Mart Laar - Hoia Ronk (2021)

Aastate eest tulid minu ja mu venna ellu sellised raamatud nagu "Urmas ja Merike", "Läänemere isandad", "Ümera jõel" ning "Tasuja". Väikese vahega järgnesid neile ka igasugu Villud, Schenkenbergid, Gabrielid, Raudpead, Ahased, Aitad, Leilid ja Vambolad. Me olime järsku ajaloost ja selle kõigist kirjalikest vormidest täielikus vasikavaimustuses. 

Lugesime lausa võidu erinevad ajalooromaane ja militaarkirjandust (peamiselt Mati Õuna teoseid). Meie toa raamaturiiul aina täitus uute ja uute  raamatutega ning seina kaunistas Olev Soansi Eesti vabadussõja kaart. Aastatega läks nõnda, et minu vaimustus kandus peaasjalikult just ilukirjanduse ning vennal ajaloo ja arheoloogia radadele. Ja nüüd aastakümneid hiljem, ei suuda ma tegelikult ära imestada, kuid suur mõju neil "esimestel" (olgem ausad, kirjanduslikult suhteliselt keskpärastel raamatutel) meie kahe eluteedele on olnud.

Autokarikatuur

Üks nendest mõjutajatest oma raamatutega oli Karl August Hindrey, kelle erakordne elutee on nüüd tänu Mart Laarile raamatukaante vahele jõudnud (aastate eest ilmus Oskar Kruusi sulest samuti selline konspekti mõõtu ülevaade Hindrey elust ja loomingust, mida kummalisel kombel Laar kordagi ei maini). Laar ei ole üritanud kirjutada kirjandusteaduslikku monograafiat, vaid tema eesmärgiks on lugejale tutvustada mõnusas rahvalikus stiilis talle endale väga sümpaatset inimest, kes ise ja kelle teosed meie laiemale avalikkusele on nüüdseks kahjuks suhteliselt tundmatud.

Selle ülesandega saab Laar ka kenasti hakkama. Saame tuttavaks nii noore tuulepeaga Abjast, tsaarivõimu  varvastel tallava karikaturistiga, piitsal plaksuda laskva "Postimehe" ajakirjanikuga, oma rada käinud kirjanikuga kui ka Iru vanadekodus varju leidnud "nõukogudevastase elemendiga". Raamatu lõpuks on Hindreyst saanud lugejale hea teretuttav, kelle mõne teose võiks ju isegi tutvuse poolest ette võtta, kuid sügavamast sõprusest kindlasti rääkida ei saa (sellise teose suurepärase näitena võiks tuua Livia Viitoli Vilde monograafia), selleks oleks vaja olnud avada rohkem inimest (aja)kirjaniku taga. Ehk oleks abiks olnud sukeldumine arhiivisügavustesse või erakirjavahetuste läbi töötamine (kui seda on üldse säilinud), kuid tegelikult võib hetkel täitsa piisata Hindrey nime taas laiema lugejaskonnani toomiseks sellest, et Mart Laar tema eest kostab. Minul on vähemalt plaan Hindrey mälestused lähiajal ette võtta.

PS: Üks "priske kana" on mul Laari raamatuga kitkuda. Laar kirjutab korduvalt Hindrey suurest panusest meie karikatuuri rajamisel, aga kogu raamatu peale on ainult kaks Hindrey joonistatud karikatuuri. Mitmeid "kurikuulsamaid" küll Laar kirjeldab, kuid need oleks võinud olla ka raamatus ära trükitud. Pilt ütleb ju rohkem kui sada sõna.

Andmed:

Mart Laar, Hoia Ronk: Ühe konservatiivi elukaar, Varrak, 2021, lk 256

Linke netiilmast:

Kaarel Tarandi arvustus Sirbis

Aivar Kulli arvustus ERR-is
Saade Hindreyst Vikerraadios

Kalervo Hovi - Kuld Lõwi ja Kultase ajal (2002/2017)

Sume suveõhtu. Jalutame neiuga mööda Narva maanteed kesklinna suunas. Terve päev sai veedetud Kadriorus patseerides ja pargipingil vesteldes. Nüüd oleme mõlemad väsinud, kuid vaim on ikka erk. Ei ole mingit soovi veel koju minna ja õhtule kriipsu alla tõmmata. Õhtu on ju nõnda valge ja soe! Põhjala nõiduslik suvi!

Otsustame hoopis Narva maantee kandis elava sõbranna juurest läbi põigata ja ta meiega linna kaasa kutsuda. Lähme istume kuhugi kohvikusse või restorani maha. Puhume juttu elust ja ilust! Ehk saab isegi natuke tantsitud. Kuulu järgi pidi Estonia suveaias mängima Kurt Strobeli ja Marcelle'is Victor Compe džässorkestrid. Du Nordis pidi uue orkestriga tantsuks mängima isegi Raymond Jose Michel ise, kes peale aastaid Euroopas rändamist taas Tallinna jõudnud. Kuid sinna pole vist mõtet trügima hakata. Seal on ilmselt rahvast nagu murdu, sest kõik tallinlased tahavad seda tõmmu nahaga noormeest ju oma ihusilmaga näha. Sellist imeasja ju Tallinnas iga päev ei näe! Tõelised muusikasõbrad tõesti!

Kohvik Kultas EEKS-majas

Saamegi sõbranna nõusse. Kuid tingimusel, et läheme kuhugi, kus on väheke rahulikum ja avaram. Ei taha koju jõuda küünarnukkidest siniseks pekstuna ja õllest ülevalatuna. Nõnda suundume kolmekesi kohe palju reipamal sammul kesklinna. Sihtmärkideks Feischner või Kultas. Kohvikus istumine ongi palju populaarsem praegu. Restoranid on täis ärimehi, poliitikuid ja väljamaalasi. Meile piisab meist kolmest!

Dancing Palace Gloria restoran

Teel Vabaduse väljaku suunas arutame viimaste päevade uudiseid. Kohe kerkis jututeemaks üleeilse Päevalehe kaanelugu, kus kirjutati end Dancing Palace Glorias maha lasknud ametnikust. Tuleb noormees peale tööd restorani, tellib head ja paremat, kaks topkat viina ja laseb toidul hea maitsta. Seejärel maksab arve, jätab kopsaka jootraha ja laseb seal samas lauas revolvrist kuuli pähe. Meie sõbranna teadis rääkida, et see pidi olema juba viies juhtum viimase kolme aasta jooksul ja kolmas Tallinnas. Tulevad aina restoranidesse ja lasevad end seal maha. Las teised koristavad sinu järelt! Mis neil häda seda kodus teha? Peab kogu ilmarahvas seda siis pealt nägema? Sõbranna teadis veel lisada, et ta oli täna töö juures lõunapausi ajal kuulnud, et põhjuseks oli olnud ikka üks õnnetu armastus. Hea, et siis ainult enda maha lasi! Oleme kuulnud küll lugusid, kuidas noormees kutsub neiu veel viimaseks rendez-vous'ks restorani ja laseb siis nii enda kui ka neiu maha. Õnneks oli seekord armastus ainult ühe ohvri nõudnud.

Kultase kohviku interjöör

Jõudsimegi nõnda pläkutades lõpuks linna keskväljakule. Samuti oli langenud liisk kohavalikus asjus. Nimelt pidi eelmine aasta avatud Kultases töötama üks blondide kiharate ja laiaõlgne kelner, kes meie sõbrannale vägagi sümpatiseeris. Sellest tulenevalt pidime kindlasti minema ja kontrollima, kas ta ka täna õhtul laudade vahel tellimusi täites ringi siblib. 

Kohviku alumise korruse suured aknad olid põranda sisse lastud ja nõnda oli kogu alumine korrus üks suur suveterrass. Muidu tubakavingust sumbunud paigast (kõigi Tallinna restoranide ja kohvikute igiomane probleem) oli saanud õhurikas ja avar mesilastaru, mis sumises nõnda kutsuvalt. Leidsime omaette istumisnurga ja tellisime esimesed kohvid. Kuuldavasti tellis Kultas oma kohvikule Helsingist Pauligi erisegu, et konkurentidest ette rebida. Jaa, kohv on siin hää! Ehk tõesti Tallinna parim. Kuid peamine, millega Kultas kõik teised rivaalid üle trumpab on kookide ja saiakeste valik. Võid käia siin mitu kuud iga päev kohvitamas ning ei pea kunagi ühte ja sama koogitükki võtma. 

Järsku müksab mu kaasa mind kergelt ja viipab kergelt peaga saali suunas. Sealt tulebki too linalakk kelner. Rutt sabas, aga säravvalge naeratus kõrvuni. Meie sõbranna on otsekui välgust rabatud. Tal ei jätku silmi kellegi teise jaoks ja meil just teemaks olnud Gailiti romaanide naiskangelaste valikud on tal meelest pühitud. Tal on mõttes nüüd ainult omad valikud ja võimalused lähitulevikus. Ehk juba täna õhtul võtab ta julguse kokku ja leiab võimaluse end talle tutvustada?

Meie sõbranna ohkab unelevalt ja jälgib oma väljavalitu liikumist saalis. Meie muheleme ja julgustame teda ikka takka. Kui mitte täna, siis järgmine neljapäev on Kultases küünlavalgel kirjandusõhtu, teemaks mais ilmunud luulekogu "Arbujad". Küll sa siis leiad põhjuse temaga vestelda! Äkki ta teenindab siis isegi meie lauda. 

Sõbrannal pole tõesti täna piisavalt julgust ning ta nõustub meie pakutud varuplaaniga. Järgmine neljapäev ja siis ta räägib temaga kindlasti! Meie oleme antud lubaduse tunnismehed ja vajadusel ka isamehed. Lubadused antud ja vanded vannutud! Lõpetame omad kohvid ja suundume juba hämarduvale tänavale. Harju tänava poolt kostab samuti muusikat ja rõõmuhõiskeid. Ka seal nauditakse põhjala suve ööta ööd. Mesipuu on liialt valjult meie jaoks sumisema hakanud. Oleme lõplikult roidunud pikast päevast. Aeg on koduteele asuda. Kuid hiljemalt järgmine neljapäev oleme me tarus tagasi. Luule, lootuse ja lubadustega.

Andmed:

Kalervo Hovi, Kuld Lõwi ja Kultase ajal: Tallinna restoranikultuuri ajalugu 1918-1940, soome keelset tõlkinud Piret Saluri, Varrak, 2017, lk 328

Linke netiilmast:

Britt Roseni arvustus Postimehes

Karl Martin Sinijärve arvustus Sirbis

Erkki Tuomioja - Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus (2010/2011)

Raamatut lugema asudes ootasin midagi muud. Ootasin raamatut Tõnissonist kui inimesest, pereisast, ajakirjanikust ja poliitikust. Kuid tegelikult on Tuomioja teose rõhuasetus hoopis EW iseseisvuse sünnil ja hukul. Jaan Tõnissoni elulugu jookseb lihtsalt kõrvalliinina selle kõige taustaks. Kohati on tegemist lihtsalt eesti ajaloo õpikuga, mis seletab põhjalikult lahti 1900-1945 aastate sündmused. Raamatu pealkirja oleks võinud lihtsalt ümber pöörata. 

Tõnissonist jäi lugedes mulje kui ühest natuke säravamast poliitikust paljude teiste seas. Müüti temast kui muljet avaldavast isikust, kõnemehest ja Tartu vaimust, see raamat küll ei suutnud kinnitada. Minu teadmised EW poliitika maastikust ja seal korraldatud sahkermahkeritest kasvasid küll mitme pügala võrra. Praegune Eesti on ikka poliitiliselt palju stabiilsem ning lehmakauplemist on loodetavasti samuti tunduvalt vähem (vähemalt väliselt). Huvi tolleaegse poliitikamaastiku vastu kasvatas Tuomioja teos küll. Proovin kindlasti tulevikus võtta kätte veel mõnd teist EW poliitikaelu puudutavat mälestusteost või monograafiat.

PS: Raamatu kõige huvitavam tegelane oli tegelikult hoopis Hella Wuolijoki. See saladuslik eesti-soome naine oma afääride ja seiklustega kutsus lugema hoopis mõnd monograafiat tema elust. Eks ka Tuomioja veri ole paksem kui vesi.

Andemd:

Erkki Tuomioja, Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus (Jaan Tõnisson ja Viron itsenäisyys), soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits ja Katrin Kurmiste, Varrak, 2011, lk 334

Linke netiilmast:

"Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus" ELLU's 

 

Andres Laasiku intervjuu autoriga Eesti Päevalehes

Aarne Rubeni arvustus Eesti Päevalehes 

Matti Maasika arvustus Sirbis 

Sirje Oleski arvustus Keeles ja Kirjanduses

Imbi Paju arvustus Eesti Päevalehes

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Aivar Kulli arvustus Tartu Postimehes

Alo Lõhmus - Priius, kallis anne (2014)

Alo Lõhmus on erinevaid arhiivimaterjale (erakirjad, päevikud, päevakäsud) kasutades kokku kirjutanud põneva raamatu, mis heidab valgust Vabadussõja alguskuude sündmustele ja meeleoludele. See kogumik ei laula ülistuslaulu Laidonerile, Pitkale või Pätsile, vaid keskendub hoopis lihtsõdurite ehk meie vanavanaisade läbielamistele rindel. Väeosadest on tähelepanu keskpunktis soomusronglased, kuperjanovlased ja vabatahtlikud õppursõdurid. Kolm väeosa, kes kandsid sõja algstaadiumis suurimat lahingukoormust ning kelle ees iga eestlane on tänuvõlglane.

Pilt, mis lugejale avaneb on hurraapatriotismist üpriski kaugel. Sõdurite ratsionaalne mõistmine kodumaa kaitsmise vajadusest on pidavas konfliktis sõjatüdimusega, mida toetab omalt poolt veel surmahirm. Keegi ei soovinud olla nädalaid pesemata, pidevas magamatuses ja külmas, kuid alternatiivid olid veelgi jubedamad. Kuuldused enamlaste veretöödest tsiviilelanike seas (Tartus, Narvas ja Rakveres) levisid üle maa väga kiiresti. Nende massimõrvade kirjeldused ja osade vangide imelised pääsemised on raamatu kõige õõvastavamad peatükid.

Ei ole tegemist suurtükiga, vaid meie vägede väliköögiga.

Raamat toob lugejani sõja pahupooled ka meie väeüksustes, millest harilikult on vaikides mööda mindud. Reameeste lahingusse ajamine relvaähvardusel ja ohvitseride lubadus lahingust taganevad sõdurid ise maha lasta ei ole ainult Punaarmeele iseloomulik nähtus. Samuti kirjeldatakse mõlema poole suhtumist sõjavangidesse ja üldlevinud arusaama, et "parim vaenlane on surnud vaenlane". Eriti jõhkrate sõjameestena mäletatakse Soome vabatahtlikke, kes just Läti ja Vene aladel teenisid omale hüüdnime "Soome lihunikud". Vange tapeti vihast, paratamatusest ja "soomuse" tegemise eesmärgil ning seda mõlema poole poolt pidevalt.

Ühe kuperjanovlase mälestuskild vangide hukkamisest: "Traditsiooni järgi lasti maha. Kuperjanovil oli traditsioon kõik maha lasta. Karm oli ta ka omade vastu. Kui ühe küla juures kolme vangi maha lasksime, siis kui ma ei oleks lasknud, oleks mind lastud. Nüüd olen partisaniks ristitud." 

Kuperjanovlased

Raamat annab võimaluse tutvuda ka naise rolliga Vabadussõjas. Seda põhiliselt kahe näite abil - naine rindel (Alice Kuperjanovi mälestused) ja naine tagalas (Juliane Koovi kirjad). Kummalisel kombel pidi rindel olnud naine rohkem "naiste töid" tegema ning tagalasse jäänud naine "mehe eest väljas olema". Just Koovide abielupaari kirjavahetus näitab tegelikult valitsenud olukorda (sõjatüdimus, koduigatsus, vaesus ja nälg) ning kindlat soovi mehed kiirelt sõjarindelt tagasi koju saada. Kodus ootab ju naine, lapsed, hobusekronu, krutskeid täis naabrimees ja kevadkülv. 

"Priius, kallis anne" annab valusalt tõese pildi meie "Tommy'de" (Miks meil oma sõbralikku hüüdnime pole tekkinud?) sõjateest üle lumise kodumaa. Alguses lääne/põhja ning õnneks lõpus ikka ida/lõuna suunal. Neid mälestusi ja kirju lugedes tegi meele kurvaks üks masendav asjaolu - enamuste meenutajate surmadaatumiks oli 1919 või 1941-1944. Kes pääsesid elusalt Vabadussõjast, seda tabas tšekisti kuul kuklasse mõnes Siberi vangilaagris. Meie ülesandeks peab olema meeles pidada nende meeste ja naiste tegusid, nii rindel kui ka tagalas. Eesmärgi täitmist võib alustada võttes kätte käesoleva raamatu ja elada esimesed sõjakuud nendega koos läbi.

Andmed:

Alo Lõhmus, Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal, Hea Lugu, 2014, lk 336

Linke netiilmast:

"Priius, kallis anne" ELLU-s

Jaak Valge - Punased I (2014)

Jaak Valge raamat "Punased I" on üks esimesi laiema lugejaskonnani jõudnud põhjalikke ning igasugu ideoloogiate taagast vabasid uurimusi marksismi levikust Eesti Wabariigis enne Teist maailmasõda. Temaatika, mida uurisid nõukaajal peamiselt ainult karjeristid ning peale Eesti taasiseseisvumist kaotas täielikult oma "seksikuse". Valge on vahepeal kaotatud jälje üles võtnud ning otsib punaseid nii põrada alt kui ka elevandiluust tornist.

Teos käsitleb kolme marksismi sünnitatud "õekese" (sotsiaaldemokraadid, sotsialistid-revolutsionäärid/esseerid, kommunistid/bolševikud/enamlased) võidukäike, hääbumisi, omavahelisi ja sisemisi vastuolusid laiemalt Eesti Wabariigis. 1920ndatel aastatel oli ju enamus eesti rahvast selgelt poliitilisel skaalal vasakpoolse orientatsiooniga. Vasakerakondade alatised vastuolud ja suutmatus leppida kokku paaris põhilises seisukohas (Kuidas jõuda sotsialismini? Revolutsioon või evolutsioon?) nõrgestasid neid terve kümnendi vältel. Näiteks sotsiaaldemokraadid võitsid Riigikogu valimised korduvalt, kuid nende suureesmärk, sotsialistlik ühiskonnakord, sellest veel palju ligemale ei tulnud. Eks põhjusteks olid ka noore ideoloogia, erakonna, vabariigi ja demokraatia erinevad kasvuraskused (lühikese eaga koalitsioonivalitsused, liiga killustunud Riigikogu jne.).

Eesti Wabariigis Tuhkatriinu rolli sattunud kommunistid ei sallinud ega usaldanud üldse kedagi teist. Nende jaoks olid kõik teised ning eelkõige just nende "õekesed" roosad, sotsiaalreeturid  ja sotsiaalfašistid. Fašismil ei olnud kommunistide jaoks mingit teoreetilist põhjendust ja lahtiselgitust. Fašistid olid kommunistide mõistes lihtsalt kõik teised, kes nende maailmavaadetega 100% ei nõustunud. Tore on näha, et mõned asjad Peipsi taga ei muutu vast kunagi.

Semper ja Vares-Barbarus abikaasadega 1928. aastal Pärnus

Lisaks üldistele vasakpoolsete ideede levikule eesti ühiskonnas võtab Valge teos vaatluse alla ka üksikisikud. Raamat heidab valgust kolme juhtiva juunikommunisti (Johannes Vares-Barbarus, Johannes Semper, Nigol Andresen) ideoloogilisele kujunemisloole nende noorusest kuni 1930ndate aastateni. Nende kolme tehtud valik 1940. aastal, mis nad igaveseks meie ajaloo juudasteks muutis, ei ole üldsegi niivõrd üllatav, kui tutvuda lähemalt nende kirjutatud luule, proosa, artiklite ja erakirjadega "kodanliku wabariigi" perioodist. Küll sarjati seda vereimejate ja kartulikasvatajate vabariiki ning igakordsel saabumisel mõnelt välisreisilt ei suudetud siinset "võimu ja vaimu" ära kiruda. Ohates vaadati veriselt punava idataeva poole, kust loodeti naiivselt saabuvat lahendus kõigile maailma muredele. Nende suguseid intellektuaale oli maailmasõdade vahelisel ajal Euroopas ohtralt.

Eks kõige selgem ja loogilisem oli Andreseni valik 1940. aastal. Ta oli pikalt tegev sotsiaaldemokraatide noorteühingus (Eesti Noorsotsialistlik Liit) ning sattus alatihti vastuollu partei juhtkonnaga oma liiga äärmusmarksistlike vaadete poolest. Semper ja Vares-Barbarus olid samas väliselt proletariaadi kannatustest ja muredest ikka valgusaastate kaugusel. Tegemist oli puhastverd kodanlastega, kes pidasid teenijaid, rändasid väljamaal, peesitasid plaažil ja pläkutasid salongides. Vares-Barbaruse palk arstina Pärnus ületas ka Riigikogu lihtliikme igakuist sissetulekut. Eks proletariaadi diktatuuri eest ongi palju mugavam võidelda diivanil lösutades oma kaheksatoalises korteris, kui mõnes töölisuberiku sahvris.

Viktor Kingissepp 1911. aastal Kuressaares.

Seal sahvris pidi külmetama aastaid Viktor Kingissepp ehk "Eesti töörahva ustav poeg". Kingissepp oli võitlev kommunist, mitte mõni Pärnu või Tartu salongikommunist. Tegemist oli tõelise fanaatikuga, kes tõemeeli uskus ja tegutses oma uue "usutunnistuse" järgi. Kingissepp ei hoolinud ei enesest ega ka oma kaasvõitlejatest siin või Moskvas. Vajadusel mindi ka üle laipade ja seda mitte ainult üksikutel juhtudel. Töörahva helge tuleviku nimel pole tõelisele kommunistile ükski vahend keelatud. Kingissepp ei saanud kunagi teadma, et ta oli üks vähestest "õnneliku saatusega" kommunistidest. Surm oma vihatumate vaenlaste kuulide läbi on palju suurema märterlikku oreooliga, kui hukkamine omade poolt (saatus, mis tabas enamusi tema kaasvõitlejaid 1930ndate aastate teisel poolel).

Kindlasti paelub Jaak Valge raamat erinevate teadusalade esindajaid. Ole sa eesti kirjanduse, ajaloo või politoloogia huviline, midagi põnevat leiad sa oma ainevaldkonna kohta kindlasti. Olles ise kõige kolme eelpool nimetatuga oma elus kokku puutunud, siis leidsin igast raamatu peatükist midagi uut kõrva taha panna või abi vana meelde tuletamisel. Jään huviga raamatu teist osa ootama. Loodan, et seal võetakse teemaks ka kuidas Ümera mehed Pikal tänaval vahel teed joomas käisid.

Andmed:

Jaak Valge, Punased I,  Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituut: Rahvusarhiiv, 2014, lk 435

Linke netiilmast:

"Punased I" e-raamatuna (TASUTA!)

Tiit Hennoste arvustus Sirbis

Jaak Valge vastulause Sirbis

Joel Sanga arvustus Keeles ja Kirjanduses

Alo Lõhmuse intervjuu autoriga Maalehes

Olev Remsu arvustus Postimehes

Pekka Erelti arvustus Eesti Ekspressis

Albert Kivikas - Nimed marmortahvlil (1936)

Juba kolmandat korda tegin ma kaasa Vabadussõja lahingutee koos teise rühma õppursõduritega. Kaasvõitlejateks rühmaülem Käsper, kuulipildur Tääker, vaikne Martinson, paks Miljan, pikk Konsap, väike Mugur, "patsifist" Kohlapuu ja muidugi igavene kahtleja Henn Ahas. Iga korraga on see teekond läbi talvise Lõuna-Eesti Valga suunal mulle hakanud aina enam hinge minema. Täielikult on kadunud esmakordsel lugemisel mind vallanud patriootlik vaimustus omade võitude üle ning pime viha enamlaste vastu. Jäänud on ainult nukker tõdemus, et Liiva-Annus ei hooli punasest või valgest käesidemest, tema jaoks oleme me kõik võrdselt hallis sõdurisinelis.

Eesti kirjanduspõllul on lausa kurikuulsaks saanud Anton Hansen Tammsaare epopöa jagamine viieks erinevaks kokkupõrkeks ("Inimene vs. Maakamar", "Inimene vs. Onuke pilve peal" jne.). 1936. aastal ilmunud Albert Kivikase romaan "Nimed marmortahvlil" koosneb kolmest osast, mida samuti võiks jagada erinevateks lahinguväljadeks.

Albert Kivikas õpilasena 1916. aastal

Raamatu esimene osa räägib võitlusest Ahase hinge näriva Kahtluseussiga. Kõik Ahase klassivennad on juba oma maailmavaatelise valiku teinud ja tänu sellele oskavad ka uues 1918. aasata detsembris tekkinud olukorras poolt valida. Ahase jaoks on valik punase ja valge ideoloogia vahel vägagi keeruline. Tema viletsat kandikohta pidav isa ootab punaväe tulekut nagu jumalaõnnistust, kuna loodab arusaamatul põhjusel mõisamaade jagamist kehvikute vahel. Samuti on Ahase töölisest vanem vend liitunud punaarmeega, et võidelda vereimejatest buržuide vastu. Oma otsustamatuse tõttu ei astu Ahas koos klassivendadega vabatahtlikult rahvaväkke, vaid satub pooljuhuslikult hoopis oma isatallu Viljandimaal. Kodutalus olles praeb ta paar nädalat omas mahlas. Lõpuks jõuavad Ahaseni kuuldused, et tema koolivendade polk on Viljandisse toodud ja ta otsustab lõpuks suurte kahtluste kiuste nendega liituda.

Ahase otsuse taga ei ole võit Kahtluseussi üle ja lõpuks tehtud valik sotsialismi ja rahvusluse vahel. Teda sunnib relva kätte haarama häbi- ja kohusetunne oma klassivendade ees. Ajutise Valitsuse värsket lubadust mõisamaad punaste vastu sõdivate eestlaste vahel ära jagada kasutab Ahas pigem ettekäände ja eneseõigustusena oma kehvikust isa ees. Kokkuvõttes lõppeb romaani esimese osa konflikt Ahase poolt läbi viidud "viivituslahinguga". Kahtluseuss on küll korraks sunnitud Ahase hingest taanduma, kuid suudab end peatselt uuele pealetungile asutada.

Teises osas võitleb kogu teine rühm Surmahirmuga. Alguses poisse vallanud patriootlik meeleolu ja sõjavaimustus kaob esimestes lahingutes. Poisid taganevad paanikas juba enne vaenlasega lahingukontakti asumist ning hirmu tuntakse isegi põllul nähtud sõnnikuhunnikutest koosnenud "punaste aheliku" ees. Surmahirm vaevab Ahast pidevalt ning esimestel nädalatel ei julge ta isegi öösiti uinuda kartes vastaste öist pealetungi.

Õppursõdur Viktor Paju Narvast

Iga järjekordne paaniline põgenemine lahingust tekitab poiste ja rühmaülema Käsperi vahel tõsise konflikti ning algab vastastikku süüdistuste pildumine. Lõpuks aitab Surmahirmu vastu võidelda ainult häbitunne, mida plagajad tunnevad oma rühma- ja rindekaaslaste ees ("Aga mina sattusin esimesena paanikasse, mul on praegu nii häbi, et..." vastas Ahas, kellel oli peagu nutt varaks. "Aga teate, poisid, on, mis on, tulgu, mis tuleb, aga mina enam ei jookse! Ennem suren, kui teist korda veel niisugust alandust ja häbi tunda!").

Romaani kolmandas osas ja tegelikult kogu teose vältel toimuvad "murdelahingud" Ebainimlikkuse pealetungi vastu. Iga nädalaga hakkab surmahirm asenduma vaikselt surmapõlgusega. Järjepanu tabab poisse lausa enesehävituslik soov tungida vastastega võitlusesse ning tõestada nõnda enesele ja teistele oma mehisust (Konsap ründab näiteks üksinda punaste mehitatud valveposti). Samuti on nad tasapisi muutumas lahingus tuimalt ja mehaaniliselt toimivateks tapariistadeks (Õieti ei olnud ta enam mingi ise, vaid ainult üks osa sellest mürisevast surmakülvajast, kellele ta oma väriseva elu eest ohverdas lindi lindi järel...).

Ebainimlikkuse pealetungi kontrastsemaks näiteks on Kohlapuu muutumine veendunud patsifistist ja humanistist hullunud inimesetapjaks. Kohlapuu keeldub romaani alguses põhimõtteliselt inimese pihta laskmast ("Enamlased ei ole mulle midagi teinud, miks peaksin ma neid laskma!"), kuid lahingute käigus saab temast oma rühmast esimene vaenlase tapja ning vabatahtlik sõjavangide hukkaja. Erilist viha ja põlgust tunneb ta hiinlaste vastu, kes on saadetud siia eestlastega sõdima ja nõnda kommunistlikule maailmarevolutsioonile teed sillutama ("No ütle siis, kas on õige, et tullakse siia teostama sotsialistlikku korda just niisuguste tõbrastega, rumala massiga, kes sellest ise mitte midagi ei tea? Sotsialistliku korra teostamine nõuab ühelt rahvalt kõrget hariduslikku tasapinda. Aga hakata seda loomade kaudu teostama, ei, kurat, see minu hinge küll ei mahu! Siis sihukestel hiinlastel, kes pole sigadest palju kõrgemal, on õigus maailmas püssi kanda ja tulla siia tapma haritud inimesi! No ütle, kas siis rumal mass peab tulevikus valitsema maailma, mitte vaim, nagu õpetavad kõik suured filosoofid?").

Hoolimata sellest, et Kohlapuu on üks vähestest sõjateel ellu jäävatest teise rühma liikmetest on ta ainus, kes kaotab sõja Ebainimlikkuse vastu. Ahas mõistab oma lahingutee lõppedes, et tegelik sõda ei käigi punase ja valge maailmavaate vahel, vaid enda inimliku näo säilitamise eest ning see sõda kestab edasi ka peale relvade vaikimist.

Andmed:

Albert Kivikas, Nimed marmortahvlil, Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1936, lk 540

Linke netiilmast:

Peeter Oleski arvustus Eesti Päevalehes

Artikkel perekond Ahastest ajakirjas "Kultuur ja Elu"

Aleksander Lipp - Suurupi aare (1988)

Aleksander Lipu romaan "Suurupi aare" kuulub kindlasti kategooriasse "Unustusse vajunud raamatud". Põhjus on lihtne - 1988. aastal oli inimestel lihtsalt musttuhat pakilisemat ja elulisemat asja, mille pärast oma peakesi vaevata. Ajaloolised murrangud ja seiklused ei leidnud aset enam raamatukaante vahel, vaid tänavail. Sama saatus tabas ka näiteks teatreid, kus mängiti mitu hooaega pooltühjadele saalidele. Muidugi tagas kaasaegse kultuurielu tahaplaanile jäämise ka inimeste aina kehvemaks muutuv majanduslik olukord. Enne leib, siis alles tsirkus! Kuigi mina ostsin alati esiteks antikvariaadist mõne raamatu ja alles siis järele jäänud raha eest šokolaadi. Eks ma ole ka natuke omamoodi.

"Suurupi aare" viib meid Oktoobrirevolutsiooni eelsesse Petrogradi, kus kõigil buržuidel, valgekaartlastel ja töörahva verd imevatel kapitalistidel on jalgealune üsna kuumaks läinud. Keiserliku Admiraliteedi mineerimisosakonna ülem Heinrich von Benhauseni otsustab osa rasvaseid hanesid haneks tõmmata, lubades neile ohutut põgenemisvõimalust meritsi välismaale. Kuid Benhausen põgeneb koos oma armukesega hoopis mõni öö varem Eestimaa suunas ning muidugi võtab ta oma "klientide" varandused endaga kaasa. Revolutsiooni tuuled jõuavad siiski ka Tallinna ning hirmust enamlaste terrori ees matab Benhausen aarde maha.

Esimene pool raamatust (aarde matmiseni) on väga tempos ja kaasahaarav. Autor on suutnud suurepäraselt edasi anda revolutsioonilist õhustikku nii Tallinnas kui ka Petrogradis. Konspiratsioonid, spekulandid, läbiotsimised, korruptsioon, liikumiskeelud, tagaajamised ja tulevahetused pimedatel linnatänavatel. Pinge püsib pidevalt õhus ning revolver peab alati vöövahel olema! Mis peamine: "Ära usalda kedagi!".

Lipu romaani kõige suuremaks plussiks on autori neutraalne suhtumine kõigisse "ajaloolistesse" osapooltesse. Ühelt 1988. aastal ilmavalgust näinud raamatult, mis räägib "Suurest Sotsialistlikust Oktoobrirevolutsioonist" on see üpriski üllatav joon. Romaanis puudub nii ülistuslaul revolutsioonilistele madrustele kui ka taasiseseisvumise käigus pead tõstnud laurivahtrelik hosianna Vabadussõja sündmuste kohta. Isegi raamatu teises pooles Kriegsmarine koosseisu kuuluva transpordilaeva meeskonda kirjeldab Lipp neutraalselt ja mitte "verejanuliste fašistidena". Ainsad teravamad torked on suunatud Esimese maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ja nende "Keelan, käsin, poon ja lasen!" valitsemisstiili aadressil.

Eesti küllaltki vaesel algupäraste seiklusromaanide maastikul on "Suurupi aare" kindlasti üsna ere täht. Ma olen isiklikult alati eelistanud lugeda seiklus- või ajalooromaane, mille sündmustik leiab aset kodutanumal. Palju põnevam on lugeda Kopli agulimajade vahel aset leidvatest tagaajamistest, kui näiteks New Yorgi tänavate kriminaalsest elemendist. Samuti tekkis minus tõsine soov minna labidas õlal Suurupisse ning natuke seal tuletorni ümbruses kühveldada. Ehk läheb mul õnneks!

Andmed:

Aleksander Lipp, Suurupi aare, Eesti Raamat, 1988, lk 240

Linke netiilmast:

Aarne Rubeni arvustus Keskuses

Vallo Kruuseri arvustus Eesti Ekspressis

Betti Alver - Invaliidid (1930)

Tundub, et Betti Alveri näol on tegemist ühe unustusse vajunud ranna- ja mereromaanide pioneeriga. Kui eesti kirjanduses räägitakse rannaromaanidest, siis tulevad esimesena meelde nimed Mälk, Gailit ning Hint. Hilisemast perioodist Smuul, Sergo, Uustuld ja vennad Tuulikud. Meri on alati olnud osa meeste karmist maailmast ning see on üle kandunud ka kirjandusse. Alveri 1930. aastal ilmunud romaan "Invaliidid" jäi suurema tähelepanuta ning sattus koheselt "unustatud raamatute" kategooriasse. Ainult paar aastat hiljem algas suur ranna- ja mereromaanide buum. Ehk olnuks Alveri ainus tee saada tunnustatud proosakirjanikuks, kui oleks raamatu kaanele trükitud Betti asemel Berthold?

Alver jätkab oma teises ja kahjuks ka viimaseks jäänud romaanis naise rolli lahti mõtestamist tolleaegses ühiskonnas. Kui oma esikromaanis "Tuulearmuke" analüüsib Alver noore neiu eneseteostuse võimalusi ja talle ühiskonna poolt peale surutavaid ootusi, siis "Invaliidides" tuleb vaatluse alla abielus naise valikud. Täpsemalt valikud, mida pakub külaühiskond naisele, kes soovib oma abikaasa juurest ära minna ning õnnetu abielu taagast vabaneda. Valida on kolme "halva" vahel: linna ehk litsiks, vette ehk enesetapp või vangi ehk veretöö. Romaanis jätab Varamäe Krõõt katsetamata ainult esimese "halbadest" variantidest. Alver näitab meile, et naine on külaühiskonnas vang, vahetuskaup ja tööloom. Naine ei ole vaba oma valikutest ning minnes vastuollu käibel olevate normidega seab ta end koheselt paaria rolli ja heidetakse kogukonnast välja. Selline saatus tabab Krõõda nooremat õde Malle, kes keeldub abiellumast rikka Jorsaga ning läheb mehele hoopis jalutule Jaak Kiipusele.

Romaani teiseks temaatikaks on Vabadussõja "kaotajad", kes peavad kohanema eluga peale sõda. "Kaotajate" rolli kannavad teoses vennad Kiipused. Jaak jäi mürsuplahvatuse tagajärjel lahingus ilma ühest jalast ning noorem vend Peeter on sõjakoleduste tõttu hingeliselt invaliid. Nemad, ennekõike Jaak, ei ole sõjakangelased või Isamaale suure ohvri toonud sangarid. Sandid on teistele ainult ristiks ja viletsuseks kaelas. Madalamal astmel isegi koerarojust. Tõsimeeli küsitakse Jaagult, miks ta üldse elada tahab? Parem surgu ära, kõigile kergem!  

Muutmaks sellist suhtumist meie ühiskonnas on tarvis läinud tervet sajandit ja omadega mäele me veel tegelikult jõudnud ei olegi. Kellegi surma enam küll ei soovita, kuid suhtumine "Las nad ole kuskil omaette nurgas. Teiste silme eest ära." on siiski veel valdav. Ja selline rahvas tahab veel Põhjalasse kuuluda!?!?

PS: Lõpetuseks üks Alveri poolne torge Tammsaare, "Tõe ja õiguse" ning kraavikaevamise mütologiseerimise suunas, millega ma nõustun 100%.

"Saarpoomi mehed uidavad külas ringi ning löövad aega surnuks, kuidas keegi oskab; ainult Savilöövi Rein läheb Karsakülla kraavi kaevama – ning seda vaid oma jaburuse tõttu, sest ükski kalur, kes hoolib vähegi oma ametist, ei võta pihku labida- ega vikativart. Küllap on ehk selline maasonkiminegi midagi väärt, ent merimehe tööga võrreldes pole see palju teisem ühti kana siblimisest."

Andmed:

Betti Alver, Invaliidid, Loodus, 1930, lk 204

Linke netiilmast:

"Invaliidid" DigiAr 

Edvin Reinvaldt & Tõnis Kint - Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: soomusronglaste mälestused

Ilmselt oli Eesti Vabadussõda üks viimaseid relvakonflikte Euroopa pinnal, kus inimfaktor mängis palju suuremat rolli, kui sõjalis-tehniline võimekus. Kuidas kehvema relvastuse ning mitu korda väiksema elavjõuga Eesti rahvavägi suutis suure Punaarmee pealetungi peatada, vasturünnakule asuda ja sõja lõpufaasis oma positsioone hoida on tegelikult ikkagi väikest viisi ime (nii sõjaliselt kui ka moraalselt). Mina kardan, et selliseid koolipoisse, kes oleks valmis klasside kaupa minema praegu Eesti eest rindele enam ei leia. See oli eriline põlvkond meie ajaloos ning nad väärivad kõige suuremat lugupidamist ja ennekõike mäletamist meie poolt. Mis minus kõige rohkem austust nende sõdurpoiste vastu tõstab on asjaolu, et nad ei sõdinud mitte Eesti Wabariigi, vaid ideelise Eesti eest. Riiki ju polnud veel, Eesti Wabariik oli tol hetkel kõigest juriidiline fakt. Tükike paberit, mis oli kleebitud plangule pealkirjaga "Manifest kõigile Eestimaa rahwastele". Need poisid ei kaitsnud mitte Eesti riiki, vaid eestluse õigust eksisteerida siin Läänemere idakaldal. Dulce et decorum est pro patria mori!

Paar sõna ka raamatust endast. Tegemist on 1972 aastal Rootsis ilmunud teose täiendatud uustrükiga, kus endised soomusronglased meenutavad oma sõjateed 14 kuu jooksul laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisus. Teos on selle tõttu natuke hüplik. Palju leidub samade sõjaliste episoodide kordumist, muidugi erinevate sõdurite vaatenurgast. Raamatus leidub sangarlike tegude kõrval ka palju mõttetuid ja juhuslikke surmasid, mis toovad paralleelina ette Erich Maria Remarque'i "Läänerindel muutusteta" lõpu. "Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas" on küll väliseestlaslikult patriootlik, kuid teosest ei puudu ka sõja mustema ning autuma poole kujutamine, nii meie kui punasõdurite tegude näol, mis annab mälestustele ausama tooni. 

Samas on raamatul ikkagi paljude Vabadussõjast kirjutatud teoste ühine viga: puudub sõjalis-taktikaline analüüs, mis võtaks vaatluse alla EW-i armee tehtud möödalasud ning valearvestused (näiteks Kuperjanovi täiesti mõtlematu käitumine Paju lahingus, mis tõi surma nii talle endale kui ka paljudele teistele sõduritele). Päris neutraalset sissevaadet andvat raamatut Eesti Vabadussõjast pole veel kirjutatud, kuid küll selleni jõutakse. Antud raamatut lugedes tekkis soov ette võtta ka mõni Punaarmee pool võidelnud eesti sõduri mälestused. Tean, et Landesveeri pool võidelnutelt on mõni raamat ilmunud, kuid punaste poolelt ei tule küll ühtegi meelde. Kuid eks ajaloo kirjutavadki ju võitjad!

Andmed:

Edvin Reinvaldt & Tõnis Kint (koostajad), Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: soomusronglaste mälestused, Menu, 2009, lk 343

Linke netiilmast:

"Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: soomusronglaste mälestused" ELLU-s

Ilmar Raamot - Mälestused (1975 & 1991/2013)

Hinnata inimese mälestusteraamatut on äärmiselt subjektiivne tegevus, sarnaselt ka hinnataval seda kirjutada. Sest nagu me kõik teame mälu on subjektiivne, osadel on see lihtsalt parem kui teistel, kuid subjektiivne on ta ikkagi. Ilmar Raamot jutustatud lugu algab koolipõlvest ning kestab 1944 aasta hilissügiseni, kui ta jäädavalt EW eksiili suundub. Ligemale 40 aasta sisse mahub hulgaliselt sõjaseiklusi, poliitilisi sepitsusi, solvumisi/rõõme, ülikooli aegseid koerustükke ja isegi sisepagulust/koduaresti Pätsu aegses EW-is. Mälestused ilmusid paguluses kahes osas (I osa - 1975, II osa - 1991) ning nüüd on nad tänu Varrakule ühtede kaante vahel lugejateni toodud.

Üle 700 leheküljelises raamatus on põnevamaid peatükk, kui ka lihtsalt tähelepanekuid mööduvast elust. Ega saagi ju kogu aeg elada seiklusfilmis. Kuigi mälestuste esimene osa ning teise osa esimene pool (kuni EW lõpuni) on kirjutatud palju hoogsamalt ja lugejasõbralikumalt. Kahjuks hakkab II maailmasõja peatükkides Raamoti suurepärane jutustajaoskus natuke tuhmuma. Liiga palju kirjeldab ta seal hobuse- ja veisekasvatuse probleeme, mis Eestile samaaegselt läheneva Punaarmee kontekstis tundub tõeliselt kummastav. 

Minule kujunes kõige huvitavamateks lugemiselamusteks Raamoti kirjeldused poliitilisest elust 1930ndate aastate EW-s. Igasugused sepitsused, salakokkulepped, intriigid, manipuleerimine ja konkurentide nurka mängimine on edasi antud suurepärase detailitäpsusega. Raamot tõmbab julmalt eest kardinad, mis varjanud 1930ndate aastate poliitika tagatubasid ning paljastab nii Pätsu, vapside, sotside kui ka Tõnissoni meeste tegemisi ja püüdlusi riigipirukat jagada. "Pätsu kuldsest Eesti ajast" ei jää Raamoti raamatus midagi järgi, vaid lugejani tuuakse Pätsu tegelik pale ja valed millega ta 1934 aastal autoritaarse riigikorra kehtestas (näiteks vapside kavandatav riigipööre, mida Päts "ennetas" oli täielik väljamõeldis).

Laiarööpaline soomusrong Nr 2 aastal 1919

Raamot ise kuulus Ühinenud Põllumeeste Erakonda (peasekretär), mis kindlasti enamikele eestlastele ei ütle enam midagi, kuid tegemist oli enne "vaikivat ajastut" suurima ja Riigikogus enim kohti omanud erakonnaga. Põhjuseks, miks too partei on meie mälust kadunud, on ilmselt särava erakonnaliidri puudumine, mis põhjustas neilegi valimistest valimisteni suuri probleeme. Erakonda juhtis kümneliikmeline juhtkond, mis tegelikult oli ilmselgelt demokraatlikum juhtimisstiil, võrreldes näiteks Tõnissoni Keskerakonnaga. Raamoti mälestustest jääb muidugi mulje, et nemad olidki ainsad demokraatia eest seisjad EW, mis on ilmselge liialdus ja ühe osapoole seisukoht.

Raamoti "Mälestusi" lugedes kumab raamatust kogu aeg läbi autori härrasmehelikkuse ja ustavuse nõue, nii enda kui teiste aadressil. Selliseid vanakooli härrasmehi tänapäeval kahjuks enam naljalt tänaval ei kohta, kuid vähemalt raamatutes on see veel võimalik.

PS: Tahaksin ära märkida, et selliste teoste puhul peaks raamat sisaldama ka korralikku sugupuud ja ka järelsõna, mis annaks meile lühidaltki teada, mis sai Raamotist edasi peale 1944 aastat. Wikipeedia ei peaks alati olema ainus koht kuhu võimalik pöörduda.

Andmed:

Ilmar Raamot, Mälestused, Varrak, 2014, lk 766

Linke netiilmast:
"Mälestused" ELLU-s