Voldemar Panso - Portreed minus ja minu ümber (1975)

Ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa ise oled - nende kuldsete sõnadega on raske vaielda. Eks me ümbritse end ikka inimestega, kellega meil on laias laastus ühised tõekspidamised ning huvid. Nendest saavad sinu kaasteelised ja kunagi koos käidud teele tagasi vaadates alles mõistad, kui suur mõju neil oli sinu sinuks kujunemisel.

Kui vaadata Voldemar Panso sõpru, kolleege ning õpetajaid, siis saab ülal mainitud vanasõnale vastata vaid ühe sõnaga - LEGEND. Tuglasest, Lurichist, Stansilavskist ja paljudest teistest läinud sajandi suurkujudest maalib Panso sooja huumori ja tähelepaneliku silma abiga elulähedased portreed, mis pole tegelikult midagi muud, kui ühe suurmehe sügav kummardus ja tänusõnad Pansost Panso teinud inimestele. Meister tunneb meistrit!

Suur osa isikuid, kellest Panso oma raamatus "Portreed minus ja minu ümber" kirjutab, väärivad kõik oma isiklikku telliskivi mõõtu monograafiat (mitmest neist on selliseid muidugi ka kirjutatud). Kuid mulle läksid kõige rohkem hinge Panso portreed oma õpetajatest. 

Muidugi on kõigile meie teatrilooga vähegi kursis olevatele inimestele teada Panso õpingud Moskva Teatriinstituudis ja sealt kaasa võetud Stanislavski koolkonna mõjud (Panso "teise ema" Maria Knebeli portree), mis siiani Panso enda õpilaste ja omakorda nende õpilaste näol kujundavad meie teatrimaastikku. 

Aga eriti soojad olid Panso mälestused Nõmme Gümnaasiumi päevil nende klassi eest seisnud õpetajatest. Vana roomlane Tamm ja alati energiast pakatanud noor Pahvka - õpetajad, kes tegid lihtsalt pühendumusega oma tööd ja enda teadmata andsid olulise panuse meie tulevase teatrilegendi arengusse. Ühinen siinkohal koos Pansoga sügavaks kummarduseks kunagiste ametivendade ees. Teie töö mõju on siiani tunda!

Andmed:

Voldemar Panso, Portreed minus ja minu ümber, Eesti Raamat, 1975, lk 292

Livia Viitol - Eduard Vilde (2012)

Meie kirjanduslugu ei saa kirjutada ilma Eduard Vildeta, keda võib pidada esimeseks tõeliseks eestlasest menukirjanikuks. Kui sinu ajalehes ilmus Vilde järjejutt, siis olid sa tehtud mees. Inimesed lausa ootasid parves trükikoja ukse taga tänast ajalehte, et saaksid esimestena eile pooleli jäänud lugu edasi lugeda, et teada saada, mis nendest Mahtra või Anija meestest ikkagi siis lõpuks sai.

Aastatega sai Vildest klassik ning inimesed PIDID hakkama tema tekste koolis lugema. Ja pole suuremat karuteenet heale kirjanikule, kui käskida teismelistel lugeda läbi 300 lehekülge teksti talurahva elust möödunud sajandil. 99% nendest teismelistest ei võta selle kirjaniku ühtegi teist teksti oma elus enam kunagi kätte, sest Vilde või Tammsaare võrdub PIDI LUGEMA. Kuid nautida saab üldjuhul ainult tekste, mida me tahame lugeda, mitte mida me peame lugema!

Linda ja Eduard lõpuks tagasi kodumaal

Nõukogude aeg tegi igatahes Vildele sellise käki kokku keeras ja okupatsiooni lõpuks oli kunagise menukirjaniku tekstidest saanud vaikselt riiulis tolmu koguv vanavara (erandiks võib ehk ainult "Pisuhända" pidada). Muidugi ei aidanud siinkohal kuidagi kaasa ka võimude poolt Vilde tekstidele juurde poogitud ja ülevõimendatud klassivõitluse teema, sest oli tarvis ju näidata, et kommunismi ideekesed vohasid siinsete kirjanike peades juba ammu enne "ühteheitmist" suure ja sõbraliku idanaabriga. Vilde, kes oli usult ja hingelt sotsiaaldemokraat (tema jaoks oli kõige olulisem selle sõna teine pool!), oleks ilmselt seda kuuldes oma viimsedki vuntsikarvad vihast ära kitkunud ja sajatades vaba lääne poole kõmpima hakanud.

Seda karuteenet on proovinud nüüd heastada Livia Viitol, kelle sulest ilmus 2012. aastal mahukas monograafia. Vilde ärkab nende kaante vahel taas ellu ning särab kunagises hiilguses. Me ei kohtu igava ja halli kirjanikuhärraga, keda kõik austavad ja kummardavad, vaid aktiivse, terava ja  krutskeid täis maailmamuutjaga. Saame tuttavaks Vilde elu mõjutanud inimestega (Eduard Bornhöhe, Linda Jürmann, Peeter Speek, Rahel Uschmarow), teeme koos läbi algaja kirjaniku eneseotsingud Revalis ning tuuritame aastaid mööda Lääne-Euroopa suurlinnu (jõuame otsaga isegi New Yorki), et lõpuks Kadriorus oma viimne pelgupaik leida.

Selles raamatust saab klassikust inimene ja inimesest klassik. Midagi rohkemat võime ühelt monograafialt tahta?!? Soovitan Viitoli elutööd soojalt kõigil lugeda, kellele koolipõlves "Mahtra sõda" lugemine ja selle analüüsimine hingelise trauma tekitas. Ehk võtate peale seda ka riiulist mõne tolmu alla mattunud Vilde raamatu isegi alla ja annate meie esimesele menukirjanikule uue võimaluse.

Andmed:

Livia Viitol, Eduard Vilde, Tänapäev, 2012, lk 376

Linke netiilmast:

Lisanna Kure arvustus Sirbis
Arno Oja arvustus Keeles ja Kirjanduses
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes

Eduard Vilde & Rahel Uschmarow - Minu põsk sinu põse vastu (2015)

Soovimaks adekvaatselt mõista mõne suhte dünaamikat, peaks meil olema võimalik tutvuda mõlema osapoole tunnete ja seisukohtadega. Eduard Vilde ja Rahel Uschmarowi suhte puhul meil kahjuks see võimalus puudub, kuna meieni on säilinud 107 Vilde kirja Rahelile ning ainult kaks Raheli kirja Vildele.

Me saame lugeda ainult Vilde reaktsioone ja tõlgendusi Raheli kirjadele, mis jätavad lugedes Rahelist üpris keevalise ja mõtlematu inimese mulje, kes aina nõuab ja nõuab. Rohkem armastust, rohkem kohalolu, rohkem kirju, rohkem raha, rohkem oma abikaasast lahutamist! "Vaene" Vilde siis ägab kogu selle tunnetetormi all ja püüab leida aina vabandusi, miks ta kõiki neid naise nõudmisi täita ei suuda/soovi/taha.

Loed ja mõtled, et kes küll jõuab/soovib sellise jäärapäise kapriisitariga suhtes olla. Ühes hilisemas kirjas, kui nende afääri oli juba lõppenud, meenutab Vilde, et ta ei soovinud rajada oma uut kodu tuld ja väävlit sülitava vulkaani kraatri äärde. Vanast ja poolpimedast Vildest hakkab lugedes kohati ikka täitsa kahju! Kuid äkki meenub, et Vilde on ju tegelikult kogu selle perioodi oma Lindaga abielus, kes on nende kirjade kirjutamise ajal suure tõenäosusega kõrvaltoas. Sa loed kogu seda kirjavahetust hoopis teise pilguga, kui meeles pidades seda väikest, kuid üpriski olulist fakti, et selles suhtes oli tegelikult kolm osapoolt.

PS: Kuigi Vilde on nende kirjade kirjutamise hetkeks juba eakas ja elukogenud mees, siis naisi pole ta küll oma teekonnal õppinud mõistma. Kuidas siis teisiti mõista alljärgnevat ja paljusid sarnaseid lõike tema kirjades?

Niipea kui sa halvas tujus hakkad armsamale kirja kirjutama, peaksid Sa kohe endalt küsima: "Pea kinni, ehk on kuupuhastus tulemas? Ei, täna ma talle ei kirjuta, sest ma pole päris täie aruga."

Pole ime, et Rahel ta alatasa väävli ja tulega üle valas!

Andmed:

Kairi Tilga (koostaja), Minu põsk sinu põse vastu: Eduard Vilde kirjad Rahelile, Hea Lugu, 2015, lk 256

Linke netiilmast:

Anneli Kõvamehe arvustus Sirbis

Sirje Oleski arvustus Keeles ja Kirjanduses

Rein Veidemanni artikkel Keeles ja Kirjanduses

Eduard Vilde - Kui Anija mehed Tallinnas käisid (1903)

Eduard Vilde romaani "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" surumine kirjaniku nn. ajaloolisse triloogiasse näib olevat küll üks kirjandusteadlaste soovunelm. Romaani tegevusaeg ja -ruum on küll "Mahtra sõja" ning "Prohvet Maltsvetiga" ühine, kui romaani rõhuasetused on hoopis mujal. Tegemist ei ole ajalooromaaniga, vaid üksikisiku kujunemisromaaniga (Anija meeste peksmise lugu Tallinnas võtab enda alla ainult kaks peatükki teose kogumahust). Tegemist ei ole talupoegade rasket elu ja ebaõiglast kohtlemist kujutava romaaniga, vaid Tallinna väikekodanluse suhteliselt muretut elu kujutava romaaniga (lõbusad väljasõidud grüünesse, piduõhtud ohtra kesvamärjukesega gildisaalis). Tegemist on romaaniga eestlaste vägagi edukast linnastumisest ning saksastumisest. Tegemist on romaaniga Mait Lutsu muundumisest Mathias Lutzuks.

Teose üheks huvitavamaks kõrvalliiniks on seksuaalse vägivalla kasutamine mõisnike pool talunaiste vastu. Käitumismuster, mis kandub mõisnike seas edasi põlvest põlve, kui geneetiline haigus. Kahjuks jõudis vaktsiin selle sinivereliste seas levinud pandeemia vastu Eestimaale alles 20. sajandi hakul. Vildet saab pidada selle maha vaikitud probleemi ühe järjepidevamaks esiletoojaks. Tema jaoks olid talutüdrukud isegi suuremad vägivalla ohvrid, kui mõisatallis ihunuhtlust saanud mehed. Kõige pealt kasutas neiu kallal füüsilist vägivalda mõisnik ning hiljem sattusid nad veel naerualusteks ja tagakiusatavateks ka külakogukonnas. Häbistatud tüdruk ei sobinud enam pruudiks või miniaks. "Õnnelikud tüdrukud" pandi mõisniku soovitusel mõnele saunikule mehele ning anti veel tükike soode ja rabade vahelist põllumaad ka "pulmakingiks". "Õnnetud tüdrukud" otsustasid ise omale sinna soode ja rabade vahele paar ruutmeetrit maad "rentida". Ilusama näolapiga tüdruk kuulus tollal koheselt riskigruppi ning rõugearmid võisid olla tõeliseks õnnistuseks.

"Kui Anija mehed Tallinnas käisid" näol on tegemist kindlasti minu lemmikteosega Vilde "ajalooliste romaanide" tsüklist. Romaan on tunduvalt kompaktsem ning psühholoogiliselt läbikomponeeritum. Liigliha erinevate ajaleheartiklite ja ajalooliste dokumentide näol on viidud miinimumini. Probleemiks võib muidugi taas pidada Vilde või ajalehe toimetuse soovi romaani otsad liiga kiiresti kokku tõmmata. Kuid seda saab pidada joonealuste romaanide paratamatuks kaasnähtuseks. Lõpetuseks võib öelda, et "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" on teenimatult jäänud "Mahtra sõja" ja "Prohvet Maltsveti" varju ning vajaks värsket lähenemisnurka meie kirjandusteadlaste poolt.

Andmed:

Eduard Vilde, Kui Anija mehed Tallinnas käisid, G. Pihlaka kirjastus, 1903, lk 368

Linke netiilmast:

"Kui Anija mehed Tallinnas käisid" DigiArhiivis

Tiina Kirsi artikkel "Keeles ja Kirjanduses"

Eduard Vilde - Astla vastu (1898)

Eduard Vilde jutustus „Astla vastu“ lubab meil pilgu heita 19. sajandi teise poole Balti kubermangu „kõrgema kihi“ kinnisesse ning kitsarinnalisse maailma. Maailma, mille oleme soovinud oma mälust kustutada. Oleme need vundamendikivid oma kirjandus- ja ajaloo ülesehitamisel kõrvale heitnud ja ainult paasi/Paasi kasutusele võtnud. Mõistmine, et meie kultuurikoda on väheke vildakas saanud on meieni kahjuks alles viimasel kümnendil jõudnud.

Peaaegu sajandiks kõrvale heidetud maailm koosneb onklitest ja tantadest, pastoritest ja paruniprouadest, korporantidest ja väikelinna kodanlusest. Ehk kokkuvõtvalt baltistunud saklastest ja saksastunud eestlastest. Inimesed, kes soovivad sajandite vältel välja kujunenud ühiskondliku hierarhiat iga hinna eest säilitada ja on nõus oma siseringi vastu võtma ainult väga harda palumise peale. Von’ide jagamine oli 19. sajandil muidugi kiiresti kasvav nähtus, sest vastasel korral poleks 20. sajandi alguseks parunite võsukestel olnud kedagi „väärilist“ enam kosida. Nõnda tuligi mõnd pudukaupmeest rüütliseisusesse tõsta ja seeläbi ka tema tütar vääriliseks kaasaks muuta.

Vilde lapsepõlve mängumaa ehk Muuga mõisa peahoone

Tihti unustame, et meie kirjanduse üks käilakuju ja tugisammas, Eduard Vilde, on just sellest kitsast ning saksakeelsest maailmast pärit. Täpsemalt Oleme harjunud Vildet pidama kirjanikuks, kes jutustab meile talupoegade kannatustest, haritlastest või linnas krunte kokku ostvatest eestlastest. Kirjaniku loomingu varasem osa on kahjuks märkamatult unustusehõlma vajumas.

Selline unustatud teos ongi jutustus „Astla vastu“, mis räägib meile loo noorest pastoris Ludvig Langest. Ludvig peab valima seltskondliku positsiooni säilitamise/hea karjääri või armastatu Hedvig Lintropi vahel. Probleemiks on Hedvigi "staatus" kohaliku kõrgkihi silmis. Nimelt on Hedvig esiteks valest seisusest (linna tohtri assistent), kuid sellest saaks ehk veel kuidagi mööda vaadata. Hedvigi pärispatuks on see, et ta on vallaslaps. See staatus on Hedvigit jälitanud kogu elu ning pannud ta tagakiusatud ja häbimärgistatud isiku rolli. Jutustuse üheks läbivaks motiiviks on küsimus „Kas vanemate patud on ikka laste kanda?“. Sellele küsimusele vastust otsides paljastub kõrgkihi kahepalgelisus. Nimelt osutub Hedvigi isaks Ludvigi pastorist onu Johannes (see, et kaks armastajat nõbudeks osutuvad ei häiri kedagi, isegi asjaosalisi endid mitte). Hedvigi ema on muidugi igaveseks ajaks „langenud naine“. "Kaassüüdlane" Johannes on kõigest süüdi ülikooli aegses vallatuses, mida meestele ei saa ju ette heita. Isegi pastoritele mitte!

Ludvigi esialgu kindel plaan Hedvig naiseks võtta jääb toppama seltskonna tugeva vastuseisu taha. Ludvig ja tema perekond muudetakse paari nädalaga väikelinna ühest enim austatud perekonnast paariateks. Nendega ei käida seltskondlikult läbi, ei teretata tänaval, öeldakse kihlused ja lubatud ametikohad üles. Ludvig seisab küsimuse ees, kas enda õnn või ülejäänud perekonna õnnetus? Otsus langeb perekonna kasuks. Seltskonna diktaat ja kivistunud arusaamad jäävad muutmata. Toimuma pidanud "riigipööre" kukub läbi ja revolutsioon sööb omad lapsed (Hedvig lahkub koos oma ülemusest tohtriga pikemale Euroopa reisile). 

Vilde stiil on segu sentimentalismist-romantismist ning realismist. Ühiskondlikud kriitikanooled küll välguvad, kuid see on alles kauge kuma võrreldes tema hilisemate teostega. Kõige tugevama säraka saavad muidugi sotsialistist (Sotsialist alates aastast 1865!!!) autori käest meie tollane preesterkond ja väikekodanlus. Meie mõttemallid ja arusaamad on teinud nüüdseks 180 kraadise pöörde ja usun, et Vildele meelepärases suunas. Vahel on siiski põnev lugeda, kust me kord alustasime ning kui pika tee oleme maha käinud. Loodan, et tagasi me oma samme kunagi ei sea.

Andmed:

Eduard Vilde, Astla vastu, A. Grenzstein kirjastus, 1898, lk 73

Linke netiilmast:

"Astla vastu" ELLU-s

Eduard Vilde - Mahtra sõda (1902)

1858 aasta juunis leidis Mahtra mõisa õue peal aset üks väheke kärarikkam ja verisem kähmlus, mis küll ületas Eestimaa kubermangus uudiskünnise, kuid jäi tol hetkel siiski lokaalseks sündmuseks. Ilmselt oleks Mahtras aset leidnud sündmused jäänudki ainult ajalootudengitele mõeldud eksamiküsimuseks, kui 1902 aastal poleks mängu astunud Eduard Vilde. Vilde kirjutas ühe külakakluse Vabadussõja mastaapi sündmuseks meie ajaloos ning peale romaani ilmumist teadis iga eestlane, mis Mahtra küla meestega juhtus. 

Kuid romaani keskseks ja olulisemaks tegelaseks pole mõni Mahtra või naaberküla talupoeg, vaid Prantsuse Šveitsist pärit noor koduõpetaja Juliette Marchand. Juliette on ennekõike eurooplane, kelle jaoks on iseenesest mõistetavad kaasaja Euroopa kultuurile omased põhiväärtused (õigusriik, kodanikuvabadused, sallivus, kristlik ligimesearmastus). Vaitla mõisa guvernandiks tulnuna tabab teda sõna otseses mõttes kultuurišokk. Talupoegi pekstakse ilma mingi kohtuta tallis vitsadega ning lisaks kallatakse veel pekstu värsked haavad silgusoolveega üle. Seda tehakse nii meeste, naiste kui ka lastega. "Kuhu sajandisse ma olen sattunud?", küsib Juliette ahastavalt enda käest. Kuid kohalik haritlaskond ja aadel seletab vaesele võõramaalasele, et see mida ta näeb pole mitte ülekohus, vaid traditsioonilised kasvatusmeetodid. Kasvatusmeetodid, mis pole sajandite vältel küll mingit tulu toonud ja eestlasi "euroopalikumaks" muutnud, aga midagi paremat pole need ülikooli haridusega mõisahärrad suutnud ka välja mõelda.

Mahtra sõja 150 aastapäevaks pühendatud postmark

Preili Juliette on 20. sajandi naine, kellega ka Johannes Aavik oleks nõustunud kultuuri ja ühiskonna üle mõtteid vahetama. Isegi olenemata sellest, et guvernandi juuksed olid sinised ja mitte blondid, nagu Aavik oma Ruthi vaimusilmas ette kujutas. Tegelikult jõuavad preili Juliette suu läbi lugejani muidugi Eduard Vilde seisukohad Eestimaa rüütelkonna, kirikuisade, talupoegade olukorra ja euroopalike väärtuste osas. Ehk oligi siis Aaviku unelmate naiseks hoopis vana vunts Vilde? 

Nagu kõigi teiste Vilde ajaloolise triloogia teoste juures annab ka "Mahtra sõja" puhul tunda asjaolu, et romaan ilmus esiti ajalehes "Teataja" joonealusena. Romaanis on tunda kohatist kiirustamist ning osade tegevusliinide puudulikku väljaarendamist või lausa ära unustamist (näiteks Kupja-Prits). Eriti romaani lõpuosas jääb mulje, et autor on romaani liialt palju tegelasi kokku kuhjanud ning ei jõua kõigi oma "lastega" enam tegeleda. Ajaloolise triloogia esimese osas on Vilde vähemalt suutnud hoiduda ajalooliste dokumentide ja ajalehtede lõputust tsiteerimisest, mis on probleemiks "Prohvet Maltsvetis". Kohati on kirjanik küll sunnitud uue talurahvaseaduse tagamaid pikemalt lahti seletama, kuid see ei muutu häirivaks.

Romaani tugevamaks küljeks on Vilde oskus jääda erapoolikuks vaatlejaks. Kirjanik tunneb küll kaasa talupoegade mõistusevastaselt raskele olukorrale, kuid tõdeb samas, et talupojad on ikkagi oma harimatuse ohvrid. Vilde ei heroiseeri talupoegi ega anna neile oma õiguse nõudmist vägivalla abil andeks. Igasuguse vägivalla mõistab Vilde üheselt hukka. Miski ei õigusta käe tõstmist oma kaasinimese vastu. Mahtra sõjas ei olnud võitjaid ühelgi poolel, ainult kaotajad.

PS: "Mahtra sõda" oli üks neist tekstidest, mis liitsid mu eesti kirjanduse manu. Mäletan siiani natuke sombust talvepäeva 9. klassist, kui sammusin peale tunde juba kindla teadmisega meie väiksesse raamatukokku Võru tänaval. Raamatukogust laenasin Eduard Vilde "Mahtra sõja" ja August Gailiti "Toomas Nipernaadi". Sellest päevast alates muutus kõik!

Andmed:

Eduard Vilde, Mahtra sõda, J.H. Vahtriku kirjastus, 1902, lk 664

Linke netiilmast: 

"Mahtra sõda" DigiArhiivis

Linda Kaljundi artikkel Eesti Päevalehes

Kairi Toometi artikkel Eesti Päevalehes

Kairi Toometi artikkel Nädalises

Eduard Vilde - Ärapõletatud peigmehed ja vigased pruudid (1885-1901/1997), Pisuhänd (1913) & Rahva sulased (1933)

Nalja-Vilde üks tugevamaid ja südamest naerma ajavaid temaatikaid on äpardused kosjas. „Vigaseid pruute“ teab vast iga eestlane, kuid tegelikult on Vilde antud teemal kirjutanud terve rea variatsioone. Nendes lugudes küll sakutatakse noori ja vanu, küll mulke ja virukaid, küll hobuseparisnikke ja talupoegi, küll põikpäisust ja ihnust. Kõik saavad Vilde käest omad vitsad kätte, kuid soolaveega veritsevaid haavu üle just ei kallata. Kummalisel kombel esineb alati loos terane peigmees, kes enda ja oma armastatu kastanid tulest välja toob. Kunagi pole selleks pruut!? Huvitav küll miks? Miks peab prints ikka printsessi päästma, mitte vastupidi? Hakkajad naised tekkisid eesti kirjandusse alles palju hilisemal perioodil, sest 19. sajandil tuli neid küll tikutulega taga otsida. 

PS: Üks kummaline nähtus, mida ennegi Vildet lugedes olen märganud. Sajand tagasi peeti täiesti normaalseks, et onupojad/täditütred panevad leivad ühte kappi. Verepilastuseks peeti ainult õe/venna vahelist intiimset läbikäimist. Oh ajad, ohh kombed!!!

*****

Esimene seos, mis kerkib mälusopist esile seoses „Pisuhännaga“ on muidugi Piibelehe punane siidisokk. Nimelt mäletan siiani gümnaasiumi kirjanduse tunnis tehtud testi, kus küsiti: „Mis värvi olid Piibelehe sokid?“ Kes näidendit oli lugenud see teadis, kes mitte jäi hätta. Teine seos Vilde komöödiaga, mis ilmselt iga eestlase mälus püsib on Ago-Endrik Kerge poolt teleekraanile seatud kultuslik telelavastus Krjukovi ja Kibuspuuga peaosades. Isegi preagu ei saanud mööda sellest, et iga stseeni üle lugedes koheselt Krjukovi meremehe habe ja Kibuspuu öökulli silmad kujutluspildis esile kerkisid. Samuti sain koheselt aru, kus oli Kerge lavastajakäsi teksti kallal kääridega lõikustööd teinud. Nõnda tugevalt on see telelavastus mulle mällu sööbinud. „Pisuhända“ tasub ikka taas ja taas üle lugeda.

PS: Loodan, et see üks parimaid eesti komöödiaid läbi ajaloo taas kord mõnes meie teatris lavale tuuakse ning mul oleks lõpuks võimalus seda ka lavalaudadel näha. Kahju, et näidendi ilmumise 100 juubel kõigi meie teatrite poolt mööda lasti. Siinakohal näpuviibutus kõigi näitejuhtide ja dramaturgide aadressil. Häbi, häbi, häbi!!! 

*****

Vilde, Eduard, Rahva sulased (algus), Looming 1934, nr 1, lk 40

„Rahva sulaste“ näol on tegemist Eduard Vilde lõpetamata jäänud romaaniga, mis pidi kujutama EW 1920. aastatel. Meieni on jõudnud ainult romaani kolm esimest peatükki, kuid nende põhjal on võimalik suhteliselt ette kujutada kuhu kirjanik oma romaaniga oleks tüürinud, kui talle oleks looduse poolt rohkem aega antud. 

Romaan oleks pidanud võtma kriitilise pilgu alla noore Wabariigi ametkonna ning valitsejate moraali- ja eetikanormid või täpsemalt nende puudumise. Teos uurib ühe suguvõsa näitel, miks üks ametnik otsustab riigipirukast omale tükikest murda ja teine samast tüvest võrsunu mitte (Viherpuu ametnike suguvõsa koosneb kuuest vennast ja kahest õest). Vilde otsib vastust küsimusele miks mentaliteet „Mõisa sahvrist võib ju varastada“ on kandunud edasi ka OMA riiki. 

Oleks romaan käsikirjast kaugemale jõudnud poleks meil Nõukogude Eesti rahvakirjaniku Vildet - surematut kirjandusklassikut ning kõigi tööliste ja talupoegde kaitsjat. Juba esimeses käsikirjalises peatükis on nii palju nõukogude vastast ning Vabadussõda ülistavat, et Vilde tee Mustamäel oleks kindlasti olemata jäänud ja Stalini ajal sõna otseses mõttes kirjaniku teosed läinud kirve alla hekseldamiseks.

Andmed:

Eduard Vilde, Ärapõletatud peigmehed ja vigased pruudid, Eesti Raamat, 1997, lk 288

Eduard Vilde, Pisuhänd, Maa, 1913, lk 160

Eduard Vilde, Rahva sulased, FUTU Print, 2012

Linke netiilmast:

Eduard Vilde teosed DigiArhiivis

Eduard Vilde - Prohvet Maltsvet (1908)

"Prohvet Maltsveti“ lugedes saab kohe selgeks see, et 150 aastat tagasi oli iga sulane, saunik, vaenelaps ja taluperemees rohkem Piibliga kursis, kui keskmine eestlane praegu. Sellel nähtusel on väga lihtne põhjendus – Piibel oli ainus raamat riiulis (lisaks veel ehk katekismused ja lauluraamatud, kalendrid tulid hiljem). Seda ainumast lugemisvara loeti ning mõtestasid lahti aina uuesti ja uuesti kõigi poolt, kes vähegi lugeda mõistsid. 19. sajandi teine pool on olnud vast ainuke periood meie ajaloos, kui eesti rahvas oli tõemeeli kristliku usku ning religioon eestlaste eludes rohkemat, kui ainult väliste tavade ja kohustuste täitmist on tähendanud.

Üleüldiselt on Vilde romaani pealkiri natuke eksitav. Teose peategelaseks ei ole kindlasti prohvet Maltsvet, vaid tema õpetuse järgijad ehk maltsvetlased. Prohvet Maltsvet annab ehk kõrvaltegelase mõõdu välja ja seda ka ainult romaani esimeses pooles. Romaani kandvaks ja ka värvikamaks tegelaseks kujuneb hoopis Lõhmuse Taavet, talupoeg Kugli külas Järvamaal. Taavet on nii maltsvetlaste, kiriku kui ka mõisa silmis üks „patune ja raisku läinud hing“. Samas esindab ta romaanis Vilde enda seisukohti kiriku ja üldse laiemalt usuasjade osas. Taaveti ülesandeks on romaani vältel olla tasakaalustavaks ning vaidlustavaks pooleks maltsvetlaste fanaatilistele seisukohtadele. Vilde paneb Taaveti ja Maltsveti romaani kuuendas peatükis „Vili“ vaidlema usu, Piibli, kiriku kui ka inimese õiguse üle valida ise „oma usk ja suhe Jumalaga“. Väheharitud ja usukauge Taavet võidab selle vaidluse ning tema suu läbi jääb kõlama seisukoht – „Teie uskuge ja talitage nagu teie õigeks peate, mina usun ja talitan nagu mina õigeks pean. Aga vägisi teistele ärge oma seisukohti peale suruge. Ei ole olemas õiget või valet usku.“. Äärmiselt salliv ja oma ajast ees olev seisukohavõtt ühe 19. sajandi talumehe poolt.

"Prohvet Maltsvet" "Uudiste" weste-osa 1905, nr 40 (EKM arhiiv)

„Prohvet Maltsveti“ näol ongi tegemist Vilde usu- ja kirikutemaatikat kokku võtva teosega. Teravad kriitikanooled lendavad ikka ja taas organiseeritud religiooni suunas (luterlik kirik ja vennastekogudused). Kogu Eestimaa luterlik kirik ja tema saksikud pastorid on Vilde silmis ühed patused, himurad ning kahepalgelised variserid. Pastorid õpetavad pühapäeviti kantslist "üht ja ainust tõde", aga ise elavad teiste tõekspidamiste järgi. Vennastekogudust ja maltsvetlasi näeb Vilde, kui ühti omale meelepäraste Piibli osad järgijaid ja fanatismi/kultusesse kalduvaid harimata hingi. Sellist harimata ja oma ihuhädas vaevlevat rahutut massi saab üks karismaatiline ja õigeid demagoogia võtteid tundev „juht“ lihtsalt oma tahtmist tegema panna. Selliseid „juhte“ on Eestimaal/Euroopas ka hiljem nähtud ja mõni on veel praegugi liikvel ning oma „tõde“ jutlustamas. Kuid tegelikult on ikkagi harimatus ja ihuhädade väljakannatamatu olukord rahva seas igasuguste liikumiste algtõukeks ning kurjajuureks. 

Romaani kõige suuremaks miinuseks oli Vilde balansseerimine ilukirjanduse ja ajaloolise kroonika vahel. Eriti tugevalt tuleb see esile teose teises pooles, kui peatükkide viisi on sisse toodud tolleaegsetest ajalehtedest väljalõikeid maltsvetlaste ja nende Krimmi siirdumise kohta. Need „näitlikustavad tekstid“ viivad romaani tempo kohati täiesti nulli ja on kokkuvõttes lihtsalt tühi last. Nende peatükkide välja heitmisel oleks romaani terviklikkus kindlasti võitnud ja 200 lehekülge paberit säästetud. Vildel oli puudus lihtsalt heast toimetajast, kes ta romaani enne trükki minemist  üle oleks vaadanud ning seda väheke punase pliiatsiga määrinud. Kuna teos ilmus esiteks ajalehes järjejutuna, siis polnud selleks ehk lihtsalt aega või mõtles Vilde kõhu ja mitte peaga (iga trükki läinud rida maksti ju välja). Eks eksiilis elavale kirjanikule võib sellise suhtumise andeks anda.

PS: Peatükki „Albu veresaun“ lugedes tuleb tunnistada, et isegi film „12 Year of Slave“ kahvatub kogu oma brutaalsuses Vilde ees, kes toob lugejani talupoegade vaeseomaks peksmise mõisaõue peal.

PPS: Mida ma õppisin "Prohvet Maltsvetist"?
Kui ma notsut sööd teen suurt pattu Jumala vastu ja põlen igavesti põrgutules!!!
Noh, vähemalt ma tean, mis mind ees ootab. :)

Andmed:

Eduard Vilde, Prohvet Maltsvet, G. Pihlaka kirjastus, 1908, lk 740

Linke netiilmast:

"Prohvet Maltsvet" ELLU-s

Eduard Vilde - Mäeküla piimamees (1916)

„Mäeküla piimameest“ lugesin juba keskkooli aegu, kuid suurt elamust ma raamatust tookord ei saanud. Kuidagi mööda läks see minust, nii sisu kui ka Vilde stiil. Mäletan, et pidin end ikka korralikult tagant utsitama, et romaaniga tollal lõpuni jõuda. Nüüd võtsin pea kümnend hiljem taas Vilde viimaseks jäänud romaani käsile. Kõrvalpõikena mainin, et ka romaani ainetel tehtud film, Jüri Järvetiga peaosas, pole mind kunagi võluda suutnud.

Olen viimased 2-3 nädalat ainult Vildet lugenud. Juba olin harjunud tema stiili, keelekasutuse, tegelaskujude loomise ning süžeekäikudega. Kuid „Mäeküla piimamehe“ puhul tabas mind üllatus. Otsekui oleks teine autor selle romaani kirjutanud. Vilde on hüljanud sotsiaalkriitilise realismi ja suundunud hüppega psühholoogilise realismi manu. Hüpe on vägagi edukalt sooritatud, kõrgelt üle lati. Meie ees pole enam Tõnu ja Mari, talupoegliku ühiskonna ja elukorralduse üldkujud. Tegelased, kes on loodud näitlikustamiseks tolleaegse ühiskonna vastuolusid ja sarnanevad väga kõigi eelmiste Vilde loodud Tõnude ja Maridega. Ei, selle romaani Tõnu ja Mari on sügava sisemaailmaga isikud, kes lihtsalt juhtuvad olema taluinimesed.

Kolmest kesksest tegelasest (von Kremer, Tõnu, Mari) ainult kahe sisemaailm avaneb lugejale täielikult. Mari motiivid ja mõtted jäävad täielikuks mõistatuseks. Miks ta ikkagi otsustas peale kõiki neid Tõnu palumisi, ähvardusi ja nõudmisi lõpuks mõisahärra voodit soojendama minna? Miks ta ei jäänud oma algse seisukoha juurde? Kas asi oli ikkagi rahas ja paremas elujärjes või naiselikus huvis või lihtsalt igavuses? Mari otsustas ju lõpuks mõisa minna täiesti iseseisvalt, Tõnust ja tema nõudmistest välja tegemata. See salapära jääb Mari ümbritsema romaani lõpuni ja nõnda loob Vilde oma kõige huvitavama naistegelase. Mari meenutab kangesti 20. sajandi alguse Skandinaavia näitekirjanike (Ibsen, Strindberg) loodud tugevaid ja isemõtlevaid naiskujusid, kes ei sobitunud enam vanadesse mallidesse ja läksid seega ühiskondlike tõekspidamistega aina enam vastuollu. Mari on naine, kes otsustab ise oma saatuse üle (olla varblane või puurilind?) ja seetõttu ei sobitu enam endisesse patriarhaalsesse külaühiskonda. Mari on 20. sajandi laps!

Ulrich von Kremeri tegelaskuju on läbi kirjandusloo vääriti mõistetud. Ka filmis kujutati teda ühe kiimalise saksast vanamehenässina, kelle ainsaks sooviks on noori külatüdrukuid omale küljesoojendajaks saada. See on täiesti vale arusaam! Ulrich ei soov Mari mõisa tulekut mitte kiimast, vaid ta armub tõemeeli ja esimesest silmapilgust noorde külatüdrukusse. Ulrich on terve oma elu naiste vastu suhteliselt külm olnud ja eelistanud poissmehepõlve. Nüüd paneb üks mitte just kõige kenam neiu ta käituma poisikesena. Ainus viis neiuni jõuda on mõisahärra positsiooni ja ressursse kasutada. Ulrich pole maarahva rõhuja ja piitsutaja, vaid lihtsalt üks armunud vana narr.

Tõnu ehk meie piimamees on mulle romaani kõige ebasümpaatsem tegelane. Mees, kes on nõus oma nooriku saatma aastateks teise mehe sängi soojendama selleks, et kunagi tulevikus parema elukese peale saada. Sellist meest ei saa austada. „Mäeküla piimamees“ on vist ainus teos Vilde sulest, kus mõisnik on sümpaatsem talupojast. Tõnul pole ju selgroogu ollagi. Küll ta proovib hea ja kurjaga, küll Jumala ja Kuradiga. Tehes lõpuks otsuse, kahetseb seda koheselt ja soovib tehtud muuta. Tõnus pole pealehakkamise kübetki. Ta loodab, et õnn tuleb ise ta õuele, ilma vaeva nägemata või riski võtmata. Selline mees ei kõlba ka kassi saba alla.

Kahju, et „Mäeküla piimamees“ Vilde viimaseks tõsiseks tööks jäi ja selles romaanis saavutatud uus tase ei ilmutanud paberil end hiljem uuesti. Kindlasti tuleb antud romaani pidada Vilde kõige paremaks kirjatööks proosas ja ainult „Pisuhänd“ draama vallas suudab seda ületada.


Andmed:
Eduard Vilde, Mäeküla piimamees, Mõte, 1916, lk 244

Linke netiilmast:
"Mäeküla piimamees" ELLU-s

Elo Lindsalu analüüs Sirbis

Eduard Vilde - Kui tuli tähendus... (1891-1932/1964)

„Kui tuli tähendus...“ hõlmab endas paremikku Eduard Vilde lühiproosast ja kokku hõlmab see tervelt 40 aasta pikkust perioodi. Kahjuks ei õnnestunud mul kogumikku raamatu kujul lugeda (kodus peaks kusagil vanaisale mingiks juubeliks kingitud eksemplar olemas olema), kuid enamus tekstidest olid digiarhiivis e-raamatutena olemas (mõni üksik tuli küll teisega asendada).

Vilde lühiproosat kronoloogiliselt lugedes saab väga hea ülevaate ka kirjaniku enda erinevatest eluetappidest. Muidugi on olemas üleminekuperioodid, kuid selged piirjooned on siiski võimalik loomeetappide vahele tõmmata.

Laias laastus jaguneb Vilde loomingu- ja elutee neljaks: 

1. Noor ehk Nalja-Vilde – Keskkonnaks talupoeglik küla või saksik-kodanlik linn, kus kirjanik leiab lugematul arvul pilamist ja naeruvääristamist vajavaid väärnähtusi ning isikuid. Vilde on 19. sajandi Kivirähk või Kivirähk on 21. sajandi Vilde. Oleneb kummast otsast vaadata. (tekstinäited: „Uus toaneitsi“; „Suguvend Johannes“).

2. Võitlev ehk Revolutsiooniline-Vilde – Lugude tonaalsuses toimub tugev pööre tumedamate toonide poole. Esile kerkib töölistemaatika ning sotsiaalne ebavõrdsus/ebaõiglus. Naljatoon ja talupoeglik pealehakkamise lust on jäädavalt kadunud. Asemele on tulnud surma külvavad tiisikus ja karistussalgad (tekstinäiteid: „Nimekiri“, „Seadusemees“)

3. Rändav ehk Pagulane-Vilde – Tegevuspaik nihkub Eestist Euroopasse ja Atlandi taha (Taani, Soome, Itaalia, USA). Mida reisiva kirjaniku silmad näevad, seda sulg paberile ka paneb. Kohati on tegemist pigem reisikirjade, kui ilukirjandusega (tekstinäited: „Jack Brown“, „Punane viir“).

4. EW-kriitiline ehk Elutark-Vilde – Kodumaale tagasi pöördunud kirjanik hakkab koheselt ka wabariikliku riigikorra konnasilmadel trampima (mõisade võõrandamine, baltisakslaste alaväärtustamine). Kriitilist suhtumist aitab samas mahendada nalja ja satiiri naasmine kirjaniku loomingusse (tekstinäited: „Asunik Woltershausen“, „Casanova jätab jumalaga“).

Eduard Vilde 1933. aastal (EKM arhiiv)

Nautisin ise kõige enam Noore- ja Elutarga-Vilde tekstide lugemist. Oskus nalja vahendusel tuua lugejani kirjanikku ümbritsenud maailma võlu ja valu, lolluse ja nutikuse teebki Vildest klassiku. Vilde kasuks räägib ka see, et tegemist oli tõesti Rahvakirjanikuga, kes tundis end mugavalt nii pasteldes talupoja, soniga revolutsionääri, torukübarat kandva supelsaksa kui ka smokingus Wall Streeti ärihai kõrval. Ta nägi nende kõigi päikselist ja varjulist poolt ning ei kartnud neid ausas alastuses ka paberile panna. Vilde on meil ju ikkagi „realistliku kirjanduse käilakuju“. 

PS: Lõpetuseks üks väljavõte jutust „Casanova jätab jumalaga“, mis ilmus esmakordselt 1932 aastal, kui Vilde oli juba hilises loomeeas: „ /.../ See vanameister seal ülal, meie aju ja südame autor, on sallinud ja sallib veelgi inimlikku armu- ja abielu nii kummatul suurel mitmekesisusel – polügüüniast, polüandriast, konkubinaadist peale kuni homoseksuaalsuse ja lesbismini -, et tema loodud olend inimene ei tohiks ses suhtes olla sallimatum. Ainult sodoomia sigadust ei salli Looja, seda teame piiblist. /.../“. Nagu näha oli meie kirjandusklassik juba terveid põlvkondi tagasi inim- ja perekonnasuhete koha pealt palju kaasaegsema ning vabama mõtlemisega, kui üks osa meie praegustest rahvasaadikutest. Ehk tuleks neile seal Toompeal kasuks natuke kirjandusklassikat lugeda ja 19. sajandist tänapäeva ümber kolida.


Andmed:
Eduard Vilde, Kui tuli tähendus..., Eesti Raamat, 1964, lk 516

Linke netiilmast:
Eduard Vilde teosed ELLU-s

August Kitzberg - Külajutud (1884-1921/2012)

Eesti kirjandusloos on August Kitzberg ja Eduard Vilde alati paarisrakendit vedav härjapaar olnud. Küll käsitletakse õpikutes nende lühiproosat koos, küll nende näitemänge. Tegelikult on nende kahe kirjaniku vahel suur lõhe. See lõhe on geograafiline. Nimelt on Vilde Eestimaa kirjanik, Kitzberg hoopis Liivimaa, täpsemini Mulgimaa kirjamees. Vilde toob meieni sopased külateed, vaesed popsikohad ja võlgades saunikud. Kitzbergi külatanum on hoopis teistsugune – rikkad põlistalud, lihavad peremehed ja punapõsksed talutütred. Mulk on self made man, nagu Kitzberg tõdeb ja sellisena parim näide eesti tõust. 

Kitzberg on oma mentaliteedilt kindlasti 19. sajandi kirjanik, jätkates Jannseni/Kreutzwaldi/Jakobsoni rahvavalgustuslikku ja õpetlikku kirjalaadi. Samas on Kitzberg vahelüli. Kitzbergi eristab loetletutest tema täiesti algupärane jutulooming. Kreutzwald, kes on Kitzbergile kindlasti üks suurimaid eeskujusid, laenas ju enamuse oma loomingust mõnest Saksamaa koduperenaiste ajalehest ning müüs need lookesed hiljem enese nime alt siinsele lugejale edasi. Kitzberg enam sellist "inspiratsiooni" ei kasutanud. Ilmselt mulgi uhkus lihtsalt seda ei lubanud.

Kogumiku „Külajutud“ tugevamad palad on „Rätsep Õhk ja tema õnneloos“, „Püve-Peetri „riukad““ ning paaristeos „Hennu Veli“/“Veli Henn“. Kõigis neis teostes on kamaluga huumorit ja irooniat erinevate Mulgimaa väärnähtuste üle (kadakasakslus, pruudi ostmine, ahnus). Kitzbergi huumor on küll Vildest vaoshoitum ja rohkem ääri-veeri ütlev, aga kui vahel lajatab, siis juba täiega. Kõige põnevam teos, kirjandusloolises mõttes, on „Hennu Veli“/“Veli Henn“, mis vajaks kindlasti korralikku ning pikka käsitlust mõne kirjandusloolase sulest. Selline kaksikteost on eesti kirjanduses täiesti ainulaadne nähtus.

PS: 19. sajandi Mulgimaal ei eksisteerinud armastusabielusid. Abielu oli äia ja väimehe vaheline kaubaleping, kus mõlemad lootsid oma investeeringutest korrapäraseid dividende välja võtma hakata.

Andmed:

August Kitzberg, Külajutud, FUTU Print, 2012

Linke netiilmast:

"Külajutud" ELLU-s

Eduard Vilde - Lunastus (1909)

„Lunastuse“ näol on tegemist Eduard Vilde töölisromaaniga, mis on jäänud ajaloolise triloogia ja näidendite varju. Võiks isegi öelda, et tegemist on mingis mõttes Vilde loomingut ja mõttemaailma kokku võtva teosega. Romaanis esinevad motiividena nii vallaslapse häbi, tööliste olukord, võitleva sotsialismi ideed kui ka kiriku/usu roll aina muutuvas ühiskonnas. Kuid kõik need motiivid on seekord Vilde poolt serveeritud Taani kastmes. Romaan jälgib Jens Nielseni eluteed kümne aasta jooksul (5-16 eluaastad), taustaks 20. sajandi alguse põhjamaine Kopenhaagen. Vilde on omale võtnud ka ülesande kodumaise lugejani tuua Taani pealinna ilu ja inetus, inimesed ja paigad, millega ta ise eksiilis olles põhjalikult tutvus. 

Me näeme romaanis peategelase Jensi arusaamist, kohanemist, vastuhakku, põlgust ja lõpuks leppimist faktiga, et ta ema teenib vabrikutöö kõrvalt lisaraha enda ihu müües. Vilde annab hea stiili ja taktitundega edasi viie aastase poisikese maailmapildi avardumist. Jens hakkab mõistma maailma varjukülgi, hea/paha vahekorda ning inimeste ahtaid võimalusi. Teravalt tõuseb romaanis esile küsimus: Kas lapsel on õigus oma vanemaid hukka mõista ja neist lahti öelda nende „pattude“ pärast, mille "vili" ta tegelikult ise ongi? 

Väike Jens leiab alguses lohutust usust ning kirikust. Kuid kasvades tutvub ta juba uue kolmainsuse ja religiooniga – Marx, Engels, Darwin ning sotsialism. See uus õpetus lubab tal lõpuks ka emale andestada ja mõlema osapoole südamesse rahu tuua. Selles romaanis vastab põline sotsialist Vilde ka lõpuks küsimusele, mis tõusis esile juba tema romaanis „Külmale maale“ – Kas on süüdi inimene või ühiskond? Vilde vastuseks on ühiskond. Ühiskond oma korralageduse, kõlvatuse ja valelikkusega sunnib vägisi oma liikmeid patustama ja süükandja rolli astuma. Siinkohal jään Vilde seisukohaga ikkagi opositsiooni ning ühiskonnal ainusüüd ei näe. 

Andmed:

Eduard Vilde, Lunastus, J. Reevitsa kirjastus, 1909, lk 160

Linke netiilmast:

"Lunastus" Kreutzwaldi sajandi leheküljel

Toomas Liivi arvustus Sirbis

Toomas Raudami arvustus Sirbis

Eduard Vilde - Külmale maale (1896)

Peale ligi kahte kuud ainult ulmekirjanduse radadel käimist pöördusin nüüd tagasi reaalse maailma manu. Ja seekord kohe eesti kirjanduse juurte juurde. Nimelt võtsin õiendada ühe vana veksli ning lugesin lõpuks läbi Eduard Vilde romaani „Külmale maale“. Kohe äärmiselt meeldiv oli taas mööda poriseid külatanumaid kõndida ja suitsust mustaks tahmanud laega kambris istuda.

Vilde romaani sisuga olin üldiselt tuttav. Noor ja vaene talupoeg satub halvale teele ning romaani lõpuks mõistetakse ta kohtu otsusega asumisele külmale maale ehk Siberisse. Romaan polnud meil keskkoolis kohustuslik, lugesime hoopis „Pisuhända“. Kuid mäletan siiani kirjandustunnis tekkinud arutelu, kui klassijuhataja küsis lähtudes „Külmale maale“ sisust: „Kas inimene sünnib siia maailma halvana või sunnib keskkond ja olud ta pöörduma patuteele?“. 

Kahjuks ei mäleta ma enam oma vastust tollest päevast, kuid nüüd romaani lugedes mõlkus see küsimus mul kogu aeg meeles. Vilde on selle probleemi vägagi meisterlikult romaani sisse kirjutanud ja annab tõesti lugejale võimaluse asja üle kaasa mõelda. Romaanis on mitu kohta kus lugeja saab endalt küsida „Mis mina sellises näruses olukorras teeksin?“ ning "Kas peategelast saab nii üheselt hukka mõista?".  Kas varga tiitel ja soe kõhutäis või nälg ja aus nimi? Sellele küsimusele ei oska enamus meist, kes elavad mõnusas „heaoluühiskonnas“, enam objektiivselt vastata. Kartulikoorte ja silgupeade söömise aeg on õnneks juba ammu möödas ning loodetavasti ei naase kunagi Maarjamaale.

Kokkuvõtvalt arvan siiski, et ühiskonda ei saa milleski süüdistada. Otsuse teeb ikkagi inimene ise ning sul ei ole kunagi ainult kaks valikut – must või valge. Eskimotel pidi olema valge kohta kümneid erinevaid nimesid ja samapalju on ka hätta sattunud inimesel valikuvõimalusi enne kui tõsta käsi oma ligimese vara vastu. Kui Jaanil poleks neelud nii kangesti selle va kesvamärjukese järele käinud ehk oleks nii mõnigi otsus teisiti tehtud ning ka "turismireis" Siberisse ära jäänud.

Andmed:

Eduard Vilde, Külmale maale, Postimehe trükikoda, 1896, lk 400

Linke netiilmast:

"Külmale maale" Kreutzwaldi sajandi leheküljel.