02 juuni 2022

Mõtteid kodumaisest ulmest ANNO 2022

ANNO 2022 on lood eesti ulmega ikka päris head. Seda eriti keskmise taseme ja mitmekülgsuse osas. Olen viimastel kuudel sattunud lugema väga mitme eripalgelise kodumaise ulmekirjanike tekste ning mõtlesin, et võtan need lugemiselamused sel korral ühte postitusse kokku. 


Skaala ühes otsas on Veiko Belials, keda võib ilma igasuguse kahtluseta pidada meie ulmemaastiku raudvaraks (ulmekirjanduse BAAS näitab esimeste tekstide taga aastaarve 1993-1995). Tema viimast teadusulmele pühendatud proosakogumikku võiks vaadata ka Belialsi uue tulemisena. Kindal käe ja põhimõtete alusel kokku pandud kogumik, mis annab üldpildi autori viimaste aastate loomingust. Ilmselt leiab iga suurem teadusulme fänn sellest kogumikust vähemalt ühe või kaks juttu, millel on tema maitsega piisavalt suur ühisosa. Lausa ülekohus oleks märkimata jätta Liis Rodeni illustratsioonid, mis on keskmisest (ulme)raamatu kujundusest ikka mäekõrguselt üle.

Skaala keskele jäävad meie ulme potentsiaalsed tulevikutähed ehk Manfred Kalmsten ja Mann Loper. Just nemad peaks olema ühed neist järgmistest nimedest, kelle katsetuste periood hakkab lõpule jõudma ning neist peaks saama lähiaastatel meie ulmekirjanduse juhtivamad kujud. Mõlemad autorid on selgelt sisse tampimas oma kindlat rada, kus nad end mugavalt tunnevad (Loperi puhul noortele mõeldud seiklusulme ja Kalmstenil tumedamates toonides fantasy). Kui "Kaarnalaulu" ja "Inglite linna" võib juba tugevateks sellitöödeks pidada, siis järgmiste teoste puhul ootaks tõsist puremist meistrieksami kallal.

Oma rada paistab käivat Johannes Kivipõld, kes on varemgi ulmega katsetanud, kuid meie üldisest ulmekogukonnast pigem kõrvalseisev nimi. Oma viimases romaanis "Deus ex machina" mängib ta igati asjalikult tehisintellekti loomise ja kontrollimise/kontrollimatuse ideega. Põnevus ja huvi säilib kogu lugemise vältel ning kokkuvõttes tekitas romaan piisavalt huvi autori suhtes, et mingi hetk mõni Kivipõllu varasem teos kätte võtta.

Nõnda tulebki nentida, et meie ulme skaala laiuse ja mitmekülgsusega saab igati rahul olla. Kes otsib, see leiab sealt omale kindlasti midagi lugeda. Ja selle tugeva keskmise taseme pealt on hing aina rohkem hakanud ootama seda üht suurt ning sise- ja välispiire lõhkuvat ulmeromaani. Romaan, mis paneb kõik raamatufännid ulmest rääkima ja seda ka lugema. Ehk ilmub see ANNO 2023. Ehk ANNO 2024. Ilmumata see kohe kindlasti ei jää. :)


Andmed:
Veiko Belials, Surnud mehe käsi, Lummur, 2021, lk 260
Johannes Kivipõld, Deus Ex Machina, Eesti Raamat, 2022, lk 306 
Manfred Kalmsten, Kaarnalaul, Fantaasia, 2021, lk 156
Mann Loper, Inglite linn, Lummur, 2022, lk 200

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris
Raamatuesitluse salvestus YouTube'is

Jüri Kallase arvustus Reaktoris

Kalver Tamme arvustus Reaktoris
Elar Haljase arvustus Reaktoris
Mart Pechteri arvustus ERR-i kultuuriportaalis

Marie Templi arvustus Reaktoris