Manfred Kalmsten - Täheraua saaga (2022)

Poisikestena oli meil vennaga üpris korralik koomiksite kogu (meie ületamatu lemmik oli tol perioodil "Fantoom"). Kuid kodus oli ka paar rootsikeelset "Thorgali" koomiksit, mis omasid natuke erilist staatust. Need lood olid otsekui teisest maailmast. Paigast, kus surm on reaalne ja lõplik. Seal ei löödud naeratus näol pahadele vastu lõugu, et neist lõpuks üks suur hunnik meelemärkuseta tegelasi kuhjata. "Thorgali" lugudes löödi sulle lihtsalt tapriga pähe või torgati pistoda selga. Veri voolas lakkamatult!

Sarnaseid emotsioone pakkus ka Manfred Kalmsteni "Täheraua saaga", kus satud esimestest lehekülgedest alates külma, jõhkrasse ja halastamatusse maailma. Vend ei halasta sulle ega sina temale. Kui keegi on olnud su eluteel juba keskmisest sutsuke kauem, siis juhtub peagi üks kahest: ta reedab su või tapetakse (vaenlase või ehk sinu enda poolt). Sellised on lihtsalt Kalmsteni maailma mängureeglid.

"Täheraua saaga" ei ole kindlasti kõigile Põhjala saagade, ulmekirjanduse või viikingite sõpradele. Sul peab olema päris kindel maitse ning verd ei tohi sa kohe üldse karta. Aga kui sa tunned, et see võiks olla midagi sinule, siis Valrafn, Langenutemaa valitsejanna, juba ootab sind, et sulle oma lugu rääkida.

Andmed:

Manfred Kalmsten, Täheraua saaga, Fantaasia, 2022, lk 122

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris
Kalver Tamme arvustus Reaktoris

Mõtteid kodumaisest ulmest ANNO 2022

ANNO 2022 on lood eesti ulmega ikka päris head. Seda eriti keskmise taseme ja mitmekülgsuse osas. Olen viimastel kuudel sattunud lugema väga mitme eripalgelise kodumaise ulmekirjanike tekste ning mõtlesin, et võtan need lugemiselamused sel korral ühte postitusse kokku. 

Skaala ühes otsas on Veiko Belials, keda võib ilma igasuguse kahtluseta pidada meie ulmemaastiku raudvaraks (ulmekirjanduse BAAS näitab esimeste tekstide taga aastaarve 1993-1995). Tema viimast teadusulmele pühendatud proosakogumikku võiks vaadata ka Belialsi uue tulemisena. Kindal käe ja põhimõtete alusel kokku pandud kogumik, mis annab üldpildi autori viimaste aastate loomingust. Ilmselt leiab iga suurem teadusulme fänn sellest kogumikust vähemalt ühe või kaks juttu, millel on tema maitsega piisavalt suur ühisosa. Lausa ülekohus oleks märkimata jätta Liis Rodeni illustratsioonid, mis on keskmisest (ulme)raamatu kujundusest ikka mäekõrguselt üle.

Skaala keskele jäävad meie ulme potentsiaalsed tulevikutähed ehk Manfred Kalmsten ja Mann Loper. Just nemad peaks olema ühed neist järgmistest nimedest, kelle katsetuste periood hakkab lõpule jõudma ning neist peaks saama lähiaastatel meie ulmekirjanduse juhtivamad kujud. Mõlemad autorid on selgelt sisse tampimas oma kindlat rada, kus nad end mugavalt tunnevad (Loperi puhul noortele mõeldud seiklusulme ja Kalmstenil tumedamates toonides fantasy). Kui "Kaarnalaulu" ja "Inglite linna" võib juba tugevateks sellitöödeks pidada, siis järgmiste teoste puhul ootaks tõsist puremist meistrieksami kallal.

Oma rada paistab käivat Johannes Kivipõld, kes on varemgi ulmega katsetanud, kuid meie üldisest ulmekogukonnast pigem kõrvalseisev nimi. Oma viimases romaanis "Deus ex machina" mängib ta igati asjalikult tehisintellekti loomise ja kontrollimise/kontrollimatuse ideega. Põnevus ja huvi säilib kogu lugemise vältel ning kokkuvõttes tekitas romaan piisavalt huvi autori suhtes, et mingi hetk mõni Kivipõllu varasem teos kätte võtta.

Nõnda tulebki nentida, et meie ulme skaala laiuse ja mitmekülgsusega saab igati rahul olla. Kes otsib, see leiab sealt omale kindlasti midagi lugeda. Ja selle tugeva keskmise taseme pealt on hing aina rohkem hakanud ootama seda üht suurt ning sise- ja välispiire lõhkuvat ulmeromaani. Romaan, mis paneb kõik raamatufännid ulmest rääkima ja seda ka lugema. Ehk ilmub see ANNO 2023. Ehk ANNO 2024. Ilmumata see kohe kindlasti ei jää. :)

Andmed:

Veiko Belials, Surnud mehe käsi, Lummur, 2021, lk 260

Johannes Kivipõld, Deus Ex Machina, Eesti Raamat, 2022, lk 306 
Manfred Kalmsten, Kaarnalaul, Fantaasia, 2021, lk 156

Mann Loper, Inglite linn, Lummur, 2022, lk 200

Linke netiilmast:

Elar Haljase arvustus Reaktoris

Raamatuesitluse salvestus YouTube'is

Jüri Kallase arvustus Reaktoris

Kalver Tamme arvustus Reaktoris

Elar Haljase arvustus Reaktoris
Mart Pechteri arvustus ERR-i kultuuriportaalis

Marie Templi arvustus Reaktoris

Triinu Meres - Kuningate tagasitulek (2018)

Oleme leidnud uue põhjuse vingumiseks. Nüüd olevat liiga palav! Uudisteportaalid kirjutavad juba nupukesi reisisihtkohtadest, kuhu eestlased saaksid selle kuuma ilma eest põgeneda. Täitsa sõgedad! Ainsad isikud, kellel on õigust häält tõsta on põllumehed. Teised võtke raamat ja külm jook, istuge kuhugi vilusse ning võtke nõnda üks rännak ette.

Kui tahate tõesti ühte krõbekülma kohta rännata, siis sobib Triinu Merese uus romaan "Kuningate tagasitulek" selleks suurepäraselt. Romaan viib lugeja maailma, kus talv tundub igavene ja vesi esineb peaasjalikult ainult tahkel kujul. Toast nina välja pista pole ilma vajaliku väljaõppeta üldse eriti mõtet, sest külm, kindid või kuningad hammustavad sul selle suure tõenäosusega otsast.

Merese loodud maailm on brutaalne, trööstitu ja täis saladusi. Igaüks proovib esiteks ise hommikuni vastu pidada ja hea õnne korral ka oma paarilisel hinge sees hoida. Ja kui sellega on juba hakkama saadud, siis on sul isegi paar minutit enne järgmist päikeseloojangut mahti mõelda selle peale, kas ja kuidas seda maailma muuta natukenegi paremaks. Inimene vajab seda raasukest lootust, et homne on parem. Muidu hüppa kohe lähimasse lumehange ja vaata, kuidas su varbad vaikselt üksteise järel siniseks tõmbuvad. Õnneks hakkavad isegi selles külmunud põrgus jää lõpuks sulama.

Peale seda rännakut mööda lumiseid välju sünkmusta taeva all on sul ainult üks soov - peesitada natuke päikese käes. Kui keegi kurdab veel, et ilm on liiga palav, siis viskan teda selle raamatuga ja ütlen "Loe, kuni enam palav pole!".

Andmed:

Triinu Meres, Kuningate tagasitulek, Fantaasia, 2018, lk 396

Linke netiilmast:

"Kuningate tagasitulek" ELLU's

Indrek Rüütli arvustus Reaktoris

Kais Allkivi arvustus Õhtulehes