Jaan Kross - Tiit Pagu (2020)

Minu Krossi lugemise kuu jätkus lõpuks teosega, mida ma varem lugenud ei olnud. Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva tähistati eelmisel aastal väga laial rindel (lavastus Draamateatris, näitused, konverents, postmark jne). Lisaks mitmele kordustrükile jõudis lugejateni esmakordselt Krossi pooleli jäänud ja ta enda poolt maha vaikitud värssromaan "Tiit Pagu", mille kallal töötas põhiliselt 1951-1954 olles Siberis asumisel. 

Ligi 3700 värsireast koosnev lugu viib meid Eesti Wabariigi viimastesse kuudesse 1940. aastal. Loo keskmes on Tartus õigusteadust õppiv ja elu nautiv Tiit Pagu, kes satub ühe neiu tõttu lähemasse kontakti kohalike kommunistidega. Vaikselt hakkavad ta silmad nägema marksistliku õpetuse "tõde" ja uued tutvused tööliskonnas aitavad sellele ainult kaasa. Kuid Tiidu hinges aina süvenevate kahtluste juures värssromaan kahjuks katkebki. Me ei saa ilmselt kunagi teada, kuhu Kross kavatses Tiidu elusaatuse tüürida. Kas Tiit oleks läinud kaasa 1940. aasta juunisündmustega? Kas temast oleks saanud Punaarmee kangelaslik veteran? Ja kas ühest kapitalisti pojast oleks saanud lõpuks eeskujulik Nõukogude inimene? Ehk tegelikult ongi hea, et me seda teada ei saa. Äkki mõistis ka Kross ise, et kirjandusse on võimalik ka teisi teid mööda jõuda (vähem iseendaga vastuollu minnes) ja jättis seetõttu värssromaani pooleli. 

Ise nautisin (kergest roosast varjundist hoolimata) Krossi meisterlikku värsitunnetust ja sõnaosavust väga. Lugesin seda õues mööda kevadisi tänavaid jalutades. Peale paari lehekülge hakkas juba mu samm Krossi värsimõõduga ühes rütmis käima. Ilmselt vastutulijad vaatasid natuke imestunult üht vaikselt enda ette pobisevat tüüpi, kuid keha kohe tahab nagu luulet häälega lugeda. Koju jõudes läks mul tükk aega, et jalutuskäigu ajal kõnesse tekkinud rütmist ja tahtmatutest riimidest lahti saada. Õnneks või kahjuks järgmise raamatuga seda juhtuda ei saa, sest nüüd on kavatsus ette võtta äsja ilmunud korraliku tellise mõõtu "Kallid krantsid" (Krossi kirjad vangilaagrist ja asumiselt). Eks jalutuskäikudeks tuleb mõni õhem "vahelugemine" leida.


Andmed:

Jaan Kross, Tiit Pagu: Värssromaan, SA Kultuurileht, 2020, lk 168

Linke netiilmast:
"Tiit Pagu" ELLU-s

Kristi Helme arvustus Eesti Päevalehes

Jaan Kross - Keisri hull (1978)

Mõne raamatu puhul oleks tahtnud seda lugeda just esmailmumise ajal. Kuigi klassika staatust ihkav tekst sisaldab teemasid, mis kõnetavad lugejat olenemata hetkel käsil olevast aastaarvust, siis mingis osas peegeldab see ikkagi üht kindlat hetke kirjaniku elust ning kommentaari teda ümbritsevale ühiskonnale. Sellise teksti päevakajaliste kihtide parimaks mõistmiseks on muidugi suur abi kommenteeritud väljaandest või olla ise kirjaniku kaasaegne.

Üheks selliseks raamatuks on minu jaoks alati olnud Jaan Krossi "Keisri Hull". Väga lihtne on seda lugeda kui järjekordset ajalooromaani, mille keskmes üks eriline inimsaatus. Kuid "Keisri hullus" on palju-palju enamat. Vene keisririik ja selle pärjatud pead vs. Nõukogude Liit oma nomenklatuuriga. Impeeriumi repressioonid teisitimõtlejate vastu 19. ja 20. sajandil (Siber on sihtkohana olnud ikka ajalooliselt väga populaarne). Sunnitud vaikimine kodumaal või püüd pääseda vabasse maailma tõde kuulutama, millele ei pruugi kuulajaskonda ollagi. Kui palju ridade vahele "peidetud" paralleele ja nentimist, et ei ole midagi uut siin päikese all.

Usun, et 1978. aastal "Keisri hullu" lugenud said minuga võrreldes hoopis mitmekülgsema elamuse. "Vaata, mis see Kross siin nende Moskva molkuste kohta julges öelda!" "Kuidas tsensuur küll selle lõigu läbi lasi???" Sellised mõtted võisid tolleaegsete lugejate peadest täiesti vabalt läbi lipsata. Kui ma üldiselt ei kadesta nõukogude ajal elanud inimesi mitte üks raas, siis seda ridade vahelt otsimist ja autori öeldu "tegeliku tähenduse" mõistatamist kadestan küll natuke. Sarnane kahetähenduslike mõtete otsimine käis ka kino- ja teatrisaalis. Ilmselt sisimas masohhistlikumad kunstiinimesed isegi natuke nautisid seda vägikaikavedu tsensuuriga. Nõnda tore on ju vahel võimuesindaja ta omas mängus üle kavaldada ning lolli olukorda panna.

Tänapäeval on see ridade vahele kirjutamise ja sealt lugemise oskus ikka üks kaduv kunst. Praegu pigem karjutakse sulle lavalt SUURT TÕDE kõva häälega näkku. Tavaliselt veel mitu korda. Muidu pole kindel, et ka viimane puupea tagareas ikka aru sai. Seetõttu ongi vahel põnev tagasi minna teisest ajast pärit tekstide juurde. Mina muidugi kõigest peentest torgetest ja vihjetest aru ei saa. Aga otsida on neid äraütlemata põnev. Kui sellega tegeleda ei viitsi, siis "Keisri hullu" puhul saad nautida lihtsalt üht suurepärast ajalooromaani.

PS: Ma tõesti vabandan tolleaegsete kunstnike ees, aga need 1970.–1980. aastatel Eesti Raamatu poolt välja antud teoste kujundus on lihtsalt nii ilmetu. Tundub, et neil oli trükikojas palju erinevat tooni pruuni, mis tuli plaani täitmiseks ära kasutada. :)

Andmed:

Jaan Kross, Keisri hull, Eesti Raamat, 1978, lk 352

Jaan Kross - Mesmeri ring (1995)

"Mesmeri ringis" astume koos "Wikmani poistest" tuttava Jaak Sirkliga Tartu ülikooli õigusteadust õppima. Aasta on 1938. Korporatsioonid ja seltsid, auditooriumid ja kohvikud - kõik need paigad on täidetud särasilmsete noortega. Nad on enam-vähem üheealised riigiga, kus nad elavad. Aeg on armuda, õppida ja avastada, mida sel maailmal on neile pakkuda. Kõik teed on neile valla!

Jaak leiab omale sobiliku paiga seltsi Amicus (EÜS) näol, kus tema akadeemiliseks isaks saab Indrek Tarma. Indrek tutvustab Jaagule tudengielu võlusid ja valusid ning aitab tal luua uusi sidemeid. Üheks olulisimaks uueks inimeseks Jaagu elus saab Indreku kallim Riina. Vist ainus tudengineiu terve Tartu peale, kellesse Jaak armuda ei tohiks, kuid mida sa ikka teed, kui süda otsustab teisiti.

Kuigi meie ja ilmselt ka romaani tegelased (kui nad teaksid, mis õudusi lähitulevik neile toob) tahaks jääda sinna hetke veel natuke kauemaks, siis paratamatu järjekindlusega kerkivad esile aastaarvud 1939, 1940 ja 1941. Nende noorte inimeste ja üldse kogu meie rahva maailma hakkab järsku mõranema. Mööduvad nädalad, kuud ja aastad. Tekivad aina uued normaalsused, mis hetk tagasi tundusid ilmvõimatud. Kuidas on võimalik, et inimesed lihtsalt kaovad? Vahistatakse, ilma süüta? Lastakse maha, ilma kohtuta? Meie ja terve Euroopa seisamegi nüüd vaikselt kõrval ja laseme sel juhtuda? Kross annabki suurepäraselt edasi just seda mõistmatust, hämmingut ja vaikset raevu, mis nendes noortes inimestes (kes olid kogu oma teadliku elu elanud Eesti Wabariigis) on võtmas võimu. Kuid mõrad muutuvad iga päev aina suuremaks, kuni lõpuks kõik kildudeks puruneb. 

Romaani keskmes on küll Jaagu areng nendel murrangulistel aastatel, siis tegelikult on see raamat kirjutatud eesmärgiga ära rääkida Indreku ehk Andres Raska lugu. Indrek on võrdkujuks tervele oma põlvkonnale. Temasugustest pidi saama Wabariigi uus särav haritlaskond, kes oleks kandnud endas eestluse ja Euroopa ideaale. Nende seast oleks pidanud tulema meie esimene Nobeli keemiapreemia laureaat, uued olümpiavõitjad ning maailmakirjanduse suurnimed. Kuid neile ei antud seda võimalust! Nende saatus oli muutuda teadmata kadunuks, langeda võõras mundris lahinguväljal,  surra kõhutõppe suurel Siberimaal või saada vangilaagri ümbruses hulkuvate koerte ja huntide toidupooliseks. Kuid selleks, et teist sellist põlvkonda meil enam iialgi ei tekiks, on meil vaja mäletada. Olenemata sellest, kui valus see on! See on vähim, mida me Indreku ja ta saatusekaaslaste heaks teha saame.


Andmed:

Jaan Kross, Mesmeri ring: romaniseeritud memuaarid nagu kõik memuaarid ja peaaegu iga romaan, Kupar, 1995, lk 360

Linke netiilmast:

Maire Liivametsa arvustus Eesti Päevalehes

Jaan Kross - Wikmani poisid (1988)

See on ikka põnev ja kummaline, kuidas osad mälupildid lapsepõlvest püsivad aastaid mälusoppides nõnda säravalt. Ma mäletan siiani perega "Wikmani poiste" seriaali vaatamist 1995. aastal, kui ma ise olin alles 7-8aastane. Wikmani huligaansuse/surematuse kõne, Penno klassi ees kokutamas, Wikmani "matused" kaljupangal, õpetaja Krafft kaugust hüppamas, härra Tooder oma pojaga tormisele merele sõudmas - need stseenid jäid minuga aastateks. 

Nüüd Jaan Krossi romaani taas lugedes kerkisid need pildid seriaalist järjepanu mu silme ette. Noor Malmsten "doktor" Sirklina ja noor Sammul vaikse Laasikuna. Tegin koos nende ja teiste Wikmani poestega läbi gümnaasiumi kaks viimast aastat, mis olid täis suuremaid ja väiksemaid koerustükke, armumisi, rivaliteeti, nooruse uljust, pidusid ning muidugi ka tuupimist.

Lisaks toredale ja (üldiselt) ühte hoidavale poestekambale on äraütlemata oluline roll romaanis Wikmani kooli õpetajatel. Kõik omanäolised ja meeldejäävad kujud (kõigil oma hüüdnimi!), kes selle klassiga rohkem või vähem vägikaigast vedama peavad. Õpilased tahavad ju ikka, et kontrolltöö lükkuks edasi või hoopis ära jääks. Seetõttu hakkavadki vahel täiesti iseseisvalt kraanikausid uputama või paberikorvid plahvatama. 

Eelmine kord lugesin "Wikmani poisse" ise gümnaasiumis õppides, nüüd olles õpetaja. Õpilaste krutskid ning Sirkeli ja Laasiku püüded preili Pukspuu südant võita kiskusid ka sel korral aina uuesti ja uuesti järgmist peatükki alustama, kuid lisaks lugesin suure huvi ja mõttega just õpetajate ja eriti härra Wikmani kirjeldusi. 

Õpetajatest tõusis muidugi eriliselt esile usuõpetaja Tooder, kes sai poeste poolt "valgustatud". Paratamatult tabasin endki juurdlemas selle üle, kuidas mina käituksin sellises olukorras ja kas jätkaksin üleüldse õpetajana. Tooderi usk (enesesse ja Jumalasse) lõi poeste teo tõttu alustaladeni kõikuma ning ta läheb lõpuks sellele ju kinnitust otsima sinna tormisele merele 1944. aasta sügisel (stseen raamatus, mille lugemise järele pidin ikka paraja pausi tegema). Klass ei osanud oma vasikavaimustuses arvatagi, mis tagajärg oli nende tiku tõmbamisel tegelikult.

Teine sügavamalt mõtlema pannud kohad oli härra Wikmani mõtted "meie haritlase ideaali" üle. Kuidas see on muutunud juba tema eluajal, milline see oli tema õpilastel (Eesti Wabariigis üles kasvanud põlvkond) ja mis on sellest saanud tänaseks? Tahaks loota, et härra Wikmanil oli ses suhtes ikkagi õigus, et oma tuumas on see ideaal ajastute ülene nähtus. Me peaksime lihtsalt selle säilimiseks ennekõike endalt (ja ka oma õpilastelt/õpetajatelt) nõudma rohkem, sest väikerahva siht peab ju olema SUREMATUS tänu loovatele kultuurilistele tegudele. Huligaanidele jäägu ajalik ja kaduv!

Andmed:

Jaan Kross, Wikmani poisid, Eesti Raamat, 1988, lk 528