Arne Mikk & Tiiu Randviir - Dialoogid Tiiu Randviiruga (2025)

Üks on kindel – iga Eesti teater vajab oma Arne Mikku. Inimest, kelle südameasjaks on oma koduteatri ning sellega seotud inimeste lugude jäädvustamine. Ilma mäletajate ja talletajateta oleks kaduviku võit eesriide langemise järel ju täielik.

Nõnda väärivadki hiljuti raamatukaante vahele jõudnud Arne Miku vestlused Tiiu Randviiruga hulgaliselt kiidusõnu. Raamat annab meile võimaluse kaasa elada priimabaleriiniks saamisele ja tipus püsimisele – sellele ränkraskele teekonnale. Proovisaalides veedetud lugematud tunnid, tantsuelementide lõputuna näiv kordamine täiuslikkuse ja esitantsija positsiooni saavutamiseks. Ja samas tead kogu aeg, et peagi saabub hetk, mil pead järgmise luige ees taanduma. Ring saab lõpuks paratamatult täis.

Kõige selle taustal on nõukogude ajastu võimalused ja võimatused. Kindlasti andis oma alal tippu jõudmine mõningaid vabadusi (näiteks võimaluse reisida Soome või mõnda "vennasvabariiki"), kuid oma võimete tegelik realiseerimine jäi selle põlvkonna loomeinimestel alati poolikuks. Kuskil kõmisevates koridorides tõmbas keegi ikka viimasel hetkel uuenduslikele mõtetele piduri peale või nõudis "sobimatu" kärpimist. Kirjanik võis oma käsikirja sahtlisse jätta ja kunstnik maalitud taiese ateljeesse paremaid päevi ootama, kuid tantsijatel sellist võimalust ei olnud. Särada sai siin ja praegu, seda Tiiu Randviir ka tegi. Meie saame sellest aimu ainult vanade fotode ja kehva kvaliteediga salvestuste näol. Õnneks annavad need dialoogid Arne Mikuga nüüd võimaluse natukenegi sellest särast osa saada.

Andmed:

Arne Mikk & Tiiu Randviir, Dialoogid Tiiu Randviiruga, Varrak, 2025, lk 328

Linke netiilmast:
Tiiu Randviir saates Delta
Tiiu Randviir tantsimas "Medeas"

Karin Hallas-Murula - Eesti teatrimajad (2023)

Kui jätta kõrvale kodu ja koolimaja, siis ilmselt veedan ma kõige rohkem oma aega erinevates Eesti teatrites. Nagu igal teatrisõbral, nii on ka minul välja kujunenud omad lemmikud, kuhu õhtuti suurema rõõmuga sammud sean. Lisaks lavalt saadud elamusele on omaette kogemus jalutada etenduse eel või vaheajal mööda maja oma "kohustuslikke ringe".

Eks minusuguseid on veel palju, sest Karin Hallas-Murula raamat "Eesti teatrimajad" on järjekordne tõestus selle kohta, kui väga me rahvana teatrit armastame. Mängigu näitlejad rabas, küünis, talumajas, hobuveskis, mõisahäärberis, vabrikuhoones või suures teatrimajas - meie tuleme kohale! Ja oleme seda teinud juba üle pooleteise sajandi. 

Hallas-Murula raamatu kohta sobib suurepäraselt "Maailma otsas: Pildikesi heade inimeste elust" pärit lause "Sai nutta ja naerda!", mida teatrisõber Vooremäe iga teatrietenduse järel kasutas. Meie teatrimajade ajalugu on täis suuri eneseületusi ja kauneid arhitektuuripärle, mis siiani ootavad iga õhtu tulede säras teatrisõpru. Kuid kahjuks ka otses ja kaudses mõttes tuld ja tõrva. Kui palju kaunist on hävinud, hävitatud või lastud hävida? Kui palju on jäänud omakeskis vaidlemise tõttu tegemata või venima? Õnneks on tänu vaidlemisele ka halbu asju tegemata jäänud. Näiteks oli ühel hetkel 1930. aastatel laual ka Eesti draamateatri (tollal küll veel Tallinna saksa teatri) hoone lammutamine. Aga sõjaeelse Vanemuise hoone saatus kriibib ikka, kui vaatan vanu fotosid.

Aga kui me teatrit nõnda ei armastaks, siis ei läheks meile ka rahvana korda, mis saab Estonia ooperiteatrist (juurdeehitus vs. uus teatrimaja). Meil ei oleks inimesi, kes on aastakümneid käinud oma Kolgata teed Tallinna linnateatri valmimise nimel. Isegi Narva jõudis teater peale aastakümneid tagasi. Me lihtsalt ei oska teisiti.


PS: Mina ootan kannatamatult selle aasta sügishooaega, et seada sammud meie teatrimajade uue peatüki suunas Laial tänaval. Kindlasti saab nutta ja naerda. :)

Andmed:

Karin Hallas-Murula, Eesti teatrimajad: Kaskedega küünidest tänapäeva arhitektuurini, Eesti Teatriliit, 2023, lk 320

Linke netiilmast:
Robert Treufeldti arvustus Sirbis

Indrek Hargla - Trimmerdaja surm (2024)

Juba maikuus võtsin vastu teadliku otsuse, et sel aastal teen suvelavastustest pausi. Kevadkuud olid niigi olnud väga tihedalt teatrikülastusi täis ja vaikselt hakkas tekkima tunne lühikese puhkuse järele, et sügiseks küllastust ei tekiks. Samuti olin paaril viimasel suvel mõne nähtud suvelavastuses puhul väga pettunud (või ütleks isegi end petetuna tundnud). Ning üldiselt, kui lavastus on suur hitt nii publiku kui ka kriitikute hulgas, siis võib 90% tõenäosusega kindel olla, et seda on võimalik näha ka järgmisel suvel. 

Nõnda saigi aseainena sel suvel päris mitu näidendit loetud. Näppu sattus ka Indrek Hargla kriminäidendite kogumik "Trimmerdaja surm", kust üht näidendit olin kunagi televisioonist näinud (Kuressaare Linnateatri lavastust "Testamenditäitjad") ning kogumiku nimilooga oli täitsa esmane kokkupuude. Eks krimilugudega ole ikka nõnda, et teist korda "lahendama asudes" tulevad esile uued tahud (mõni üksik lausekatke või detail, mis autor pooljuhuslikult teksti on torganud) ning saadud elamus teiseneb. Kuid laval annaksin ma kummalegi kogumikus olevale näidendile kindlasti uue võimaluse. Õnneks pole ka mu mälu just suurem asi. Nõnda lasen end mõnel tulevasel suvel (sest mõlemad näidendid on just head suveteatri tekstid) taas mõrvamüsteeriumi keskele kiskuda.

Andmed:

Indrek Hargla, Trimmerdaja surm, Kirjastus Mooses, 2024, lk 260

Ave-Marleen Rei - Rästiku pihtimus. Marje Metsur (2016)

"Rästiku pihtimust" sattusin lugema tänu Mihkel Muti kirjutatud raamatule Mati Undist, kus mitmes kohas viidatakse Ave-Marleen Rei kirjutatud Marje Metsuri eluloole Undi Noorsooteatri/Tallinna Linnateatri perioodi kirjeldavas peatükis. Metsur oli kindlasti üks Undi näitlejannadest, keda ta lavastajana usaldas ja oma tolle perioodi lavastustes ohtralt rakendas. Ja Unt oli jällegi üks Metsuri ihulavastajatest, kelle olemasolust ja positiivsest mõjust näitlejate karjäärile tihti räägitakse. Mõlemale oli see nende teatritee üheks tippajaks.

Kuna mina ise polnud sel ajal veel sündinudki, siis "Rästiku pihtimust" lugema asudes arvasin, et mul endal puudub Metsuri kui näitlejaga isiklik kokkupuude täielikult. Kuid tuli välja, et ma olin siiski näinud lausa kolme lavastust 10-15 aasta eest, kus Metsuri mängis ("Sild", "Puhastus" ja "Peko"), millest Jaan Tätte kirjutatud ja Jaanus Rohumaa lavastatud "Sild" oli üks mu kooliaja säravamaid teatrielamusi. 

See tekitas rohkem huvi (näitlejate monograafiaid on ikka põnev lugeda, kuid ma võtan ikka enne kätte raamatu näitlejast, keda olen näinud ise lavalaudadel) ja nõnda oligi kohe põnevam minna Rei raamatu abil ajarännakule avastama ühe näitlejatee keerdkäike. Võrumaa metsade vahelt teatrikooli Tallinnas, kursusega oma teatri asutamine, rollinäitlejast staariks sirgumine,  valus "lahkumine" Linnateatrist ning uue hingamine Lõuna-Eestis. See teekond on täis sära ja valu, ootamist ja leidmist, aga ennekõike suurt armastust teatri ja näitlejatöö vastu. Viimase vahendamine peaks olema iga hea teatriraamatu esmane eesmärk ning "Rästiku pihtimus" sai selle ülesandega kenasti hakkama.

Andmed:

Ave-Marleen Rei, Rästiku pihtimus. Marje Metsur, Tänapäev, 2016, lk 280

Linke netiilmast:

Lavastus "Rästiku pihtimus" Jupiteris

Liina Pihlak - Elu puu (2021)

Näitlejad, lavastajad ja teatrijuhid on alati olnud prožektorite säras. Seda nii oma teatriteel kui ka hiljem lugematutes raamatutes, filmides, telesaadetes või teatriloolaste artiklites. Eestlased on ju täitsa hullud teatri järele. Seda näeb igal õhtul kell 19.00 erinevates järsku pimedaks minevates saalides kui ka septembris toimuva Draama festivali ajal trükivalgust nägeva "Teatrielu" statistikast. Me lihtsalt armastame oma näitlejaid lavalaudadel näha ja neist ka raamatuid lugeda (endagi kodus olev teatrile pühendatud riiul hakkab raamatutele vaikselt kitsaks jääma).
 

Aga kogu selle lavasära ja õhtut lõpetava aplausi taga on tegelikult ju kümnete ja sadade inimeste töö, kelle nimed jõuavad heal juhul kavalehtedele, kuid tihti mitte sedagi. Inimesed, kelle teatritee võib olla isegi põnevam, kui mõne ooperiprimadonna oma. 

Ühe sellise eluloo otsa komistasin ma tänu hiljuti loetud Mihkel Muti raamatule Mati Undist, kus korduvalt viidatakse Liina Pihlaku raamatule "Elu puu". Kummalisel kombel polnud see raamat seni minu radarile sattunud. Liina Pihlaku oli aastaid kunstnikuks Vanemuises,  ETV-s ja Tallinnfilmis. Ta töötas koos Kaarel Irdi, Epp Kaidu, Mati Undi, Grigori Kromanovi ja Ago-Endrik Kergega! Ta oli teatriuuenduse keskel, Irdi tõusu ja languse tunnistajaks, Nukitsamehe kodu arhitekt ning Kallewi-Boegg nr 1 tegelik leiutaja. Ja kõigele sellele lisaks olid ta vanemad Kersti Merilaas ja August Sang. See elu on raamatut väärt! 

"Elu puud" lugedes istuksid otsekui mitmed sügisõhtud koos vanatädi Liinaga õdusas köögis, rüüpaksite koos teed ja kuulaksid tema pajatusi. 1930ndate aastate lõpu Tartu, kuldsed kuuekümnendad või ajuvaba stagnaaeg - kõik see on kuulamist/lugemist väärt. Kohati küll Liina kordab end, aga sellest pole tegelikult midagi. Eks mälu käibki kummalisi radu. Peamine on, et need said kirja ja ei vajunud unustuse hõlma. Me ehk ei taha seda endale veel tunnistada, aga just vanatädi Liinade põlvkond on meie seast varsti lahkunud. Kuid veel on võimalik nende lugudest osa saada. Leiame selle aja, aurava teetassi ja sätime end mugavalt kuulama. 

Andmed:

Liina Pihlak, Elu puu: Minu vanematest Kersti Merilaasist ja August Sangast ja minu elust teatris, filmis ja televisioonis, Tänapäev, 2021, lk 368

Linke netiilmast:
Eeva Park raamatust rääkimas saates "Loetud ja kirjutatud"

Mihkel Mutt - Liblikas, kes lendas liiga lähedale (2023)

Kui olin lõpetanud Mihkel Muti kirjutatud raamatu "Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg", võtsin lahti oma loetud raamatute faili, et vaadata, mis mul aastate jooksul on Undist loetud. Failis olnud nimekirja süüvides nägin, et olin läbi lugenud just Undi kahte esimesse loominguperioodi jäänud teosed (Muti jaotuse järgi hõbeajastu kuuekümnendatel ja kuldajastu seitsmekümnendatel aastatel).

Mäletan, et  keskkooli ajal ja ülikooli esimestel aastatel sai väga süstemaatiliselt loetud eesti kirjanike loomingut (jutti kogu Ristikivi looming, järgmiseks kogu Kross jne), aga Unt jäi pooleli. Mutt ütleb samuti oma raamatus, et Undi looming võib kohati nooremal lugejal hinge kinni lüüa. Ilmselt juhtus see ka minuga. Aga nüüd tuleb tõdeda, eriti tänu Muti enda mõnusalt paksule raamatule, et olen juba rohkem lugenud Undist kui Unti ennast. 

Tänu Muti raamatule on siiski plaan ka mõnedele Undi hilisemale romaanile oma võimalus anda. Samas tunnen sisimas, et Unt ei ole ega vist ka saa "minu kirjanikuks". Kuid samas Muti raamatut lugedes oli mu kõige kurvem tõdemus, et suure tõenäosusega oleks Unt olnud "minu lavastaja". Kogu see mängulisus, vihjelisus ja olukordade/(soo)rollide pea peale pööramine. Tuled teatrist kaaslasega teatrist välja ja terve kodutee saate arutada/tõlgendada et huvitav, mis lavastaja küll selle või teise vihjega mõtles. Unt ise turtsub vaikselt teatri puhvetis naerda ja nendib, et vähemalt polnud publikul igav.

Aga kahjuks avastasin teatri võlumaailma enda jaoks just siis, kui Undi teatri- ja elutee oli lõppemas, ja nõnda ei ole ühtki tema lavastust näinud (mäletan veel "Aida" ümber olnud melu ja Üllar Saaremäed "Suvekooli" reklaamklipis kirvega puid lõhkumas). ERRi arhiivis on küll õnneks terve hulk Undi lavastusi järelvaadatavad (eriti Noorsooteatri aegsed tööd), kuid televiisorist teatrit pole me pea kunagi vaadata suutnud (Nüganeni "Armastus kolme apelsini vastu" on üks suur erand).

Mutt nendib raamatu lõpus, et selle kirjutamise üheks eesmärgiks võiks olla värskendada meie kõigi ühismälu Undist kõige avaramas mõttes, et ka uuemad põlvkonnad mõistaksid, kellega oli tegemist. Samuti annab see uutele lugejatele kätte terve kimbu võtmeid, mille abil on Undi loomingut võimalik enda jaoks avastada ja mõtestada. Mälu ja mäletamine on meie väikesele kultuuriruumile ääretult oluline, nii tuleb teha suur kummardus Mihkel Mutile, et ta sellise suure töö ette võttis ning oma sõpra, kolleegi ja laiemalt üht tervet põlvkonda portreteeris. Ning nõnda pole see raamat kindlasti lugejatele mitte hüvastijätt, vaid esma- või taaskohtumine Matiga. Seega: "Tere, kollane kass!"


PS: Kõige väiksem nurin nurinate seas - raamatu lõpus oleks võinud olla Mati Undi teoste ja lavastuste loetelu. Tean, et "Undi-juttude" lõpus selline nimekiri juba oli, aga topelt ei kärise.

Andmed:

Mihkel Mutt, Liblikas, kes lendas liiga lähedale: Mati Unt ja tema aeg, Fabian, 2023, lk 472

Linke netiilmast:
Jaanus Kulli artikel Õhtulehes

Teet Korsteni arvustus Postimehes

"Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist" (2020) & Aivar Kull "August Gailit" (2022)

Kummaline on mõelda, et ÜLEMÖÖDUNUD sajandil sündinud ning juba üle 60 aasta tagasi manala teed läinud August Gailit on üks minu elu enim mõjutanud inimesi. Selle peamiseks põhjuseks on muidugi tema romaan "Toomas Nipernaadi", mida sattusin lugema üheksandas klassis ja mille suurest mõjust olen juba eelnevalt siin blogis kirjutanud. Eks selle raamatu mõju olulisus on nüüd aastate möödudes lihtsalt aina enam kristalliseerunud.

Kui paljude meie kirjanduse suurkujude elulood on üksipulgi läbi uuritud (ilmunud on riiulite viisi monograafiaid, päevikuid ja kirjavahetusi), siis August Gailit elu- ja kirjanikutee on seni jäänud selgelt näiteks Tammsaare, Tukla või Underi varju. Üheks põhjuseks on kindlasti pagulase staatus (Nõukogude võim kasutas muidugi väljendit "riigireetja"), mis Gailiti aastakümneteks meie kirjandusmaastiku perifeeriasse sundasumisele saatis (seda koduvabariigist vaadatuna). Siinne lugeja sai uustrükkide ja hilisemate teostega tutvuda peale autori surma (surnud kirjanikus Nõukogude võim enam nõnda suurt ohtu oma eksistentsile ei näinud) või alles Eesti taasiseseisvumise järel.

Teine põhjus oli Gailiti enda teadlik varjus püsimine (eriti Siuru järgsetel aastakümnetel) ning ka paljude eraarhiivis olnud dokumentide hävimine/hävitamine. Kui siia juurde panna veel kirjaniku enda poolt ringlusesse lastud huumorina mõeldud kuulujutud (peamiselt puudutasid need tema nooruspõlve ja päritolu), siis ongi igati mõistetav, et uurijatele on Gailiti elutee lahtikirjutamine paras väljakutse. Loominguteega on asjad muidugi lihtsamad, sest teoste ajakirjanduses ilmunud retsensioonid ja intervjuud Gailitiga on arhiivist kenasti leitavad (õnneks on selle töö lihtsamaks teinud ka Ilmamaa kirjastuses ilmunud kogumik "Lugusid Mr. Ge'st, August Gailitist" ning Gailiti enda artiklite kogumikud "Eesti mõtteloo" sarjas). Lihtsalt on vaja pühendunud uurijat, kes sellest kõigest end läbi näriks ja Gailiti loo kirja paneks.

Selleks pühendunud uurijaks on osutunud Aivar Kull, kelle Gailiti monograafia annab küll ammendava pildi Gailitist kui loovisikust, kuid inimesena jääb mr. Ge siiski kaugeks (Sirje Kiini Marie Underi monograafia või Elem Treieri "Tammsaare elu härra Hansenina" haaret ei ole). Kulli monograafia tugevaim osa on Gailiti kirjanikutee kujutamine (esimestest katsetustest, mida autor ka ise hiljem maha soovis vaikida, kuni pagulasaastateni välja) ja sellega kaasas käinud kriitika analüüsime, mis nüpeldas suurema või väiksema innuga Gailiti teoseid aastakümneid. Soovitakski Kulli monograafiat eelkõige neile, kes on Gailiti mõne teosega juba tutvust teinud ning tema stiil ja fantaasialend on neile meeltmööda olnud. Nõnda saad võimaluse tutvuda natuke teoste tagamaadega ja leiad ehk ka midagi uut lugemiseks meie klassiku teoste hulgast (endal tekkis soov "Isade maa" uuesti käsile võtta).

Andmed:

Aivar Kull, August Gailit: Lahtiste allikate poole, Ilmamaa, 2022, lk 400
Hando Runnel (koostaja), Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist, Ilmamaa, 2020, lk 384

Linke netiilmast:

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Janika Kronbergi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Brita Meltsi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes
Aivar Kulli arvustus ERRi kultuuriportaalis

Ants Eskola - Näitleja on ajastu lühikroonika (1986)

Lugedes meie teatriloo suurkuju ja ühe kuulsama Hamleti osatäitja Ants Eskola mälestusi hakkab raamatu pealkiri "Näitleja on ajastu lõhikroonika" väga kiiresti lisavarjundeid koguma. Mälestused on kirja pandud suures osas 1960.-70. aastatel ning kannavad osade peatükkide puhul väga selget ajastu pitserit. Asi pole selles, et Eskola kiidaks isakest Stalinit taevani või ülistaks Nõukogude võimu ja selle "rikastavat" mõju meie teatritele. Pitser on vajutatud sellega, mis Eskola on neil lehekülgedel ütlemata jätnud.

Muidugi puudutavad need peaasjalikult sõja- ja Siberi-aastaid. Üks hetk pole Eskola enam lihtsalt Estonia lava rambivalguses, vaid kaugel Uuralite taga oma elunatukese eest võitlemas. Kuidas või miks ta sinna sattus, see jääb välja ütlemata. Lihtsalt Karm (!) saatuse vingerpuss, mis katkestas aastateks ta näitlejakarjääri ja lõhkus perekonna.

Kuid ligi nelikümmend aastat tagasi trükivalgust näinud mälestuste puhul oskasid õnneks lugejad siis ja loodetavasti oskavad ka praegu ridade vahelt lugeda (enese)tsensuuri tõttu raamatust välja jäänud seiku. Neid nõukaajal ilmunud erinevate kultuuriinimeste mälestusi lugedes tekib mul alati hinge väike lootus, et äkki on kuskil kirjandus- või teatrimuuseumi arhiivisügavustes peidus originaalkäsikiri, mis jäi tsensorist puutumata. Ilmelt väga vähesed julgesid kõik südamelt paberile panna lootuses, et äkki kunagi...

Eskola puhul ootaks sellise käsikirja avastamist/avaldamist veel eriti, sest sellist Ameerika mägedel kihutavat elusaatust annab otsida. Noorukina ilma igasuguse teatrihariduseta Estonia lavalaudadele, esimesed suured rollid, reisid sõjaeelses Euroopas, Solikamski vangilaager, suured rollid Panso käe all, raksu minek Pansoga, reisid oma kadunud pere juurde ookeani taha ning muidugi kõik lavalaudadel tehtud rollid. Muidugi tõenäosus, et selline käsikiri kuskilt välja ilmub on nullilähedane, siis lootus, et mõni teatriteadlane kirjutab Eskolast põhjaliku monograafia omab kindlasti paremaid numbreid.

Andmed:

Ants Eskola, Näitleja on ajastu lühikroonika: Mälestused, Eesti Raamat, 1986, lk 288

Eero Epner - Lembit Ulfsak (2022)

Kuuldes Lembit Ulfsaki nime, tuleb paljudel meie hulgast esimese asjana silme ette mõni tema filmiroll. Olgu selleks pillmees Aksel Kõrvemaa mändide all, lustakas seikleja Thijl Ulenspiegel keskaegses Euroopas või vana Ivo oma mandariinisalus. Neid filmirolle, mille vahel valida, on sadu. Ja ma ei liialda vähimalgi määral!

Minule tuleb alati esimese mälupildina ette Eesti Draamateatri suur saal, kus Ulfsak on "Augustikuu" alguses Beverly Westonina laval umbes viis minutit ja kõnnib seejärel raamat käes igavikku. Nägin seda stseeni oma 5-6 korda ning alati jättis see "sutsakas" kustumatu mulje. Kuigi Ulfsak/Beverly ei naasnud kordagi enam lavale, siis tema mõju oli järgmised kolm tundi pidevalt tunda. Selle kohta ei olla patt kasutada klišeed: ei ole suuri ega väikeseid rolle, on ainult suured ja väikesed näitlejad.

Lugedes Eero Epneri poolt kirja pandud Ulfsaki elulugu selgub, et selleks ajaks, kui laval Beverly peiesid pidama hakati, oli tema juba ammu autoga Kakumäe poole vuramas ning aplausi ajaks "Aktuaalne kaameragi" vaadatud. Tema oli oma töö teinud ja tahtis rahus spordiuudistest teada saada, kuidas tänane Liverpooli mäng lõppes.

Kuid tee selle rahuni ei olnud lihtne. Idüllilisest Räpinast anonüümsesse Tallinna. Kergelt juba pätipoisi mainet omavast noorukist lavakunstikooli tudengiks. Oma lennu andekamast näitlejast ja Panso lemmikust üleliiduliseks filmistaariks. Eraelu karid ja näitlejate "kutsehaigus". Morna linnapeast peaosani filmis, mis kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile ja Kuldgloobusele. Ja lõpuks jõudmine päris oma koduni Kakumäel.

Kogu selle teekonna saame tänu Eero Epner suurele tööle (lugematud tunnid arhiivimaterjalidega ning intervjuud paarisaja inimesega) nüüd koos Lembituga taas läbi teha. Epner hoiab raamatus suurepäraselt tasakaalu era- ja tööelu kujutamise vahel. Nõnda avaneb meile Ulfsak nii inimese kui ka näitlejana täpselt õiges mahus. Ei urgitseta liiga ühes ega jääda ka näitlejatöö nüanssidesse liialt kinni. Äkki oleks Ulfsak isegi selle raamatuga rahule jäänud, kuid samas on mul hinges kuri kahtlus, et ta oleks lihtsalt käega rahmanud ja öelnud: "Mis selles minevikus ikka sorida! Mis olnud, see olnud! Kas sa tead, et meil aias õitsevad juba kirsid?" Ja järgmise tunni oleksid sa kuulanud meie kino suurkuju rääkimas maailma kõige tähtsamast asjast - õites kirsipuust.

PS: Lõpetuseks tahan eraldi esile tõsta Eero Epnerit autorina. See on kordades kõrgem keskmise raamatupoes oleva kodumaise elulooraamatu tasemest. Nii Konrad Mägi kui Lembit Ulfsak on tänu Epnerile saanud raamatukaante vahel uue elu. Tõsiselt loodan, et kaks ei jää ilma kolmandata.

Andmed:

Eero Epner, Lembit Ulfsak, Caligari OÜ, 2022, lk 482

Kersti Heinloo - Eveline ja Mina (2022)

"Eveline ja Mina" räägin nii laval (Kersti Heinloo lavastus esietendus Noorsooteatris selle aasta kevadel) kui ka raamatukaante vahel südamliku loo sellest, kuidas väike Eveline  astub oma elus uude etappi.

Kuid selleks, et astuda samm edasi, on vaja enne silma vaadata oma hirmudele. Nende eest ei ole pääsu isegi oma loodud fantaasiamaailmas, kuhu Eveline kodus üksi olles oma sünnipäeval satub. Kuid heade sõprade ja hüva nõu abil saab vastu isegi hirmuäratavatele käkkeritele. Ning kui sellised jubedad tegelased on seljatatud, siis saad sa juba kõigega hakkama, mis saatus su eluteele veeretab.

"Eveline ja Mina" on pigem raamat, mida ette lugeda ja tegevuse üle ühiselt arutada, sest mõnedki sügavamad, tõsisemad või mängulisemad kihid võivad väikesele lugejale muidu arusaamatuks jääda. Kuid koos loetut tükkideks võttes võite lisaks Eveline sisemaailma mõistmisele hoopis üksteise kohta midagi põnevat avastada.  

Andmed:
Kersti Heinloo, Eveline ja Mina, Varrak, 2022, lk 88

Linke netiilmast:
Lavastus Noorsooteatris
Veiko Tubina laulud lavastusele Spotify'is 

Heili Einasto - Rahel Olbrei (2018)

Heili Einosto monograafiat Rahel Olbreist ei tahakski eriti elulooraamatuks nimetada. Seda lugedes tuli mulle meelde kunagi ammu loetud Paul Pinna mälestused peakirjaga "Minu eluteater ja teatrielu", kuid Olbrei puhul sobiks pealkirjaks ehk isegi paremini "Minu elu = teater". 

Ma ikka imestan ja imetlen aina uuesti ja uuesti nende inimeste pühendumust, kes olid meie kultuuriloos nendeks esimesteks teerajajateks oma valdkonnas (olgu selleks kirjandus, kunst, teater, tants, pedagoogika, sport, teadus, põllumajandus). Nad lõid põhimõtteliselt eimillestki kõrgkultuuri. 

Kuid sellel oli ka oma hind! See maksis neile nende elu. Ma ei mõtle, et nad oleks oma kunsti nimel surma läinud. Selleks, et nullist kõik luua, pidid nad kogu oma elu oma paleusele pühendama/pühenduma.

Selliseks pühendunud teerajajaks tantsu vallas oli Rahel Olbrei. Einasto näitab meile, kuidas läbi õpingute, katsetuste, vastuolude, põrumiste ja õnnestumiste loob Olbrei meile tantsuteatri. Kõige selle juures on veel äärmiselt oluline märkida, et Olbrei ei läinud lihtsama vastupanu teed. Ta ei hakanud suuri kultuure ja koolkondi kopeerima. Olbrei leidis neist vajaliku, kuid jättis traditsioonidesse pimesi kinni jäänu. Ta otsis oma rada, mis oleks korraga osa nii Eesti kui ka Euroopa kultuuriruumist. Tundus, et ta oli seda kohe ka leidmas või juba leidnud, kui tuli "suur katkestus" teise maailmasõja näos, mis peatas või lausa hävitas paljude teerajajate elutöö. 

Olbrei pääses läände, kuid tema teater jäi varemetes siia. Õnneks leidus tal piisavalt õpilasi, kaasteelisi ja mõttekaaslasi, kes jäid ning kandsid edasi Olbrei loodud traditsioone. Einasto nendib raamatu lõpuosas nukralt, et 21. sajandi alguseks on nii mõttekaaslased kui ka traditsioonid hakanud meie tantsumaastikult kaduma. Kuid kas see polegi ühe elujõulise kultuuri tunnuseks, et see on pidevas arengus (kas areng on pluss- või miinusmärgiga on juba muidugi eraldi jututeema)? Aga sellest arengust saame rääkida ainult tänu sellistele imelistele inimestele nagu Rahel Olbrei.

Andmed:

Heili Einasto, Rahel Olbrei: Eesti tantsuteatri rajaja, Eesti Teatriliit, 2018, lk 416

Linke netiilmast:

Tambet Kaugema intervjuu autoriga Sirbis

Elin Toona Gottschalk - Pagulusse (2013/2022)

Kui ma hommikul kooli sõites rongis esimest peatükki Elin Toona mälestustest lugesin, siis mul läksid silmad märjaks. Ülemistele jõudes tundsin, et tänaseks on kõik! Rohkem mul praegu vaimujõudu seda lugu lugeda ei ole. Selliseid hetki tuli raamatu vältel veel korduvalt ette, kus ma raamatu päevaks või paariks lihtsalt seisma jätsin (kes raamatu läbi loevad, teavad, mis kohtadest on juttu). 

Samas valdas mind pidevalt tunne, et ma pean teada saama, kas väike Elin, ta ema ja Mämmä jõuavad lõpuks tõotatud maale. Nende teekond on tuhandete teiste eestlaste, lätlaste ning leedukate koondkujuks, kes 1944. aastal jätsid oma kodud läheneva Punaarmee hirmus ja siirdusid pambud kaenlas läände. Kuid neid ei võtnud seal avasüli vastu ja ei pakutud abi. Neisse suhtuti väga tihti, kui kõige madalamasse kõntsa, kellel pole õigust isegi kohalikke kõnetada. Silma vaatamisest rääkimata! Eriti Inglismaal sattusid paljud bürokraatia hammasrataste vahele ja pidid aastaid ennast üles töötama, et saavutada mingigi inimvääriline koht selles ühiskonnas. Kuid nad tegid seda, meile omase jonni ja tahtega, kõigist alandustest ja takistustest hoolimata. Lõpuks jõudsid paljud lapsena pagulusse läinud ja tõsise karastuse saanud eestlased väga respekteeritud ametikohtadele välja, kuigi hinnaks võis olla tihti liikumine rahvusidentiteedi mõttes "eikellegimaale".

Elin ja ta perekond teevad selles raamatus kõik selle läbi. Põgenemine üle tormise Läänemere, lauspommitamised ja pagulaslaagrid Saksamaal ning lastekodu ja tervistkahjustav tehasetöö Põhja-Inglismaal, kus sinus ei nähtud suuremat potentsiaali, kui üheks kiiresti kuluvaks, kuid odavaks hammasrattaks kangastelgede vahel. Selle kõige taustal näitab just raamatu teine pool seda, milleks inimtahe ja leppimatus tekkinud olukorraga on võimelised. Kogu see raamat vääriks üht suurepärast BBC ajaloolist miniseriaali, kus Haapsalust pärit väike Elin teeb läbi kogu selle Kolgata tee ning jõuab aastakümneid hiljem oma kodulinna tagasi. Usun, et vähestel jääks seda vaadates silmad kuivaks.

PS: Eraldi ootaks veel mälestusteraamatut antud teoses ainult vilksamisi mainitud elust noore näitlejana swinging Londonis 1960. aastatel. On ju tegemist ühe enim järgmist poolsajandit mõjutanud peatükiga Euroopa ajaloos. :)
 

Andmed:

Elin Toona Gottschalk, Pagulusse: Lugu elust, sõjast ja rahust, inglise keelest tõlkinud Kersti Unt, Varrak, 2022, lk 456

Linke netiilmast:

Made Luiga arvustus Sirbis

Anne Valmase arvustus Sirbis

Balti kirjakultuuri ajalugu I (2021)

Eestlased on end ikka lugemis- ja raamaturahvaks pidanud. Ehk ütleks isegi, et raamaturiiulitel on meie kodudes teatav "püha aura". Vähemalt mina seisatan ja uurin alati külalisena pererahva raamaturiiuleid huviga, sest usun, et just koju soetatud raamatud ütlevad inimese kohta nii mõndagi. Alati teeb südame soojaks, kui saad öelda: "Teil on ka SEE raamat!" Oleksid otsekui vana sõbraga kokku saanud.

Kuidas meist on saanud selline rahvas, kes raamatu vanapaberi konteinerisse viskamist peavad "surmapatuks" ja raamatulaada külastamist üheks jõulueelseks traditsiooniks peavad? Selle juured ulatuvad sajandite taha ning tegemist oli ühe pika teekonnaga, kus seisid pidevalt vastamisi suured katkestused (sõjad, taudid, vahetuvad valitsejad, usutõdede muutused) ja väikesed võidud (aastaarvud 1535, 1632, 1739, 1802). 

Sellel teekonnal saime uskumatult palju tuge inimestelt (olid nad (balti)sakslased, rootslased, venelased, lätlased, prantslased, soomlased), kes pidasid kirjasõna ja haridust pühaks. "Balti kirjakultuuri ajaloo" esimene osa teebki suure kummarduse just neile kirikuõpetajatele, köstritele, "hulludele" mõisnikele, kooliõpetajatele, professoritele, kes Eesti- ja Liivimaal sajandite jooksul kõigi kiuste neid väikeseid võite aitasid sepistada. Selles kogumikus ei ole mingit meie ja nende vastandamist või meie ja nende ajalugu (eelkõige mõtlen pikka aega valdavaks olnud suhtumist baltisakslastesse). Nad on koos meiega osa selle Läänemere idakalda ajaloost ja ka põhjuseks, miks me praegu oleme sellised, nagu me oleme. Ehk sõgedad raamatute järele. :)

Andmed:

Liina Lukas (peatoimetaja), Balti kirjakultuuri ajalugu I. Keskused ja kandjad, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 304

Linke netiilmast:

Liina Lukas saates "Delta"
Linda Kaljundi arvustus Sirbis

Raamatu esitlus YouTube'is 

Teatrielu 2020 (2021)

Viimase nädala olen täielikult olnud teatrilainel. Käisin sel aastal viimast korda teatris (Semperi/Ojasoo lavastus "Kuritöö ja karistus") ning seejärel lugesin jutti läbi nii kogumiku "Teatrielu 2020" kui ka ajakirjas TMK ilmunud kriitikute teatriankeedid hooajast 2020/21. Kõige lõppu sai veel kuulatud Vikerraadio kokkuvõtvat saadet lõppenud teatriaastast. Kõik see lõppes muidugi sellega, et ostsin omale terve portsu pileteid paariks järgnevaks kuuks.

TMK ankeedis küsiti meie kriitikutelt, kuidas on kahe viimase aasta koroonatingimused mõjutanud nende käitumismustreid seoses teatriga. Uurisin uudishimust ka oma teatrikülastuste statistikat (mul on eraldi Exceli tabel kõigi külastuste kohta ja ma tean, et ma pole normaalne!). Selgus, et viimase kahe aasta jooksul olen teatrisaali jõudnud 31 korral (2020 - 18 külastust, 2021 - 13 külastust). Võrdluseks võib tuua, et 2019. aastal oli vastav number 40 (isiklik rekord 86 jääb aastasse 2013). Kuigi neis kahes aastas on aegu, kui teatrid olid üldse kinni, siis kokkuvõttes muutsid koroonapiirangud minu harjumusi üpris kõvasti. Lihtsalt üks hetk enam ei tikkunud saali võõraste inimeste sekka istuma kaheks-kolmeks tunniks.

Muidugi tekkisid kohe ka alternatiivsed võimalused ehk voog- ja distantsteater, mille esiletõusust ja arengutest annavad väga huvitava ülevaate Jõeranna, Janseni ja Laansalu artiklid "Teatrielus". Proovisin ka mina seda korra (Kinoteatri "Eriolukord ruudus"), kuid mõistsin kohe, et mulle sellest aseainet ei saa. Samuti on mulle alati olnud suur väljakutse televisiooni jaoks salvestatud teatritükkide vaatamine. Näiteks Linnateatri lavastuse "Hecuba pärast" puhul ei suutnud ma arvutiekraani taga isegi esimest vaatust lõpuni vaadata, kuigi käisin teatris seda kolmel korral vaatamas ja vaimustusin alati. Lihtsalt see kaduvas hetkes olemise tunne ja sinu silme ees aset leidev teatrimaagi ei suuda end ekraanist läbi murda. 

Kuid rahva ja ka minu teatrisse tagasi saamise valem on väga lihtne - rohkem suurepärast teatrit! Niipea kui linna peal läheb mõne eriti õnnestunud lavastuse kohta jutt lahti, jooksevad eestlased teatri peale sõna otseses mõttes tormi (püüdke näiteks saada piletit Draamateatri "Lehman Brothersi" etendusele - kaks kuud jutti suur saal täielikult välja müüdud!). Ning sealt saadud positiivne emotsioon tõmbab su magnetina teatrisse tagasi. Sa hakkad otsima sulle huvi pakkuvaid lavastusi ka teistest teatritest. Hoiad silmad-kõrvad lahti kõige uue osas, mis kohe lavalaudadele on jõudmas. Lõpuks oled isegi valmis väikeseks väljasõiduks mõnda teise linna, et sealt seda teatriimet püüda (tänu kogumikus olnud Karin Alliku ja Heidi Aadma artiklitele suundun ma seda tegema Viljandisse ja Rakverre). Eks see väikestviisi sõltuvus ju ole, kuid selle sõltuvuse üle võime vast rahvana uhked olla.

PS: Lõppu minu kolm suurimat teatrielamust kahest viimasest aastast (peab tõdema, et pole eriti originaalsed valikud):
* Kertu Moppeli "Mefisto" Eesti Draamateatris
* Hendrik Toompere jr "Lehman Brothers" Eesti Draamateatris
* Juhan Ulfsaki "Pigem EI" Von Krahli teatris

Andmed:

Anneli Saro, Oliver Issak, Tiia Sippol & Katarina Tomps (koostajad), Teatrielu 2020, Eesti Teatriliit & Eesti Teatri Agentuur, 2021, lk 446

Linke netiilmast:
Jaak Alliku arvustus Sirbis
Teatriaastat kokkuvõttev saade Vikerraadios
Teatriaasta kokkuvõte saates "Teatrivaht"
Teatriankeedid ajakirjas Teater.Muusika.Kino
Teatriaasta kokkuvõte saates "Teatrimaagia"

Voldemar Panso - Portreed minus ja minu ümber (1975)

Ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa ise oled - nende kuldsete sõnadega on raske vaielda. Eks me ümbritse end ikka inimestega, kellega meil on laias laastus ühised tõekspidamised ning huvid. Nendest saavad sinu kaasteelised ja kunagi koos käidud teele tagasi vaadates alles mõistad, kui suur mõju neil oli sinu sinuks kujunemisel.

Kui vaadata Voldemar Panso sõpru, kolleege ning õpetajaid, siis saab ülal mainitud vanasõnale vastata vaid ühe sõnaga - LEGEND. Tuglasest, Lurichist, Stansilavskist ja paljudest teistest läinud sajandi suurkujudest maalib Panso sooja huumori ja tähelepaneliku silma abiga elulähedased portreed, mis pole tegelikult midagi muud, kui ühe suurmehe sügav kummardus ja tänusõnad Pansost Panso teinud inimestele. Meister tunneb meistrit!

Suur osa isikuid, kellest Panso oma raamatus "Portreed minus ja minu ümber" kirjutab, väärivad kõik oma isiklikku telliskivi mõõtu monograafiat (mitmest neist on selliseid muidugi ka kirjutatud). Kuid mulle läksid kõige rohkem hinge Panso portreed oma õpetajatest. 

Muidugi on kõigile meie teatrilooga vähegi kursis olevatele inimestele teada Panso õpingud Moskva Teatriinstituudis ja sealt kaasa võetud Stanislavski koolkonna mõjud (Panso "teise ema" Maria Knebeli portree), mis siiani Panso enda õpilaste ja omakorda nende õpilaste näol kujundavad meie teatrimaastikku. 

Aga eriti soojad olid Panso mälestused Nõmme Gümnaasiumi päevil nende klassi eest seisnud õpetajatest. Vana roomlane Tamm ja alati energiast pakatanud noor Pahvka - õpetajad, kes tegid lihtsalt pühendumusega oma tööd ja enda teadmata andsid olulise panuse meie tulevase teatrilegendi arengusse. Ühinen siinkohal koos Pansoga sügavaks kummarduseks kunagiste ametivendade ees. Teie töö mõju on siiani tunda!

Andmed:

Voldemar Panso, Portreed minus ja minu ümber, Eesti Raamat, 1975, lk 292

Kaks abielu kirjades (2012 & 2021)

Ilmselt kirjutatakse ja saadetakse hetkel maailmas rohkem kirju, kui kunagi inimkultuuri jooksul. Samas e-kiri tundub paberile kirja pandu kõrval nõnda tehislik ja külm (olenemata kirja sisust). Elektroonilisse postkasti saabunud kirjad leiavad ka palju lihtsamalt tee prügikasti, sest seda paari hiireklikki on ju nõnda lihtne teha (reisisellist sõbra postkaarti Indoneesiast samas ei raatsiks kuidagi ära visata).  Ning lõpuks on isiklikum, vahetum ja kiirem suhtlus nagunii juba liikunud kirjavahetusest teistesse suhtluskanalitesse (Messenger, FaceTime jne), milles toimuvatest vestlustest mingit pikemalt säilivat märki järele ei jää. Nõnda tundubki, et paberile oma käega kirja pandud kiri on nii või teisiti üks hääbuvatest "kunstidest".

Ise olen alati suure huviga lugenud meie kultuuritegelaste kirjavahetusi, mis on jõudnud raamatukaante vahele (näiteks Elo ja Friedebert Tuglase "Kirjad teineteisele" on üks mu lemmikraamatutest). Need annavad vahetuma pildi tolle ajastu kultuurielu jõujoontest (sõpradest ja rivaalidest, koostööst ja solvumisest) ning suundumustest (mõjud ja mõjutajad nii kunstis, kirjanduses kui ka poliitikas). Kui lugeda kohe peale kirjavahetust ka mõnd ühe osapoole samast perioodist teksti, siis võib huvitavate pisikest nüansside otsa komistada.

Nüüd sattusin lugema järjepanu kaht raamatut, milles ei vahetanud kirju kirjanikud, näitlejad, kunstnikud või teadlased, vaid abikaasad. Nii "Andres ja Anna" kui ka "Piiritu igatsus" annavad meile eelkõige võimaluse heita pilk kahe inimese eraellu. Baturini puhul kirjandus ja Särevi puhul teater muidugi mängivad taustal oma rolli (Baturini eneseotsingud alustava kirjanikuna, Särevi pidevad reisid seoses teatri ja filmivõtetega), kuid abikaasadega vahetatud kirjad (kahjuks mõlema raamatu puhul on peamiselt säilinud ainult mehe kirja naisele) lubavad meil ikkagi eelkõige kaasa teha abielude tõusud ja langused, mis ühel juhul jõuab välja kahjuks lahutuseni ja teisel elupäevade lõpuni kestnud liiduni. 

Mõlema raamatu puhul valdas mind lugedes ikka mitu korda tunne, et olen sattunud olukorra keskele, mis peakski jääma ainult nende kahe inimese vaheliseks. Eks selliste erakirjade hilisem jõudmine laiema lugejaskonna ette omab kindlasti omi küsimärke ja vaidluspunkte (samas on need juba paljude aastakümnete taha jäänud sündmused), kuid kokkuvõttes panid need raamatud mind tahtma haarata raamaturiiulist mõnd Baturini romaani ja külastada Särevi teatrituba. Selle üle olen igati tänulik!

Andmed:

Annely Voitka (koostaja), Andres ja Anna: Andres Särevi kirjad abikaasa Annale, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2012, lk 180

Inna Leitsalu, Piiritu igatsus. Nikolai Baturini kirjad Innale, Eesti Raamat, 2021, lk 272

Linke netiilmast:

Katrin Helend-Aaviku artikkel Õhtulehes

Merle Karusoo - Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... I-II (2020)

Kõigi meie eludes on õpetajaid nii väikese kui ka suure algustähega. On neid, kelle nime ja näo oled juba mõne aasta pärast unustanud. Tema oli sulle üks kümnete seast ja sina õpilasena talle üks sadade hulgast. Kuid on olemas ka Õpetaja, kes muutis oma oleku, tundide ning sõnadega sinu elu. Sina oled praegu parem versioon endast just tänu temale. Ning kui sul puudus võimalus või oskus talle selle kõige eest õigel hetkel oma tänusõnad öelda, siis see võib pikaks ajaks hinge peale jääda.

Kaheköitelise koguteosega "Panso 100. Nii palju kui andsid koerale..." teeb Merle Karusoo kummarduse ja ütleb tänusõnad oma Õpetajale. See raamat annab meile tänu Karusoo erialapäevikutele võimaluse heita pilk legendaarse VII lennu kooliteele (kuidas Krjukovist, Kibuspuust, Volkonskist ja teistest nõnda armastatud näitlejad vormiti), viibida Panso assistendina "Ehitusmeister Solnessi" proovides (üle kivide ja kändude läinud protsess, mille katkestas ka Panso infarkt) ning lugeda suure teatrimehe mõtteid õpetamisest, teatrist, näitlejakutsest ja kultuurist laiemalt.

Mõlemad köited on kaanest kaaneni täis huvitavaid mõtteid ja tsitaate. Igale näitlemist või teatriteadusi õppivale tudengile kindlasti kohustuslik kirjandus, mis peaks olema tema poolt harilikuga igati ära joonitud ja märkusi/tähelepanekuid täis kirjutatud. Teater võib küll olla mõnes mõttes nõnda omas ajas kinni olev kunst, kuid samas ka nõnda ajatu. Ka endal tekkis soov Panso mõtteid õpetamise ja õpetajaks olemise kohta alla joonida ja välja kirjutada, kuid sellega oleks pidanud kohe süstemaatiliselt algust tegema. Ilmselt tuleb raamatud mingi hetk uuesti ette võtta ja siis ka pliiats valmis otsida. Sest valmisolek on ju kõik!

PS: Tegi ikka omajagu nalja, kui Panso ja teised lavakunstikateedri vastuvõtukomisjoni liikmed "vingusid" selle üle, et tänapäeval (1970. aastatel) noored ikka üldse enam ei loe ja lõpetavad keskkooli aina rumalamatena ja kitsama silmaringiga. Meie lapsepõlves oli rohi ikka palju rohelisem ja tulevik toob endaga ainult mandumise.


Andmed:

Merle Karusoo, Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium. 1. osa, Varrak, 2020, lk 384

Merle Karusoo, Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium. 2. osa, Varrak, 2020, lk 384

Linke netiilmast:

Merle Karusoo saates "Kajalood"

Merle Karusoo saates "OP"

Saade "Teatri vang" (1975)

Pille-Riin Purje - Paas ja Vesiroos (2019)

Sellist pühendumist ja selliseid raamatuid vajab meie teatri(teaduse)maastik rohkem. Muidugi on eelduseks omakorda lavastused, mis mõjuvad vaatajale nõnda, et ta soovid seda teatriimet aina uuesti ja uuesti kogeda. 2006. aastal Tallinna Linnateatris esietendunud Elmo Nüganeni nägemus Tammsaare "Tõe ja õiguse" IV osast kuulub kindlasti nende eriliste lavastuste hulka.

Pille-Riin Purje on nüüdseks näinud antud lavastust juba ligi 50 erineval õhtul (lavastus, mille pikkus on koos vaheaegadega 4 tundi ja 30 minutit) ning on Karini ja Indreku abielu kurva lõppmänguga juba pisemate detailideni tuttav. Kuid selles raamatus proovib Purje koos teatritegijate abiga (intervjuud näitlejate ja taustajõududega) jõuda veelgi lähemale Indreku ja Karini loo tuumale ning avada lavastuse uskumatu edu tagamaid ja sünnilugu.

Vesiroos ja Paas

Purje läbi viidud intervjuud on asjatundlikud ja lubavad lugejal heita pilgu teatritöö telgitagustesse. Lugedes tekib kohe tunne, et näitlejatega vestleb keegi, kes oskab küsida küsimusi, mis tegelikult on ka näitlejatele olulised. See oli vist Evelin Võigemast, kes oma intervjuus vastas, et keegi pole kunagi üheski intervjuus tema käest otseselt tema mängitava rolli või rolliloome kohta küsinud. Kuid õnneks on meil olemas Pille-Riin Purje.

Raamatu lõpus tekkis soov nüüd jälle sammud Linnateatri poole seada (usun, et see on kõiki selle raamatu lugejaid valdav tunne), et taas Nüganeni meistriteost näha. Purje raamatut lugedes ju selgus, et mul on mitmed põnevad nüansid oma teatriõhtutel kahjuks märkamata jäänud. Õnneks on võimalik veel seda muuta. Selleks on vaja lihtsalt väga nobedaid näppe järgmise kuu esimesel kuupäeval kell 11.00. Ehk läheb veel üks kord õnneks!

PS: Eestlased on ikka üks "sõge" teatrirahvas! Selline mõte tekkis lugedes näitlejate mälestusi teatrimaratonist Vargamäel. Aga sellise sõgeda rahva liige võib täitsa ju olla. :)

Andmed:

Pille-Riin Purje, Paas ja Vesiroos: Raamat Elmo Nüganeni lavastusest "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.", Tallinna Linnateater, 2019, lk 416

Linke netiilmast:

Saade raamatust saates "Kultuurimeeter"

Margus Mikomägi - Surnute raamat (2020)

See oli nüüd üks neist raamatutest, mille ma lihtsalt hingasin sisse. Aga selles hingetõmbes polnud kübetki kaduviku kõdu. Natuke nukrust ja igatsust, kuid peaasjalikult siirast tänu ja rõõmu kõigile neile minejatele selle eest, et nad olid meie eludes olemas.

Margus Mikomägi mainib selles raamatus mitmes kohas "legendiks saamist/muutumist". Paljud näitlejad koguvad aastatega publiku poolehoidu ja populaarsust, kuid legendi staatust see veel ei taga. Osade kirjanike teoseid laenutatakse ja ostetakse aastaid, kuid siis vajuvad nad unustusse. Legendi staatus on määratud vaid vähestele. 

Samas kaasneb legendi staatusega üks huvitav boonus. Ka peale lahkumist räägitakse sinust ikka veel olevikus. Sinu mõju on olnud lihtsalt niivõrd suur, et osa sinust kestaks ikka veel edasi. Jaan Kross on meie kirjanduse suurkuju! Aarne Üksküla on meie teatri legend! Noo ei sobi see OLI neisse lausetesse. Ning usun, et ka paljud teised lugejad tunnevad Mikomäe uut raamatut lugedes sarnaselt minuga, et need isikud ON meie legendid. Isegi kui eesriie enam kunagi ei avane.

Andmed:

Margus Mikomägi, Surnute raamat. Elu kiituseks: Koguja raamat 5, Kaarnakivi Selts, 2020, lk 206

Linke netiilmast:

Raul Ranne arvustus Postimehes

Joonas Vatteri arvustus Sirbis

Märt Treieri intervjuu autoriga saates "Vikerhommik"

Mari Tarand - Ajapildi sees (2008)

Ei oskagi öelda, miks see raamat mul ilmumise ajal lugemata jäi. See sai ju ometi ostetud kohe ilmumise järel ning mäletan isegi tollast kõmu raamatu ümber, mis oli igati kiitev. Kuid millegi pärast jäi Mari Tarandi "Ajapildi sees" riiulisse seisma (ilmselt tuli ülikooli päevil lihtsalt kümneid artikleid ja sadu slaide uksest ja aknast lugemiseks peale) ja alles nüüd sain heita pilgu Juhan Viidingu ehk Jussi lapsepõlve.

Minu keskkooli aastate kolm kõige olulisemat luuleraamatut olid Paul Rummo koostatud antoloogia "Eesti luule 1637-1965", 1972. aastal välja antud pruunide kaantega eesti kirjanduse õpik X klassile (ema või onu kooliajast alles jäänud) ning Juhan Viidingu "Mina olin Jüri Üdi". Nende kolme raamatu põhjal (lisaks veel Vikerraadio luulesaated) tekkis minu luuleilm ja said paika lemmikud.

Kui too kirjanduse õpik oli tõesti lihtsalt üks igati praktiline raamat (joonitud ja märkmeid täis) ja Rummo antoloogia suurepärane luulelabürint, kus võis tunde ekselda, siis Viidingu luulekogul oli meie kodus omamoodi eriline ehk isegi pühalik staatus. Kuidagi olid selle luulekogu algsed kaaned kaduma läinud ja mu vend oli teinud sellele uued lumivalgest õhukesest papist kaaned. See raamat oli kuidagi eriliselt puhas ja ere me riiulis. Isegi käed pidid olema hoolikalt pestud enne raamatu kätte võtmist ja lugema asumist.

Nüüd peale Mari Tarandi mälestuste lugemist võtsin selle luulekogu taas ette ja lugesin läbi. Kaaned pole küll peale mitmeid kolimisi ja mööda läinud aastaid enam lumivalged, kuid luuletused nende kaante vahel on veelgi armsamaks muutunud ja hakanud uusi tähendusi omandama. Tänu Mari Tarandi suurepärasele raamatule said mitmed Juhani luuletused ehk natuke rohkem lukust lahti keeratud. Miski ütleb mu sees, et jään neid tekste lugema ja Juhani öeldu peale mõtlema siiski viimse rahu saabumiseni.

Andmed:

Mari Tarand, Ajapildi sees: Lapsepõlv Juhaniga, Ilmamaa, 2008, lk 276

Linke netiilmast:
Mart Juure arvustus Postimehes
Jaanus Kulli intervjuu autoriga Õhtulehes
Andres Laasiku arvustus Eesti Päevalehes
Jaan Kaplinski arvustus Eesti Ekspressis