammasratastest, kes üritavad oma igapäevase tööga elu paremaks/talutavamaks muuta. Paraadide plakatid räägivad ikka tublidest kommunismiehitajatest ja viisaastakutest nelja aastaga, kuid iga aastaga hakkab see üha enam ulmet meenutama ja reaalse eluga pole sel kuigi palju pistmist.

Kolhoosis tööd rügades mööduvad aastad kiiresti, Beti eraelu teeb seal kõrval üpris kummalisi käike ning järsku ongi 20 aastat läinud. Eks Beti lugu ongi koondpilt paljude aastast aastasse tööd rüganud eesti naiste elust sel perioodil. Valikuid ja vabadust oli vähe, kuid kõige kiuste elati ja saadi hakkama just Beti-suguste inimeste tõttu. Nüüd tuleb jääda Beti elukäigu lõpplahendust ootama kolmanda osa näol.

Andmed:

Marje Ernits, Sotsialistlik realism: Sõjarahu aastad 2. raamat, Eesti Raamat, 2023, lk 168

Ants Eskola - Näitleja on ajastu lühikroonika (1986)

Lugedes meie teatriloo suurkuju ja ühe kuulsama Hamleti osatäitja Ants Eskola mälestusi hakkab raamatu pealkiri "Näitleja on ajastu lõhikroonika" väga kiiresti lisavarjundeid koguma. Mälestused on kirja pandud suures osas 1960.-70. aastatel ning kannavad osade peatükkide puhul väga selget ajastu pitserit. Asi pole selles, et Eskola kiidaks isakest Stalinit taevani või ülistaks Nõukogude võimu ja selle "rikastavat" mõju meie teatritele. Pitser on vajutatud sellega, mis Eskola on neil lehekülgedel ütlemata jätnud.

Muidugi puudutavad need peaasjalikult sõja- ja Siberi-aastaid. Üks hetk pole Eskola enam lihtsalt Estonia lava rambivalguses, vaid kaugel Uuralite taga oma elunatukese eest võitlemas. Kuidas või miks ta sinna sattus, see jääb välja ütlemata. Lihtsalt Karm (!) saatuse vingerpuss, mis katkestas aastateks ta näitlejakarjääri ja lõhkus perekonna.

Kuid ligi nelikümmend aastat tagasi trükivalgust näinud mälestuste puhul oskasid õnneks lugejad siis ja loodetavasti oskavad ka praegu ridade vahelt lugeda (enese)tsensuuri tõttu raamatust välja jäänud seiku. Neid nõukaajal ilmunud erinevate kultuuriinimeste mälestusi lugedes tekib mul alati hinge väike lootus, et äkki on kuskil kirjandus- või teatrimuuseumi arhiivisügavustes peidus originaalkäsikiri, mis jäi tsensorist puutumata. Ilmelt väga vähesed julgesid kõik südamelt paberile panna lootuses, et äkki kunagi...

Eskola puhul ootaks sellise käsikirja avastamist/avaldamist veel eriti, sest sellist Ameerika mägedel kihutavat elusaatust annab otsida. Noorukina ilma igasuguse teatrihariduseta Estonia lavalaudadele, esimesed suured rollid, reisid sõjaeelses Euroopas, Solikamski vangilaager, suured rollid Panso käe all, raksu minek Pansoga, reisid oma kadunud pere juurde ookeani taha ning muidugi kõik lavalaudadel tehtud rollid. Muidugi tõenäosus, et selline käsikiri kuskilt välja ilmub on nullilähedane, siis lootus, et mõni teatriteadlane kirjutab Eskolast põhjaliku monograafia omab kindlasti paremaid numbreid.

Andmed:

Ants Eskola, Näitleja on ajastu lühikroonika: Mälestused, Eesti Raamat, 1986, lk 288

Laura Evisalu - Oodates Norra kuningat (2023)

Paljudel meie seast on olnud lähedane inimene, kelle puhul oled tahtnud teda tugevasti raputada ja küsida: "Miks sa selle inimesega (ikka veel) koos oled? Kas sa ei näe, kuidas ta sinuga käitub?" Kuid nende silmad ei suuda seda näha. Hirm, ebakindlus ja ka mugavus on nende silmad kaega katnud. Kõiges ebameeldivas, mis nende suhet puudutab, on nad "ise süüdi" ning veel vabandavad ka, kui nende "kallis teine pool" häält tõstab või hullemal juhul rusikatega vehib.

Sellises katkises suhtes on ka Laura Evisalu uue noorteromaani Hele. Muidugi algab kõik kenasti. Armutakse, jalutatakse käest kinni, unistatakse ühisest tulevikust. Kuid õige pea hakkavad noorte suhtes tooni võtma Ivo passiiv-agressiivsed torked neiu välimuse, huvide või sõprade kohta, noormehe pidevad hilinemised/kadumised/kokkulepete eiramised ning soov kontrollida Hele tegemisi. Ning seda kõike näha kannataja vaatenurgast, kes püüab igas olukorras poisis head näha, teda välja vabandada või iseenda käitumises süüd leida, on tõesti valus. Ma ei suutnud mitmel korral raamatu lugemist lõpetada, sest tahtsin teada, kas Ivo saab järgmises peatükis lõpuks sellise sitaga hakkama, et Helel ei jää muud üle, kui poiss maha jätta. Aga sellest nõiaringist ei ole kahjuks nii lihtne välja astuda.

Kui Hele-sugune tüdruk oleks olnud 17-aastase minu sõber ning ma oleks sattunud mõne selle raamatu situatsiooni tunnistajaks, kus Ivo oli taas täielik mölakas, siis ma oleks lihtsalt poisile vastu hambaid andnud. See oleks muidugi tähendanud meie sõpruse lõppu, sest Hele oleks 99% tõenäosusega leidnud vabanduse, miks Ivo sel hetkel nõnda käitus ja kogu süü üldse enda omaks tunnistanud. Aga äkki oleks juhtunud see ebatõenäoline 1% ja tüdruk oleks aru saanud, et nõnda edasi ei saa ja ta on palju paremat väärt. Seda minu jaoks natuke liiga emotsionaalset mõtet ümber sõnastades, siis ma pole ammu mõne noorteromaani puhul peategelasele nõnda kaasa elanud. Ma tõesti tahtsin teada, mis Helest saab! Ja kui see mulle juba nõnda korda läks, siis tahaks loota, et raamatu sihtgrupi poolehoiu võidab see kindlasti. 

Andmed:

Laura Evisalu, Oodates Norra kuningat, Varrak, 2023, lk 366

Sirje Olesk - Aegade lugu (2022)

Kui kuulata ja lugeda viimaste päevade diskussiooni Juhan Smuuli bareljeefi üle, siis tundub, et Sirje Oleskile hiljuti Kultuurkapitali aastapreemia toonud "Aegade lugu: Kirjanike liit Eesti NSV-s" on kõigile vaidlejatele igati kohustuslik lugemine. Nõnda lihtne on unustada, et Nõukogude Liidu okupatsiooni aegne elu andis ju oma täieliku absurdsusega ulmeromaani mõõdu välja.

Sirje Olesk vaatleb selle absurdse ühiskonnakorra üht absurdset organisatsiooni selle loomisest kuni lõpuni (1943-1991). Need pea viis aastakümmet on täis väiklast jõhkrust, hulga selga löödud nugasid ja suures koguses lauslollust. Siinkohal tooksin mõned "humoorikamad" näited. Semperit näiteks süüdistati selles, et ta oli Pablo Neruda luulet tõlkinud hispaania keelest, mitte vene keelest ja niiviisi "ei kasutanud Neruda tõlkimisel kõiki vene keele rikkusi". Või kuidas liidu juhatuses arutati ja ristküsitleti Juhan Smuuli tema esimese karile jooksnud abielu ning Debora Vaarandiga suhtes olemise asjus, mis meenutas mingi koerustükiga hakkama saanud õpilase nahutamist kooli direktsiooni poolt.

"Säravamad hetked" jäävad põhiliselt 1940.-1950. aastatesse, kus võisid ühel päeval olla rahvakirjanik ja järgmisel kodanlik natsionalist, mis oli hullem surmapatt, kui mõrtsukaks olemine. Kui kellegi maha lõid, siis kandsid oma karistuse trellide taga ära ja võisid hiljem oma eluga edasi minna. Aga kui sa olid paarkümmend aastat tagasi mingit Lääne-Euroopa dekadentlikku või formalistlikku kunstivoolu jäljendava luuletuse kirjutanud, kus polnud juttu talurahvast või töölistest, siis olid sa ühiskonna silmis põhimõtteliselt surnud, kelle "laipa" võis ajakirjanduses siiski mõnuga edasi mõnitada.

Kindlasti on "Aegade loo" üheks äramärkimist väärivaks tugevuseks Oleski valitud joon, kuidas ta neid aastakümneid ja inimesi kujutab. Ta jääb algusest lõpuni neutraalseks vaatlejaks ning (kirjandus)teadlaseks. Me saame lihtsalt osa ühest peatükist meie ajaloos. Selles raamatus ei mõiste kellegi üle kohut ega proovita ka kedagi paremasse valgusesse asetada. Olgem ausad, selle järele pole ka mingit tarvidust, sest ajalugu ise on juba oma õiglase kohtuotsuse ära teinud. Kõigi nende Jakobsonide, Kuusbergide ja Beekmanide kümned ja kümned teosed on muutnud lihtsalt vanapaberiks, mida ei laenutata, lavastata ega loeta. Ja kas see pole suurim karistus ühele kirjanikule?
  

Andmed:

Sirje Olesk, Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s, Eesti Kirjanike Liit, 2022, lk 304

Linke netiilmast:

Sirje Olesk saates "Loetud ja kirjutatud"

Teose esitlus Tartus

Aivar Kulli arvustus Tartu Postimehes

Olav Mertelsmanni arvustus Keeles ja Kirjanduses
Marin Laaki arvustus Loomingus

Contra - Contrarünnak (2004)

HOROSKOOBIJAMA

kuulsin raadiost horoskoobist

vise täna mul ei lähe

ükskõik palju ka eo loobiks

ikka silma ei saa pähe

olgu eks siis musta tööd teen

katteid teen ja võtan laudu

jagan häid ja täpseid sööte

olen tubli kaitse kaudu

kuid kes uskus lugu säärast

nullimängus saime löödud

sest me poisid kõik on Jäärad

viskeid polnud - ainult söödud

ERKI NOOL

kui ma oleks Erki Nool

võidaks kõiki igal pool

aga ma ei ole Erki

lati kohale ei kerki

igal katsel lähen alt

aga ma ei ole Erki

odakaar ei jäta märki

neljasadat jooksen sörki

poolteist kilti katta ma

suudan vaid jalgrattaga

kui ma ainult oleks Erki

seda kümnevõistlusvärki

lausa kinnisilmi teeks

kuid ma pehme nagu keeks

KOGEMUS VÕIDAB

üheksakend aastat turjal

surra veel ei läbe

sest et sirge veel mu selg ja

jooksma jalg on käbe

ükskord lauba hommikul

kui mu eit veel magas

käisin näitamas kuis toimib 

kogemustepagas

tegin noortega mis tahtsin

kui rutiinset tööd ma

mõõna ajal passisin

tõusul läksin mööda

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui oled (tugitooli)sportlane, siis usun, et leiad sellest kogumikust omale nii mõndagi südamelähedast. Eriti veel siis, kui sinu "profikarjäär" algas 2000. aastate alguses ning nimed Metstak, Uba, Varis või Häkkinen toovad huultele lause "Olid ajad". Nostalgiat, sooja huumorit ja armastust spordi vastu on Contra kogumik tõesti kaanest kaaneni täis.

Andmed:

Contra, Contrarünnak, Mina Ise, 2004, lk 64

Joel Sang, Jüri Üdi, Toomas Liiv & Johnny B. Isotamm - Närvitükk (1971/2023)

JOEL SANG
Kordub ah kordub see uni
üle mu taevas tähis
rinnuni ulatuv lumi
embab ei lase lahti
rabelen enesest välja
ainiti jätkan jahti
sa kaugened ainuke tähis
kesk külma kiirgavat välja

vaevaga püsin jalul
varase hommikuni
kõik on sama mis alul
sina väli ja lumi

JÜRI ÜDI
Jääpõrgu

ma olen unes
        rääkind võõraid keeli
ja olles ärkvel
        tantsind tantse mis
ei sobi mehe

        le kes raskelt haige

ja kes on arvel

        tubdispanseris

ja kes on kirjas

        vakuraamatutes

ja kelle pihti

        mus teid põletab

kes läbi elu

        jookseb rõõmsalt nuttes

kui lõbus maailm

        jäiselt jõletab

kus miljard elu

        uiskudele toetub

ja mööda pinda
        püüab püsida
kus miljard elu
        vaikselt vette poetub
kas on sääl külm
        ei maksa küsida

TOOMAS LIIV
Olemisest nööpauguna

Olla nööpauk. Olla nööpauk mõne pintsaku
hõlmas. Olla nööpauk ja hoida endas nööpi
ja sellega tervet pintsakut ja samal ajal
vaadata oma nööbi läbi maailma ja inimesi ja

teisi nööpauke. Olla nööpauk ja teada, et
nööpauk ilma nööbita on lihtsalt auk, ja
teada samal ajal, et ükski pintsak pole
pintsak ilma nööpauguta, teada seda ja

selle läbi tunnetada oma tõelist suurust,
teada, et iga nööp võib eest ära tulla, tea-
da, et iga pintsak võib rebeneda,
teada seda ja hüüda: "Aga nööpauk ei

saa kunagi eest ära tulla või rebeneda, sest
tema on ainult üks auk pintsaku sees, tema
oli, on ja jääb. Ja kui peaks veel kusagilt
ilmuma keegi, kes küsib: "Olla või mitte

olla?", siis vastata talle, et kui juba olla,
siis olla hästi suur nööpauk, olla üks hea nööpauk.

JOHNNY B. ISOTAMM
Negližee

maailm paistab läbi minu

        tuhat silma andke mulle

maailm kostab läbi minu

        tuhat kõrva andke mulle

maailm karjub läbi minu

        tuhat suud andke mulle

ja valu tunneb maailm läbi minu

        tuhat nahka andke mulle

ja rõõmu tunneb maailm läbi minu

        tuhat sydant andke mulle

maailm elab läbi minu

ning mind on ainult yks


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja enim kummitama jäänud luuletused. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis haara selle kultusliku kogumiku uustrükk lugemiseks. Või mõni muu nende nelja autori luulekogudest, sest kevade ja luule aeg on käes.

Andmed:

Joel Sang, Jüri Üdi, Toomas Liiv & Johnny B. Isotamm, Närvitükk, SA Kultuurileht, 2023, lk 112

Linke netiilmast:

Jaak Urmet luulekogust saates "Inimese mõõde"
Mart Velsker luulekogust saates "Loetud ja kirjutatud"

Marje Ernits - Helge tulevik (2023)

Olen nüüd paari aasta jooksul lugenud 4-5 Marje Ernitsa romaani ning just viimati loetud "Helge tulevik" järel sai vist lõplikult aru, miks kirjanikuproua on meie raamatukogude üks laenutatumaid autoreid. Võib öelda, et mõned aastad tagasi meie seast lahkunud rahva kirjanik Erik Tohvri on saanud omale mantlipärija. Kultuurkapitali aastapreemiatest me siin ei räägi, aga järjekordadest raamatukogudes küll.

"Helge tulevik" räägib südamliku ja lihtsa loo Beti-nimelise neiu kooliaastatest teise maailmasõja järgses Tartus. Nõukogude võim on oma verisele troonile istunud. Tavalised inimesed proovivad vaikselt kohaneda ja leida oma tee järsku kardinaalselt muutunud maailmas. Just olnu on äkki muutunud ainult mälupildiks ja sosinal räägitavateks lugudeks, mille sattumine valede inimeste kõrvu võib rääkijatele ainult pahandusi kaasa tuua. 

Betist peaks saame üks neist "helge tuleviku" ehitajatest, kes punaste kaelarättide lehvides loovad kommunistlikku ühiskonda. Kuid Beti tahab olla lihtsalt hea laps oma kodustele (eriti vanaisale), eeskujulik õpilane ning ustav sõber kaksikutest Ülevile ja Valevile. Aga selleks peab ta näiteks ära õppima, miks enam mõnda hümni laulda ei tohi või mõistma, kuidas pioneeriks (mitte) olemine võib su staatust koolis määrata. Ja sellele kõigele veel lisaks kõik need ettekirjutused, mida sa teha, öelda või kanda tohid, kuna sa oled noor neiu.

Beti lugu võiks olla minu või sinu (vana)vanaema/ema/õe lugu ja just sel põhjusel ongi Ernitsa teosed nõnda populaarsed lugejate seas. Nende tegelasteks oleme meie. Ja teaduslikult on ju tõestatud, et eestlased on "haiglane huvi" kõige vastu, mis on nende kohta kirja pandud. Eks me taha olla osa ja kaasa elada sellele suurele "meie narratiivile", milleks Ernitsa "Helge tulevik" annab ka hea võimaluse.

Andmed:

Marje Ernits, Helge tulevik: Sõjarahu aastad 1. raamat, Eesti Raamat, 2023, lk 168

Linke netiilmast:
Sirje Presnali intervjuu autoriga Õhtulehes

Joel Jans - Ajudraiver (2022)

Joel Jansi (kodumaise ulme pikemaajalistele fännidele varasemast tuttav ka J.J. Metsavanana) tekstide avar mõttelend ja muhe huumor on mind juba aastaid pannud iga autori uut teost huviga lugema. Jansi tekstides on minu jaoks täpselt see mõnus tasakaal end mitte liiga tõsiselt võtva seiklusloo ning tavamõistusele veel kuidagi usutava tunduva ulmemaailma vahel. 

Oma viimases romaanis "Ajudraiver" sukeldub Jans pea ees virtuaalmaailma(desse), kust lugejal ei lasta enne raamatu lõppu pinnale õhku hingama tulla. Teeme autoõnnetuses surma saanud Felixi digikoopiaga kaasa peadpööritava teekonna paradiisist põrgu ning veel mõnessegi eelnevast kahest palju huvitavamasse maailma, kus surmajärgsest rahust ja vaikusest ei saa juttugi olla. 

Kui ma romaaniga lõpetasin, siis proovisin "Ajudraiverit" enda jaoks Jansi loomingu pingeritta asetada. Vaatasin koduse raamaturiiuli rahulikult läbi, meenutasin eelmiseid lugemiskogemusi (nii Jansi üksi kui ka teiste kirjanikega kahesse kirjutatud tekste) ning nentisin lõpuks, et "Ajudraiver" asetub lõpuks ikkagi esimesele pulgale. Mõned teised loodud maailmad meeldivad ehk rohkem, kuid iseseisva tekstina pean seda autori terviklikumaks teoseks. Tunne on, et toimunud on selge samm edasi ning see paneb huviga järgmisi peadpööritavaid seiklusi ootama. Olgu need virtuaalis või reaalis.

PS: Ei saa jätta suuri tänusõnu ütlemast Liis Rodenile raamatu suurepäraste illustratsioonide ja ka särgi eest. :)

Andmed:

Joel Jans, Ajudraiver, Lummur, 2022, lk 288

Linke netiilmast:

Leila Tael-Mikešini arvustus Reaktoris

Jüri Kallase ja Agur Tänava intervjuu autoriga Reaktoris
Marko Kivimäe arvustus Reaktoris