Minu Krossi lugemise kuu jätkus lõpuks teosega, mida ma varem lugenud ei olnud. Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva tähistati eelmisel aastal väga laial rindel (lavastus Draamateatris, näitused, konverents, postmark jne). Lisaks mitmele kordustrükile jõudis lugejateni esmakordselt Krossi pooleli jäänud ja ta enda poolt maha vaikitud värssromaan "Tiit Pagu", mille kallal töötas põhiliselt 1951-1954 olles Siberis asumisel.
Ligi 3700 värsireast koosnev lugu viib meid Eesti Wabariigi viimastesse kuudesse 1940. aastal. Loo keskmes on Tartus õigusteadust õppiv ja elu nautiv Tiit Pagu, kes satub ühe neiu tõttu lähemasse kontakti kohalike kommunistidega. Vaikselt hakkavad ta silmad nägema marksistliku õpetuse "tõde" ja uued tutvused tööliskonnas aitavad sellele ainult kaasa. Kuid Tiidu hinges aina süvenevate kahtluste juures värssromaan kahjuks katkebki. Me ei saa ilmselt kunagi teada, kuhu Kross kavatses Tiidu elusaatuse tüürida. Kas Tiit oleks läinud kaasa 1940. aasta juunisündmustega? Kas temast oleks saanud Punaarmee kangelaslik veteran? Ja kas ühest kapitalisti pojast oleks saanud lõpuks eeskujulik Nõukogude inimene? Ehk tegelikult ongi hea, et me seda teada ei saa. Äkki mõistis ka Kross ise, et kirjandusse on võimalik ka teisi teid mööda jõuda (vähem iseendaga vastuollu minnes) ja jättis seetõttu värssromaani pooleli.
Ise nautisin (kergest roosast varjundist hoolimata) Krossi meisterlikku värsitunnetust ja sõnaosavust väga. Lugesin seda õues mööda kevadisi tänavaid jalutades. Peale paari lehekülge hakkas juba mu samm Krossi värsimõõduga ühes rütmis käima. Ilmselt vastutulijad vaatasid natuke imestunult üht vaikselt enda ette pobisevat tüüpi, kuid keha kohe tahab nagu luulet häälega lugeda. Koju jõudes läks mul tükk aega, et jalutuskäigu ajal kõnesse tekkinud rütmist ja tahtmatutest riimidest lahti saada. Õnneks või kahjuks järgmise raamatuga seda juhtuda ei saa, sest nüüd on kavatsus ette võtta äsja ilmunud korraliku tellise mõõtu "Kallid krantsid" (Krossi kirjad vangilaagrist ja asumiselt). Eks jalutuskäikudeks tuleb mõni õhem "vahelugemine" leida.
Andmed:
Jaan Kross, Tiit Pagu: Värssromaan, SA Kultuurileht, 2020, lk 168
Linke netiilmast:
"Tiit Pagu" ELLU-s
Kristi Helme arvustus Eesti Päevalehes