Ülestõusjad ja kodukäijad (2020)

Ilmselt on surma ja sellele järgneva mõtestamine  olnud üks inimkonnale iseloomulikumaid omadusi. Me oleme aastasadu tahtnud teada, mis tuleb PÄRAST ning kuidas seda on kõigi lubatud ja lubamatute vahenditega võimalik vältida (igavese elu võimalikkus või surnute ellu äratamine). Hirm TUNDMATUSE ees on lihtsalt liiga suur!

Indrek Hargla poolt koostatud kogumikus "Ülestõusjad ja kodukäijad" ongi kaksteist kodumaist kirjanikku hakanud nüüd teaduse, maagia kui ka maaväliste jõudude abil Surma ennast üle kavaldada. Lugeja saab rännata nii kaugesse tulevikku, kui planeetidevahelised kosmoselennud on juba võimalikud, kui ka madistada muinasjutulises (digi)maailmas koos Hallvanakese ja Ussikuningaga. Siin- ja sealpool surma piiri käiakse ikka korduvalt ära ning algselt võiduna tunduvad sündmused osutuvad alatihti surmast palju koletumateks alternatiivideks.

Selliste jutukogumike puhul on alati tekste, mis sind lugejana koheselt kaasa kisuvad ning loo lõppedes sooviksid kohe kätte võtta täispika romaani, et saaksid end sellele maailmale pikemalt pühenduda ("Karma võlg", "Hallvanake ja Ussikuningas"). Seejärel on tekstid, mis toimivadki lühijuttudena suurepäraselt ja annavad sulle lugejana ühe tervikliku elamuse ("Toonele tagasitulek", "Kõtse talu elajad"). Viimaseks leiab alati mõned lood, mille puhul tuleb juba mõni päev hiljem oma mälu värskendamiseks raamat uuesti kätte võtta ja natuke lehitseda, et isegi jutu üldine tegevustik meelde tuleks.  

"Ülestõusjate ja kodukäijate" puhul on esimesse kahte kategooriasse kuuluvate tekstide ülekaal valdav. Lisaks annab see kogumik vägagi ülevaatliku pildi meie praegusest ulmemaastikust (rõõmustav on naisautorite jätkuv esilekerkimine) ja sobib suurepäraselt esmaseks tutvumiseks meie eriilmeliste autoritega. Loodetavasti jätkab kirjastus Raudhammas ka järgmistel aastatel temaatiliste ulmeantoloogiate väljaandmist (eelnevalt ilmunud "Eestid, mida ei olnud" ja "Vinguv jalaluu"). Teemasid, mida ulme vallas "kaardistada" peaks jätkuma veel mitme kogumiku jagu.


PS: Marge Nelgi poolt illustreeritud raamatukaas on ilmselt minu viimaste aastate vaieldamatu lemmik. Lihtsalt lummavalt kaunis!

Andmed:

Indrek Hargla (koostaja), Ülestõusjad ja kodukäijad: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2020, lk 310

Peeter Helme - Haakrist ja ajarelv (2019)

Raamatukaanel sõnad HELME ja HAAKRIST. Ei teagi, kas julgen selline raamat näpus mööda linna ringi käia? Tuttavad arvavad esmapilgul, et ma olen sõgedaks läinud. Ega nad pruugi teada, et tegemist on ulmeromaaniga, mis jutustab meile loo maailmast, mille eksisteerimise tõenäosus romaani põhjal olla olnud 1/50. Maailm, kus saksa keel on lingua franca, Euroopa südameks Germania (Berliini uus nimi) ning Ku Klux Klani tagakiusatud liikmed tekitavad sinus siirast kaastunnet.

Peeter Helme loodud maailm on täis väiksemaid ja suuremaid führer'eid, kes jagelevad soojemate kohtade pärast võimukoridorides. Parteisiseste võimuvõitluste ning KKK ekstreemsete vabaduspüüdluste keskele satub Fregattenkapitän von Angerapp, kes üritab talle ainuvõimalikuna tunduvat maailmakorda säilitada.

Helme loodud punamust maailm on väga suure potentsiaaliga. Autor tunneb ilmselgelt saksa kultuuriruumi, ajalugu ja mentaliteeti tõesti põhjalikult. Kuid esimene romaan (raamatu lõpus lubatakse ka kindlas kõneviisis järge) suurimaks probleemiks ongi lugemist lõpetades valdama jäänud tunne, et tegemist oli pelgalt sissejuhatusega. Meile tutvustati mängulauda, reegleid ja nuppe. Tehti proovivooru abil selgeks ka mängu flow. Loodetavasti algab tegelik, kõrgete panustega, mäng juba järgmises osas. Raamatu lõpuks olid mul ju kõigi nende RuSHAde ning RSHAde tähendused lõpuks meelde jäänud. Patt oleks nüüd lasta sellel niisama raisku minna!


Andmed:

Peeter Helme, Haakrist ja ajarelv, Kirjastus Postimees, 2019, lk 200

Linke netiilmast:

Tanel Perni arvustus Sirbis

Triin Loide arvustus Reaktoris

Joel Jansi arvustus Eesti Päevalehes

Ahto Mulla intervjuu autoriga ajalehes KesKus

Andrei Hvostovi arvustus Eesti Ekspressis

Peeter Helme - Varastatud aja lõpus (2011)

Kes ütles, et impressionismus on 19. sajandi igand ning seda ei eksisteeri enam? Eksisteerib küll! Vähemalt Peeter Helme romaani "Varastatud aja lõpus" kaante vahelt voogab seda kadunud stiili veel külluses ning teose võttestik ei tundu üldse ajast ja arust.

Helme romaani peategelasel (abielunaisesse armunud humanitaaril) on otsekui hingeline side sajand tagasi ilmunud Lutsu ("Kirjad Maariale") ning Raudsepa ("Imbi") impressionistlike teoste kangelastega. Sarnane kirg, püsimatus ja uppumine oma armastusse. Nimetu peategelase tunnetegamma valgus ja varjud teisenevad koos päikesevalguse hulgaga romaani lehekülgedel. Päikeselised talve- ja suvepäevad täis iha vahelduvad pimedate novembripäevadega, kus rutiin ja argisus hakkavad paratamatult armastust  lämmatama.

Romaani põhiküsimuseks on aja ja mälu temaatika suhetes. Kas me mäletame ainult head või halba? Millest lähtub mälu oma selektiivsusel? Miks osad hellused või tülid on nõnda selgelt meeles ning ülejäänud sulavad kokku üheks halliks või helgeks päevaks? Kuna me mäletame tegelikult selektiivselt, siis pole ju meie arusaamad suhtest üldse tõesed. Kas oli üldse suur armastus või laseb mu aju sellel ainult sellena näida? Osalise vastuse sellele küsimusele annaks teise poole ehk Tema versioon suhtele. Filmimaailmast on võtta näitena "The Disappearance of Eleanor Rigby" ("Him/Her/Them"), mis räägib loo ühest suhtest kolme filmi abil. Samas on alati oht, et äkki Tema tõlgendus on hoopis realismus või koguni naturalismus ning millegi nõnda kohutavaga ma küll tutvust teha ei soovi.

Andmed:

Peeter Helme, Varastatud aja lõpus, Tuum, 2011, lk 160

Linke netiilmast:

Vahur Afanasjevi arvustus Loomingus

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Arno Oja arvustus Sirbis

Aarne Rubeni arvustus Postimehes

Peeter Helme - September (2009)

Peeter Helme romaani „September“ peategelane on kahekümnendates aastates nimetu noormees. Tal on hea välimus, juura haridus ning paljulubav ministeeriumikarjäär silme ees. „He’s a good catch“ ütleksid inglased selle peale. Kahjuks on see vaid kena fassaad, mis varjab peategelase tegelikku hingelist tühjust. Kuid ega tema hing nüüd tegelikul nii tühi ka ei ole. Nimelt pesitseb seal üks sarkastiliselt küüniline hääl (äkki nimega Tony???*), kellega peategelane on päevast päeva vaikses dialoogis. Peategelane ja hääl ta peas põlgavad ning kardavad kaaskodanikke. Neile pole midagi vastikumat ja hirmutavamat, kui asuda „tühistesse“ vestlustesse mõne „nimetu“ ametikaaslasega koridoris või liftis. Peaasi on teha endast kõik olenev, et sellist sündmust vältida.

Alamastmeametnik on suutnud end teistest niivõrd ära isoleerida, et peale aastast tööd ministeeriumis teab ta vaid 3-4 kolleegi nime ning ülejäänute kohta kasutab terminit „meie korruse poisid ja tüdrukud“. Ühe vanema kontorikaaslase surm töölaua taga paneb teda ainult kulme kergitama. Olles „sunniviisiliselt“ kolleegi matustele saadetud ning jälgides matuselisi enda ümber sosistab hääl ta peas „Küll kunagi tuleb ka teie kord“. Ma tõsimeeli ootasin, millal peategelase peas käib ära see fataalne väike klõps ning ta oma ministeeriumi kolleegide vastu käe/relva tõstab (meie kodukootud „Ameerika psühhopaat“). Kuid sellise teo jaoks on ta psüühika hetkel veel piisavalt tasakaalus või lihtsalt liiga arg.

Päris keeruline on lugeda teost, mille (anti)kangelane sulle iga järgneva peatükiga aina ebasümpaatsemaks muutub. Samas on Helme stiil kaasakiskuv ning meenutab oma groteskse elutunnetusega kohati Mihkel Mutti. Kindlasti on „September“ üks neist raamatutest, mis jäävad sind kummitama pikemaks ajaks. Helme romaan ei ole mõeldud laia lugejamassi maitsele. Arvan, et juba soost tulenevalt võetakse seda teost väga erinevalt vastu. Ilmselt jääb „September“ üheks neist romaanidest, mis kriitikutelt kõvasti kiita saab, kuid samas tavalugeja ainult õlgu kehitama paneb. 

Lõpetuseks härra Helmele kaks sõbralikku soovitust! 

Esiteks: „Rahvas tahab rohkem seksi ja verd!“ 

Teie teoste lugeja- ja müüginumbrid tõuseksid sellise väikese „eneseohverduse/müümise“ abil koheselt seninägematutesse kõrgustesse ehk Rahva Raamatu TOP 10-sse.  

Teiseks: „Härra Helme, ärge palun kuulake rahvast!“

Võidate kümme uut lugejat, kaotate ühe vana.

Andmed:

Peeter Helme, September, Pegasus, 2009, lk 288

Linke netiilmast:

"September" ELLU-s

Johanna Rossi arvustus Loomingus 

Valner Valme intervjuu Peeter Helmega Postimehes 

Teet Kallase arvustus Postimehes

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Kaarel Kressa intervjuu Peeter Helmega Eesti Päevalehes

Kaupo Meieli arvustus Sirbis

* - Tony'iga lähemalt tutvumiseks vaadake 1980 aastast pärinevat filmi "The Shining".

Peeter Helme - Tuleviku mäletajad. Sofia (2013)

Seni on minu kokkupuuted Peeter Helmega olnud ainult raadio vahendusel. Tema juhitud kirjandussaated ERR-is on mul tihti kõrvaklappides mängimas, kui olen jooksu- või rattatrenni tegemas. Samuti pole mulle ka võõrad Helme raamatuarvustused kirjutavas ajakirjanduses (Looming, EE, Vikerkaar). Kuid "Tuleviku mäletajad. Sofia" on mu esimene tutvus Helme, kui proosakirjanikuga.

Esmane tunne, mis lugedes Helme romaani tekkis oli nostalgia. Paradoksaalne tunne, arvestades et tegevustik toimub 26. sajandil kosmose avarustes. Nostalgia põhjuseks oli tugev sarnasus eesti ulme "Kuldajastu" algusesse jäävate tekstidega. Helme romaanil on tugev sugulusaste meie seast lahkunud Lew R. Bergi või varajaste Hargla ja Belialsiga teostega. Äärmiselt rõõmustav on näha, et on uus tulija meie kiratseval teadusulme maastikul. 

Kerge, seiklusliku ja kaasakiskuva kosmoseopereti žanrinõuded täidab Helme romaan küll, kuid sisutihedama ja sügavama tunnetusega kosmoseooperini veel ei küündi. Peamised puudused Helme romaani puhul on maailma ja karakterite loomine. Romaanis loodud maailm on liiga lihtsakoeline ja selle välja töötamisse pole pandud piisavalt energiat. Lugedes selgub, et ainsad erinevused meie ja 26. sajandi ühiskonna vahel on kosmoselendude võimalikkus ning uus mood riietuses (värvid on üldse üks romaani märksõna!). Miks, kuidas ja millal inimkond kosmose koloniseeris? Mis staadiumini on inimkonna (taand)areng jõudnud? Terve rida selliseid väikseid detaile, mille lisamine siia ja sinna oleks romaani faabula teinud palju nauditavamaks ning ka usutavamaks. Teine probleem oli karakterite üheplaanilisus ja suutmatus romaani vältel neile mingit arengusuunda pakkuda. Samuti jäid minu poolt kangesti oodatud planeet Sofia kirjeldused liiga vesisteks ja ei suutnud manada silme ette seda universumi piiril asuvat maailma.

Kiituse koha pealt on Helme näol tegemist siiski hea jutuvestjaga, kes suudab lugeja kaasa haarata ja ei lase teost käest panna. Samuti tahaks kiita palgasõdurite loodud kujusid ja nende värvikat keelepruuki. Loodan, et kirjanikul on kindel plaan romaanile tulevikus ka järg/järjed kirjutada. Arenguruumi on küll kõvasti, kuid potentsiaali veelgi rohkem. 

PS: Lõpetuseks omapoolne väike uitmõte. Helme oleks võinud oma romaani tegevuse vabalt võinud asetada Hargla ja Belialsi 2000. aastate alguses loodud "Terranoova Konservatoorium/Fabuluse" maailma. Oleks olnud vägagi huvitav meie ulmekirjanduse peaaegu ainsas ühismaailmas (shared world) edasi seigelda ning otsida seda teist rassi universumis sügavusest.

Andmed:

Peeter Helme, Tuleviku mäletajad. Sofia, Pegasus, 2013, lk 224

Lingid netiilmast:

"Tuleviku mäletajad. Sofia" ELLU-s

Juhan Raua arvustus Sirbis

Jüri Kallase arvustus Loomingus

Ulmesõprade arvustusi kogumikule Ulmekirjanduse Baasis