„Täheaeg 9: Joosta oma varju eest“ on teistest kirjastuse Fantaasia poolt seni välja antud sarja teostest ikka kübeke erinev. Nimelt sisaldab kogumik kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud ning kirjandusfestivali Prima Vista raames toiminud ulmejutuvõistluse viit parimat teksti. „Täheaja“ traditsioonidele kindlaks jäädes on koostaja Raul Sulbi kaante vahele lisanud ka ühe tõlketeksti (Jeff VanderMeeri aurupunkloo “Hanoveri parandamine”) ja ühe ulmealase artikli (Siim Veskimees „Loomingust, konnatiigis).
Triinu Meresele jutuvõistlusel võidu toonud ja ühtlasi ka kogumiku nimilooks valitud „Joosta oma varju eest“ on täis üllatusi. Loo esimese paari lehekülje põhjal ootasin vere ja ajutükikestega üle ujutatud stiilset rajuulmet, kuid teine pool loost kujunes hoopis filosoofiliseks mõtiskluseks Hea ja Kurja õiguste üle maailmas. Teravalt kerkis üles iidvana küsimus indiviidi ja enamuse vahekorrast. Kummal on õigus oma õnne/heaolu nimel teine pool ohvriks tuua? Triinu Merese teoses kujutatud sõjajalal olevat maailma sooviks kindlasti taas külastada, kuid rohkem mänguruumi jätvas romaan/jutustuse vormis. Selgelt on tunda, et mahunõuded jäid autorile kitsaks.
Kadri Pettai „Muna“ on korraliku puändiga, ladus ja humoorikas ulmenovell. Teose puuduseks on Eestis toimuva tegevusliini liiga pinnapealne ja kiirustatud käsitlus. Autor oleks võinud võtta rohkem aega, et Tuleviku-Eestis olevaid eripärasid ja eluolu rohkem kirjeldada, mitte peategelast ainult korraks oma esivanemate maale munajahile saata.
Minu absoluutne lemmikjutt kogumikus on Maniakkide Tänava „Ajudega töötajad“. Tegemist on kompotiga aurupungist, gootilikust õudusulmest ja etnohorror’ist. „Ajudega töötajad“ on peaaegu täiusliku maitseelamus minu jaoks. Ainus puuduv komponent on harglalikult terav huumor. Vampiirid oleks ma muidugi millegi kodukootuma vastu vahetanud. Neid lummutisi, tonte ja kodukäijaid on meil ju lugematul arvul, ainult võta ja pane jutu sisse.
Tea Roosvaldi õudusjutuga „Nõiamoori Miisu“ ei suutnud ma kuidagi kontakti saavutada. Seda täiesti isiklikel põhjustel. Nimelt Vaikse Ookeani palmisaarel lesides ei suuda ükski vihmases ja pimedas Tallinnas aset leidva faabulaga lugu mulle hirmujudinaid peale ajada. Teine põhjus oli loo katkendlik lugemine minu poolt. Õudusjutt on mõeldud lugemiseks ühes jutis, sellisena on autori poolt sisse kirjutatud hirmuefekt kõige tugevam. Lugeja ei tohi korrakski tumedast maailmast lahutada. Kindlasti annan Roosvaldi tekstile mõnel pimedal Eestimaa talveõhtul uue võimaluse.
Kogumiku viimane algupärane ulmejutt on Ülle Lätte „Udriku küla naised“. Tegemist on lopsaka huumori ja keelekasutusega külaõudukaga. Lätte loodud külaeitede olemasolusse usun 100%. Eesti eit on nii kõvast kivist, et läheb vajadusel isegi Vanakuradi endaga karvupidi kokku ja tuleb sellest võitlusest veel võitjana väljagi. Müts maha Udriku memmede ees!
„Täheaegade“ tugevuseks on olnud alati mõne ulmekirjandust puudutava artikli ilmumine. Seekordset Siim Veskimehe artiklit tema enda loomingu tõlgendamiste kohta lugesin suure huviga, kuna olen viimasel ajal isegi mitu tema romaani läbi lugenud. Veskimehe välja toodud „süütu lugeja“ mõistega nõustun täielikult, kuid tema põhjendustega naistegelaste kujutamisel jään jätkuvalt teisele arvamusele.
„Täheaeg 9“ puhul vajab kindlasti äramärkimist vägagi tervitatav naisautorite rohkus kogumikus. Ulmekirjandus Eestis on viimasel kümnendil märkamatult eriti maskuliinseks muutunud. Nüüd mõne aasta möödudes antud kogumiku ilmumisest tundub, et ulmejuttude võistlus on seda trendi vaikselt muutma hakanud.
PS: Lappasin kiiresti läbi viimaste aastate Stalkerite võitjad algupärase loomingu kategooriates.
Millal võitis kodumaine naiskirjanik viimati Stalkeri?
Vastus: Elläi Tuulepäälse lühijutuga „Apelsinikollane“ 2005(!!!) aastal.
Muuseas „Apelsinikollane“ pärines samuti Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud ulmejuttude kirjutamise võistluselt.
Andmed:
Raul Sulbi (koostaja), Täheaeg 9: Joosta oma varju eest, Fantaasia, 2011, lk 191
Linke netiilmast:
"Täheaeg 9: Joosta oma varju eest" ELLU-s
Margit Adorfi arvustus Eesti Päevalehes