Joel Sang, Jüri Üdi, Toomas Liiv & Johnny B. Isotamm - Närvitükk (1971/2023)

JOEL SANG
Kordub ah kordub see uni
üle mu taevas tähis
rinnuni ulatuv lumi
embab ei lase lahti
rabelen enesest välja
ainiti jätkan jahti
sa kaugened ainuke tähis
kesk külma kiirgavat välja

vaevaga püsin jalul
varase hommikuni
kõik on sama mis alul
sina väli ja lumi

JÜRI ÜDI
Jääpõrgu

ma olen unes
        rääkind võõraid keeli
ja olles ärkvel
        tantsind tantse mis
ei sobi mehe

        le kes raskelt haige

ja kes on arvel

        tubdispanseris

ja kes on kirjas

        vakuraamatutes

ja kelle pihti

        mus teid põletab

kes läbi elu

        jookseb rõõmsalt nuttes

kui lõbus maailm

        jäiselt jõletab

kus miljard elu

        uiskudele toetub

ja mööda pinda
        püüab püsida
kus miljard elu
        vaikselt vette poetub
kas on sääl külm
        ei maksa küsida

TOOMAS LIIV
Olemisest nööpauguna

Olla nööpauk. Olla nööpauk mõne pintsaku
hõlmas. Olla nööpauk ja hoida endas nööpi
ja sellega tervet pintsakut ja samal ajal
vaadata oma nööbi läbi maailma ja inimesi ja

teisi nööpauke. Olla nööpauk ja teada, et
nööpauk ilma nööbita on lihtsalt auk, ja
teada samal ajal, et ükski pintsak pole
pintsak ilma nööpauguta, teada seda ja

selle läbi tunnetada oma tõelist suurust,
teada, et iga nööp võib eest ära tulla, tea-
da, et iga pintsak võib rebeneda,
teada seda ja hüüda: "Aga nööpauk ei

saa kunagi eest ära tulla või rebeneda, sest
tema on ainult üks auk pintsaku sees, tema
oli, on ja jääb. Ja kui peaks veel kusagilt
ilmuma keegi, kes küsib: "Olla või mitte

olla?", siis vastata talle, et kui juba olla,
siis olla hästi suur nööpauk, olla üks hea nööpauk.

JOHNNY B. ISOTAMM
Negližee

maailm paistab läbi minu

        tuhat silma andke mulle

maailm kostab läbi minu

        tuhat kõrva andke mulle

maailm karjub läbi minu

        tuhat suud andke mulle

ja valu tunneb maailm läbi minu

        tuhat nahka andke mulle

ja rõõmu tunneb maailm läbi minu

        tuhat sydant andke mulle

maailm elab läbi minu

ning mind on ainult yks


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja enim kummitama jäänud luuletused. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis haara selle kultusliku kogumiku uustrükk lugemiseks. Või mõni muu nende nelja autori luulekogudest, sest kevade ja luule aeg on käes.

Andmed:

Joel Sang, Jüri Üdi, Toomas Liiv & Johnny B. Isotamm, Närvitükk, SA Kultuurileht, 2023, lk 112

Linke netiilmast:

Jaak Urmet luulekogust saates "Inimese mõõde"

Marje Ernits - Helge tulevik (2023)

Olen nüüd paari aasta jooksul lugenud 4-5 Marje Ernitsa romaani ning just viimati loetud "Helge tulevik" järel sai vist lõplikult aru, miks kirjanikuproua on meie raamatukogude üks laenutatumaid autoreid. Võib öelda, et mõned aastad tagasi meie seast lahkunud rahva kirjanik Erik Tohvri on saanud omale mantlipärija. Kultuurkapitali aastapreemiatest me siin ei räägi, aga järjekordadest raamatukogudes küll.

"Helge tulevik" räägib südamliku ja lihtsa loo Beti-nimelise neiu kooliaastatest teise maailmasõja järgses Tartus. Nõukogude võim on oma verisele troonile istunud. Tavalised inimesed proovivad vaikselt kohaneda ja leida oma tee järsku kardinaalselt muutunud maailmas. Just olnu on äkki muutunud ainult mälupildiks ja sosinal räägitavateks lugudeks, mille sattumine valede inimeste kõrvu võib rääkijatele ainult pahandusi kaasa tuua. 

Betist peaks saame üks neist "helge tuleviku" ehitajatest, kes punaste kaelarättide lehvides loovad kommunistlikku ühiskonda. Kuid Beti tahab olla lihtsalt hea laps oma kodustele (eriti vanaisale), eeskujulik õpilane ning ustav sõber kaksikutest Ülevile ja Valevile. Aga selleks peab ta näiteks ära õppima, miks enam mõnda hümni laulda ei tohi või mõistma, kuidas pioneeriks (mitte) olemine võib su staatust koolis määrata. Ja sellele kõigele veel lisaks kõik need ettekirjutused, mida sa teha, öelda või kanda tohid, kuna sa oled noor neiu.

Beti lugu võiks olla minu või sinu (vana)vanaema/ema/õe lugu ja just sel põhjusel ongi Ernitsa teosed nõnda populaarsed lugejate seas. Nende tegelasteks oleme meie. Ja teaduslikult on ju tõestatud, et eestlased on "haiglane huvi" kõige vastu, mis on nende kohta kirja pandud. Eks me taha olla osa ja kaasa elada sellele suurele "meie narratiivile", milleks Ernitsa "Helge tulevik" annab ka hea võimaluse.

Andmed:

Marje Ernits, Helge tulevik: Sõjarahu aastad 1. raamat, Eesti Raamat, 2023, lk 168

Linke netiilmast:
Sirje Presnali intervjuu autoriga Õhtulehes

Joel Jans - Ajudraiver (2022)

Joel Jansi (kodumaise ulme pikemaajalistele fännidele varasemast tuttav ka J.J. Metsavanana) tekstide avar mõttelend ja muhe huumor on mind juba aastaid pannud iga autori uut teost huviga lugema. Jansi tekstides on minu jaoks täpselt see mõnus tasakaal end mitte liiga tõsiselt võtva seiklusloo ning tavamõistusele veel kuidagi usutava tunduva ulmemaailma vahel. 

Oma viimases romaanis "Ajudraiver" sukeldub Jans pea ees virtuaalmaailma(desse), kust lugejal ei lasta enne raamatu lõppu pinnale õhku hingama tulla. Teeme autoõnnetuses surma saanud Felixi digikoopiaga kaasa peadpööritava teekonna paradiisist põrgu ning veel mõnessegi eelnevast kahest palju huvitavamasse maailma, kus surmajärgsest rahust ja vaikusest ei saa juttugi olla. 

Kui ma romaaniga lõpetasin, siis proovisin "Ajudraiverit" enda jaoks Jansi loomingu pingeritta asetada. Vaatasin koduse raamaturiiuli rahulikult läbi, meenutasin eelmiseid lugemiskogemusi (nii Jansi üksi kui ka teiste kirjanikega kahesse kirjutatud tekste) ning nentisin lõpuks, et "Ajudraiver" asetub lõpuks ikkagi esimesele pulgale. Mõned teised loodud maailmad meeldivad ehk rohkem, kuid iseseisva tekstina pean seda autori terviklikumaks teoseks. Tunne on, et toimunud on selge samm edasi ning see paneb huviga järgmisi peadpööritavaid seiklusi ootama. Olgu need virtuaalis või reaalis.

PS: Ei saa jätta suuri tänusõnu ütlemast Liis Rodenile raamatu suurepäraste illustratsioonide ja ka särgi eest. :)

Andmed:

Joel Jans, Ajudraiver, Lummur, 2022, lk 288

Linke netiilmast:

Leila Tael-Mikešini arvustus Reaktoris

Jüri Kallase ja Agur Tänava intervjuu autoriga Reaktoris
Marko Kivimäe arvustus Reaktoris

Ene Sepp - Sügis, hobused ja vabadus (2023)

Noortekirjanduses püsis pikka aega jaotus poiste- ja tüdrukuteraamatud, millest nüüdseks on peaasjalikult loobutud ning liigutud vanuselise jaotuse manu. Kuid meie enda noortekirjanduses on eraldi tekkinud väike, kuid vägagi elujõuline alajaotus - raamatud "hobusehulludele". 

Selle sihtgrupi on oma südameasjaks võtnud Marian Suitso ning Ene Sepp, kes on oma noorteromaanide tegevuse viinud klassikalisest kodu-kool-kodu teljelt hoopis talli ja koplisse. Neist raamatutest saavad noored ratsahuvilised lugeda oma lemmikspordist, kuid ka noorteraamatule nõnda omastest esimestest armumistest, suurtest solvumistest ja tõelisest sõprusest. 

Mul on olnud peaaegu igas klassis paar ratsaspordiga tegelevat õpilast ning nende kahe eelpool mainitud autori raamatud on lugemissoovituste jagamise mulle väga lihtsaks teinud. Õpilaste tagasiside on olnud ka positiivne, sest loetuga saavad nad väga kergelt samastuda ja üldiselt on iseseisvalt jätkatud nende väikeste sarjade järgmiste osade lugemisega. Kuid nüüd ootaks meie kirjanikelt raamatuid ka noortele "kergejõustiku-, kossu- ja jalkahulludele", kelle seas on ka omajagu "raamatuhulle".

Andmed:

Ene Sepp, Sügis, hobused ja vabadus, Eesti Raamat, 2023, lk 232

Eero Epner - Konrad Mägi (2022)

Ma olen väga rahul traditsiooniliste kunstiraamatute ja kunstnike monograafiatega, kus antakse ülevaade kujunemisteest meistriks, olulisematest perioodidest, mõjust ja pärandist. Tekstile lisaks raamatu lõpuosas kümneid lehekülgi kunstiteoseid, mille trüki- ja värvikvaliteet on viimastel aastatel juba nõnda kõrgel tasemel, et nõukaaegseid kunstiraamatuid on juba üpris nukker lehitseda.

Kuid lugedes viimast raamatut Konrad Mägist, oleksin viibinud otsekui kunstinäitusel, kus minu isiklikuks giidiks on Eero Epner. Raamat algab kiire ülevaatega Mägi elust ning seejärel kunstniku kogu säilinud kirjavahetus koos kommentaaridega. Kuid raamatu tuuma moodustavad Epneri valitud peaaegu sada maali koos saatetekstidega. 

Epner sabas käisin talveõhtute jooksul läbi Norra, Saaremaa, Lõuna-Eesti, Capri, Veneetsia ja Saadjärve "saalid". Seisatasime iga maali ees ning ma kuulasin teda rääkimas õhinal roosadest põldudest, unenäolistest pilvedest, kadunud aegadest ja igavesest ilust. Aga kõigi nende värvide ja pintslilöökide taga nägin järsku ka Konradi teekonda inimese ja kunstnikuna. Sügav kummardus mu suurepärasele giidile!

Ma südamest loodan, et tulevik toob veel sellise suunitluse ja fookusega raamatuid meie kunsti suurkujudest (ise ootaks sarnast käsitlust Wiiraltist). Et jätkuvalt mindaks lausa detektiividena teoste ja teiste arhiivimaterjalide kallale (näiteks Konrad Mägi maale oli appi kutsutud analüüsima pilveteadlased), sest pole midagi hullemat, kui riputada "klassika" lihtsalt kunstisaali inimestele vaatamiseks üles ja arvata, et sellega on töö tehtud. Kaugel sellest, töö alles algab!

Andmed:

Eero Epner, Konrad Mägi, Sperare OÜ, 2022, lk 568

Linke netiilmast:

Kunstihetked Konrad Mägi maalidega ERR-i Kultuuriportaalis

Manfred Kalmsten - Täheraua saaga (2022)

Poisikestena oli meil vennaga üpris korralik koomiksite kogu (meie ületamatu lemmik oli tol perioodil "Fantoom"). Kuid kodus oli ka paar rootsikeelset "Thorgali" koomiksit, mis omasid natuke erilist staatust. Need lood olid otsekui teisest maailmast. Paigast, kus surm on reaalne ja lõplik. Seal ei löödud naeratus näol pahadele vastu lõugu, et neist lõpuks üks suur hunnik meelemärkuseta tegelasi kuhjata. "Thorgali" lugudes löödi sulle lihtsalt tapriga pähe või torgati pistoda selga. Veri voolas lakkamatult!

Sarnaseid emotsioone pakkus ka Manfred Kalmsteni "Täheraua saaga", kus satud esimestest lehekülgedest alates külma, jõhkrasse ja halastamatusse maailma. Vend ei halasta sulle ega sina temale. Kui keegi on olnud su eluteel juba keskmisest sutsuke kauem, siis juhtub peagi üks kahest: ta reedab su või tapetakse (vaenlase või ehk sinu enda poolt). Sellised on lihtsalt Kalmsteni maailma mängureeglid.

"Täheraua saaga" ei ole kindlasti kõigile Põhjala saagade, ulmekirjanduse või viikingite sõpradele. Sul peab olema päris kindel maitse ning verd ei tohi sa kohe üldse karta. Aga kui sa tunned, et see võiks olla midagi sinule, siis Valrafn, Langenutemaa valitsejanna, juba ootab sind, et sulle oma lugu rääkida.

Andmed:

Manfred Kalmsten, Täheraua saaga, Fantaasia, 2022, lk 122

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris
Kalver Tamme arvustus Reaktoris

Eero Epner - Lembit Ulfsak (2022)

Kuuldes Lembit Ulfsaki nime, tuleb paljudel meie hulgast esimese asjana silme ette mõni tema filmiroll. Olgu selleks pillmees Aksel Kõrvemaa mändide all, lustakas seikleja Thijl Ulenspiegel keskaegses Euroopas või vana Ivo oma mandariinisalus. Neid filmirolle, mille vahel valida, on sadu. Ja ma ei liialda vähimalgi määral!

Minule tuleb alati esimese mälupildina ette Eesti Draamateatri suur saal, kus Ulfsak on "Augustikuu" alguses Beverly Westonina laval umbes viis minutit ja kõnnib seejärel raamat käes igavikku. Nägin seda stseeni oma 5-6 korda ning alati jättis see "sutsakas" kustumatu mulje. Kuigi Ulfsak/Beverly ei naasnud kordagi enam lavale, siis tema mõju oli järgmised kolm tundi pidevalt tunda. Selle kohta ei olla patt kasutada klišeed: ei ole suuri ega väikeseid rolle, on ainult suured ja väikesed näitlejad.

Lugedes Eero Epneri poolt kirja pandud Ulfsaki elulugu selgub, et selleks ajaks, kui laval Beverly peiesid pidama hakati, oli tema juba ammu autoga Kakumäe poole vuramas ning aplausi ajaks "Aktuaalne kaameragi" vaadatud. Tema oli oma töö teinud ja tahtis rahus spordiuudistest teada saada, kuidas tänane Liverpooli mäng lõppes.

Kuid tee selle rahuni ei olnud lihtne. Idüllilisest Räpinast anonüümsesse Tallinna. Kergelt juba pätipoisi mainet omavast noorukist lavakunstikooli tudengiks. Oma lennu andekamast näitlejast ja Panso lemmikust üleliiduliseks filmistaariks. Eraelu karid ja näitlejate "kutsehaigus". Morna linnapeast peaosani filmis, mis kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile ja Kuldgloobusele. Ja lõpuks jõudmine päris oma koduni Kakumäel.

Kogu selle teekonna saame tänu Eero Epner suurele tööle (lugematud tunnid arhiivimaterjalidega ning intervjuud paarisaja inimesega) nüüd koos Lembituga taas läbi teha. Epner hoiab raamatus suurepäraselt tasakaalu era- ja tööelu kujutamise vahel. Nõnda avaneb meile Ulfsak nii inimese kui ka näitlejana täpselt õiges mahus. Ei urgitseta liiga ühes ega jääda ka näitlejatöö nüanssidesse liialt kinni. Äkki oleks Ulfsak isegi selle raamatuga rahule jäänud, kuid samas on mul hinges kuri kahtlus, et ta oleks lihtsalt käega rahmanud ja öelnud: "Mis selles minevikus ikka sorida! Mis olnud, see olnud! Kas sa tead, et meil aias õitsevad juba kirsid?" Ja järgmise tunni oleksid sa kuulanud meie kino suurkuju rääkimas maailma kõige tähtsamast asjast - õites kirsipuust.

PS: Lõpetuseks tahan eraldi esile tõsta Eero Epnerit autorina. See on kordades kõrgem keskmise raamatupoes oleva kodumaise elulooraamatu tasemest. Nii Konrad Mägi kui Lembit Ulfsak on tänu Epnerile saanud raamatukaante vahel uue elu. Tõsiselt loodan, et kaks ei jää ilma kolmandata.

Andmed:

Eero Epner, Lembit Ulfsak, Caligari OÜ, 2022, lk 482

Kersti Heinloo - Eveline ja Mina (2022)

"Eveline ja Mina" räägin nii laval (Kersti Heinloo lavastus esietendus Noorsooteatris selle aasta kevadel) kui ka raamatukaante vahel südamliku loo sellest, kuidas väike Eveline  astub oma elus uude etappi.

Kuid selleks, et astuda samm edasi, on vaja enne silma vaadata oma hirmudele. Nende eest ei ole pääsu isegi oma loodud fantaasiamaailmas, kuhu Eveline kodus üksi olles oma sünnipäeval satub. Kuid heade sõprade ja hüva nõu abil saab vastu isegi hirmuäratavatele käkkeritele. Ning kui sellised jubedad tegelased on seljatatud, siis saad sa juba kõigega hakkama, mis saatus su eluteele veeretab.

"Eveline ja Mina" on pigem raamat, mida ette lugeda ja tegevuse üle ühiselt arutada, sest mõnedki sügavamad, tõsisemad või mängulisemad kihid võivad väikesele lugejale muidu arusaamatuks jääda. Kuid koos loetut tükkideks võttes võite lisaks Eveline sisemaailma mõistmisele hoopis üksteise kohta midagi põnevat avastada.  

Andmed:
Kersti Heinloo, Eveline ja Mina, Varrak, 2022, lk 88

Linke netiilmast:
Lavastus Noorsooteatris
Veiko Tubina laulud lavastusele Spotify'is 

Eva Hammer - Vigurivändad (2022)

LUMEHELVES

Lumehelves, väike, valge,
lendleb, liugleb maha.
Lumehelves lumehange
laskub maja taha.

Helves helbe järel langeb.
Oh, mis imevägi –
pisikesest lumehangest
kasvab kelgumägi.

Lusti täis on lapse palged,
kostab kilkeid, kuuled!
Lumehelves, väike, valge,
maandub naerusuule.


MAJAVALVUR

Valges kuues lumemees
seisab meie maja ees.
Uljalt ukse ees peab vahti,
uks võib olla vabalt lahti.
Ema kiidab lumemeest,
kes on meile koera eest,
ütleb, koera me ei vaja,
lumemees ju valvad maja.

Seda küll ei tea ma veel,
mida teeme kevadel,
kui me tore lumemees
ära voolab sulavees.
Pole igavene tema,
küllap aru saab sest ema
ja peab tunnistama tõtt ta:
tuleb ikka koer meil võtta!


PIPARKOOGIPIDU

Piparkoogilõhn on õhus
juba terve pika õhtu.
Paras ports on kooke kõhus,
aga veelgi mahub kõhtu.

Piparkooke kogu aja
sööme usinasti, sest
muidu varsti meie maja
pungil piparkookidest.

Piparkoogine on kodu,
lapsedki veel takkaotsa.
Meil on piparkoogipidu,
piparkoogid ei saa otsa.

PS: Eva Hammeri lasteraamat "Vigurivändad" on suurepärane kompott lustakatest luuletustest (lähenevate jõulude tõttu mõned ka näidetena välja toodud) ja lõbusatest juttudest, kus väikesed vigurivändad lasevad oma kujutlusvõimel vabalt lennata läbi terve aasta. Põngerjate tegemised toovad nende vanematele kaasa ehk natuke halle juukseid, kuid selle kaalub kamaluga üles laste rõõm, mida maailma avastamine neile pakub. Natuke meenutas Eva Hammeri ja Hillar Metsa koostöö mulle Ott Arderi ja Priit Pärna "Valget raamatut", mis oli minu lapsepõlve üks armsamaid teoseid. Midagi lapsepõlve helgusest on mõlemad raamatud suutnud endasse tallele panna.

Andmed:
Eva Hammer, Vigurivändad, Varrak, 2022, lk 96

Tõnu Õnnepalu - Pimeduse tunnil (2020)

KUNST

Kuid vähemalt on nüüd ka minul amet:

Narr. Pajats. Töökoht: Hingevalu Trupp.

Me teatri toole katab pehme samet

ja kullast särab iga link ja nupp.

Ja lühtrid süttivad, kui saabub õhtu,

ja tuleb ette, et maestro paus

on niivõrd kandev, et su kõhtu

võib õnnestada miski päris aus.

Kuid kohe minu järjekord on laval,

mul sooritada tuleb üks faux pas,

mis rikub kõik. Sest lavastaja kaval

teab: tragöödias teisiti ei saa - 

seal ülevat peab raamistama maine

ja kangelase kõrval seisma loll.

Ma otse oma elust võtan aine,

et valmiks järjekordne piinlik roll.

Ja kui ka juhtub, et mu narrihinge

poeb mõnel õhtul ehtne ahastus,

tean lohutuseks: palk on siiski kindel,

me teatrit toetab riiklik rahastus.

Inkognito võin kõrtsinurgas nutta,

peaasi, et maha võetud grimm,

ükskõikne maailm väljas mööda ruttab,

miks aga südames see vaikne vimm

veel ikka visalt köeb? Ja kasvab piinaks...

No kasvagu. See piin on kunsti söök.

Kui temast tõesti lahti saaksin viimaks,

see alles oleks mulle ohtlik löök.

Sest seni vähemalt on mul mu amet,

ja justkui perekond: see Hingevalu Trupp.

Kus kataks toole veel nii ilus samet?

Kus säraks veel nii kuldselt iga nupp?

VAHEAEG

Jäin tukkuma su käte vahel,

jaanuaripäike.

On pühapäev ja tõesti vahel

ju pole mingeid käike.

On vahel lihtsalt vaheaeg

ses ajalikus ajas,

on vahel võetud vahelaed

sind ahistanud majas

ja põrandadki kistud üles

ja seinad aetud maha.

Nüüd olen ainult sinu süles,

kas tahad või ei taha.

Kuum sa ei ole, aga jahe

mul ka su käes ei hakka.

Las olla elus lihtsalt vahe,

kus midagi ei hakka

ja mitte miski ei saa läbi

ja midagi ei toimu.

Mul pole selle pärast häbi,

et silitad mu oimu.

***

Meid oli ükskord kaks, me kõndisime

üks teise kõrval mööda tühje teid.

See oli enne kui me sündisime,

neil teedel kunagi ei nähtud meid.

Me kumbki mõtlesime tema peale,

kes tuleb vastu ja meid lõpuks näeb

ning ütleb: sina lähed kurale, sa heale,

sel ees on orud, sinul kõrged mäed

ja kumbki kannab hinges oma valu.

ja kumbki ootab teist, see aeg on pikk,

see aeg on elu, palud või ei palu,

see ootus pikem on kui igavik.

Meid oli ükskord kaks, me kõndisime,

seal kaugel mööda unustatud teid.

See oli enne kui me sündisime,

neil teedel pole iial nähtud meid.

PS: See luulekogu sattus minu teele tänu Õnnepalu ja Kaplinski kirjavahetusele, kus sellest kogust ja samadest teemadest mitmel korral juttu tuleb. Ja luulevormis võib mõni mõte või tunne eriti tugevalt mõjule pääseda. Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm enim mõjunud luuletust. Äkki need kutsuvad ka sind seda lugema.

Andmed:

Tõnu Õnnepalu, Pimeduse tunnil, EKSA, 2020, lk 88

Linke netiilmast:
Laura Porovarti arvustus Värskes Rõhus
Janek Kraavi arvustus Sirbis

Tõnu Õnnepalu saates "Ööülikoolis"
Tõnu Õnnepalu saates "Suveduur"

Jaan Kaplinski & Tõnu Õnnepalu - Kirjad (2022)

Millest võiks meie kaks armastatud kirjanikku üksteisele kirjutada? Uutest suundumustest maailmakirjanduses? Kunsti, teatri ja kirjanduse rollist tänapäeva ühiskonnas? Suurtest poliitilistest sündmustest meil ja mujal? Jah, kõigist nendest on nendes kirjades natuke juttu. Kus sa pääsed! Kuid põhiliselt arutavad Tõnu ja Jaan oma kirjades teemade üle, mis on elus päriselt olulised - eestlaste uus hullus ehk lõputuna näiv ja igat pühapäeva täitev muruniitmine aedades, köögiakna taga puuoksal maanduvate linnukeste tulevik ning selle koha otsimine, mida saaksid südamerahus oma päriskoduks kutsuda. 

Kõige selle taustal on läbiv teema ka Jaani tervis ning selle pidev halvenemine. Kui esimene pool raamatust läks lugemine lipates ning tõesti suure huviga jälgisin kirjast kirja edasi kanduvaid mõttevahetusi, siis viimased sada lehekülge olid tõesti rasked. Nii Jaan, Tõnu kui ka mina teadsime, et nende saja lehekülje pärast jääb üks kiri vastuseta ja üht meist kolmest ootab pääsemine/rahu/igavik. Lõpuks, kui sain aru, et nüüd loetud Tõnu kirjale ei tulegi Emajõe kaldalt enam vastust, tegi see ikka päriselt raamatu kohal silmad märjaks. 

Kuid sellest kurvast noodist hoolimata olen ütlemata tänulik, et need kirjad ja mõtted said raamatukaante vahele. Kuigi öeldakse, et internetis jääb kõigest jälg ja midagi ei lähe lõplikult kaduma, siis just igasugused vähegi kultuurilooliselt väärtuslikud kirjavahetused tundub olevat "kaduv kunst". Vanasti koguti ja säilitati kirjavahetusi suure hoolega, kuid nüüd teeb DELETE nupp oma tööd tuima rahuga. Selle tõttu tõesti suur kummardus antud raamatule, mis aitab natuke paremini mõista meie kaht kirjanikku paremini loojate ja inimestena. Väike kild meie kultuurilugu pääses DELETE nupu eest pakku.

Andmed:

Jaan Kaplinski & Tõnu Õnnepalu, Kirjad, Aadam ja Pojad, 2022, lk 390

Linke netiilmast:

Vilja Kiisleri arvustus Eesti Päevalehes

Margus Mikomäe arvustus Maalehes

Tiia Selli - Mirtmärt Loomapäästekamp (2022)

Väikeste detektiivide "tööpõllul" ei paista meie lastekirjanduses lõppu paistvat. Huvitav, kas keegi on sellest "fenomenist" juba oma ülikooli lõputöö kirjutanud? Aga tundub, et kuni detektiivikestele tööd ehk lugejaid jagub, seni leiavad erinevate salaseltside, komandode ja jäljeküttide tegemised jätkuvalt ka kajastust. 

Iga selline kriminaalide vastu võitlev ühing proovib ka oma kindlat nišši leida. Olgu selleks kindla piirkonna kriminaalse maailma vastu astumine või fookuse seadmine ainult üht tüüpi kuritegude suunas. Nõnda ei hakata ka "konkurentide" varvaste peal tallama.

Uusim tulija on MirtMärt Loomapäästekamp, kes näivad keskenduvat selgelt ühele teemale ning on juba oma esimese juhtumi ka edukalt lahendanud. Peab ütlema, et uustulnukatel paistab julgust ja pealehakkamist küllaga olema, sest ohtusid, mida nad oma esimese (algusel väga lihtsa) juhtumi lahendamiseks ületama pidid, oli ikka omajagu (kiskus korralikuks märulifilmiks kätte). Kuid eks tulevik näitab, kas tegemist on ühepäevaliblikaga või on vanad olijad omale uue tõsise konkurendi saanud.

Andmed:

Tiia Selli, Mirtmärt Loomapäästekamp, Varrak, 2022, lk 152

Elin Toona - Puuingel (1964)

"Puuingel" on ilmselt üks neid raamatuid, mis oli juba ilmumise ajal omamoodi "kummaline" ja peavoolust selgelt kõrvale kalduv teos. Millest pagulaskirjanduse "klassikaline" raamat rääkis? Kuldne ja nostalgiat täis Pätsu aeg, "võidukad" perioodid meie ajaloos, sõjakoledused ja põgenemine kodumaalt (seda romaanide kui ka mälestuste võtmes). Ehk laias laastus oli pilk suunatud lähemal või kaugemal minevikul. Ning seda muidugi 95% juhtudest meie rahva ajalool (Karl Ristikivi on oma paguluses kirjutatud ajalooromaanidega selge erand). Eks mõistetavalt oli vaja kaotusevalu paberile panna ning otsida lohutust kadunud aegadest (pagulase argipäev oli ju võrreldes olnuga väga trööstitu).

Kuid järsku kirjutab üks noor ja laiale lugejaskonnale tundmatu neiu romaani, mis astub sellest rahulikust ja tuttavast selgelt kõrvale. Ta räägib loo ühest noorest mässumeelsest neiust, kes otsib oma elu mõtet ja sihti aina vabameelsemaks muutuvas 1960. aastate Londonis. Ja kõigele lisaks pole peategelane eestlane! Pigem väike maailmakodanik, kelle jaoks rahvused ja riigid ei oma mingit rolli. Tema elu keskmes on suhted, millest mõni on purunenud, teine helesinine unistus ning kolmas jätab armid kogu eluks. Nende suhete ja tunnete keerises otsib ta oma teed ja vastust küsimusele, kes ta tegelikult on või kes ta olla tahab.

"Puuingli" võtsin lugemiseks puhtalt Elin Toona mälestusteraamatu "Pagulusse" mõjul. Toona kirjutas mälestustes, kuidas see romaan valmis alguses ingliskeelsena ja ainult originaalkäsikirja kadumise tõttu kirjutas ta "taastatud" versiooni eestikeelsena. Ütlen ausalt, et seda inglise keele mõju oli selgelt tunda. Kohati jättis tekst pigem mulje kehvapoolsest tõlkest või väga lohakalt tehtud toimetajatööst. Pähe tuli ka mõte, et "süüdi" võib olla autori taust. Noore Elin Toona tutvusringkond koosnes ju sel perioodil juba peaasjalikult inglastest ja mul jäi tunne, et ta lihtsalt ei osanud/ei teadnud, kuidas osade väljendite, mis inglise keeles olid igapäevased, võimalikud eestikeelsete vasted oleksid (tema eesti keel oli ju mõnes mõttes ajas seisma jäänud). Keelega seotud "segajatest" hoolimata on selle noore tüdruku eneseotsingud ja vastandumised ühiskonnale/vanematele mõneski mõttes ajatud, kuid samas on tunne, et see romaan jääb ikkagi oma aega ja ka ruumi kinni. Samas jääb painama küsimus, mis oleks saanud, kui algne käsikiri poleks kadunud ja "Puuingel" oleks ilmunud ingliskeelsena?

Andmed:

Elin Toona, Puuingel, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964, lk 260

Liis Pählapuu - Force majeure (2016)

Minu lapsepõlve üks lemmikfilme oli "Lammas all paremas nurgas". Lugu sellest, kuidas ühed hakkajad lapsed ja üks vana Ahven leiavad ligi sajandi kadunuks peetud ülihinnalise maali. Muidugi meeldis see mulle ka põhjusel, et palju stseene oli filmitud Pirital, mis oli samal ajal mu suvede mängumaaks. Kuid see maali leidmise lugu oli ikkagi ülimalt vahva ja pani väiksel Oskaril fantaasia lendama. Ehk on tõesti kuskil Pirita jõe põhja üks saladus uppunud.

Tegelikult on tõelisi kunstiteoste kadumislugusid sadu ja  kahjuks veelgi rohkem on hävimislugusid. Meie kunstiajaloo need kurvad, aga samas põnevad lood on ühtede kaante vahele kokku kogunud Liis Pählapuu. Samuti ühele õigele kunstiraamatule kohaselt on raamat täis meie kunsti kuldajastu kunstnike töid, millest küll 99% kahjuks meil enam kunagi muuseumiseintel näha ei ole võimalik. Kuid see 1% lootust jääb südamepõhja ikka alles, sest äkki leivad Ahven, Tom, Harri ja Helena kunagi jõe põhjast mõned vanad pudelid, mis on suure saladuse võtmeks (näiteks, mis sai aurulaevalt Eestirand salapäraselt kadunud maalidest). Unistada ju võib! :)

PS: Minu suurimaks avastuseks oli raamatus Edmond Arnold Blumenfeldti teosed, kes oli tegelikult oma aja eesti kunstnikest rahvusvaheliselt tuntumaid nimesid. Neid mustvalgeid fotosid ja reprosid vaadates tekkis hinge tõesti nukrus, et need tööd on kaduma läinud ja Blumenfeldti nimi on meie kunstiloos pigem marginaalse tähtsusega.

Andmed:

Liis Pählapuu, Force majeure: Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood, Eesti Kunstimuuseum, 2016, lk 244

Linke netiilmast:
Mari Kartua arvustus Maalehes

Heili Einasto - Rahel Olbrei (2018)

Heili Einosto monograafiat Rahel Olbreist ei tahakski eriti elulooraamatuks nimetada. Seda lugedes tuli mulle meelde kunagi ammu loetud Paul Pinna mälestused peakirjaga "Minu eluteater ja teatrielu", kuid Olbrei puhul sobiks pealkirjaks ehk isegi paremini "Minu elu = teater". 

Ma ikka imestan ja imetlen aina uuesti ja uuesti nende inimeste pühendumust, kes olid meie kultuuriloos nendeks esimesteks teerajajateks oma valdkonnas (olgu selleks kirjandus, kunst, teater, tants, pedagoogika, sport, teadus, põllumajandus). Nad lõid põhimõtteliselt eimillestki kõrgkultuuri. 

Kuid sellel oli ka oma hind! See maksis neile nende elu. Ma ei mõtle, et nad oleks oma kunsti nimel surma läinud. Selleks, et nullist kõik luua, pidid nad kogu oma elu oma paleusele pühendama/pühenduma.

Selliseks pühendunud teerajajaks tantsu vallas oli Rahel Olbrei. Einasto näitab meile, kuidas läbi õpingute, katsetuste, vastuolude, põrumiste ja õnnestumiste loob Olbrei meile tantsuteatri. Kõige selle juures on veel äärmiselt oluline märkida, et Olbrei ei läinud lihtsama vastupanu teed. Ta ei hakanud suuri kultuure ja koolkondi kopeerima. Olbrei leidis neist vajaliku, kuid jättis traditsioonidesse pimesi kinni jäänu. Ta otsis oma rada, mis oleks korraga osa nii Eesti kui ka Euroopa kultuuriruumist. Tundus, et ta oli seda kohe ka leidmas või juba leidnud, kui tuli "suur katkestus" teise maailmasõja näos, mis peatas või lausa hävitas paljude teerajajate elutöö. 

Olbrei pääses läände, kuid tema teater jäi varemetes siia. Õnneks leidus tal piisavalt õpilasi, kaasteelisi ja mõttekaaslasi, kes jäid ning kandsid edasi Olbrei loodud traditsioone. Einasto nendib raamatu lõpuosas nukralt, et 21. sajandi alguseks on nii mõttekaaslased kui ka traditsioonid hakanud meie tantsumaastikult kaduma. Kuid kas see polegi ühe elujõulise kultuuri tunnuseks, et see on pidevas arengus (kas areng on pluss- või miinusmärgiga on juba muidugi eraldi jututeema)? Aga sellest arengust saame rääkida ainult tänu sellistele imelistele inimestele nagu Rahel Olbrei.

Andmed:

Heili Einasto, Rahel Olbrei: Eesti tantsuteatri rajaja, Eesti Teatriliit, 2018, lk 416

Linke netiilmast:

Tambet Kaugema intervjuu autoriga Sirbis