30 november 2014

Täheaeg 9: Joosta oma varju eest (2011)

„Täheaeg 9: Joosta oma varju eest“ on teistest kirjastuse Fantaasia poolt seni välja antud sarja teostest ikka kübeke erinev. Nimelt sisaldab kogumik kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud ning kirjandusfestivali Prima Vista raames toiminud ulmejutuvõistluse viit parimat teksti.  „Täheaja“ traditsioonidele kindlaks jäädes on koostaja Raul Sulbi kaante vahele lisanud ka ühe tõlketeksti (Jeff VanderMeeri aurupunkloo “Hanoveri parandamine”) ja ühe ulmealase artikli (Siim Veskimees „Loomingust, konnatiigis).

Triinu Meresele jutuvõistlusel võidu toonud ja ühtlasi ka kogumiku nimilooks valitud „Joosta oma varju eest“ on täis üllatusi. Loo esimese paari lehekülje põhjal ootasin vere ja ajutükikestega üle ujutatud stiilset rajuulmet, kuid teine pool loost kujunes hoopis filosoofiliseks mõtiskluseks Hea ja Kurja õiguste üle maailmas. Teravalt kerkis üles iidvana küsimus indiviidi ja enamuse vahekorrast. Kummal on õigus oma õnne/heaolu nimel teine pool ohvriks tuua? Triinu Merese teoses kujutatud sõjajalal olevat maailma sooviks kindlasti taas külastada, kuid rohkem mänguruumi jätvas romaan/jutustuse vormis. Selgelt on tunda, et mahunõuded jäid autorile kitsaks.

Kadri Pettai „Muna“ on korraliku puändiga, ladus ja humoorikas ulmenovell. Teose puuduseks on Eestis toimuva tegevusliini liiga pinnapealne ja kiirustatud käsitlus. Autor oleks võinud võtta rohkem aega, et Tuleviku-Eestis olevaid eripärasid ja eluolu rohkem kirjeldada, mitte peategelast ainult korraks oma esivanemate maale munajahile saata.

Minu absoluutne lemmikjutt kogumikus on Maniakkide Tänava „Ajudega töötajad“. Tegemist on kompotiga aurupungist, gootilikust õudusulmest ja etnohorror’ist. „Ajudega töötajad“ on peaaegu täiusliku maitseelamus minu jaoks. Ainus puuduv komponent on harglalikult terav huumor. Vampiirid oleks ma muidugi millegi kodukootuma vastu vahetanud. Neid lummutisi, tonte ja kodukäijaid on meil ju lugematul arvul, ainult võta ja pane jutu sisse.

Tea Roosvaldi õudusjutuga „Nõiamoori Miisu“ ei suutnud ma kuidagi kontakti saavutada. Seda täiesti isiklikel põhjustel. Nimelt Vaikse Ookeani palmisaarel lesides ei suuda ükski vihmases ja pimedas Tallinnas aset leidva faabulaga lugu mulle hirmujudinaid peale ajada. Teine põhjus oli loo katkendlik lugemine minu poolt. Õudusjutt on mõeldud lugemiseks ühes jutis, sellisena on autori poolt sisse kirjutatud hirmuefekt kõige tugevam. Lugeja ei tohi korrakski tumedast maailmast lahutada. Kindlasti annan Roosvaldi tekstile mõnel pimedal Eestimaa talveõhtul uue võimaluse.

Kogumiku viimane algupärane ulmejutt on Ülle Lätte „Udriku küla naised“. Tegemist on lopsaka huumori ja keelekasutusega külaõudukaga. Lätte loodud külaeitede olemasolusse usun 100%. Eesti eit on nii kõvast kivist, et läheb vajadusel isegi Vanakuradi endaga karvupidi kokku ja tuleb sellest võitlusest veel võitjana väljagi. Müts maha Udriku memmede ees!

„Täheaegade“ tugevuseks on olnud alati mõne ulmekirjandust puudutava artikli ilmumine. Seekordset Siim Veskimehe artiklit tema enda loomingu tõlgendamiste kohta lugesin suure huviga, kuna olen viimasel ajal isegi mitu tema romaani läbi lugenud. Veskimehe välja toodud „süütu lugeja“ mõistega nõustun täielikult, kuid tema põhjendustega naistegelaste kujutamisel jään jätkuvalt teisele arvamusele.

„Täheaeg 9“ puhul vajab kindlasti äramärkimist vägagi tervitatav naisautorite rohkus kogumikus. Ulmekirjandus Eestis on viimasel kümnendil märkamatult eriti maskuliinseks muutunud. Nüüd mõne aasta möödudes antud kogumiku ilmumisest tundub, et  ulmejuttude võistlus on seda trendi vaikselt muutma hakanud.

PS: Lappasin kiiresti läbi viimaste aastate Stalkerite võitjad algupärase loomingu kategooriates. 
Millal võitis kodumaine naiskirjanik viimati Stalkeri? 
Vastus: Elläi Tuulepäälse lühijutuga „Apelsinikollane“ 2005(!!!) aastal. 
Muuseas „Apelsinikollane“ pärines samuti Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud ulmejuttude kirjutamise võistluselt. 


Andmed:
Raul Sulbi (koostaja), Täheaeg 9: Joosta oma varju eest, Fantaasia, 2011, lk 191

Linke netiilmast:
"Täheaeg 9: Joosta oma varju eest" ELLU-s

Margit Adorfi arvustus Eesti Päevalehes

29 november 2014

Reeli Reinaus - Praktiline nõiakunst (2013)

Reeli Reinausi eelneva loominguga olen üpriski hästi kursis, tema nooremale ja keskmisele koolieale mõeldud seikluslikud raamatud olen kõik läbi lugenud ning üpriski rahule jäänud ("Mõistatus lossivaremetes", "Nõidkapteni needus"). Asudes lugema romaani "Praktiline nõiakunst" olid ootused juba kindlalt paigas  - seikluslik noorsooromaan, sekeldustesse sattuv sõpruskond, väheke eesti rahvausundit ja üleloomulikke nähtusi. Ehk 100% eestimaine Reinaus! Neid lootusi kinnitas ka raamatu kaanekujundus ja pealkiri.

Olles ennast otseselt läbi närinud esimesest kümnest peatükist olin selgusele jõudnud järgmistes aspektides:
1) Romaan pole mõeldud nooremale koolieale, vaid kategoriseerub kõige paremini noorsookirjanduse/young-adult fiction kategooriasse. Ääriselt harv nähtus eesti kirjandusmaastikul.
2) Raamatu erkpunane ja kiisukestega kaanekujundus on ääretult eksitav ning ei lähe raamatu sisu ning meeleoluga üldse kokku.
3) Samuti ei ole ka raamatu pealkirjal sisuga erilist seost. Nõiakunst on raamatus tõesti olemas, kuid selle (teadlikku) praktiseerimist esineb raamatus niivõrd vähe, et selle alusel romaani pealkirjastada on küll väheke ebakohane.

Reeli Reinaus
Raamatu lõpuks tekkis tunne, et pealkiri ja kaanepilt olid valitud ainult turundamise eesmärgil. Sihtgrupiks olid võetud kõik Eestis elavad esoteerikud, horoskoopide lugejad ja nõid Nastja/Pauksonide fännid. Raamatu sisu arvestades oleks kaanekujunduse põhivärviks sobinud midagi palju tumedamatoonilisemat (näiteks raamatus mainitud enda saba neelava mao kujutis). Kuid kirjastuses töötavad inimesed tea vast paremini, kuidas teoste müüginumbreid suurendada. Tuleb lihtsalt paari vajalikku emotsionaalset nuppu vajutada ning inimesed ongi kohe kassa juures sabas.

Minnes nüüd lõpuks väliselt vormilt üle sisule. "Praktiline nõiakunst" nõuab lugejalt tõsist keskendumist. Autor rändab oma kolme tegelasega ajas (minevikus, olevikus, tulevikus) ja ruumis (Eesti, Mehhiko, USA, samuti paralleelmaailmad). Kasutatud on nii sisemonoloogi, minajutustaja kui ka temajutustaja vaatenurka. Raamatus on mitmeid peatükke, mille läbi lugemisel pole kindel kes, kus ja millal seda nüüd meile jutustas. Tegu on kollaažiga, mis koosneb säravamatest kui ka täiesti tuhmidest kildudest. Paljud tegevusliinid jäävad korralikult lõpuni viimata ja esineb kohti, kus tahaks autorilt küsida: "Kuidas see sündmus nüüd loogiline või põhjendatud on?!?!". Eriti puudutab see tegevusliini, mis leiab aset USA-s ja Mehhikos.

Lõpuks suutsin end sellest kärbseseente ja "ravimtaimede" söömisest tekkinud virvarrist läbi suruda ning seda ainult tänu Reinausi hästi jooksvale sulele. Kahjuks isegi see abikäsi ei suutnud raamatu kogumuljet minu silmis tõsta ning autori paremate teoste hulka tõsta.

Andmed:
Reeli Reinaus, Praktiline nõiakunst, Varrak, 2013, lk 344

Linke netiilmas:
Ott Kiluski arvustus Postimehes
Triinu Merese arvustus Reaktoris

28 november 2014

Ilmar Raamot - Mälestused (1975 & 1991/2013)


Hinnata inimese mälestusteraamatut on äärmiselt subjektiivne tegevus, sarnaselt ka hinnataval seda kirjutada. Sest nagu me kõik teame mälu on subjektiivne, osadel on see lihtsalt parem kui teistel, kuid subjektiivne on ta ikkagi. Ilmar Raamot jutustatud lugu algab koolipõlvest ning kestab 1944 aasta hilissügiseni, kui ta jäädavalt EW eksiili suundub. Ligemale 40 aasta sisse mahub hulgaliselt sõjaseiklusi, poliitilisi sepitsusi, solvumisi/rõõme, ülikooli aegseid koerustükke ja isegi sisepagulust/koduaresti Pätsu aegses EW-is. Mälestused ilmusid paguluses kahes osas (I osa - 1975, II osa - 1991) ning nüüd on nad tänu Varrakule ühtede kaante vahel lugejateni toodud.



Üle 700 leheküljelises raamatus on põnevamaid peatükk, kui ka lihtsalt tähelepanekuid mööduvast elust. Ega saagi ju kogu aeg elada seiklusfilmis. Kuigi mälestuste esimene osa ning teise osa esimene pool (kuni EW lõpuni) on kirjutatud palju hoogsamalt ja lugejasõbralikumalt. Kahjuks hakkab II maailmasõja peatükkides Raamoti suurepärane jutustajaoskus natuke tuhmuma. Liiga palju kirjeldab ta seal hobuse- ja veisekasvatuse probleeme, mis Eestile samaaegselt läheneva Punaarmee kontekstis tundub tõeliselt kummastav. 

Minule kujunes kõige huvitavamateks lugemiselamusteks Raamoti kirjeldused poliitilisest elust 1930ndate aastate EW-s. Igasugused sepitsused, salakokkulepped, intriigid, manipuleerimine ja konkurentide nurka mängimine on edasi antud suurepärase detailitäpsusega. Raamot tõmbab julmalt eest kardinad, mis varjanud 1930ndate aastate poliitika tagatubasid ning paljastab nii Pätsu, vapside, sotside kui ka Tõnissoni meeste tegemisi ja püüdlusi riigipirukat jagada. "Pätsu kuldsest Eesti ajast" ei jää Raamoti raamatus midagi järgi, vaid lugejani tuuakse Pätsu tegelik pale ja valed millega ta 1934 aastal autoritaarse riigikorra kehtestas (näiteks vapside kavandatav riigipööre, mida Päts "ennetas" oli täielik väljamõeldis).

Laiarööpaline soomusrong Nr 2 aastal 1919

Raamot ise kuulus Ühinenud Põllumeeste Erakonda (peasekretär), mis kindlasti enamikele eestlastele ei ütle enam midagi, kuid tegemist oli enne "vaikivat ajastut" suurima ja Riigikogus enim kohti omanud erakonnaga. Põhjuseks, miks too partei on meie mälust kadunud, on ilmselt särava erakonnaliidri puudumine, mis põhjustas neilegi valimistest valimisteni suuri probleeme. Erakonda juhtis kümneliikmeline juhtkond, mis tegelikult oli ilmselgelt demokraatlikum juhtimisstiil, võrreldes näiteks Tõnissoni Keskerakonnaga. Raamoti mälestustest jääb muidugi mulje, et nemad olidki ainsad demokraatia eest seisjad EW, mis on ilmselge liialdus ja ühe osapoole seisukoht.

Raamoti "Mälestusi" lugedes kumab raamatust kogu aeg läbi autori härrasmehelikkuse ja ustavuse nõue, nii enda kui teiste aadressil. Selliseid vanakooli härrasmehi tänapäeval kahjuks enam naljalt tänaval ei kohta, kuid vähemalt raamatutes on see veel võimalik.

PS: Tahaksin ära märkida, et selliste teoste puhul peaks raamat sisaldama ka korralikku sugupuud ja ka järelsõna, mis annaks meile lühidaltki teada, mis sai Raamotist edasi peale 1944 aastat. Wikipeedia ei peaks alati olema ainus koht kuhu võimalik pöörduda.


Andmed:
Ilmar Raamot, Mälestused, Varrak, 2014, lk 766

Linke netiilmast:
"Mälestused" ELLU-s

24 november 2014

Armin Kõomägi - Hea firma (2011)

Kui vaadata tagasi viimasel kahekümnel aastal ilmunud kirjandusele, siis on ikka päris põhjalikult ning ka erinevate nurkade alt lahti kirjutatud perestroika ja 1990ndate aastate ülemineku periood. Küll on kujutatud intellektuaale, kurjategijaid, ajakirjanikke ja poliitikuid. Armin Kõomägi võtab oma romaanis „Hea firma“ vaatluse alla Viru ärikate muundumise respekteeritud pankuriteks. Tegemist on huvitava ning kohati ulmelise looga ajast, mille tunnuslauseks oli „Võimalik vaid Eestimaal“.

Romaani peategelaseks pole mitte ärimehed Martin Kukk ja Leo Kamarski, vaid nende „suhte“ tulemusel 1992 aastal ilmavalgust näinud firma. Kuid see firma on natuke erilisem, kui teised kapitalismi taassünnil loodud ettevõtted. Tegemist on juriidilisest isikust tehisintellektiga, kes armastab oma „vanemaid“ ja peab oma eksistentsi peamiseks eesmärgiks firma asutamislepingus ära märgitud kasumi tootmist. Teksti võibki täiesti vabalt lugeda, kui ulmekirjandust. Ulmekirjanduse traditsioone järgides hakkab ka Kõomäe kujutatud tehisintellekt kiiresti arenema ning oma „vanemate“ ellu nende teadmata sekkuma. Eriti humoorikas oli tehisintellekti südamest tulenev mure oma „laste“ ehk ärimeest lood tütarfirmade tuleviku üle. Muuseas romaan hääletatigi 2012 aasta Stalkeritel „Parima eesti autori romaani“ kategoorias viiendale kohale. 

Kahjuks ei ole Kõomägi suutnud oma teisi kesksemaid tegelasi ehk Martinit ja Leod võrreldes nende „lapsukesega“ piisavalt välja arendada. Eriti puudutab see Martin Kuke tegelaskuju, kes on tõeliselt šaboonlik. Ärimees, kes on juba oma 30ndaks eluaastaks teeninud miljoneid ja miljoneid ning ei oska oma vaba ajaga enam muud peale hakata, kui vaikselt joomarluse poole pöörduda. Isegi 1990ndate aastate algusest pärinev Miss Estonia fetiš kaotab mingi hetk oma võlu. Martini juures on kõige huvitavamaks motiiviks, kuidas ta mingist hetkest hakkab iga nädalavahetus oma miljonikroonise sportautoga taarapunktis käima, et sealse omapärase seltskonnaga suhelda. Firma vanema kompanjoni Leo Kamarski päritolu ning perekond on palju põhjalikumalt ja laiahaardelisemalt lahti kirjutatud (miilitsast isa, moslemiga abiellunud õde ning ainulaadsete nimedega pojad). 

Sarnaselt Kõomäe debüütromaanile „Pagejad“ lööb ka „Heas firmas“ tugevalt välja kirjaniku novellimeistri pool. Osad peatükid on täiesti eraldiseisvad lugemiselamused, mis võiks romaani asemel hoopis mõnda autori novellikogusse lisada. Näiteks peitub romaanis novell toreda pealkirjaga „Eestimaal pesitsevate vareste ühiskonna arengud viimastel aastatel“. Novellindusse kaldumist polegi vast mõtet Kõomäe romaanidele ette heita, vaid seda tuleks võtta pigem paratamatuse ja isegi boonusena. Mina olen seda vähemalt õppinud tegema ning olen saadud elamustega rahul.


2in1! 
Säästad aega ja raha!!
Ostad romaani, saad novellikogumiku kauba peale!!!



Andmed:
Armin Kõomägi, Hea firma, Jumalikud Ilmutused, 2011, lk 150


Linke netiilmast:
"Hea firma" ELLU-s 

Peeter Helme arvustus Loomingus
Vahur Afanasjevi arvustus Eesti Päevalehes
Priit Pulleritsu arvustus Postimehes

04 november 2014

Tiit Tarlap - Lõhestusjoon (2012)

Olete kunagi mõelnud, milliseks oleks meie maailm ja ajalugu kujunenud, kui Christoph Kolumbusel poleks neelud käinud India köögi kulinaarsete hõrgutiste järele. Kui Euroopa oleks veel nii sajandi „pimedas“ keskajas kükitanud? Kui me poleks olnud mitte avastajad, vaid avastatavad? Tiit Tarlap on nende küsimuste üle pikalt juurelnud ning oma nägemused romaani „Lõhestusjoon“ lehekülgedele ka kirja pannud.

Teades ja tundes Tarlapi loomingut suhteliselt hästi ei olnud „Lõhestusjoones“ loodud alternatiivmaailm/-ajalugu/-universum eriliseks üllatuseks. Kui ühele tsivilisatsioonile (olgu see must, punane, valge, kollane või roheline) antakse väiksemgi tehnoloogiline eelis teiste ees, siis nad kasutavad seda otsekoheselt enese vägivaldseks kehtestamiseks. Punase rassi valitsetav alternatiivne maailm ja kirjutatud ajalugu ei ole kübetki vähem ega rohkem verisem, kui valge rassi „originaal versioon“. „Lõhestusjoone“ kiituseks tuleb öelda, et seekord on Tarlap suutnud hoiduda „inimkonna enesehävitusliku mantra“ kordamisest ning oma tõekspidamised põimida loomulikumalt faabula taustale. Kirjaniku sõnum jõuab lugejani, aga seekord mitte kriiskavas valjususes.

Tarlapi alternatiivses Euroopas eksisteerivad koos kaks rassi – võimukas punane ning hääbuv valge. Punase rass (mayad, incad, asteegid, irokeesid) on oma arengus välja jõudnud tööstusrevolutsioonilisse aurupunki ning valge rass (Põhjala Liit) on jäänud toppama feodaalsesse mõõga ja mantli aega. 

Teos koosnebki kahest muinasulme alažanrist – aurupunk ning mõõga ja mantli lood. Aurupungiliku punaste maailmaga on kahjuks jäädud poolele teele. Ootasin suure huviga autori originaalseid lahendusi/leiutisi/tehnoloogiaid punaste koloniseeritud Euroopast, kuid selle asemel sain lehekülgede viisi ülikooli ajalooteaduskonna loenguid meenutavaid pajatusi möödanikust ning tsipake ka usundilugu. 

Feodaalses Põhjala Liidus toimuv tegevustik ning ühiskond on Tarlapil tunduvalt paremini õnnestunud. Sotsiaalsed hierarhiad, võimusuhted, religioon, uue tehnoloogia sissetung, rassiline alaväärsuskompleks ning perifeeria äng olid usutavalt lahti kirjutatud. Kahju ainult, et tegevustikku rohkem ühest teatud lossitornist väljapoole ei viidud. 

„Lõhestusjoone“ puhul valdas mind mitut puhku tunne, nagu oleks üheksakümne alas käsipidur peale jäänud. Tegemist on küll vastuvaidlematult Tarlapi huvitavama ning originaalsema  romaaniideega, kuid kahjuks jääb seekord mõte keskpärase teostuse taha pidama (eriti romaani lõpplahenduse osas).


PS: Tahtsin lõpetuseks ära mainida kummalised kokkupuuted Tiit Tarlapi „Lõhestusjoone“ ning Indrek Hargla „Frenchi ja Koulu“ sarja vahel. Nendest teostest võiks kirjutada vägagi huvipakkuva võrdleva essee või isegi ülikooli lõputöö, kui neile juurde lisada veel kaks teist alternatiivset Eestit (Margus Sanglepa „Künkarahvas“ ja Paul Pajosi „Igipaha sekeldused Estomaanial“).
  • Põhjala Liit vs. Maavalla Vaba Riik
  • Üksiklane vs. French+Koulu (üks "Eestist", teine "Prantsusmaalt")
  • Tarbatu vs. Tarbatu
  • Nälgivate Jumalate Ordu vs. Dagoberdi Leegion
  • Asko vs. Tabatu Suur Ohvrikivi


PPS: Ehk võtan selle töö ise ette! Peas hakkas kohe terve rida ulmelisi mõtteid ringi sibama. :)


Andmed:
Tiit Tarlap, Lõhestusjoon, Varrak, 2012, lk 576

Linke netiilmast:
"Lõhestusjoon" ELLU-s

Mart Juure arvustus Postimehes
Jüri Kallase arvustus Loomingus
Karl-Martin Sinijärve arvustus Maalehes
Jaan Martinsoni arvustus Õhtulehes